Elu parim kogemus 8

Mul on Kevinist kahju... neil võiks Keviniga mingi everlasting love olla.
Kevin võiks tänavanurgal vanaema aiaõunu müüa ja endale Havaiile sõitmiseks lennupileti raha koguda. Vot see oleks romantika.

Aplausi pole vaja, aplausi pole vaja. xD
...nagu endine klassivend alati kummardudes ütles, kui millegi geniaalsega hakkama oli saanud.

(A)

Ja mina loodan seda sama. ;D

Üks lühike osa siis enne, kui asjad päris käest ära lähevad. Tänage mind, ma teie õnneks jõudsin kodutööd varem ära tehtud



5.
Ryani vaatenurk:
Matemaatika klassi jõudes jooksis minu poole Andrea. Tüdruku suured rinnad õõtusid küljelt küljele ning mul tekkis nende vaatamisest kerge peavalu.
“Ryan, kus sa konutanud oled?” küsis ta suure punaseks võõbatud suuga. Öäh.
Sügasin nina enesele teadmata, miks. Mul ei olnud temaga kohe üldse jututuju. “Kuule, ma lähen istun kohale kõigepealt. Pärast räägime, eks?” ning ma jätsin ta selja taha. Tundsin oma kuklal ta pettunud pilku, kuid…ta niikuinii andestab.
Istusin oma tavapärasele kohale Kayl’i kõrval. Olime poisiga päris headeks sõpradeks saanud nende kahe gümnaasiumi aasta jooksul. Sel hetkel, kui ma henryga tülis olin, oli mul Kayl ning nii ma tema kõrvale istusingi. Muidugi oli see mõnes mõttes loll otsus, kuna see oli ilmselge, et me saame Henryga jälle paari päeva pärast läbi. Ja ka selles mõttes loll otsus, et Heleena oli nõus isegi Andrea aknast välja viskama, et ma tema kõrvale istuksin.
Huvitav, kuidas Marleen hakkama saab. Vaatasin mõtlikult aknast välja kuni minu ümber kogunesid Kayl, Henry ja Akahi. Vaatasin neid kolme, minu parimaid sõpru.
“Mis tahate?” küsisin uudishimulikult, kui nägin nende pilkusid, mis ei olnud just kõige süütumad.
Kayl naeratas salakavalalt. Sama tegid ta Henry ja Akahi. “Me tahame, et sa tutvustaksid meid Marleeniga.”
Turtsatasin kõvasti. See pani teisi klassikaaslasi huvi tundma, millest me räägime ning oli näha, et kõik kuulasid kõrvad kikkis.
“Kuulge, unustage edasi. Te olete liiga naistemehed.”
Henry purkas naerma nii et ta säravvalged hambad tulid nähtavale. “Nalja teed või? Vahi ennast. Sa ei jätnud talle vist tegelt just kõige paremat muljet, kui ta nägi Lahélat sulle bitch slap’i andmas.”
Vaatasin vihase näoga Akahi poole ning saatsin talle hoiatava pilgu. Poiss tõstis käed allaandmiseks üles. “Seda rääkis talle tegelikult Andrea.”
Vangutasin pead.
“Ryan!” hüüdis tuttav häält klassiukse poolt. Tõstsin pilgu üles ning märkasin Marleeni. Tüdruku silmad paistsid segaduses olevat. Tõusin kiirelt püsti ning läksin temani.
“Kuule, kus siin spordisaal on? Mul on esimene kehalise tund. Ma jätsin kehalise asjad koju ka veel,” hakkas neiu kohe muretsema.
Mõtlesin viivuks ning jooksin oma koolikoti juurde tagasi võttes sealt välja kilekoti.
“Näed, võta need. Mu dressipüksid on seal. T-särk peaks ka olema. Pusa ka,” viskasin koti ta käte vahele. “Mine siit trepist üles, vasakut kätt esimene uks.”
Marleen vaatas silmi kissitades kotti. “Ma panen sinu riided selga või?”
Noogutasin vastuseks ning viipasin käega, et ma istun nüüd oma kohale tagasi.
“Üü, annad talle juba oma riideid? Mm, pane need siis oma toa seinale rippuma,” vilistas Akahi.
“Ära neid ainult pessu viska,” pakkus Kayl juurde.
Klassi sisenes matemaatika õpetaja ning kõik jäi järsku vaikseks ja seisti oma kohtade juures.
“Istuge,” sõnas õpetaja nasaalne hääl. Ma olen alati mõelnud, et kas õpetaja tarvitab äkki narkootikume, kuna ükskord kui ta klassi tuli, olid ta silmad täiesti punased. Võib-olla on tal mingi allergia, aga võib-olla teeb peale? Viskasin kanepi mõtted peast, kui vanamees jõudis töölehtedega minu ja Kayl’i laua juurde.
“Õnnitlen, hr. Leialoha, surfamise eest,” sõnas ta, vaadates üle prillide ise samal ajal töölehe mu lauale visates.
Noogutasin vaikselt ning asusin seda täitma. Kooli lõpuni polegi tegelikult palju aega, kui nii võtta. See 8 kuud läheb nii kiiresti ju. Nii…ristkorrutis. Kurat, ma olen kõik selle suvega ära unustanud. Ristkorrutis on ju kaheksanda klassi teema. Huvitav, mida mu ema teeks, kui ta saaks teada, et ma pole süütu? Issand jumal, miks ma sellest praegu mõtlen?
Vaatasin aknast välja, autode parkla poole. Väljas oli imeilus ilm.
“Õpetaja, miks me ei võiks väljas tunni teha?” küsisin üle klassi.
“Ma eeldan, et sul on tööleht tehtud, et sa sellistele asjadele mõtled?” küsis õpetaja vastu, tõstes pilgu arvutilt.
No neil on alati midagi vastu öelda.
“Härra Ryan,” küünitas õpetaja ennast laual ettepoole. “Kui sa soovid tunni väljas teha, siis mine tagasi põhikooli. Meie teeme tunde klassiruumis, kuna nii on ette nähtud meie kooli eeskirjas.” Ning ta süvenes tagasi arvutisse.
Kayl hakkas kõrval pingis nihelema. “Ou, homme on Henry pool mingisugune peo moodi värk,” sosistas ta peaaegu et hääletult.
Kortsutasin kulmu. “Miks ma sellest midagi ei teadnud?” küsisin pettunult ning suunasin pilgu Henry poole, kes tõstis kaks pöialt õhku.
Kayl pööras korra ennast tema poole ning siis tagasi. “Ma ei tea, ta alles nüüd tuli idee peale. Saatis mulle sõnumi just, et homme kell 8 tema pool.”
Noogutasin vastuseks. Ah ok, mulle ei võinud sõnumit saata. Mida ta selle peoga plaanib? Ta pole kunagi lihtsalt niisama heast peast mõelnud, et võiks mingi peo korraldada.
Raputasin mõtted peast ning suunasin oma pilgu tagasi töölehele, et saada see enne tunni lõppu valmis.

Marleeni vaatenurk:
Väga hooliv Ryanist, et ta mulle oma kehalise riided andis, kuid ma ei tea ju, kas ta neid üldse pesnud on. Silme ette ilmus kujutluspilt Ryanist täna hommikul, kuidas ta ennast peegli ees imetles. Okei, ta vist ikka on neid pesnud. Selline iluleedi ei suudaks kaks päeva ühe pluusiga ka käia. Naeratasin endamisi ning tuletasin meelde, mida poiss mulle ütles. Trepist üles ja vasakut kätt teine uks…
Jõudsin ukseni ning seest oli kuulda valju müra. Avasin väriseva käega ukselingi ning astusin sisse. Kõik jäi vaikseks.
“Kes sa oled?” küsis üks tundmatu brünett tüdruk.
Minu poole viskas pilgu mulle juba tuttav isik. Tüdruk, kes oli Ryani kambast tol päeval, kui ma esimest korda linna läksin.
“Mina tean teda,” sõnas ta üle saali. “Ta on vahetusõpilane. Ilmselt tuleb meie klassi.”
Neiu hakkas minu poole liikuma. “Noh, kuidas esimene päev on?” küsis ta entusiastlikult.
Olin päris segaduses ja hämmeldunud. “Kuule, pole just midagi arvata. Esimene tund alles ju.”
“Rozamaria,” tutvustas ta ennast mind kahele põsele suudeldes. Olin pisut ehmunud. Eestis nii ei tehta. Eestlased hoiavad pigem inimestega distantsi ning üritavad isegi nende kätlemisest hoiduda. Muidugi kui tegemist on võõraga.
“Tule, vahetame su riided ära,” viipas ta käega üksiku ukse poole. Ilmselt garderoob.
Riideid vahetades jälgis Rozamaria mu riideid pingsalt. “Need on Ryani kehalise riided ju,” hakkas ta järsku naerma. "Hoia alt, mis teised tüdrukud sulle nüüd ütlevad. Üheteistkümnendikud on Ryanist täitsa pöördes."
Lükkas ühe pika juuksesalgu, mis mu silmade ette oli tulnud, selja taha. “Jah, mul jäid endal asjad koju.”
Tüdruk noogutas mõistvalt. Ta taskus hakkas vibreerima telefon, mille ta ka kohe sealt välja koukis.
“Oi, Henry pool on homme mingi pidu,” oli Roza imestunud.
“Huvitav,” hakkasin juurdlema. “Kas Ryan läheb ka sinna peole? Ma tahaks jubedalt kuskile välja minna.”
Roza hakkas laginal naerma. “Nalja teed või? Henry ja Ryan on parimad sõbrad.” Ning ta tõusis püsti.
“Isegi kui Ryan sinna peole ei läheks, tirin ma su ikka kaasa,” lisas ta silma pilgutades. “Sellest tuleb üks vägev pidu, ma luban sulle.”

Ristkorrutis on ju kaheksanda klassi teema. Huvitav, mida mu ema teeks, kui ta saaks teada, et ma pole süütu? Issand jumal, miks ma sellest praegu mõtlen?

Väga hooliv Ryanist, et ta mulle oma kehalise riided andis, kuid ma ei tea ju, kas ta neid üldse pesnud on.

Nii head kohad. xD
Aga osa mulle meeldis... tundub, et hakkab tegevuseks kiskuma. Tore, et Marleen vähemalt alguses pealtnäha sõbraliku tüdrukuga kokku juhtus.
Uut!

Hmm... mulle väga meeldib, et sul on huumorimeelt. Tavaliselt see mind absoluutselt närvi ajabki noorte raamatute suhtes,(nt igasugused Luuseri päevikud jne...) et naljad, mis seal tehakse, pole naljakad.

Tõsiselt ma sain naerda praegu seda osa lugedes. Veel meeldis, et Marleen kohtus lõpuks ühe tüdrukuga, kes talle tõenäoliselt noa selga lööb.

Seega jah, tõsiselt äge osa.

Kas Henry korraldas peo lootes Marleeniga(kui ta ka kutsutakse või kui Ryan ta kaasa võtab) semmida?

Ma olen Naughty kommentaaridega täiesti nõus! Minuarust ka, Ryan on mingi väga ärahellitatud pube moodi, hoolimata tema vanusest. Ja Marleen võiks tõesti pipart mängida ja Rynile haiget teha. See oleks niiiiii lahe, kui ta end kätte ei annaks. :)
Ootan järgmist. :)
Ning jah, ma turtsatasin ka naerma selle süütuse koha pealt

Mezilane: Ei tea me selle Henry plaane midagi Eks näis, mis ta selle peoga teha tahab
SugarPiece: Oi uus lugeja, jee. Ryan ongi pubekas
Naughty: Lootus sureb viimasena


Miks te arvate, et Rozamaria talle noa selga lööb?Nii kibestunud oletegi või?

Hello hello. Triinu is back in action!! Igav osa. Üle pika aja vähemalt midagigi. Uued tuuled puhuvad ja peagi läheb põnevaks. Me promise. Põnevus puhub püksid jalast. Kirjavigu ärge noppige. Ma ei lugenud teksti üle. Võib ka mõningaid muid vigu olla. Ah ja, panin mööda sellega, et eelmises osas pidi pidu olema homme, kuid ma tegin selle kohe sama päev juba ära
No kurat küll, ma kohe ei tea, miks ma ilma otsekõnedeta ei saa.....
Ärge Ryani vaatenurga pärast muretsege, küll neid tuleb pikemaid. Mul oli vaja ju Marleeni südant vallutada :) Make love not war


Marleeni vaatenurk:

Istusin viimases pingis, mis asus klassiruumis uksepoolses reas. Rozamaria ei vaevunud istuma toolil, vaid seadis ennast mugavalt sisse laua peal kuna tal oli järgmine tund hispaania keel, kuid minul matemaatika. Meil olid eraldi rühmad. Kuigi ma teadsin juba mõnda tüdrukut, olin veidi pettunud, et ma Rozamariaga samas rühmas ei ole, sest ta tundus olevat ainuke sõbranna, kellega võiks midagi ka välja tulla. Roza oli tõeliselt kena neiu. Mitte neiu. Ta oli juba naine. Vestlesime Rozaga seni, kuni kell helises ja ta jooksis klassist välja.
Tunnist viis minutit läbi saanud, tehti uks lahti ja sisse jooksis üks poiss.
Oi sa juudas, ma armusin praegu. Poiss oli brünett ning imeliste näojoontega. Ilmselt üritas ta tõesti tundi jõuda, kuna ta hingeldas raskelt.
“Nii see siis käibki jah, härra Yule?” küsis matemaatika õpetaja rangelt. Mulle pole kunagi matemaatika õpetajad meeldinud. Nad on alati kõige kurjemad õpetajad kooli peal. Nendega juba jamasse sattuda ei tahaks.
Noormees aga ei teinud temast väljagi ning hakkas otsima omale vabat kohta. Üks teine klassivend noogutas õrnalt peaga, et minu kõrval on vaba koht. Nimelt istus see poiss just üle vahekäigu.
“Andre,” sõnas mees madalal kumiseval häälel, olles mu kõrval istet võtnud. Ta hakkas kohe kotist otsima asju ning viskas hetke aja pärast lauale oma täis soditud vihiku ja õpiku.
Ma ei pidanud vajalikuks talle vastata. Hetkel oli tähtsaim hakata keelest aru saama ning teha vajalikke arvutusi, mida õpetaja klassi ees selgitas.
Hea vähemalt, et neil teisi numbreid kasutusel ei ole.
Heitsin silmanurgast pilgu Andrele. See mees on tõesti jumalik. Need põsesarnad, silmad, kulmud. Täiuslikud huuled. Jah, see on tüüpiline love story. Tüdruk ja poiss kohtuvad esimest korda koolis ning nad armuvad silmapilkselt. Siis nad abielluvad ja saavad kaheksa last. Ja surevad õnnelikult koos…Mis sai mu matemaatikast?
Muigasin endamisi. Oeh, ma tahaks seda pidu juba täna õhtul. Kool võiks läbi saada.
Tundsin teiselt poolt kõrval pingist kellegi pilku. Pöörasin pea sinna ning üks poiss vaatas mulle täpselt silma. Prillidega poiss. Ja tal oli üks jube suur vinn otsa ees. Mädapunn. Ta oli väga kiimas näoga. Pöörasin kohe oma silmad tahvlile ja hakkasin ruttu arvutusi tegema.


Olin õhtul just lõpetanud kodus Skype kõne vanematega, kui uksekell helises ja kuulsin juba kaugelt Kaila hüüdmist, et mulle tuli külaline. Kuulsin ka seda, et teda juhatati minu toani. Uks avanes ning sisse astus Roza.
“Hei,” hüüdis ta naeratades ning hoidis käes ühte kilekotti. “Tõin sulle meie tutvumise puhul väikese kingi ka.”
Šampus. Olin juba šampusega harjunud, kuna mu vanemad lubasid mul tarvitada alkoholi. Muidugi mõistuse piires. Ning ma ei usu ka, et Kaila ja Richard seda just keelavad. Tundsin ennast Roza seltsis nii mugavalt. Temaga oli tõesti hea juttu ajada.
“Nii siis, räägi mis sa selga paned,” küsis ta mult särasilmil.
Tõusin voodilt püsti ning suundusin oma garderoobi poole. “Tead, ma ei teagi. Kas see on mingi selline veidike “kargan-igat-poissi-pidu” või selline “panen-ropsi-pidu” või “suudlen-täna-palju-pidu”?”
Kuulsin vist esimest korda Rozat nii kõvasti naermas.
Kas mu nali oli tõesti nii naljakas või on talle lihtsalt šampus juba pähe hakanud?
Siiski ta naer nakatas ka mind ning lõpuks olime mõlemad kõhud kõveras ja ma arvasin isegi, et ma pissin püksi.
“Kuule,” turtsatasin veel viimast korda. “Mis värk selle Andrega on, kes ta on?”
Roza kortsutas kulmu. Otsis mulle graderoobist ühe kleidi ning käskis selga proovida. “Midagi pole. Ta on omamoodi. Oma kamp. Käib motikatega sõitmas ja värki. Ühesõnaga selline bad guy. Ja muideks ta nime hääldatakse nii, et rõhk on “e” peal. Talle ei meeldi, kui teistmoodi öeldakse.”
Noogutasin arusaadavalt. Viskasin pluusi seljast, püksid jalast ning tõmbasin lühikese, veripunase, liibuva kleidi selga. See sobis mulle valatult. Ma polnud seda ühtegi korda kandnud ning ma tahtsin täiesti kindlalt minna peole just selle kleidiga.
“Sul on hea maitse, Roza. Nüüd otsime sulle ka midagi,” pilgutasin silma, ise garderoobi sukeldudes.
Olen kindel, et tüdruk pööritas silmi. “Ei ole vaja, Mammu.”
Ma ei teinud temast väljagi ning leidsin peale kolme minutilist otsimist just selle, mida ma tahtsin.
“Kleit, mida ma kandsin, kui ma kohtusin esimest korda Keviniga.”
Roza tegi suured silmad. “Ou, kuule, siis ma küll seda ei kanna. Sinu aare, tibuke.”
Manasin näole kõige kurjema ilme kuni tüdruk tõstis allaandvalt käed ning pani kleidi selga. Ta nägi imeilus välja. Kleit oli lühike, valge ja seda kaunistasid külgedel olevad mustad roosid.
Imetlesime Rozat peeglist kuni sisse astus Ryan.
“Tüdrukud,” pööras ta kohe selja. “Ärge tehke seda mulle. Mu meheau tahab varsti muidu välja vupsata.”
“Ryan, talitse ennast,” hakkasin naerma.
“Tegelikult on asi nii, et ma tahtsin teada, kas ma viin teid autoga ära või lähete kuidagi muud moodi?”
Roza imetles ennast ikka veel peeglist ning justkui teisest mullist vastas ta, et me lähme Ryaniga. Poiss noogutas ning jooksis toast välja.
“Kuule Roza, ma tahtsin küsida enne, et miks sa Andrest sellise kuidagi vihase tooniga rääkisid?” küsisin uudishimulikult.
See tõi neiu maa peale tagasi. Ta vaatas mulle silma ning ma lugesin ta pilgust välja nii viha kui ka igatsust.
“Ei rääkinud kurja tooniga. Me Andrega magasime vaid paar korda, midagi muud.”
Torutasin huuli.
Kurat võtaks.


Ryani vaatenurk:
Parkisin auto Henry murule, kuna maja ees enam kohti polnud. Võtsin tagant peegelkaamera ning me läksime Roza ja Marleeniga sisse. Maja oli inimesi täis ning ma ei kuulnud isegi omaenese mõtteid üle selle lärmi. Igalpool olid purjus alaealised.
Oih, Roza ja Marleen on ka ju alaealised. Miks ma siis kohut siin mõistan?
“Noh, meie šampus on selle kõrval siin beebi alles,” naeris Roza.
Kõndsime terrassi poole. Seal olidki Henry , Kayl ja Akahi.
Juba tüdrukud ümber tiirlemas. Pööritasin silmi. Hah, jälle ma mõistan kohut. Ma ise samasugune ju.
“Oi, tere, Ryan,” surus Kayl mu kätt. “Ma näen, et sul tibid olemas juba. Ja veel nooremad.”
“Roza? See küll Roza pole,” teeskles Kayl segadust. “Sa näed ikka päris pandav raam välja.”
Tüdruk kergitas selle peale vaid kulme. Kayli see ei häirinud. Ta võttis sihikule kohe Marleeni.
“Nii siis,” hõõrus ta ennast tütarlapsele külje alla. “Sa oled see kuulus eestlane. Tead, poisid jooksevad sulle murdu. See on vist tõesti tõsi, et Eesti tüdrukud on kuumad.”
See ajas mind vihale.
Ta pole kunagi selline olnud. Just siis, kui mina kavatsen kedagi omale saada, peab Kayl alati vahele trügima.
Nägin silmanurgast, kuidas Marleen õrnalt õhetama hakkas. Andsin talle kätte mahlatopsi, kus oli sees koks. Kuulsime mootorrataste helisid.
“Oh, Andre jõudis semudega,” vilistas Akahi. “Täna saab kokat.” Ning poiss jooksis mootorratastele vastu. Ohkasin valjult.
See mees ka ei muutu.

Marleeni vaatenurk:

Kuidagi piinlik on seista nende juures niisama ning kuulata neid imeliselt kokkukõlavaid sõnu. Lihtsalt sõnu. Kuulsin mootorrataste helisid ning mõtlesin kohe Andrele ning sain ka kinnitust, et see tema oli, kui kuulsin Akahit ütlemas “Andre”. Poisid hüppasid ratastelt maha ning sammusid meie poole. Neid oli viis ning nad nägid kõik nii hämmastavalt kuumad välja.
Andre heitis mulle põgusa pilgu ning hakkas rääkima midagi Akahi, Kayli ja siis veel ühe tundmatu poisiga. Henry ja Ryan olid kuskile oma neidudega ära kadunud.
“Mis äri neil seal veel käib?” küsisin vaikselt Roza käest.
“You must be new. Kokaiin,” lausus tüdruk rahulikult. Liiga rahulikult. Värdjad.
Andre ulatas Akahile koti valge pulbriga ning nad tulid meie poole. Istusin eemal toolile ning silmitsesin Rozat, kes jäi poistega rääkima. Veidi aja pärast tuli minuga rääkima Andre. Ta seletas mulle midagi tundmatus keeles ning ma lihtsalt ei osanud midagi muud teha, kui lihtsalt teda jõllitada. Poiss vaatas mind kulm kortsus ning hüüdis siis Rozale midagi, mille peale Roza naerma hakkas ja talle hawaii keeles vastu karjus.
“Aa, ma tegin ennast nüüd naerualuseks. Ma arvasin, et sa oled hawaiilane ja nagu uus või nii,” naeris poiss. Tal olid põselohud. Mõlemal pool. Ja valged hambad.
Muigasin. “Pole hullu.”
Näppisin närviliselt kleidi alumist äärt. Ma tundsin ennast Andrega ebamugavalt. Mitte halvas mõttes, vaid heas mõttes ebamugavalt. Ta tekitas minus tunde, nagu ma oleksin 11aastane tüdruk, kes ei julge poistega rääkida, veel vähem neile otsa vaadata.
Andre vaatas mulle silma. “Kuidas Hawaiil meeldib siis?” Poiss istus üsna lohakas asendis. Jalad harkis ning keha oli natuke minu poole kaldu, kuna ta toetas oma küünarnukke põlvede peale. See poos tegi ta uskumatult seksikaks.
Kehitasin õlgu. “Ma ei tea. Pole veel nii kaua siin olnud. Inimesed on väga lõbusad ja toredad. Palju avatumad kui eestlased, kuid ikkagi…Meil ei käi vähemalt sellist narkotsi äri, nagu teil siin. Või vähemalt ma pole seda nii lähedalt oma silmaga näinud.”
Poisi ilme muutus. Palju mõtlikumaks, kuid siis see ilme kadus sekundi jooksul ning ta vahetas teemat. “Ma ei tea ikka veel su nime. Sa oled nüüd mu pinginaaber ju.”
Naeratasin juuksesalku kõrva taha lükates. “Marleen olen.”
Andre toetas ennast vastu tooli seljatuge. “Ütle mulle kümme fakti endast.”
Turtsatasin tahtmatult. “Esiteks, mu loomulik juuksevärv on punane.”
“Mis asja, tegelt või?” oli Andre imestunud. “Ma ütleks küll, et must ongi su loomulik värv.”
“Teiseks,” ei teinud ma poisi vahemärkusest välja. “Mu lemmikvärv on valge, kuigi enamik arvavad, et must. Kolmandaks, mul oli iPad, mille ma kaotasin purjus peaga ära. Ma sain selle siis kaks päeva tagasi. Neljandaks, mul on olnud 2 poissi. Viiendaks, ma vihkan matemaatikat. Kuuendaks, mul on iga kevad kopsupõletik. Ma ei tea, miks see nii on. Seitsmendaks, ma olen ainuke laps oma peres. Kaheksandaks, on arvatud, et mina ja mu parim sõbranna Helena oleme õed, sest me oleme väga sarnased. Üheksandaks, kõige kõrgem kontsa kõrgus, mis ma kandnud olen, on 14 sentimeetrit. Kümnendaks, ma olin kunagi modell.”
“Mitmesed need praegu sul on siis?” küsis Andre mu kontsakingi suurte silmadega vaadates.
“10 sentimeetrit,” vastasin tähtsalt. “Tule ükskord minu poole. Mul on kodus kingaparadiis.”
Poiss pööritas silmi. “Ma ei viitsi siin enam olla. Kas tahad viin su koju või jääd siia veel?”
Äkki ta viib mu metsa ja vägistab ära? Kunagi ei saa ju kindel olla, mida mees tahab. Aga no ta on nii hot, et ma lihtsalt ei suuda talle vastu panna.
“Vii mind koju,” tõusin naeratades püsti.
Otsisin veel enne üles Ryani ja Roza, kes mind põsele suudlesid ja turvalist koduteed soovisid.
Mootorratasteni jõudes, tuli mulle meelde kohutav tõsiasi. Ma olin kleidiga. Andre märkas mu muret kohe.
“Calm down, ma ei vaata sinu poole ju. Pealegi on pime nii et keegi teine ka ei näe.”
“Asi pole selles, Andre,” naersin talle otsa. “Ma lihtsalt ei tunneks ennast mugavalt.”
Peale pikka monoloogi Andre poolt, et ta sõidab siis üksi minema ja jätab mu maha, istusin ikkagi ma taha selja taha, panin käed ümber piha ning me sõitsime kodu poole.
Maja ette jõudes, lülitas poiss rattal hääled välja ning saatis mu ukseni.
“Aga…head ööd siis,” ütles Andre aeglaselt igat sõna rõhutades ning aeglaselt ratta poole tagasi kõndides.
Viipasin talle käega ning keerasin ukse lukust lahti.
"Sa oled mulle kümme fakti endast sees," hüüdsin poisile järele. Ta keeras ennast ümber ja naeratas. Astusin tuppa ja lõin ukse kinni.
Oi, Marleen. Sa oled ikka täiega sees.

Eem... tegelikult pole Hawail oma keelt, see on USA üks osariikidest. Seal räägitakse inglise keelt. Võib - olla, ei lugenud ma korralikult, aga see selleks. Mõned kirjavead olid ka, aga neid ka nii üks - kaks...

Ma nägin eile õhtul, et sa olid sees ja ma arvasingi õigesti, et sa panid/kirjutasid uue osa (üles). Mulle meeldis väga.

Ootan huviga uut!

Võib olla küll jah :)

Oh wait, Roza on Marleeni uus sõbranna eks? Mul on nimed ja inimesed nüüd juba täitsa sassis. See osa oli vääägaa kahtlane. Marleen oli kuidagi väga lihtsameelne. Lihtsalt võõra poisiga, kes tegeleb narkoäriga, istub motika selga ja sõidab minema? + räägib nii avameelselt endast teistele.. Okeii.. Kiiresti läks ka kuidagi tegevus.
Aga mulle siiski meeldis ja ootan uuuuuutttt!!