Tee 35/35 #LÕPETATUD#

Nagu tavaliselt, järgnes ühele veinile ka teine. Mismoodi Sander selle alt salaja toonud oli, pole õrna aimugi, kuid tähtis oli see, et nüüd oli uus pudel veini joomiseks valmis. Mu mõistus ja keha teadsid, et see, mida me teeme on kohutavalt vale, kuid ilmselt meie mõlema räsida saanud emotsionaalne pool vajas seda lõõgastavat ravi. Vähe pole kuulnud seda juttu, et alkohol ei aita mitte ainsatki mure leevendada, aga kui elada vaid hetkes, siis võin tunnistada, et tol hetkel oli meil mõlemal hea. Tunne oli palju vabam kui tavaliselt ning ma suutsin rääkida asjadest, millest ei oleks kaine peaga juttugi teinud. Nii saidki paljud minu sees elavad tuõinded Sanderile paljastatud, mida teadsin vaid mina ise. Ma ei ole eriline tunnetest rääkija ning kui päris aus olla, siis olen selle kohapealt üsna kinnine. Ma võin oma tunnete, valu, meeleheite ja ängistuse kätte lämbuda, kuid isegi siis ei suuda ma nendest erilise õhinusega rääkida.

,,Ma ei ole sinult kunagi julgenud küsida...’’alustas Sander mingi veidra keerutamisega, mis polnud temale üldse kuigi omane. Kui teda miski vaevas, siis ta rääkis sellest peaaegu igasuguste eriliste pingutusteta, kuid nüüd jäi mulje nagu ta pelgaks midagi. Loomulikult võis viga olla ka minus, sest kui aus olla, siis olin endale päris korraliku portsu veini kõrist alla valanud ning hiljem pudelilt lugedes, avastasin, et see polnudki kuigi lahja kraam. Igaljuhul pead nokkis korralikult ning muidu rahulikus rütmis lööva südame, pani justkui mingi ime läbi kiiremini põksuma. Tegelikult oli kohati tunne, nagu see taoks nii kõvasti, et teeb lausa haiget ning kui vaikides istuda, siis võis selgelt kuulda, mismoodi veri peas olevates veresoontes kohises ning meeletul kiirusel mooda tihkeid sooni aina sügavamale ajju tungis.

,,Mis?’’küsisin temalt ning andsin oma sooja naeratusega märku, et ta võib oma küsimuse julgelt lõpetada. Hetkel oli mul tõsiselt ükskõik, mida see küsimus sisaldas või mis see endaga kaasa toob ja kas ma üldse oskangi sellele vastust anda. Nägin Sanderi veidi kogelevast ilmsest, et ega kergelt see küsimus tema huulilt ei tulnud, kuid oli näha, et küsimata ta seda ka ei jäta.

,,Ma pole julgend sinult kunagi küsida seda, kuskohas te Robiniga tuttavaks saite ja kas ka tema tunneb sedasama, mida sina?’’ suutis ta pika kogelemise järel lõpuks ennast piinava küsimuse välja küsida.

Jõllitasin teda suu pärani, sest ei osanud sellist küsimust oodata. Tõde on see, et Sander pole mitte kunagi pärinud Robini kohta. Veelvähem nii veidraid küsimusi küsinud. Kogusin veidi mõtteid enne kui vastasin ning kulistasin veel mõned lonksud poolikust veiniklaasist.

,,Ma hääletasin! Tähendab Neleli hääletas, et me saaksime tema vanaema juurest koju sõita ning Robin oli see autojuht, kes meid peale võttis. Hiljem saime kokku uuesti tänu Neleli lollustele. Mitte, et ma selle üle nüüd kurdaks või midagi, aga lihtsalt tol hetkel tundusid tema mõtted nendega taas kokku saada jaburad.’’seletasin võimalikult selgelt, sest kui aus olla siis oli minu tekstist juba päris raske aru saada.

,,Ja sa tahad väita, et see oli armastus esimesest silmapilgust?’’küsis ta üllatunult ning vaatas mind veidi altkulmu.

,,Jaburus! Ma ei usu selliseid asju, aga mingi veider tõmme oli see, mis meid lähedasemaks tegi ning mis sundis meid taas ja taas kokku saama. Eks kõige olulisemaks määrajaks sai see...matk...’’pomisesin viimased sõnad peaaegu sosistades. Millegipärast oli sellest matkast rääkimine minujaoks raske. Mitte selle õnnetuse pärast vaid just sellepärast, et miski, mille pärast me sinna metsa Robiniga kahekesi jäime on endiselt minujaoks suur müsteerium, mis pidi saama lahenduse, kuid tema äkiline otsus lahkuda nurjas selle. Nüüdseks olen ma juba hakanud kahtlustama, et see oligi mingi totter plaan, kuidas meid sinna kahekesi jätta, kuid tol hetkel ei osanud ma arvatagi, et selle põhjuseks võis olla see, et Robin oli juba siis minust veidi huvitatud. Nüüd tundub see suhteliselt loogiline, sest oli ju tema see, kes esimesena rannas oma tunnetest rääkis.

Minu mõtisklemine ja veidi eemal viibiv olek muutis meeleolu kuidagi kurvaks. Vaatasin anuval pilgul Sanderile otsa, mis pidi andma märku sellest, et mul pole lihtne neid asju meenutada ning veel vähem nendest rääkida. Kusjuures ma teadsin, et ta mõistab. Sander on üks mõistvamaid inimesi üldse, keda ma tundnud olen. Ta on alati seal, kus teda vajatakse, teda võib usaldada ning tema kõige erilisemaks omaduseks on see, et ta ei pea vajalikuks esitada liigseid küsimusi. Nii oli ka praegu. Ta jättis selle teema sinnapaika ning viis sujuvalt ja valutult teema millelegi meeldivamale.

Pärast teema muutust rääkisime vaid lõbusatest asjadest, tegime nalja ning esitasime üksteisele mingeid tobedaid küsimusi, mille vastused olid veelgi tobedamad. Tundsin nagu oleksime kaks alaealist, kes hilja öösel välja on hiilinud ning nüüd kuskil rahulikus kohas oma jutujoru ajavad.
Naermine ajas vere peas veelgi tormlevamaks ning kohin, mis sellega kaasned hakkas vaikselt kuulmist häirima. Üritasin veidi rahuneda ning hingasin sügavalt sisse ja siis välja. Vaatasin lustleva naeratusega Sanderile otsa ning see, mida ma nägin ehmatas vere küll nii tahkeks, et südamerabanduseni oli vaid väike samm. Ehmunult hõõrusin kätega silmi, et see pagana viirastus kaoks, sest olin enam kui veendunud selles, et minu silmad nägid midagi, mida nad lihtsalt soovisid näha.

,,Kas kõik on korras?’’küsis Sanderi murelik hääl ning üsna pea tundsin tema sooja kätt oma paljal õlal. Mitte paljal sellepärast, et oleksin seal alasti istunud, vaid lihtsalt seetõttu, et kandsin lühikesi tudukaid ning valget maikat.

Raputasin veidi pead, mis polnud küll kuigi hea idee, sest see tekitas peavalu ning kerge pöörituse, kuid vähemalt nägin nüüd teda, keda nägema pidin, mitte kedagi, kelle nägemine oleks viirastuslik kujutlem. Miks pidi ta ilmuma igale poole? Kord ilmus ta unes, siis näen teda nii reaalselt, et oleksin võinud pea anda, et tema oli see, kes mind teelt üles korjas. Ja nüüd näen teda juba kellegi teise asemel. Kas tõesti saab üks inimene olla selliseks kinnisideeks või kas on üldse võimalik kedagi selliselt igatseda?

,,Kõik on korras.’’ütlesin põgusalt naeratades ning hõõrusin käeseljaga oma laupa, millele oli tekkinud külm higi. Tegelikult ei olnud kõik korras. Enesetunne muutus veidralt kiiresti halvemuse poole ning kohin peas aina valjenes. Kõik toimus nii kiiresti. Pea oli nagu tiksuv pomm, mis kohe kohe oli valmis õhku lendama ning minu ihuliikmed olid justkui igasuguse liikumisvõime kaotanud. Nende liikumine sarnanes süldi värisemisega ning peagi kattis ka minu keha külm higi.

,,Eeee...mulle ei tundu, et kõik korras on.’’ütles Sander nihkudes mulle lähemale ning jõllitas mind kahtlustavalt. Ta asetas oma peaaegu tühja veiniklaasi ettevaatlikult põrandale ning seejärel haaras oma tugevate kätega minu ümbert kinni. Kuna minu reaktsioonivõime oli töökorrast ära, siis toimus see kõik minujaoks nii kiirelt nagu oleks keegi linti edasi kerinud ja siis järsult stopi peale pannud, sest järgmisel silmapilgul lamasin ma pehmes ja mugavas voodis, mis minu veidralt lõtvunud ihuliikmeid hellitas ning soe tekk, mille kellegi käed mulle peale asetasid, tekitas sooja ning meeldiva turvatunde.
Viskasin veel viimase tänava pilgu voodi ees seisvale inimesele, kuid kahjuks olid minu silmad juba otsapidi unedemaal, sest voodi ees seisis vaid kellegi tume kogu.

Tõstsin taaskord oma väsinud käe pöidla, et keegi peatuks. Tundsin ennast veidralt, et sedasi üksinda hääletan, kuid jaksu omal jõul edasi liikumiseks mul polnud. Taevas lõõmas kõrvetav päike ning selle laotuses ei paistnud ainsatki pilveräbalat, mis kasvõi korraks palava päikesepaiste varjaks. Veel ja veelkord proovisin autosi, mis üksteise järel minust möödusid, peatada, kuid mitte ükski neist ei paistnud mind märkavat. Meeleheitlikult katsusin oma põlenud käsivarsi ning juba varsti pidin näolt, mis samuti tulitas, ära pühkima kipitama paneva pisara. Kuidagimoodi suutsin veel ühe jala teise ette seada, et kasvõi millimeetri kaupa edasi liikuda. Vedelikupuudusest andis märku kõrbekuiv kurk ning kuivanud huuled. Pilku tõstes nägin kaugusest tulevat autot. Ootasin kannatlikult auto lähenemist ning varakult seadsin oma vaimu valmis. Ma lihtsalt pean selle auto peatama. Minu üllatuseks see peatuski. Veidralt võttis auto hoo maha juba enne kui olin jõudnud näppugi tõsta. Vaatasin juhipoolsest aknast sisse, et juhti tervitada ning seejärel temalt abi paluda, kuid juhti nähes tärkasid järsul kõik minu siiani kuumas kärbanud meeled.

,,Robin?’’ lasin kuuldavale nime, mis kostus minu kuivanud kurgust üllatavalt valjult. Selle peale ta vaid naratas.

,,Kuidas sa...’’alustasin küsimuse esitamisega, kuid tema veider käitumine peatas mind. Ta asetas oma nimetissõrme suu ette, et ma vaikiksin.

,,Ma olen sulle lähemal kui sa arvatagi oskad!’’lausus ta sõnad, mis kostusid minuni justkui kaugelt kostev kaja. Mind pani võpatama see tuttav hääl, see võluv tuttav hääl, mida olen ihanud juba nii kaua kuulda ning nüüd kui oli käes taaskord see hetk...

Võpatades avasin silmad ning vaatasin ehmunult toas ringi. Kompisin oma käsi, et mingitki tõestust saada, kuid kätel polnud enam neid valusaid põletusi, mis olid reaalseks tunnistajaks sellele, et see oli taaskord üks tobe unenägu.

Tavaliselt ma ei võtnud ühtegi oma unenägu kuigi tõsiselt, kuid viimaselajal on jäänud mulje, et need justkui tahaksid mulle midagi öelda, aga ma lihtsalt ei suuda mingeid mõistusele vastuvõetavaid seoseid leida.

Kõik lihased valutasid veidralt ning oma peast ei taha ma rääkidagi. See oli nüüdseks tõega nagu lõhkenud pomm ja nüüd ei jää üle muud kui see tohutu valu ära kannatada. Külm higi polnud siiani minu kehealt kuhugi kadunud ning enesetunde järgi võisin kindel olla, et tänane päev möödaub tõenäoliselt voodis.

Vaatasin põrandale, kus oleks pidanud olema Sanderi magamisase, kuid seal polnud ei magamiseks mõeldud aset ega ka Sanderit. Kompisin kätega mööda kummutipeaslet, et leida oma mobiili, kuid peaaegu koheselt meenus mulle, et ma ei viibi enda toas ning ilmselt vedeles minu mobiil kusagil minu toas. Väljas sirava päikese järgi võisin eeldada, et kell oli juba kusagil keskpäeva paiku.

Hingasin sügavalt sisse ning seejärel pahinal välja. Tunne oli endiselt väga räbal, kuid ma ei kavatsenud tänast päeva voodis veeta, sest miski minu sees käskis tegutseda. Ma pean teadma, kas äkki ongi minu unenägudel mingi tähendus ja võib-olla ongi ta tagasi. Samas piinas mind mõte sellest, et kui ta on tagasi, siis miks ei ole ta veel minuga ühendust võtnud. Äkki siiski oli tema see, kes mind sealt teelt üles korjas ning siis koju tõi, sest ainuke, kes ei tea, et ma enam oma endises kodus ei ela, ongi tema.

Kõik need mõtted leevendasid minu halba enesetunnet ning kiirelt lipsasin oma tuppa, et end korda sättida ning seejärel kõigile nendele küsimustele selged vastused saada. Aitab sellest piinlemisest ning teadmatuses elamisest. Teen kõik selleks, et täna saaks kõik selgeks. Maksku mis maksab.