Põud 7

Olin seljataha jätnud juba mitu head kilomeetrit, kuid kena asula oli endiselt alles silmapiiril. Jäi mulje nagu ma oleksin kohapeal tammunud.
Aeg-ajalt kuulsin ma veidrat naksu. Ma ei saanud aru, kuskohast see heli tuli, kuid see hakkas mind jubedalt häirima. Alles siis, kui mu seljakoti parem sang mu õlalt alla kukkus, mõistsin, mis värk on.
Kurnatult kiunatades lasin raskel kotil teepervele maanduda ja kükitasin ise selle kõrvale. Kuidas ma edasi liigun, kui kott katki on? Ma ei kanna neid kilogramme vaid ühel õlal. Seda on lihtsalt liiga palju...
Lõin rusikaga oma kotti, kuid tegin sellega vaid oma käele haiget.
"Pagan küll," sisistasin ja peitsin näo kätesse. Oli seda nüüd vaja... Potsatasin kõrbkuivale rohule istuma ja uurisin sanga ja kohta, kuhu see alles mõned minutit tagasi kinnitus. Teadsin, et ise ei tee ma sellega midagi ära. Selle parandamine on paras kunst ja mina seda ei oska. Mul pole isegi vajalikke asju, et seda proovida...
Toetasin selja vastu kotti, sulgesin silmad ja lasin päikesel oma nahka kõrvetada. Proovisin välja nuputada, mis edasi teha, kuid mu mõtted kiilusid kinni.
Kobasin käega veepudeli järele, kui kuulsin autot lähenemas. Mind pani lausa imestama, et sellisel palaval ajal nii vähe liiklust oli. Suhtusin igasse lähenevasse autosse kui potentsiaalsesse abisse.
Jätsin veepudeli sinnapaika ja ajasin ennast püsti samal ajal, kui auto peatus.
Juht, kes tundus minust vanem, pistis pea aknast välja: "No tere!"
"Tere," poetasin vastu.
"Hääletad?"
Raputasin pead.
"Pead piknikku?" uuris minust kindlasti vanem noormees edasi ja ma kuulsin peale küsimust tema naerust häält.
"Ei."
"Mis siis teed siin?"
"Mõttepaus," ohkasin ja sättisin end uuesti oma seljakoti juurde istuma.
Seepeale väljus tüüp oma autost ja tuli minu juurde.
"Kõrvetava päikese käes?"
"Liikumine on raskendatud," vastasin kiirelt ja noormees mühatas, kui märkas mu seljakoti katkist sanga. Ta võttis mu koti ja oigas.
"Mida sa vead?"
"Oma asju."
"Miks?"
"Ma otsustasin niisama ringi rännata aga nüüd on sellel vist kriips peal... Mul on raha otsas, jõud on otsas ja lisaks sellele lagunes kott ka ära..."
"Eh, ma saaks sind aidata kui sa väga tahaks..."
"Mida? Sa oskad käsitööd?" mühatasin ja teatud määral soovisin, et see tüüp lihtsalt oma autosse tagasi istuks ja minema sõidaks.
"Mina ei oska aga mu ema oskab... Ma elan siinsamas alevikus. Kui tahad, lähme meile. Mu ema kindlasti aitaks..."
Jäin poissi umbusklikult vaatama. Mõne sekundi möödudes ta naeratas. "Ahjaa," sirutas ta oma käe mulle, "Mirko."
Võtsin tema käest kinni. "Karolin," surusin läbi kokkusurutud hammaste ja tõmbasin peale põgusat käepigistust oma käe ära.
Vaatasin, kuidas ta mu koti võttis ja selle auto tagaistmele asetas.
Ajasin ennast jälle maast püsti ja sammusin pisut kahtlevalt auto poole.
"Istu sisse," noogutas Mirko auto suunas ja istus ise rooli taha.


Mirko ema oli ülihoolitsev ja äärmiselt abivalmis. Samal ajal, kui mina oma kotti asjadest tühjaks põrandale ladusin, vahetas ta õmblusmasinal niite, et need mu koti värviga ikka kokku läheks. Saanud teada, et Mirko ema töötab rätsepina, usaldasin oma koti kohe palju kindlamalt tema hoolde.
Mõned viimased asjad sõna otseses mõttes kallasin kotist välja ning ulatasin selle siis naisele, kes usinalt oma töölaua taha tagasi istus ja mu kotti uurima hakkas.
"... tavaliselt ma selliseid asju eriti teha ei saagi. Aga mulle meeldib ka selliseid, kuidas nüüd öeldag, remonditöid teha. Riiete õmblemine võib vahel ka jubedasti ära tüüdata aga... Oot-oot, kaua te Mirkoga juba tuttavad olete?"
Naeratasin. Mirko oli teel siia maininud, et tema emal on talumatu komme jutustades ühelt teemalt teisele üle hüpata. Nüüd olingi oma tõestuse kätte saanud.
"Me polegi tuttavad. Ta korjas mu natuke aega tagasi teepealt üles..," laususin naeratades ja lõin pilgu eemale, kus Mirko telefoniga rääkis ja edasi-tagasi marssis.
"Aa. Ahnii... Selge... Selge," kogeles naine ja tundus, justkui oleks ta sellest ülimalt häiritud... Õnneks sai ta sellest kergelt üle ja hakkas tööle ja ma ohklasin kergendusest. Vähemalt saan ma varsti edasi liikuda.
Mirko oli eemal kõne lõpetanud ju tuli meie juurde.
"Täna jään ma koju," venitas ta ja ema naeratas seepeale.
"Tore, see mulle meeldib. Vahel jääb mulje nagu sa ei elakski siin..."
Naersin, kui Mirko ema sõnade peale silmi pööritas ja soovitas emal ka mu koti teine sang üle õmmelda.
"Ära tule mind õpetama, poisike. Sa ei tea sellest mitte midagi... Aga millega me selle au siis ära oleme teeninud, et sa täna koju jääd?"
"Mihkel ütles, et ta ei saa tulema. Ta peab tööd rabama, kuna neil on kitsas käes. Ta andis mulle valida kas töö või kodus passimine. Loomulikult valisin selle teise, ma ei viitsiks seal ringi tormata..."
"Töö? Kus?" katkestasin endalegi ootamatult noormehe jutu ning mõne hetke jooksul oli ainuke heli vaid õmblusmasina järjepidev surin.
"Sõbra vanematel on keskuses pisike pubi. Sellisel ajal on seal alati palju tööd ja abikäsi oleks vaja."
"Mul oleks tööd vaja," õhkasin anuvalt ja mu silmas lõid lootusrikkalt särama. "Mul on nii vähe raha... Mul oleks väga tööd vaja..."
"Suve lõpuni?"
Suve lõpuni? Nii kaua ma ei kavatse ringi rännata...
Raputasin eitavalt pead. "Ei, mul on vaja lisaraha teenida... Pealegi- kus ma ööbiks, kus ma..?"
Mirko vaatas hetkeks minust mööda. "Mu sõbra korteris on üks vaba tuba. Kui ma hästi räägin, siis äkki ta isegi oleks nõus sulle peavarju pakkuma..."
"Noh, enne peaks ikka arutama seda töö asja..," lausus Mirko ema ja oli õmblemisega lõpetamas.
"Ja-jah, muidugi," noogutas Mirko agaralt ja tõusis püsti. "Lähme kohe sinna ja räägime, mis ta arvab..."
Järgnesin poisile ja istusin tema kõrvale autosse, lootes, et õnn viimaks naerataks mulle. Siiani oli mul ainult halvasti läinud ja see ei mõjunud mu positiivsele ellusuhtumisele hästi. Mirko võttis suuna tihedamalt asetsevate hoonete poole ja ma nautisin väikse, kuid elava aleviku ilu. Mis sest, et kõik oli kuidagi liiga tolmune ja kolletanud, kuna vihma polnud sadanud kes teab kui kaua ja päike kõrvetas aina tugevamalt.
"Olemegi kohal," lausus Mirko pidulikult ja väljusime autost, et pubisse siseneda. Kui seda tegime, märkasid meid paljud. Sellises väikses kohas teadsid kõik kõikki ja kui nähti võõrast nägu, oli see vist nende jaoks midagi harjumatult uut. Lootsin vaid, et ma jätan neile positiivse esmamulje, kui kavatsen ja tahan siia pisut kauemaks jääda, kui vaid paar päeva.

Nagu naksti oli mul töökoht olemas. Ma ei jõudnud Mirkot ega ka Mihklit piisavalt ära tänada. Mu rõõm oli kirjeldamatult suur. Kui nüüd vaid saaks ka öömajaga kõik korda.
Kõndisime pubist välja parklasse ning Mirko tõstis telefoni kõrva juurde. Ta avas mulle autoukse, et ma sisse istuksin ja aeglustas ümber autonina kõndides sammu. Proovisin kuulatada, mida ta räägib, kuid mu kõrvu ei jõudnud sõnakestki. Mirko kõndis autonina ees edasi-tagasi ning ma lootsin, et kui ta räägib mu tulevase korterikaaslasega, lõppeks see vestlus positiivselt.
„Okei,“ ütles Mirko venitades, kui oli rooli taha istunud ja lõi autole hääled sisse.
„Okei?“ küsisin umbusklikult vastu. Ma aimasin, et asi läks hästi aga probleem tundus esialgu pisut liiga lihtsalt lahenduse saanuna.
„Ta on nõus. Ma ütlesin, et ma ei tea kuidas sa talle üüri tasud, kuid ta ütles, et sellest pole midagi. Tal on seal üksinda nagunii igav ja ruumi on ka palju ja... Talle piisab, kui sa koristad ning süüa teed.“
„Tõsiselt?“ kilkasin õnnelikult. See oli kuidagi liiga lihtne lahendus mu jamadele. Kui kõik niimoodi laabub siis ma olen valmis jääma kauemaks.
„Ta ise on hetkel veel tööasjade pärast eemal, kuid peaks hilisõhtuks tagasi jõudma. Tal polevat selle vastu midagi, kui ma su korterisse viin.“
„Ee, kuidas me sisse saame?“ küsisin pisut juhmi küsimuse, mille peale Mirko naeris ja sõitma hakkas.
„Võti on mati all,“ lausus ta naeruse häälega ja ma jäin teda veelgi totakamalt vaatama.
„Tõsiselt räägid?“
„Ei noh, see tähendab, et ma tean, kus võti on.“
„Selge pilt.“
Toetasin pea vastu istet ja sulgesin silmad.
„Käime meil ära, võtame su asjad ja ma viin sind siis sõbra korterisse ära.“
„Olgu,“ noogutasin ja avasin silmad. Vaatasin natuke aega möödavihisevaid maju ja puid.
„Kas see su sõber on normaalne inimene?“ uurisin ettevaatlikult, kartes, et teen ennast Mirko ees lolliks.
„Loomulikult,“ naeris ta vastu ja raputas pead. „Küll sa ise õhtul näed, kui ta saabub. Ma usun, et te hakkate veel hästi läbi saama.“
Varsti olime taas aleviku vahel ja peagi peatusime kena kõrge kortermaja ees. Mirko võttis mu koti ja sammus ees, mina kiirustasin talle järele.
„Mitmes korrus?“
„Kolmas.“
Mõned astmed hiljem oli Mirko võlunud välja võtme ning keeras nüüd ukse lahti. Lasin temal esimesena siseneda ning kui mina jäin koridori kõhklevalt seisma, siis Mirko viis mu kotti vabasse tuppa.
Hetke pärast ilmus ta taas nähtavale ja ulatas mulle võtme.
„Hoia seda hästi.“
„Luban,“ vastasin pidulikult ja lükkasin plätud jalast, et korteris uudistavalt ringi vaadata. Ruumid olid mõnusalt hubased, köök oli uhke ja elutuba oli eriti õdus.
Mirko vaatas, kuidas ma korteris pilgul ringi lasin rännata ja hõõrus lõpuks oma käsi. „Aga okei, ma lasen sul siis end siin mõnusalt sisse seada. Suure tõenäosusega tuleb ta alles peale südaööd... Juhul, kui sa kavatsed ta ära oodata või midagi. Aga sa ei pea. Ta on sinu siinviibimisest teadlik, nii et kui teie tutvumine jääb hommikusse, pole sellest midagi. Olgu siis, ma lähen. Me kindlasti näeme veel.“
Noogutasin ja sulgesin Mirko järelt ukse.
Üksinda kellegi võhivõõra korteris olla, oli ikka eriliselt kummaline. Mul oli sissemurdja tunne...
Vaatasin kella- südaööni oli jäänud vaid mõni tund ja väga võimalik, et see võõeras jõuab ikkagi varem koju, kui ta teab, et mingi võõras tüdruk tema kodus üksinda on.
Astusin tuppa, mis oli asjadest lage. Seal oli vaid voodi, sellest kummalgil pool öökapid, suur kummut ja pisike diivan.
Tõstsin oma raske koti voodile ja hakkasin seda tühjaks laduma.
Kuna mul aega oli, otsustasin peale seda dushi all ära käia, et oma välimust pisut lihvida. Nägin välja kui narts.
Ma vajasin jaheda vee kosutavat puudutust.
Kuigi ma ükskõik kus mujal oleks võimalikult ruttu magama pugenud siis täna õhtul kavatsesin ma seni, kuni enam üksinda pole, üleval passida.
Kui asjad laiali laotatud, seadsin end elutoas sisse ja uurisin, kuidas telekale pilt ette saada. Suur pult oli minu jaoks nii võõras ja kui ma vajutasin nuppu, mis loogiliselt oleks pidanud pildi ekraanile tekitama, ei juhtunud seda. Hoopis keset pulti oli see nupp.
Klõpsisin tükk aega kanaleid, kuni sattusin viimaks uudistele, mida vaatama jäin. Peagi tundsin, kuidas silmalaod raskelt kinni vajuvad ning lõpuks, suutmata unele vastu hakata, vajusin unne.

Ärkasin kolina peale ja kuulsin ust sulgumas. Kobasin käega kiirelt puldi järele ja panin teleka kinni. Silusin käega juuksed korda, kohendasin pisut riideid ja mõtlesin, kas jääda elutuppa teda ootama või minna vastu.
Otsustasin selle teise kasuks, kuid paari sammu pärast olin sunnitud seisma jääma, kui vaatasin tõtt selle korteri omanikuga.
„S-sina?“ kogelesin, lootes või arvates, et tegemist on vaid meeletu sarnasusega. „Kristo?“
„Mina jah,“ vastas mu ees seisev noormees, vasakus käes suur spordikott. Ta kergitas kulme ja naeris siis. „Päris veider. Karolin olid jah?“
Noogutasin.
„Tuled enda meelest Eesti teise otsa ja satud jälle minuga kokku. Päris äge, eks ole,“ naeris Kristo ja viskas spordikoti vannituppa.
„Aga... sa ju elasid seal... Mida sa siin teed?“ lippasin talle sinna järgi.
„Ma elan siin,“ nautis tüüp mu hämmingut täiega. „Ma vist valetasin tol korral,“ lisas ta kui muuseas ja avas koti luku, et sealt mõned riided pesumasinasse panna. „Mul oleks olnud kahju sind sinna jätta. Tänu valetamisele tekkis mul võimalus sind aidata. Ja nagu näha, saan ma sulle veel abiks olla.“
Toetasin end vastu uksepiita. No Kristo oli igatahes parem variant kui ükskõik, kes teine. Lugesin teda niivõttes enda tuttavaks ja mul oli hea meel, et ma ei pidanud taas üht tutvumistseremooniat läbi tegema.
„Kuidas sa nii ruttu siia sattusid?“
„Ma kulutasin pisut raha, et sealt kolkast minema saada... Oot, aga... Mirko ütles, et sa olid tööasjade tõttu eemal...“
„Ma olingi. Ma töötan IT alal. Olen selline... vabakutseline. Mingit rutiini ei teki, olen ise oma aja peremees ja mulle nii sobib. Jamasin seal arvutitega. Neil oli mingi probleem internetiga. Suht tühine asi oli aga mina sain jälle natuke raha juurde.“
Kristo lükkas spordikoti eemale, pani vajaliku portsu pesupulbrit ja pani kõik muud vajalikud asjad ka paika.
„Tööst rääkides... Mirko ütles, et said tööle.“
„Jah, juba homme hakkan pihta.“
„Selge,“ venitas Kristo. „Kus sinu varandus siis on?“
„Mirko pani mu koti vabasse tuppa. Ma seadsin end seal sisse.“
„Okei, sa ei taha midagi pessu panna hiljem?“
„Hiljem?“ kordasin.
„Või noh, homme.“
„Ma ei tea, eks ma vaatan.“
Kristo mühatas ja liikusime koos elutuppa. Istusime diivanile ja ta klõpsas teleka mängima.
„Kauaks sa siia plaanid jääda? Kui sa tööd otsisid, siis kauemaks?“
„Ei, ma vajan lihtsalt raha. Mul on kitsas käes. Teenin pisut raha ja siis liigun edasi.“
Kristo seadis end diivanil mugavalt sisse, samal ajal kui mina istusin sel kui külaline- kuidagi kramplikult.
„Ma vist... lähen magama...“
„Mine aga,“ ütles Kristo. „Mis kell sa pubis olema pead?“
Ajasin end diivanilt püsti.
„Õhtul. Siis pidi seal kõige hullem olema.“
„Mnjaa, õhtul on seal nii mõneski mõttes hull..,“ venitas Kristo ja ohkas. „Hea küll, head ööd siis.“
„Head ööd,“ kordasin ja pugesin oma uude tuppa.
Pugesin pesus teki alla ja jäin selili lamama. Sulgesin silmad ja naeratasin endamisi. Ja mina arvasin, et ma ei näe Kristot enam kunagi.