Põud 7

Ilmselgelt ma ei suuda ennast siit foorumist eemal hoida või jutte mitte postitada jne. Igatahes- I'm back with another one. Ma tean, et see jutt võib olla ettearvatav, kuid ma kirjutangi seda rohkem oma lõbuks :DJa pealkiri tulebki sellest, et see toimub nagu sellisel.. um... põuaajal. Võib-olla hiljem saab see pealkiri ka mingi teise tähenduse
Osa on lühike aga see selline pisut sissejuhatav ka. Parem ikka kui mitte midagi, eksole?
Nii. Ja siis veel seda ka, et kes iganes kavatseb siin copy-paste'i teha, siis võtku teadmiseks, et ma hoian oma juttude levikul silma peal ja ma olen selles suhtes kuri nagu emalõvi


Põud

ESIMENE

"Kas sa oled nagu peast segi või midagi? Tõsiselt mõtled või? Karo, sa oled hull!" naeris mu parim sõbranna Mari ja asetas oma mahlaklaasi rõdupiirdele. „Ja miks sa mulle sellest nii viimasel hetkel räägid?“
Oli tavaline õhtupoolik paar päeva peale jaanipäeva. Suvi oli kuum ning ka õhtul oli endiselt meeletult palav. Mu lemmiktegevuseks suveõhtutel oli vaadata, kuidas päike eemale metsa taha loojub, värvides taeva tumeroosaks ja oranziks ja rääkida ükskõik kellega ükskõik millest.
„Mitte hull,“ pomisesin ja ajasin kõrrega jääkuubikuid tühjas klaasis taga. „Mul on igav.“
„Igav? Kuule, mine siis tööle äkki?“
„Tööle?“ kordasin nina kirtsutades ja sättisin end kaamelipruunis kott-toolis, mille rõdule lohistanud olin, mugavamalt istuma.
„Jah, su isa tahtis sind ju appi sinna...“
„Ei, ma ei kavatse veeta oma ülejäänud suve kuskil kinnises ruumis. See pole minu jaoks.“
„Ja selline asi on?“ Mari raputas naerdes pead. „Sina tee, mis tahad aga mina sinuga kaasa ei tule.“
Muigasin, kui ta mind suu ammuli vahtima jäi.
„Oot-oot,“ venitas ta uskumatult. „Karolin!“
„Jah, Mari?“
„Sa ei kutsugi mind endaga kaasa?“
Hakkasin naerma: „Ei ole plaanis jah.“
„No veel hullem! Mis mõttega sa tahad mingi suure kotiga ringi tammuma hakata?“
„Mul on igav ja ma tahan oma ellu pisut põnevust.“
„Arvad, et vanemad üldse lubavad sul minna?“
„Muidugi. Ma olen 18 ja ma võin juba otsuseid langetada. Ma ei vaja eriluba.“
Mari naeris ja raputas pead. Ma teadasin, et ta ei usu mu plaani seni, kuni ma minema pole hakanud.
„Ma rääkisin hommikul neile oma plaanist. Isa oli poolt, ema hakkas muidugi muretsema... Karlo vaid võimendas ema hirme.“
„Tõsiselt?“ piiksatas Mari ja tema hääl murdus. „Ma arvasin et sa teed nalja!“
„Ei tee. Ma räägin tõsiselt. Millal ma enne sulle valetanud olen?“
Mari ohkas: „Eh, ma arvasin, et täna on esimene kord.“
Raputasin õrnalt pead ja jäin roosa-oranzi kirjut taevast vaatama. Ma vajasin põnevust ja miks lasta võimalusel mööda minna? Kui ma jääksin koju, ei erineks see suvi teistest... Ma olin traditsioonilisest suverutiinist väsinud. Vajasin muutust.
„Mul on tegelikult asjad koos.“
„Oh ei, see teeb asja ainult reaalsemaks..,“ kurtis Mari ja istus minu juurde põrandale. „Mida ma siis üksi teen?“
„Seda, mida tavaliselt. Kuule, tegelikult ka. Ära nüüd muretse.“
„Kas sa teed seda kõike vaid sellepärast, mida Mikk tegi?“
Vaatasin kuidas jääkuubikutest järele jäänud killud klaasipõhjas vees hulpisid ja ohkasin: „Mikk on minevik. Juba ammu. Rändama lähen lihtsalt enda pärast. Vaatan, kuidas hakkama saan... Raha mul on. Mitte küll palju aga ma saan hakkama...  
„Ja kuhu sa siis täpsemalt plaanid minna?“
„Mandrile. Kui aus olla, ma ei ole ju eriti mujal käinud kui linnast linna... Tahaks ikkagi mõnusat maaelu ka näha ja kogeda.“
„Aga kus sa ööbid? Kuidas me suhelda saame..?“ Mari nägu oli ülimurelik.
„Ööbin kus iganes. Kui saan kasvõi mõnes turismitalus. Ja no ma võtan mobla kaasa. Kuskil söögikohtades saab seda ikka laadida.“
„Kas sa üldse ei karda?“
„Ei,“ lõin pilgu Marile. „Ma ei jõua ära oodata, kui mandrile pääsen.“
„Aga hääletamine? Ööd lageda taeva all? Kas nendele mõtlemine sind üldse ei hirmuta?“
„Küll ma hakkama saan.“
Vähemalt lootsin, et saan. Aga kui ma ei proovi, ei saa ma iial teada, kuidas mul üksi läheks.
Mari ohkas õnnetult ja tühjendas oma klaasi. Ta ajas end püsti ja vaatas mind huuli torutades:  „Kauaks sa minna kavatsed?“
„Eks see näha ole. Peaasi, et ma ühe nädalagi vastu pean... Minimaalselt üks nädal.“
„Mida su vend sellest arvab?“
„Karlo arvab, et ma olen varsti tagasi.“
Mari turtsatas naerma: „Ma loodan, et tal on õigus!“
Naeratasin ja imetlesin suveõhtu kirevat taevast. Ma tundsin tugevat tõmmet, kogu mu keha justkui kiheles. See vajas midagi uut... Ja midagi uut see plaan ka oli.

Kui meie pisike pere oli autosse pugenud ja kõik midagi omavahel lobisesid, vaatasin mina aknast välja ja mõtlesin, mida kõike ma oma suurde seljakotti pakkinud olin. Ma ei võtnud kaasa palju riideid. Ühed pikad heledad teksapüksid, lühikesed püksid, mis mul parasjagu jalas olid, paar kerget toppi, üks suur soe pusa, kilest vihmakeep, mille oli ema käskinud kaasa võtta, kuigi vihma ei lubatud juulikuu lõpuni ja loomulikult pesu. Seljakotis võttis palju ruumi ka hügieeni- ja meigikott. Lisaks kõige hädavajalikumatele asjadele oli mul kaasas ka muid asju. Näiteks taskunuga, mille Karlo sarkastiliselt piduliku tseremoonia saatel mulle kinkis.
Mõtlesin veel ühe korra läbi, mis mul kotis oli ja veendusin, et kõik on olemas. Kui millegi järele puudus tekib, saan osta...
Jõudsime sadamasse ja isa parkis auto. Olin esimene, kes autost välja sai ja tirisin pagasnikust oma matkakoti välja.
„Karolin, kas sa tennised ka võtsid ikka?“
„Jep,“ vastasin kiirelt ja ajasin seljakoti selga.
„Helista meile ka, eks?“ palus ema nutusel häälel.
„Muidugi,“ lubasin ja ohkasin vaikselt. „Ära karda mu pärast. Mitte midagi halba ei saa ju juhtuda...“
Ema kurb ilme asendus paanikaga.
Karlo hõõrus ema õlgu ja hakkas naerma.
„Okei, kuule, lase jalga juba.“
Kissitasin vanema venna suunas silmi.
„Lähen juba,“ vaatasin viivuks üle õla sadamakai ääres seisvat praami. Kallistasin ema ja isa, lõin Karloga rusikaid kokku ning jäin teda seejärel vaatama.
„Su õde läheb ära, võiksid ühe korragi mind kohelda kui oma pisikest õde, mitte kambajõmmi.“
Karlo naeratas laialt ja kallistas mind.
„Okei, ma vist pean nüüd minema... Ei taha nagu maha jääda...“
Isa surus käe ruttu oma rahakotti järele ja võttis sealt 20-eurose rahatähe, mille mulle lühikeste pükste taskusse pistis.
„Kulub ära,“ vastas ta napisõnaliselt.
Naeratasin talle tänulikult.
„Okei, kuulge, ma nüüd tegelikult ka jooksen.“
Kõik kallistasid mind veel korra ja siis panin kiirelt praami poole jooksu. Ma ei tahtnud ümber pöörata, et näha kõiki mind pilguga saatmas. Aga kui seda siiski tegin, nägin kergenduseks, et nad olid juba autosse istunud. See sobis mulle ideaalselt. Kui mu minek oleks olnud eriti pisaraterohke, oleks see mu olemise lihtsalt halvaks teinud.
Aga ma olin viimaks ometi vaba.
Sättisin ennast mõnusalt tekile selleks lühikeseks sõiduks istuma ja kuulasin muusikat, hakates vaikselt plaani pidama, mida teha, kui mandrile pääsen.
Ma teadsin, et esimene päev ja esimene öö on kõige jubedam. Mul polnud telki, seega ma pidin ise mingi peavarju välja nuputama. Muidugi võiksin minna lihtsamat vastupanuteed ja ööbida mõnes majutuskohas, kuid see poleks siiski see... Ja samas ei saa ma rahaga hooletult ringi käia.  
Otsustasin selle üle mandril muretseda ja sulgesin silmad, et lasta kuumal päikesel oma nahka paitada. Sellest saab mu elu parim suvi, mõtlesin naeratades.