Tee 35/35 #LÕPETATUD#

Nii mõnus oli istuda selles uhkes köögis ja Sanderiga küpsiseid nosida. Me olime nagu väikesed lapsed. Õigem oleks vist öelda põrsad. Solpsutasime küpsiseid kohvi sees ning naersime selle üle kui kellegi küpsis liiga pehmeks muutus ja seejärel kohvitassi suure lörtsatusega kukkus. See oli nii lõbus ja naljakas.

Kui lapsikused olid tehtud ning terve vaagnatäis küpsiseid nahka pistetud läksime aeda Dipaga mängima ning leiba või õigemini küpsiseid luusse laskma.

Heitsin pehmele murule pikali ning vaatasin taevas pilvi, mis liikusid imevaikselt. Tundsin Sanderi kätt enda oma vastas. Ka tema heitis siia samma murule pikali ning vaatas koos minuga pilvi.

,,Vaata seal oleks nagu jõehubu!’’ ütles ta näpuga ühele suurele pilvele osutades. Naersin. Tõsi see meenutas küll jõehobu, aga naerma ei ajanud mind mitte see, et ta pilve jõehubuga samastas, vaid see, et ta üldse seda ütles. Lapselikud harjumused ei kavatsegi täna meid maha jätta.

,,Jõehobud ei saa taevas olla. Nad on selleks liiga rasked!’’ ütlesin talle silmi pilukile ajades.

,,See ei ole mingi tavaline jõehobu. Ta on kaalujälgija ja imekerge. Kas pilvehobu kõlaks siis paremini?’’ küsis ta mulle imestunult otsa vaadates.

,,Kohe palju paremini!’’ ütlesin ning võtsin kahe sõrmega tema põsest kinni ning näpistasin seda õrnalt nii nagu tavaliselt vanaemad väikeste lastega teevad.

Ta vaatas mind silmad pärani ning eeldasin, et see käis vist tema au pihta. Ta hakkas oma sõrmi mulle ribide vahele torkama, mis pani mind vingerdama, sest see oli kohutavalt kõdi. Kilgates tõusin püsti ning astusin temast paar sammu kaugemale.

,,Oli magus kättemaks?’’ küsisin iroonilist irvet näole manades.

,,Palju magusam kui oleksin osanud oodata.’’ Ütles ta muiates ning samuti püsti tõustes.

Võtsin kaitsepositsiooni, et valmis olla selleks kui tal peaks tekkima mõte oma kättemaks lõpule viia.

Tema kõndis rahulikul sammul kõige lähemal asuva õunapuu juurde ning võttis käega kõige madalamast oksast kinni, et selle abil puu otsa ronida.

,,Ahvi tahad nüüd mängida?’’ küsisin kulmu kergitades ning käsi rinnale asetades.

,,Ei Tarzanit jäljendan. Ainult ära looda, et ma siin tema üürgamist jäljendama hakkan. Selleks puudub soodne keskkond ja inimesed peaksid mind idioodiks.’’ Ütles ta aina kõrgemale ronides. Vaatasin teda ronimas ning muigasin endamisi.

,,Kas sulle siis läheb korda, mida teised arvavad?’’ küsisin lõpuks kui Sander oli mulle puuotsast ühe suure ning roosa õuna visanud.

,,Sind siis ei huvitagi, mida teised arvavad?’’ küsis ta oksa tagant välja piiludes.

,,Mitte seda, aga hetkel oleks mul küll ükskõik.’’ Ütlesin ning seejärel hammustasin õunast suure ampsu.

,,Ma vist avaldan sulle halba mõju?’’ ütles ta ning kõlgutas ühte jalga edasi tagasi. Istusin sinna samma puu alla murule ning sõin oma õuna mõttlikult edasi.

,,Mina arvan just vastupidi.’’ Ütlesin lõpuk oma mõtetest välja tulles.

,,Sa muudad mind rõõmsaks ning paned unustama.’’ Lisasin veel kui olin suu korralikult tühjaks söönud.

,,Unustama mida?’’ küsis ta uudishimulikult ning krimpsutas nägu.

,,Eee...mm...No seda jama oma perekonnaga...Tead ju küll.’’ Üritasin ennast päästa, sest iga loll teab, et ma pidasin silmas rohkem Robinit kui oma perekonda.

,,Kunagi pead sa ju nagunii nendega ära klaarima! Nad on ju sinu perekond.’’ Ütles ta õuna mäludes.

,,Niikaua kui Georg selles majas viibib ei anna ma emale ega ka Erikule mingit võimalust ära leppida.’’ Ütlesin pahuralt ning viskasin õunasüdamiku vihaselt põõsasse. Nägin Dipat sellele järgi jooksmas. Huvitav, kas koerad söövad õuna. Ennem kui jõudsin selle üle pikemalt arutleda, nägin kuidas Dipa keelt limpsates põõsast välja astus. Järelikult tema sööb ja kohe suurima heameelega.

,,Sa oled äkki liiga karm?’’ üritas ta uuesti sellel teemal rääkida.

,,Võib-olla, aga ma ei taha sellest hetkel rääkida. Hea tuju kipub uitama minema sedasi.’’ Ütlesin ning saatsin Sanderile sõbraliku naeratuse.

Tundsin taskus mobiili vibreerimas ning seejärel hakkas see kohe helisema. Eeldasin, et see on kas ema või Erik. Tüdinenud nägu ees, üritasin mobiili taskust kätte saada. Lõpuks see ka õnnestus.

Ekraanil vilkus Robini nimi. Ajasin silmad pärani kui seda nime ekraanilt lugesin. Hoitsin mobiili tugevasti käes ning tundsin, kuidas käsi hakkas vaikselt värisema. Mida teha? Vastata ja öelda, et ma ei soovi temalt kõnesi ega ka selgitusi? Või üldse mitte vastata? Mida teha? Mida?

,,Vastad ka?’’ küsis Sander ning hakkas puuotsast alla ronima. Ehmusin tema sõnade peale ning tulin reaalsusesse tagasi. Automaatselt, vastu minu tahtmist, vajutasin vastuvõtmis nuppu. Ettevaatliklt asetasin mobiili kõrva juurde.

,,Jaa.’’ Üritasin mobiilile vastata nii, et mu hääl värisema ei hakkaks.

,,Enely!’’ kuulsin Robini murelikku ja kuidagi võõrast häält oma nime ütlemas.

,,Mida sa tahad?’’ küsisin nüüd juba veidi kindlamalt.

,,Ma tahan sinuga ühest asjast rääkida. Tunnen, et pean sulle seda rääkima.’’ Ütles ta veelgi vaiksemalt ja murelikumalt.

,,Kas midagi on juhtunud?’’ küsisin nüüdseks juba närvilisemaks muutudes.

,,Kas saaksime kusagil kokku?’’ küsis ta ettevaatlikult, sest kartis mind vist pahandada.

,,Seal rannas? Sobib?’’ küsisin ärevalt.

,,Jah! Ma hakkan kohe liikuma.’’ Ütles ta ning ootas vaikides, mida ma ütlen.

,,Olgu! Ma hakkan ka siis tulema. Oota mind ära!’’ ütlesin endalegi üllatavalt viisakat.

Lõpetasin kõne ning panin mobiili taskusse tagasi. Tõusin püsti ning pühkisin muru oma püksitagumikult ära.

,,Mul on kahju Sander, aga ma pean ühe inimesega kokku saama!’’ ütlesin talle arglikult otsa vaadates.

,,Mine aga! Aja oma asjad joonde!’’ ütles ta ning asetas minu kõrvatagant eksima läinud juuksesalgu oma kohale tagasi.

Nareatasin talle põgusalt ning seejärel lahkusin.


***
Randa jõudes nägin rahutut Robinit liival edasi tagasi sammumas. Kas ta oli närvis? Ma pole teda nii närvilisena vist näinudki. Tavaliselt oli ta rahu ise. Hoolimata sellest, et tema seal närvis oli, tundsin mina enese sees pulbitsevat rõõmu. Nii hea tunne oli teda üle pika aja jälle näha. Igatsesin teda vist päris kõvasti. Ainus, kes seda vähegi leevendada suutis, oli Sander. Kuid isegi mitte tema ei suutnud mind Robinit unustama panna. Ükskõik kui suurt asja ta minu eest varjas. Ma ei tahagi teda unustada. Ma võin temast eemale hoida ning temaga mitte tegemist teha, aga minu peas ja südames elab ta arvatavasti igavesti. Millisel kohal, seda näitab aeg.

Liikusin vaikselt talle lähemale. Kuid kui nüüd üdinisti aus olla, siis oleksin tahtnud temani joosta ja talle kaela karata ning kallistada nii kõvasti kui see üldse võimalik on. Hoolimata tahtest seda teha, hoidsin end siiski tagasi. Ma ei või praegu murduda.

,,Tere!’’ ütlesin ning köhatasin vaikselt kui olin temani jõudnud. Ta pööras oma nöo minu poole ning tema huultele ilmus tagasihoidlik, kuid armas naeratus.

,,Arvasin juba, et sa ei tulegi!’’ ütles ta minult silmi pööramata.

,,Ma ju ütlesin, et tulen.’’ Laususin talle lohutavalt silma vaadates. Miks ma seda tegin. Ma ei tohiks tema vastu nii hea olla, aga millegipärast ei suutnud ma talle ka midagi halba öeda, ega ka teha. Olin selleks liiga õnnelik. Sain jälle temaga kahekesi siin rannas olla. Ainult mina ja tema. Kuid olukord on nüüd pisut teine, sest praegu oleme siin sellek, et arutada enda probleeme, kuid eelmine kord olime siin Kätlini pärast.

,,Ma igatsesin sind!’’ ütles Robin minu arvates väga siiralt ning seda rääkis ka tema pilk, millega ta mulle otsa vaatas.

Ta asetas oma käed minu õlgadele nind vaatas mulle veelkorra sügavalt silma. Tema pilk läbistas mind täielikult. Külmavärinad jooksid üle mu keha ning soov teda kallistada oli nii suur, et enam ei olnud mul piisavalt jaksu ennast tagasi hoida. Võtsin tema ümber tugevasti kinni ning seejärel tundsin ka tema suuri ja tugevaid käsi mind kallistamas. See tunne oli hea, rahustav ning unustamatu.

Kuulasin vaikset lainete kohinat ja nautisin seda hetke täiel rinnal. Ma ei tahtnud temast lahti lasta. Tahaksin igavesti siin rannas temaga aega veeta. Kohas, kus unustasin kõik probleemid ja inimesed.

Ta surus oma huuled õrnalt minu juustesse ning embas mind veelgi tugevamalt. Justkui kardaks, et muidu laseks ma tema kätevahelt jalga. Muinugi ta kartis, sest tema ei teadnud seda kui kõvasti ma seda kallistust igatsesin. Või teadis?

,,Miks sa mind siia kutsusid?’’ ütlesin reaalsusesse tagasi tulles, kuid ei lõpetanud tema kallistamist. Surusin näo tema rinnale, sest kartsin vastust kuulda. Ta oli enne nii närviline, et see ei saanud midagi head tähendada.

,,Ma...’’ ütles ta, kuid jäi siis vait nagu keegi oleks tema suu lukku pannud.

,,Mis on?’’ küsisin ennast õrnalt eemale lükates ning vaatasin talle murelikult otsa.

,,Ma pean Tallinnast ära minema.’’ Ütles ta valulik ilme näol.

,,Miks?’’ küsisin hämmeldunult.

,,Sest ma ei saa siia jääda. Mulle tegi haiget see, et sa ei leppinud minu...Igatahes ma pean lahkuma, sest astusin sellest jamast välja ja nüüd ei jää mul muud üle kui siit kaugele minna. Ma ei tea, kas sa mõistad?’’ lausus ta kurvalt mulle otsa vaatades.

,,Sa tegid seda minu pärast ja nüüd oled ohus?’’ ütlesin pead ära pöörates ning tundsin pisarat oma põsele voolamas.

Ta võttis õrnalt oma käega mu näost kinni ning pööras selle tagasi, et ta saaks mulle otsa vaadata.

,,Ära sina sellepärast muretse! Kõik saab korda.’’ Üritas ta mind rahustada.

,,Ma tulen sinuga kaasa!’’ ütlesin aina edasi nuttes, sest kartsin, et ta lähebki ja ma ei näe teda enam kunagi.

,,Sa ei saa kõike siin maha jätta. Pealegi me peaksime koguaeg ringi liikuma ja sa ei saaks korralikult kooligi lõpetada. See ei toimiks ju.’’ Ütles ta ettevaatlikult, kartes minu reaktsooni.

,,Kuhu sa lähed?’’ küsisin läbi nutu.

,,Ma ei tea veel. Eestist ära arvatavasti. Kuskile kaugemale.’’ Lausus ta ning pühkis minu põsele voolanud pisarad. Kasutu tegevus, sest mida rohkem ta seda tegi, seda enam tekkis neid sinna juurde.

,,Ma luban, et kui asjad on rahunenud, tulen ma tagasi siia. Ma tulen sulle külla. Aga ma palun sinult ühte asja!’’ ütles ta kahe käega minu näost kinni hoides.

,,Luba mulle, et sina ei jää mind ootama! Luba, et sa liigud oma eluga edasi!’’ esitas ta palve, mis mind jalust maha niita tahtis.

,,Ära ütle sedasi!’’ laususin taas läbi nutu.

,,Ma ei saa rahus minna kui ei tea, kas sa lähed eluga edasi. Ma ei taha, et sa paigale jääksid. Sina pead elama. Minuga või ilma minuta, aga sa pead elama!’’ ütles ta ning vaatas mulle käskivalt silma.

Noogutasin talle õrnalt ning aina nutsin. Nii tobe tunne oli niiviisi nutta ja talle selliseid asju lubada. Ma ei tahtnud seda teha, aga ma ei soovinud ka seda, et ta ei saaks rahus edasi elada.

,,Palun ära nuta enam!’’ ütles ta minu pisaraid pühkides ning seejärel surus ta oma huuled minu omadele ning me suudlesime.

See oli kõige emotsionaalsem ja ilusaim hetk minu elus. Ma ei unusta seda.

Embasime veelkord tugevasti ning seejärel vaatas ta mulle veelkord oma siirate silmadega otsa ning lahkus.

Prantsatasin liivale istuma ning jäin sinna nutma. Jäin sinna teda ootama. Peale seda päeva hakkasin selles rannas käima igapäev, et teda meenutada ning mitte unustada.