Tee 35/35 #LÕPETATUD#

,,Lase mind lahti!’’ karjusin vihaselt läbi nutu. Välgusähvatused aina tihenesid ning mürin oli lausa kõrvulukustav. Tugev vihm peksis vastu mu nägu ning riided said läbimärjaks.

Ta ei lõpetanud minu sikutamist. Rabelesin ning üritasin jalgadega maasse takerduda, et mitte edasi liikuda, kuid see oli võimatu. Kiskusin oma käsi temaoma haardest lahti, kuid ka see oli mõtetu üritus. Võsa, millest ta mind läbi tiris, oksad kraapisid mu nägu ning jalgu. Mõni oks, millest tema möödus, laksatas suure hooga vastu mind. Olin nii jõuetu ja tema nii vihane, sest minu nutt käis talle närvidele.

,,Kuhu sa mind viid?’’ karjusin läbi mürina.

,,Sulle meeldib seal kindlasti,’’ lausus ta ning seejärel tõstis ta tempot. See vastus ei rahuldanud mind. Tekitas ainult külmavärinaid ja veelgi suuremat hirmu. Kuidas ma sain nii loll olla? Minna kellegagi kaasa, sest ta teab, kus on Sander. Oleksin tahtnud ennast lüüa, nuhelda ja piinata. Miks?

Järsku lõppes tihe võsa ning ta lõpetas minu tirimise. Ta peatus ning vaatas hindavalt ümbrust. Meie ees seisis vana puust majake, mis nägi üsna kõhe välja. Iga valgustav välgusähvatus tõi nähtavale kohutava maja, mille aknad olid laudadega kinni löödud ning ukse ees seisis meeletult suur ja vanaegne tabalukk. Tahtsin plehku pista, sest teadsin, et mina olen see, kes on järgnevate minutite jooksul selles kohutavas majas vangiks.

Meeleheitlikult üritasin rabeleda ning ennast tema haardest vabastada. Vihaselt tiris ta mind endale lähemale ning krahmas tugevasti minu pihast, et mind sedasi maja poole tirida. Ma ei lõpetanud rabelesmist, kuigi teadsin, et kasu sellest pole. Lõin teda käte ja jalgadega, kuid ta oli täiesti tuim. Ta nagu poleks tundnudki või siis ei tahtnud tunda.

Turtsusin vihaselt, sest ei näinud ka karjumisel mingisugust mõtet. Kõigest energia kulutuamine. Kes mind siin keset pärapõrgut ikka kuuleks ja veel sellise tormiga.

,,Ma ei saa aru, mida sa minust tahad?’’ küsisin vihaselt kui ta oli mu majja lükanud.
Naerdes astus ta ka ise majja sisse ning sulges enda järelt ukse. Tema rõve iritus ajas mul südame pahaks. Isegi perverdid naeratavad ilusamini. Viha, mida tundsin aina suurenes ning käed, mille olin rusikasse surunud, olid valmis iga hetk teda ründama.

,,Usu või ei, aga mina ei taha sinust mitte midagi, kuigi sa oled ilus ja üsna vastupandamatu,’’ ütles ta mesimagusalt ning astus mulle paar kiiret sammu lähemale. Võpatades hüppasin tagasi.

,,Aga ei...tahavad sind hoopis hullemad inimesed kui mina,’’ seletas ta.

,,Hullemad? Kas see oleks üldse võimalik?’’ nähvasin vihaselt ning taganesin kui tema jälle lähenes.

,,Nad otsivad kedagi, keda otsid ka sina ning ainsaks sobivaks peibutiseks oled vaid sina,’’ ütles ta ning vaatas mind alt ülesse. Kannatlikult ootas ta minu reaktsiooni.

,,Robinit?’’ küsisin imevaikselt ning samalajal võpatasin, sest väljast kostus taas üks vali kõue kärgatus.

,,Nii taibukas!’’ ütles ta käsi kokku lüües. Sujuvalt liikus ta mulle aina lähemale. See ajas mind närvi ning vallandas paanika. Taganesin kiiremini kui tema lähenes, kuid varsti olin nurka surutud. Polnud kuhugile taganeda. Põgenemisteed polnud. Hirmunult vaatasin Taneli silmadesse, mis mind ahnitsevalt jõllitasid. Tihedalt surusin ennast vastu seina ning sulgesin silmad. Minu ainukeseks sooviks oli lihtsalt ennast mõelda läbi selle seina ning siis jooksu pista. Tundsin tema keha aina lähemale tulemas ning enda näol tema hingeõhku. Värisesin jõledusest, hirmust ja abitusest. Tundsin end hetkel kõige nõrgema ja haledama olevusena maailmas.

Liikumatult seal seistes, paotasin ühe pisara ning seejärel võtsin julguse kokku ja avasin silmad. Ta võttis oma kätega mu näost tugevalt kinni ning suunas selle enda poole, et ma talle silma vaataks.

,,Ma tean, kus ta on, aga meil on vaja ta sealt siia saada ning selleks vajame sinu abi.’’ Seletas ta rahulikult. Ta oli mulle liiga lähedal. Jube. Terve mu keha oli krampis ega liikunud millimeetritiki. Ma ei hinganudki.

,,Mida ma tegema pean?’’ küsisn taas silmi sulgedes, sest ta liikus oma näoga aina lähemale. See oli vastik. Ma ei suutnud seda vaadata. Liiga rõve. Surusin tugevalt käed vastu ta rinda, et veidigi tema lähenemist takistada. Kuulsin tema õelat irvitust ning seejärel tema käsi enda ümber. Piiksatasin läbi kinnise suu ning pigistasin silmad veelgi rohkem kinni. Proovisin teda kätega eemale tõugata. Ta tõi oma suu minu kõrvani.

,,Sa pead lihtsalt siia jääma!’’ ütles ta sosistades ning ühe käega mu juukseid sasides.

,,Aga...’’ avasin oma ülltunud silmad ning üritasin oma protestiga alustada, kuid ta katkestas mind.

,,See on ju kerge. Sa jääd lihtsalt siia ja ootad,’’ ütles ta mulle naeratades ning seejärel lasi ta minust lahti ning astus paar sammu eemale. Sain taas hingata.

,,Ootan mida?’’ küsisin kui olin ennast veidi kogunud.

,,Saaki loomulikult!’’ lausus ta kõiketeadvalt. See tema keerutamine ja vusserdamine ajas mind vihale. Milleks rääkida nii ümmargust juttu kui saaks rääkida arusaadavalt.

,,Ma ei kavatse siia jääda!’’ karjusin protestivalt. Astusin paar sammu ukse poole, et lahkuda, kuid tugeva tõuke tagajärjel lõpetasin siiski nurka surutult. Taas oli Tanel oma tugevad käed ümber minu asetanud, kuid hääl, millega ta mind nüüd kõnetas, oli sootuks teine.

,,Sa teed seda, mida mina käsin!’’ karjus ta vihast vahutades.

,,Kui ei tee?’’ küsisin rabeledes. Vaatasin ninakalt ta raevutsevatesse silmadesse. Ma ei hakka talle ometi alluma.

,,Sul ei ole muud võimalust,’’ ütles ta kergelt muiates ning seejärel taganes ta kiirelt ukse suunas. Abitult vaatasin tema irvitavasse näkku ning seejärel lipsas ta uksest välja ning lõi selle tugevasti mu ninaall kinni. Kuulsin, kuidas ta tabaluku kallal kolistas ning seejärel võtmed enda taskusse lükkas. Kolistasin meeleheitlikult uksega, kuid tulutult. Olin üksi, selles pimedas ja kõledas majakeses.

Väljas müristab endiselt. Tõsi nüüd küll pisut vaiksemalt, kuid mitte piisavalt vaikselt, et see hirmu ei tekitaks. Nuttes libistasin ennast mööda ust maha istuma.

Ma ei saa siia jääda. See oleks ajuvaba. Siit peab kuidagi välja pääsema. Tõusin püsti ning vaatasin majas ringi. Läbi lauapragude kumasid välgusähvatused, mis veidigi maja valugustasid. Pigem küll hurtsikut kui maja, aga iseenesest seisis see kindlalt püsti, ega lagunenenud.

Raskelt ohates asusin akende kallale. Need olid kinni lautatud nii seest kui ka väljast. Ja nende laudade lahti kakkumine tundus võimatu, kuid see oli ainuke väljapääs. Ma pean need kuidagi lahti saama. Otsivalt vaatasin mööda maja ringi, et midagi, millega kakkuda, leida. Laskusin põlvili maha, et maad ligi kätega kobades see õige asi leida.

Leidsin maast mingi kõva torumoodi asja. Ma ei tea kas sellest on abi, aga see oli ainus, mis maas vedeles. Tõusin püsti ning kompasin kätega toru hoolikalt, et asjast aimu saada. Mu näole ilmus naeratus kui avastasin, et see ei olnudki toru, vaid raudkang, mille ots oli kergelt kõver. Milline vedamine. Väga hooletu Tanelist, vangipaika korralikult üle vaatamata siia kedagi kinni panna.

Liikusin selle raske kolakaga akna juurde ning proovisin esimest lauda lahti saada. Veidi aega pusimist ja juba pidin kangi maha asetama, et kätt puhata. See paganamas on nii raske, et annab ikka neid laudasi kangutada.

Mõne ajapärast alustasin uuesti ning seejärel tegin kõike erilise sihikindlusega. Ma ei kavatsenud ennem puhata kui olen siit pagana urkast pääsenud. Peale esimesest lauda läksid järgmised libedamalt, sest oli koht kuhu kang haakuma panna. Iga järgneva laua eemaldamisega sain jaksu juurde, et veelgi visamalt järgmise kallale asuda.

Kui viimase laua akna eest lahti sain, lasin raudkangil lohakalt põrandale kukkuda ning pühkisin käeseljaga otsaette tekkinud higi. Aken oli pisut kõrgel, kuid veidi upitamist ja ukerdamist, pääsesin lõpuks välja. Laudade kangutamisega oli ajataju täielikult kadunud. Väljas hakkas valgeks minema ning tähelepanuta jäi ka see, et torm oli vahepeal vaibunud. Need asjaolud muudavad minu olukorra veidigi kergemaks.

Seistes silmitsi selle tiheda võpsikuga, kust Tanel mind ennist läbi oli vedanud, kaotasin lootuse, leida õige tee. PIkalt mõtisklesin kuhu poole minna ja kuhu ma lõpuks välja jõuan. Otsustasin lihtsalt minna. Nagunii ma õiget teed ei tea ja kuhugi ma lõpuks ikka välja jõuan. See ei ole mets ja ma ei eksi siin ära. Vähemalt ma loodan, et ei eksi.

Vaatasin veelkorra seda neetud maja ja jäin mõttesse. Miski takistas mind lahkumast. Äkki ta tulebki? Võib-olla ongi see ainus viis Robiniga kohtuda? Samas võin talle ise sedasi lõksu seada, sest nagu Tanel ütle, olen mina peibutis ja kui tema on saak, siis teeb see kokku kõik ühe suure lõksu.

Otsustasin siiski minna ja kuhugile välja jõuda. Taaskord nüpeldasid võpsiku oksakesed minu keha ning kraapisid niigi katkist nägu. Hoolimata sellest, rühkisin ikka edasi ega peatunud kordagi. Mul polnud õrna aimu ka kui kaua ma kõndinud olen ja kui palju ma veel kõndima pean, aga ma tean, et ma ei või peatuda.

Varsti saabub kätte kõige kohutavam aeg. Kõrvetav päike hakkab praegu veel punetavas taevalaotuses särama ja mind piinama. Jäi ainult üle loota, et jõuan ennem kuhugi.
Olin veel umbes pool tundi seal võsas ringi tuiand kui siis jõudsin välja mingisugusele rajale, mis viis kahele poole. Kuulatasin hetkeks, kas äkki on kosta mõnda autot. Minu kõrv eristas vaid linnulaulu. Väsinult hakkasin suvalises suunas kõmpima. Läksin paremale, lootes, et parem on ikka parem. Loll mõte, kuid hetkel ainuke, mis mul oli.

Hakkas palavamaks muutuma ja joogijanu oli juba praegu tappev. Ise uskusin siiralt, et kõnnin meeletul kiirusel, kuid tegelikult ma lihtsalt loivasin mööda seda rada.

Vaatasin kaugemale enda ette. Olenemata sellest, et vaatepilt oli uimasuse ja palavuse tõttu väga udune nägin ma teeotast mööda teist teed möödumas autosi. Hõõrusin kätega silmi, kartes, et näen viirastusi, kuid ei, see ei kadunud. Kiirendasin sammu. Tegelikult ma võtsin kõik oma jõuvarud kokku ja peaaegu jooksin. Paistis, et maa on lühike, kuid otse rada jättis lihtsalt sellise mulje. Pidin vahepeal petuma ja hinge tõmbama, sest see tee ei tahtnud kohe kuidagi pärale jõuda. Kas see ongi viirastu, mis mind tappa üritab?

Kurk kuivas kohutavalt ja kõik kohad olid väsinud ja valusad. Oleksin tahtnud sinna samma siruli maha visata ja puhata, kuid see oleks enese tapmine. Üritasin kuidagigi edasi liikuda ja selle pagana teeni jõuda. Kui see seal ikka on. Kui see aga lõpuks kohale jõudis, tundus see veelgi reaalsemana kui sealt eemalt.

Olin välja jõudnud Tartu maantee peale. Kõhklesin pisut, kuid siiki tõstsin näpu püsti esimese auto lähnemisel, mis minust kihutades mööda sõitis. Oleksin tahtnud talle järele karjuda, kõike, mida sülg suhu toob, kuid selleks puudus piisavalt energiat. Olin Tallinnast 25 km kaugusel. Vähemalt viidad näitasid sedasi. Nüüd olin ma kindlalt õigel teel.

Tõstsin uuesti sõrme kui järmine auto lähenes, kuid ka see mölakas möödus minust tuimalt. Ma saan aru, et näen päris kohutav välja, aga seda enam võiks inimesi rohkem huvitada, kas äkki vajan abi. Kuid nagu alati kui abistavat kätt on vaja, siis ei ulata seda mitte keegi.
Kõmpisin jala Tallinna poole. Varsti ilmselt rooman, sest jalad olid viidud viimse piirini. Need keeldusid kõndimast. Lohistasin neid järel, et mitte ühe kohapeale seisma jääda. Kuigi jah, edasi liikusin vaid millimeetrite kaupa.

Taas lähenes üks auto. Ei kaks autot. Proovisin endale veidi innukamat nägu ette manada ja seejärel tõstsin taaskord näpu. Esimene auto vuhises kiirelt mööda, kuid teine aeglustas ja lõpuks peatuski. Ma ei pööranud tähelepanu sellele, kes selles autos istus või milline auto välja nägi, vaid lihtsalt kiirustasin selleni, et kiirelt sellesse istuda ja oma elu päästa.

Avasin autoukse ja vaatasin juhti, et teda teretada. Ehmatades tõmbasin pea autoukse vahelt tagasi välja, lüües selle auto ülemise ukseava ääre pihta. Võtsin käega oma niigi uimasest peast kinni ja tammusin jalalt jalale. See ei ole võimalik. Päriselt ma näen viirastusi. Kuulsin juhipoolse autoukse avanesmist ning sellest väljunud juhile veel ühte pilku heites oli mu kohkumus veelgi suurem. Ka see viirastus ei tahtnud kaduda.