Elu mõte.. { Lõpetatud. }

Tuli tahtmine midagi sügavamat kirjutada. Ma küll ei kujuta ette, kuidas ma viiele jutule uusi osasid saan panud.. Tegelikult kuuele, sest üks jutt endiselt pooleli. Aga noh... Eks ma üritan. Kriitika igati oodatud.. Enjoy!


Mis on elu mõte? Paljud inimesed läbivad elu, seda teada saamata. Mõningatel õnnestub see peaaegu, kuid siiski jääb natukene puudu. Väga vähesed leiavad oma elu mõtte ja surevad õnnelikuna. Kas elu mõte on tõesti edukus? Olla rikas ja kuulus? Või on elu mõte hoopiski armastus? Armastada ja olla armastatud? Kui oleks vaid keegi, kes suudaks neile küsimustele konkreetse ja tõese vastuse anda.. Jumal? Võibolla.. Kui keegi selline üldse eksisteeribki.. Siiski... kus küll on vastused...


------------------


Üksik neiu jalutab mööda vaikset tänavat. Lehed langevad tema ümber ja tuul puhub kurjakuulutavalt, lennutades neiu tumedaid juukseid. Peale vaadates iseloomustaksid teised neiut ühe sõnaga - emo. Süsimustad sirged juuksed langemas neiu õlgadele. Must nahast mantel katmas ta keha, keelates meil vaadata sügavamale, neiu hinge. Ta silmad on kinni ning lähemal vaatlusel selgub, et tal on kõrvaklapid peas.


Neiu kõnnib jalgu lohistades mööda tänavat ning ei pane tähele kui kõnnib otsa ühele vanamutikesele. Vana naine tahab juba pahandama hakata, kuid märgates sünge näoga neiut, kohkub ta ning eemaldub hoopis. Neiu kehitab õlgu ning jalutab edasi. Mõne aja pärast jõuab ta oma sihtpunkti – surnuaeda. Neiu jalutab juba sissetallatud rada mööda ühe hauani ning heidab pilgu hauakivile. Madeline Ellen Woods, 1975 – 1992 seisab seal endiselt. Ta pilgutab silmi, proovides sinna valguvaid pisaraid nii takistada.


Veidi aja pärast tõuseb ta haualt ning jalutab surnuaiast välja. Ta jalutab mööda tänavaid kuni jõuab ühe kena majani. Tüdruk ohkab ning avab värava. Ukse juures mõtleb ta hetke, võtab kõrvaklapid peast ning vajutab siis ukselingi alla. Ta on vaevu jõudnud sisse astuda kui temani kostub naisehääl : „Andrea Madeline Woods, kus sa jälle kolasid?“ „Sa tead, et mulle ei meeldi kui sa mu täisnime kasutad. Mu nimi on Andie, mitte mingit Madeline'i palun.“ Naine ohkab ning küsib siis murelikult: „Sa käisid jälle ta haual jah?“ Andie noogutab ning istub kõrgele toolile köögileti taga.


„Mina aru ei saa, mis hingevalu see sul on. Sa pole naist kunagi näinudki. Ta suri ju kohe kui sa sündinud olid. Ikkagi kipud sa koguaeg ta hauale.“ pomiseb naine omaette askeldades. „Ta pole mingi niisama naine, vaid mu ema. Sul pole õigust temast nii rääkida, Shirley.“ lausub Andie ärritudes ning tõuseb laua tagant. Neiu haarab kapilt õuna ning tormab siis trepist üles, peaaegu oma kasuvennale otsa joostes. „Tuleta nüüd mulle uuesti meelde, miks emps su lapsendas?“ pärib poiss ülbelt ning jalutab rahulikult trepist alla.

Ja kohe siis uus osa. See on päris pöördeline, aga ärge muretsege. Nüüd ei juhtu nii, et mingi kooli kuumim kutt märkab alles nüüd kui kena ta on ja blaablaablaa... Jutt jätkub masendavalt, kuigi see osa päris selline ei tundu. Enjoy!


Neiu astub oma tuppa ning istub voodile. Ta vaatab hindava pilguga oma toas ringi kuni talle meenub ehmunud vanake tänaval. Kas nii ma inimestele mõjungi? Mõtleb tüdruk endamisi. Andie tõuseb järsult püsti ning tõmbab tumedad kardinad akna eest. Erk valgus täidab neiu toa ning paneb ta silmi pilgutama. Andie astub oma riidekapi ette – mis muide on ka musta värvi – ning valib sealt endale uued riided. Ega valik teab mis suur pole. Šopata neiule ei meeldi ning kapis on ainult tumedad riided. Andie leiab endale vaid valge õlapaeltega pluusi ning heledamad kingad, mis sinna vanast ajast pesitsema on jäänud.

Kuid kuna väljas on sügis, oleks nii õue minna sulaselge idiootsus. Neiu paneb oma tumedad riided tagasi selga ning väljub toast. „Shirley,“ lausub ta alla jõudes, „kas ma natuke raha saaks, ma tahaks uusi riideid osta.“ Naine vaatab teda kahtleval pilgul, kuid võtab siiski oma rahakoti ning ulatab sealt neiule 1700 krooni. „Aga vaata, et sa õhtusöögiks tagasi oled.“ Andie noogutab ning paneb koridoris ketsid jalga. Raha taskusse pigistades suundub neiu tagasi tänavale.


Kaubanduskeskusesse jõudes, pimestavad neiut kõik need reklaamid ja kutsuvad sildid. Ta raputab pead ning üritab keskenduda. Lõpuks näeb ta silti kirjaga Sügismood ning järgneb noolele. Varsti jõuabki Andie õigesse osakonda ning hakkab kohe riideid uurima. Ta võtab riidepuudelt mõned lühikesed mantlid ning suundub riietusruumi. Veidi aja pärast väljub ta seal, paneb kolm mantlit tagasi, kuid ühe – Halli, suurte mustade nööpidega – jätab kätte. Pool tundi hiljem lebavad Andie käsivarrel veel mõned soojemad pluusid, särgid, teksad ja ka sall ning müts. Neiu läheb kassasse ning maksab oma ostude eest.


Poest väljudes vaatab neiu rahakotti ning otsustab järele jäänud 50 krooni eest endale tee peale kuuma kakaod osta. Õues on juba päris külmaks läinud ja neiu väriseb kergelt. Kakao ostetud, jalutab Andie pargi suunas, et sealt ruttu koju põigata. Tee peal nuputab ta veel, milliseid saapaid endale osta ning ei märkagi enda jalge juures siblivat koerakutsikat. Alles siis kui koer ta püksisäärest haarab, piilub neiu üle oma kotihunniku ning näeb väikest heledat kutsikat. Andiel hakkab koerakesest hale ning ta tõstab koera üles ja pistab endale põue. Tühja kakaotopsi viskab ta prügikasti ning väljub juba rõõmsamana pargiväravatest.

NIIIIIIII/---/III HEA! . Ära jah tee mingit tüüpilist noortekat sellest! Tekkis endal ka tuju natuke šopata . Väga hea, ootan uut!

On tõesti väga hea.
Uuut ! =)

Mulle meeldib...:) Uut!

Ksa ma mitte siia osa ei pannud juba? Aga nagu ma kuulsin, olid siin mingid jamad niiet... lisan uuesti. Again, Enjoy!


Ukse lahti teinud, hüüab Andie rõõmsalt: „Ma olen kodus!“ ning paneb kotid maha. Shirley tuleb ehmunult köögiuksele ning jääb neiut veidralt vaatama. „Mis on?“ küsib Andie ta pilku märgates ning võtab ketsid jalast. „Sa...sa oled nii rõõmus? Sa pole kunagi rõõmus!?“ lausub naine segaduses.


„No nüüd olen. Aa... vaata kelle ma pargist leidsin. Või õigemini, tema leidis minu.“ meenub neiule järsku koerake ning ta võtab kutsika põuest välja. Shirley pöörab oma üllatunud pilgu kutsikale ning siis uuesti tüdrukule. „Jajah..“ pomiseb ta vaid ning suundub tagasi oma toimetuste juurde. Andie kehitab õlgu, haarab oma kotid ning lippab üles, enda tuppa.


„Nonii, pisike. Mis me sulle siis nimeks paneme?“ ütleb Andie kutsikat vaadates. „Kuidas oleks... Happy? Sa oled nii õnnelik.“ lausub tüdruk naerdes ning kutsikas haugatab selle peale. „Aga huvitav kuhu ma su magama panen?“ pomiseb Andie endamisi ning tõuseb püsti. „Ole siin..“ lausub ta koerale ning tormab toast välja. Brad jääb talle jälle tee peale ette, kuid ei ütlegi seekord midagi mõnitavat, vaid jääb õnnelikku neiut lihtsalt jõllitama. „Mis vahid, kärnkonn?“ kasutab neiu võimalust ning tuiskab edasi.


Pesuruumi jõudes, vaatab neiu murelikult ringi, kuid ta pilk selgineb, nähes tuttavat korvi. Andie kuhjab pesud tooli peale hunnikusse ning tõttab korviga tagasi oma tuppa. Sinna jõudes paeb ta korvi maha ja laseb koeral seda uurida. „Midagi pehmet on vaja..“ räägib Andie endamisi ning tormab taas toast välja, jättes üllatunud kutsika talle järgi vaatama.


Ta suundub ühe heleroosa ukse poole ning avab selle vaikselt. Tüdruk vaatab hämaras toas ringi ning liigub ettevaatlikult hälli poole. Seal magab ta kasuõde, Amanda. Neiu vaatab teda heldinud pilguga ning pöörab oma pilgu taas toale. Lõpuks näeb ta otsitavat. Kiiktoolis lebab väike tekike ning Andie haarab selle kaasa. Neiu sulgeb tasaselt ukse ning jalutab oma tuppa tagasi.


Ta haarab korvi otse Happy nina alt, mispeale koer teda pahaselt jõllitama jääb. Kuid kui Andie on korvi pehme tekiga sisustanud, haugatab koer juba rõõmsamalt ning hüppab korvi. Uks avaneb ning Shirley pistab pea sisse. „Andie, õh..“ alustab naine kuid vaikib nähes kutsikat korvis mõnulemas. Ta pöörab pahase pilgu Andiele, kes siis vabandavalt lausub: „Ma lähen homme poodi ja ostan talle oma aseme, see on ainult üheks ööks.“ Shirley ohkab nõusolevalt ning lausub: „Õhtusöök on valmis, kutsu oma vend ka.“ Andie noogutab ning järgneb Shirley'le.


Ta suundub Brad'i ukse juurde ning koputab sellele. Vastust saamata, avab ta vaikselt ukse ning leiab poisi arvuti tagant, kõrvaklapid peas. Andie koputab poisi õlale ning Brad pöörab ümber. „No mida on?“ karjatab poiss ning võtab kõrvaklapid peast. „Esiteks, ära karju. Amanda magab. Teiseks, õhtusöök on valmis.“ lausub Andie ning väljub toast.


Neiu on vaevu jõudnud ukse sulgeda kui kuulebki Amanda nutmist. Ta liigub taas heleroosa ukse suunas ning avab selle. „Mandy, tibuke. Tss.. Kõik on korras..“ pomiseb ta rahustavalt ning võtab beebi sülle. Amanda on selle 8 kuuga, mis ta siin ilmas on olnud, Andiele väga kalliks saanud.


Neiu paneb Mandy'le jaki peale ning haarab ta siis uuesti sülle. Ta sulgeb ukse ja liigub Amandaga alla. „Oi, kas ta tõusis üles?“ lausub Shirley üllatunult beebit vaadates ning haarab Mandy oma sülle. „Jah.“ vastab Andie lihtsalt ning istub söögilaua taha. Shirley viib beebi oma mängunurka ning istub samuti laua taha. Õhtusöök jätkub vaikuses.


Järsku lõhestab vaikuse telefonihelin. Shirley tõuseb laua tagant ja vastab telefonile. „Hallo!“ ... „Jah, olen.“ ...... „Mida? Kus?“ ..... „Ma tulen kohe sinna.“ .... „Jah.“ .... „Head aega.“
Seejärel pöördub naine laste poole ja lausub: „Mu ema on haiglas, südamerabandus. Ma lähen sinna. Saate siin üksinda hakkama?“ Brad vaatab teda üllatunult ning lausub siis: „Ma tulen kaasa.“ „Aga Brad..“ vaidleb Shirley. „Ma tulen kaasa.“ kordab poiss ning läheb esikusse. „Palun hoia Amandal silma peal.“ pöördub Shirley hetkeks Andie poole ning järgneb siis oma pojale.


Mõne hetke pärast käib uks ning neiu kuuleb, kuidas auto käivitatakse. Ta tõuseb laua tagant, viib nõud kraanikaussi ja võtab Mandy sülle. „Tule Mandy, ma näitan sulle Happyt.“ lausub tüdruk vaikselt ja kõnnib üles, oma tuppa. Neiu asetab juba käe ukselingile kui mõtleb järsku ümber. Mandy pole veel kunagi tema toas olnud, Shirley arvates on tuba beebi jaoks liiga sünge. „Tead mis,“ lausub Andie, „Me lähme hoopis jalutama.“


Neiu viib Amanda tema tuppa ning paneb ta mähkimisalusele. Siis valib Andie talle soojad riided ning riietab Mandy ümber. Toimetustega valmis saanud, haarab neiu Mandy sülle ja kõnnib alla tagasi. Ta võtab abiruumist vankri ning sätib beebi sinna sisse. Siis ruttab neiu taas trepist üles, et Happy kaasa võtta.


Tuppa sisenedes ootab teda aga üllatus. Happy magab sügavalt. Neiul on liiga kahju teda äratada ning ta sulgeb hoolikalt ukse. Seejärel ruttab Andie tagasi alla, paneb endale oma uue mantli selga, ketsid jalga ja lükkab vankri enda ees uksest välja. Neiu haarab veel kapilt võtmed, kustutab esikutule ja sulgeb ukse.


Ta lükkab vankri ettevaatlikult trepist alla ja avab värava. Väljas on juba hämaramaks läinud, kuid ega Andie kaua jalutada ei kavatsegi. Pealegi tuleb värske õhk Mandyle kasuks, mõtleb Andie, see aitab tal paremini uinuda. Andie lükkab vankrit enda ees ja ümiseb vaikset viisikest. Tänaval liigub suhteliselt palju inimesi. Muidugi, kell on ju kuus. Kõik tulevad töölt.


Andie suundub taas pargi poole. Prügikasti nähes meenub neiule Happy. Ta naeratab õrnalt ja ei pane tähelegi, et keegi on ta kõrvale ilmunud. Tüdruk ehmub hetkeks, kuid rahuneb, nähes, et ta kõrval on vanake. „Nii armas lapsukene. Kas ta on sinu õde?“ pomiseb too naeratades. „Jah, ta nimi on Amanda,“ lausub neiu. Vanamutike eemaldub ning Andie jalutab edasi. Tüdrukule meenub vana naine tänavalt ning tahest tahtmata ilmub ta näole naeratus. „Imidžimuutus mõjus..“ pomiseb neiu rahulolevalt ning väljub pargiväravatest.

väga meeldib

Edasiii ! ^^

Edasi, tõesti.

Andrea jalutab veel veidike ning suundub siis tagasi kodu poole. Ta lükkab vankri, magava beebiga, tuppa ning võtab jalanõud jalast. Seejärel haarab Andie Amanda õrnalt sülle ning viib ta üles. Neiu eemaldab beebilt riided ning asetab ta hälli. Mandy kortsutab korraks kulmu, kuid ärkamise asemel pistab ta hoopis pöidla suhu ja tõmbub kerra. Andie naeratab õrnalt ja paneb beebile teki peale. Siis kustutab ta tule ja väljub toast.


Andie jalutab trepist alla ning suundub kööki. Sealt maisipulgad haaranud, läheb neiu elutuppa ning istub diivanile. Ta süveneb täielikult filmi ja ei panegi tähele, et auto maja ette sõidab. Andie pöörab telekalt pilgu alles siis kui uks avaneb. Ta tormab uudishimulikult esikusse ning jääb Shirley'le ootavalt otsa vaatama.


Shirley vaatab teda hetke ning küsib siis: „Kas Amanda magab?“ „Jah, kuidas vanaemal on?“ pärib Andie kärsitult ning Shirley lausub: „Juba parem. Mis sa tegid siis siin vahepeal?“ Nii tüüpiline temast, ikka peab mind kontrollima...mõtleb neiu pahaselt ning lausub: „Käisin Mandy'ga jalutamas.“ „Olgu..“ lausub Shirley ning jalutab trepist üles. Isegi Brad on seekord vait ning kõnnib kööki.


„Kindel, et kõik ikka korras on?“ küsib Andie kahtlevalt, kasuvennale järgnedes. Brad mõtleb hetke ning raputab siis pead. Ümber pöörates näeb Andie poisi silmis pisaraid. Neiu kohkub hetkeks, kuid küsib siiski: „Mis siis lahti on?“ „Vanaema on suremas..“ lausub Brad vaikselt ning lahkub siis köögist, jättes segaduses neiu üksi.

Appi : O .
Kibekähkuedasi,

Eem, kirjutamise viis on veits veider.
Amanda mõtleb ja lausub : ,,...." <- huh ?

Mismõttes veider? Täiesti tavaline ju
Umm... nüüd sa ajasid küll midagi sassi, sest Amanda on see beebi. Mul pole kuskil sellist kohta. Nii et ma ei saa eriti aru mida sa mõtlesid sellega.

Aga kui sa ajasid Andie ja Amanda sassi siis sellist kohta mul ka kuskil pole kus Andie mõtleb ja lausub... Mul on alati kas kirjas mida ta mõtleb või siis mõtleb hetke vms..

Ja selles küll midagi veidrat pole kui inimene enne rääkimist ka midagi mõtleb.

Andie seisab köögis hetke ning läheb siis üles enda tuppa. Neiu vahetab riided ja heidab magama. Järgmisel hommikul on ta esimesena üleval. Andie piilub veel korraks Amanda tuppa, kuid nähes, et beebi rahulikult magab, läheb Andie alla. Neiu võtab endale hommikuhelbeid ja hakkab neile just piima peale valama kui telefon heliseb. Ta võtab telefoni vastu: „Hallo?“ „Tervist, kas Shirley Temple on seal?“ Neiu mõtleb hetke ning lausub: „Jah, on küll. Üks hetk.“


Andie jookseb ülakorrusele ning koputab vaikselt naise uksele. „Jah..“ kostub seest tasane hääl. „Sulle on telefon.“ ütleb Andie ja ulatab naisele telefoni. Seejärel lahkub neiu toast ja sulgeb hoolikalt ukse. Koridori jõudes näeb ta Happy't oma koonuga ust lahti nügimas. Andie tõttab talle appi ja avab ukse, lastes kutsika toast välja. Ta võtab Happy sülle ja läheb uuesti alla. Köögis olles avastab neiu, et tal pole koerale midagi süüa anda.


Andie ohkab ja jookseb üles. Sealt oma jaki haaranud, läheb ta esikusse. Andrea paneb oma ketsid jalga ja mantli selga ning võtab esikusahtlist veidike raha. „Ma olen kohe tagasi:“ lausus neiu ning väljub majast.


Poes näeb ta üht oma klassiõde. Tüdruk vahib teda üllatunult ning Andie kohmetub ta pilgu all. Neiu võtab kiirustades vajalikud asjad, maksab ära ja lahkub poest. Tagasi koju jõudes, ootab Happy teda juba esikus. Koerakrõbinaid nähes hakkab kutsikas rõõmsalt klähvima, mispeale Andie teda manitsema peab. „Tss, Mandy magab ju.“ Kahjuks on majas väga hea kõla ning Mandy ärkabki üles. „Njah, ta oleks niikuinii varsti ärganud,“ nendib tüdruk ja läheb üles.


Shirley toast möödudes kuuleb neiu vaikseid nuukseid ning seisatab korraks. Ta hakkab juba sisse minema kui kuuleb jällegi Mandy nuttu. Neiu astub kõhklevalt uksest eemale ning siseneb Mandy tuppa. „Hommikust, ingel.“ lausub Andie ja võtab beebi sülle. Ta vahetab Amandal riided ja läheb tagasi koridori. Ukse taga on nüüd kõik vaikseks jäänud ja neiu läheb ohates trepist alla.


Köögis paneb ta Mandy mängunurka ning valmistab talle piimasegu. Hetk enne selle valmimist kuuleb Andie ukse avanemist ja lohisevaid samme trepil. Köögiuksele ilmub Brad ning noogutab neiule tervituseks. „Kus emps on?“ küsib poiss mõne hetke pärast. „Oma toas, talle helistati ja.. äkki sa peaksid vaatama minema? Et kas temaga on kõik korras?“ lausub Andie kõhklevalt. Brad vaatab teda hetke ning lähebki siis ülakorrusele.

Et temaga OLEKS kõik korras...
Meil pole siin probleeme vaja, eksju.
Aga hea.
Uut !

Uus osa siis. Ootan endiselt sisukaid kommentaare. Arvamusi, kriitikat. You know the deal.. Enjoy!


Andie võtab valminud piimasegu ja haarab mängunurgast Mandy. Ta istub pukile ning pistab beebile lutiotsa suhu. Neiu ohkab, vaadates rahulikku beebit. „Sul on kõik nii lihtne.. oleks vaid minu elu nii lihtne..“ pomiseb neiu. Siis ta vaikib, kuuldes ülevalt ukse avanemist. Uks lüüakse pauguga kinni. Kostuvad sammud. „Oota natuke,“ lausub Andie ning paneb Mandy tagasi mängunurka, mispeale beebi hädiselt vinguma hakkab.


Andie läheb köögiuksele täpselt õigeks ajaks, et näha kuidas uks Brad'i seljataga kinni langeb. „Mis see nüüd oli..“ pomiseb neiu endamisi ja haarab Amanda uuesti sülle. Ta toidab beebi lõpuni ja tammub temaga siis veidike mööda tuba. Järsku kuuleb ta uuesti ukse avanemist. Ta paneb beebi maha ja läheb trepimademele. Sealt vaatab talle vastu äranutetud silmadega Shirley. „Kuhu Brad läks?“ küsib naine nuuksete vahel. „Ma ei tea..“ vastab neiu kõhklevalt.


„Kas... kas juhtus midagi?“ küsib ta siis. „Ma hiljem räägin, tee mulle teed.“ Andie noogutab ja läheb tagasi kööki. Shirley suundub tagasi enda tuppa. Kuum tee tassis auramas, tahab Andie just beebi sülle võtta kui kuuleb tigedat häält: „Miks sa Amanda maha panid? Kes teab, mida ta endale suhu võib pista.“ Neiu vaatab ehmunult ukse poole ja näeb seal Shirley't. Naine on end korda teinud ja taastanud oma kõrgi oleku.


„Ma ainult korraks..“ pomiseb Andie piinlikust tundes. „Sellest piisab, et beebi ära lämbuks. Pane ta magama.“ lausub Shirley ning haarab kapilt teetassi. Neiu võtab Mandy sülle ja läheb temaga ülakorrusele. Ta avab vaikselt enda toa ukse ja kohe jookseb sealt välja Happy. „Tule!“ sosistab ta koerale ja läheb Amanda tuppa. Seal paneb ta beebi maha ja laseb Happy'l Mandy'ga tutvuda. Koer nuusib teda veits ja limpsab beebi põske, mispeale viimane lõbusalt kihistama hakkab.


„Kuss, Mandy.“ manitseb neiu teda ning tõstab ta siis mähkimislauale. Andie vahetab beebi riided ja asetab ta siis hälli. „Sul on nüüd uneaeg,“ lausub neiu ja paneb Mandy'le teki peale. Beebi sirutab käe võre poole ja vaatab ainiti kutsikat. Andie märkab seda ja lausub: „Homme saate mängida.“ Siis haarab ta kutsika sülle ja liigub ukse juurde. „Head und, Mandy!“ lausub Andie ning kustutab tule. Ta sulgeb vaikselt ukse ja läheb kutsikaga alla.

Oeh, Andie on nii hoolitsev...
Muud ma öelda ei oska.
Uut! :)
Tahan juba teada, mis sellel Brad'il hakkas.

Meeeeeldib. (Y)
Ma ei tea täpselt, mis meeldib.
Aga meeldib.
Täiega. (Y)
Ootan uut. :)

Uus ja pikk osa siis. Enjoy!


„Andrea, tule siia.“ ütleb Shirley kohe kui neiu on kööki jõudnud. „Kohe, ma panen Happy'le süüa..“ pomiseb neiu koerakaussi otsides. „Kui ma ütlen, et sa siia tuleks, siis ma eeldan, et sa ka seda kohe teeks!“ lausub naine pahaselt, mispeale Andie oma otsingud katkestab ja elutuppa läheb. Shirley vaatab teda hetke ja lausub siis: „Vanaema on surnud. Järgmine neljapäev on matused. Ma helistan homme su õpetajale ja ütlen talle, et sa puudud.“


Andie ei oska esimese ehmatusega midagi lausuda ning toibub alles siis kui Happy neiu jalge juures klähvima hakkab. „No jumala eest, vea see peni üles. Ma ei taha, et ta oma karvu siia ajaks.“ Andie võtab kutsika sülle ja viib ta tagasi kööki. Seal võtab neiu kausi ning valab koerale vett. Andie mõtleb Shirley viimase lause üle. Siis meenub talle, et täna on vaheaja viimane päev. Homsest peab ta taas kooli minema. „Sügisvaheaeg võiks ka mitu nädalat olla..“ pomiseb tüdruk ning jälgib kutsikat, kes agaralt joob.


Kui kutsikas on valmis saanud viib Andie ta üles ning vahetab riided. Neiu läheb taas alla ja suundub elutuppa. „Shirley, kas sa saaksid mulle veidi raha anda. Ma pean Happy'le asju ostma.“ Naine lausub segaduses: „Kes see veel on?“ „Mu kutsikas.“ ütleb neiu pahaselt. „Ahjaa.. too mu rahakott.“ Andie teeb nagu kästud ja Shirley ulatab talle oma krediitkaardi. „Mul pole sularaha,“ selgitab naine, „Ära väga palju ka raiska.“ Neiu noogutab ja läheb esikusse. Seal paneb Andie ketsid jalga ning mantli selga ja suundub välja.


„Pean uued jalanõud ka ostma..“ pomiseb neiu ja avab värava. Selle sulgenud, liigub neiu metroopeatuse poole. Ta jalutab trepist alla ning jääb aegu põrnitsema. Kahe minuti pärast tulebki õige metroo ja Andie astub sisse. Ta haarab torust kinni ja loksub metrooga mööda allmaaraudteed. Mõne minuti pärast peatu metroo ning Andie väljub. Neiu jalutab trepist üles ja vaatab kesklinnas veidike ringi. Inimesed sagivad igal pool, kotid käeotsas. Neiu naeratab õrnalt ja võtab suuna Fashion'i poole.


Ta astub suurde moekeskusesse sisse ja vaatab otsivalt ringi. Varsti tababki ta pilk ale alla kinnitatud silti: Jalanõud. Neiu liigub näidatud suunas ja jõuab väikse poekese juurde. Poole tunni pärast väljub ta samast poest, käeotsas väike kott uute poolsaabastega. Neiu naeratab rahulolevalt ja liigub edasi. Ta tahab juba keskusest väljuda kui näeb oma klassiõdesid eemale, meiki peale proovimas. Andie otsustab meelega neist mööda jalutada. Kuid enne käib neiu ruttu wc-s ja paneb oma uued saapad jalga. Läbiligunenud ketsidega ikka klassi suurimate tibide nina alt mööda ei jaluta.


Andie astub wc-st välja ja jalutab uhkelt oma klassiõdede poole. Ta jääb meelega nende kõrvale seisma ja teeb näo nagu uuriks uut ripsmetušši. „Issand, Andrea, sina vää?“ kostub temani tibilik hääl. Neiu pöördub ning jääb põrnitsema blondide lokikeste ja geelküüntega tibi. „Mina jah. Tsau Britney. Tsau Jessica, tsau Hayley.“ ütleb neiu ning pöördub taas leti poole. „Ägedad saapad.“ kostub temani uus meeleheitlik katse vestlust alustada. Muidugi, tibid peavad kõik normaalsed enda poolele saama, et keegi nende vastu kampa ei moodustaks.


„Jajah, need on uued. Olgu, ma nüüd lähen. Homme näeme.“ lauaub Andie ning jalutab uhkelt minema, jättes tibid talle üllatunult järele sosistama. Poest välja jõudes purskab Andie naerma ja sammub juba lõbusamalt loomapoe suunas. Sinna jõudes haarab tüdruk kohe suure käru ning hakkab sinna asju laduma. Alles kassas, pungil täis käru vaadates, jõuab neiule kohale, et ta ei jõua neid asju elusees koju vedada. „Ega te juhuslikult kaupa koju ei too?“ „Ainult ettemaksmisel kesklinna piires.“ kostub neiuni karm mehehääl. „Kurat, ma elan äärelinnas ju..“ pomiseb neiu pahaselt.


Neiul pole muud võimalust kui oma kasuvend järgi kutsuda. Ta ulatab müüjale krediitkaardi ja võtab taskust telefoni. Neiu valib Brad'i numbri ja jääb ootama. „Noh!“ kostub temani pahane hääl. „Kuule, saad mulle järgi tulla? Ma olen loomapoes, ostsin Happy'le asju.“ ütleb Andie ebalevalt. „Mhh.. fain siis. Ma olen paari minutiga seal.“ Kõne katkeb ning neiu paneb telefoni tagasi taskusse.


Ta võtab krediitkaardi tagasi ja pistab selle rahakotti ning jääb siis asju põrnitsema. Neiu haarab mõned kotid ja koeraaseme. Rohkem tal lihtsalt kätte ei mahu. Üks laotööline märkab neiu kimbatuses olekut ja läheb talle appi. „Kuhu ma need asjad viin?“ küsib mees veidike pahaselt ning Andie lausub: „Mu vend peaks kohe autoga tulema.“ Kahekesi liiguvad nad väljapääsu suunas ja neile tõttabki vastu Brad. „Ja ise sa räägid, et sulle ei meeldi šopata.“ muigab poiss ning haarab neiult kotid. Kõik asjad autosse pandud, istub neiu sisse ja kinnitab turvavöö.


„Brad, kuule..“ alustab Andie ebalevalt kui nad punase tule taga passivad, „ Shirley oli mures su pärast.. Sa tormasid nii järsku välja ja..“ Poiss ainult mühatab pahaselt ja vajutab rohelise tule süttides gaasi. Andie ohkab ning otsustab ülejäänud tee vaikida. Koju jõudes aitab poiss tal asjad üles vedada ja läheb siis enda tuppa, enne kui neiu teda tänadagi jõuab. Andie kehitab õlgu ja veedab ülejäänud lõuna oma toas.

Hhea (Y)

Ahhaaa!
Meeldis. :)
Kuigi asi liikus suhteliselt aeglaselt edasi...
Uuut!

Nonii, tänuks siis kõigile hääletajatele, lisan ma uue osa (A) Enjoy!


Andie tõuseb püsti, pühib käed puhtaks ja jääb oma kätetööd imetlema. Ta on oma toa niiviisi ümber tõstnud, et riidekapp on ukse taga peidus, kirjutuslaud on akna all ja koeraase on toanurgas. Seal kõrval on kõik koera mänguasjad ja konksu otsas ripub ka ta rihm. Happy haugatab rõõmsalt ja hüppab oma asemele. Andie võtab korvi ja Amanda teki ning läheb toast välja.


Koridoris tuleb neiule vastu Shirley, Mandy süles. "Vii see tekk pessu." lausub naine ning vaatab jälestava pilguga teki suunas. Andie ohkab ja läheb trepist alla. Ta paneb korvi tagasi abikööki ja teki pesuruumi. Seejärel läheb ta uuesti üles, oma tuppa. Riidekapi sügavustest leiab neiu oma vanad, heledad kardinad ja võtab musta värvi kardinad eest. Ta paneb helerohelised kardinad tagasi ja läheb siis voodiriiete kallale. Tumeda voodipesu eemaldanud, viib ta ka selle hunniku pesuruumi ja võtab kapist uue lina, tekikotti ja padjapüüri.


Varsti on ka voodi valmis ja neiu vaatab hindava pilguga ülejäänud toas ringi. Kapi peab üle värvima, aknalaua ka.. mõtleb neiu ja hakkab seinalt postreid maha kiskuma. Sellega valmis saanud, paljastub seinal ilus beežikas tapeet, heleroheliste ringidega. "Palju parem!" ütleb neiu endamisi ja tõmbab ka ukselt deemonit kujutava postri maha. Neiu lippab alla ja viskab postrid paberi jaoks mõeldud prügikasti.


"Andrea, tule siia." hüüab Shirley elutoast. Andie astub elutoa uksele ning leiab sealt eest Mandyt süles hoidva Shirley. "Kas Mandy magama ei peaks?" küsib neiu ebalevalt. "Peaks küll, sellepärast ma su kutsusingi. Kas sa läheksid temaga jalutama?" lausub naine kurnatult. "Muidugi," lausub Andie ja haarab beebi sülle.


Neiu vahetab üleval Amandal riided, paneb ennast ka soojemalt riidesse ja paneb Happy'le rihma kaela. Kutsikas üritab veidi aega seda käppadega eemaldada, kuid jätab lõpuks rihma rahule ja hakkab hoopis vankrit uudistama. Andie tõstab Amanda sinna istuma, haarab koerarihma ja lahkub majast.

Mmmeeldib. :*
Natukene ühe koha peal see tegevus küll tammub, kuid... pohh.

Nüüd siis üks natuke sisukam ja põnevam osa. Annan vihjeks veel, et siit edasi hakkab kõik allamäge minema. Enjoy!


Kui Andie on jalutamast tagasi jõudnud, leiab ta eest vaikse maja. Neiu arvab juba, et kedagi pole kodus kui kuuleb ülakorruselt Shirley vihast häält. „Brad, kurat, kas sa saad oma toa korda tehtud!?“ karjub naine ja tormab trepist alla. „Ja sina, Madeline, kus sa nii kaua olid? Kas sul üldse õpitud on?“ kriiskab naine Andie't märgates. Naise suust on tunda kanget alkoholilõhna. Neiu otsustab Madeline'i kasutamise kohta mitte märkust teha ja lausub vaikselt: „Mul pole õppida.“


„No mis kool see siis selline on? Õppida ka ei jäeta? Mis teete seal siis? Poisse käite lantimas, jah?“ karjub naine. Amanda ehmub ja hakkab nutma. Andie haarab beebi sülle, võtab Happy'l rihma kaelast ja jookseb üles. Pisarad voolavad neiu silmist kui ta Mandy tuppa jookseb ja siis enda järelt ukse lukustab. „Juba jälle..“ pomiseb neiu ja hakkab Amandat lahti riietama. „Tead, ma üldse ei imesta, et Harry su emme maha jättis..“ räägib neiu tasakesi Mandy'le.


„Kahju ainult, et sina nüüd ilma issita üles pead kasvama..“ pomiseb neiu siis kurvalt ja võtab Mandy sülle. Neiu istub kiiktooli, sätib beebi endale mugavalt sülle pikutama ja haarab riiulist juturaamatu. Happy lamab rahulikult Andie jalge ees ja kuulab, kuidas neiu loeb. Kui Andie on raamatuga umbes poole peale jõudnud, kuuleb ta ukse taga prõmmimist. „Andrea Madeline Woods, ava see uks!“ karjub naine ja taob rusikatega vastu ust.


Neiu lohutab nüüdseks juba nutvat Mandy't ja istub vaikselt edasi. „Andrea!?“ kostub ähvardav hüüatus. „Brad, kus sa oled..“ pomiseb neiu. Järsku jääb ukse taga kõik vaikseks. Andie paneb Amanda hälli ja liigub uksele lähemale. Ta seisab ukse juurde ja jääb kuulatama. Alt on kosta Brad'i häält. „Ema, kas sa jõid jälle?“ küsib poiss pahaselt. „Brad.. kallis.. pojukene. Sa oled kodus?“ kudrutab Shirley. Ega muidugi.. minu peale karjutakse nagu segane ja teda nunnutatakse.. mõtleb neiu pahaselt.


Järsku kostub vali karjatus ja Bradi hüüe: „EMAA!!“ Andie avab ehmunult ukse ja jookseb trepimademele. Sealt avaneb talle kohutav vaatepilt. Shirley lebab mingis ebaloomulikus asendis trepi ees, Brad tema kohale kummardumas. Neiu tormab ruttu trepist alla, Happy tema kannul. Amanda nutab üleval, kuid Andie ei pane seda tähele. „Kutsu kiirabi!“ hüüatab Brad ja vaatab hirmunult aina suurenevat vereloiku põrandal.


Andie tormab kööki ja haarab lauatelefoni. Ta valib ruttu hädaabi numbri ja jääb ootama. Juhtunu ära seletanud ja aadressi edastanud, jookseb tüdruk tagasi Shirley ja Brad'i juurde. „Paari minuti pärast on kohal..“ pomiseb neiu ja kuuleb siis ülevalt Amanda ahastavat nuttu. „Ma..“ ütleb tüdruk ja piilub ärevalt lahtise toaukse poole. „Mine-mine..“ ütleb Brad ja silitab Shirley juukseid edasi. Andie jookseb trepist üles ja läheb Amanda tuppa.


Ta haarab nutva beebi sülle ja tammub temaga toas ringi. Veidi aja pärast kõlab uksekell. Brad avab ukse ja sisse tormavad arstid. Andie kõnnib trepist alla ja astub Brad'i kõrvale. „Nii, teie tulge siia ja rääkige, mis juhtus.“ ütleb üks arstidest ja viib lapsed elutuppa.


„... Ja siis kuulsin ma karjatust ja nägin, kuidas ema trepist alla kukkus.“ lõpetab Brad ja suunab pilgu taas oma kätele. Andie vaatab teda, oskamata midagi teha või öelda. „Nonii, kumb teist haiglasse kaasa tuleb?“ küsib arst siis ja tõuseb püsti. Brad vaatab neiut küsivalt, mispeale Andie naeratab õrnalt ja lausub: „Ma hoolitsen Mandy ja Happy eest. Helista kui sa midagi teada saad.“ Brad noogutab ja astub arsti kõrval majast välja.