Armastus jääb armastuseks (2/...)

Võiksite ehk kriitikat ka öelda? Proovin neist aru saada ja siis enda kirjaoskust paremaks muuta.
Ehk siis jamh. Head lugemist! (:


Astusin kohvikusse peale kooli, kuna siiski oli kõht tühi ja ema on tööl. Õde on kindlasti lasteaias. Vaatasin ringi. Oh issand, miks peab alati olema nii palju rahvast? küsisin endalt mõttes ja muigasin. Läksin leti juurde ja tellisin mahla ja friikartuleid viineriga. Kui end keerasin ümber, nägin, et üks koht on vaba. Kõndisin sinna ja võtsin jaki seljast. Istusin maha ja kugistasin pool mahla sisse juba peaaegu.
Varsti istus üks suvaline poiss minu lauda. Ma vaatasin teda küsival ilmel ja nägin seejärel oma laua peal olevat sööki. Mis oli arvatavasti poisi oma. Kas see oli enne ka siin? Kuidas ma nii pime saan olla? küsisin ma endalt kaks küsimust ja automaatselt läks mu käsi suule.
"Vabandust. Ma ei märganud teie sööki." ütlesin ma veidi punastades.
"Ei, ei ole midagi," ütles poiss kerge muigega. "Sa ei pea mujale istuma. Ma olen Joshua muidu, aga võid Josh'iks kutsuda või Alex'ks."
Ma muigasin kergelt ja vaatasin poissi. Kuid noogutasin. "Aitäh," ütlesin. "Ma olen Adele Regina Melissa. Aga palun ära kutsu mind nii pika nimega. Mulle ei meeldi nii." naersin ma ja võtsin oma mahlast lonksu.
"Selge." ütles Joshua naeratades. Ma jälgisin, kuidas ta oma pirukast ampsu võttis. "Sa elad siin lähedal?" küsis ta kohe, kui oli suu tühjaks söönud.
Ma muigasin. "See küla on ju nii väike. See tähendab, et suht jah." Kui olin selle öelnud, vaatasin poissi ja võtsin friikartuli ning pistsin selle suhu.
"On." nõustus Joshua noogutades. "Oled sa siin kaua elanud?" küsis poiss kohe uue küsimuse.
Ma vaatasin ringi ja mõtlesin mida öelda. "Terve oma elu," ütlesin lõpuks. "Mu isagi on siin terve oma elanud, kuid ema pole. Ja nüüd on mu ema ning isa lahutatud." seda viimast ütlesin ma peaaegu sosinal.
"Ma just hiljuti kolisin siia." ütles Josh mulle. "Mu ema on üleüldse surnud." Ta võttis oma salatist ampsu.
"Oh, mul on nii kahju." ütlesin ma. Midagi muud ma ei osanud öelda lihtsalt.
"Eks ma olen sellest üle saanud," ütles Joshua positiivse naeratusega. "Kui vana sa muidu oled?"
Ma naeratasin. "16 ja sina?" küsisin ma kohe vastu. Võtsin ühe ampsu viineritelt ja jõin mahla kõrvale.
"18." vastas Josh naeratades. Ta võttis oma pirukast ampsu.
Ma naeratasin. Nojah, ma olen temast 2 aastat noorem, mõtlesin ma ja naeratasin endamisi.
"Millega sa tegeled?" küsis poiss. Ma juba mõtlesin, kas ma meeldin talle või tal on sõpru vaja. Ma kehitasin õlgu.
Ma siiski naeratasin. "Koolis käin. Siis em," mõtlesin ma. "tegelen natuke fotograafiaga ja maalimisega." ütlesin ma. "Ja sina?" küsisin ma vastu, et millegist rääkida oleks.
"Mängin mõnda instrumenti ja töötan nädalavahetuseti enda isaga tatoveerimise salongis." vastas ta lühidalt.

Uut Huvitav tundub ( tekkis lausa pilt või film vms silmeette )

Mul on mõned asjad vaja ära kritiseerida. Ma üldse ei taha seda teha aga ma pean seda tegema, muidu ma lähen ise närvi.

Esiteks, otsekõne.

Märkasin kohe seda kõige tüüpilisemat viga, paned punkte komade asemel. Otsekõnes on mitu võimalust, kuidas kirjutada toon siis mõned nendest välja.
"Selge," ütles Joshua naeratades. VEAD ON JOONEGA ALLA TÕMMATUD.
"Ei, ei ole midagi," ütles poiss kerge muigega,"sa ei pea mujale istuma jne."
Minu mäletamist mööda ei panda otsekõne ka lõikudega ühte, mõnikord küll, aga mitte üldiselt.

Nüüd ma siis olen ühe osa ära rääkinud. Teine asi ei võta nii palju aega. Ma võin küll eksida, aga, kuidas saab mujata veidi? Kui sa muigad siis sa muigad ju?

Sisu poolest ütleksin ma, et tee pikemad osad, soovitan natuke rohkem kirjeldada. Kummaline tundus ka see, et juba nii vara sa tõid poisi mängu ja vaevalt, et ta esimesel kohtumisel kohe oma kogu jutu ära räägiks, et ta ema on surnud ja millega ta vabal ajal tegeleb, see tundus veidi kummaline. Kõik toimus kuidagi liiga kiiresti.

Pilt tekkis ette, aga see nimede värk, ma mäletan, et kui mina olin sinuvanune siis kõik sellised Melissad ja Reginad oli mul alati olemas olnud ja võimalikult pikad nimed kah. See vist on selline aeg. Aga noh, see ei häirinudki eriti. See oli pigem mainimine.

Ma ei ole kuri kriitika andja, vähemalt ma loodan, ja loodan, et sa said nüüd midagi uut teada ja katsud vähemalt midagi parandada, lisada jne...

Edu!
Tahaksin teada, mis edasi saama hakkab.

See muigamine oli vahetult enne Adele nime ütlemist. Sul muigavad nad päris palju, :) kuid see pole patt, ma koolis naeran või vähemalt muigan iga vahetund.

Kui olin nii mõndagi Joshuast teada saanud, jalutasin parki, kuna kõht oli siiski täis ja koju ei viitsinud minna. Ja pealegi, mida ma seal teinud oleksin?
Istusin ühele pingile ja vaatasin taevasse. Ristitasin jalad ja panin must-valge õlakoti oma kõrvale.
Mõne aja pärast tuli mu juurde üks poiss, keda ma olen näinud mõnedki korrad poes.
"Hei." ütles ta ja arvasin, et temagi on mind näinud.
"Hei." vastasin ma samaga ja mõtlesin nüüd, miks kõik poisid mu ümber nüüd tiirlevad? Okei, mitte kõik, aga kaks on siiski palju. Muigasin.
"Mu nimi on muidu Adele Regina Melissa." ütlesin ja vaatasin kaugusesse.
"Ahah, minu nimi on Brian Chad James" ütles poiss ja vaatasin teda. Mõlemal on meil kolm nime. Naeratasin.
"Meeldiv tutvuda!" ütlesin ja liikusin natuke vasakule poole, et poiss saaks mu kõrvale istuda. Ja seda ta tegigi. Mu naeratus oli endiselt mu suul.
"Vana oled?" küsis poiss ja silmitses mind.
"16," ütlesin muiates. Täpselt sama oli Joshua ka küsinud. "Ja sina?" küsisin jutujätkuks sama.
"17," sõnas Brian kindlal toonil ja naeratasin. Vähemalt pole tema minust nii palju vanem.
Tundsin natukese aja tagant, et midagi mu dressika taskus väriseb. Võtsin telefoni välja ja märkasin, et uus sõnum. Avasin selle ja märkasin, et see oli mu vanalt sõbrannalt, kes elas praegu Londonis. Otsustasin, et kirjutan mõne aja pärast tagasi. Seejärel pistsin telefoni jälle dressikataskusse.
"Millega sa tegeled?" küsisin niisama jutujätkuks, et vaikust ei tekiks. Poiss kehitas õlgu.
"Eriti mitte millegiga. Kuid spordiga tegeleks, kui siin külas oleks selleks võimalust." lausus poiss ja vaatas pargis ringi. Tegelikult oli kooli taga olemas üks staadion, kuid palli oleks tal ise vaja. Ma igaks juhuks seda ei ütlenud.
"Mina tegelen natuke maalimise ja natuke fotograafiaga," sõnasin ja vaatasin ka ringi. Märkasin, et ta naeratas ja samuti naeratasin ka mina. Ma siiski ei ütle midagi, kui midagi lolli ütlen. Tavaliselt on selline komme mul.
Brian vaatas mind, kui juuksed hobusesabasse panin, kuna mulle ei meeldi väga siiski lahtiste juustega olla. Muigasin veidike.
Kui olid juuksed korda seadnud, panin oma käed põlvedele ja vaatasin teda. Ta tundus suht eriline. Ta ei olnud nagu teised. Ta hoolis minust. Aga tunduvalt rohkem, kui Joshua. Ma tundsin, et punastasin ja viisin pilgu oma käele kui ka põlvedele.

Sa võiksid kirjutada pikemalt, muidu meeldib ning ootan uut osa :)

Ma arvan sama mis Shadowpaw ja tahaksin öelda, et mulle meeldib

Kas sul juba liiga palju lõpetamatta jutte pole (see ainult minu arvamus)? Ja otsi ideid :) Aga ma ootan ikkagi uut osa

Mulle on siia maani su juttud väga meeldinud :) Ootan uut

Okei nagu
Sellesmõttes, et lambist ühe päeva jooksul kaks uut tutvust? Not bad. Läheks tegelikult ka nii siis

Ei, aga tore jutt hetkel. Loodan et sa nüüd kiiresti mõne osa kirjutad
Niiet UUT!