Sind pole (Lõpetatud)

Ma üllatasin ennast ka. Pool osa oli mul juba sügisvaheajal valmis, aga ma arvasin, et teist poolt ei saa ma enne detsembri teist poolt valmis, sest mul on praegu väga kiired ajad. Aga millegipärast tekib mul suur tahtmine kirjutada just siis, kui selleks aega pole. Ja nii ma selle osa täna valmis meisterdasingi.

Aga aitäh nende imeilusate sõnade eest, Cilen. Need tegid meele kohe nii heaks. :)

Ma loodan, et saan uue (ja natuke pikema) osa seekord kiiremini valmis.

Okei. Jutt on väga hea ning nagu Cilen juba mainis, osad võiksid olla pikemad. George hakkab ka mulle meeldima nüüd vaikselt. Uskumatu lihtsalt. Jutu alguses olin ma kindel, et mulle ei hakka Mitte Kunagi George meeldima, aga jamh. See kindel tunne ei olnud kindel. Ootan uut ja Cileni kommentaari viimane osa oli päris tore!

Mulle nii meeldib!
Ma ei oskagi midagi öelda
Ootan uut osa!

Mustikas, Suur aitäh sulle. :) Väga tore, et George populaarsust kogub.
Oli jah tore. Väga tore.
Žebra, Mul on väga hea meel, et sulle meeldis. See ongi kõige tähtsam.

Uus osa. Ega selles midagi eriti rõõmustavat pole. Aga siin ta on.

29. George polnud. Ema polnud. Ma olin üksi kodus, kui Väike Paharet välja arvata.
George oli eile õhtul lahkunud kohe, kui oli mulle lubanud, et homme näeme ja emale hoiatava pilgu saatnud. Ema lahkus natuke aega pärast teda. Ja pole siiamaani tagasi tulnud.
Näppisin kurvalt köögiakna ees olevat pitskardinat. Mul oli igav. Ja ma olin hirmul, sest teadsin, et peagi juhtub see, mida olen kartnud: ma hakkan mõtlema. Asjadele, millele ma ei tohiks mõelda, asjadele, mis mind endast välja ajavad. Asjadele, mis George suure vaevaga tehtud töö hetkega põrmustavad.
Vaatasin kella. See oli pool üksteist. George ei tule veel niipea. Mida ma selle ajaga peale hakkan?
Vajusin köögitoolile ja trummeldasin sõrmedega vastu lauda, lootes, et vali heli ei lase mul soovimatutele asjadele mõelda. Natuke aega see isegi aitas, aga ma panin tähele, et Georgele see heli ei meeldinud.
Kuna loomapiinaja ma just ei olnud, andsin ohates alla, loivasin elutuppa ja panin teleka käima. Klõpsutasin suvaliselt erinevatele kanalitele, kuni leidsin filmi, mis tundus huvitav olevat. Nii kaua, kuni meespeategelase nägu lähemalt näidati.
Tardusin ja jõllitasin ainiti tema musti juukseid ja smaragdrohelisi silmi. Ta meenutas nii väga Zane’, et see tegi haiget.
Keda ma õieti petta üritasin? Ma ju armastasin teda endiselt. Hoolimata oma pingutustest teda unustada. Hoolimata George pingutustest mind teda unustama panna. Temaga rääkimine võis ju minu päeva kõrghetk olla, aga see ei suutnud võisteldagi nende hetkedega, mis ma Zanega koos olin veetnud. Ma võisin ju ta sügavatele mälusoppidesse peita ja üritada kõigest väest talle mitte mõelda, aga sellest polnud tegelikult üldse kasu. Kui ta tahtis sealt välja saada, siis ta ka sai.
Zane’ sõrmed liikusid aeglaselt mu lõua alla ja jätsid endast maha tulise raja. Ma värisesin ja lasin tal oma lõua kõrgemale tõsta. Meie pilgud kohtusid ja ma leidsin end ainiti tema rohelisi silmi vaatamast. Imestasin endamisi, kuidas tema silmad said nii rohelised, niipuhtad olla. Neis polnud märkigi mingist teisest toonist. Ainult roheline.
Haarasin kätega peast kinni, et mälestust takistada. See tegi nii palju haiget. Nagu oleks tal teravad servad, mis mu aju seestpoolt kraapisid.
Ta langetas oma pea, nii et meie näod olid kohakuti. Tema hingeõhk silitas õrnalt mu huuli. See oli nii hea ja mõnus, et ma tundsin, kuidas mu huuled automaatselt paotusid.
''Ei!'' hüüdsin valjusti. Mu silmanurkades helkisid pisarad. ''Minge ära! Ma ei taha! Mul on valus!''
Mu hääl oli röökimisest kähe.
''Sa oled ilus,'' sosistas ta õrnalt ja lükkas ühe lahtise juuksesalgu mu kõrva taha. Ma isegi uskusin teda. ''Nii ilus, et ma võiksingi sind vaatama jääda.'' See oli uskumatu, kuidas isegi tema sõnad suutsid minus värinaid tekitada.
Tõmbusin diivanile kössi ja tõmbasin küüntega üle näo. Sellest polnud kasu: mu küüned olid lühikeseks näritud ega teinud üldse haiget.
Ta tõmbas mu endale lähemale ja surus lõpuks oma huuled mu suule. Minu kõhus lendlevad liblikad läksid pööraseks ja panid mu üle terve keha värisema. Ma olin nii õnnelik. Kõik oli täiuslik. Ma ei tahtnud, et see hetk läbi saaks.
Ma karjusin, nuuksusin, küünistasin oma nägu. Ja mulle tundus, et vahepeal hüüdsin isegi George’ nime. Aga neist polnud kasu. Üha uued ja uued mälestused ründasid mind. Zane nägu, tema hääl ja need suudlused meenusid mulle nii hästi, et võisin tunda tema huulte puudutust oma suul.
Mu jalad kandsid mind omavoliliselt kööki. Mu käsi avanes, et sahtel avada. Kobanud seal natuke, leidsid nad lõpuks selle, mida otsisid. Suure, musta peaga, lihanoa.
Ma ei kontrollinud ennast enam ammu. Olin liiga sügavale mälestuste alla mattunud. Kuid sellel hetkel, kui külm tera mu randmesse lõikas ja esimesed verepiisad nähtavale ilmusid, plaksatasid mu silmad lahti. See oli hoopis teistsugune valu. Füüsiline valu. Selle ma suutsin isegi välja kannatada. Ja mis kõige tähtsam: see jättis soovimatud mälestused tagaplaanile.
Surusin noa uuesti kätte ja venitasin tekitatud haava suuremaks. Nüüd tegin seda juba täiesti teadlikult.
Veri voolas mööda mu rannet alla. See oli soe ja ilus. Tumepunane. Puhas värv. Tegin uue sisselõike ja jälgisin vere teekonda.
Mu käsi lõi tuld, kuid see oli väljakannatatav. Võiks isegi öelda, et hea.
Mul polnud õrna aimugi, kui palju aega oli möödas, kui ma lõpuks püsti tõusin, vere põrandalt ära pühkisin ja noa puhtaks pesin. Loputasin vere ka oma käelt maha. See tuikas endiselt, aga mul oli selle üle isegi hea meel: ma olin nüüd mälestuste ära hoidmiseks lahenduse leidnud.
Läksin uuesti elutuppa ja võtsin raamatu, mis vedeles ei tea mis ajast kohvilaua peal. Ma ei vaadanud isegi pealkirja ega seda, millest raamat räägib, vaid hakkasin kohe lugema. Mu silmad haarasid ahnelt sõnu ja sõrmed keerasid lehekülgi aina edasi ja edasi.
Olin juba pool raamatust läbi saanud, kui George saabus. Panin raamatu kinni ja taipasin ehmatusega, et mul polnud aimugi, millest see rääkis. Ma ei osanud isegi öelda, kas jutt oli mina- või tema- vormis kirjutatud.
Georgel paistis olevat hea meel, et näeb mind kusagil mujal, kui oma toas. Pannud oma jaki nagisse, tuli ta elutuppa ja istus minu kõrvale.
''Kuidas läheb?'' küsis ta rõõmsalt.
Surusin vigastatud käe alateadlikult vastu külge. ''Läheb kah.''
Pidasin endamisi aru, kas ma peaksin tänastest sündmustest Georgele rääkima või mitte. Ta oskaks mind kindlasti aidata. Aga äkki tähendas see mälestusterünnak seda, et mu seisund on halvenenud ja mind pannakse hullumajja? Seda ma küll ei tahtnud. Ja pealegi ma olin ju juba lahenduse leidnud. Mu parema käe sõrmed silitasid õrnalt vasakut käsivart. See oli endiselt valus. Krimpsutasin puudutuse peale nägu.
Kui pea tõstsin, tabasin endalt George pilgu. Vaatasin talle küsivalt otsa. ''Mida?''
''Miks sa nägusid teed?'' küsis mees. Tema häälest kostus kerge lõbustatus.
Imestasin endamisi, kuidas tal ka kõige väiksemad asjad märkamata ei jää. Kas ta tõesti jälgib mind kogu aeg nii hoolikalt? Tundsin end üsna meelitatuna.
''Ei tee ma mingeid nägusid,'' vaidlesin.
George muigas. ''Olgu siis nii.''
Vaikus. Ainus heli, mis mu kõrvu jõudis, oli George tasane hingamine. Tema hingetõmmetes oli midagi erilist. Need olid nii…rahulikud. Nii muretud. Nii lohutavad.
Nihkusin mehele lähemale ja toetasin pea tema õlale. Selles polnud midagi romantilist. Ma lihtsalt vajasin lähedust. Pärast tänaseid sündmusi.
Tundsin kohvi ja habemeajamisvahu lõhna. See oli imelik, sest George põski kattis õrn habemetüügas. Tegelikult see sobis talle.
''Miks sa habemeajamisvahu järgi lõhnad, kui sa pole habet ajanud?'' küsisin.
George turtsatas. Tema õlad liikusid ja mu pea põrkus neilt hetkeks üles.
''Äkki mul on selline lõhnaõli?'' pakkus ta kelmikalt.
''Maitse üle ei vaielda,'' ütlesin pettunult, kuna ei saanud oma küsimusele vastust.
Me istusime veel natuke aega vaikuses, minu pea George õlal. Ma täitsin oma ninasõõrmed tema lõhnaga ja lootsin, et sellest piisab homse päeva üle elamiseks.

Mulle pole kunagi Zane meeldinud seega ootan ma endiselt, et George'i rohkem oleks. Ja nüüd ma ei teagi, mida enam öelda kuna lõppkokkuvõttes oli see osa kuidagi nii masendav...

Aga mulle meeldis. Uut ootan ju alati, tead isegi.

Ma vōin sulle nii palju öelda, et edasi lähevad need osad veel sitemaks, masendavamaks ja vastikumaks. Ühe erandiga. Mul lihtsalt pole muud valikut, kui ma tahan seda nii kirjutada, nagu olen plaaninud. Kui kõik hästi läheb, peaks sellele veel kaks järge tulema, millest kolmas on kõige parem. Ma olen mõtetega juba selle juures. Ma usun, et sulle, Cilen, peaks see ka väga meeldima.
Mina ka ei salli Zane, ja nüüd, kui ta George välja tōukab, sallin teda veel vähem.
Aga muidugi ma ei välista seda, et George vōib selle masendava aja sees mõne hea suudluse varastada.

Oi, suudlus oleks suurepärane. Lausa vapustavalt vahva!

Jah. Ma juba tean, et ei suuda end selle koha pealt tagasi hoida.

Seda parem ju

Aga muidugi

Mulle nii meeldis!
George on nii tore
Ootan uut osa!

George on alati tore. Ma ei tea, kas ma suudan Danist ka nii toredat meest teha.

Aitäh, Žebra ja mul on väga hea meel, et sulle George meeldib.

Muidugi suudad, Cilen. Ja mulle tundub, et sa oledki seda juba teinud. Mulle küll meeldib Georgest kirjutada ja ta on üks mu lemmiktegelasi, kelle ma olen loonud. Aga kui ma oma kirjutatut üle loen, ei teki tema kohtades sellist mõnusat värinat, mida ma tunda tahaksin. Daniga tekib küll.

Sama probleem kusjuures.

Haha. Mul on selle üle väga hea meel.

Mul ka. Sinu eelmise kommentaari üle. Selle üle, et sul Daniga värin tuleb Mul tuleb George'iga

Haha . See on tore. Väga tore

Oh issand. Kuidas küll aeg nii kiiresti läheb? Kas on tõesti võimalik, et ma lisasin viimati uue osa kaks kuud tagasi? See viga tuleb küll kohe ära parandada.
Ega ma selle osaga ausalt öeldes eriti rahul pole. Aga ma ei oska seda ka kuidagi muudmoodi kirjutada. (Seda ma need kaks kuud teha üritasingi )

30.
Varsti oli mu vasak käsi juba nii sisselõikeid täis, et pidin parema käiku laskma. Vasaku käega oli raskem lõigata, mistõttu tulid haavad sügavamad. Ja mul oli valusam. Aga see oli hea. Sest seda kaugemale see mu hingevalu surus.
Justkui hüpnotiseeritult jälgisin, kuidas karmiinpunane veri mööda rannet jooksis ning siis põrandale langes. See oli isegi omamoodi ilus. Võib olla oli asi selles, et ma kujutasin, kuidas see valu endaga kaasa viib. Lõikamine oli tõenäoliselt parim mõte, mis mulle pähe on tulnud. See oli vist ainus asi, mis andis mulle põhjuse enda üle uhkust tunda.
Ma ei pannud tähelegi, et keegi oli minu selja taha köögi uksele ilmunud, kuni kuulsin valju õhuahmimist. Hüppasin välgukiirusel püsti ja pöörasin ümber, verine nuga endiselt käes. Mu pilk kohtus George omaga. Ta seisis tardunult, näol õudus.
Tükk aega jõllitas mees mind šokeeritult. Ma ei osanud muud teha, kui vastu jõllitada. Avastasin, et olin noa instinktiivselt sissetulija poole suunanud, kuid ma ei suutnud seda tagasi tõmmata. Ma olin justkui halvatud. Mu käsi värises. Ähmaselt tajusin, kuidas haavast verd põrandale voolas ja noalt tilkuva verega segunes.
''Gretchen,'' ütles George vaikselt. Ma ei tundud tema häält ära. ''Pane nuga käest ära.''
Tema hääl vabastas minus midagi ja ma tundsin, et suudan end taas liigutada. Lasin noal sõrmede vahelt välja kukkuda. See tekitas maapinnaga kokku puutudes valju kolina. Veel rohkem verepiisku langes põrandale.
George lähenes mulle ettevaatlikult, justkui kardaks ta, et iga äkilisem liigutus ärritab mind ja paneb endale uuesti haiget tegema. Ta kummardus aeglaselt ja võttis noa üles. Pannud selle meist ohutusse kaugusesse, ütles ta samasuguse võõra häälega: ''Näita mulle oma käsi.''
Mul polnud isegi tahtmist, või õigemini jõudu, talle vastu hakata. Imestades endamisi, miks ta neid veel lähemalt näha tahab sirutasin käsivarred kuulekalt ette. Haavad vasakul käel olid vanad ja koledad. Paremat kätt ehtisid aga värsked vere laigud. Vaatepilt oli üsna vastik. Aga ma ei hoolinud sellest eriti.
George haaras mu randmetest.
''Oh issand,'' sosistas ta. Tema hääl värises, kui ta õrnalt sõrmega üle haavade vedas. Ilmselt oli l mingi osa temast lootnud, et ta oli valesti näinud või aru saanud. Aga nüüd oli see lootus purunenud.
Vaatasin talle silma. George pilk oli nii kurb, et mul oli seda valus vaadata. Pöörasin pilgu uuesti oma kätele.
''Miks sa endaga nii teed?'' küsis mees. Tema hääles oli selline valu, et see tegi haiget. Ma poleks iial osanud arvata, et ta sellele niimoodi reageerib. Või tegelikult poleks ma üldse osanud arvata, et ta mulle peale satub.
Järsku, ilma ette hoiatama, tõmbas mees mu oma embusesse. Ta surus mu tugevalt enda vastu. Nii tugevalt, et ma ei saanud hingata. Ma ei kallistanud teda vastu, kuid sellest hoolimata tekitas mu parem käsi tema helesinisele triiksärgile inetu verepleki.
''Kas sa…. kas sa üldse tead, kui palju sa mulle korda lähed?'' küsis ta eemale tõmbudes. Hetkeks tundus mulle, et nägin tema silmis pisaraid, kuid kui uuesti vaatasin, olid need kadunud.
Ma ei teadnud. Nii ma talle ka ütlesin. Mu hääl oli tuim. Elutu. George ilme läks seda kuuldes veel valulikumaks. Kui see üldse võimalik oli.
''Kui…kaua?'' küsis George pidades ilmselt silmas minu lõikamise probleemi.
Ma ei osanud ka sellele küsimusele vastata. Ma tõesti ei mäletanud. Ma ei teadnud isegi seda mis kuu või isegi päev täna oli. Aeg oli minu jaoks tähtsuse kaotanud.
''Gretchen...'' George vajus minu ette põlvili ja haaras uuesti mu randmetest kinni. Tema käed said mu verega kokku. ''Räägi minuga. ''
Ma ei rääkinud. Ma lihtsalt ei osanud midagi öelda.
Me olime niimoodi tükk aega- tema minu ees põlvitamas ja mina seismas. Mõni erakordselt juhm möödaminev inimene oleks ilmselt arvanud, et ta palub mind naiseks.
''Ma vist peaksin käed ära pesema,'' ütlesin lõpuks ja tõmbasin end George haardest vabaks.
Läksin kraanikausi juurde ja tegin kraani lahti. Vesi mõjus mu kipitavatele haavadele jahutavalt. Ma polnud seda mõnu küll millegagi ära teeninud, aga ei suutnud käsi ka tagasi tõmmata. Kuulsin, kuidas George püsti tõusis.
''Millega ma põranda ära puhastada saan?'' küsis ta vaikselt. Ulatasin talle köögirätiku. Küll ma selle pärast ära viskan. Ema ei pane selle puudumist niikuinii tähele.
Me koristasime vaikides, taustaks ainult vee solin. Selleks ajaks, kui mina olin nii oma käed kui ka noa ära pesnud, oli George jõudnud vere põrandalt likvideerida.
Läksin elutuppa ja istusin diivanile. George järgnes mulle ning vajus minu kõrvale.
''Miks…miks ma sulle nii palju korda lähen? Miks sa hoolid? '' küsisin äkki.
George ei öelnud tükk aega midagi. Mõtlesin endamisi, kas ta teeb mulle minu vaikimise eest tagasi.
Lõpuks avas ta suu: ''Meditsiinitöötajatel on üks reegel: me ei tohi tööd koju kaasa võtta. Me ei tohi patsientide probleemidel lasta enda omadeks saada. Me ei tohi lasta nende muredel enda eraelu hävitada.'' Ta vaikis hetke ja ma tahtsin juba küsida, kus selle jutu iva oli, kuid siis ütles ta väga vaikselt: ''Mina olen selle vastu juba eksinud. Rängalt.''
Juurdlesin tema sõnade üle. Kas ta tahtis mulle öelda, et ma meeldin talle rohkem, kui tavaline patsient psühholoogile meeldida tohiks? Plaanisin seda temalt küsida, kuid avastasin, et vastus ei läheks mulle eriti korda. Sest minu südames oli ruumi ainult ühe inimese jaoks. Zane.
Minust käis läbi tugev valukihvatus. Mu nüüd palju teravamad küüned kaevusid värskelt kinnikasvanud haava. See liigutus oli nii automaatne, et ma ei oleks seda ise peaaegu tähele pannudki. George aga pani.
Ta tõmbas vaikselt, peaaegu hellalt mu käe haavast eemale. Märkasin, et mu küünealused olid veriseks saanud.
''Gretchen.'' George lasi mu nimel tükk aega kõlada ja lisas lõpuks: ''Ma tahan sind aidata. Ütle, mis sind vaevab ja ma vannun,'' tema hääl muutus raevukamaks, ''et teen sellele lõpu.''
''Sa ei saa,'' ütlesin. ''Selleks peaksid ka minule lõpu tegema.''
See oli tõde. Mitte miski ei suudaks mind Zane unustama panna.
George tardus. ''Mida sa sellega mõtled?''
Oleksin talle äärepealt öelnud, et Zane mälestused on mind uuesti painama hakanud, kuid sain viimasel hetkel sõnasabast kinni. Olin endiselt kindel, et kui ta sellest kuuleb, laseb ta mind hullumajja panna.
''Ma igatsen isa,'' ütlesin lihtsalt. See polnud päris vale. Võisin kihla vedada, et kui isa oleks veel elus ja minu juures olnud, poleks ka Zane tekkinud. ''Ja kui ma üksi olen, hakkavad mälestused mind piinama.''
George paistis mind uskuma jäävat.
''Ja need mälestused teevad nii palju haiget,'' jätkasin. Mu hääl murdus. Tundsin silmis pisaraid.
Ühtäkki virutas George kõigest jõust rusikaga vastu elutoa lauda. Rõõmustasin endamisi, et see oli puidust, sest vastasel juhul oleks sellest järele jäänud ainult hunnik klaasikilde. Sõnagi lausumata tormas ta toast välja. Olles endale jaki kiiruga selga tõmmanud, lahkus ta majast, lastes välisuksel enda selja taga kõva pauguga kinni vajuda.
Vaatasin talle imestunult järele. Ma ju ei öelnud midagi, mis oleks võinud teda solvata?

Miks ta nüüd seda paganama Zane'i peab igatsema? George on ju must miljon korda parem kui see näru.


Mulle meeldib ka, et sa kirjutad jälle. Või tähenda, et sa uue osa lisasid. Ma ise pole seda ka juba pikemat aega teinud.

mustmiljon korda parem kui see näru. ..ma sain sinu pärast naerukrambid praegu . Ja usu mind, ma ise tahaksin ka, et ta Zanest üle saaks ja George käte vahele jookses, aga hetkel pole see kahjuks võimalik. Aga ma luban, et (kaugel) tulevikus on George ja Gretchen koos. . Eks igas jutus on vahepeal selline sitasem periood.

Ja mulle meeldiks väga, kui sina varsti ja uue osa valmis saaksid. Ma igatsen Dani.

Jeeeee! Ootan siis seda kauget kauget tulevikku.

Dani ei saa. Ma ei viitsi väga kirjutada.

Mul on George'st nii kahju. Ta sai aru, mis Gretchenit tegelikult piinab, eks? Sellepärast ta sedasi minema tormaski?

Ja väääga tore, et uue osa lisasid. :)

Cilen, Ma ootan ka millal sellest kirjutada saan. :DMa olen mõned eriti head kohad juba kirja pannud, aga ma ootan aega, mil ainult sellele keskenduda saan. :DAga sinna on veel kahjuks pikk tee minna..

Nähh -.-. Viitsi ikka.

Getzzzu, Mul on ka. Mitte päris , ma ei hakka praegu ütlema, kuhu ta läheb, sest muidu pole järgmine osa üllatus.
Ja minul on väga hea meel, et sa seda osa kommenteerisid.

Ohissand, ma lugesin selle algusest siiamaani läbi ning pagan võtku George on nii äge kuju ja ta võiks Zanest üle saada niiing jõhkralt tahaks teada, mis edasi saab.
Seega palun kirjuta edasi