MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]

Go down 
+9
Aduna
Pizza
Karolin
Audrey
Murtagh
Espada
Maiu Laaneoja
Droideka
Prince Kirameki
13 posters
Mine lehele : Previous  1, 2, 3, 4 ... 14 ... 25  Next
AutorTeade
Karolin
Põ(h)jatark
Karolin


Female Postituste arv : 974
Age : 27
Asukoht : Mõtetes

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime10/12/2009, 20:19

Pomelone on umbes meloni suurune rohekas-kollane greibi ja mandariini ristand KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_biggrin
Kas seda viimistlust saaks homseks?
*teeb kiisusilmi*
Tagasi üles Go down
Prince Kirameki
Kastanjetid
Prince Kirameki


Female Postituste arv : 2665
Age : 32
Asukoht : Magnostadt Academy

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime12/12/2009, 14:08

Parandasin vead ära ning tegin osa natuke lühemaks. Tegelikult oli selle osa lõpus veel üks väike lõik, kuid kuna teemast, mida see puudutab, tuleb juttu alles väga palju hiljem, ei hakanud ma seda praegu üles riputama. Mis veel...ütleme nii, et Jackson ei oska surnuaias käituda Very Happy
**

10.2

Kuigi Kira ei teadnud, kus isa Lazaruse haud asub, ei olnud tal ometi selle leidmisega mingeid raskusi. Veel enne, kui ta jõudis silmata hauakivi, mille ta isiklikult välja oli valinud, märkas ta laia lilledemerd ning mis veelgi olulisem, lilledemere ees seisvat meest.
Ta tegi paar kiiremat sammu, jättes Jacksoni, kellega ta viimase tunni jooksul vaid paar sõna oli vahetanud, endast kaugele selja taha koperdama ning tõttas südilt edasi, jäädes mehe kõrvale seisma. „Tervist,“ ütles ta ning ootas, kuni mees pöördus. „Teie olete vist isa Marcus?“
Preester, kes Kirale küsivalt otsa vaatas, oli tunduvalt noorem, kui ta arvanud oli, jäädes kusagile kahekümne viie piirimaile. Tal olid helepruunid juuksed ning rahulikud pruunid silmad ja ta ei kandnud pikka preestrirüüd, nagu Kira eeldanud oli, vaid harilikku igapäevariietust. Preestriseisusele vihjav valge kaelaside oli tal siiski kaelas nagu kord ja kohus.
Üldjoontes tundus isa Marcus olevat liiga noor, et olla preester ja Jackson, kelle mõtted alati Kira omadest iroonilisemad olid, mõtles, miks ta küll vaimulikuks oli otsustanud hakata. Kas ta ei saanud naisi või oli ta otsustanud sarnaselt isa Lazarusele lasteahistajana karjääri arendada?

Isa Marcus vaatas Kirat mõne hetke arusaamatult, kuid seejärel ta ilme selgines ning ta sirutas käe tervituseks välja. „Isa Marcus Mayflower teie teenistuses. Nagu ma aru saan, olete teie Kira Yukari, isa Lazaruse hoolealune.“ Hoolealune...see sõna kõlas kuidagi alandavalt, vähemalt Jacksoni arvates, kuid ta ei hakanud midagi ütlema. Sarnaselt Kirale oli ka tema mõnda aega üsna vaikne olnud.
Kira noogutas. „Just nimelt. Te ei kujuta ettegi, kui tänulik ma teile olen, et te mind aitasite. Ma ei oleks ilmselt üksi toime tulnud.“ „Ma mõistan teid suurepäraselt,“ vastas isa Marcus. „Leinaga on alati raske toime tulla ja eriti veel siis, kui pole ühtegi pereliiget, kes toetada ja abistada võiks. Siiski on mul kahju, et ma teid matustel ei näinud. Isa Lazarusele oleks kindlasti meeldinud, kui te talle hüvastijätukõne oleksite pidanud.“ Jackson turtsatas, kuigi isa Marcuse sõnad sugugi talle ei olnud mõeldud. „Kindel see. Ja samamoodi oleks talle meeldinud veel palju muudki.“

„Jackson!“ Kira hääl kõlas küll häiritult, kuid see oli ka kõik. Ilmselt teadis ta väga hästi, mida Jackson mõtles ning ei kavatsenud tema arvamust kõigutama hakata. „Ma jätsin isa Lazarusega juba ammu hüvasti,“ lausus ta, seekord mehe asemel hoopis Jacksonile otsa vaadates, „ning meie hüvastijätt oli lõplik.“ „Pagana õige jutt,“ sõnas Jackson ning astus lähemale, jäi Kira ja isa Marcuse kõrvale seisma ning luges isa Lazaruse hauakivile graveeritud kirja.

Lazarus Maximus
1947-2009

Tähtede taga kord koidab sul taevas,
Ootus ja lootus seal täide sul läeb!
Mis sa siin kandnud ja kannatand vaevas,
Kõik seal sust igavest maha siis jääb.


„Kas keegi on vastu, kui ma sellele kivile jalaga panen?“ küsis ta pooleldi naljatades, pooleldi tõsiselt. „See kõbi on selle ainult ära teeninud.“ Isa Marcus vaatas talle arusaamatult otsa, püüdes tõenäoliselt mõistatada, millisest hullumajast Jackson ära on karanud. „Ja kes teie olete, kui küsida tohib?“ „See on Jackson Roberts, minu sõber,“ vastas Kira, enne kui Jackson ise oma nime jõudis lausuda. Parema meelega ei oleks ta küll sõna „sõber“ kasutanud, kuid vaevalt tohtis ta isa Marcusele öelda, et Jackson on kõigest üks tüütu tüüp, kes ei oska teiste inimeste isiklikku ruumi austada. „Palun andke talle ta veider huumorimeel andeks.“ Isa Marcus surus ka Jacksoni kätt, kuigi viimane seda just eriti põnevaks kogemuseks ei pidanud. „Meeldiv tutvuda,“ lausus mees ja oli sõbralikkus ise, kuigi midagi tema näoilmes andis Jacksonile mõista, et ta pidas teda pisut imelikuks. „Kui te just arvate,“ pomises Jackson, soovides käepigistust võimalikult kiiresti lõpetada. Isa Marcus vaatas teda mõne hetke uurivalt. „Mulle tundub, et te ei suhtunud isa Lazarusse just kõige soojemalt. Kas ma tohin teada, millega see väärikas mees ja minu eelkäija teid pahandanud on?“ „Väärikas? Või veel...“

„Jackson, minu meelest tahtsid sa oma vanaisa hauale minna,“ ütles Kira teravalt ning takistas Jacksonit oma lauset lõpetamast. „Kuidas sellega siis jääb?“ Nüüd meenus ka Jacksonile, millist ettekäänet ta oli kasutanud, et end Kiraga kaasa pressida. „Sul on õigus,“ möönis ta. „Jah, õige küll. Hakkame siis aga minema.“ Kira pöördus isa Marcuse poole. „Kas te sooviksite ka meiega tulla?“ päris ta. Isa Marcus tundus mõne hetke ebalevat, kuid noogutas siis. „Tänan. See teeks mulle ainult rõõmu. Nii on mul rohkem aega teid tundma õppida.“
Kuuldes, et ka isa Marcus kaasa tuleb, otsustas Jackson veidi aega mossitada. Miks ei olekski ta võinud seda teha? Erinevalt Kirast ei olnud tema meest kordagi endaga kaasa palunud ja ta ei tahtnud, et ükski võõras tema vanaisa kontidel seisaks. Muidugi, mis neisse kontidesse puutus, siis...
Esiteks oli Jacksoni vanaisa end tuhastada lasknud, nii et kontide asemel oli temast järel vaid hunnik puru. Ja teiseks...teiseks polnud Jackson sugugi veendunud, et ta haua üles suudab leida.
Tema kartus sai kinnitust juba napilt kümme minutit hiljem, kui ta avastas, et on umbes neljast valest kohast ära keeranud...või kolmest. Või kahest. Või kes teab, äkki polnudki ta eksinud, vaid lihtsalt arvas, et oli. Kuidas pidi ta aru saama, kuhu minna? Põrgu päralt, see oli surnuaed ja kõik hauad, millest ta möödus, nägid sarnased välja. Kira ja isa Marcuse vestlus mõjus tema niigi halbadele orienteerumisoskustele veelgi hullemini. Nad ei rääkinud isa Lazarusest, hea seegi, vaid arutasid hoopis, kui ohtlikud võivad olla Urantia raamatu, mis iganes see siis ka ei olnud, mõjud inimkonnale. Jacksonit ei häirinudki tegelikult see, et nad rääkisid. Teda häiris hoopis, et ta ei saanud nende vestlusest aru. Jacksonile polnud kunagi meeldinud kuulata pealt kõnelusi, millesse ta ise sõna sekka ei saanud öelda ja see kõnelus juhtus kogemata kombel olema just üks nendest. Ühesõnaga, väga frustreeriv.

Ei, aitab, otsustas ta viimaks. Ta oli lootusetult eksinud. Ta pidi ümber pöörama, tuldud teed tagasi minema ja suure tõenäosusega esimese ettejuhtuva teeviida juurest vasakule pöörama. Ta astus sammukese teelt kõrvale ja valmistus seisma jääma, kuid suutis hoopis teha midagi palju põnevamat. Ta komistas ja käis nii kähku põlvili, et isa Marcus ei jõudnud esialgu ahhetadagi. Hiljem ta muidugi ahhetas, aga alles siis, kui Jackson juba maapinnaga kolmanda astme lähikontakti oli saavutanud. Kira ei teinud tema kukkumisest väljagi, kuigi oleks võinud kindlasti küsida, kas ta haiget sai. Nii oli ainult viisakas ja inimene, kes paljusid teisi teietas, võinuks ju ka tema vastu pisut sõbralikumat suhtumist üles näidata. „Kas saite haiget?“ päris isa Marcus ja nägi välja nii, nagu oleks ta rõõmuga nõus Jacksonit püsti aitama, kuid Jackson raputas pead ning ajas end omal jõul püsti. Tema bee¾idel pükstel ilutses kena poriplekk. Jackson lootis, et see sobib tema põlvele tekkiva sinikaga.
Ta heitis pilgu puujuurikale, mille otsa ta komistanud oli, ning otsis pahategijat. Tegemist oli, nagu talle tundus, vana männiga, mille juured pinnasest välja olid tunginud ja omatahtsi kasvasid, et keegi kindlasti nende otsa võiks koperdada. Pagana surnuaia töötajad. Nad oleksid võinud vähemalt vaadata, et surnuaias midagi eluohtlikku ei oleks. Kuigi, surnuaias ja eluohtlikku...surnuaed oli arvatavasti üks ohutumaid kohti üldse, kuna seal oli kõik surnud.
Kulus paar sekundit, enne kui Jackson taipas, et puu kõrval seisab inglikuju, mis hoiab käes massiivset kiviplaati. Ta oli selliseid hauakive ka varem näinud, lõppude lõpuks polnud ta surnuaias sugugi esimest korda, ning teadis, et need maksavad terve varanduse. Kellel oli nii palju raha tuulde loopida? Oma püksipõlvi puhtaks kloppides astus ta monumendile lähemale, et sellele graveeritud nimesid lugeda.

Michael Reed
1958-1999

Evanna Reed
1965-1999

Rachel Rice Reed
1984-1999

Morgan Emerson Reed
1986-1999

Evan Michael Reed
1990-1999


Viimase nime nägemine pani ta korraks kulmu kortsutama. Evan Michael. Ta oli seda ka kusagil ka varem kohanud, ainult et talle ei meenunud, kus. Võib-olla selles samas nõiaprotsesside raamatus, mida ta Kirale näidanud oli? Kuid ei, arvatavasti siiski mitte selles. Poisi surma-aasta oli 1999 ja selleks ajaks olid Salemi nõiaprotsessid juba ammu möödas, nagu ka nõidade ajastu. Moodsas maailmas ruulisid vampiirid ja mida seksikamad, seda parem.
Kulmukortsutus ei kadunud Jacksoni näolt, vaid asendus kiiresti uuega. Oota, mida? Hauakivil oli viis nime ja kuigi nende kõigi sünniaastad olid erinevad, langes surma-aasta üks-ühele kokku. Maailm oli ikka tõesti kummaline, et millelgi sellisel sündida lubas.

Jackson rebis oma pilgu hauamonumendilt lahti ning pöördus isa Marcuse poole. „Mis te arvate,“ proovis ka tema ise vahelduseks viisakas olla, „mis nendega juhtus?“ Isa Marcus naeratas abitult. „Kahjuks ei oska ma sellele küsimusele vastata. Ma kolisin sellesse linna alles aasta tagasi.“ Tore, preester, kes ei teadnud mitte midagi. Tuli proovida Kiraga. „Hei, Kira,“ küsis Jackson, „kas sa tead...“ Kuid kiire pilk ümbrusele ütles talle, et Kira, kes veel hetk tagasi tema selja taga oli seisnud, oli nüüd kadunud. Tema selg paistis rohkem kui kakskümmend meetrit eemal ja kaugenes kiiresti. Et enda vananemisprotsessi veelgi kiirendada, kortsutas Jackson ka kolmandat korda kulmu, püüdes mõistatada, miks Kira järsku plehku oli pannud. Ta ei olnud ju teda ometi kuidagi solvanud, või kuidas? Samas aga hakkas Jackson vaikselt tajuma, et Kira jaoks on juba tema kohalolu midagi solvangulaadset, nii et arvatavasti oli tal Jacksonist lihtsalt kõrini saanud – Jackson ei oleks sugugi imestanud, kui tema kohmakus oleks olnud viimane piisk karikasse.
Igatahes ei saanud ta lasta Kiral niisama heast peast minema marssida – tal oli viimasele veel mõndagi öelda. „Kira, oota!“ hüüdis ta nii kõvasti kui suutis ning tõttas seejärel poisile järele. Isa Marcus kõndis stoilise rahuga tema sabas, vaevumata tempot tõstma.
Esialgu oletas Jackson, et Kira ei peatu, kuid taibates, et Jackson talle järgneb, jäi ta siiski seisma. Jackson seisatas temast paar meetrit eemal ning korraga tundis ta, kuidas ta jalgadele otsekui juurde alla kasvavad, et takistada teda liigutamast.

Kira õlad vappusid metsikult, nagu oleks ta libahunt, kes iga sekund oma riietest välja hüppab, ning ta hammustas oma vasaku käe rusikat, nii et tema hambad, mis nägid tol hetkel välja täpselt nagu kihvad, sügavale ta nahka lõikasid ning selle veritsema panid. Jackson oli vaatepildist nii ¹okeeritud, et suutis vaevu oma suu avada. „Kas...sinuga on kõik korras?“ pomises ta, hääl nii vaikne, et ta isegi kahtles, kas Kira teda kuulis. Kuid Kira kuulis. Niipea, kui Jackson kõneles, pööras ta ringi, silmad hõõgumas kui kaks kaks kollast pärli, lõpetas oma rusika puremise ning pistis käe aeglaselt, kuid vaevalisel moel taskusse. Ta hingas sügavalt sisse ning tema silmade värv muutus jälle endiseks. „Anna andeks,“ lausus ta teeseldud rahulikkusega, „kuid ma pean nüüd minema. Mulle meenus äsja, et unustasin kodus triikraua sisse.“ Ta ei andnud Jacksonile aega hüvasti jätta, vaid jooksis minema veel enne, kui Jackson silmi suutis pilgutada.

Isa Marcus, kes tema kõrvale oli jõudnud, köhatas. „Kas juhtus midagi?“ Jackson kehitas õlgu. „Ma ei tea. See oli temast nii imelik. Ma mõtlen, ta ei unustaks ju tegelikult triikrauda sisse, või kuidas?“
Kusagil läheduses praksatas oks ning isa Marcus võpatas, skanneerides palavikulise pilguga ümbruskonda. Järgmisel hetkel hüppas ühe puu tagant välja kass ning lidus kräunudes minema, nagu oleks tema rahu rikutud. Isa Marcuse huuled tõmbusid tihedaks kriipsuks. „Kõigest kass?“ pomises ta uskumatult ning tõmbas käe, mille ta hetke ajel välja oli sirutanud, tagasi keha ligi. Jackson märkas, et mees hoidis käes tillukest kristallpudelit läbipaistva vedelikuga. Heldeke, kas tõesti oli kass teda nii palju ehmatanud, et ta vajas klõmakat?

„Mis selles pudelis on?“ küsis Jackson uudishimulikult. Isa Marcus manas huulile närvilise naeratuse ning pistis pudeli kiiresti taskusse, hoolitsedes selle eest, et Jacksoni pilk sellel enam kauem ei peatuks. „Kõigest vesi, mu poeg,“ lausus ta ja patsutas taskut. „Kõigest vesi.“


Viimati muutis seda Prince Kirameki (27/6/2012, 21:58). Kokku muudetud 1 kord (Muutmise põhjus : "RRS'i" arvestades ei tohi isa Marcus olla blond ja hallide silmadega ;))
Tagasi üles Go down
http://kaksisoim.tumblr.com/
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime12/12/2009, 14:19

Mulle meeldis, olgugi, et ma pole algusest peale seda lugenud Very Happy
Tagasi üles Go down
Karolin
Põ(h)jatark
Karolin


Female Postituste arv : 974
Age : 27
Asukoht : Mõtetes

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime12/12/2009, 16:07

Jackson suutis vait olla kui nad Kiraga surnuaia poole tulid? KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_surprised
Kas Jackop tõesti ei saanud aru, et Kirat viis endast välja see hauakivi.(viis ju ikka eks?)
Ja jutule lisandus veel üks kahtlane kuju nagu ma näen.
Ja ikka aina põnevamaks läheb.

UUT!
Tagasi üles Go down
Aduna
Maffiooso
Aduna


Male Postituste arv : 535
Age : 28

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime12/12/2009, 18:17

See on püha vesi, eks ole? Very Happy
Tagasi üles Go down
Prince Kirameki
Kastanjetid
Prince Kirameki


Female Postituste arv : 2665
Age : 32
Asukoht : Magnostadt Academy

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime12/12/2009, 19:06

Bullet: Very Happy. Btw, kas su avataril on Sunako Nakahara? Very Happy

Karolin: Jah, see oli tõesti hauakivi, mis Kira endast välja ajas. Ma ei hakka praegu igaks juhuks rohkem midagi ütlema, kuigi võin vihjata, et vähemalt osad nendest nimedest hakkavad aeg-ajalt tekstis esinema Wink
Isa Marcus ei ole tegelikult kahtlane Very Happy Vähemalt esialgu on ta peaaegu täiesti harilik preester.

Aduna: Hea tähelepanek, see oli jah püha vesi Very Happy Mis tähendab seda, et preester, kes Sepultusega kokku juhtus, oli just isa Marcus...muhahaa Very Happy
Tagasi üles Go down
http://kaksisoim.tumblr.com/
Annu!
Juubilar
Annu!


Female Postituste arv : 174
Age : 31
Asukoht : Tartu

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime18/12/2009, 14:12

Ma olen hakanud seda lugema ja no see on lihtsalt nii hea jutt. Mulle meeldivad sinu kirjeldused ja see, kuidas seda juttu nii mõnus ja sorav lugeda on.

Ja ma jagasin ära, mis teema selle hauakiviga on. Ma usun. Ma ei hakka igaks juhuks midagi ütlema.

Uut!
Tagasi üles Go down
Karolin
Põ(h)jatark
Karolin


Female Postituste arv : 974
Age : 27
Asukoht : Mõtetes

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime19/12/2009, 19:17

Kas varsti tuleb uus osa?
Tagasi üles Go down
Prince Kirameki
Kastanjetid
Prince Kirameki


Female Postituste arv : 2665
Age : 32
Asukoht : Magnostadt Academy

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime20/12/2009, 12:57

Uus osa on kohal Very Happy
Ma pean vist oma osasid natuke muutma, et need nii läbinähtavad ei oleks. Aga...varsti, ma luban, tuleb juurde uusi tegelasi, kes kogu sündmustiku lootusetult sassi ajavad Very Happy
Ja ee...lisaks sellele, et Jackson ei oska käituda ta surnuaias, ei oska ta käituda ka restoranis Wink

Ren Hiyama ja Yuka Takagi on tegelased mangas Lost+Brain. Kellel huvi on, võib seda lugeda. See meenutab küll natuke Death Note'i, aga on küllaltki huvitav.
**

11.1

Sajandeid ja aastatuhandeid järjest oli noormeestel kombeks tütarlapsi endaga välja kutsuda ja keegi ei kujutanud ettegi, et võiks olla teisiti. Tähendab – tundus lausa mõeldamatu, et tütarlapsel võiks olla õigus noormeest endaga välja paluda.
Ja siis tulid õndsad vabameelsed kuuekümnedad ja mis veel hullem, 21. sajand ja juhhuu!istuski Jackson Roberts koos Tracy – lisanimega Evangeline – Hemlockiga Emmanuelle Mimieux’ nimelises Prantsuse restoranis.
Hurraa Prantsusmaale ja kõigele sellega seonduvale...või siis mitte hurraa. Jackson jälestas prantsuse toite. Ja prantslasi. Ja prantsuse keelt, mistõttu oli ta üks vähestest inimestest, kes tema klassis prantsuse keele asemel saksa keelt õppisid. Kuid prantsuse toite vahest siiski kõige rohkem ja oli seetõttu üsna turris, et Tracy ta sellesse lollaka nimega lollakasse restorani oli vedanud. No palun. Akende ees rippusid punased volangidega kardinad, igal laual põles küünal ja kõlaritest kostis prantsuse muusikat...see koht oli lihtsalt okseleajavalt romantiline. Jackson oleks parema meelega terve õhtu Asian Empire’is veetnud, kuid Tracy oli kategooriliselt vastu olnud. Jah, Asian Empire oli kahtlemata tore koht. Selle kahekorruselise söögikoha seinad olid kaunistatud kõikvõimalike anime -ja mangategelaste piltidega ning kord oli üks teenindaja Jacksonile puhtalt selle pärast allahindlust teinud, et ta nägi tema arvates välja nagu Ren Hiyama. Praegu oli Jacksoni tunnetuslik tase tavapärasest kõrgem ja ta koguni tundis end kui Ren Hiyama, kuna mis puutus käitumismaneeridesse, oli tema kaaslane Tracy tõeline Yuka Takagi kloon.

Miks ometi oli Jackson lasknud tal end välja kutsuda? Ta teadis küll, miks. Tracy oli teda ju oma elu päästmise eest niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kohutavalt tänada tahtnud, iseasi, kui hästi see tänamine tal välja kukkus, ning leidnud, et õhtusöök linna parimas ja Jacksoni arvates jubedaimas restoranis on selleks ideaalne võimalus. Tüdruk oli tellimuse, milleks oli kaks portsu juustusalatit ja kaks rohelist teed, esitamisest saati lakkamatult lobisenud ning Jackson ei suutnud enam isegi mitte tähele panna, mida ta õieti rääkis. Ühel hetkel aga vaatas Tracy talle üle oma taldriku otsa ja nähvas: „Kas sa kuulad mind?“ Jackson ei suutnud sellele küsimusele vastata. Ta oli küll püüdnud tüdruku mulinat kõigest hingest jälgida, kuid kahjuks oli ta sunnitud tunnistama, et kuulmine ei võrdunud kuulamisega. „Mida?“ küsis ta, vaevumata tegema nägu, nagu oleks ta Tracy jutule pihta saanud. Tracy krigistas hambaid. „Ma ütlesin just äsja, et sul ei ole viimasel ajal enam üldse meie kamba jaoks aega! Kas sa ei kuulanud mind?“ „Tuleb nii välja.“ Jackson kortsutas kergelt kulmu. „Mida sa sellega öelda tahad, et mul enam meie kamba jaoks aega ei ole?“ Tracy sonkis kahvliga oma salatitaldrikus. Jackson oli kohe alguses teadnud, et ta ei kavatse oma salatit ära süüa ja oli selle tellinud lihtsalt linnukese pärast. Tracy keeldus söömast kõike, mis polnud roheline ja juustusalat oli vägagi mitteroheline. „Tead ju küll. Me käisime esmaspäeval rulluisurajal. Kas sina olid meiega kaasas?“ „Ma lugesin kodus,“ vastas Jackson. „Kas sa kavatsed selle kallal vinguda, et ma vahelduseks oma aju kasutan?“ „Leidsid alles oma aju kasutamiseks sobiva aja,“ lausus Tracy ja sugugi mitte lõbusalt, vaid selgelt torisedes. „Sa oskad nüüd järsku lugeda? Sina, kes sa Hasse „Kepihundistki“ jagu ei saanud? Olgu, esmaspäev esmaspäevaks, nii või teisiti polnud see midagi erilist. Aga teisipäev? Kolmapäev? Me pidime Luke’i sünnipäevale minema, kuid sa ei võtnud vaevaks end kohale vedada!“ Jackson hammustas huulde. No kurat, see oli tal küll ununenud. „Kas sa tahad väita, et on midagi olulisemat kui sinu sõbra kaheksateistkümnes sünnipäev?“ nõudis Tracy. Jackson ei tahtnud.

Jacksoni veendumus, et ta on kunagi võimeline naisi täielikult mõistma, kahanes järjekordselt paari pügala võrra. Oo ei, Tracy ei olnud teda sugugi selleks sööma kutsunud, et talle oma kustumatut tänu avaldada. Ta oli kavatsenud talle ristküsitluse korraldada. „Olgu, selles olen ma küll süüdi,“ möönis ta Luke'i sünnipäeva peale mõeldes, „aga...“ „Ja reede!“ katkestas Tracy, soovimata tema kaitsekõnet kuulata. „Me pidime minema Jessica juurde pidu panema, aga sina ei tulnud! Kus sa olid?“ „Noh, ma tegin vahelduseks midagi normaalset.“ Jackson lükkas oma taldriku kõrvale – ta isu oli korraga kadunud. Hea, et ta Tracyga abielus ei olnud, vastasel korral oleks ta end juba enne mesinädalaid üles poonud. „Ma käisin koos Kiraga surnuaias.“ Tracy ilme oli mõru. „Ah jaa, õige küll. Kuidas ma küll varem selle peale ei tulnud? Sul on nüüd ju üks uus sõber, kes sulle teistest palju tähtsam on!“ „Võib-olla oleksid sina mulle kõige tähtsam, kui sa ainult nii palju ei ilguks!“ turtsatas Jackson. „Ausõna, sa oled hullem kui mingi Megan Fox. Erinevalt sinust oskab Kira vähemalt vait olla, kui selleks vajadus on!“

Ilma igasuguse hoiatuseta tõusis Tracy püsti ja valas oma mineraalklaasi sisu otse Jacksoni valge särgi peale. „Miks sa mind üldse välja kutsusid, kui sulle minuga koos olla ei meeldi?“ Jackson vaatas oma tilkuvat särki ¹okeeritud pilguga, kuid pani Tracy ebaviisaka käitumise ekslikult mingi seletamatu hullusehoo arvele ning ei hakanudki karjuma, vähemalt mitte eriti kõvasti. „Kas ma võin sulle meelde tuletada, et mitte mina ei kutsunud sind, vaid sina mind? Miks peaksin ma sind üldse kuskile kutsuma? Sa käid mulle närvidele.“ Ta tundis kergendust, et selle lõpuks välja sai öeldud, sest see oli küllaltki tõsi, aga kergendus asendus kiiresti raskustundega, kui ta Tracy näoilmet nägi. See oli pehmelt öeldes tsipa haavunud. Või mis tsipa, Tracy näis olevat ikka pagana haavunud. Jackson lasi kiiresti peast läbi joosta kõigel, mida ta viimaste minutite jooksul öelnud oli. Olgu peale, kommentaar selle kohta, et Tracy talle närvidele käib, võis küll pisut solvav olla, aga...

Õhtusöök Tracyga meenutas talle ähmaselt ühte perekondlikut õhtusööki, mis oli aset leidnud kümnenda klassi alguses. Õigemini pidi see olema perekondlik õhtusöök, kuid nagu tal kombeks oli, oli isake Jason olnud sunnitud ka sellel õhtul oma plaane muutma ning nii oli Jackson passinud ühes vastikus slaavihõngulises restoranis koos Laureniga, kelle arvates oli see suurepärane võimalus ilma tagajärgi kartmata tema kallal nokkida. Ta oli terve õhtu kuidagi eriti emalikult käitunud, tema, kes ta oleks võinud vabalt Jacksoni õde olla, ja väsimatult Jacksoni kallal norinud. Küll ei käinud Jackson korralikult koolis, küll olid tema hinded andeksandmatult sitad ja üleüldse oli ta pidevalt nii kuri, nagu oleks saatan oma kolmhargi talle perse torganud...nagu see oleks olnud Jacksoni süü, et talle ei meeldinud ei see kool, kuhu ta õppima oli pandud ega ka tema vastikud õpetajad ja rikkuritest klassikaaslased. Ta oli küll ka ise rikas, kuid see ei tähendanud, et teda oleks andnud nendega ühte patta panna. Pealtnäha võis teda pidada tüüpiliseks hukkaläinud teismelise esindajaks, kuid tema probleemid peitusid hoopis muus kui hukka minemises. Milles, sellest ei rääkinud Jackson kellelegi, sest vaevalt et keegi oleks teda uskunud, kui ta oleks öelnud, et suudab kergemaid objekte hõljuma panna ja jalgupidi laes rippuda.

Jah, ta ei viitsinud õppida ja isegi mitte koolis käia ja jah, ta oli pidevalt kuri, kuid oleks võinud ka hullem olla. Vähemalt ei tõmmanud ta kanepit või mingit muud toredat kraami ja ei joonud igal nädalavahetusel oma ajusid umbe. Ta isegi ei suitsetanud ja kas keegi talle selle kõige eest ka aitäh ütles? Sugugi mitte. Ta sai Laureni käest vaid kriitikat ja hädaldamist, kuidas Jacksoni käitumine Jasonile haiget teeb. See, teadis Jackson, oli sulaselge vale. Mees oli viimati tema tegemiste vastu huvi tundnud seitsmendas klassis. Miks oleks teda pidanud loksutama, kuidas tema poeg oma elu elab? Jasonil oli firma, naine ja üks väike armas punapõskne pisitüdruk. Rohkem ta õnneks ei vajanud.
Tracy meenutas talle tol hetkel erakordselt palju Laurenit: ta oli keegi, kes toppis oma nina sinna, kuhu see ei kuulunud ja üritas Jacksoni eest hoolitseda, antud juhul tema tüdruksõpra mängides. Erakordselt vinguvat tüdruksõpra. Ja see mäng läks Tracy jaoks aina hullemaks, sest vaadates, kuidas Jackson talle oma tüüpilise kurja pilguga otsa vaatas, läks tüdrukul silme eest mustaks. Tema ajas Jacksonit närvi? Aga see ei saanud ju õige olla! Ta oli kõigest küsinud, miks poiss tema ja oma teiste sõpradega nii vähe aega veedab, ja...
Üks pisar veeres üle Tracy põse ning ta suunurk kõverdus nagu kaltsudes kolonisti kapsaraud. „Ehk läheb sul õnneks ja järgmine kord kutsub sind minu asemel välja hoopis Kira. Tema on kindlasti hea ja täiuslik ja üldsegi mitte närviajav!“ Ta krabas laua kõrval seisvast nagist oma mantli, viskas selle endale hooletult selga ning rohkem Jacksonile otsa vaatamata tormas ta uksest välja.

Jackson rüüpas teed ning ei teadnud päris täpselt, mida ette võtta. Kas ta pidi Tracyle järele jooksma? Tüdruk kindlasti ootas seda ja kindlasti oli nii ka tavaks, kuid kas Tracy ikka võis eeldada, et Jackson talle järele kavatseb minna? Lihtsam oleks olnud lihtsalt koju minna, kuna Jackson tahtis väga magada. Kuid praegu...oeh, magamine ei tulnud kõne allagi. Ta pidi Tracyga asjad ära klaarima, et mitte õhtut tüliga lõpetada. Ta tõusis püsti, lükkas tooli laua alla, haaras nagist oma jaki ning astus seda käigupealt selga ajades restoraniuksest välja. Leti tagant hüppas püsti üks heitunud kelner. „Pidage!“ hüüdis ta üle terve saali. „Te unustasite arve!“
Eikusagilt kuulis ta kellegi magusat ja ligitõmbavat häält. „Olge mureta,“ lausus see mahedalt. „Mina maksan tema eest.“ Letile langes sajadollariline ning kui kelner oma pilgu tõstis, ei näinud ta oma suureks üllatuses kedagi. Ta kehitas õlgu ning pistis raha kassasse. Oli tüübil alles kiire, ta ei tahtnudki vahetusraha.
Kelner oli kõigest harilik ja igav inimene, tundetu kõigele maagilisele. Seetõttu ei näinudki ta, kuidas otse leti ees seisis teravate valgete hammastega mees, kes tema rumaluse üle naerda kõhistas. Hetk hiljem pööras tavainimestele nähtamatu surematu letile selja ning astus oma mustade voogavate juuste lehvides uksest välja, et astuda seiklusi täis öösse.
**
Tracy toetas oma selja vastu majaseina ning hingas sügavalt sisse. Ta pidi maha rahunema. Ta oli neljanda põlve Hemlock, pagana pihta, ning mitte ükski Hemlock ei löristanud vaid selle pärast nutta, et mingi ennast täis persevest julges öelda, et ta talle närvidele käib. Ta pidi tugev olema. Nutku teised naised pealegi oma eluea jooksul paarkümmend liitrit, tema lõpetab kiiresti ära ja siis on kõik jälle normaalne.
Valu, mis ta kõri nööris, rabas teda nii ootamatult, et ta vajus selle raskuse all põlvili. Ta püüdis hingata, kuid tema kopsud ei neelanud endasse sõõmugi õhku. Ta lämbus, lämbus täpselt samamoodi, nagu ta oli lämbunud nädal tagasi ning seekord ei olnud Jacksonit teda päästmas. Ta kuulis kõrva ääres kellegi madalat ja õõvastavat naeru ning järgmisel hetkel korjasid kellegi käed ta maast üles ning surusid vastu oma keha jäist pinda. Ta tundis oma näol ootamatult ilmunud tundmatu hingeõhku. See oli ootamatult vürtsikas, kuid samavõrra uimastav. Hetk hiljem hingas kogu välja ning teadvus jättis Tracy maha.


Viimati muutis seda Prince Kirameki (20/12/2009, 14:44). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
http://kaksisoim.tumblr.com/
Karolin
Põ(h)jatark
Karolin


Female Postituste arv : 974
Age : 27
Asukoht : Mõtetes

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime20/12/2009, 14:33

Jeeee, uus osa! KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_cheers
*loeb*...ja kus on järgmine? KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_biggrin

Seal oli ka üks väga huvitav toit:portsujuustusalat.

PS: Sinu jutus tunduvad kõik kahtlased
Tagasi üles Go down
Prince Kirameki
Kastanjetid
Prince Kirameki


Female Postituste arv : 2665
Age : 32
Asukoht : Magnostadt Academy

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime20/12/2009, 14:45

Portsujuustusalat xD Parandasin ära Very Happy
Tagasi üles Go down
http://kaksisoim.tumblr.com/
Prince Kirameki
Kastanjetid
Prince Kirameki


Female Postituste arv : 2665
Age : 32
Asukoht : Magnostadt Academy

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime24/12/2009, 11:38

Ulme alaku! Very Happy

Sellest osast alates kisuvad asjad tõsiselt kahtlaseks ja järgmine osa on veel kahtlasem. Vabandust, kui ma võitlusstseene eriti hästi kirjeldada ei oska ja kuna ma parandasin kirjavigu umbes kell kaks öösel, on mõni kindlasti veel kuskil alles.
**

11.2

Jackson seisis ülekäiguraja ääres ning ootas. Miks see pagana tuli juba roheliseks ei läinud? Ta oli näinud Tracyt üle tänava tormamas, kuid ei olnud jõudnud talle õigel ajal järgneda ning oli sunnitud punase tule taga passima. San¹id ei olnud just tema kasuks. Tracy oli jooksnud pimedasse kõrvaltänavasse, ühte sellisesse, kus inimestega halbu asju kippus juhtuma, nagu Jackson oma kogemustest teadis, ning kes teab, kui kaugele tüdruk selle paari minutiga juba jõuda võis. Pagana lollakas Tracy.
Kui roheline tuli viimaks süttis, kihutas Jackson üle tee nii kiiresti, et tal peaaegu hing kinni jäi, ning kiirustas aega raiskamata põiktänavasse, kuhu Tracy mantlisaba kadunud oli. Ta teadis, et selles kandis elas palju mustanahalisi, et mitte öelda neegreid, kuna see sõna oli poliitiliselt ebakorrektne, ning üksiku valge tütarlapse jaoks oli see kant pimeduse saabudes kõike muud kui turvaline.

Vaikselt Tracyt ja pisut ka iseennast needes marssis Jackson mööda põiktänavat, kus oli nii pime, et ta nägi vaevalt oma ninaotsast kaugemale. „Pagana laternad,“ sisistas ta. „Mis otstarve teil õige on, kui te isegi mitte ei põle?“ Otsekui tema soovi peale süttis tänava viimane latern ning hetkeks tundis Jackson võidurõõmu, kuid see kadus kiiremini, kui ta silmi jõudis pilgutada.
Ta leidis Tracy.
Tüdruk lamas näoli porisel asfaldil ning üksainus pilk tema kehale ütles Jacksonile, et ta ei hinga. Tema taga seisis tumedate juuste ja punaste silmadega põrgusigitis, kes Jacksonile võluvalt naeratas. Sel hetkel soovis Jackson üle kõige, et oleks kohtunud hoopis hambuni relvastatud eebenikarva samariitlasega, kes sunniks teda oma libuks hakkama. See oli küll halb, kuid see, mis praegu toimus, oli halvem.
„Ei,“ pomises Jackson palavikuliselt, liikudes kogule aina lähemale ja lähemale, ilma et ta oma jalgu kontrollinud oleks. „Ükskõik mida, mitte ainult...“ Mitte ainult Sepultust.
Kahjuks Jacksoni silmad teda aga ei petnud. Tema ees seisis ei keegi muu kui deemon Sepultus, seesama Sepultus, kelle olemasolu Kira nii ükskõikseks oli jätnud. Ja ometi oli Sepultus täiesti olemas ning seisis sealsamas Jacksoni ees, jalge ees lebamas...mis? Tracy surnukeha?

„Mida sa temaga tegid?“ küsis Jackson, hääl kummaliselt värisev. Praegu oli halb aeg kartma hakata, kuid mis muud tal üle jäi. Sellel ajal, kui enamus rikkureid kuskil pidu pani ja keppi sai, seisis tema ihuüksi ja kaitsetuna ning erakordselt inimlikuna külmas pimeduses ning vaatas, kuidas üks valge pervert talle näkku naerab.
Sepultus tõmbas käega läbi oma juuste ning muigas majesteetlikult. „Mitte midagi, mille pärast sa muret peaksid tundma. Ma kõigest uimastasin ta. Ära karda, ta ei ole surnud.“ Jackson hingas sügavalt sisse. „Miks sa seda tegid, Sepultus?“ nõudis ta. „Miks?“ Sepultus naeris läbilõikavalt ning astus üle Tracy keha, sammudes Jacksonile lähemale. „Sa tead mu nime?“ Tema huulte vahelt pääses välja uus naerupahvak. „Ma näen, et sa oled oma kodutööd hästi teinud.“ „Minu kodutöö ei puutu sinusse, deemon,“ sisistas Jackson, „ja sellel, kas ma tean sinu nime või mitte, ei ole mingit tähtsust. Vasta mu küsimusele! Miks sa Tracyle haiget tegid?“ Sepultuse naeratus kadus ning korraga meenutas ta rohkem hunti kui inimest. Jackson tundis, kuidas ta põlved ohtlikult vanguvad. Libahunt New Yorkis, lihtsalt priima.

„Ma ei teinud talle haiget,“ vastas Sepultus, „vähemalt mitte veel. Ei ole mingit mõtet magustoitu enne põhirooga pintslisse pista. See võib väga kergesti söögiisu ära rikkuda.“ „Mis kuradi magustoit? Mis kuradi söögiisu?“ ei saanud Jackson aru. „Ära räägi mõistukõnes, kurat võtaks!“ Naeratus vedas end Sepultuse huulile tagasi. „Ma näen, et sa oled kärsitu. Suurepärane. Mulle tundub, et sa hoolid sellest tüdrukust. Miks muidu sa nii ärritunud oleksid?“ „Tracy on mu sõber,“ sisistas Jackson. Jah, ta oli sõber, kes ajas teda närvi, kuid siiski sõber. „Ma ei luba kellelgi oma sõpradele haiget teha.“ „Ma juba ütlesin, et ei...“ „Jää vait!“ turtsatas Jackson. „Jää vait või räägi, mida sa ometi Tracyst tahad!“ Sepultus kortsutas kulmu. „Sa oled asjadest pisut valesti aru saanud. Ma ei taha temast midagi. Hoopis sina oled see, kes mulle huvi pakub. Ma tahan...“ Korraga oli ta Jacksonile nii lähedal, et viimasele tekkis õudne mõte, et deemon kavatseb teda suudelda – ta oli kusagilt kuulnud, et deemonid olid ühed igavesed vastikud ligitikkujad - ja nende jubedate teravate kihvadega oleks see kindlasti õudne olnud...

„Ma tahan sinuga mängida,“ lausus Sepultus, „ja panused on kõrged. Kui sa võidad, säästan ma nii sinu kui ka su sõbranna elu, aga kui sa kaotad...ma arvan, et ei pea ütlema, mis siis juhtub. Kas võtad mu väljakutse vastu?“
Jackson oli pahviks löödud, pahviks löödud ja hirmul. Mida ta ometi tegema pidi? See olukord, millesse ta sattunud oli, oli võrreldes tema tavapäraste täbarate olukordadega nagu tuumaplahvatus. Deemon tahtis temaga mängida. Vähe sellest, et sellised elukad nagu deemonid üldse eksisteerisid, tahtis üks nendest ka temaga mängida ja Jacksoni sisetunne ütles, et sõbralikult üheskoos liivalosside ehitamisest on asi kaugel. Vaevalt, et Sepultus ka mingit intelligentide duelli kavandas. Lõppude lõpuks oli ta siiski deemon, mitte kuri nõid Eva-Beatrice, kellele meeldis inimesi tordi sisse uputada. Ei, Sepultuse eesmärgiks oli jõuproov. Ta tahtis Jacksoniga jõudu katsuda.
Jackson oli lapsepõlvest saati aimanud, et kogu see ekstrasensivärk talle kätte maksab ja nüüd oli see hetk käes. Kuhu oli tal enam põgeneda?


“Ma annan sulle jalaga perse,“ ütles ta tõsiselt, olemata samas enam kui kindel, et vaevalt see tal korda läheb.
„Seda me veel vaatame,“ lausus Sepultus. Ta haaras Tracy juustest, nipsutas sõrmi ning kadus plaksatuse saatel, jättes endast maha vaid suitseva kuldse ringi, mis õhus väreles. Portaali.
Jackson jõllitas mõne hetke õhus hõljuvat läbipääsu paika, kuhu Sepultus koos Tracyga kadunud oli ning kui see tema silme all hajuma hakkas, võttis ta viimaks vastu kriitilise otsuse. Ta taganes paar sammu, sööstis seejärel ettepoole ning hüppas läbi juba peaaegu olematuks hajunud ringi. Sekund hiljem vihises ta läbi eimillegi teda ootavasse eimiskisse.
Tagasi üles Go down
http://kaksisoim.tumblr.com/
Prince Kirameki
Kastanjetid
Prince Kirameki


Female Postituste arv : 2665
Age : 32
Asukoht : Magnostadt Academy

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime24/12/2009, 11:43

12.1

Jackson maandus millegi erakordselt külma ja kõva peal ning järeldas automaatselt, et tegemist on põrandaga. Täpsemalt öeldes kivipõrandaga, sest ükski puitpõrand ei oleks saanud nii külm ja kõva olla. Tema ümber oli kottpime ning näha polnud ainsatki valgusallikat. Aeglaselt, et mitte maandumisel tekkinud peapöörituse tõttu tasakaalu kaotada, ajas Jackson end püsti ning tegi ettevaatlikult ühe sammu. Otsekohe põrkas ta vastu krobelist ja niisket seina, mis tundus tema sõrmede all erakordselt rõske. Ta oli ruumis, kus lehkas kondensvee ja millegi ebameeldiva järele. See midagi ebameeldivat, oli Jackson õudusega tõdema sunnitud, võis vabalt olla laip...

Loodetavasti mitte Tracy laip. Nüüd, kui Jackson oli otsustanud tüdruku päästa, oleks tema liiga varajane surm eriti nõme. Jackson ei olnud nimelt kindel, kas on mõtet hakata käsi määrima, kui Tracy sellest nii või teisiti kasu ei saa.
Temast eemal, paari meetri kaugusel kõlas kerge käteplaksutus ning terve ruum muutus valgeks, kui selle seintele kinnitatud neli tõrvikut korraga valgeks lõid ning paljastasid Sepultuse, kes Tracy teadvusetut olekut kõige julmemal kombel ära kasutas ning temaga mööda ruumi keerutas, nagu anduks ta mingi Jacksoni kõrvade jaoks kuulmatu muusika maagilisele kutsele. Jacksoni suureks meelehärmiks meenus talle stseen filmist „Intervjuu vampiiriga,“ kus Lestat’, keda mängis Tom Cruise, kes ei teadnud diivanitel hüppamisest veel midagi, tantsis sadistlikul moel ühe katkuohvri surnukehaga. Pagan küll, praegu oli mälestuste heietamiseks absoluutselt vale aeg. Jackson pidi tegutsema, iseasi, kas ta selleks ka tegelikult võimeline oli. Ta ei teinud enamasti midagi ilma tegevuskavata ning võitlus deemoniga kell 21.00 oli üks asi, mida ta kohe kindlasti oma kalendrisse ei olnud märkinud.
Ta pööras pilgu Sepultuselt ja Tracylt kõrvale ning proovis end pisut koguda. Paanikasse sattumiseks polnud aega, see võis kellelegi kalliks maksma minna. Kahjuks sattus Jackson aga paratamatult paanikasse, kui ta taipas, millises ruumis ta seisab. Kristlikud maalingud. Rooma numbrid. Ladinakeelsed kirjad. Hauaplaadid...

„See on katakomb,“ ütles ta raskelt välja hingates. „Oo ei.“ Kuigi ta sõnad ei olnud otseselt Sepultusele mõeldud, jättis viimane oma surmatantsu katki ning vaatas talle lõbustatult otsa. „Oo jaa. See on just nimelt katakomb. Kas sul on midagi katakombide vastu?“ Jackson krigistas hambaid. „Ma vihkan neid.“ „Siis on ju ainult hea, et ma just selle paiga meie tuleproovi jaoks välja valisin,“ vastas Sepultus ning laskis Tracyst lahti, nii et tüdruk põrandale prantsatas. „Mida kiiremini sa mu seljatad, seda kiiremini pääsed sa välja ja võid ka oma sõbranna kaasa võtta. Kuidas sellega jääb?“ „Lase aga tulla,“ sõnas Jackson ikka veel hambaid krigistades. Jah, ta vihkas tõesti katakombe nii väga. „Ma ootan juba põnevusega, mida sa suudad.“ Sepultus naeratas, plaksutas käsi ning haihtus sekund hiljem õhku.
Jackson pööras end vaistlikult ümber, et veenduda, et deemon tema selja taha ei ole materialiseerunud. See oli äärmiselt rumal käik käik ja vaid silmapilk hiljem lendas ta vastu seina, lüües oma näo kulmu kohalt veriseks. Sepultus oli rünnanud niipea, kui nägi Jacksonit endale selga keeramas ning tema jõuline jalalöök oli Jacksoni mängleva kergusega läbi terve ruumi lennutanud. Selline jõudemonstratsioon ei olnud Jacksoni jaoks esmakordne, ta oli varemgi sellist tugevust ja kiirust näinud ja sugugi mitte Sepultuse juures. Kas see võis tähendada, et Kira, kes kangekaelselt deemonite olemasolu eitanud oli, oli hoopis ise...? Sepultus ei andnud Jacksonile rohkem aega järeldusi teha. Deemoni teravad küüned haarasid ta jakist ning teda tabas valus kokkupuude põrandaga, kui Sepultus ta õhku heitis ja seejärel temast lahti lasi. Kuidas pidi ta talle vastu hakkama, kui deemon ei andnud talle isegi võimalust enda esimest käiku planeerida?

Planeerida. Võib-olla pidi ta võitlema ilma planeerimata ja tegutsema instinktiivselt, kuid kuidas sai ta seda teha, kui ta oma instinkte suurema osa oma elust alla oli surnud? Vahest oli nüüd selle üle arutlemiseks juba pisut hilja, nii või teisiti pidi kohe tulema järgmine löök ja...
Kuid järgmist lööki ei tulnud. Sepultus oli seisma jäänud ning vaatas maas külitavale Jacksonile ülbe põrnitsusega otsa, pühkides oma kuuelt tolmu, justkui võiks see riideesemele pöördumatut kahju teha. „Kas see on kõik, mida sa suudad?“ päris ta. „Kui nii, oled sa tõepoolest kõigest TAVALINE INIMENE!“ Midagi neis valjusti välja öeldud sõnades ajas Jacksoni sisemuse keema. Oli see musta sapi katel või mitte, polnud oluline. Sepultus oli teda äsja tavaliseks inimeseks nimetanud. No palun väga, Jackson Roberts oli kõike muud kui tavaline!
Ta haaras maast põrandal vedeleva kivitüki ning saatis selle kogu oma jõudu rakendades lendu. Kõlas kõrvulukustav paugatus ning hetk hiljem langes põrandale suur lahmakas krohvi, möödudes vaid paari sentimeetri kaugusel Sepultuse peast ning jättis lakke haigutava augu.

Deemoni ilme ei olnud enam pooltki nii lõbus nagu hetk tagasi, kuid ta suutis lõbususe kadumise iroonilise irvega kergesti tasa teha. „Pole paha, poiss, pole sugugi paha. Sinu kahjuks pean ma aga ütlema, et olen näinud ka viieaastaseid jõmpsikaid paremini võitlevat. Kui sa samas vaimus jätkad, ei suuda sa isegi deemonibeebist jagu saada.“ Deemonibeebi? Jackson kirtsutas nina. Ta silme ees vilksatas tahes-tahtmata pilt sarvedega titest.
„Ma suudan sulle ära teha küll!“ sisistas ta, et end pisut julgemana tunda. „Oota ainult!“ Ta sööstis ettepoole ning ootas pooleldi, et Sepultus taganeb, kuid viimane jäi paigale, oodates, ilmselgelt põnevil, seda, mis Jacksonil varuks on. Seda polnud just palju. Jackson haaras krohvitükist kahe käega kinni ning viskas selle Sepultuse suunas, kuid too püüdis selle mängleva kergusega oma kahe käe vahele ning viskas selle seejärel ülisuure jõuga vastu katakombi seina, nii et see pudenes kümneteks peenikesteks tükkideks, paisates õhku halli krohvipilve, mis langes aeglaselt põrandale nagu udu.

Saades viimaks aru, et asjade loopimine ei toimi, otsustas Jackson improviseerida. Ei tea kust jõudu ammutades hüppas ta õhku ning lendas otse Sepultuse poole. Tema seekordne rünnak oli liiga kiire ning Sepultus ei jäänud paigale mitte seepärast, et Jacksoni tegutsemist jälgida, vaid sest Jacksoni hüpe oli tema jaoks liiga ootamatu olnud. Ta taganes sammu võrra, kuid Jackson haaras ta juustest ning tõmbas ta koos endaga põrandale. Sepultuse küünarnukk, millega viimane teda suskas, et sundida teda endast eemalduma, tabas paraku Jacksonit otse kolmnurka, nii et tal hing kinni jäi. Juba sekund hiljem oli deemon tema käed enda küljest lahti kiskunud ning seisis temast taas ohutus kauguses, muutes tema rünnaku kasutuks. Nii palju siis kõige otsesemast lähenemisest.
Jackson ahmis õhku ja kulus peaaegu minut, enne kui ta taas normaalselt hingata suutis. Terve selle aja seisis Sepultus tema ees ning vaatas teda uudishimulikult. Viimaks hakkas ta kõnelema.

„Mulle tundub, et ma olen sinus koledal kombel eksinud,“ lausus ta. „Ma pidasin sinu väge küllalt võimsaks, et võiksid mulle vastu astuda, kuid näib, et sa ei ole selleks võimeline. Sa oskad paari trikki, kuid see on ka kõik. Sa ei ole väärt pooltki sellest kokkuleppest, mille ma sinu peale sõlmisin.“ Jackson ei suutnud mõista, mida Sepultus talle öelda tahtis. „Sa sõlmisid minu peale kokkuleppe?“ Sepultus uuris ilmse huvipuudusega oma küünealuseid. „Tõepoolest. Sul on üks võimas kaitsja, kes lubas, et kui ma sind kasvõi sõrmeotsagagi puutuma peaksin, võitleb ta sinu eest viimase veretilgani. Ma pooleldi ootasin, et ta saabub sind päästma niipea, kui ma su endaga olen viinud, kuid paistab, et ka tema leidis viimaks, et on sinus eksinud ning otsustas sinu kaitsmisest loobuda.“ Ta naeris ning see naer kõlas nagu trummipõrin põrgu kõige tumedamatest sügavikest. „Vaene väike poiss,“ lausus ta naerdes. „Ma vean kihla, et sa ei ole kunagi varem nii keerulises olukorras olnud. Sa oled ihuüksi deemoni vastu, su jõud ei aita sind ning sõber, kes sind kaitsta tõotas, on su hüljanud. Miks sa veel hirmust surnud ei ole?“ „Ma ei kavatse surra,“ vastas Jackson. Ta rind tuikas ning ta hingas vilinal, kuid hirmust suremas ei olnud ta kohe kindlasti. Hirm oli tema suurim vaenlane ning ta ei võinud lubada endale rohkem kartmist, kui seda just parajasti vaja oli. Kartmise oli ta unustanud niipea, kui Sepultus oli maininud kokkulepet kellegagi, kes oli tõotanud teda kaitsta. Kes võis Jacksonist nii väga hoolida, et oli tema heaolu nimel sõlminud kokkuleppe deemoniga? Kokkuleppe, millest ta Seputuse sõnul oma mitteilmumisega taganenud oli?

Sepultus vaagis Jacksoni vastust. „Ma pean sind kurvastama,“ lausus ta, näides olevat selle üle põhjalikult järele mõelnud. „Jah, sa ei kavatse tõepoolest surra, kuid paraku...sa siiski sured!“ Tema kihvad välgatasid ning tema juuksed kerkisid õhku, justkui tõmbaks neid mingi nähtamatu elekter. Õudusega avastas Jackson, et iga deemoni juuksesalgu otsas on maopea, mille suust tilpneb välja tera kaheharuline keel. Ta taganes sammu, kuid koperdas krohvitüki otsa ning kukkus selili. Sepultus ei meenutanud enam inimest. Ta oli oma kattevarjust loobunud ning seisis nüüd Jacksoni kohal, juuksed üksainus maopesa ning hiiglaslikud kihvad ebainimlike lõugade vahelt välja tolknemas. Tema varrukad rebenesid, kui ta muundus, ning kui ta mantel põrandale langes, paistis selle alt soomuseline keha, mida kattev nahk oli paks ja tuhmhall. Sekundi murdosa enne seda, kui ta Jacksonile kallale sööstis, rebenes ta näonahk tükkideks ning paljastas enda all olevad lillad ja inetud soontekimbud. Seejärel, valjusti lõrisedes, haaras Sepultus Jacksonist kinni ning lõi oma hambad talle kätte. Jackson peaaegu karjus, kui olendi teravad kihvad läbi ta naha lõikasid ning ta süda jättis löögi vahele, kui ta kuulis, kuidas luu praksatas. Ta käsivars täitus valuga, mis terve ta käe liikumisvõimetuks muutis. Sepultus oli ta käeluu murdnud.

Ta virutas deemonile jalaga, kuid ei suutnud teda endast eemale lükata ning Sepultuse küüned rebisid teda, nagu oleks ta kõigest mänguasi.
Kas ta ema oli teadnud, et ta elu niimoodi lõpeb? Kas selle pärast ta aastaid tagasi lahkunud oligi? Kas ta oli teadnud, kui koledal kombel tema poeg sureb ning oligi just selle pärast juba eos tema juurest uttu tõmmanud? Irooniline küll - kuigi ta oli pärandanud oma pojale osa oma andekusest, ei olnud seda piisavalt, et Jacksoni elu päästa. Vastupidi, ilma selle andekuseta ei oleks Jacksoni elu ohtu sattunudki. Sepultus jahtis vaid erilisi. Kui Jackson oleks olnud täiesti tavaline inimene...
Kuid, pagana pihta, mitu korda pidi ta seda endale kordama? Ta EI olnud tavaline inimene! Ta ei olnud sellega kunagi leppida suutnud, nii et miks oleks ta seda nüüd tegema pidanud?

Ruumi täitis kollane valgus, tera sähvis läbi õhu ning Sepultus lendas koera kombel kiunudes tahapoole, prantsatades nii kõva pauguga vastu põrandat, et katakombi seinad värisesid ning laest, mille Jackson lõhkunud oli, sadas alla uute krohvitükkide laviin, millele järgnes paar mädananenud lauajuppi. Sepultus püüdis püsti karata, kuid üks langevatest tükkidest tabas teda otse vastu pead, lüües ta uimaseks, ning sekund hiljem istus Jackson kaksiratsi tema kõhul, hoides ta kõril kullast pooleteisekäemõõka. Ta tundis, kuidas vägi läbi tema keha voolas ning see tunne oli imeline. Üürikesteks hetkedeks unustas ta kõik muu, kaasaarvatud valu, mida tekitas ta vigastatud käsi, ning keskendus vaid sellele imelisele kergusele, mida ta tundis. Mõõk, mida ta käes hoidis, kiirgas sooja ja meeldivat energiat, mis Jacksoni õnnetundega täitis ning ühtlasi ka Sepultuse maadligi surus, nii et ta vähemalt sellel hetkel enam võidelda ei suutnud.
„See võitlus lõpeb siin ja praegu,“ lausus Jackson. „Sa lased kas mul ja Tracyl minna või ma tapan su! Millise valiku sa teed?“ Sepultus sülitas maha ning seninägematu jõuga lükkas ta Jacksoni endast eemale, nii et mõõk poisi käest ära libises ning ruumi teise otsa lebama jäi. „Ma eelistaksin mitte valida,“ lausus ta. „Isegi kui sa käsitsed Gabrieli Valgusmõõka, ei ole see minu võitmiseks piisav. Mind kaitseb isand Iblise jõud, mis on tugevam iga Suure Seitsmiku liikme mõõgast. Sa küll üllatasid mind, kuid ma ei ole võidetud. Sa sured isegi siis, kui oled custos morum, pala-“
Kõlas kõrvulukustav pauk ning terve katakomb mattus paksu uttu. Veel üks tükk lage katvast krohvist langes alla ning Jackson sulges vaistlikult silmad, et oma nägemist kaitsta. Kui ta need taas avas, taipas ta, et ei ole enam Sepultusega üksi.

Keset katakombi seisis Kira ning põrnitses mõrvarlikul pilgul Sepultust, kes end täies pikkuses püsti oli ajanud ning mõjus õõvastavamalt kui kunagi varem.
„Mul on rõõm sind taas näha, Sepultus,“ lausus Kira ning tema silmad hõõgusid kui kaks kollast tulekera.
Tagasi üles Go down
http://kaksisoim.tumblr.com/
Aduna
Maffiooso
Aduna


Male Postituste arv : 535
Age : 28

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime24/12/2009, 12:02

Vääääääääääääega häääää jutt. Lausa kohutavalt hea. UUT
Tagasi üles Go down
Prince Kirameki
Kastanjetid
Prince Kirameki


Female Postituste arv : 2665
Age : 32
Asukoht : Magnostadt Academy

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime31/12/2009, 16:19

Woohoo, aasta viimane osa! Ma ei julge lubada, kui kaua mul järgmise osaga aega läheb, aga nii mõnedki küsimused peaksid selles osas vastuse saama. Selles osas laheneb lõpuks osaliselt kaldkirja saladus, keegi saab surma ja ilmuvad välja paar uut tegelast, üks nendest ainult vihjamisi ja täiesti osa lõpus. Enjoy! Wink

Paar täpsustavat märkust ka: Custos morum tähendab ladina keeles moraalide kaitsjat ja Kami no Itte jaapani keeles jumala kätt ning tekstis kasutatavad manamissõnad on endiselt tuletatud Koraanist, välja arvatud paar põrmuteemalist lauset, mis on pätsatud Piiblist. Vot nii Very Happy
**

12.2

Sepultus urises. „Ma arvasin, et sa ei tulegi.“ „Ma oleksingi peaaegu tulemata jätnud,“ vastas Kira toonil, mida Jackson tema juures varemgi täheldanud oli ning mis tundus kuuluvat kellelegi, kes oli temast tunduvalt vanem ja elukogenum. „Kui me leppisime kokku duelli pidamises, oskasin ma vaevalt arvata, et sa mulle duelli toimumiskohast teada andmise asemel kõrvalise käigu teed ja veel vähem oskasin ma arvata, et sinusugune hingetu kurjuseolend valib duelli toimumispaigaks püha pinna.“ „Püha pinna?“ pomises Jackson, olles juba unustanud, et viibib mingis pimedas punkiris, mille seinad on täis surnuid. „Me oleme praegu Lincolnshire’i kabeli katakombides,“ lausus Kira ning tema hääl oli jäine ja toonidevaene. „Mind ei üllata, et sa sellest paigast midagi kuulnud ei ole. Lincolnshire’i kabel ehitati aastal 1714 ja lammutati aastal 1994. Sellest ajast saati on katakombide kohal seisunud kontorihoone.“ Lincolnshire’i kontorihoone? Jah, see tuli küll tuttav ette, aga põrgu päralt, mitte see ei olnud hetkel kõige olulisem!

Jacksoni käed kobasid mõõgapideme järele ning ta haaras selle oma pihku. Ta oli juba loobunud küsimast, kust mõõk ilmunud oli, palju huvitavam oli see, kust oli ilmunud Kira...ja kui ta õigesti aru sai, oli Kira tema peale mingi kokkuleppe sõlminud.
„Mida sa siin teed?“ küsis ta. „Ja kuidas sa siia said? Ma ei saa aru...“ „Ma kasutasin portaali, mille Sepultus avas, et sind siia toimetada.“ Sepultus krigistas hambaid ning tundus, nagu hakkaks ta nägu viha pärast küljest kukkuma. „Ma arvasin, et sulgesin selle korralikult.“ „Sepultus, Sepultus, Sepultus,“ kostis Kira ning nipsutas õhus sõrmi. „Sa oled kõigest deemon. Sa teenid seda, kes on kuri ning mitte iialgi ei anna ta sulle rohkem võimu, kui hädapärast tarvilik. Keegi, kelle loomus on nii riivatu, ei...“ „Mina ja sina oleme ühesugused!“ ütles Sepultus ägestudes. „Isegi kui sa ei ole isand Iblise teenistuses, ei saa sa kuidagi muuta oma loomust. Sama palju, kui olen deemon mina, oled seda ka sina. Kuula mind: mul on sulle üks ettepanek. Loobu oma duellisoovist ning tule minuga isand Iblise palge ette. Ta teeb sinust oma teenri ning tema käepikendusena on sul võim terve maailma üle!“ „Ma sülitan Iblisele,“ lausus Kira, „ja ma sülitan ka sulle. Mina ja sina ei ole iialgi ühesugused olnud. Mina tulen valgusest, kuid sinu koduks on pimedus. Mind loodi kui valgusolendit, sina aga sündisid pahelisusest ja kurjusest. Mitte iialgi ei kavatse ma ei sinu ega su näruse isanda ees põlvitada. See, kes põlvitama peaks, oled hoopis sina.“ „Põlvitada sinu ees?“ Sepultus rögastas ning sülitas enda jalge ette suure räige rögaklombi. „Selle ettepaneku eest ootab sind karistus!“ Ta heitis pilgu Jacksonile, kes Kira selja taha oli taganenud ning mõõka väljakutsuvalt püsti hoidis. „Pane see ära, custos morum,“ lausus ta peaaegu hellitavalt. „Pane see ära ja astu kõrvale. Ma kavatsen austada kokkulepet, mille ma sõlmisin ning seni, kuni sinu sõber ei ole kaotanud, võid sa kergemalt hingata. Ma annan sulle paar minutit hingetõmbeaega, enne kui su ära koorin ja pintslisse pistan.“

Kira ilme muutus ¹oki õudustäratavaks maskiks, kui ta kordamööda Sepultusele ja Jacksonile otsa vaatas. „Custos morum?“ küsis ta kohkunult. „Sa tahad öelda, et Jackson on...“
Ta ei jõudnud kaugemale, sest Sepultus paljastas oma kihvad, sööstis talle kallale ning lõi oma hambad esimese hooga Kirale kaela. Valu oli nii meeletu, et poiss vaevalt karjumast suutis hoiduda ning vaid tahtejõu abil suutis ta deemonist kinni haarata ja ta endast eemale tõugata. Ta kaelast purskas verd – Sepultuse hambad olid purustanud ühe suurematest veresoontest. „Sa tunned oma relvi,“ lausus ta ning surus käe haavale, et verejooksu peatada. „Paraku ei tunne sa oma vaenlast. Kui sa seda teeksid, siis...“
Sepultus kõõksatas, kui mõõgatera tema rinnust välja tungis ning Jackson hüüatas võidukalt. Deemonile selja taha hiilimine oli end kahtlemata ära tasunud. Nüüd seisis ta seal, mõõgatera kolmnurgast välja tolknemas ja...
Kõrvetav valu, mis Jacksonit rabas, oli nii ootamatu, et ta ei jõudnud karjatadagi. Kõigest sekundiga oli ta põlvili ning mööda tema rinda voolas midagi kuuma ja märga. Ta paotas oma jakihõlmu ning oigas. Mõõk, mis alles hetk tagasi Sepultuse läbi oli torganud, oli sisenenud tema kahe alumise ribi vahelt ning tunginud läbi ta vahelihase ja kopsu. Mängleva käeliigutusega oli Sepultus mõõga enda seest välja tõmmanud ning selle Jacksonile rindu surunud. Nagu poleks murtud käeluust veel piisanud!
Kui tobe. Ja tema oli veel arvanud, et on võitnud. Mis teha, relvadega mängimine ei olnud talle kunagi õnne toonud.

„Jackson!“ Kira lõi käe suule. „Jumala eest, mida sa...“ Suutmata Jacksonile otsa vaadata, pööras ta oma pilgu Sepultusele. „Sa veel kahetsed,“ sisistas ta, hääl sama inimlik kui alati. „Kas kuuled, raisk...sa veel kahetsed!“ Oh sa pagan, mõtles Jackson, esimest korda oli Kira kasutanud tema kuuldes sõna, mis ei olnud „palun“ või „tänan.“
Sähvatas punane valgus ning Kira paiskus meetri kõrgusele õhku, jäädes Sepultuse kohale hõljuma. „Nüüd, kus sa meie kokkulepet rikkunud oled, on aeg paljastada, kes ma tegelikult olen. Sinu jaoks olen ma Jeesus, libu. Ma olen üks Suurest Kaheksast ja kuigi äratõugatu, siiski kestev üle aegade. Oma Isa järgi nimetatakse mind Tuleneelajaks ja Sõnameistriks ning nimi, mille inimsugu mulle aegade hämaruses omistas, on Sebiel.“ Ta silmades sähvatas kollane valgus ning ta huulile venis naeratus.
„Sebiel? Tagurlik Sebiel? Mitte ühegi isanda teener?“ Sepultus pugistas naerda. „Tagurlik Sebiel, kes heitis kõrvale nii oma Isa kui ka isand Iblise õpetused ning pages mõlema poole kohtumõistmise eest?“ Kira noogutas. „Tagurlik Sebiel? Jah, ma mäletan, et mind kutsuti tõepoolest kunagi nii. Ära muretse, ma ei pane sulle pahaks, et ka sina seda teed. Ma ei tahaks sinust tüliga lahkuda.“
Jacksoni pilk hägustus ning ta teadvus otsustas, et on aeg lahkuma hakata. Veri, mis temast välja voolas, muutis ta riided märjaks ning ta jalge juurde oli voolanud tumepunane verelomp. Veel vaevalt suutis ta aru saada, mis toimub, kui punane valgus, mille sees Kira hõljus, ta endasse mähkis.

Kira näojooned kitsenesid ning ta haaras kätega peast, katkudes oma juukseid. Need olid korraga pikemad ja metsikumad kui varem ning langesid ta õlgadele nagu pehme pilliroog. Valju kärinaga rebenesid tema riided lõhki ning tema seljast tungisid välja kaks süsimusta konti, mille külge kasvasid teravatipulised suled. Hilbud langesid ta seljast maha ning korraks jõudis Jackson silmata kohutavaid arme, mis ta keha katsid, enne kui eikusagilt ilmunud must ürp ta endasse mähkis ning ta keha Jacksoni pilgu eest varjas. Punane valgus, selle õudustäratava transformatsiooni katalüsaator, langes ta kehale ning pani ta naha särama ja läikima, nagu oleks keegi poisi teemandipuruga üle puistanud.
Jacksoni silmad vajusid kinni ja suure vaevaga suutis ta need avada.
Sepultuse ees seisnud olend ei meenutanud ühegi nurga alt Kirat. Kuigi Kira oli ilus, oli olend temast tuhat korda ilusam. Tulipunased juuksed, mis ta naiselikku nägu raamisid, jätsid tema kollaste kassisilmade taustal mulje, nagu oleks tema puhul tegemist muinasjutust pärit võluva haldjatariga ning tema pikk ning sale keha meenutas iidseid skupltuure, millel puudusid kõik iluvead. Olend liigutas pead ning ta uhked kiharad lehvisid tuuleiilis, mille tekitasid tema õhulised tiivad. Ta punased huuled ja põsed õhetasid ning haav, mille Sepultuse hambad tema kaelale olid rebinud, paranes otse Jacksoni silme all.

Sepultus taganes vaistlikult sammu ning jõllitas enda ees seisvat olendit eheda hirmuga. „Tagurlik Sebiel,“ ütles ta ebakindlal toonil. „Ei ole mingit kahtlust, et sa oled täpselt sama tagurlik, nagu su nimi väidab. Sul ei ole kohta ei valguses ega pimeduses ning sa ei tohiks olla võimeline moonduma. Millist...millist musta maagiat sa kasutad?“
Sebiel naeratas. „Kuigi aastatuhanded on möödunud, ei ole mu jõuallikad muutunud.“ Sepultus sülitas maha. „Valetaja! Sa oled äratõugatu, sa oled langenud ning kõigi poolt hüljatud! Kuidas võid sa öelda, et oled ilma musta maagia abita sama võimas kui toona?“ „Mu Isa andestas mulle,“ lausus Sebiel. „Ta andestas mulle mu mässumeelsuse ning lubas mul säilitada oma tõelise olemuse. Loomulikult seadis ta mulle teatud tingimused. Ma ei saa eksisteerida väljaspool elavat keha rohkem kui lühikest aega ning olen sunnitud pidevalt anumaid vahetama.“ „Ma ei mõista.“ Sepultuse hääl oli kähe. „Kuidas võisid sa andeks saada, kui sa oled see, kes sa oled?“ „Ma tegin midagi Isale meelepärast, midagi, millega ta väga rahule jäi. Kuigi sa seda ei usu, olen ma tema halastuse ära teeninud...halastuse, mis on ühteaegu ka karistus. Ma olen seotud kahe lepingu külge, mis kohustavad mind käituma õigesti nii oma Isa kui ka oma lihaliku anuma suhtes ning kuigi mul on säilinud vaba tahe, ei ole ma iialgi isiklikult vaba.“

„Miks just sina?“ Sepultus oli üsna mossis, kui keegi, kelle nägu oma vormi oli kaotanud, üldse mossis sai olla. „Mulle tundub, et sa soovid, et see oleksid olnud hoopis sina, keda sellisel kombel õnnistati.“ Sebieli naeratus ei kadunud ta suult. „Kas ma eksin, kui ütlen, et sa ei ole Iblise alluvuses eriti õnnelik?“ „Isand Iblis ei ole minuga viimasel ajal eriti rahul olnud,“ oli Sepultus tunnistama sunnitud, „kuid see muutub peagi.“ Ta mossis ilme kadus ja asendus terava irvega, sama teravaga, nagu ta kihvad. „Ta on kahtlemata väga rõõmus, kui kuuleb, et ma olen su jälgedele jõudnud, Tagurlik Sebiel. Alates sellest hetkest, kui sa temast lahku lõid, on ta sind taga otsinud. Nüüd mõistan ma, miks ta sind kuidagi leida ei ole suutnud: leping kaitseb sind. Kui ma tema juurde tagasi lähen ja talle sellest ette kannan, on ta kindlasti...“
„Ei.“ Sebiel raputas pead. „Sa ei lähe tema juurde tagasi. Sa ei lähe enam kunagi tema juurde tagasi.“

Ta sirutas mõlemad käed külgedele välja ning hakkas neid aeglaselt teineteisele lähendama, pomisedes samal ajal lakkamatult iidseid võimusõnu. Jackson kuulis vaid vaevu, mida ta lausus ning ta ei suutnud kuidagi otsustada, kas peaks tähelepanu pöörama oma verest tühjaks jooksvale kehale, sellest pisut põnevamale Sepultusele, kes Sebieli sõnade mõjul paigale oli tardunud, või hoopiski Sebielile endale, kes oli kõigist kolmest variandist kõige põnevam. Ah, nii või naa oli Jacksonil ta enda oletuse järgi elada keskmiselt veel vaid viis minutit, nii et samahästi võis ta nautida etendust kogu raha eest.
„Ma näitan sulle oma märke, kuid ära sunni mind kiirustama,“ kõneles Sebiel. „Sina näed ja näevad ka nemad, kes teie seast on arutud. Ainult üks teab nähtamatut ja ei avalda oma saladust kellelegi, välja arvatud sõnumitoojale, kelle Ta valis ja siis saadab Ta maa peale kaitsjad, kes kõnnivad tema ees ja taga, sest Ta peab ennast väärikaks.“ Nahk, mis Sepultuse inetut keha kattis, koorus ta lahti ning paljastas tema inetud nahaalused õõvastavad lihaste –ja veresoontepuntrad, milles tuksles paks tume veri. Ükshaaval hakkasid Sepultuse kondid raksuma ning otse Jacksoni silme all praksatasid ta põlved pooleks, nii et kondiotsad läbi lihaste välja tungisid. Sepultus vajus külili, kriiskas ning haaras kätega oma peast, püüdes kõrvu Sebieli manamise ees sulgeda, kuid pääsemisest oli asi kaugel.
„Ma hoiatan sind leegitseva tule eest, milles põlevad vaid kõige rikutumad. Kindla peale on põrgu neile kõigile tõotatud sihtpunkt. Põrgutuli on must, must nagu maa süda, mis valitseb põrmu. Põrmust oled sa võetud...“
Sepultuse välja veninud ja paisunud keel vonkles ta suust välja ning ta silmad paisusid, kuni neis olevad veresooned lõhkesid. Rabeledes paiskus Sepultus õhku ning jäi hetkeks paigale hõljuma, nii inetu, et teda ei oleks suutnud armastada isegi ta oma ema.
„...ja põrmuks pead sa saama,“ lausus Sebiel käsi valju plaksuga kokku lüües.

Sepultuse suust purskus ojana verd, kui ta vastu katakombi põrandat prantsatas ja elutuna lamama jäi. Ta käed, mis olid moondunud sõrgadeks, tõmblesid veel, kuid elu, nii kuri nagu see olnud oligi, hakkas teda maha jätma.
Et mitte midagi juhuse hooleks jätta, Sebiel kummardus, haaras maast mõõga ning raius Sepultusel pea otsast.
Koletise rõve pea veeres eemale ning peatus paari sentimeetri kaugusel Jacksonist, kes sellele otsa vaadates õhku ahmis. Sekund hiljem lahvatasid nii pea kui ka keha heleda leegiga põlema.
Esimest korda viimaste minutite jooksul hingas Sebiel sisse. Ta astus sammu Jacksoni poole, kuid tardus paigale, kui ta kõrvad ootamatut vihinat tabasid. Katakombi seina läbis valju urin ning Sebiel jõudis vaevalt märgata seina küljes olevat gaasitoru, enne kui võimas plahvatus terve katakombi sisu minema pühkis.
**
Paar musti tiibu ümbritses Jacksonit nagu tihke kardin ning ta ei näinud ainsatki valguskiirt. Mõne hetke jooksul olid kõik ta meeled välja lülitatud ning ta ei kuulnud plahvatust ega kõrvulukustavalt valju mürinat, mille saatel kiskus plahvatuse lööklaine üles Lincolnshire’i kontorihoonet ümbritseva asfaldi ning lõhkus hoone esimese viie korruse aknaklaasid. Ta ei kuulnud, kuidas õhk tema ümber vihises, kui ta kurdistavast kärast kaugemale lendas, üllatavalt kaitstult ja turvaliselt.
Ta jalad puudutasid kindlat pinda ning tiivad eemaldusid tema ümbert. Suutmata haarde lõdvenemisele õigel ajal reageerida, prantsatas Jackson põlvili ning haaras kätega oma veritsevast rinnast. Oletades, et tema viimasest arvestusest oli möödunud vähemalt kolm minutit, oli tal elada jäänud veel umbes kaks minutit.
Ta oli kontorihoone katusel, vaid paari sentimeetri kaugusel hoone hirmuäratavalt kõrgest servast. Ettevaatlikult üle serva piiludes nägi ta leeke, mis alumiste korruste akendest välja hiilisid ning maja seinu nilpsasid. Ebameeldiv kõhutunne sundis teda äärest eemale roomama ning ümber pöörama.

Sebiel seisis seljaga tema poole ning tema käe otsas kõlkus Tracy endiselt teadvusetu keha. Isegi pimeduses oli kerge märgata, kui kohutav Sebiel välja nägi. Tema tume rüü oli ribadeks, ta juukseotsad kõrbenud ning temast õhkus rasket põlemislehka. Tema parema käe nahk sisises ja mullitas ning hetkeks tabas Jackson end mõttelt, et vedelat sulaplastmassi meenutava massi alt paistavad peenikesed traadikiud. Siis aga pööras ta pilgu Sebieli tiibadele ning neelatas. Olendi vasak tiivaluu oli murdunud ning terve tiib oli lõhki kistud ja immitses verd. Maas vedelesid tuhakarva tooni omandanud kärsatanud suled.
Sebiel laskis Tracy kehal maha prantsatada ning pöördus, vaadates Jacksonile otsa. Tema kollased silmad hõõgusid kuu kahvatus kumas.
„Sa suutsid manada esile Jibrili Valgusmõõga ning Sepultus tunnistas sind kui custos morumit. Kas see on tõsi?“ Jackson ei saanud ei noogutada ega pead raputada. Viimased kaks minutit hakkasid vaikselt otsa saama. „Mis või kes pagan on „custos morum?“ Ja üldse, miks sa mulle küsimusi esitad? Hoopis mina peaksin sulle küsimusi esitama!“ Sebiel ei katkestanud silmsidet ning tema pilk muutus varasemast intensiivsemaks. „Sa ei vasta mulle, mis tähendab, et sa ei tea vastust. Võib-olla saan ma sind aidata. Custos morumid kannavad alati oma staatust kinnitavaid varjatud tunnuseid. Kas su kehal on mingeid kummalisi märke, mille teket sa seletada ei oska?“ Jackson mõtles järele. Kaks...poolteist...üks ja veerand...ta ajaarvamine oli sassis. „Noh...mul on see sünnimärk. See, mis näeb välja nagu käsi, millel on veidi sõrmi üle...“ „KUS SEE ON?“ nõudis Sebiel ning ta silmad läksid otsekui põlema. „NÄITA SEDA MULLE!“ „Kuule, jäta järele!“ protesteeris Jackson. „Võib-olla on see mõne sellise koha peal, mida ma tavaliselt võõrastele ei paljasta! Kas sa ei võiks vahelduseks lihtsalt uskuda, kui ma midagi ütlen, Kira? Või...või pean ma sind hoopis Sebieliks kutsuma?“

Sebieli näos ei liikunud ükski lihas. „Sa oled vigastatud,“ lausus ta tõsiselt. „Sa vajad abi, sest vastasel juhul võib juhtuda, et sa....“ „Et ma suren? Ja mida on siin enam mitte surra?“ ei saanud Jackson aru. „Kui sa juhuslikult ei märganud, siis torgati mind läbi nagu jõulupraadi! Ütle, kes mind praegu aidata saaks? Nagu sa ise ka aru saad, mitte keegi! Ma kärvan nii või teisiti, aga ma tahaks vähemalt mõningaid vastuseid saada! Kui sa ei ole Kira...kui sa ei ole inimene...siis, kurat võtaks, ütle mulle, kes sa oled!“ Sebieli silmad muutusid kurvaks. „Mu Isale antud lubadus keelab selle. Ma ei tohi kellelegi enda kohta tõde paljastada. Ainus võimalus teada saada, kes ma olen, on see ära arvata.“ „Ja kuidas ma seda tegema peaksin?“ küsis Jackson. „Mul on umbes pool minutit elada, kui sedagi! Ma ei ole loll, ma saan suurepäraselt aru, kui ma surema hakkan ja vaevalt et ma mingi näruste sekundite jooksul midagi välja nuputan!“ Pärast mõõgatorget oli ta elujõud kiiresti vähenenud ning kuigi ta oli võrreldes viie minuti taguse ajaga tunduvalt rohkem teadvusel, ei tähendanud see ometi, et tal sellest parem oleks hakanud. Karjumine – sest just nimelt karjumine oli see, mida Jackson parajasti tegi – kulutas läbi ta viimasedki jõuvarud.
„Ma tunnen, et sa ei sure täna õhtul,“ lausus Sebiel, kuigi mitte eriti veendunult, astus Jacksonile sammu võrra lähemale ning tõmbas ta ette hoiatamata oma käte vahele. „Mitte keegi meist ei sure täna õhtul.“ See kõlas väga irooniliselt, arvestades seda, et alles hetk tagasi oli Sebiel tegelikult vastupidist väitnud. Jackson püüdis end olendi haardest lahti rabeleda, kuid tulutult. Kaks paari külmi sõrmi hoidsid teda kinni nagu trellid. „Lase lahti,“ palus ta. „Ma teen su veel veriseks.“ „Sellest pole lugu,“ kostis Sebiel. „Sellest pole lugu.“

Ta asetas oma vasaku käe Jacksoni rinnale ning surus seda kõvasti haava sisemusse, sundides Jacksonit hambaid kokku suruma, et mitte kisama pista. Kui ta oli arvanud, et mõõgaga läbi torgatud saada on hull, siis kindlasti ei olnud ta osanud aimata, millist tunnet tekitavad kellegi sõrmed, mis otse su lihas sorgivad. Ootamatult muutusid Sebieli külmad sõrmed tulikuumaks ning Jackson tundis neist vallanduvat energialaengut, mis tema kudesid parandas. Raske tunne ta rinnust kadus ning ta väga vaevaliseks muutunud hingamine kergenes. Vere voolamine lakkas aegamööda ning viimaks kõrbes ta haav kokku, jättes endast maha vaid väikese peenikese triibu. Siis haaras Sebiel tema murdunud käest ning Jackson nägi oma silmaga, kuidas kaks krobelist luupoolt jälle üheks kokku sulasid.
Kui Sebiel oma käe ära tõmbas, näis ta kurnatud, kuid kahtlemata rahulolev. „Sa ei sure täna õhtul,“ kordas ta. „Sul on aega; sul on aega maa ja ilm, et uurida välja kõik, mida ma sulle rääkida ei tohi. Sinu saatus juhib sind ning aitab sul vastust leida. Kui see sul viimaks käes on, tuled sa minu juurde ning kui sa peaksid olema see, kellel on Kami no Itte, tuleb sul taas oma ülesannet täita...“
Ta kummardus ning suudles Jacksonit põsele.

Nüüd Jacksonile aitas. Tal oli kogu sellest jamast kõrini! Kõigepealt see põrgulik õhtusöök Tracyga, siis kohtumine selle pagana Sepultusega ning viimaks kogu see jura seal all katakombides...ja nüüd oli Kira...või Sebiel...kes iganes ta ka ei olnud, otsustanud talle mingeid, vabandage väga, lähenemiskatseid teha? Kohutav, lihtsalt kohutav. Otsustades, et kõige kiirem väljapääs sellest kohutavast situatsioonist on teadvusekaotus, võttis Jackson kätte ja minestas.
Sebiel haaras tema küünarnukist ning sirutas teise käe Tracy järele, kui tundis ootamatult kellegi kohalolekut. Tema silmad tabasid tumeda kogu, kes kontorihoone ees tänaval seisis ning ärevalt ringi vaatas. Kuigi oli raske öelda, millisel kogu pilk peatuma oli jäänud, teadis Sebiel ilma vähimagi kahtluseta, et tundmatu silmad jälgivad just nimelt teda.

Tracyst kinni haaranud, astus ta katuseäärele ning tõukas end serva küljest lahti, ignoreerides metsikuid valuaistinguid, mida tekitas tema viga saanud tiib, ning lendas üle öise linna, jättes selja taha nii tundmatu kogu kui ka leekides pilvelõhkuja.
Tagasi üles Go down
http://kaksisoim.tumblr.com/
Aduna
Maffiooso
Aduna


Male Postituste arv : 535
Age : 28

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime31/12/2009, 17:57

Vääääga hea parem kui tavaliselt. Very Happy
Tagasi üles Go down
Karolin
Põ(h)jatark
Karolin


Female Postituste arv : 974
Age : 27
Asukoht : Mõtetes

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime2/1/2010, 16:35

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_idea
"Tead on olemas sellised asjad nagu raamatud(ainsuses raamat) ja-ja ma ei valeta tõsiselt on. Need on eri suurustega kuubid või risttahukad ning nad koosnevad lehtedest mille peale on trükitud tekst ja neid lehti ümbritseb ja käöidab kinni ühest tugevamast materjalist kaas(kõneledes kasutatakse pigem sana kaaned kuigi see on ainsuses, sest see ulatugb lehtede malematele külgedele) nii, et tekib terviklik asi. Raamatus olevad lehed on seatud kindölasse järjekorda nii, et inimesed saavad raamatust jutte lugeda.
See on täiesti tõsi, ma ausõna ei valeta!
On olemas ka raamatupoed sealt saad sa raamatuid endale osta ja kodus või mujal lugeda. Ja olemas on karaamatukogud, kust sa saad raamatuid võtta ja lugeda, aga sa pead nad samas seisukorras kui sa nad võtsid pärast kindlat aega tagasi viima.
Juhul kui sa oled kokku puutunud raamatuga tead sa millest ma räägin.
Ja nüüd tuleb kõige tähtsam!
Raamatutesse trükitakse jutte mis on väga head ning mida suure tõenäolsusega tahavad lugeda ka paljud teised inimesed peale kirjaniku enda. Jutud peavad olema ka pikad, see on üks oluline osa, sest lühikese jutu puhul ei tehta raamatuid."


Ja nüüd tuleb see osa kuhu ma tegelikult jõuda tahtsin:
Ma arvan, et sinu jutt on raamatu väärilineKYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_exclaim




See oli üks parimaid-kui mitte parim-osa!
Loomulikult oskad sa võitliusstseene hästi kirjutada. KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_biggrin
Jackson võiks oma ajunatukest ikka natuke kasutada eriti kui on võimalus, et ta on mingi müütiline kangelane, see peaks ta ikka mõtlema panema.

Ikka edasi siis!
Tagasi üles Go down
Liina
Musafriiik
Liina


Female Postituste arv : 619
Age : 31
Asukoht : Muhu :D

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime5/1/2010, 13:21

Kust sa selle kõik võtad?
Su ajuga ei ole kõik päris korras ja see on kohutavalt tore. Very Happy
Tõsiselt, tavalised inimesed ei tule selliste asjade peale.

Ja ma tahan uut lugeda millalgi varsti, sest see kogu asi on liiga segane, et midagi arvata, ja liiga huvitav, et pooleli jätta. :)
Tagasi üles Go down
Prince Kirameki
Kastanjetid
Prince Kirameki


Female Postituste arv : 2665
Age : 32
Asukoht : Magnostadt Academy

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime6/1/2010, 13:38

Aduna: Aitäh Very Happy

Karolin: Aitäh selle pika ja ilusa kommentaari eest, see soojendab mu südant Very Happy Aga raamatuks...mulle tundub, et selleks on mu jutt liiga ebaküps Embarassed Mida rohkem ma selle jutu kirjutamisse süvenen, seda enam hakkab mulle tunduma, et mu tegelased on kohati liiga ebaloogilised ja ei suuda seda rolli, mille ma neile andnud olen, korralikult välja mängida. Tegelikult on seda juttu pisut keeruline kirjutada, sest kirjutama hakates otsustan ma iga kahe lause tagant ümber, mis edasi hakkab saama. Proloogi, mis täiesti alguses on, kustutan ma arvatavasti mingil hetkel ära, kuna see ei lähe enam eriti jutuga kokku Very Happy
Mis puutub Jacksonisse, siis kahjuks pean ma ütlema, et järgmistes osades kasutab ta oma aju teatud põhjustel veel vähem kui tavaliselt, aga ma luban, et kui ta omadega ummikusse jookseb, saab ta abi Very Happy

Liina: Ma tean, et mu aju on pisut kahtlane, kõik arvavad seda Very Happy Ilmselt on see liigse fantaasiakirjanduse lugemise ja anime vaatamise süü Wink Selles, et see jutt pisut segane on, pean samuti nõustuma. Vahel ei saa ma enam isegi aru, mis seal täpselt toimub, aga siis aitab paar varasema lehekülje üle lugemine. Igal juhul, aitäh sulle Very Happy

Suure saladuskatte all võin öelda, et mul on seda juttu umbes kolmkümmend lehekülge ette kokku käkerdatud, aga ilmselt pean ma seda korralikult ümber tegema.

Btw, üks mu sõbranna väitis, et Kira meenutab kahtlaselt palju pisikest Narutot. Mida teie sellest arvate? Very Happy
Tagasi üles Go down
http://kaksisoim.tumblr.com/
Karolin
Põ(h)jatark
Karolin


Female Postituste arv : 974
Age : 27
Asukoht : Mõtetes

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime6/1/2010, 21:29

*itsitab*
Narutot? Pidid sa seda nüüd ütlema, nüüd on tõenäoliselt iga kord kui temas juttu tuleb mull silme ees pilt-oota, Naruto on ju blond (?)...igastahes jahm, see muutis mu kujutluspilti Kirast, aga vist mitte halvasti, ma vähemalt loodan...
*itsitab uuesti*

Jutut kohta siis:
(Kõigepealt ma tahaks näha millal sa üldse oma juttu mitte imelikuks pead.
Siis tahaks ma näha kirjanikku, kes oma juttu üldse imelikuks ei pea.
Ja peale selle tahaks ma näha juttu, mida ei ole keeruline kirjutada. -mitte, et ma sinu pingutusi ja saavutusi ei hindaks.)


Ja ma ei näe millegi pärast uut osa.
*hüppab üles ja proovib vaadata kas silmapiiril on juba midagi paista* KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_bounce
Tagasi üles Go down
Prince Kirameki
Kastanjetid
Prince Kirameki


Female Postituste arv : 2665
Age : 32
Asukoht : Magnostadt Academy

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime7/1/2010, 13:30

Selle Naruto-pildi-silme-ette-tekkimise vea suudan ma ehk parandada Very Happy
Ma ei leidnud küll internetist täiesti ideaalset pilti, mis Kirale sobiks, sest otsisin poissi, kellel oleks ilus punane hobusesaba(jah, Kira soeng muutub viimase osa järelmõjudena), kuid suutsin kätte saada vähemalt enda arvates sobiva näoilme, sellise parajalt kurja ja salapärase. Punast juuksevärvi sellel pildil küll ei ole ja soeng on ka natuke vale, aga elab üle Very Happy

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 001

Tegelikult peaksin ma vist Jacksoni pildi ka üles riputama, aga kuna selle joonistasin ma ise, siis on parem, kui ta esialgu peitu jääb Very Happy

Ja tegelikult...tahaksin ma ise ka näha, millal ma oma juttu imelikuks ei pea. Minu peres esineb tihti seda, et isegi kui midagi korda läheb, keeldutakse seda tunnistamast. Näiteks lauset "tänane toit läks untsu" kuulen ma oma vanaema käest iga päev ja eriti sagedasti pühade ajal Very Happy

Uus osa tuleb kohe, kui ma parandatud variandi teisest arvutist kätte saan, aga selleks pean ma natuke susserdama, sest pagana safe mode ei taha minuga suhelda Evil or Very Mad
Tagasi üles Go down
http://kaksisoim.tumblr.com/
Prince Kirameki
Kastanjetid
Prince Kirameki


Female Postituste arv : 2665
Age : 32
Asukoht : Magnostadt Academy

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime7/1/2010, 13:46

Selles osas ei ole ei Kirat ega Jacksonit, vaid hoopiski üks täiesti uus tegelane, kes hakkab sündmuste edasises arengus küllaltki olulist rolli mängima. Võib-olla pingutasin ma pisut üle ja tegin ta veidi liiga vihameelseks, kuid juhtub Very Happy Mis tarosse puutub, siis selle kohta ei tea ma esialgu midagi, nii et kõik see, mis siin taro pealt ennustamise kohta kirjas on, on puhas improvisatsioon, kuid ma annan endast parima, et välja uurida, kuidas see tegelikult käib Wink
**

Osa III: Tüdruk Poiss, kes mängis tulega kaartidega

13.1

Kui sa suudaksid vähemalt teha nägu, et sul ei ole kogu aeg okas perses, siis võiks sind peaaegu normaalseks pidada.

Maruvihane poiss trampis tigedalt mööda pimedat tänavat, käed külgedele rusikasse surutud ning näol peaaegu mõrvarlik ilme. Maailmas oli nii palju inimesi, kes oskasid teda vihale ajada. Inimesed koolis, inimesed kirikus, inimesed tema oma kodus.
Arra Romini oli neljateistkümneaastane ning elas juba rohkem kui üheksa aastat kahekesi oma vanema õega. Nende vanemad olid surnud, kui Arra oli viiene ning ta vaevu mäletas neid. Puudust ta nendest eriti ei tundnud, küll aga soovis ta vahel, et nad oleksid kohal ja annaksid ta õele korraliku keretäie, kui ta liiga palju suud juhtus pruukima. Everity ütles tihti asju, mis oleksid pidanud ütlemata jääma ning surkis kõiges, mis tema asi ei olnud.

Mis puutus Everitysse see, et Arra klassijuhataja sõnul oli poiss täiesti antisotsiaalne? Mille kuradi pärast see üldse klassijuhatajasse puutus? Olgu, Arra ei olnud tõesti eriline suhtleja, aga ei saanud ju ometigi eeldada, et ta kogu aeg kellelgi küljes peaks rippuma. Arra austas teiste isiklikku ruumi ning kui juhtus olema nii, et mõni liiga sõbralik isik tema isikliku ruumi austamise vastu huvi ei tundnud, andis ta neile kere peale. Direktsiooniga oli tal tihti probleeme, kuid seni polnud keegi teda veel koolist välja visanud. Kord oli ülihoolitsev kanaemast direktor ta küll noortenõustaja juurde saatnud ning Arra oli sunnitud tervelt kaks tundi – see oli tema jaoks kohutavalt pikk aeg – kannatama küsimusi teemal, milliseid narkootikume ta tarvitab. Kurb küll, aga ta ei tarvitanud ühtegi. Tal oli olnud lihtsalt...kuidas seda öeldagi? Raske lapsepõlv? Vähemalt nii oli nõustaja talle öelnud ning palunud tal psühhiaatri poole pöörduda.

Sellise soovitust kuuldes oli Arra vaevu suutnud hoiduda naisele piki hambaid panemast. Tema ja psühhiaatri juurde? Mingit hulluarsti ta küll ei vajanud. Ta ei vajanud, et keegi ta sisemuses ringi kolama hakkaks. Everity kui väljaõppinud psühholoog tegi seda niigi ning aegade jooksul oli Arrast saanud tema lemmik uurimisobjekt. Poiss, kes pidas oma parimaks sõbraks oma tarokaartide pakki, oli ju nii pagana huvitav.
Külm naksas Arra sõrmi ning ta igatses kinnaste järele, mis koju olid ununenud. Kinnastest pisut rohkem igatses ta söömata jäänud õhtusööki. Tõsi, tal ei oleks pruukinud kohe kodust välja tormata, kui kogu maailma raskust enda õlgadel kandev Everity tema närvikeeltel mängima hakkas, kuid ta lihtsalt ei saanud lasta oma õel arvata, et talle võib öelda ükskõik mida. Ega ikka ei võinud küll! Arral oli eneseväärikus täiesti olemas ja talle meeldis seda vahel rakendada. Praegu oli üks neist kordadest.
Ta ei teadnud, kuhu ta läheb ning ta otsustas, et kui mitte kuskile mujale, siis ehk kirikutrepile, seda muidugi eeldusel, et mõni kodutu juba seal ees ei passinud. Vahel juhtus mõni neist end kiriku ees sisse seadma ning olles endale mugava pesa valmis teinud, kerjasid nad seal päevad otsa. Mingi haisva paadialuse läheduses viibimine oli viimane, mis Arrale huvi pakkus ning ta lootis, et ei pea vähemalt sel õhtul neist ühtegi nägema. Ta tahtis end kusagil rahulikult haletseda ning kellegi seltskond ei mahtunud tema plaanidesse. Ta tahtis olla üksi, üksi, üksi! Oli seda siis tõesti nii palju palutud? Mitte et ta ei oleks kogu aeg üksi olnud, aga...ta tahtis olla veel rohkem üksi. Kasvõi viimane inimene maailmas.

Kurb küll, aga ei olnud olemas inimest, kellega ta mingit lähedust oleks tundnud. Everity oli ta küll üles kasvatanud, kuid vaevalt, et ta oleks olnud nõus oma nahka tema eest turule viima. Ja teised inimesed...teisi inimesi tema jaoks lihtsalt ei eksisteerinud. Polnud mitte kedagi, kelle ta endaga Noa laeva oleks võtnud.
Korra oli ta siiski proovinud end ühele inimesele avada. Tegemist oli olnud noore preestriga, kes töötas Maarja Kuulutuse kirikus. Selle eest oli ta ainult vastu näppe saanud. Mees oli talle öelnud, et ta on ohtlik. Et ta on Saatana poolt nakatatud. Kas sai asi veel tobedamaks minna? Arra oli pisut üle reageerinud ning preester sai karistuseks sinise silma. Arra ei palunud temalt isegi vabandust ja kui ta ükskord sellele mõtlema hakkas, oli mees juba kadunud kus seda ja teist, minnes tööle mingisugusesse Paha Õnnetuse Kuulutamise kirikusse või kuhugi sellisesse paika. Täiskasvanud oli kõik ühesugused. Nendest oli parem eemale hoida, sest nad oskasid hea asemel ainult halba teha.

Oma ühteaegu vihaseid ja süngeid mõtteid mõlgutades kõndis Arra üha kiiremini ja kiiremini, nii et ta jalad tema meeletust tempost peaaegu valutama hakkasid. Taamal kõrgus tema ees Lincolnshire’i kontorihoone, igavene pirakas pilvelõhkuja, kus asusid mitmete asutuste kontorid. Kolmekümne korruselise hoone aknad olid pimedad ning Arra järeldas sellest, et viimasedki ületunde tegevad töötajad on lahkunud. Kuhu nad läinud olid? Keda see huvitas? See maja tekitas temas vastikust. Ta tahtis sealt võimalikult kiiresti mööduda ja ruttas aina edasi.
Ootamatult hakkas maa tema jalge all värisema ning ta seisatas. Paugatus, mis järgnes, oli nii vali, et lõi Arra kõrvad lukku ning sundis teda vaistlikult silmi sulgema. Kui ta silmad taas avas, oli hoone tema ees leekides. Hiiglaslikud leegid ronisid mööda seinu üles ning õudusega mõtles Arra, mis oleks saanud siis, kui hoones oleks olnud inimesi. Kuigi ta inimesi just eriti palavalt ei armastanud, ei soovinud ta siiski, et keegi neist mõttetult sureks.
Ta tunnistas kohkunult enda ees avanevat vaatepilti ning kattis igaks juhuks varrukaga suu. Ving oli peaaegu hingemattev ning ta tajus teravalt leekidest õhkuvat kuumust. Pagana palju kraade...
Tema tähelepanu köitis tume kogu, mis katusele maandus. Hetkeks pidas Arra seda hiinglaslikuks kajakaks, siis aga taipas ta, et kogu on isegi kajaka kohta liiga suur. Võib-olla mõni kotkas? Aga kotkad ei eksinud kunagi suurlinnadesse.
Tundmatu olend tõusis püsti. Arra nägi selgelt tema inimlikke proportsioone ja...
...ja kahte teravatipulist musta tiiba.
Olend pöördus ning Arra taganes sammu, peljates, et viimane teda märkab, kuid kogu ei vaadanud Arra poolegi. Ta pea oli teisele poole pööratud ning miski muu oli ta tähelepanu paelunud.
Koos temaga oli katusel veel keegi. Arra nägi teda katuseäärest eemale roomamas ning järgmisel hetkel haaras pimeduseolend temast kinni ta tõmbas ta püsti. Mida kuradit, vampiir? Kaks vampiiri? Kuid mis ajast vampiiridel tiivad olid ja veelgi olulisem, mis ajast vampiirid üldse olemas olid? Arra oli kindlasti valesti näinud. Kohe kindlasti oli ta valesti näinud. Oli nii tema moodi näha leekidest tõusvas suitsus midagi, mida tegelikult ei eksisteerinud...
Tiibadeta kogu kadus Arra vaateväljast, kuid kurjakuulutav tiivuline tundmatu haaras temast kinni, hoides teda kindlalt enda haardes ning silmi kissitades taipas Arra, et oli eksinud. Katusel oli kolm isikut. Kellegi lõtv keha rippus tiibadega olendi käe otsas, olles nii paigal, nagu oleks tegemist laibaga...
Arra silmade pilk tabas olendi pilgu ning kaugusest peegeldusid Arrale vastu kaks ebaloomulikult kollast silma.

Kõik see kestis vaid sekundi. Arra pigistas oma silmad hirmunult kinni ning kui ta need uuesti avas, oli tiibadega olend kadunud, võttes endaga ka kaks teist.
Kaugusest kostis tuletõrjeauto sireen.
Arra pööras kannal ringi ja jooksis, suutes selleks ajaks, kui ta enda koduks oleva kortermaja ukse juurde jõudis, veel vaevu hingata. Ta tormas kaks astet korraga võttes trepist üles ning vaevumata uksekella andma, prõmmis uksele. Everity avas ukse vaid kaks sekundit hiljem – tundus, nagu oleks ta oma venna saabumist pikisilmi oodanud. „Arra!“ hüüatas ta ning püüdis poissi kallistada, kuid Arra trügis temast mööda ning marssis oma tuppa, lüües selle ukse enda järel kõva pauguga kinni.

Tillukesel ümmargusel laual seisis päevinäinud kaardipakk. Mustlane, kelle käest Arra selle ostnud oli, oli lahkelt seletanud, et see on pärit 19.sajandi lõpu või 20.sajandi alguse Hispaaniast. Arral ei olnud küll tema sõnadesse eriti usku, kuid ta ei saanud eitada, et kaardid olid tõesti vanad. Arra oleks peaaegu nende ostmisest keeldunud, sest oli ju mustlane talle ikkagi tänaval ootamatult ligi karanud ning vaese tol ajal kõigest kümneaastase poisi peaaegu surnuks ehmatanud, kuid mees oli salapäraselt naeratades öelnud, et tähtis pole mitte see, kuidas kaardid välja näevad, vaid hoopis see, mis on nende SEES.
Arra segas kaardipaki läbi, tõmbas välja seitse kaarti ning asetas need lauale.
Kell. Mõõk. Valgus. Hunt. ©amaan. Mets. Arra lükkas kuus välja valitud kaarti kõrvale ning pöördus vaatama seitsmendat kaarti, mille ta laua tagumisse serva oli lükanud.
Seitsmes kaart oli nii kulunud, et sellel olev pilt polnud enam nähtav. Arra jaoks oli see kaart tühi.
Arra ahmis õhku. Esimest korda elus tõmbas ta pakist välja tühja kaardi. Ta oli selle olemasolust alati teadlik olnud, kuid mitte kunagi varem ei olnud see üks seitsmest. Ilma seitsmenda kaardita ei saanud ta oma küsimusele vastust.
Küsimusele, kes oli see salapärane olend, keda ta Lincolnshire’i kontorihoone katusel näinud oli.

Turtsatades pani ta kaardid pakki tagasi, segas selle hoolega läbi, tõmbas taas välja seitse kaarti ning asetas need lauale. Taas oli seitsme kaardi hulgas tühi kaart. See ei olnud enam juhus.
Valjusti sajatades loopis Arra kaardid mööda tuba laiali ning haaras kätega peast.
Esimest korda elus ei näidanud kaardid talle MITTE MIDAGI.
Tagasi üles Go down
http://kaksisoim.tumblr.com/
Aduna
Maffiooso
Aduna


Male Postituste arv : 535
Age : 28

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime7/1/2010, 18:50

Väga-väga hea. Sa hakka kirjanikuks, kui sa nati vanemaks saad.
Tagasi üles Go down
Karolin
Põ(h)jatark
Karolin


Female Postituste arv : 974
Age : 27
Asukoht : Mõtetes

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime8/1/2010, 20:44

Ma naersin end esimese lause juures kringliks KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_lol k.a. pealkirja.
See on üks super osa, kuidagi nii hästi kukkus see sul välja...nagu üks hea ¹okolaadi jäätis paraja portsu vanillje jäätise ja musta leivaga...mmm jämm...
Arra paistab väga huvitav kuju olevat ja väga kahtlane ka, aga noh see viimane on sinu jutu juures traditsiooniline osa.

(Oleks tore kui Jackson ja Arro kohtuksid ja saaksid suurteks sõpradeks ja oleksid koos kahtlased ja siis nad mõtleksid välja mis või kes see
Kira on...ja nendest saaksid super ennustajad ja kangelased, sest Jackson oskab asju mõttejõul liigutada ja ennustab ja siis see Arra oma taro kartidega ja... . Igastahes juttu kirjutad ju sina... KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_redface )

PS:Jah...see Jack soni pilt on ka minu (algse) kujutlusega temast üsna sarnane.

PPS: Ma veel panen selle safe mode'i sinuga suhtlema kui mina temaga lõpetanud olen annab ta sulle tagasi selle, mis ta võttis ja veel rohkemgi!
Ütle seda talle.
*viibutab rusikat safe mode'i poole...kus iganes see ka poleks* KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_evil


EDASI, EDASI, EDASI ! KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_biggrin
Tagasi üles Go down
Prince Kirameki
Kastanjetid
Prince Kirameki


Female Postituste arv : 2665
Age : 32
Asukoht : Magnostadt Academy

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime12/1/2010, 21:28

Oeh...ma olen täiesti kutu. Kaks füüsika järeltööd ja üks matemaatika järeltöö hävitasid täielikult mu aju, nii et ma ei vastuta tekstis esinevate kirjavigade eest.
Seda et...ma võin kindlalt öelda, et Jackson ja Arra kohtuvad, aga mis sellest välja tuleb, ei ole ma veel lõpuni otsustanud. Kindlasti midagi kahtlast Very Happy
Mis puutub selles osas toimuvasse sü¾eepöördesse, siis nüüd, tükk aega pärast selle osa kirjutamist tundub see mulle pisut ajuvaba, aga ma olen juba "Remember Me?" lugemisest saati midagi sellist tahtnud kirjutada. Vabandusssssssssssstt Embarassed
Tracy annab selles osas informatsiooni, mis ei ole tõene ja Kiral on uus soeng Cool

Tsitaadid, nagu ikka, on pärit Koraanist Very Happy

Ahjaa, safe mode ei suhtle minuga enam ilmselt mitte kunagi, sest mu lauaarvuti näikse olevat otsustanud lõplikult ära surra.
**
13.2

Kui valgus sind kutsub, tuleb sellele kutsele vastata.

Jacksoni kõrvadesse tungis vaikne vulin ning ta tajus, kuidas elu aeglaselt temasse tagasi hakkab libisema. Tuimus, mida ta tundnud oli, kadus ning ta avas silmad.
Ta lamas tillukesel luhal, mille ääres voolas kristallselge veega täidetud oja. Oma kangeid liikmeid sirutades ja end püsti ajades libistas Jackson pilgu oma ümbrusele. Veeäärset rohelusenurka ümbritses tundmatutesse kaugustesse laiuv kõrb, mida mööda lookles kitsuke roheline rada. Mingi sisemine tundmus ütles Jacksonile, et ta peab mööda seda rada minema, kuid ta ei suutnud sundida end liigutama. Alati, kui ta mööda tundmatut teed oli juhtunud minema, oli see tema jaoks halvasti lõppenud ning ta ei suutnud oma kõhklusi kõrvale heita. Ainult tuntud oli ohutu. Tundmatu võis vabalt ohtlik olla.
Täiesti ootamatult ilmusid tema ette kaks valgesse hõlsti riietatud kogu, üks heledapäine ja kahvatu kui lumi, teine tumedapäine ja tõmmu nagu Hispaania konkistadoor. Mõlemad kogud kiirgasid meeliülendavat valgust ning nende riided särasid, nagu oleks keegi neile läikepulbrit peale puistanud. Mõlema vöö külge oli ketiga kinnitatud raske nahkkaantega raamat.

Esimene kogu avas suu. „Tere tulemast,“ lausus ta. „Mul on hea meel, et te olete viimaks kohale jõudnud. Teid oodatakse.“ „Kes...kes mind ootab?“ kohmas Jackson, tundes end kergelt ebamugavalt. Võõra hääl helises kaunimalt kui ükskõik milline imeline laul ning Jackson oleks võinud seda kuuldes vabalt unne libiseda, et unistada imeilusatest haldjatest ja maagilistest võlumaailmadest. „Ja...ja kes teie olete?“
Heledapäine kogu, noormees, kummardas kergelt ja naeratas. „Mina olen Anael.“ Tumedapäine kogu, samuti noormees, järgis tema eeskuju. „Mina olen Barachiel.“
Jackson vaatas enda ees seisvaid salapäraseid noormehi. Nad nägid välja nagu inimesed ning ometi oli neis midagi seletamatut. Ükski inimene ei oleks saanud iial nii ilus olla ega nii eredalt särada.
„Ja...kelle juurde...ma minema pean?“ küsis ta, juureldes vaikselt, kuhu ta sattunud oli. Talle meenusid vaid üksikud sünged pildid – veri, tuli, klaasikillud ja valu - , mis ei sobinud kuidagi antud hetke.
Neetud. Ta oli vist ikkagi sussid püsti visanud ja teel põrgusse või paradiisi või kuhu iganes need olendid teda ka viia ei tahtnud.

Ta koputas endale sõrmega vastu rinda. „Kas ma olen surnud?“ küsis ta igaks juhuks, et päris kindel olla. Naeratust huulilt pühkimata raputas Anael pead. „Ei, te ei ole surnud. Te olete elavam kui kunagi varem.“ Ta sirutas käe välja ning leidmata endas jõudu tema pakkumisest keelduda, võttis Jackson sellest kinni. Barachiel haaras tema teisest käest ning koos juhtisid nad Jacksonit mööda rohtunud rada, olles, nagu Jackson tähele pani, osavalt tema küsimusele vastamisest kõrvale hiilinud.
Võis minna minuteid või tunde, kuid rohtunud rada, mida ümbritsesid mõlemal pool kõrged liivaluited, lõppes viimaks ning suundus tillukesele rohelisele lagendikule. Lagendiku keskel kasvas roosade õitega imekaunis kirsipuu, mille alla oli asetatud ümmargune valge laud ja kaks sellega kokku sobivat samas toonis tooli. Ühel toolidest istus väikest kasvu kahvatupoolne naine, kelle heledad juuksed, mis nii väga Jacksoni omadele sarnanesid, õrnas tuules lehvisid.
„Ema,“ sosistas Jackson veel enne, kui oma huulte liikumist tajus.
Ismay Lennox. Tema ema.

Ismay tõusis laua tagant püsti ning kõndis Jacksoni juurde, jalad paljad ning kahar lilltikanditega seelik mööda maad lohisemas. „Ema?“ päris ta ning noogutas. „Jah, kunagi kutsuti mind tõepoolest nii, kuid sellest on möödunud nii palju aastaid, et ma suudan seda vaevalt meenutada. Praegu on mul au olla vaid sinu vaimne teejuht.“
Jackson peatus poolelt sammult. Samal hetkel, kui ta seisma jäi, lasid Anael ja Barachiel ta kätest lahti ning kõndisid kirsipuu juurde, mille alla nad pikali heitsid.
„Sa...sa ei mäleta mind?“ küsis ta kohkunult. „Sa...sa ju mäletad ometigi oma poega?“ Ismay naeratas ning raputas pead. „Mu kullake, selles paigas, kus me viibime, ei ole meievahelisi peresidemeid olemas. Sa ei ole minu poeg ning ma ei ole su ema. Kuigi ma sünnitasin su keha, ei ole su hing pärit minust. See kuulub kellelegi, kes määrati teenima seda, kes langes pimedusse ning kelle eksistents on alati sinu omaga tihedalt seotud olnud. Sa ei ole mitte kunagi olnud lihtsalt Jackson Roberts. Kuigi sa oled elanud tavalise inimese elu, peidad sa endas saladusi, mida ükski inimene iialgi mõista ei suudaks.“ Ta naeratas magusalt ning puudutas käega Jacksoni põske. „Aeg on käes,“ lausus ta häält tasandades. „Sul on aeg ärgata, paladin...custos morum Morien.“

Jacksoni pead läbistas terav valusööst ning ta vajus põlvili. Ta kuulis kellegi meeleheitlikke karjeid, mis aina valjemaks muutusid ning suutis vaevu ka ise karjumast hoiduda. Valu ta peas tahtis teda lõhki lebida.
„Ma...olen...Jackson...Roberts,“ lausus ta nii kindlameelselt, kui ta peaaegu murduv hääl seda teha. „Ainult...Jackson...Roberts. Mitte...keegi...teine...mitte...kunagi...“
Ismay silmades vilksatas kurbus, kuid ta naeratus ei kadunud. „Ma näen, et sind kammitsevad ikka veel inimliku uskumatuse lõimed,“ lausus ta. „Ära karda, ma vabastan su otsekohe.“
Ta viipas käega ning järgmisel hetkel seisid Anael ja Barachiel tema ja Jacksoni vahel, hoides poisi ees suurt ja rasket elevandiluust raamiga peeglit.
Jackson tundis, kuidas ta hing kinni jääb. Illusioon, mida peegel näitas, oli nii reaalne, et ta vaevu oma hirmu talitseda suutis.

Kogul, kes talle peeglist vastu vaatas, olid metsikud süsimustad juuksed ning lillakalt hõõguvad silmad, milles peitus kuri ning patune pilk. Otse Jacksoni silmade all kärises tema särk lõhki ning sellest tungis välja lihaseline mõõka hoidev käsi. Esimesele käele järgnes teine ja kolmaski. Jackson sulges silmad ning hammustas huulde. See oli kõigest unenägu, kinnitas ta endale, kõigest unenägu...
Ja isegi kui see oli vaid unenägu, oli selles ümberlükkamatut reaalsust. Ükskõik, kui ilmvõimatu Jacksonile peeglist vastu vaatava kogu olemasolu ka ei tundunud, ükskõik, kui ilmvõimatu nende kuue lihaselise ja relvastatud käe, millest igaüks kahe teraga mõõka hoidis, olemasolu ka ei näinud, tundis Jackson kummastavat peegelpilti vaadates olendis ometi ära iseenda. Kuigi maski poolt moonutatud, olid nende näojooned ometi nii sarnased, et Jackson ei saanud tema olemuses kahelda.
Uus valuhoog paiskas ta põlvili veel enne, kui ta rohkem mõeldagi jõudis ning Jacksonile tundus, nagu oleks keegi teda põleva tõrvikuga torganud. Tema sünnimärk, mida ta oma esimesest elupäevast saati kandnud oli, tuksles kui elav leek ning taas võtsid jõhkrad kujutluspildid ta pea üle. Veel üks sekund, teadis Jackson, ning temaga on kõik. Veel üks sekund ning Jackson Roberts lahkub, et enam mitte kunagi tagasi tulla.
„Ma...kordan,“ ägas ta end aeglaselt ja suurte raskustega püsti ajades, „ma...olen...ainult...Jackson...Roberts. Mitte...mitte keegi...teine...mitte paladin, mitte...custos...morum...Morien...“ Ta tõmbas oma kopsud õhku täis ning röökis sügavalt kõripõhjast nii kõvasti, kui suutis: „MA OLEN JACKSON ROBERTS NING PÕLGAN ÄRA ÜKSKÕIK MILLISE TEISE EKSISTEERIMISVORMI! MA EI HAKKA KUNAGI OLEMA KEEGI TEINE KUI JACKSON ROBERTS!“
Peegel tema ees purunes kildudeks ning lendav klaas tabas nii Anaeli, Barachieli kui ka Ismay’d, kuid keegi neist ei saanud viga.
Pilk Ismay silmades ei olnud enam kurb. Sellesse oli segatud ühteaegu nii kaastunnet kui ka viha. „Kas sa tõukad oma tõelise olemuse ära?“ „EI!“ hüüatas Jackson. „EI, MA EI TÕUKA OMA TÕELIST OLEMUST ÄRA! MA TÕUKAN ÄRA VAID OLEMUSE, MIS EI KUULU MINULE!“ Ta joonistas käega õhku ristimärgi. „Ma olen ainult Jackson Roberts,“ lausus ta sügavalt hinge tõmmates. „Ainult Jackson Roberts, igavesest ajast igavesti.“
Ismay nägu muutus kalgiks ja tundetuks. „Anael,“ lausus ta, „Barachiel. Täitke oma kohust.“

Kaks paari tugevaid käsi haarasid Jacksonist kinni ning surusid ta näoli murule. Põletav valu tema alakehas lõi taas lõkkele ning ta tundis veremaitset suhu kerkivat. Terve oma elu oli ta näinud vaeva, et elada normaalselt ja inimväärikalt. Ta ei tohtinud kaotada kõike, mida ta selles vallas saavutanud oli.
Sõnad leidsid iseenesest tee tema huultele, sõnad, mille sarnaseid keegi ka enne teda lausunud oli. Iidsed võimusõnad, mis olid hukanud deemon Sepultuse.
„Kui midagi peaks panema teid imestama, siis peaksite te kindlasti imestama nende üle, kes ütlevad: Kui me oleme tolm, kas taastatakse meid siis uues loomingus? Nad paluvad eraldada head halbadest, kuid paljud head olid juba varem Tema silmis karistatud. Tema teab nähtavat ja nähtamatut. Ta on Suur ja Ülim Olend. On üks ja seesama, kui sa räägid salajas või valjusti, kui sa peidad end öökatte all või kõnnid päevavalguse sees. Tema on see, kes paneb välgu sähvima ja tõelised palved on Temale ning kõik, kes on taevas ja maa peal, loovutavad end Talle ja kõige elava varjud kummardavad Teda hommikul ja õhtul...“
Anael ja Barachiel paiskusid Jacksonist eemale ning ta ajas end tõtakalt püsti, olles valu peaaegu unustanud. Ta pidi põgenema nii kiiresti, kui vähegi võimalik.
Ismay põlved vankusid, kui ta Jacksonile otsa vaatas. „Sa võid küll oma loomust eitada, kuid sul ei ole selle eest pääsu. Samamoodi, nagu sinuni jõudsid viimaks iidsed võimusõnad, mida suudab peale sinu kontrollida veel vaid üks, nii jõuab sinuni ka sinu eluülesanne. Sul ei ole oma saatuse eest pääsu, custos morum Morien. Saatus leiab su alati üles.“

Viimast korda vaatas Jackson oma emale otsa, pööras talle seejärel selja ning jooksis oma viimast jõudu kokku võttes mööda rohtunud rada, võideldes metsiku valuga, mis teda taas enda alla tahtis matta. Talle tundus, nagu oleks kõikjal tema ümber veri. Veri, veri, veri, see haaras ta endasse ja uputas teda, see tungis sisse tema suust ning katkestas ta hingamise...oma meeleheitlikus põgenemisoovis heitis Jackson end kristalsesse ojja, mille jahe vesi ta endasse neelas.
Vaevalt sekund hiljem ärkas Jackson jahedas haiglavoodis valjusti karjudes üles. Oli kahekümne kuues november, neljapäev.
**
Oli kahekümne kuues november, neljapäev, kuid hetkel ei läinud see Jacksonile korda. Talle läks korda ainult see, et ta viibis ruumis, mis oli selgelt haiglapalat, ning et Tracy oli temast kinni krabanud ja surus sõna otseses mõttes ta valutavaid ribisid pooleks. Nii valus oli Jacksonil olnud viimati siis, kui ta möödunud aastal oma onu ja onunaist külastades elutoa vaibaserva taha kinni oli jäänud ning tõmmanud endaga kukkudes kaasa nii laudlina, viis kristallpokaali kui ka kaks eriti pirakat kaktust. Ta oleks seda meenutades peaaegu naerma puhkenud, kuid Tracy ei andnud talle selleks võimalust. Ausalt öeldes ei andnud Tracy talle eriti võimalust hingatagi.
„Jack!“ halas ta ning tegi katset Jacksonit suudelda, kuid õnneks suutis poiss õigel hetkel oma pead pöörata, nii et huulte asemel tabas Tracy hoopis ta põske. Tema punane huulepulk, millega kohtumist Jackson iga hinna eest vältida soovis, jättis sinna selgesti äratuntava jälje. „Jumal tänatud, et sa teadvusel oled! Ma olin nii mures...“

„Lasmndlhti,“ ägas Jackson, suutmata sellist jõhkrat piinamist rohkem kannatada, „palun lase mind lahti...mul on valus, kurat küll!“ Tracy vaatas talle kohkunult otsa, naeratas vabandavalt ning vabastas Jacksoni oma haardest. „Ma...anna andeks...“ „Mida sa siin teed?“ küsis Jackson turtsakalt. „Kuidas sa siia said? Ja...“ Ta kortsutas kulmu. „Miks mina siin olen?“ Talle meenus ähmaselt pimedal kõrvaltänaval aset leidnud kohtumine ning mehe käes välkuv terav nuga...
Selge, ta oli kas nuga saanud või uimaseks löödud, muud varianti ei olnud.
„Ma olen kogu aeg siin olnud,“ vastas Tracy. „Kui meid siia toodi, vaatasid arstid ka minu üle. Ära muretse,“ lisas ta Jacksoni arusaamatut ilmet nähes, „minuga on kõik korras. Mul pole põrutust ega midagi. Oh, Jack, sa oled nii vapper!“ Vapper? Mida Tracy ka sellest teadis? „Mis pagana vapper?“ ei saanud ta aru. „Mind koksati ju lõpuks ikkagi uimaseks ning see pagana kriim püsib mu näo peal kindlasti nädalaid. Kas ta võttis ka mu rahakoti?“ „Mis kriim? Mis rahakott? “ ei saanud Tracy aru. „Jackson, millest sa räägid?“ „Millest sina räägid?“ vastas Jackson küsimusele küsimusega. „Mina räägin mehest, kes mu kõrvaltänaval nurka surus ja mulle piki pead andis!“ Tracy kahvatas. „Aga, Jack,“ pomises ta, „see oli ju...“

Ta neelatas. „Kas sa siis autot ei mäletagi?“
„Autot?“ Jacksoni mäletamist mööda polnud läheduses ühtegi autot. „Mis autost sa räägid?“ „Jack, me käisime restoranis ja sa ajasid mu vihale ja ma jooksin minema ja...aga muidugi annan ma sulle kõik andeks, absoluutselt kõik...ja kui ma õues olin, oleks üks auto mulle peaaegu otsa sõitnud, kui sa ei oleks mind eest ära tõuganud! Jack, sa said autolt löögi!“ Jackson turtsatas. „Palun ära tee nalja. Sa tead väga hästi, et see on lauslollus. Mina ja sain autolt löögi? Sa nägid seda kindlasti unes.“
Tracy alahuul värises. „Jackson,“ ütles ta, kasutades esimest korda üle pika aja poisi pärisnime. „Mis päev täna on?“ Jackson kehitas õlgu. „Sõltub sellest, kui kaua mul pilt taskus on olnud. Ma ei tea, ma pakuksin, et äkki...äkki ikka veel esmaspäev?“ „Mis kuupäev?“ küsis Tracy. Jackson vaatas talle otsa ja kortsutas kulmu. „Kas ma näen sinu meelest välja nagu kalender?“ „Kuupäev!“ kraaksatas Tracy kähedalt. „Ütle see kuupäev!“ Jackson nakitses oma huuleserva ning püüdis meenutada. „Üheksas,“ lausus ta viimaks täie veendumusega. „Üheksas november.“

Tracy ei lausunud selle peale ei musta ega valget. Mõne hetke jooksul jõllitas ta Jacksonit, silmad punnis ning näoilme täis uskumatust, seejärel aga kargas ta püsti, nagu oleks ta ootamatult avastanud, et tema tagumiku all on siil, ning tormas hüvasti jätmata palatiuksest välja.
Jackson asetas pea padjale tagasi, hingas sügavalt sisse ja sulges silmad. Ta pea valutas kohutavalt ning Tracy mõistujutt ei teinud tema enesetunnet sugugi paremaks. Mis autost ta rääkis? Kuskil ei olnud mingit autot ning kui olekski olnud, siis vaevalt et Jackson oleks olnud valmis Tracy, kui üldse kellegi nimel auto ette jooksma. Oma nahk oli talle siiski kõige kallim.
Ta kuulis ukse kääksatust ning oli sunnitud end taas istukile ajama. Kui see oli jälle Tracy, kes kavatses talle mingit jama ajada, siis...
Tema voodi ees seisis pikk ja kõhetu noormees, kelle pisut naiselikku nägu ilmestasid pikad punased hobusesabasse pandud juuksed ning sassis tukk, mille mõlemal küljel rippusid patsikummi kammitsast pääsenud õhukesed salgud. Pilk poisi rohelistes silmades oli kummaliselt kõhedusttekitav ning Jackson taipas, et viimane seirab teda siira huviga.
Andmata Jacksonile võimalust midagi öelda, istus tulija tema voodi ees seisvale toolile, mille Tracy alles minut tagasi vabastanud oli. Jackson neelatas. Talle ei meeldinud, kui keegi teda põrnitses, eriti veel siis, kui tegemist oli kellegagi, keda ta ei tundnud...

„Sa oled ärkvel,“ lausus noormees rahulikult ning tõmbas käega läbi oma tuka, käitudes nii, nagu oleksid nad Jacksoniga vanad tuttavad. „Lõpuks ometi. Vahepeal kartsin ma, et sa ei kavatsegi ärgata ja sellest oleks olnud erakordselt kahju. Me peame rääkima, Jackson.“
Jacksoni nägu oli üksainus suur küsimärk. Midagi oli viltu. Kõigepealt ajas Tracy talle mingit jama, jahudes mingist autost, ning nüüd ilmus välja üks täiesti suvaline kutt, kes teatas, et peab temaga rääkima...millest oli tal üldse Jacksoniga rääkida? Midagi tema olekus ütles Jacksonile, et ta ei ole müügimees, kes talle siibrit püüab ärida ega ka turu-uuringute teostaja. Ta tundis Jacksonit. Häda oli ainult selles, et...
„Vabandust, et midagi nii rumalat küsin, aga kes kurat sa oled?“ pahvatas Jackson ning otse tema silme all muutus tundmatu noormees sama kahvatuks kui Tracy.
Tagasi üles Go down
http://kaksisoim.tumblr.com/
Sponsored content





KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]   KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 3 Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]
Tagasi üles 
Lehekülg 3, lehekülgi kokku 25Mine lehele : Previous  1, 2, 3, 4 ... 14 ... 25  Next
 Similar topics
-

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Prince Kirameki looming-
Hüppa: