Elu parim kogemus 8

Sorry, me ei jaga piisavalt anatoomiat, äkki selgitad? (ma siin rohkem loen teie kommentaare kui ise kirjutan :) )

Ja mina arvasin, et mandlil olev mäda on hull asi. Nädal aega ei söönud midagi korralikult...

Lemmik jutt üldse! (: Ja jätka siis, eks?

Ma ei tea miks, aga see jutt ei tule mul üldse hästi välja enam üle ei lugenud, nii et vigu leiate ka.

7.
Ryani vaatenurk:
“Emps, mis tänaseks süüa on?” küsisin Kailalt, kui ma jooksin trepist alla. Võtsin kuivatist ühe T-särgi ning viskasin selga. Väljas oli imeline päev juba seepärast, et kooli polnud.
Kaila askeldas pliidi ääres, nagu ta poleks mu küsimust kuulnudki. Vahepeal oli teda imelik niimoodi vaadata. Ta ei paistnud välja üldse sellisena, kes ta tegelikult oli. Ta tundus kuidagi liiga malbe ja kannatlik, kuid tegelikult…üldse mitte!!!
Tõmbasin isa kõrval oleva tooli laua alt välja ning potsatasin sinna peale. Alles siis tundus see halb mõte.
“Ai,” manasin valugrimassi näole. “Miks meil nii kõvad toolid on? Neil peaks olema pehme kate peal.”
Jälle keegi ei vastanud mulle. Nad oleksid nagu hüpnotiseeritud olnud. Ema teeb süüa ja isa loeb ajalehte. Pööritasin silmi, tõusin püsti ning läksin võtsin omale kapist taldriku, noa ja kahvli. Kaila pani lauale kausi krõbedate juustumaitseliste maisirõngadega.
Krimpsutasin nina ja tõstsin kolm kulbitäit oma taldrikule. “Nendest küll mingit musklit ei saa. Pigem nagu rasvavolte või nii.”
“Ära vingu toidu kallal, Ryan,” hüüdis seljaga ema hoiataval häälel.
Ahso, nüüd kuulis. Enne kui ma haiget sain, ei teinud teist nägugi.
“Kus Marleen üldse on?” küsisin pärast pikka vaikust, kui olin juba pool taldrikut tühjaks söönud. Kuidagi tühi tunne on. Tavaliselt kui ta siin on, on ema ju nii pöördes.
Richard kergitas prille oma ninal ning silus ajalehte. “Ta läks juba randa. Mingi poisiga.”
Mingi poisiga? Mis poisiga? Miks ta mulle midagi ei öelnud?
“Sinu ilmet nähes, ütlen, et selle poisi nimi oli vist Andre minu mäletamist mööda ja Marleen ei saanud sulle öelda, kuna sa magasid,” noogutas isa naerusuil.
Andre???
Söök söödud jooksin kohe oma tuppa, et panna shortsid jalga ja randa Marleenile järele minna.
Miks ta mind siis üles ei ajanud? Ja Andrega randa? See naine ei tea, mida ta teeb.
Viskasin ka uue pluusi selga, võtsin rätiku ning jooksin õue.  Nägin juba kaugelt neid liiva peal lamamas ja naermas.
Kas ma võtan oma surfilaua või ei? Tuul on, lained on, võtan.
Käisin ruttu garaažist läbi ja võtsin surfilaua õlale. Tee peal helistasin veel Henryle, et ta tuleks ka.
Kas nad võtavad päikest sellise tuulega? Lähemale jõudes siiski nägin, et nad olid märjad, seega käisid nad ujumas. Viskasin surfika Marleeni kõrvale ning istusin oma rätiku peale, mille ma sinna ka laiali laotasin.
“Oi, unimüts,” naeris Marleen, varjates käega silmi päikse eest. “Sa ka juba üles ärganud.”
Vaatasin silmanurgast Andret. Tema küll nii rõõmus polnud, et ma tulin. Naeratasin võidukalt. Nägin eemalt Henryt lauaga tulemas, võtsin särgi seljast ning jooksin tema poole.
“Kui kõrged lained täna on?” küsis poiss.
Ma ei osanud sellele vastata, kuna ma ise ka ei käinud rannavalvelt küsimas. Vaatasin mere poole ning leidsin ühes nurgas hea koha.
“Kuule, ma lähen püüan seal ühe laine. Mu sisetunne ütleb, et sealt tuleb hea,” hüüdsin Henryle ning jooksin ruttu sinna poole. Vaatasin korra veel selja taha ning nägin, et Henry jäi lainet püüdma ranna keskosas.
Jooksin vette ning hüppasin lauale kõhuli ja hakkasin käsi tõmbama, et ma edasi saaks.
Oi, sõbrake, kuidas ma sind igatsesin.
Sealt aga lainet ei tulnudki. Hulpisin siis niisama laua peal, et oodata, millal tuleb. Nägin eemalt Henryt, kes lamas samamoodi, kuid hüüdis mulle midagi. Kortsutasin kulmu ning näitasin käega kõrva peale, et ma ei kuule teda. Poiss näitas agressiivselt näpuga mu kõrvale ning ma pöörasin pea sinna.
Oh sa issand. See oli laine. Ruttu hakkasin kätega edasi aerutama, et ma sellest maha ei jääks. Tundsin, et olen laine peal, ning tõusin kiirelt püsti. Ja see oligi hea laine. Meri aina tõusis ja tõusis, kuni ma tundsin hetkeks, et ma olen isegi liiga kõrgel. Siis avaneski mulle merevärav (nii, nagu ma seda kutsun) ning see lausa hüüdis mind sinna sisse. Lasin põlved kronksu ning ennast veidi lõdvaks, et mu surfilaud pööraks ennast sinna sisse sõitma. Ringis sees olles tundsin ma ennast, nagu ma oleks jälle kodus. Tõelises kodus. Tõmbasin käega mööda helesinist vett ning see tundus lausa uskumatu, et ma seal olin. Kui ma ringist välja sain olin õnnelikum kui kunagi varem.
Thank god, et ma vähemalt püsti jäin. Viskasin ennast hingeldades tagasi lainelauale ja aerutasin Henry poole.
Poiss naeratas suu kõrvuni. “Vedas sul, üle pika aja pole seda näha olnud siin. Ei tea, kus see laine küll kükitas.”
“Jah,” keerasin ennast laual selili, et päike soojendaks. “Kuid nüüd peab jälle võistlusi ootama, et saaks ikka tõelisi laineid. See oli alles titabeebi.”
Henry noogutas. “Ja mina ei saanudki lainet. Mõned väiksed olid, kuid ma pidin nende peal olema. Ringi ma ei saanud.”
Hakkasin kõvasti naerma. “Ma ütlesin, et mul on hea sisetunne.  Sa pole mind kunagi uskunud, kuid alati olen just mina hea laine saanud ja sina ilma jäänud.”
Aerutasime tagasi randa ning viskasime ennast rätikutele pikali, Marleeni ja Andre kõrvale.
“Wow, Ryan,” ütles Marleen imestunult istuli tõustest. “Vot see oli muljetavaldav.”
Turtsatasin hetkeks. “See pole veel kõik, mida ma suudan.”
Marleen naeratas ning heitis pikali tagasi. Tõmbasin kätega läbi oma juuste, et nad turritaksid.
“Jah, mis sa veel oskad siis? Sa ainult surfamises oledki hea ju,” iroonitses Andre.
Mis õigus temal üldse siin rääkida on?
“Jah, tõesti, narkoäris ma pole hea käpp,” ohkasin valjult. Vaatasin Henry poole, kes mulle naeratas ning silma pilgutas.
Andre tõusis istuli. “Ei, on sul mingi probleem sellega või?”
Selle peale tõusin ma ähvardavalt püsti. “Jah, on küll. Hoia Marleenist eemale. Mul ei ole vaja, et aasta lõpus tulevad mendid minu poole, sest nende vanemad on tagasi saanud tüdruku, kes on narkosõltlane nagu sina.”
Selle peale oli ennast üles ajanud ka Marleen. Henry magas rahulikult edasi.
“Mina räägin ja suhtlen kellega mina tahan. Sina rikkurist ärahellitatud tõbras ei ütle mulle, mida mina teen, eks ole.”
Ja selle peale läksin ma vihaseks. “Kuule tatt,” hakkasin naerma. “Hoia oma suu kinni.” Ja ma lõin teda rusikaga täpselt vastu vasakut silma.
Ai, kurat, see oli valus. Puhusin oma nukkidele peale.
“Ryan,” hüüdis Marleen kõrge häälega kätt minu vastas hoides. “Mis sul viga on? Endast nooremale lähed kallale. Sa oled nii hale!”
Heitsin tagasi oma linale. “Sa vaata parem, kellega sa tegemist teed. Sa üldse küsinud oled, millega ta tegeleb, kes ta vanemad on? Tõsiselt, Marleen, sa oled nii naiivne.”
“Vaata ennast, ärahellitatud jõmpsikas,” vastas ta sama kurjalt, kui ta ükskord hakkas oma kodumaad kaitsma. Nad korjasid oma linad kokku ja läksid minema.
“Hästi lõid, vennas,” ütles Henry. “Kuid Marleeni sa küll nüüd kätte ei saa.”
Vaatasin neile järele. “Küll ma saan. Mul läheb lihtsalt rohkem aega vaja. Ja see Andre võiks ka ära kaduda. Üleüldse, mis mängu ta mängib? Mul ei ole kõige parem tunne selle kuti suhtes.”

 
Marleeni vaatenurk:
Mis Ryanil arus oli? Miks ta Andret kohe lööma pidi? Mehed…Nad ei oska vist kunagi oma tülisid lahendada sõnade abil.
Istusin elutoa diivanil ning vaatasin telekat, kuigi mul ei olnud isegi aimu, mis film hetkel eetris on.
Ma tean küll, et Andre võib olla ohtlik, kuid minuga koos veedetud aja jooksul on ta mulle tõestanud, et ta pole selline. Või äkki ikka on? Ei ole, ma ei usu…Kuigi ma saan aru, et Ryan tahab mind kaitsta, aga see ei anna ikka õigust tal minna endast noorema kallale. Võtku omavanused.
Olin just kokku leppinud uue aja, millal saan Andrega kokku. Poisi nina oli üpriski lilla Ryani löögist. Panin teleka kinni, vahetasin riided ning läksin maja ette. Kaugelt kostuski juba mootorratta põrin.
"Hei," hüüdis Andre üle müra. Ta nägi ikka uskumatult seksikas selle motika seljas. Tundus nagu ta oleks kõikvõimas.
Hetkeks tundsin ennast nagu Eestis. Mu parima sõbranna vennal oli ka motikas ning me käisime Helenaga päris tihti sellega sõitmas. Kohendasin pikkade näppudega musti lokkis juukseid ning jooksin ruttu Andre poole.
Poiss võttis kiivri peast. "Lähme Roza juurde. Ta tahtis midagi."
Noogutasin vastuseks ning hüppasin rattale. Nii mõnus oli tunda jahedat suvist õhku oma nahal. Mu juuksed lendlesid terve tee ja olen enam kui kindel, et need häirisid ka veidi Andret, kuna ma pidin kogu aeg neid suust ära tõmbama ning poiss pidevalt kartis, kui ma ühe käe lahti lasin. Seda oli näha sõidukiirusest, mis tihti alanes.
Jõudes Roza majani, oli tüdruk juba ukse peal. "Tulge sisse!"
Panime kiivrid rattale ning läksime tuppa. Roza maja oli ka sama uhke kui meie oma. Kõik need suured aknad, millest kumasid kaugelt linna õhtutuled ja need maalid, mis seinal rippusid...Need olid ilmselt tervet varandust väärt. Tüdruku tuppa jõudes imestasin ma veel rohkem. Tuba oli üleni roosasid Hello Kitty kaunistusi täis. Tundsin et mul hakkab paha. Ma ei ole kunagi eriline Hello Kitty fänn olnud, lisaks see liiga magus lõhnaõli, mis ukse pealt mulle ninna kargas, ajas pea ringi käima. Nägin silmanurgast, et ka Andre krimpsutas nina.
Mõtlesin endamisi, et kuidas küll Roza ja Andre ikka nii hästi läbi saavad. Ma ei vaataks sellisele poisile otsagi, kui minuga nii oleks keegi teinud. Ja ma ei mõistnud, kuidas üldse Andre talle midagi sellist teha suutis. Roza oli minu jaoks täielikult ideaalne tüdruk.
"Tegelikult oli mul lihtsalt igav," sõnas tüdruk minu ja Andre poole pilku heites. "Tahtsin, et te tuleks minuga juttu puhuma."
Oli veidike kuri Roza peale. Meil pidi Andrega kahekesi õhtu olema, kuid ma ei hakka draamat puhuma. Ma olen alles uus ja ma ei vaja neid, et kõigiga tülli minna. 
"Kuidas Ryaniga läheb?" küsis tüdruk minult. Mis asja ta ajab?
Hakkasin naerma. "Mis mõttes kuidas läheb?" 
Roza kehitas õlgu ja kergitas kulme. "Noh, tead küll."
Nägin Andre pilku endal. Kuidagi palav hakkas. Roza teadis ju väga hästi, et mul ei ole Ryaniga midagi. Miks ta siis nüüd seda küsis?
"Ei lähegi kuidagi. Pole temaga väga rääkinudki."
Andre naeratas. Õhkkond oli nii pingeline kuidagi. Ma tundsin, et mu pea hakkab ringi käima. Vaatasin Rozat, kes omakorda piidles Andret. Ta tahtis, et me tema juurde läheks, kuna siis on tal võimalus Andrel silm peal hoida. Ja see Ryani küsimus. Talle meeldib Andre ikka veel...millesse ma ennast küll mässinud olen?

Ei tule hästi välja? Sa teed nalja. Mulle küll meeldis. Mõni viga hüppas silme ette, aga enda tähelepanu koondasin tekstile.


Uut!

mulle ei meeldi Andre! ja ma arvan, et siin juhtub midagi. aga jutt mulle meeldib ja Ryan ka

Päriselt ka mida sa ajad, et ei tule hästi välja?? :0 Vägevalt mahe jutt ju :) Jätka siis ka kunagi uuesti.

huhuuu, super jutt! ootan huviga uut.

minaaa oootan ka uuut!

Aitäh teile! Saate uue. Ma mõnes mõttes kaalun veidi selle jutu pooleli jätmist, kuna kul ei ole enam üldse ideid. Üritasin küll midagi aretada, kuid see jääb nii igavaks...anyway selle osa saate :) loodan, et meeldib!


Marleeni vaatenurk:

"Tere Marleen," tuhises Ryan must mööda, et omale köögis võileiba teha. Poiss oli bokserite väel, millele oli ettepoole peale kirjutatud "Wanna dance on my pole?"
Naersin endamisi. "Definitely not."
Ryan vaatas mind veidi imeliku pilguga, kuid hüppas siis diivanile minu kõrvale ja mugis oma võileiba, kuhu oli peale pandud umbes 7 vorstiviilu.
"Kas sa tuled ka täna Henry poole?" küsis ta vaikuse katkestades.
Ma ei teadnudki, et tema pool midagi täna toimub. Roza polnud mulle sõnagi sellest öelnud. 
Noogutasin lihtsalt vastuseks. "Kus Kaila ja Richard on muidu?" küsisin kannatamatult. 
Ryan kehitas õlgu. " Ma ei tea. Eile emps rääkis midagi kellegi juurde minekust, aga ma ei ole kindel."


Vahetasin toas oma riideid peo jaoks. Miks Roza mulle midagi ei öelnud? Ma arvan, et ta teadis sellest peost kindlasti, kuna nad ju suhtlevad Henryga. Tõmbasin pluusi üle pea ning lükkasin teksapüksid maha. Ta oleks võinud ju vähemalt mainida. Ja Andre? Kas Andre läheb? Ma arvan, et läheb, sest ta oli ka eelmine kord seal peol.
"Nice ass," naeris Ryan mu selja taga.
Kiljatasin ja pöörasin ennast ehmatades ringi, küünarnukiga otse poisi ribidesse lüües. Ta võttis haiget saanud kohast kinni ning pigistas seda. Me ei teinud väljagi faktist, et ma olin pesu väel, vaid vaatasin ehmunult ta haiget saanud ribisid. 
"Appi, anna andeks! On kõik korras?" küsisin ruttu ning katsusin õrnalt ta rinda. Miks ta nii vaikselt mu taha ilmus? Oleks võinud vähemalt mingitki häält teha. Juhatasin ta tasakesi voodile istuma. Kas mu löök oli tõesti siis nii tugev?
"Sa peaksid kuskile kung fu-sse minema," sõnas poiss nalja tehes. Alles see aeg märkasin, et mul ei ole midagi seljas. Kahmasin maast esimese riidehilbu ning tõstsin selle keha ette.
"Mis tüdrukutel selle pesuga on? Ujumas käivad küll päevitusriietega, aga nüüd pesuväel ei või poisi ees olla," küsis Ryan uudishimulikult. Hakkasin naerma, kuid samas mõtlesin, et see on isegi päris tõsi.
"Ma ei käi ujumas stringidega," tegin poisile silma. 
Ryan hakkas naerma. " Ah ja, sul olid jah stringid jalas. Sellepärast ma nii tasakesi tulingi. Mõtlesin ukse taga juba, et täna saan küll jackpoti. Tulin sisse ja vaatasin - mis tagumik! Nii ilus, et kuku või pikali! Ja muideks kui ma su vend olen, siis sa ei peaks häbenema ju."
Lõin veel ühe uue tugeva matsu Ryani ribidesse mille peale poiss oigas ja tõmbas ennast kerra. Tundsin ennast üha vabamalt Ryani läheduses, kuid siiski oli veidi vihane Andrega toimunu pärast. Minu mõtted võtsid aga suurema pöörde ning mu silme ette tuli pilt minust ja Kevinist, kui me läksime loomaaeda ta väikse vennaga. 
"Mis naeratad?" küsis Ryan ennast sirgu ajades. Sasisin ta sorakil juukseid ning patsutasin ta põlve. Ta on mulle täpselt nagu vend.
"Mis pärid," vastasin talle ning sulgesin ennast vannituppa, et pesema minna.
Pesemast tagasi tulles oli poiss mu toast kadunud. Otsisin omale sobivat kleiti ning leidsin oma lõpetamise kleidi. Neoonroosa ning peal must pihavöö. Kingad võtsin ka mustad ning jäin ennast peegli ees vaatama. Naljakas, et ma tunnen ennast ise nii ilusana. Tõmbasin sõrmedega läbi oma laineliste juuste ning kohendasin oma kleiti, seda allapoole tõmmates. Nii lühikese kleidiga käisin lõpuaktusel? Okei, ma tunnen alles nüüd piinlikust...

Sõitsime Ryaniga Henry maja poole, kui mulle tuli kõne Rozalt. Olin õnnelik, et mulle osteti kohe uus kaart, millega ma saan Hawaii siseselt telefoniga rääkida. 
"Tsau, kas sa tuled täna Henry poole," küsis Roza, kelle tagant oli hirmsat lärmi juba kosta. Hakkasin naerma. Hawaiil on tõesti alati hullud läbud.
"Muidugi tulen. Ryaniga oleme teel juba," sõnasin vastuseks ning me lõpetasin kõne. Nii imelik, et Roza alles nüüd helistas - õhtul kui pidu juba käib. Tundsin ennast veidi reedetuna, kuid lootsin, et see kaob peomeeleolus.
Majja jõudes kargas mu ninna kohe lämmatav suitsu- ja alkoholihais. Vaatasin eemalt, kuidas kamp noori tõmbasid bongist kanepit. Eestis meil nii ei olnud. Päris harva kohtas inimesi, kes tarvitasid narkootikume või muud säärast jama, kuid alkohol oli ikka kõrgel kohal. Mõni jõi seda samamoodi nagu väiksena emapiima.
Lasin silmadel käia üle toa ning otsisin oma pilguga Andret, kuid mu otsingut lõppesid tulutult, kuna ma ei leidnud teda kuskilt. Istusime väikse seltskonnaga elutoa diivanil. Minu ühele poole kõrvale pressis ennast Kayl ning teisele poole poiss, keda ma ei tundnud. 
"Kuidas läinud on? Ülehomme kool, jah?" küsis Kayl mulle alkoholitopsi kätte surudes. Vaatasin talle küsivalt otsa.
Poiss naeratas. "Rumm koolaga."
Võtsin vähehaaval lonkse ja rääkisin poistega juttu, kuni pidu keeras nii ära, et ma olin juba terve pudeli kallal üksinda. Ryan vaatas eemalt mind nagu isa, kes kontrolliks oma lapse järgi. Olin tänulik talle selle eest, sest nüüd võisin ma rahulikult juua, kuna ma teadsin, et mul on olemas järelvalve. Muusika kostus mu kõrvus järjest valjemini ning kõik mu ümber käis ringi. Naersin endamisi ning tõusin püsti, kuid tulutult, sest mu jalad ei kandnud mind enam. Tundsin kellegi kuumi käsi oma kaenla all ning ma sain aru, et keegi üritab mind kõigest väest püsti tõsta. Vaatasin talle otsa.
"Kayl," naersin kõvasti ning karjusin talle peaaegu kõrva. Mu keel oli nii pehme ja tuim, et kui ma seda hammustasin, ei tundnud ma valu. Poiss talutas mu trepist üles ning suunas mu ühte magamistuppa, mille ukse ta enda järelt sulges. Istusin voodisse ning võtsin kätega peast kinni.
Kayl tuli mulle aga aina lähemale ning järsku ta suudles mind. Agressiivselt ning tugevalt. Selles suudluses aga puudus igasugune säde, kuid sellejaoks polnud mul piisavalt mõistust ega jaksu. Poiss lükkas mu voodisse pikali ning välgukiirusel tõmbas endalt pluusi seljast. Ma tundsin ta kuuma keha enda vastas ning ta aina suudles ja suudles. 
"Ei, Kayl, see pole õige," üritasin teda kõigest väest ära lükata, kuid mu käed olid liiga nõrgad. Ta hakkas tõmbama mu kleidi lukku lahti, kuid samal hetkel lendas uks lahti ning keegi astus sisse. Tuba oli aga nii pime, et ma ei näinud peaaegu midagi.
"Ma arvan, et see siin on nii purjus, et ta ei saa ise ka aru, mida ta teeb," kostus tuttav hääl. "Seega lase ta lahti."
Kayl tõmbas vihaselt turtsudes oma särgi üle pea tagasi ning lahkus toast. Jäin veel tükiks ajaks voodile lebama, vaikuses, mida ma nautisin, kuni voodi vajus allapoole kellegi raskuse tõttu. Tõusin istukile.
"Andre, sa tulid," naeratasin talle. Kuigi ta nägu käis ümber toa ringi, suutsin ta näojooned nii hästi kokku panna.
Poiss muigas mõrult. "Sa oled purjus, Marleen. Sa peaksid magama. Kes su nii täis jootis?" 
Hakkasin tuletama meelde, mida ma enne seda situatsiooni tegid, kuid mu silme ees oli vaid Kayli paljas ülakeha.
Purskasin täiest kõrist naerma. "Poleks sind tulnud, ma oleks....Issand jumal, ma ei taha mõelda ka."
Andre pööras oma pilgu minu silmadesse ning jäi vaatama. Ma tundsin ennast korrapealt nii kainena kui üldse võimalik. Ta võttis ühe mu juuksesalgu ning keerutas seda ümber oma näpu.
"Kuidas sa need niimoodi tasakesi lokki saad?" küsis ta mulle ikka silma vaadates.
"Niimoodi saangi. Keerutan neid," vastasin sosinal. 
Andre vajus mulle lähemale, kuni ma tundsin tema värsket hingeõhku. Nagu ta oleks just õuest tulnud. Ta hingas mulle nii vaikselt peale, et ma sulgesin oma silmad ning ma oleks tahtnud sinna jäädagi. Ja just sellel hetkel, kui ma arvasin, et ta suudleb mind, võttis ta kinni mu kuklast, tõmbas mind endale lähemale ja suudles mind laubale. Õrnalt ja hellalt. See polnud üldse temalik, kuna ta nägi välja nii jõuline ja kirglik. Ma olin ehmunud, kuid samas valdas mind nii suur õnne- ja rahutunne, et ma oleks õhku tõusnud. Kuid kõige rohkem hämmastas mind see, et Andre värises üle kogu keha.
Sellel hetkel aga helises mu telefoni ning poiss tõmbus järsult must eemale.
"Hallo," karjusin telefoni ilma, et ma oleks vaadanud, kes helistab. Tavaliselt teen ma seda kogu aeg.
See jutt, mis teiselpool toru tuli, jõudis minuni aga liiga kiiresti ning ma ei saanud absoluutselt midagi aru, mis toimub. Kuid siis jõudis tõde minuni. Ma kordasin seda lauset oma peas umbes 20 korda, kuni Andre pilk juba muutus murelikuks. 
Sulgesin käega oma suu. "Kevin tuleb siia."

Nii heaa!
Sa ei tohiks seda pooleli jätta, ei tohiks. Põnevaks just läks. ;P
Mind üllatas see, et Kayl nii kiiresti järgi jättis. ;D
Aga ma ei tea pooleli ei tohiks jätta.

UUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT! Ma kartsin juba, et uut osa ei tulegi. Seda järjejuttu ei tohi pooleli jätta *viibutab rusikat*.


Esimeses lauses oli üks viga, mis mulle silma jäi.

must - minust.


Mulle tundus see ka imelik, et Kayl jättis lihtsalt pooleli.

Nõuan uut osa!

Mind see Kayl üldse ei huvita Rayan on poole huvitavam, ma tema poolt. Ja kuidas ma tahan teada saada, mis siis toimuma hakkab, kui Kevin sinna jõueab
UUUUUUUT TAHAAAN

Lugesin ka läbi. Ootan huviga uut :)

ülimõnus lugu ootan juba uut :)))

Ülihea jutt! Ma alles nüüd avastasin selle, ja ära jäta seda pooleni.

Millal uus? :)

no wei lihtsalt pole võimalik... nii põneva koha peal lõppeb? rohkem osasid polegi:S issand.. ma ei suuda enam mõelda mis edasi saada võib.. kevin tuleb?!?.. loodan et kirjutad edasi seda....:)

To liisucatye: Kas su arvutil selline klahv nagu Caps lock on? Kui on, siis kasuta seda. :) Siis on sinu kirjutatust lihtsam aru saada.
Muidu, ma ootan ka uut. Viimane tuli nii ammu.