KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]

See koht oli eriti hea:

Tsiteerin: :

Ta pöördus oma sõprade poole ja naeratas neile vabandavalt, ent paraku nägi see välja nii, nagu rebeneks ta suunurk kohe küljest.

usaldan, teenib ta mind, kuni mu soov täitub ja ma kätte olen maksnud.“ „Sebiel,“ sisistas Kira. „Sebiel kinkis sulle uue elu.“ Kira noogutas ning lükkas oma varruka alla tagasi, et tema käsi rohkem Jacksoni pilgule avatud ei oleks.
Siin on vist nimedega väike viga?
Väga hea osa! Või, et Evan... see oli nüüd käll päris ootamatu pööre, eriti veel see väikse aasiapoisi asi
UUT!

ha, ha mul on eksamid läbi! Mõnel siin vist ei ole veel, jah?

Oh seda hajameelsust, loomulikult peab seal Kira asemel Jackson olema Parandasin ära.

Lucky you Mul oli sellel neljapäeval alles esimene eksam ja see karussell kestab minu jaoks kuni kaheksanda juunini, mil normaalsed inimesed juba ammu koolist vabad on

Vaene sina! Mitu eksamit sul üldse on? Ja kas sellel ajal on üldse loota, et uusi osasid tuleb?

Praeguse seisuga peaks mul olema teha veel neli eksamit, kaks on juba tehtud ning kahes aines pääsesin (vist) kergemalt Ma tahaksin küll ka eksamite ajal edasi kirjutada, kuid ma ei tea, kui palju mul selleks aega jääb, nii et võib ka juhtuda, et järgmine osa tuleb alles pärast eksamite lõppu

Minul on alles 15. juunil viimane eksam.

Las ma arvan, põhikooli lõpueksamid? Sellisel juhul muidugi

Jep. Teistel klassidel on juba kool läbi, meil on ikka alles tunnid.

Nii

Selles osas on mitu flashbacki, et mõningaid varem toimunud sündmusi selgitada. Ma ei usu, et ka mulle endale nende meeldetuletamine kahjuks tuli Jackson teeb selles osas otsuse, mis mõjutab suuresti seda, mis edasi hakkab toimuma ja ilmub välja ka üks tegelane, kes võib olla täiesti tähtsusetu, kuid ei pruugi seda olla...

Vabandust, kui selles osas mingit loogikat ei ole Recently I haven't been the sharpest tool in the shed

Enjoy!
**

50.2

Kui Kira Yukari, kes esimesena seda nime kandis, oleks elus olnud, oleks ta kahtlemata näinud välja samasugune, nagu noormees fotol, mida Jackson käes hoidis. Lühikest kasvu, pruunide silmade, tumedate juuste ja kollaka nahaga; keegi ei võinud tema päritolus kahelda. Kira Yukari oli, nagu tema nimigi oletada lubas, pesuehtne jaapanlane ning oli seda olnud sünnist saati kuni surmani...
Kuidas sai tõeline Kira Yukari olla fotol, mille Jackson oli teinud Evan Michael Reedist, sellest petisest, kes end Kira Yukari pähe esitles? Jackson oli viimase paari kuu jooksul nii mõndagi näinud, kuid ei suutnud sellest aru saada.
„Sa näed üsna nõutu välja,“ tõdes Kira ja kuigi Jackson teadis, et see pole tema päris nimi, eksisteeris ta tema mõtetes endiselt kui Kira, isegi kui tema identiteet oli varastatud. „Kas sa tahaksid minult midagi küsida?“ „Kuidas sa seda teed?“ nõudis Jackson, suutmata oma pilku kauem fotol hoida. Kontrast fotol kujutatud poisi ja tema vastas seisva pikka kasvu hobusesabasse seotud punaste juuste ja säravate roheliste silmadega noormehe vahel oli liiga terav.

„Udu abil,“ lausus Kira, pannes Jacksoni kulmu kortsutama. „Udu?“ „Udu on maagia liik, mis võimaldab surelike taju väänata ja panna neid illusioone nägema,“ kostis Kira. „Inglid ja deemonid on seda juba tuhandeid aastaid inimeste hulka sulandumiseks kasutanud ja Udu kontrollimise võime on olemas kõigil taevastel ja allmaailmast pärit olenditel olenditel ja ka inimestel, kelles voolab nende veri. Udu kasutamiseks piisab vaid tahtest, kuid Udu loodud illusiooni hoidmine on väga kurnav ning inglite või deemonite verd inimesed sellega hakkama ei saa.“ „Seega...“ alustas Jackon ning Kira, taibates, mida ta küsida tahab, noogutas. „Sebiel hoiab seda minu eest, nagu ta juba viimased kümme aastat teinud on ning kõik, kellega ma kokku puutun, näevad minust loodud illusiooni, mitte tõelist mind.“ Ta ohkas. „ Ma ei võtnud Kira Yukarilt ainult tema nime, vaid ka tema olemuse ja maksin selle eest kõrget hinda. Kellegi olemuse enda omaks tegemine on võimalik ainult siis, kui sa suudad surnu hinge allmaailmast tagasi kutsuda ja sundida teda endast läbi minema. Surnute hinged nõustuvad sellega väga harva ja kui nad seda teevad, nõuavad nad harilikult ohvrit. Sellel hetkel, kui Kira Yukari hing minust läbi läks, teadsin ma, et olin kaotanud pooled endale määratud eluaastatest, ent pärast seda kajas minu hääl kogenematutele kõrvadele samamoodi, nagu tema hääl, minu kõnnak sarnanes tema omale, minu kasv näis inimsilmadele samasugune, nagu tema kasvgi neile näinud oleks ning minu nägu oli kõigi jaoks tema nägu.“ „Mitte minu silmadele,“ pomises Jackson. „Kas sa mäletad, mida ma sulle meie esmakohtumisel ütlesin?“

„Mina olen Jackson Roberts. Kuidas on sinu nimi?“ Poiss pilgutas mõttetühjalt silmi ning Jackson pidas vajalikuks oma küsimust korrata. „Halloo, sinu nimi! Tead küll, see, mis on kirjas sinu passis?“ Poiss pööritas silmi. „Kira Yukari,“ lausus ta tuimalt. „Vähemalt nii mind kutsutakse.“ Ta rebis oma käe Jacksoni haardest lahti. „Aga sa pole ju...“ oli Jackson üllatunud. „Jaapanlane?“ Poiss nimega Kira noogutas. „On palju asju, mida ma pole ja vaid veidike rohkem asju, mida ma olen. See pole midagi sellist, mida ma sinuga jagada tahaksin.“

Kira naeris rõõmutult. „Kui ma vaid oleksin aimanud, kui sügavale minu saladusse sul kaevuda õnnestub. On olemas teatud liik inimesi, keda kutsutakse nägelikeks ja kes on võimelised nägema nii maa peal kõndivaid ingleid kui ka deemoneid ja ühes sellega näevad nad ka läbi Udu, mida nad genereerivad. Kaust, mille Jonathan sulle usaldas, näitab, et ka tema oli üks nägelikest, kuid kuna ta on surnud, ei ole kellelgi võimalik välja uurida, kui selge tema nägemisvõime oli. Ka isa Lazarus, minu ema kauaaegne tuttav, suutis läbi Udu näha ja kuigi ma elasin aastaid temaga koos, ei kahtlustanud ta mind kordagi pettuses. Üksikud on Udu vastu koguni nii immuunsed, et ei näe seda isegi fotol, kuigi mulle tundub, et sina nende hulka ei kuulu. Sind kohates olin ma juba varem nägelikevõimetega inimestega kokku puutunud ja ei pööranud sellele eriti tähelepanu, eriti kuna ma taipasin sinuga vesteldes, et kuigi sa näed minu tegelikku välimust, on minu pikkus sulle endiselt saladus. Loomulikult hakkasin ma aga ühel hetkel murelikuks muutuma, kui sa ühel hetkel mulle mu pikkuse kohta küsimusi hakkasid esitama. Nägelikel, kellega ma kokku olin puutunud, oli alati mõni minu juurde käiv detail kahe silma vahele jäänud ning kuna sa olid esimene, kes minu tegelikku tervikut nägi ja selle vastu ka kõige rohkem uudishimu ilmutas, pidin ma söötma sulle ette mõne võimalikult usutava vale.“

„Ma tegin väikese eksperimendi ja jõudsin järeldusele, et kuna mul mingeid ravijavõimeid ei ole ja nahka ma ka kokku kasvatada ei suuda, siis pidid seda tegema sina. Aga kuidas? See ei ole just igapäevane mustkunstitrikk nagu küüliku kübarast välja tõmbamine.“ Jacksoni nägu lõi jälle särama, justkui ei räägikski ta inimesega, kes alles loetud minutid tagasi tunnistas, et tõenäoliselt tappis kellegi.
„Ma ei tahaks sellest rääkida,“ kostis Kira ja Jackson tõmbus mossi. „No kuule, see ei ole nüüd küll aus. Mina ju rääkisin sulle, kuidas...“ Kira ohkas. „Olgu,“ oli ta viimaks nõustuma sunnitud. „Nii või teisiti ei jäta sa mind enne rahule, kui ma sulle vähemalt veidigi oma saladusse olen pühendanud.“ Ta tegi lühikese pausi, üritades selgusele jõuda, kuidas oleks tõde, mida ta kellelegi öelda ei tohtinud, kõige parem serveerida. „Mul on väga tugev tšakraväli,“ lausus ta viimaks, „palju tugevam kui tavainimestel. Just see võimaldabki mul teha asju, mis paljude teiste jaoks võimatud on. Mõnda nendest oled sa arvatavasti juba ka ise näinud...“

Nüüd oli Jacksoni kord naerda. „Jah, ma uskusin sind tõepoolest, ent mitte pimesi ja andsin endast parima, et sinu sõnade õigsusele kas kinnitust saada või need ümber lükata, kuid mu mälukaotus tõmbas mu uuringutele kriipsu peale hiljuti avastasin ma tõe, millest su endalgi veel aimu pole, nii et vastuste otsimine on end minu jaoks ammendanud ja nüüd ei jää mul üle muud, kui vaid nendega leppida.“ Ta meenutas üht enda ja Tracy vahel aset leidnud vestlust ja tema ajus liigahtas midagi.

Tracy, kes talle juba varahommikul eilse eest kõva peapesu oli teinud, ootas teda kooliväravas ning põrnitses teda mingi kummalise halvakspanuga. „Miks sa selle friigiga rääkisid?“ „Friigiga?“ Jackson kõhistas naerda. „Anna andeks, Tracy, aga ma ei tea, kellest sa räägid.“ „Tead küll!“ sisistas Tracy. „Ma räägin sellest samast kutist, kellega sa juttu ajasid!“ „Ah soo, Kirast. Miks sa teda friigiks nimetasid?“ „Kus su kõrvad on?“ ei saanud Tracy aru. „Kas sa siis ei ole tema kohta jutte kuulnud? Kutt on peaaegu psühhopaat!“ „On või?“ Jackson kehitas õlgu. „Ausalt öeldes on mu sellest täiesti kama.“ Tracy nii lihtsalt jonni ei jätnud. „Kas sa siis ei ole kuulnud, kuidas ta paar kuud tagasi Will Foremani ähvardas ja mida ta eile Jonah Callagheriga tegi?“ Jackson muigas. Tracy kohe oskas asja lõbusaks teha. „Juhtumisi ma isegi nägin seda,“ lausus ta. „Callagher sai nii, mis tolmas ja olgem ausad, ta oli selle ka ära teeninud.“ „Aga see oli imelik,“ vastas Tracy. „See kutt on ju samasugune krevett ja peaaegu sama pikk kui sina, kuid ma ei kujutaks kuidagi ette sind Callagherile ära tegemas.“

„Tracy oli samuti nägelik, kuigi ainult teatud piirini,“ sõnas Jackson. „Ka tema suutis läbi Udu näha. Kuigi ma ei tea, kui palju ta sinu välimuse kohta aimas, teadis ta, et mina ja sina oleme peaaegu ühepikkused ning kui me Sepultusega kohtusime, tajus ta tema deemonlikku energiat ja vajus selle peale kokku. Ta ei olnud tavaline inimene, ta oli...“ Jacksonil said sõnad otsa. Oli Tracy kes ta oli, nüüd oli ta igal juhul surnud ja ükski lahke sõna ei saanud teda enam tagasi tuua.
„Sa armastasid teda, eks ole?“ Kira küsimuse toon oli süütumast süütum, ent Jackson krigistas selle peale tigedalt hambaid. „Võib-olla kunagi ammu, ent mitte enam. Me olime kõigest sõbrad, kas tead, ja pealegi veel mitte eriti head...“ „Ja ometi tunned sa tema surma üle sügavat kurbust,“ sõnas Kira. „Ma näen seda sinu näost...“ „Võiks ju arvata, et pärast kõike seda, mida sa läbi oled elanud, tead sa kellegi surmast põhjustatud kahetsuse ja kaastunde tõelist tähendust. Ära ütle, et teispoolsusest naasmine on need sinult röövinud.“ „Loomulikult tean ma nende tähendust, kuid viimasel ajal on mul üha vähem aega nende peale mõelda. Peagi saabub aeg, mil ma pean tegema seda, milleks Sebiel mul tagasi lubas tulla.“ Jackson silmad nägid tol hetkel välja nagu tormised jõed, mille lained vastu kaldaid peksavad. „Kätte maksma.“ „Jah.“ Kira vastus oli lühike, kuid selle toon väljendas selgesti, et tal on tõsi tagasi. „Ma tõusin ellu tagasi, et Mattias Larssonile kätte maksta ning ma ei peatu enne, kui minu pere mõrvamise eest on kätte tasutud.“

Jacksoni käsi tõusis nii kiiresti, et Kira ei jõudnud tema lööki tõrjuda ning Jacksoni rusikas tabas tema lõualuud. Ta paiskus voodile pikali ning tema huulele ilmus punane veretilk. „Jackson, mida sa teed?“ küsis ta ärritatult ning ajas end mõningate raskustega püsti. „Sa ei oleks pidanud tagasi tulema,“ ütles Jackson ja vangutas pead, taganedes Kirast paari sammu kaugusele, et teda mitte uuesti lüüa. „Sinu saatuseks oli kümme aastat tagasi surra ning oma saatuse ümber pööramisega oled sa mõjutanud kõikide nende inimeste elu, kes sinuga pärast seda kokku puutusid, ka minu oma. Kui sulle on kord juba surra määratud, on see vältimatu ja selle eest põgenemine ja maaväliste olenditega lepingute sõlmimine toob endaga kaasa vaid halba.“ „Kas sa oled unustanud, et eelmisel aastal päästis üks nendest maavälistest olenditest su elu?“ päris Kira, tuues Jacksonile mõru meeldetuletuse sellest, et kuigi osa temast tundis vastupandamatut soovi Sebieli, seda ignorantsuse võrdkuju, vihata, oleks see ülekohtune olnud.

„Ma tunnen, et sa ei sure täna õhtul,“ lausus Sebiel, kuigi mitte eriti veendunult, astus Jacksonile sammu võrra lähemale ning tõmbas ta ette hoiatamata oma käte vahele. „Mitte keegi meist ei sure täna õhtul.“ See kõlas väga irooniliselt, arvestades seda, et alles hetk tagasi oli Sebiel tegelikult vastupidist väitnud. Jackson püüdis end olendi haardest lahti rabeleda, kuid tulutult. Kaks paari külmi sõrmi hoidsid teda kinni nagu trellid. „Lase lahti,“ palus ta. „Ma teen su veel veriseks.“ „Sellest pole lugu,“ kostis Sebiel. „Sellest pole lugu.“
Ta asetas oma vasaku käe Jacksoni rinnale ning surus seda kõvasti haava sisemusse, sundides Jacksonit hambaid kokku suruma, et mitte kisama pista. Kui ta oli arvanud, et mõõgaga läbi torgatud saada on hull, siis kindlasti ei olnud ta osanud aimata, millist tunnet tekitavad kellegi sõrmed, mis otse su lihas sorgivad. Ootamatult muutusid Sebieli külmad sõrmed tulikuumaks ning Jackson tundis neist vallanduvat energialaengut, mis tema kudesid parandas. Raske tunne ta rinnust kadus ning ta väga vaevaliseks muutunud hingamine kergenes. Vere voolamine lakkas aegamööda ning viimaks kõrbes ta haav kokku, jättes endast maha vaid väikese peenikese triibu. Siis haaras Sebiel tema murdunud käest ning Jackson nägi oma silmaga, kuidas kaks krobelist luupoolt jälle üheks kokku sulasid.

„Isegi kui Sebiel on ära teeninud minu tänutunde, ei saa sa nõuda, et ma teda armastaksin,“ lausus Jackson, „eriti seetõttu, et ma tean, milline leping teid kaht seob.“ „Me oleme selles osas väga sarnased, või kuidas?“ küsis Kira. „Ka sinu elus on olend, kes...“ „Ära üritagi mind ja ennast ühte patta panna!“ hüüatas Jackson ning tundis korraga hõõgus tema mõlemas peopesas punane tulekera. „SINUL OLI VALIK, KUID MINUL MITTE!“
Ta saatis mõlemad tulekerad Kira suunas lendu, kuid kahjuks või õnneks põikas poiss kõrvale ning Jacksoni suureks meelehärmiks tabasid tulekerad köögiseina, mis valju kõmaka saatel tükkideks lendas, lõhkudes külmkapi ja paisates kõrbenud puu-, plastmassi- ja metallitükke üle terve esiku laiali. Kira tõmbas käega üle näo, pühkides sellele maandunud puru ära, ning tema rohelised silmad puurisid Jacksonit tigedalt. „Mis õigusega sa mu korterit hävitad?“ „Palun vabandust,“ köhatas Jackson. „Ma ei teinud seda meelega. Mu käed vääratasid kogemata ja ma viskasin mööda.“ „Millest?“ ei saanud Kira aru.

„Sinust.“ Kuigi Jackson ei teadnud, kust oli tulnud julgus seda välja öelda, tundis ta, et teeb õigesti. Tema ja Kira, Morien ja Sebiel, oleksid pidanud olema sarnased, ent neid eristas saatus, mis oli nii erinev, et nende kirjeldused ei oleks ühele paberilehele ära mahtunud. Veel enne, kui Jackson sündis, oli Jumal määranud talle olla Morieni võõrustajakeha, ent Kirale söödeti ette valik, millest oleks olnud võimalik keelduda, kui Kira vaid tahtnud oleks. Kui ta vaid oleks suutnud Surma emmata, tema käest kinni võtta ja jalutada läbi tunneli lõpus asuva valguse tundmatusse, oleks Sebieli võõrustajakeha roll antud kellelegi teisele ning Jacksonil poleks pruukinud temaga eales kokku puutuda...
Kuidas ta ometi varem selle peale ei olnud tulnud?
Isa Lazarus. Kane Light. Tracy. Jonathan. Arra. Kõigi nende kannatused olid saanud alguse Kira valikust.
Kira valest valikust.
Ja siis...
...ta teadis. Ta teadis, mida ta tegema pidi, et sellele kõigele lõpp tuleks.

Jacksoni hääl oli korraga kalgim kui iial varem ning kui tema pihud uuesti punase tulega – Morieni tulega – täitusid, mõjusid tema silmad Kira jaoks peaaegu deemonlikult. Üks lilla ja teine sinine, hõõgusid need mõrvarlikult. Juba sööstsid Kira poole järgmised kaks tulekera ning üks nendest riivas Kira paremat õlga, teine aga purustas elutoas oleva kapi, milles olid õrnad klaasesemed, mis kildudeks lennates valju klirinat tekitasid. „Anna andeks, Kira, aga isegi kui kättemaks on see, mida sa südamest ihaldad, ei saa ma lubada sul nüüd, kui mulle kõik teada on, sellest punktist kaugemale liikuda. Kuigi ma ei saa tuua tagasi ühtegi hinge, kes sinu tõttu surnud on, saan ma takistada sind rohkemate inimeste elusid mõjutamast. Kui sa sured, on lootust, et maailma lõpp, nagu seda ennustatud on, jääb ära ning...“ Ta krigistas hambaid, olles liiga raevunud, et seda lauset lõpetada. „Ma ei oleks iial arvanud, et ma seda ütlen, eriti pärast seda, kui meeleheitlikult ma pingutasin, et sa jõuluballi üle elaksid, kuid olukord on muutunud.“ Punased tulekerad, mida ta oma pihus hoidis, nilpsasid tema käsivarsi ning levisid pea märkamatult üle kogu tema keha, pannes ta helendama nagu pisut valet tooni jaanimardika. „Ma olen oma otsuse teinud. Sa pead surema, Evan Michael Reed!“
Ta astus Kira poole ja viimane taganes, kuid edutult – ta koperdas enda selja taga oleva prahi otsa ja kaotas tasakaalu. Jacksoni sõrmed sulgusid ümber tema kõri, kuid erinevalt korrast, mil ta nendega verejooksu oli üritanud sulgeda, püüdis ta nüüd verd voolama panna. Tema küüned kraapisid Kira naha marraskile ja leekide kõrvetav kuumus pani selle punetama, samal ajal kui Kira talle põlvega püüdis virutada, et sundida teda end lahti laskma...

Ja korraga vaatas Jackson Kira silmade asemel Sebieli silmadesse. Sebieli käsi krabas tema käsivarrest ning pigistas seda nii tugevasti, et Jackson tundis, kuidas ta veri seisma jääb. Tema käel praksuvad leegid kustusid ning hetkel, kui ta pisut oma sõrmede haaret lõdvendas, kinkis Sebiel talle ribidesse nii tugeva hoobi, et ta lendas vastu köögilauda, millel kaks jalga alt ära tuli, nii et see talle peale vajus. Sebiel haaras Jacksoni küünarnukist ja tõmbas ta püsti ning kui ta kõnelema hakkas, oli ta hääl puhas urin. „Ma ei luba kellelgi Kira vastu kätt tõsta ja nüüd, kui sa seda teinud oled, ei jää mul muud üle, kui sind karistada, samamoodi, nagu ma isa Lazarust karistasin. Sa ju ometigi tead, kuidas ma seda tegin?“
Aga loomulikult Jackson teadis, sest nägemusi kellegi surmast, mida tal juba liiga palju näinud oli, oli võimatu unustada.

Isa Lazarus haaras korisedes kõrist, kui nähtamatud käed teha hingetoru kokku surusid, et õhu ligipääsu takistada. Ta nägi Kira huulte liikumist, kuid suutis vaevu kuulda, mida too kõneles.
„Bismillah ar-rahmaan ar-rahiim, me hävitame viimseni need, kes hülgasid meie sõnumid ega uskunud. Me panime teid proovile hirmu ja nälja läbi ning omandite, hingede ja saakide kaotuse läbi. Kartke päeva, kui teid tuuakse tagasi Jumala juurde. Igale hingele tasutakse tema tegude järgi ja ühelegi ei tehta ülekohut, ka neile, kellele on määratud põleda põrgus. Siraata al-ladiina anamta alaihim, rhairi al-marhdubi alaihim ua lä ad-daalin.“
Isa Lazarus pöörles õhus nagu vurrkann. Järgmisel hetkel kõlas kohutav ragin, kui kõik tema luud üksteise järel murdusid ning ta kriiskas, nagu oleks viimnepäev käes. Tema keha, mis oli otsekui kurjast vaimust vaevatud, paiskus vastu ust ning lendas välja koridoripõrandale, kus see raevukate tõmbluste saatel trepi poole liikus. Isa Lazaruse suust pääses välja viimane karjatus, enne kui ta lõualuu pooleks raksatas, nii et ta veel vaid ägiseda suutis, ning hetk hiljem veeres ta keha trepist alla, jäädes viimaks kõige alumisele astmele lebama nagu tsemendihunnik.

Jackson tundis kõris survet ning hakkas läkastama, püüdes kõigest väest hingata, kuid ei suutnud kübetki õhku oma kopsudesse tõmmata. Sebieli huulile ilmus irve, kui ta oma suu avas ja pomisema hakkas. „Bismillah ar-rahmaan ar-rahiim, me hävitame viimseni need, kes hülgasid meie sõnumid ega uskunud...“
Jackson tundis, kuidas Morien meeleheitlikult tema sisemuses rabeleb, et välja pääseda ja Sebielile vastu astuda, ent see oli tema võitlus ja ei kellegi teise. Kui ta Sebieli oma jõu abil ei peata, ei ole ta temast põrmugi parem...
Enda paremust ta aga tõestada ei saanudki, sest järgmisel hetkel tirisid Kazuhiro-san ja Byron ta Sebielist eemale ning Peter ja Lyra haarasid Sebieli vöökohast, sundides ta paigale. Kollane värv tema silmades kadus ja Jacksoni ees seisis jälle Kira, kes ootamatult sisse sadanud sõpru hämmeldunult põrnitses.
„Ma ei tea, mis siin toimub,“ ütles Byron süngelt, „kuid ma ei taha, et te teineteisele viga teeksite.“ „Ma oleksin pidanud aimama, et te ei lahku, kui ma seda palun,“ pomises Kira ning tema hääl ei kõlanud mitte pahaselt, vaid äärmiselt haavunult. „Kui kaua te juba meie vestlust pealt olete kuulanud?“ „Algusest peale,“ ütles Kazuhiro-san vabandavalt, „kuid palun püüa meist aru saada. Sa oled meie sõber ja me muretseme sinu pärast, ükskõik kes sa ka ei oleks...“

Ükskõik kes sa ka ei oleks. Viis, kuidas Kazuhiro-san seda ütles, andis selge signaali, et nad teadsid; teadsid, et Kira Yukari tegelik identiteet on Evan Michael Reed.
Kira ohkas ja Jackson märkas, et ta käed värisevad taas. Oh jumal, kui juba Jacksoniga oma saladuse jagamine Kirale nii palju haiget tegi, siis mida ta nüüd, kui asjasse olid segatud lihtsurelikud, keda ta rohkemal või vähemal määral endale kalliks pidas, tunda võis? Jackson aimas, et tema leksikonis selle väljendamiseks sobivat sõna ei eksisteeri. Viha, mida ta tundis, hakkas lahtuma, asendudes ühe mõneti palju ebameeldivama emotsiooniga. Haletsusega.
Kazuhiro-san suunas oma pilgu esmalt Byronile ja seejärel Peterile. Viimane köhatas ja laskis Kirast lahti. Lyra järgi tema eeskuju ja hetk hiljem oli ka Jackson vaba.
„Miks sa meile midagi ei öelnud?“ küsis Peter. „Me oleme aastaid sinu kõrval olnud ja ma ei suuda uskuda, et sa pole meid oma saladuse vääriliseks pidanud.“ „Küsimus pole kunagi olnud selles, et te ei oleks tõe väärilised, vaid selles, et te ei oleks võimelised tõde mõistma“, kostis Kira ning hetk hiljem hõõgusid tema silmad taas kollaselt. Ta sirutas käed taeva poole ning hüüdis: „Quluub al-ahaar qubuur al-asäär!“ Kui neli kogu teadvusetult põrandale langesid, ei kergitanud Jackson isegi mitte kulmu. Ta oli sama vaatepilti ka korra varem näinud ja selles ei olnud tema jaoks midagi uut, küll aga oli midagi uut selles, et Kira – ei, Sebiel – kummardus, kõigi nelja maaslamaja otsaesist suudles ning lausus: „Ain lä tarai, qlb lä jahzin.“ Selle koha peale, mida ta huuled puudutanud oli, tekkis tilluke ornament, mis hetk hiljem kadus.

Kira heitis Jacksonile nukra pilgu. „Mida silm ei näe, selle üle süda ei kurvasta,“ tõlkis ta Jacksonile oma sõnu. „Ma olen võtnud nendelt mälestuse kõigest, mis viimase tunni jooksul aset on leidnud. Nad ei mäleta ei sinu saabumist ega ka meie vestlust...“ Ta kortsutas kulmu ja põrnitses oma purustatud köögiseina. „Kõiki asitõendeid ma ilmselt siiski kõrvaldada ei saa...“ Tema näoilme oli nõutu. „Jackson, mida ma teen?“ „Sa...“ Jackson kehitas õlgu. „Ma ei tea, improviseerid?“ „Ja kuidas ma seda sinu arvates tegema peaksin?“ „Nii, nagu viimased kümme aastat,“ ütles Jackson irooniliselt. „Mulle tundub, et sa oled selles küllaltki osav.“ „Kõigel on piirid,“ lausus Kira ja Jackson taipas, et tema fantaasia on lõplikult otsa saanud. Ta seisis oma sõprade ees, nägu murelik, ega suutnud ainsatki mõistlikku ideed kuuldavale tuua...
Jackson ei teadnud, miks, kuid ta otsustas Kirat aidata, olgugi et veel hetk tagasi oli ta üritanud teda tappa ja Sebiel, Kira kaitsja, ei olnud talle sugugi vastust võlgu jäänud. Ta kummardus Peteri kohale ja raputas teda. „Peter, ärka üles!“ hüüdis ta ning noormees reageeris tema häälele, avades oma silmad ja vaadates uimasel ilmel ringi. „Mida...?“ päris ta, millestki aru saamata. „Mis...?“ „Jumal tänatud, et sinuga kõik korras on!“ „Mu pea...“ ägas Peter ja ajas end aeglaselt istukile, vaadates hämmeldunult oma lamavaid sõpru. „Jackson, mis siin juhtus?“

„Aga loomulikult plahvatus!“ hüüatas Jackson ja laksas käega vastu Byroni põske, et teda virgutada. „Kas sa ei mäletagi?“ „Ei mäleta mida?“ ei saanud Peter aru. „Mu pea oleks nagu udu täis...“ „Seda, kuidas Kira külmkapp plahvatas! Ausõna, kuidas on võimalik seda mitte mäletada? Ma tulin just uksest sisse ja järsku käis selline kõmakas, et anna abi! Ma kukkusin lausa jalust maha ja teie ka...“ „Külmkapp plahvatas?“ Byron hõõrus oma silmi ja põrnitses Jacksonit kahtlustavalt. Ta heitis pilgu kööki ja nähes purunenud seina ja külmkapi tükke, mis põrandal lebasid, tema ilme selgines. „Ma ei teadnudki, et külmkapid plahvatavad.“ „Nõukogude Liidu toodang on üks igavesti kahtlane värk,“ teatas Jackson ja krabas Kira käsivarrest. „Olge nii head ja ajage teised ka üles, seni kuni me Kiraga keldris ära käime ja koristusvahendid toome.“ Ta vedas Kira uksest välja ja ei jäänud enne seisma, kui nad keldritrepil seisid. „Jackson, sa...“ Kira ilme oli erakordselt tänulik. „Loodame, et nad jäävad sinu valet uskuma.“ Jackson pani käed rinnale risti. „Kui ei, ei ole see enam minu probleem.“ „Kuidas ma sind tänada saan?“ päris Kira, teenides ära Jacksoni pahura pilgu. „Ära täna mind. Kui sa mind tänad, võib mul tekkida tahtmine sinu suhtes ümber mõelda ja see oleks minu plaanidega vastuolus. Alates tänasest oleme mina ja sina erinevatel pooltel ning ma ei peatu enne, kui viga, mille sa kümme aastat tagasi tegid, on kustutatud. Kui veab, saan ma pärast seda ehk...“ „Sebiel ei lase sul mind tappa,“ ütles Kira kindlalt. „Kui sa tõepoolest mu surma soovid, vajad sa selle korraldamiseks võimsaid liitlasi. Millenniumi Maod on selleks kindlasti sobivad.“ „Millenniumi Maod?“ „Millenniumi Maod on salaorganisatsioon, mida Jonathan enne surma juhtis,“ ütles Kira. „Nad on spetsialiseerunud deemonite hävitamisele ja paraku olen ka mina nende huviorbiidis, nii et kui teid ühendab ühine eesmärk, on sul kindlasti võimalik nendega liit sõlmida. Isa Marcus on kindlasti nõus sind abistama.“

Isa Marcus...
Isa Marcus oli olnud kohal, kui Jonathan suri ning Jackson kirus end, et sellele varem nii vähe tähelepanu oli pööranud, ent Kira oli andnud talle äärmiselt olulise vihje.
Jackson ei teadnud, miks ja kuidas, kuid Arra oli Millenniumi Madude haardes.
„Ma ei saa sõlmida liitu kellegagi, kellel on minu lähedaste suhtes õelad kavatsused,“ raputas ta pead. „Isegi kui Millenniumi Madudelt toetuse palumine aitaks mul oma jõupositsiooni parandada, ei muuda see seda, et nad on minu vaenlased sama palju kui sina.“ „Miks?“ Jackson kõhkles, kas vastata Kira küsimusele või mitte, ent otsustas seda lõpuks siiski teha. „Arra on nende käes.“ „Arra Romini?“ Jackson noogutas ja Kira pilk väljendas kahetsust. „Seda enam on sul vaja neile lähedale pääseda, kuid sa vajad selleks korraliku plaani ja kahjuks ei saa ma sind selle juures aidata, kuna kaevaksin nii iseendale hauda.“ „Ma ei paluks sinult nii või teisiti abi.“ Jackson osutas keldriukse poole. „Ma arvan, et sa peaksid nüüd selle koristamiseks vajaliku kraami võtma ja oma sõprade juurde tagasi minema.“ „Kas sa ei jäägi appi koristama?“ tahtis Kira teada. Jacksoni vastus oli konkreetne. „Ei, mul pole selle jaoks aega ega ka tahtmist....“
„...sest järgmine kord, kui me kohtume, oleme me vaenlased,“ lõpetas Kira tema lause. „Sa oled juba praegu minu vaenlane,“ vastas Jackson ning suundus ukse poole. „Palun ära unusta seda.“ „Ei unusta,“ jäi Sebieli hääl teda saatma, kui ta uksest välja astus.

Jackson pistis käed taskusse ja kõndis mööda tänavat minema, otsustades viimaks Morieni kõnetada. „Morien...“ ütles ta mõtlikul toonil. „See, mida Kira Udu kohta rääkis...kas ka sina seda teha oskad?“ Morien ei vastanud talle tükk aega ja Jackson hakkas juba arvama, et Morien eirab teda, olles pahane, et Jackson ta oma meeltest välja oli tõrjunud, kuid viimaks Morien siiski vastas, kuigi mitte küsimusele, mille Jackson esitanud oli. „Sa oled teistsugune, kui ma arvasin,“ ütles ta. „Mina ja sina oleme nüüd üks ja tavaolukorras ei suuda sa end minust eraldada, aga kui sa tunned erakordselt tugevaid emotsioone, lülitad sa mu täielikult välja, kuigi reaalselt ei tohiks sa seda teha. See on äärmiselt huvitav. Võimalik, et...“ „Võimalik, et?“ küsis Jackson, kuid Morien vaikis ja ei jaganud oma salapärast mõtet Jacksoniga, kuigi viimane tundis selgelt, kui vilgas ajutegevus Morieni meeltes käis. Võimalik, et...
Jackson ei suutnud kirjeldada, kuidas ta end tundis. Melody Lane’i panga külastamisest oli saanud alguse sündmusteahel, mis oli ta silmad avanud ja pannud ta mõistma, et on ainult üks võimalus, et takistada täitumast ettekuulutusel, mille tema ema Ismay Lennox teinud oli.

„Morien...“ pomises Jackson vaikselt, kuid tema ema hääl kõlas sellest üle. „Paladin, custos morum Morien,“ lausus ta valjult, „sinu peaaegu kaks tuhat aastat kestnud uni lõppeb siin ja praegu. Ava oma silmad ning naase tagasi reaalsesse maailma, et viia lõpule missioon, mille Universumi Kõrgeim Ehitaja sinu õlgadele asetas. Jehoova, selle ja kõigi teiste universumite Jumala tahte järgi on sinu ülesandeks seada maailm valmis tõelise nefilimide soost messia tulekuks ning võidelda ühes Sebieliga antikristusena Viimsepäeva lahingus Armageddonis.“

Ismay Lennox ennustas, et Morien ja Sebiel ühinevad üle aastatuhandete taaskord Morien-Sebieliks ning oli ainult üks võimalus seda vältida. Kui Kira sureb, peab Sebiel endale uue võõrustajakeha leidma ning maailmas oli ligi seitse miljardit inimest. Kui veab, valib ta selle Jacksonist võimalikult kaugel...
See tegi haiget; kui ta seda eitanud oleks, oleks ta endale valetanud. Ta oli Kira nimel nii palju pingutanud ja Kira oli tema heaks sama teinud, ent tundus, et oma käte tema verega määrimine on ainus viis midagi muuta. Kõik, mis viimasel ajal juhtunud oli, oli põhjustatud sellest, et Kira oli elus, kuid ei oleks tohtinud seda olla ja Jackson lootis, ehk pisut naiivselt, et veel ei ole hilja rahustada tõusulainet, mille tema ellujäämine tekitanud oli.
Kui Jackson viimaks tagasi kodutute varjupaika jõudis, ihkas ta üle kõige kuuma vanni ja tassi kakaod, aga kuna mõlemad variandid langesid ära, otsustas ta, et naudib siis kasvõi madratsil külitamist, sest muud meelelahutust ta endale lubada ei saanud. Suure üllatusena avastas ta aga, et tema madrats oli juba hõivatud. Sellel istus mees, kes parajasti kella vaatas ja kuigi ta Jacksonile esmapilgul tundmatu näis, taipas ta, et on meest varem kohanud ja ei kusagil mujal kui Kira juures tol ööl, kui Sebiel isa Lazaruse tappis.

„Hei, teie kaks,“ torkas pastapliiatsi ja märkmikuga mees vahele. „Lõpetage ära.“ Kira lõi silmad maha. „Vabandust. Kas te olete lõpetanud?“ Mees noogutas. „Praeguseks küll, kuid arvatavasti astume me homme pärastlõunal uuesti läbi ning on võimalik, et te peate veel ka mõnele küsimusele vastama. Ma eelistaksin, kui te homme siinsamas oleksite.“ Kira noogutas. „Hästi. Ma jään teid ootama.“ Ta naeratas nõrgalt ja üsna jahedalt. Mees, arvatavasti uurija, ta naeratusele ei vastanud, pööras talle vaid külmalt selja ning kõndis minema.

Jackson taganes sammu, et lahkuda enne, kui mees teda märkab, ent juba oli hilja. Silmanurgast liikumist tajunud, tõusis mees püsti ja Jacksonil ei olnud tema pilgu eest pääsu. Pilgu, milles oli midagi salapärast, mis tekitas Jacksonis tunde, nagu ei oleks mees – politseiuurija – normaalne inimene.
„Jackson Roberts?“ päris mees. Jackson noogutas. „Jah. Ja teie olete...?“ „Uurija Lucius Ferrum,“ lausus mees ja võttis taskust välja oma ametimärgi, et seda Jacksonile näidata. „Ma kardan, et pean paluma teil endaga jaoskonda tulla. Teid kahtlustatakse Stonybrooki erakoolis puhkenud tulekahju põhjustamises.“

Maybe you are spoon?

Ah?!
Kas kogu see sündmustik oli sul juba siis valmis mõeldud kui sa neid minevikulõike, e. siis sel hetkel olevikulõike, kirjutasid? Kas sa tead juba lõppelahendust või lihtsalt mingit kaugemat punkti või ei tea sa praegu eriti midagi????????
Igal juhul *maani kummardus* Sa oled super!
Jacksonist ja Ki9rast on tohutult kahju. Isn't there an other way?
UUT!
(tore, et sa uusi osi jõuad kirjutada )

But maybe I'm a bowl A bowl that is just as empty as my head

Ei, kogu selle loo sündmustik on kujunenud kirjutamise käigus. Loomulikult on mul olnud algusest peale kindlad pidepunktid, mille peale ma seda juttu üles olen ehitanud, aga ka need on aja jooksul muutunud. Lõpplahendust olen ma planeerinud juba pikemat aega, aga hetkel on mul ka selle kohta mitu erinevat ideed

Ei, ma kardan, et Jacksoni ja Kira jaoks on juba liiga hilja

I hope I'll be able to write more often now that my exams are over

Enjoy! (ma tean, et see osa on lühike, aga ma ei oska sellele enam midagi lisada )
**

51.1


Jackson oli alati arvanud, et esmaspäevad on sinised, aga see ei tähendanud sugugi seda, et ta oleks plaaninud oma esmaspäeva Samhainshire’i politseijaokskonna siniseks võõbatud seintega ülekuulamisruumis veeta, käed raudus. Käerauad polnud väga tema teema ja Jackson kahtlustas, et need poleks talle meeldinud isegi siis, kui need oleksid olnud karvased ja leopardimustrilised. Sellised käerauad oleksid ehk head välja näinud ainult Arra käte ümber, kuid erinevalt Jacksonist oleks Arra leidnud juba ammu sada eri nõksu, millega end ülekuulamisruumist välja päästa. Jackson selliseid trikke ei vallanud ja nii tuligi tal paigal istuda ja oodata, millal Lucius Ferrum, va vastik uurijanäru, temaga vestlema tuleb. Pärast seda, kui ta Jacksonilt sõrmejäljed oli võtnud, oli ta kuskile kadunud ja Jacksoni üksi jätnud, vähemalt näiliselt. Ta kujutas nimelt suurepäraselt ette, kuidas teisel pool ühepoolset peeglit istub kamp võmme ja mugib teda jälgides paksult tuhksuhkruga üle puistatud sõõrikuid.

Kui Lucius Ferrum viimaks Jacksoni juurde tagasi tuli ja teisele poole lauda maha istus, oli tema näol kummaline irve. „Nii,“ ütles ta ja vaatas Jacksonile otsa. „Nii?“ Jackson kortsutas kulmu. „Ma pean teile kahetsusega teatama, et teie sõrmejäljed, mister Roberts, klapivad meie andmebaasis leiduvatega.“ „Mis mõttes klapivad?“ ei saanud Jackson aru. „Ma pole kunagi teinud midagi sellist, mis annaks alust arvata, et mu sõrmejäljed mingis politsei andmebaasis on!“ „Ja ometi on need seal,“ ütles Lucius Ferrum muiates ning asetas Jacksoni ette läbipaistvasse plastikaatkotti pistetud pisut sulanud känkra, milles Jackson tundis ära Mark Wallenbergi tulemasina. „Kas see tuleb teile tuttav ette?“
Ups.

Jackson viskas vasaku jala üle põlve. „Kas peaks tulema?“ Kuigi selline ninakas vastus polnud kaugeltki see, mida temalt oodati, oli see siiski parem kui lihtsalt jaatavalt või eitavalt vastamine. „See tulemasin leiti  Stonybrooki erakooli teise korruse poiste tualettruumist prügikasti jäänuste vahelt ning ekspertiis kinnitas, et tulekahju sai alguse just nimelt sellest prügikastist.“ „See ei ole...“ püüdis Jackson öelda, kuid Lucius Ferrum aimas tema vastust ette. „...teie oma?“ pakkus ta lahkelt. „Tõepoolest,“ ütles ta ja näitas Jacksonile tulemasina põhja, millele olid graveeritud initsiaalid M. D. W. „Siinkohal pole mul põhjust teie sõnades kahelda. Pärast seda, kui tulemasinalt leiti kaks erinevat sõrmejälge, millest kummalegi andmebaas vastet ei andnud, õnnestus meil teha kindlaks töökoda, milles antud tulemasina graveering valmis ning saime teada, et selle omanik on Mark Diocletianus Wallenberg.“

„Diocletianus?“ hüüatas Jackson hämmeldunult. Marki Wallenbergi keskmine nimi oli Diocletianus? Miks siis juba mitte Aurelius või Augustinus? „Mulle tundub, et te tunnete teda,“ sõnas Lucius Ferrum ja Jacksonil ei jäänud muud üle kui noogutada, sest kuna ta juba tema keskmise nime üle imestust oli avaldanud, oli ta ennast sama hästi kui sisse rääkinud. Aga no andke andeks, millised normaalsed vanemad panid oma lapsele nimeks Diocletianus? „Jah,“ kostis ta lühidalt. „Milline ausus,“ nentis Lucius Ferrum. „See teeb meie töö tunduvalt lihtsamaks. Pärast seda, kui me selle tulemasina omanikuga ühendust võtsime ja üks sõrmejälgedest tema omaks osutus, jäi meid kõiki vaevama küsimus, kellele teine sõrmejälg kuuluda võiks. Mister Wallenberg oli nii lahke ja pakkus omalt poolt välja ka kaks võimalikku kandidaati, kuid paraku osutusid mõlemad neist pisut probleemseteks. Kas te oskate arvata, kes need kandidaadid on?“ „Jackson Roberts ja Arra Romini,“ pomises Jackson ainsa loogilise vastuse, mida ta öelda oskas. „Ja miks nad probleemsed on?“ oli Lucius Ferrumi järgmine küsimus.

„Sest nende mõlema asukoht oli või on teadmata.“ Jackson tundis, kuidas ta kulm tõmblema kipub. Viis, kuidas Lucius Ferrum rääkis, mõjus talle seletamatutel põhjustel ärritavalt ning kui ta käed oleks vabad olnud, oleks ta meeleldi küüntega lauda kraapinud, et end maha rahustada. Kuigi mees püüdis jätta muljet, nagu tegeleks ta Jacksoni usutlemisega, nägi Jackson teda läbi. Iga Lucius Ferrumi suust pudenenud sõna oli ilma mingigi kahtluseta mõnitav.
„Jah, kahtlemata olete teie ja Arra Romini probleemsed,“ möönis Lucius Ferrum, „eriti kuna teid mõlemaid on üritatud tabada juba uurimise algfaasist peale, aga peale fakti, et ta on ühe korra oma õega ühendust võtnud, puuduvad Arra Romini käekäigu kohta hetkel igasugused andmed ning Jason Robertsiga vestlemine...“ „Arra on Everityga ühendust võtnud?“ Jacksonil oli seda kuuldes tunne, nagu oleks ta sünnipäev varem kätte jõudnud. Sellega võrreldes oli Marki tobe keskmine nimi nagu nohu! „Millal?“ „See ei ole informatsioon, mida kõrvalistele isikutele jagada,“ sõnas Lucius Ferrum, „eriti veel neile kõrvalistele isikutele, kes teiste jutu vahele segavad. Nagu ma ütlema hakkasin, selgus Jason Robertsiga vestlemise käigus, et...“ Jackson peaaegu ei kuulanudki tema juttu, sest, jumala eest, mida iganes Lucius Ferrum tema isaga rääkinud ei olnud, oli see viinud tema leidmiseni, nii et see polnud tähtis. Arra oli endiselt elu ja tervise juures ning tõsiasi, et tal oli lubatud Everityle helistada ja endast märku anda, võimaldas Jacksonil oletada, et Millenniumi Maod olid lubanud seda teatud vastutulekuna. Selleks, et panna Arra tegema seda, mida nad soovisid, et ta teeks, pidid nad kõigepealt tegema midagi, mida tema teha soovis...
Arra oli suutnud oma õigused, vähemalt mingisugused neist, Millenniumi Madude käest välja võidelda ja Jackson tundis, et ka tema suudab sellega hakkama saada.

„Vabandust, aga milles te mind süüdistasitegi?“ päris ta naiivsust teeseldes. Lucius Ferrum vaatas talle arusaamatult otsa. „Ma olen täiesti kindel, et seletasin teile kõik ära, enne kui teid politseijaoskonda sõidutasin.“ „Jah, te ütlesite, et süüdistate mind Stonybrooki erakoolis tulekahju põhjustamises, kuid teil ei ole minu vastu mingeid tõendeid peale minu sõrmejälgede Mark Wallenbergi tulemasinal.“ Ta vaatas mehele, kelle ilme korraga pahuraks muutus, sügavalt silma. „Mul piisab vaid tõtt rääkida ja teie väitel kaob põhi alt.“ „Ja tõde oleks?“ „Tol õhtul kandsin ma Mark Wallenbergi pükse,“ lausus Jackson, „ning kui ma juhtumisi taskust tema tulemasina leidsin, pidasin ma paremaks selle prügikasti visata, kuna saali ukse ees seisev vabatahtlik turvanaine nägi välja nii, nagu oleks ta valmis igaüht, kes keelatud esemetega saali hiilib, korralikult läbi loputama ja mulle ei meeldi sugugi kere peale saada.“ Ta rääkis küll vaid pooleldi tõtt, aga Lucius Ferrum ei pidanud seda teada saama. „Samuti ei saa ma mööda vaadata sellest, et te jätate mulle nii mõnedki olulised asjad rääkimata.“ „Ja need oleks? Ma kuulan huviga,“ ütles Lucius Ferrum ilmel, mis tema sõnadele risti vastu käis, ning uuris oma küünealuseid, justkui püüaks ta otsustada, kas ta vajab prantsuse maniküüri või mitte.“ „Kuigi üks tulekolletest võis tõepoolest saada alguse prügikastist, kuhu ma tulemasina viskasin, ei oleks tuli suutnud nii lühikese aja jooksul piisavalt palju levida, et terve koolimaja enda alla haarata. Ükskõik kuidas teie eksperdid ka ei püüa, ei suuda nad ära seletada, miks sai tules kõige rohkem kannatada esimene, mitte teine korrus ja veel vähem oskavad nad öelda, mis küll purustas saali nii suures ulatuses, et see viis terve koolimaja hävimiseni.“ Lucius Ferrumi ilme ütles Jacksonile, et ta on naelapea pihta tabanud ning kuigi ta keeldus mehega silmsidet katkestamast, julges Jackson ettevaatlikult muiata. Kes teab, äkki oli hoopis temal võimalus viimasena naerda.

„Mulle tundub, et ma mõistan, mida te saavutada üritate. Teie ees on juhtum, mis eirab kõiki füüsikaseadusi ning ainus juhtlõng, mis teid selle lahendamisele lähemale aitab, on minu sõrmejälg Mark Wallenbergi tulemasinal, mille abil saaksite te mind süüdlaseks tembeldada ja sel moel kogu loole joone alla tõmmata, aga ma ei kavatse teie ebaausate ambitsioonidega kaasa minna.“ „Sa unustad ühe pisiasja, poiss,“ lausus Lucius Ferrum püsti tõustes ja liigsest viisakusest loobudes. „Õiglus on seaduse poolel ja kui mul on selle õigluse saamiseks vaja sind piinata, olen ma valmis ka pisut oma volitusi ületama.“ Taskust tillukese puldi võtnud, suunas ta selle kordamööda ülekuulamisruumi seinte külge kinnitatud turvakaameratele ning kui nende plinkivad punased tulukesed kustusid, mõistis Jackson, et Lucius Ferrum oli need välja lülitanud.
Jackson tundis, kuidas Morieni hääl tema sisemusest välja hüüab ning neelates alla oma hirmu iseenda kaotamise ees, andis ta end Morieni käsutusse. Tema lilla silm hakkas kiirgama ning kui Lucius Ferrum ehmunult taganes ja kätt oma raadiosaatja poole sirutas, leidis Morien oma hingepõhjas peituvad sõnad, mis temas võnkusid ning talle julgust andsid. „Dakk al-baab, taraq al-žauaab,“ lausus ta, tuues kuuldavale iidse Araabia vanasõna, mis tema suu läbi võimusõnadeks muutus. Koputa ja sulle avatakse. Lucius Ferrum tardus paigale, käsi raadiosaatjast vaid sentimeetri kaugusel, ning jäi Morienile tühja pilguga otsa vaatama. „Uurija Ferrum,“ sõnas Morien käskival toonil, „need käerauad on väga ebamugavad. Kas te oleksite nii kena ja teeksite need lahti, et veri mu kätes jälle ringi hakkaks käima?“ Lucius Ferrum noogutas, toomata kuuldavale ainsatki sõna, sammus Jacksoni juurde ning avas tema käerauad, mis kolksatuse saatel maha kukkusid.

Ülekuulamisruumi uks paiskus lahti ning sisse tormasid kaks meest ja üks naine, seltskond kõrvalruumist. Kõik kolm vinnastasid püssid ja sihtisid nii Morieni kui ka Lucius Ferrumit, ke sseisis paigal nagu nukk, oodates järgmist käsklust. „Uurija Ferrum, mida te teete?“ oli kaelas rippuvate suurte kõrvaklappidega naisuurija hämmeldunud. „Te olete kohustatud ülekuulatavad raudus hoidma kuni ülekuulamise lõpuni...“ Tema silmad kohtusid Morieni omadega ning Morien kordas varem lausutud võimusõnu, seekord veelgi jõulisemalt. „Dakk al-baab, taraq al-žauaab,“ sõnas ta ja ristas oma pilgu kõigi kolme tuppa tunginud kontvõõra omaga, kes sarnaselt Lucius Ferrumile paigale tardusid. „Visake oma relvad maha ja ärge liigutage enne, kui ma teile selleks loa annan.“ Kolm paari tühje silmi põrnitsesid talle vastu. „Kuidas soovite,“ laususid nad ja jäid liikumatuks ja tummaks kui mannekeenid.
Morien sulges silmad ning kujutles vaimusilmas heledapäise ja siniste silmadega kergelt päevitunud tütarlapse kaunist tedretäpilist nägu ning manas selle kujutluspildi enda silme ette nii ehedana, et ta võis lausa tunda, kuidas tütarlapse peenikesed sõrmed tema omadega põimuvad ning kuidas kujutlustes nähtud näitsik tema osaks muutub, mähkudes kaitsva Uduna tema ja Jacksoni ümber.
Kuju, kes Morienile silmade avamise järel peeglist vastu vaatas, ei meenutanud enam millegi poolest ei Jacksonit ega ka Morieni. Kui Morien peeglisse vaatas, nägi ta seal tüdrukut, kelle lahtised blondid juuksed voogasid vabana üle ta õlgade, kelle kitsad naiselikud huuled punetasid nagu kirsid ning kelle peenikesed neiukäed olid uppumas suurtesse meesteriietesse, mida ta seljas kandis.
Morien oli võtnud Udu abil Luna Nueva näo.

Ta hingas sügavalt sisse ja välja ning kuigi tüdruku nägu peegelduselt kadus ja taas Jacksoni omaga asendus, teadis ta, et on Udu kindlalt kinnitanud ja et peale tema ei ole keegi teine selles ruumis võimeline sellest läbi nägema, eriti seetõttu, et hetkeks oli Udu petnud ära ka Morieni enda silmad ja lubanud tal näha enda loodud illusiooni selle täies hiilguses.
„Vaadake mulle otsa,“ ütles ta oma neljale ohvrile ning kui nad kõik oma pilgu tema poole pöörasid, hakkas ta vaikselt rääkima, püüdes oma häält võimalikult naiselikuks muuta, kuna erinevalt Kirast – Evan Michael Reedist - , kes oli surnu hinge allmaailmast tagasi kutsunud ja meelitanud teda endast läbi minema, et tema olemus enda olemuseks muuta, oli Morien võimeline võtma üle ainult Luna Nueva välimuse, saamata sellega kaasa kübetki tema isikust, mis tal ees seisvat ülesannet raskendas.
Oma aastatuhandete pikkuse elu jooksul oli Morien uinunud paljudes kehades ning tal oleks olnud võimalik võtta endale ka mõni mehelikum vorm. Kui ta vaid soovinud oleks, oleks ta võinud välja näha nagu juudi rabi Aharon esimesel Jeesus Kristuse järgsel sajandil, viiking Sigvat, kes esimese millenniumi paiku ühes oma kaaslastega Ameerika suunas purjetas, Hiina keisri Wén Di õukondlane Chaoxiang Tseng, Kaemon Kurunuma, vaikne ja edutu Edo perioodi maastikumaalja või Jose Pineda, kuulus Hispaania kunstnik. Ta pidas kõigist inimestest, kelle keha talle pelgupaika oli pakkunud, väga lugu, kuid mitte keegi neist ei imponeerinud talle nii väga nagu Luna Nueva, ühest väikesest Hispaania kolkakülast pärit ennustaja, kelle sisemuses magades oli ta olnud kõige lähemal ärkamisele ja vabaks saamisele.

„Ad-dunja miraaja auraiha tuuriik,“ lausus Morien ja ühegi toas viibiva isikuga silmsidet katkestamata hakkas ta kõnelema. „Te unustate kõik, mida te täna ülekuulamisruumis nägite ning ei mäleta ei Jackson Robersti nägu ega ka nime ja isegi kui need teile kunagi meenuvad, usute te siiralt, et leidsite ta süütu olevat ning lubasite tal vabatahtlikult minna.“ Kõigil neljal näol peegeldus mõistmine ning kui Morien oli veendunud, et nad on tema hüpnoosi kütkes, nipsutas ta sõrmi ning tõi nad transist välja, vaadates peaaegu naudinguga, kuidas nii meeste kui ka naise näol võttis üürikesteks hetkedeks maad segadus, enne kui totakas naeratus end neist igaühe näole kleepis.
Maailm oli peegel ning õigeid võimusõnu vallates võis ta näidata seda, mida talle vastu näidati.

Lucius Ferrum pööras oma pea Morieni poole ja hetkeks ei suutnud ta end judistamast hoiduda, tundes, nagu näeks mees tema sõnadest hoolimata nii läbi teda ümbritseva Udu kui ka tema keha katva naha ja vaataks otse tema südamekõõlustesse. Lucius Ferrumis oli midagi tuttavliku, mis Morienis õõnsa tunde tekitas, kuid kahjuks või õnneks ei teadnud ta, mis nimelt. Mis siis, kui Lucius Ferrum nägi teda läbi...
„Vabandage, preili, aga kõrvalistel isikutel on ülekuulamisruumis viibimine keelatud.“
...aga see oli võimatu.
„Palun andestage mulle,“ lausus Morien tasasel häälel ning plaksutas ripsmeid, nagu Lauren seda ikka teha tavatses, lootes, et ei näe seda tehes välja nagu prostituut. Mitte et kusagil oleks leidunud mõni prostituut, kes erutas oma kliente halvasti istuvate meesteriiete kandmisega. „Ma eksisin uksega,“ ütles ta vabandavalt ning Lucius Ferrum naeratas talle lahkelt, pühkides kiiresti minema kõik Morieni kahtlused. „Kas ma juhatan teid välja?“ Morien raputas pead. „Aitäh pakkumast, aga ma leian ka ise väljapääsu.“ Ta lehvitas viisakalt hüvastijätuks ning lahkus ülekuulamisruumist, kõndides rahulikus tempos, et mitte ülemäärast tähelepanu äratada. Olles viimaks politseijaoskonnast välja pääsenud ja turvaliselt tänava ületanud, jäi ta inimtühja bussipeatusesse seisma ja andis alles siis Jacksoni meeled nende õige omaniku käsutusse tagasi.
„Morien!“ röögatas Jackson nii ebanaiselikul häälel, et kui keegi teda praegu kuulnud oleks, oleks ta kahtlemata arvanud, et kauni tütarlapse näol on tegemist hoopis transvestiidiga. „Kuidas sa julged mind...“ „Kuidas küla koerale, nii koer külale,“ lausus Morien ega teinud Jacksoni pahurast toonist väljagi. „Ka sina lülitasid mind täna ühe korra välja, nii et me oleme tasa.“ „Aga miks?“ ei saanud Jackson aru. „Kas sa mäletad, mida Kira ütles?“ päris Morien ja vestlus, mis tema ja Kira vahel leidnud oli ja mida ta hiljem ka Morieniga oli jaganud, meenus talle taas.

„Udu on maagia liik, mis võimaldab surelike taju väänata ja panna neid illusioone nägema,“ kostis Kira. „Inglid ja deemonid on seda juba tuhandeid aastaid inimeste hulka sulandumiseks kasutanud ja Udu kontrollimise võime on olemas kõigil taevastel ja allmaailmast pärit olenditel olenditel ja ka inimestel, kelles voolab nende veri. Udu kasutamiseks piisab vaid tahtest, kuid Udu loodud illusiooni hoidmine on väga kurnav ning inglite või deemonite verd inimesed sellega hakkama ei saa.“ „Seega...“ alustas Jackon ning Kira, taibates, mida ta küsida tahab, noogutas. „Sebiel hoiab seda minu eest...“

„Ma ei olnud kindel, kelle kuju sa Udu abil võtad ning kui kaua sa seda hoida suudad ja otsustasin seda sinu eest teha,“ sõnas ta. „Nii kriitilises olukorras on oluline, et kõik läheks õigesti ja ma ei saanud riskida sellega, et sa võtaksid endale näiteks Britney Spearsi kuju...“ „Britney Spears on nii läbi kukkunud,“ vastas Jackson. „Lady Gaga on palju vingem...“ „Sellest hoolimata ei tulnud riskimine kõne alla,“ jäi Morien endale kindlaks. „Kas sul on minu valitud kuju suhtes kaebusi?“ „Jah,“ vastas Jackson. „See on valest soost!“ „Sugu on suhteline mõiste,“ pomises Morien, „eriti seetõttu, et seda näevad ainult teised inimesed, mitte sina ise. Hmm...“Morien vajus mõttesse. „Ma tean ideaalset kleiti, mis Luna Nueva kehaehitusega sobiks, aga ma ei ole kindel, kas see SULLE selga läheb...“ „Unusta ära!“ käratas Jackson. „Enne hakkab Venemaa ümber oma telje pöörlema, kui ma kleidi selga panen!“ „Venemaa ei saa ümber oma telje pöörelda, kuna see ei ole mitte planeet, vaid riik,“ selgitas Morien, „ja ma kardan, et kleidi kandmise osas jääme me sinuga eriarvamusele. Lühike punane kleit sobiks sulle suurepäraselt...“ „Ei iialgi!“ ei kannatanud Jackson vastuvaidlemist ning et Morieniga vaidlemisest pääseda, hüppas ta ruttu peatusesse sõitnud bussi peale ning potsatas istuma kahe noormehe vahele, kes teda tema suureks meelehärmiks üsna huvitatult uurisid ning Jacksonile tundus, nagu püüaks nad teda silmadega lahti riietada. Jacksonile meenus nägemus, mida ta kord Luna Nuevast näinud oli ning pidi tunnistama, et kuigi ta oli surnud üle seitsmekümne aasta tagasi, oli tema välimuses, millega Jackson nüüd teiste silmi pettis, ajatut ilu, mis lubas tal ka kammimata juustega ja huulepulgata imekena välja näha.

Bussipeatusest oli Samhainshire’i kodutute varjupaika vaid kahe minuti tee ning Jackson oli juba selle ust paotamas, kui Morien teda peatas. „Oota,“ palus ta. „Sa pead sellest uksest sisenema Jackson Robertsi ja ei kellegi teisena.“ Morieni kehutusel sulges Jackson silmad ning tundis, kuidas Udu tema pealt laskub. Udusse mähkununa ei olnud ta arugi saanud, kui raske selle kookoni kandmine oli, aga kui Udu hajus, tundis ta, nagu oleks keegi tema selga asetatud kivi haihtuma pannud ja tal oli palju kergem hingata. Ta astus uksest sisse, kõndis oma madratsini ja heitis selle peale pikali, sulgedes silmad, et veidi puhata, kuid juba kaks sekundit hiljem puudutas kellegi käsi ta õlga ja Jackson hüppas istuli, vahtides enda segajaga tõtt.
Slice’iks kutsutud noormees, kes kandis endiselt sama katkise varrukaga jopet, mis oli tal olnud seljas tol õhtul, mil Jackson teda esmakordselt nägi, kummardus tema kohale ning tema silmades kumas mingi emotsioon, mida Jackson ei mõistnud.

„Sa...“ alustas Slice ja neelatas. „Kuidas sa seda tegid?“ Jackson heitis talle arusaamatu pilgu. „Mida?“ „Ma ei taha küll oma nina igale poole toppida, aga ma lihtsalt nägin seda ja...“ Jackson tundis, kuidas ta südame alt külm jutt läbi käib. Oi, oi, oi, see nüüd küll hea ei olnud. „Mida sa nägid?“ päris ta karmilt. Slice’i vastus ei olnud talle sugugi meeltmööda. „Seda, kuidas sa olid, noh, alguses tüdruk, aga siis enam ei olnud, sest siis olid sa sina. Saad aru, mida ma mõtlen?“ Kuigi Slice’i sõnastus oli küllaltki segane, sai Jackson temast liigagi hästi aru.
Slice oli sattunud peale, kui Morien tema ümbert Udu hajutas.
**
Lucius Ferrum viipas käega, andes oma kolmele kaaslasele, kes sarnaselt temale ülekuulamisruumis kummalisse vahejuhtumisse olid sattunud, märku oma kabinetist lahkuda, ning kui nad ukse enda järel sulgesid, võttis ta endale vabaduse lauale istuda ja oma sülearvuti enda põlvedele tõsta ning purskas valjusti naerma.
„Ma leidsin su, Morien,“ naeris ta, vaadates ikka ja jälle Jackson Robertsi ekraanil vilkuvat fotot, millel kujutatud isiku näojooned ta juba ammugi unustama oleks pidanud. „Ma leidsin su!“

Ups.

See jutt on nagu hüperbool. Alguses on igav ja siis läheb aina meeletuma kiirusega põnevamaks.

See Ferrum meeldib mulle aina vähem ja vähem ning arvestades seda, et ta mulle kohe alguses ebameeldiv tundus on minu praegused tunded tema vastu...mitte kenad.
Eks ma siis loodan Kira ja Jacksoni enda pärast, et keegi tapab Kira enne Jacksonit.
UUT!

Hüperbool on minu jaoks väga matemaatiline mõiste, aga aitäh

Lucius Ferrum ei peagi kellelegi meeldima, tema rolliks on olla...ee...ma ei saa seda praegu öelda

Kohe selgub, kelle jaoks Kira tapmine veel oluline on.

Enjoy! (and scream if you see any stupid mistakes )
**

51.2


„Ja Jehoova Jumal valmistas inimese, kes on...põrm, mullast, ja puhus tema ninast tati välja; nõnda sai inimene elava hinge. Ja Jehoova Jumal istutas Eedeni rohuaia...ee...maa päikesepoolsele küljele ja...pani sinna inimese, kelle ta oli valmistanud. Ja Jehoova Jumal laskis maast tõusta kõiksugu...puid, mis olid...head rohelised ja...söödavad, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu. Ja Eedenist väljus jõgi...muru kastma, sestpeale jagunedes...jagunedes...jagunedes...“ Troy Ilioni teravatipuline saba virutas Arrale vastu selga kui piits, jättes sellele inetu verise vorbi, järjekorras juba viienda, mis tema halli noviitsirüü ära määris.

„Vale, vale, vale,“ lausus incubus ning tema saba keerdus ümber ta jala, oodates järgmist võimalust rünnata. „Luba mul sind parandada. Need Esimese Moosese Raamatu read kõlavad järgmiselt: Ja Jehoova Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku; nõnda sai inimene elavaks hingeks. Ja Jehoova Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle ta oli valmistanud. Ja Jehoova Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis armsad olid pealtnäha ja milledest oli hea süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu. Ja Eedenist väljus jõgi rohuaeda kastma, sestpeale jagunedes neljaks haruks; esimese nimi on Piison, see voolab ümber kogu Havilmaa, kus kulda on; selle maa kuld on hea, seal on bedolavaiku ja karneoolikive. Ja teise jõe nimi on Giihon, see voolab ümber kogu Kuusimaa. Ja kolmanda jõe nimi on Hiddekel, see voolab hommiku pool Assurit; ja neljas jõgi on Frat.“ Tema pikkade kriipivate küüntega käsi haaras Arra lõuast ning kergitas seda, sundides teda enda rubiinpunastesse silmadesse vaatama. Kui Troy Ilion ta hommikul kell 7 Millenniumi Madude peakorteri kolmandal korrusel asuvasse konverentsiruumi ettelugemisele oli kutsunud, oli ta näinud küll välja pisut unine, aga igati inimlik, ent kui ta kuulis, kui süüdimatult Arra püha teksti väänas,  kadus tema isu halva mängu juures head nägu teha õige pea ja olgugi et ta Arra ees seistes vaid osaliselt oma inimlikust vormist loobus, piisas sellest Arrale meelde tuletamiseks, kellega tal tegemist on. Mitte et see Arrale eriti lugenud oleks, aga siiski.

„Seitse päeva ja seitse ööd oled sa lakkamatult Piibli seltsis veetnud ning kõigi eelduste kohaselt peaksid kõik Viis Moosese Raamatut sul esimesest sõnast viimaseni peas olema, kuid sa ei ole suutnud korralikult meenutada isegi esimesi kirjakohti!“ Arra krigistas seda kuuldes hambaid. Jah, pagana pihta, kui Troy Ilion tema toa ukse lukustanud oli ning talle Piibli pihku oli surunud, andes talle käsu õppida pähe Piibli viis esimest raamatut, mis, kui Arra nüüd hoolega järele mõtles, ilmaasjata Moosese järgi olid nimetatud, kuna Mooses ise neid ei kirjutanud, oli ta kahtlemata eeldanud, et Arra paneb oma peopesa raamatu vahele ja imab selles leiduva teksti endasse nagu Kim Basinger mingis magedas tulnukafilmis, kuid Arra polnud sellest puust. Kui ta oleks olnud puust, oleks ta olnud üks igavene Pinoccio või Buratino või kuidas seda puust poissi kutsutigi ning nukumeistri nöörid oleks teda teksti pähe õppimisel kontrollinud, kuid Arra polnud midagi enamat kui vaid inimene, olgugi et paranormaalsetele nähtustele pisut rohkem avatud kui teised, ning tema pea polnud prügikast. Kuigi ta alguses tõsimeeli oma ülesande kallale oli asunud, edenes see tal nii vaevaliselt, et koraanikoolist oleks ta ilmselt ammu välja visatud ja mida kaugemale ta jõudis, seda halvemini read talle pähe jäid, kuni kogudusetelgi kirjeldus lõplikult tema õppimise katkestas ja ta magama uinutas. Iga jumala kord.
Troy Ilion laskis Arra lõua lahti, hüppas ovaalsele lauale, mida ääristasid rohelise sametiga kaetud puust toolid, ning hakkas sellel kärsitult edasi-tagasi kõndima, saba vonklemas nagu kassil. Ilmselt oli ta vihane ja ega Arra teda selles eriti süüdistada ei saanud, sest lõppude lõpuks polnud ta oma ülesandega hakkama saanud, aga mida rohkem ta selle ülesande sisu vaagis, seda rohkem tahtis ta teada...

„Mis kasu Piibli pähe õppimine mulle Kira Yukari tapmisega seoses annab?“ pahvatas ta juba kaua oma peas keerelnud küsimuse viimaks välja. „Kas ma seon ta tooli külge ja tsiteerin seni jumalasõna, kuni ta igavusse sureb?“
Jah, just Kira Yukari tapmine oli see, mis Arrale eesmärgiks oli seatud ning mille pärast Lawrence Dwyer nii väga tema Millenniumi Madude liikmeks astumist oli soovinud.

Troy Ilion istus lauale, kõlgutas jalgu üle ääre, ning raputas pead. „Iga noviitsi tee Millenniumi Madude organisatsiooni kõige alumisel astmel algab Piibli pähe õppimisest,“ selgitas ta, „ning alles siis, kui noviitsid sellega hakkama saavad, võimaldatakse neil päris treeningu juurde siirduda. Ka sina, Arra, oled noviits...“ „Ma olen noviits, kes sooritas Seitsmiktesti ilma väljaõppeta!“ Seni oli Arra põlvili põrandal istunud, kuid nüüd tõusis ta püsti ja jäi Troy Ilioni ette seisma. „Ma tean, et sa oled vägagi huvitatud sellest, milleks ma veel siis võimeline olen, kui mind natuke treenida. Sa ju ei kavatse ometi mind nii kaua pidurdada, kuni Piibel kogu oma aus ja hiilguses mulle pähe jääb? Selleks ei ole piisavalt aega.“ Ta asetas käed rinnale risti ja jäi Troy Ilioni järgmist sõnavõttu ootama. „Piibel on kogu Euroopa kirjanduse alustekst ning...“ „Ära räägi mulle kirjandusteadusest,“ ütles Arra turtsakalt. „Sõda ei võideta kirjanduse, vaid jõuga.“  „Feministid vaidleksid sulle vastu,“ märkis Troy Ilion, „aga kuna ka see jääb kirjandusteaduse valdkonda, ei hakka ma sulle sellest pikemalt rääkima.“ „Sellest?“ Arra saatis oma õpetajale, sest see Troy Ilion ju oli, söaka pilgu. „Millest sa siis mulle pikemalt rääkima hakkad?“

Troy Ilion puhkes südamest naerma ning tema saba kerkis õhku, patsutades Arrat õlale. „Inimese kohta, kelle vastu Jonathan Dwyer isiklikku huvi tundis, on sul temaga äärmiselt vähe ühist. Kuigi Jonathan ei olnud uskuja, teadis ta, mis on alandlikkus ja käskudele allumine ei olnud tema jaoks mingi probleem. Sina, Arra, küll usud, aga ei taha käskudest kuuldagi ja eelistad end vähegi ebameeldivatest ülesannetest välja keerutada.“ Arrale meenus kord, kui ta ühes Jonathaniga restoranis oli käinud ning kuidas Jonathan oli talle Morien-Sebielist kõnelevat legendi peast jutustanud ja sinna sisse ka piiblitsitaate pikkinud, ilma et oleks pidanud kordagi raamatust tuge otsima, ja ei kahelnud hetkegi, et Jonathani pea oli Millenniumi Madude liikmele ja Varjude Lordile vajalikest teadmistest tulvil, aga kuigi ta oma pead väga hästi kasutada oskas, ei suutnud ta takistada seda enda õlgadelt lendamast. Jumal kaitses lolle, sest need ei olnud talle nii ohtlikud.
„Mulle meeldib elada,“ tunnistas ta, „ja ma olen veendunud, et võitluses Kira Yukariga ei loe teadmised, vaid oskused.“
Elamine...jah, see meeldis Arrale väga, hoolimata sellest, et veel hiljuti oli mõte surmast tema meeli tumestanud ja alles Jacksoniga kohtumise järel oli tema maailm veidi helgemaks muutunud. Hetkeks triivis ta oma mõtetes tagasi päeva, mil ta Jacksonile oma kaartidel kirjas olevast tulevikust jutustanud oli.

„Esimene kaart – minevik,“ lausus ta rõõmutul toonil. „Ma näen oma perekonna lagunemist ja seda, kuidas mu pereliikmed minu juurest kaovad. Teine kaart – hetkeolukord. Ma vaevlen minevikus toimunud sündmuste tagajärgede käes ja ei suuda nendest lahti lasta. Kolmas kaart – lähitulevik. Minu teele satuvad jõud, kes minu üle võimu haaravad ja mu enda tahet panevad täitma. Neljas kaart – soovitatav lahendusviis. Ma täidan kõik nende soovid, sest viies kaart – ümbruskond – näitab nende poolt tulevat eiramatut survet. Kuues kaart – takistavad faktorid. Keegi, kes vannub kättemaksu, on valmis kogu oma jõuga mulle vastu seisma. Seitsmes kaart...“ Ta hingas sügavalt sisse ning tegi hetkelise pausi. „Mis võiks olla selle saatusliku kaardirea viimane kaart, Jackson?Ma ootan õiget vastust.“
Jackson neelatas ja hammustas huulde. „Surm,“ lausus ta lõpuks. „Seitsmes kaart on surm.“
Arra noogutas. „Jah, surm. Kui täpne olla, siis poodu, kuid ma kardan, et selle kaardi positsioon teiste kaartide seas ei jäta mingit kahtlust. Enamgi veel, see lubab mul näha asju täiesti selgelt. Vähe sellest, et viimane kaart mulle surma ennustab. Selle kaardi järgi mind reedetakse ning reetur on pärit minu lähikonnast, kuid mitte perekonnast. Minnes veelgi kaugemale, on mul alust oletada, et minu reetmise taga on sama isik, kes mulle kättemaksu vannub. Keegi, keda ma väga hindan, astub minu vastu välja ning hoolitseb selle eest, et ma sellest eluga ei pääseks. Aeg, mis mulle jäänud on, ei kulge enam kõverjoont mööda, vaid on muutunud sirgeks ning selle sirge lõpp jõuab iga päevaga lähemale.“

Kuigi Jackson oli suutnud Arra peaaegu uskuma panna, et tulevik on tema enda kätes ja et ta ei tohiks seda ennustuse järgi elada, ei saanud Arra eirata, et osaliselt olid kaardid juba tõtt kõnelenud ja kuigi veel olid kahe viimase kaardi kuulutatud sündmused olemata, ei saanud keegi öelda, et neid ei juhtu...
...isegi kui Arra soovis elada tuleviku nimel rohkem kui eales varem.
„Ma kardan, et sa oled liiga enesekindel.“ Troy Ilion tõstis oma nimetissõrme ja näkitses mõtlikult oma küüneserva, aga kuna tema küüs oli umbes viis sentimeetrit pikk, nägi see välja nii, nagu püüaks ta endale nuga suhu suruda. „Seitsmikust jagu saamine oli kahtlemata suur samm, aga Kira Yukari võõrustab Sebieli, langenud ingli Morien-Sebieli ühte poolt, kelle võimed ületavad koguni Varjude Lordi omad ja...“ „Seda nüüd küll,“ nõustus Arra. „Ega ta muidu ei tahaks, et mina tüübile otsa peale teen, sest nii on ju tema jaoks palju ohutum. Aga...“ Ta põrnitses Troy Ilioni vastikust väljendaval ilmel. „Kas sa tead, et see näeb rõve välja?“ Troy Ilion kehitas õlgu, kuid jättis oma küüne närimise Arra sõnade peale katki. „Mul on tunne, et sa tahtsid midagi muud öelda.“ „Tõepoolest.“ Arra tõstis käe oma kõrva juurde, et oma kõrvarõngast näperdada, ent talle meenus, et isa Marcus oli selle ära võtnud ning tal ei jäänud muud üle, kui oma käsi pettunult langetada. „Miks Lawrence üldse teda tappa soovib?“ „Sest ta on ohtlik,“ ütles Troy Ilion kõhklemata.

„Ka Jackson Roberts on ohtlik, ilmselt Kira Yukarist ohtlikumgi,“ selgitas Arra. „Kira Yukari võõrustab Sebieli, kes on juba aastatuhandeid illusioonide küüsis vaevelnud ning ei mäleta oma õigest minevikust kübetki, Morien aga on juba mõnda aega täiesti ärkvel. Ma nägin tema ärkamist oma silmaga ja ma ei suuda mõista, miks Lawrence just Kirat Yukarit suuremaks ohuks peab.“ „Arvatavasti on see seotud tema positsiooniga Millenniumi Madude soosikute nimekirjas,“ pakkus Troy Ilion. „Sellesse nimekirja satuvad vaid need, kes võivad organisatsioonile ühteaegu nii kasu kui kahju tuua ja nende number näitab nende ohtlikkuse taset. Jonathan Dwyer oli isik number 49, sina oled isik number 34, Jackson Roberts on isik number 18 ja Kira Yukari on isik number 2. Vaid Varjude Lord ise teab, millistel põhjustel keegi kui ohtlikuks klassifitseeritakse, aga tema otsuses ei tohi kahelda.“ „Kui Kira Yukari on isik number 2, siis kes on isik number 1?“ uuris Arra. Ei saanud ju ometi olla teine, kui sulle esimest ei eelnenud, või sai? „Mul on hea meel, et sa seda küsisid,“ sõnas Troy Ilion, „sest see võimaldab mul jagada sinuga midagi, mida sa veel ei tea. Isikut number 1 ei ole olemas ja ei ole kunagi olnud.“ „Mida?“ Arra suu vajus üllatusest lahti. „Kust otsast see loogiline on?“ „Igast otsast,“ vastas Troy Ilion. „Kui keegi Millenniumi Madude soosikute nimekirjas olevatest isikutest peaks muutuma nii ohtlikuks, et temast saab isik number 1, alustaks Varjude Lord terve organisatsiooni mobiliseerimist ning midagi sellist ei ole Millenniumi Madude ajaloos veel juhtunud.“ „Ja ajaloost õpime me seda, et inimene ei õpi ajaloost,“ märkis Arra, sest tema polnud isegi mitte ajalugu õppinud. „Millegi toimumata jäämine minevikus ei välista selle toimumist tulevikus...“ „...ja tõenäoliselt ongi just see põhjus, miks just Kira Yukari surma vajalikuks peetakse. Teiselt kohalt esimeseni on vaid üks samm ning Lawrence ei kavatse talle selle sammu astumiseks võimalust anda.“

„Ma olen mõelnud...“ „Jah?“ Troy Ilion piidles Arrat üsna huvitatult. „Rõõm kuulda, et sa vähemalt mõtlemisega vaeva oled näinud, sest õppimises pole sa sugugi nii edukas olnud...“ „Ma olen mõelnud, et Lawrence’i jaoks on Kira elu võtmine pisut teist liiki eesmärk, kui ta välja laseb paista,“ sõnas Arra. „Mulle tundub, et tal on sellega mingi isiklik värk.“ „Mingi isiklik värk?“ ei saanud Troy Ilion aru. „Kas sa pead silmas, et sinu arvates saab Varjude Lord tema surmast isiklikku kasu?“ „Justament,“ ütles Arra. „Ja mis see sinu arvates olla võiks?“ uuris Troy Ilion üsnagi huvitatult. Nüüd oli Arra kord õlgu kehitada. „Kes teab.“ „Tegelikult...“ Incubuse huulile kerkis muie ja tema saba vonkles peaaegu lõbustatult. „Sul on võimalus see välja uurida.“ „Kuidas?“ Arra silmades vilksatav tuluke oli selgelt uudishimulik ning sellest innustust saades otsustas Troy Ilion jagada Arraga saladust, mida teadsid vaid vähesed ja mille ka tema ise vaid seetõttu teada oli saanud, et oli juhtunud kord oma kasuisa Kheiron Ilioni ja Lance Dwyeri vestlust pealt kuulama. Tal ei olnud isegi kindel, et mehed tõtt rääkisid, aga maailmas, kus ta elas, oligi keeruline midagi kullana võtta...
„Selleks, et Lawrence Dwyerilt informatsiooni saada, tuleb sul ta ära võrgutada,“ ütles ta muiates.
Arra reaktsioon oli kiirem kui valguse kiirus.

„Unusta ära!“ röögatas ta ning tegi katse uksest välja söösta, kuid Troy Ilioni saba, mis end ümber ta kaela keris, tõmbas ta põrandale pikali ja vedas ta uksest eemale, nii et Arra kuidagi lahkuda ei saanud. „Ma ei tea, mida sulle minu kohta räägitud on, aga enne lasen ma ennast oksa tõmmata, kui...“ „Ma kardan, et sa said minust pisut valesti aru,“ üles Troy Ilion ja nööris Arra kõri oma sabaga nii tugevasti kinni, et Arra sai vaevu hingata, vastu vaidlemisest rääkimata, ning oli sunnitud incubuse jutu ära kuulama. „Vampiiri võrgutamine erineb täielikult sellest, mida inimesed võrgutamiseks nimetavad,“ ütles ta. „Vampiiri võrgutamiseks nimetatakse vampiiri endale allutamist. Nagu sa tõenäoliselt tead, saab vampirism saab alguse hammustusest ja hammustusjälg jääb alatiseks vampiiri kehale. Selleks, et lühikeseks ajaks Lawrence Dwyeri üle kontrolli saavutada, tuleb sul oma hambad tema hammustusjälge lüüa.“ Ta saba keris end aeglaselt Arra kaela ümbert lahti, jättes poisi põrandale köhima ja läkastama.
„Ja kuidas ma seda sinu arvates tegema peaksin?“ nõudis Arra niipea, kui oma kopsud õhuga oli täitnud. „Äkki vedeleb sul kuskil raamat „Vampiiri võrgutamine võhikutele“?“ Troy Ilion raputas pead. „Ma kardan, et mitte, kuid ma olen veendunud, et raamatust abi otsimise asemel peaksid sa lähtuma isiklikust inspiratsioonist...“ „Nii et ma peaksin selle neetud vampiiri juurde marssima, ütlema, et ma tahan ta muskleid katsuda ja lootma, et ta selle eest mu kõri läbi ei hammusta?“ Arra näis neid sõnu välja süljates nii vihane, et Troy Ilion igaks juhuks veidi taganes, et vältida seda, et Arra hambad Lawrence Dwyeri ihu asemel hoopis tema jalaga kohtuvad. „Selline mesijutt võib ju vallalistele naistele mõjuda,“ sõnas ta, „kuid meie kallist Varjude Lordi sellega ei meelita.“ „Nii et ma lõikan hoopis oma randme läbi ja lähen tema käest plaastrit laenama?“ pakkus Arra.

Troy Ilion ohkas. „Arra, Arra, Arra, miks nii ekstreemne? Esmalt oled sa valmis meelitama teda oma kehaga, seejärel aga oma verega...“ Ta asetas käed rinnale risti. „Oma tahtmise saamiseks on ka meetodeid, mis ei seisne enda ohvriks toomises. Ma annan sulle väikese vihje,“ lausus ta. „Lawrence’il on foobia, mida sul on võimalik tema vastu kasutada.“ „Ja see oleks?“ „Ta kardab paaniliselt ämblikke.“ Troy Ilion muigas. „Kui ma sulle rohkem ütleksin, rikuksin ma sellega usaldust, millega Varjude Lord minusse suhtub, aga ma arvan, et sellest informatsioonist piisab plaani välja mõtlemiseks.“ „Ja Piibel?“ küsis Arra, judistades ennast mõtte juures, et peab kirjakohtade pähe tuupimist jätkama. „Ma luban, et kui sa Lawrence’i varjatud eesmärgi välja suudad uurida, jääb Piibli pähe õppimine ära ja sa saad ka oma riided tagasi, aga ma loodan, et sa tead, et kui sa läbi peaksid kukkuma, ei saa ma sind toetada ja teen näo, nagu oleksid sa mind oma plaanidest teadmatuses hoidnud.“ Ta viskas pilgu kellale, mis näitas juba peaaegu kaheksat. „Ma ootan sinult tulemusi hiljemalt ülehomseks ja kui sul mulle neid selleks ajaks näidata pole, ootab sind ees uus ettelugemine ja hoia oma nahk, kui sa peaksid veelkord ütlema, et Jumal puhus inimese ninast tati välja. Kui Jumal seda teinud oleks, nohu ei eksisteeriks...“ Tema saba seadis end noolekujuliseks ning osutas ukse poole, andes Arrale mõista, et tal on aeg oma kambrisse naasta. Ta lahkus konverentsiruumist, kõndis korrus allapoole ning suundus oma tuppa, kus oli ainsaks mööblitükiks voodi, kuigi põrandal olevad jäljed lubasid oletada, et kunagi oli selles toas olnud ka riidekapp, kummut ja isegi ümmargune laud ja selle juurde kuuluvad toolid.

Arra võttis oma noviitsirüü seljast, viskas selle voodile ning sammus akna juurde, kaedes hommikusse hämarusse, vaadates Millenniumi Madude peakorteri vastas asuvate majade siluette.
Ta teadis, milline hoone nende vastas asus.
Ta teadis, kus ta viibib.
Ta teadis, kuidas kõige kiiremini põgeneda, kui see vajalikuks peaks osutuma, aga ei saanud seda teha, sest...
Ta tundis endal kellegi pilku ning surus oma näo vastu aknaklaasi, et läbi pimeduse näha.
Teisel pool tänavat kasvas kuivanud tammepuu, mille all seisis hämarusse mähkunud kogu, kelle silmad, üks sinine ja teine lilla, Arra akent uurisid. Kuigi esmapilgul tundis Arra nende kahe teineteisest nii erineva silma suhtes kerget võõristust, taipas ta, et tunneb mõlemad ära, nii sinise kui lilla.
Nii Jacksoni kui Morieni, kes tundusid olevat üheks saanud.
Kui Millenniumi Maod oleksid vaid teadnud, et isik number 18 seisab nende peakorterist vaid paari meetri kaugusel, oleksid nad kindlasti...
Oot-oot.
Miks Jackson seal oli?
Ja Jackson polnud isegi mitte üksi. Tema kõrval seisis veel keegi ja kuigi Arra teda vaid vaevu nägi, meenutas midagi tema kehahoiaku juures talle Everity kunagist kallimat Marcel Arcelust, kes oli pärast ehitusplatsil saadud traumat, mis ta kurdiks jättis, Everity juurest hingekosutust otsinud ja seda ka leidnud, kehalisest kosutusest rääkimata. Kuigi Marcel ja Everity käisid vaid paar kuud, veetis Marcel suurema osa sellest ajast Everity juures, jalutades aluspesus mööda korterit ringi ja jagades Arraga viipekeele tundides õpitut, kui tal selleks vähegi võimalust oli.
Jacksoni kõrval seisev poiss ei olnud Marcel Arcelus, kuid enne, kui Arra end takistada suutis, oli ta juba oma käed üles tõstnud ja kiirete viibetega küsimuse moodustanud.

„Miks sa siin oled?“
Arra polnud viipekeelt juba aastaid kasutanud ning oli üsna roostes, mis tähendas, et tegelikult võis tema küsimus tähendada ka seda, kas kurke müüakse allahindlusega, aga sellel ei olnud mingit tähtsust, sest nii või teisiti ei saanud keegi temast aru...
Aga Arra suureks üllatuseks kummardus poiss Jacksoni poole, nad vahetasid paar sõna ning hetk hiljem viiples poiss vastu. Vaat kus positiivne lops.
„Ma tahtsin veenduda, et sinuga on kõik korras.“
Nii et Jackson muretses tema pärast. Arra oleks talle meeleldi öelnud, et eelkõige peaks Jackson iseenda pärast muret tundma, kuid aimates, et see tooks endaga kaasa pika ja tüütu vaidluse, otsustas ta seda mitte teha. Küll Jackson juba enda eest hoolt oskas kanda.
„Kas ma näen välja, nagu oleks minuga kõik korras?“ viiples Arra ja lisas: „See oli väga rumal küsimus.“
„Vabandust,“ viiples poiss vastu, „aga ma ei osanud seda kuidagi teisiti sadestuda.“  Sadestuda? Arra kortsutas kulmu, enne kui käemärgi ära tundis. Mitte sadestuda, vaid sõnastada. Ups.
„Vabandus vastu võetud.“ Pagana pihta, see kätega vehkimine oli peaaegu sama väsitav kui kujundujumine.
„Mida Millenniumi Maod sinust tahavad?“ oli poisi, ei, Jacksoni järgmine küsimus. Tundus, et Jackson teadis, kes tema vangistajad on, mis tähendas, et kui Arra talle ausalt vastab, ei saa keegi teda selles süüdistada.
„Ühe inimese elu.“

Jackson astus lähemale, erivärvilised silmad pimeduses hiilgamas, ning kuigi Arra teda ei kuulnud, teadis ta, milline küsimus tema huultelt pudenes.
„Kelle?“
Aga kui Arra liigselt detailidesse oleks laskunud, oleks teda küll süüdistada saanud ja see oleks olnud halb nii tema kui Jacksoni jaoks.
„Sa tunned seda inimest liigagi hästi,“ vastas Arra ilma viipekeelt kasutamata ning lasi ruloo alla, suundudes vannituppa. Kui ta oleks veel kas või ühe minuti aknal seisnud, oleks see ta meelekindluse kõikuma löönud ja ta ei saanud seda endale lubada. Jackson pidi elama ja selleks pidi Kira surema.
Külm vesi, mis mööda Arra selga alla voolas, kui ta duši alla astus ja kraani lahti keeras, pani tema haavad ebameeldivalt kipitama, kuid võrreldes kõigega, mis teda ees ootas, oli see köömes.
**
Jackson vaatas Slice’ile suurte silmadega otsa ning veel enne, kui ta midagi öelda jõudis, tulistas Morien poisi suunas terve hunniku valesid. „Mina ja tüdruk? Ole normaalne! Mul pole õrna aimugi, millest sa räägid!“ „Ei olegi?“ Slice oli ilmselgelt pettunud. „No kuule, ära nüüd selline ka ole, ma ju nägin oma silmaga, kuidas...“ „Sinu hallutsinatsioonid ei ole minu mure,“ nähvas Morien. „Ma saan aru, et sa kaotasid äsja ühe oma lähedase inimese ning see mõjus sulle rängalt, aga selleks, et temast maha jäänud tühimikku oma elus täita, ei ole sul vaja hakata endale pettekujutlusi looma!“ Ta keeras end külili, tõmbas teki üle pea ning ei lausunud rohkem sõnagi. Slice seisis veel mõne hetke paigal, näol haavunud ilme, ning marssis siis minema, viskudes oma madratsile ja mattes oma näo patja, hakates nuuksuma. Tundus, et Morien oli tabanud hella kohta.

„Sa haavasid tema tundeid,“ sosistas Jackson Morienile vaikselt. Morien ei vastanud esialgu, aga kui ta taipas, et Jackson tajub tema süütunnet niisama tugevalt, nagu oleks see tema enda oma, ei jäänud tal muud üle kui noogutada. „Ma ei ole selle üle uhke, aga see oli paratamatus,“ kostis ta. „Udu olemasolu tuleb surelike eest varjata ja ainult äärmuslikes olukordades võib selle neile paljastada. Kui ma oleksin lubanud sul Slice’ile öelda, et tema silmad ei petnud teda, tähendanuks see tema ohtu seadmist ja kumbki meist ei oleks seda soovinud.“ „Jah, aga...“ Jackson ei teadnud, mida öelda. Loomulikult soovis ta, et Slice, olgugi et ta teda õieti ei tundnudki, oleks väljaspool ohtu, kuid see ei tähendanud, et ta oleks soovinud, et Slice oleks õnnetu ja praegu oli ta vaese poisi, kes oli sarnaselt temale olukorras, kus õnnelikuks olemiseks polnud vähimatki põhjust peale elus olemise, veelgi õnnetumaks teinud, kui ta ära oli teinud, kõigest selle pärast, et ta oli olnud valel ajal vales kohas...
Kodutute varjupaiga asukad saabusid üksteise järel oma viletsasse pesasse tagasi ning kui nende jutuvada hääbus, libises Jackson unne, mis oli nii reaalne, et ühel hetkel tundis Jackson selles ära järjekordse nägemuse.
 Arra istus rätsepistes voodil, seljas imelik hall rüü ja silmad suletud, ning hoidis nimetissõrme järjehoidjana Piibli vahel. „Ja kolmandal päeva hommikul...tuli äikest; mäe kohal oli ränk pilv ja kostis väga vali sarvehääl, nõnda et...kogu rahvas, kes oli Leedus...ei, leeris...värises...“ Ootamatult tõusis Arra püsti ja virutas Piibli käest, nii et selle kaaned küljest rebenesid, ning hakkas mööda tühja tuba, milles voodi oli ainus mööblitükk, kärsitult ringi kõndima. Jackson haaras ta õlast, kuid taipas, et ta on vaid Arra reaalsusesse tunginud võõras, keda pole ei näha ega kuulda. Otsekui selle kinnituseks korjas Arra Piibli põrandalt üles, jättes kaaned maha lebama, ning saatis selle lendu, nii et raamat läbi Jacksoni lendas ning seinaga kokku põrkamise järel veelgi haavatum välja nägi. Vaevumata pühakirja üles korjama, kõndis Arra akna juurde, tõmbas seda katva kulunud valge ruloo üles ning vaatas välja pimedusse. Jackson seisis tema selja taga ning kuigi veel oli pime kui kotis, lõi kõik eemal asetsevate majade ümber ootamatult valgeks, nii et Jackson nägi kahekorruseliste vanade puumajade iga detaili...

Ta hüppas istuli ning krabas oma kotist pliiatsi ja paberi, asudes kiirustades joonistama, et saada  nähtu paberile enne, kui ärkvelolek selle ta peast pühib. Pildi valmis saanud, marssis ta magava Slice’i juurde, kes lamas pooleldi madratsil, pooleldi põrandal, ning raputas teda. „Slice, ärka üles.“ Slice avas aeglaselt oma kergelt punetavad silmad ning vaatas Jacksonile uniselt otsa. „Miks?“ Jackson surus pildi talle nina alla, nii et Slice’il ei jäänud muud üle kui seda vaadata. „Kas sa tead, kus need majad on?“ Pilk, mille Slice Jacksonile saatis, oli trotsi täis. „Võimalik, aga ma ei saa nagu väga hästi aru, miks ma sulle seda ütlema peaksin, kuna ma olen ju ainult idioot, kes loob endale pettekujutlusi...“ „Slice, palun!“ hüüatas Jackson tunduvalt valjemini, kui öörahu ajal võinud oleks. „Ma pean teadma!“ Jackson tõrjudes kõrvale Morieni hoiatava hääle, mis käskis tal ettevaatlikult toimida, ning tundis end taas iseendana. Slice kaalus pikalt, kas mitte Jacksonit ignoreerida ja tagasi magama minna, kuid tundus otsustavat, et nii või teisiti ei tule tal enam und. „Jah, tean küll,“ ütles ta, „aga mis kasu sinul sellest on?“ „Kas sa saad mind sinna viis?“ päris Jackson. Slice kehitas õlgu. „Sõltuvalt sellest, kas mina ka sellest mingit kasu saan.“
Jackson hammustas huulde, aimates, millist kasu Slice saada tahtis ja tundus, et tal ei olnud teist valikut.
„Kui sa mu nende majade juurde viid, siis ma vannun, et räägin sulle selle kohta, mida sa täna nägid, tõtt.“ „Oma ema nimel?“ päris Slice elavnedes. „Ta on surnud,“ vastas Jackson. „Siis oma isa nimel?“ „Mul on sellest tõprast kama, aga olgu,“ jäi Jackson nõusse. „Kas meil on kaup koos?“ Slice noogutas.

Kuna kõik uksed olid lukustatud ja Slice’il polnud võtit, pidid nad väljuma akna kaudu ning kulus peaaegu tund, enne kui nad viimaks majade, mida Jackson oma nägemuses näinud olid, juurde jõudsid.
„Siin need ongi,“ ütles Slice. „Aga kuule, miks sa neid nii väga näha tahtsid?“ „Ma ei tahtnud neid maju näha,“ kostis Jackson ja pööras end ümber. „Ma tahtsin näha, mis asub nende vastas.“
Teisel pool tänavat seisis kõrge hüljatud välimusega hall hoone, mille pimedad aknad andsid talle peaaegu kummitusliku välimuse, aga Jackson teadis, et tegelikkuses kees nende akende taga elu. Millenniumi Madude elu.
„See maja...“ alustas ta. „Ah see?“ Slice osutas hoone poole. „See oli kunagi Paragoni hotell, aga see läks pankrotti, kui ma veel väike olin, ja nüüd seisab see tühjalt, sest keegi ei taha seda ära osta...“
Järsku aga süttis ühes aknas tuli ning kui Jackson lähemale astus, nägi ta akna taga Arra siluetti.
Viimaks ometi langes kivi, mis Jacksonit juba jõuluballi järgsest ööst saati piinanud oli, tema südamelt, kui ta Arrat aknal seismas nägi. Jumal, ükskõik kui väga Jackson ka teda ei vihanud, oli lubanud Arral elu ja tervise juures püsida ja Jackson ei suutnud teda selle eest ära tänada.
Alguses pelgas ta, et Arra ei näe teda, aga kui viimane teravdatud pilgul tema poole vaatas, mõistis ta, et Arra on tema kohalolu tajunud. Arra vaatas uurivalt ringi ning tema pilk peatus ka Slice’il, kes Jacksoni kõrval seisis ja teda hämmeldunult vaatas, suutmata mõista, miks viibis keegi hoones, mida ta äsja tühjaks oli nimetanud. Ja siis...

...tegi Arra kätega paar Jacksoni jaoks täiesti arusaamatut liigutust ja Slice’i silmades süttis teadev tuluke. „Miks sa siin oled?“ ütles ta ja vaatas Jacksoni poole. „Ta küsib sinult, miks sa siin oled.“ „Küsib?“ Jackson võpatas. „Viipekeeles,“ selgitas Slice. „Ta...“ „Sa oskad viipekeelt?“ imestas Jackson, kuigi Arra viipekeeleoskus oleks pidanud teda veelgi rohkem imestama panema. „Miks?“ „Ma olen ju poolkurt,“ ütles Slice. „Vasakust kõrvast.“ „Ma ei oleks osanud arvata...“ pomises Jackson, kuid mõistis ootamatult, millise võimaluse see talle andis. „Ütle Arrale, et ma tahtsin veenduda, et temaga on kõik korras,“ palus ta. „Arra? Kas see on tema nimi?“ uuris Slice ja kui Jackson noogutas, esitas ta küsimuse, millele Arra kiiresti vastu viiples. „Ta küsib, kas ta näeb välja nii, nagu oleks kõik korras ja ütleb, et see oli rumal küsimus.“
Muidugi oli see rumal küsimus ning kui Jackson oli Arra ees vabandanud ja Arra tema vabanduse vastu võtnud, julges ta viimaks lubada Slice’il küsida, mida Millenniumi Maod temast tahavad.
Slice kortsutas kulmu. „Mida? See vastus on...“ „Mida ta ütles?“ nõudis Jackson. „Ühe inimese elu,“ sõnas Slice kulmu kortsutades. „Suht halb värk või nii...“
Jackson kõndis üle tänava ning jäi seisma, keskendudes ainult Arra kaugusest paistvale näole. „Kelle?“ Arra vastas midagi ja kuigi Jackson ei osanud huultelt lugeda, teadis ta, millist nime Arra ei öelnud, kuigi oleks pidanud.

Millenniumi Maod hoidsid Arrat enda haardes, et ta Kira tapaks.
Ruloo langes alla, varjates nii ruumist tuleva valguse kui Arra Jacksoni pilgu eest ning ta jäi üksi tänavale seisma, kaaslaseks vaid mõnitavalt kraaksuv vares, kes end elektritraadile istuma oli asutanud, ning Slice, kes oli hetkeks sama tumm kui tema.
Arra oli saanud käsu Kira tappa.
Jackson tahtis Kirat tappa.
Tundus, et neil olid olemas kõik eeldused viljakaks koostööks.

Wow. Päris huvitav juhtum.
Ma olen Jacksoni poolt.

Ei, ei Jackson ei tohi Kirat tappa. Arra...ka tema tervisele oleks see kahjulik, aga parem juba tema. See võrgutamise koht oli hea
UUT!
Ja ilusat suve kõigile!

Suvi kestab juba ma ei tea kui kaua aega.

Kas ka teil on tunne, et suvi on hoopis väsitavam kui kool? Minul küll on, eriti viimasel ajal

Siin on uus osa, seekord Laureni, Arra ja ohtra verega selle kõikvõimalikes esinemisvormides

Enjoy! (and as always, tell me if you see any mistakes )
**

52.0

Kuigi oli jaanuar, oli öö Lauren Robertsi jaoks liigagi palav. Uus radiaator, mille Jason kaks päeva tagasi nende magamistuppa oli vedanud, töötas täisvõimsusel ning Laurenile tundus, nagu imeks see kogu õhu toast ära, jätmata talle hingamiseks isegi mitte kõige mikroskoopilisemat hapnikumolekuli. „Jason?“ ütles ta kähedal häälel ja raputas oma abikaasat õlast. „Kas sa saaksid akna lahti teha?“ Jason nohises läbi une midagi arusaamatut ning tõmbas teki endale ümber, nii et temast paistis vaid ninaots. Et siis ei, eks ole. Suutmata kauem õhupuudust taluda, tõusis Lauren püsti ja suundus akna juurde, kuid Jasoni käsi vihises teki alt välja nagu kameeleoni keel ning haaras ta käsivarrest. „Ei mingeid lahtisi aknaid,“ pomises ta läbi une, „kas kuuled?“ „Aga...“ protesteeris Lauren, kuid Jason raputas kindlalt pead. „Ei mingeid lahtisi aknaid,“ kordas ta, lasi Laurenist lahti ning keeras teise külje, hakates valjusti norskama. Kuidas võis Jason mitte märgata, kui umbne selles toas oli? Tundes, et ta lämbub, kui voodisse tagasi läheb, pistis Lauren oma roosad karvased sussid endale varba otsa ning vaevumata toolilt nendega sobivat hommikumantlit võtma, lahkus ta toast ning kõndis kööki, valades klaasi külma kraanivett täis ja juues seda januga. Peaaegu jäine vesi leevendas hetkeks tema piinu, kuid niipea, kui klaas tühjaks sai, tundis Lauren, kuidas õhupuudus taas tema üle võimust võtab ning iga hingetõmme pani ta lõõtsutama, nagu oleks ta äsja enda kopsud suitsu täis tõmmanud.

Kes teab, äkki oli Jumal otsustanud teda Jacksoniga halvasti käitumise eest karistada ja talle hiliseks jõulukingituseks astma saata, sest olgem ausad, poisi enda kättemaksu nimel ära kasutamine ei olnud Laurenist sugugi kena olnud. Alkohol oli nende mõlema enesekontrollile halvasti mõjunud ja nende süü oli juhtunus võrdne, kuid vaid Lauren pääses Jasoni silmis puhtalt, nii puhtalt, kui sellises olukorras üldse pääseda sai – ehk siis ilma lahutuseta - , ning Jackson oli kadunud kui tina tuhka. Kus ta küll olla võis? Lauren ei saanud sinna midagi parata, et ta süda tema pärast valutas. Lühikese aja jooksul oli Jackson haiglasse sattunud, mälu kaotanud, kodust põgenenud ja vaid hetkeks naasnud, et seejärel uuesti lahkuda, juuksed hallid, peaaegu valged nagu lumivalgekese nahk, ja üks silm lillalt hiilgamas. Lauren oli mitu päeva oodanud, et Jackson tagasi tuleb, et ta saaks tema käest vabandust paluda ja kui Jackson seda ei teinud, oli ta rääkinud nii Luke’i kui ka Brandoniga, püüdes neilt Jacksoni asukohta välja pinnida, kuid kumbki poiss ei teadnud temast midagi ja Laurenile tundus, et nad ei ole ka eriti huvitatud. Ja siis oli välja ilmunud uurija Lucius Ferrum, kes soovis Jacksonit politseijaoskonnas küsitleda ega maininud Laurenile poole sõnagagi, milles Jacksonit süüdistatakse...
Aga milleski teda ilmselt siiski süüdistati ja Lauren lootis siiralt, et Jacksonil, kus ta siis ka ei oleks, õnnestub end selle mehe eest hoida, sest kui Lucius Ferrum Laurenile otsa vaatas, tundus naisele, nagu näeksid mehe uurivad silmad temast läbi ja teaksid iga tema pisimatki mõtet; teaksid, et teda seob Jacksoniga midagi märksa enamat kui ta välja laseb paista...
Ehk siis see õnnetu üheöösuhe, millest nii palju jama oli tulnud.

Lucius Ferrumile mõtlemine pani Laureni vihast värisema ja ta oli nii oma mõtetesse süvenenud, et kui ta ootamatult kellegi hääl kuulis, näis talle, nagu oleks ta ärganud pikast unest. „Emme...“
Kuigi esmapilgul tundus hääl Laurenile võõras, oli selles ometi midagi tuttavlikku ja paanika, mis teda hetkeks vallanud oli, kadus. „Emme...“ kostis kuskilt eemalt ning klaasi lauale asetanud, kõndis Lauren Annie magamistuppa, eeldades, et näeb oma väikest tüdrukutirtsu suuril silmil endale otsa vaatamas. „Annie?“ päris ta pimedasse tuppa astudes ning kõndis öökapi juurde, millel seisis laualamp, mille lõbusalt tüdrukulik roosa värv pimedas mustana näis. Ta vajutas nuppu ning kui pirn süttis ja Annie nägu valgustas, valdas Laurenit kummaline tunne. Kuigi tüdruk oli äsja teda hüüdnud, ei ilmutanud ta ainsatki märki ärkvelolekust. „Annie, kas sa magad?“ Ta libistas käe tüdruku heledatesse juustesse ja silitas neid, vaadates, kuidas lambivalgus Annie näol mängleb.
„Emme...“
Hääl, mis Laureni kõrvu jõudis, täitis ta õudusega ning ta tõmbas oma käe Annie juustest välja, nagu oleks ta põletada saanud. Kuigi hääl oli selgelt tulnud Annie lähedusest, olid Annie huuled täiesti liikumatud.
Laureniga rääkis keegi tundmatu.
Paanika halvas kõik Laureni meeled. Ta vajus vaibale istukile ja roomas tagurpidi ukse poole, võõras hääl peas kumisemas.
„Emme...“
„Emme...“
„Emme...“

Lauren kargas püsti, virutas Annie toa ukse pauguga kinni ning tormas tualettruumi, kummardudes tualetipoti kohale ja hakates öökima, kuid ei suutnud tilkagi endast välja saada. Hääl ta peas vasardas nagu haamer ning meeleheitehoos haaras Lauren küüntega oma meelekohtadest, nagu kavatseks küüned oma peanaha alla suruda. Ta ei olnud üksi, keegi oli tema juures, tema peas...
„Ära karda mind, emme,“ ütles hääl vaikselt. „Ma ei taha sulle halba.“ „Kes sa oled?“ päris Lauren väriseval häälel, tundes, et on mõistuse kaotanud. Mida muud häälte kuulmine ikka tähendada sai?
„Mina olen mina,“ vastas hääl, „samamoodi nagu sina oled sina.“ „Kas sul nimi ka on?“ küsis Lauren, palvetades mõtteis, et hääl sellele ei vastaks, kuid seda luksust tal kahjuks ei olnud. „Kas sa tahad, et mul oleks nimi?“ uuris hääl üsna huvitatult ja Lauren märkas, et selles oli maskuliinsust, mida ta varem tajunud ei olnud. „Mulle meeldiks teada, kuidas ma sinu poole pöörduma peaksin,“ sõnas ta, meenutades pooleldi naerdes, kuidas Jackson oli kord talle psühhiaatriahaigla telefoninumbri pihku surunud ja palunud tal sinna helistada niipea, kui ta oma käitumise üle kontrolli kaotab.
„Ma teen lühidalt,“ ütles Jackson. „Sellel paberil on Beckmanni telefoninumber.“ „Beckmanni nagu...Beckmanni psühhiaatriahaigla?“ uuris Lauren kulmu kortsutades. Jackson noogutas. „Just, Beckmanni psühhiaatriahaiga või hullari, nagu mina seda nimetan. Ma tahan sulle öelda, et mu vaimne seisund on praegu viletsapoolne ning et kui ma hakkan suust vahtu välja ajama ning sonima helendavatest transgeensetest hiirtest ja 11. septembri vandenõust, siis on sul täielik õigus kutsuda kohale need seksikad valgetes tunkedes mehed, et nad mu minema lohistaksid.“
Kes oleks kunagi arvanud, et esimesena peavad Beckmanni töötajad hoopis temaga tegelema hakkama?
Hääl tundus mõttesse vajuvat, niivõrd kui üks hääl seda üldse teha sai. „Mul on tõepoolest nimi ja sa juba tead seda,“ lausus ta viimaks. „Mis see sinu arvates olla võiks?“ Lauren raputas pead. „Ma ei tea.“ „Kas sa tahad, et ma ütleksin seda sulle?“ päris hääl. „Mul on nimi, mida sa alati armastanud oled.“
Nimi, mida ta alati armastanud oli...

Kui väga oli ta lootnud, et tema esimene laps oleks poiss ainult selle pärast, et ta saaks seda nime kanda? Arstid olid talle veel kaheksandal raseduskuulgi öelnud, et ta saab poja ja kui tal sündis hoopiski tütar, kellele sai nimeks Annie, oli Lauren olnud nii pettunud, et paar esimest sünnitusjärgset nädalat möödusid tema jaoks depressiooni tumedas udus...
„Sa oled Rheon,“ sosistas Lauren vaikselt, kõnetades häält nimega, mida oli kandnud Rheon Raptis, esimene Laureni Kreekast pärineva suguvõsa esindaja, kes oma jala Ameerikia pinnale tõstis. Hääl vaikis, kuid Lauren tajus, et ta nõustub temaga, kehutades Laurenit esitama küsimust, mis ta hinges kripeldas. „Ja kus sa oled, Rheon?“ Olgugi et ta vastust pelgas, ei saanud ta vaikida. „Minu süda on sinu südame all,“ vastas Rheoni hääl vaikselt.
Neid sõnu kuuldes surus Lauren oma käe ettevaatlikult oma rinna alla ning kogu veri tardus ta soontes, kui ta tundis enda südamelöökide kõrval teisi, ebakorrapäraseid südamelööke, mis korraga tema omadest tugevamaks muutusid ja Laureni südamega ühes rütmis lööma hakkasid. Suutmata uskuda, mida ta tunneb, libistas Lauren käe mööda oma keha alla, peatades selle oma kõhul, mille kaitsva nahakihi all oli selgelt tunda ebamäärase kujuga mügarik, mida Lauren varem tähele ei olnud pannud. Alguses nõrk puudutus asendus tugeva survega, kui Laureni sõrmed, mis tema käsklustele keeldusid allumast, seda varasemast tugevamalt, peaaegu vägivaldselt kompisid ning Rheoni hääl naise peas oli seda tajudes kurb. „Ma ei saa lubada sul endale haiget teha,“ lausus ta. „Anna andeks, emme...“

Laureni sisikonnast purskas verd ning kui ta oma suu avas, pritsis see vannitoaseinale, kattes selle punaste piiskadega, mis voolasid plaatide vahele ja moodustasid üle terve sina ulatuva ruudukujulise mustri. Vere lõhn, mis Laureni sõõrmetesse tungis, oli nii roostene ja rammus, et iiveldus temas aina kasvas, muutes tema suu katkiseks kraaniks, millest lakkamatult verd välja voolas ning tema sisikond mulises ja mulksus, nagu püüaks miski sellest läbi tungida. Alles siis, kui Lauren viimaks kurnatusest külili langes, liiga väsinud, et isegi silmi pilgutada, lakkas iiveldus sama ootamatult kui alanud oli. „Miks?“ ütlesid ta huuled vaikselt, kasutades ära viimase jõu, mille ta leidis endas olevat. „Ma ei saa lubada sul surra, aga ma saan sulle piisavalt haiget teha, et panna sind mõistma, et sul tuleb minu elu enda omast ettepoole asetada,“ lausus Rheoni korraga nii julm hääl, nagu oleks ta täpselt teadnud, mida Lauren mõtles, sel hetkel, kui tema sõrmed esmakordselt enda kõhus olevat kühmu puudutasid.
See kühm pidi surema või vastasel korral on Laureni päevad loetud, kuna sellel kühmul oli oma nimi, oma teadvus ja oma tahe.
Rheon ei olnud sellest maailmast.

„Mis minuga toimub?“ pomises Lauren, oodates Rheoni vastust, kuid tema küsimus hajus vannituppa laskunud vaikusesse ning kui tema väsinud silmad kinni vajusid, tundus talle, nagu lamaks tema rinnal laps, kes ühes temaga unne libises.
**
Ämbliku kinni püüdmine oli operatsiooni kõige lihtsam osa. Kui Arra parajasti duši all oli, pidas üks pikkade koibadega rasvane elukas heaks üle tema jala joosta ning Arra sulges ta kiiresti tagurpidi pööratud hambaharjatopsi alla, nii et ämblik välja ei pääsenud. See, kuidas putukas Lawrence Dwyerile krae vahele sokutada, oli aga hoopis iseasi. Kuna Arra oli taas oma tuppa lukustatud, ei saanud ta kohe kuidas mööda koridore hulkuma ja Lawrence’i otsima minna, nii et ainus võimalus tundus olevat vampiir enda juurde meelitada, aga kuidas seda teha, Arra ei teadnud. Olgu, teadis küll, aga...
Arra ei olnud päris kindel, kas see õnnestub.
Aga tegelikult oli kogu see plaan üks suur „aga“ ning selle juures ei pruukinud midagi õnnestuda, nii et proovimine ei võtnud tal tükki küljest.

Arra tõmbas teravaks ihutud pastapliiatsi korgiga üle oma randme, vaadates, kuidas punane nire tema nahast välja immitseb. Olles veendunud, et haav pole kuigi sügav ja et verest tühjaks jooksmise võimalus on üsna minimaalne, lülitas Arra konditsioneeri sisse, haaras selle oma tervesse kätte, lükkas ventilatsiooniluugi küünarnukiga lahti ning asetas käe ventilatsioonišahti ette, tõstes sinnasamasse ka puhuri, mis peenikesed piisad šahti pani kaduma. Arral polnud aimugi, kui kaugele vere lõhn levib, aga ta oletas, et Lawrence Dwyeri nina on treenitud õhust vereosakesi leidma ning et Varjude Lord on peagi tema ukse taga. Ta ei eksinudki kuigi palju, sest juba paar minutit hiljem kuulis ta, kuidas keegi tema ukseluku kallal surgib.
Arra suundus vannituppa, võttis vannitoakapist plaastri, mille ta oma kergelt tuikavale haavale asetas, ning tõstis seejärel hambaharjatopsi üles, haarates ämbliku endale pihku ja peites selja taha.

Vampiir seisis Arra toas, peopesa näo ette surutud, ning tema silmades peegeldus nälg, kui ta Arrat piidles ja tema pilk oli kleepunud Arra randme külge, millel olev plaaster verd sugugi kinni ei tahtnud pidada. Võib-olla oli haav siiski sügavam, kui Arra arvanud oli, ta polnud ju arst. „Sa oled ennast vigastanud, Arry,“ ütles Jonathani vanem vend, suutes oma häält vaevu erutusest värisemast takistada. „Kuidas see juhtus?“ „Kõigest üks väike äpardus,“ lausus Arra, olles üsna veendunud, et hetkel ei ole mees võimeline vahet tegema, kas ta valetab või räägib tõtt. „Teil ei ole mingit põhjust sellega oma pead vaevata. Öelge parem, millega ma selle au olen ära teeninud, et te mind täna õhtul külastada otsustasite,“ uuris ta ja astus vampiirile sammu lähemale, jälgides, kuidas tema suunurgad tõmblesid. „Ärge olge häbelik, vaid öelge oma mõtted julgelt välja.“ „Ma...“ alustas Varjude Lord oma teravate küüntega kätt alateadlikult välja sirutades ja sellega Arra katkist rannet mudides. „Ma tulin kontrollima, kuidas sul oma ülesande täitmiseks valmistumine edeneb. Troy Ilion ütles, et sa ei teinud ettelugemist ära...“

Tema sõrmed kaevusid Arra plaastri alla ning kui ta oma käe ära tõmbas, olid tema sõrmed verest niisked. Suutmata ennast tagasi hoida, pistis Lawrence sõrmed suhu ja lakkus need kuivaks ning pilk tema silmades kaotas igasuguse inimlikkuse, kui ta jalad ootamatult maast kerkisid ja ta Arra poole sööstis. Arra avas oma peopesa, mida ta selja taga varjanud oli ning viskas ämbliku Lawrence Dwyerile krae vahele hetk enne seda, kui vampiiri teravad kihvad tema randme ümber oleks sulgunud ja ta üheks öö lastest oleks saanud. Tundes ämbliku peenikesi jalgu mööda enda keha sibamas, olend taganes ja nälg tema silmades asendus paanikaga, kui ta meeleheitlikult oma riideid raputama hakkas. „Appi!“ kriiskas ta ning Arrale oli selge, et vaid sekundi murdosa jooksul oli verejanulisest vampiirist saanud hirmunud laps, kes olukorraga toime tulemiseks abi vajas. „Aita mind, Arry!!!“

Arra suutis suure vaevaga muigamisest hoiduda, nähes, kuidas Lawrence Dwyer kahe tule vahele oli kistud. Ühelt poolt kannustas teda soov hambad Arrale sisse lüüa ja tema verega maiustada, teiselt poolt aga soov enda särgi alla tunginud parasiidist vabaneda ning niipea kui Arra nägi, et teine soov oli esimese üle võidu saavutanud, tegi ta oma käigu. „Ta puges su krae vahelt sisse,“ lausus ta, „ja kui sa tahad teda kätte saada, pead sa oma riided seljast võtma.“
Arra teadis suurepäraselt, kui riskantne tema ettevõtmine on, sest kui Lawrence tõepoolest oma ülakeha paljastab ning sellel hambajälgi pole – Arra teadis suurepäraselt, et oli veel üks koht, kuhu üks naissoost poolvampiir oma hambaid võis tahta lüüa - , on tema inimlik teekond siin maa peal lõppenud veel enne, kui ta jõuab end kaitsta. Lisaks oli olemas oht, et Troy Ilioni teooria ei pea paika ja kui ta oma hambad vampiiri kehasse lööb, ei muutu viimane sugugi taltsaks ja murrab karistuseks ta kondid, kui ta just ei leia, et teineteise hammustamine on mäng, mida ta meeleldi öö läbi mängiks.

Tundus, et Arra soovitus täitis oma eesmärki, sest niipea, kui ta need sõnad lausunud oli, hakkasid vampiiri riided seljast lendama ning paljastasid tema meheliku torso, mida mööda Arra kiiresti oma pilgul lasi libiseda, otsides kahte ühesuurust ümarat täppi. Ei, mitte nibusid, vaid hammustusjälgi. Lawrence ei tahtnud aga paigal püsida, vaid tõmbles ämblikku otsides edasi-tagasi ja Arra hakkas juba lootust kaotama, kuni märkas hammustusjälgi mehe vasakul küljel kahe alumise ribi vahel. Jackpot. „Seiske paigal, mu isand,“ ütles ta. „Ma näen teda ja teen talle otsa peale.“ Kõigest kahe sammuga oli ta vampiiri juures ning kummardus ettevaatlikult, haarates kätega tema puusadest, et paremat asendit saavutada. Isegi läbi riiete, mis vampiiri alakeha katsid, oli tunda, kui jahe ja ebainimlik tema nahk on, kuid Arra ei lasknud end sellest heidutada ja surus oma hambad nii sügavale hallikasse nahka, kui vähegi võimalik.

Lawrence Dwyer haaras Arral peast ja tiris ta nii ootamatult endast eemale, et hetk enne seda, kui Arra vastu seina lendas, rebenes Lawrence’i nahk lõhki ning tema veri valgus Arrale suhu, kõrvetades selle limaskestu nagu söövitav kemikaal. „Mida see tähendama peab, Arry?“ röökis ta ning tema silmad tõmbusid kitsasteks piludeks, kui ta Arra juurde marssis, temast kinni krabas ja ta läbi toa viskas. Jumal tänatud, et selles toas polnud peale voodi mingit mööblit, mõtles Arra, kui ta näoli põrandale prantsatas, sest vastasel korral oleks tal olnud palju suurem võimalus kuskile vastu põrgata ja haiget saada. Ja haiget saama ta pidi, sest vähemalt esialgu ei näidanud 88. Varjude Lord välja mingeidki märke soovist Arrale alluda.
Arra ajas end aeglaselt istukile, kaaludes kiiresti kõiki oma võimalusi, mida ei olnud just palju ning otsustas, et tal ei jää muud üle, kui vampiirist veel üks amps võtta. Kui ta juba kannibalismiga tegelema hakkas, tuli tal seda korralikult teha, olgugi et tema hambad ei sobinud hammustamiseks pooltki nii hästi nagu Lawrence’i omad, kuna erinevalt temast oli Arra inimene ja inimese evolutsioon oli jõudnud punkti, kus inimeselt oli võetud pea kõik kohastumused, mis olid vajalikud looduses ellu jäämiseks, muuhulgas ka kihvad, millest olid saanud pelgalt silmahambad, ja karvkatte. Karvkattest rääkides, Arra igatses oma poolpikki juukseid, aga paraku ei aidanud need tal ellu jääda.

Lawrence Dwyer tõmbas Arra põrandalt püsti ning tõstis ta õhku, surudes enda vihast inetuna näiva näo Arra omale nii lähedale, et poisile tunduks, nagu püüaksid tema silmamunad Arra silmi nende koobastest välja pressida. Vampiir avas oma suu, paljastades oma lumivalged ja surmavalt teravad hambad ning lähendas neid Arra kaelale, et teda hammustada, kuid Arra terve käsi liikus otsekui iseenesest ning haaras vampiiri lõuast, pigistades seda. „Kas  te olete unustanud, millise ülesande te mulle andsite?“ päris ta. „Kui te mu tapate, ei ole kedagi, kes seda täidaks ja seega nõuan ma, et te mu otsekohe lahti laseksite.“
Vaevalt oli Arra need sõnad öelnud, kui Lawrence Dwyeri käed teda alt vedasid ja Arra taaskord põrandaga kolmanda astme lähikontakti sai. Hämmeldunult tõstis vampiir oma käed enda näo juurde, mõistmata, mis äsja juhtunud oli.
Arra palvetele oli vastatud ning Lawrence’i vaba tahet oli painutatud, nii et ta oli sunnitud Arra käskudele kuuletuma, tahtis ta seda või ei.

„Igavene närukael!“ sajatas Lawrence Dwyer hambaid krigistades. „Mida sa minuga tegid?“ Ta kummardus, et Arrat uuesti oma haardesse saada, aga Arra raputas vaid pead. „Paigal,“ ütles ta ning vampiir tardus kui soolasammas, olles oma saagist tunduvalt kaugemal, kui ta soovinud oleks.
„Sa oled hetkel minu kontrolli all ja ma tahan sinuga kokkuleppe sõlmida,“ ütles Arra, „kuna ma usun, et selle olukorra võimalikult kiiresti lõpetamine on meie mõlema huvides. Ma tean, et sa ihaldad minu verd ja ma olen nõus andma sulle seda nii palju, kui sa soovid, aga tingimustel, et sa ei muuda mind endasuguseks ja et sa vastad paarile küsimusele, mille ma sulle esitan.“ Ta pigistas oma rannet, nii et veri mööda tema käsivart alla voolas ja jälgis, kuidas Lawrence Dwyer keelega oma huuli niisutas, nagu näeks ta enda ees hõrgutavat seitsmekäigulist lõunasööki. Olgugi et ta Arra ettepanekule ei vastanud, ei olnud tal valikut.
„Ütle mulle,“ loobus Arra igasugustest formaalsustest, „miks oled sa otsustanud Kira Yukari tappa, kuigi tead sama hästi kui mina, et Jackson Roberts on temast palju ohtlikum. Mis kasu sellest on?“ Aeg tõe jaoks oli käes.
„Ma vajan Sebieli,“ lausus Lawrence Dwyer ilmel, mis lubas oletada, et enne hammustaks ta enda keele puruks, kui tooks kuuldavale need sõnad, mida tema reetlikud huuled, mida Arra käskis, puistasid. „Miks just Sebieli?“ ei suutnud Arra mõista. „Miks mitte Morieni?“ „Morieni ei ole võimalik kontrollida, küll aga Sebieli,“ kõlas vastus. „Sebiel on sõlminud Jumalaga kokkuleppe, mis lubab tal oma võõrustajakeha hukkumise järel asustada teisi; surmale määratuid, kelle aeg ei ole veel käes. Kui Kira Yukari sureb, on Sebiel vaba endale uut võõrustajakeha valima ja selleks saan mina.“

Lawrence Dwyer naerma ning tagus endale käega vastu rinda nagu hullumeelne. „Kas tahad teada, miks, Arry?“ päris ta õelalt irvitades ning pilk tema silmades muutus sõgedaks. „Ma armastan inimkonda,“ ütles ta siiras usus, „ja tahan ta päästa ikkest, millesse Jumal ja tema loodud inglid ta määranud on! Kui Sebieli võimed minu käsutuses on, otsin ma üles manala värava, tungin Eedeni aeda, tallan selle põrmu, tapan kõik taevarahva esindajad ja purustan Jumala trooni, et anda inimkonnale kõrgematest võimudest sõltumatu tulevik!“ Naer, mis tema kõris vibreeris, oli peaaegu maniakaalne. „Minust saab tõeline lunastaja, kelle sarnast kellegi silmad veel näinud pole,“ sõnas ta naeratades, „ning minu läbi saab maailm vabaks.“
Arra küll kuulis mehe sõnu, kuid ei suutnud neid mõista. Lawrence Dwyer oli hull, pidi olema, sest vampiir või mitte, ei mõelnud ükski normaalse mõtlemisega isik selliseid mõtteid. Tema eesmärk pidi olema osa Jumala Suurest Plaanist, mille eesmärk oli lasta Morienil ja Sebielil antikristuseks ühineda ja lubada nefilimide soost messiasel maailma sündida ning see tähendas, et Lawrence Dwyer ei olnud midagi enamat kui Jumala mängukann, kelle soov iial täituma ei pidanud.  „See on hullumeelsus,“ pomises Arra pead raputades, lootes Lawrence’i näol mõistmist kohata, kuid Varjude Lordi ilme jäi muutumatuks. „Hullumeelsus või mitte, aga see on kohustus, mille ma endale võtnud olen.“

Vampiiri õlad hakkasid vappuma ning Arra mõistis, et aeg, mil ta Arrale allub, on läbi saanud. Ta taganes sammu, et end vannituppa sulgeda ja Varjude Lordi raevu eest pakku pääseda, kuid juba järgmisel hetkel oli mees tema kammitsaitst vaba ning tema huuled leidsid Arra veritseva randme. Lawrence Dwyeri nälg oli tema vihast tugevam ning ta jõi isukalt Arra verd, lastes sellel oma kurku niisutada, nii et Arra kiiresti nõrgenes ning talle tundus, nagu asenduks iga tema kehast lahkuv veretilk pimedusega, mis ta enda sisse hõljuma jättis.
Kui ta viimaks uuesti oma silmad suutis avada, kandis Troy Ilion teda trepist alla, suunurk kõver. „Mis juhtus?“ päris Arra, kirudes oma kipitavat kurku, mis tal normaalselt rääkimist takistas. „Kui ma poleks vahele astunud,“ sõnas incubus Arrale otsa vaadates, „oleks Varjude Lord su verest tühjaks imenud ning ma oleksin kaotanud järjekordse õpilase. Ma andsin sulle selge sõnaga mõista, et sai ei kasutaks tema ahvatlemiseks verd, aga sa ei kuulanud mind.“ „See oli ainus võimalus,“ kostis Arra nõrgal häälel. „Kui ma ei oleks seda teinud, poleks ma kunagi teada saanud, miks ta Kira Yukari surma soovib. Ta kavatseb...“ „Ma seisin ukse taga ja kuulsin iga tema sõna,“ vastas Troy Ilion. „Ta on hull...“ ütles Arra.

Troy Ilion avas ukse, mille taga asus Paragon hotelli, nüüd Millenniumi Madude peakorteri haigetuba ning asetas Arra samale voodile, kus ta paar nädalat tagasi pärast rasket ööd ärganud oli. „Ma tean,“ ütles ta ohates ning avas ravimikapi, asudes sellest sidet otsima. „Lawrence Dwyer, 88. Varjude Lord, ei ole mõistuse juures ja temaga tuleb kiiresti midagi ette võtta. Kuigi mul ei ole selleks volitusi, tuleb mul tõenäoliselt kutsuda kokku erakorraline koosolek ja see küsimus arutlusele panna.“ Sidemerulli kapist välja õngitsenud, haaras ta kaasa ka pudeli desinfitseerimisvahendit ning istus Arra voodile, pihustades ta käe ebameeldivalt lõhnava vedelikuga üle ning selle vatiga puhtaks pühkinud, mähkis ta Arra randme valgesse sidemesse. „Su huuled on verised,“ lausus ta vaikselt. „See pole minu, vaid Lawrence’i veri,“ kostis Arra.
Troy Ilion vaatas teda uskumatult. „Kas sa jõid vampiiri verd?“ Arra kehitas õlgu. „Ma ei tea...“ Verekaotusest jõetu, ei suutnud ta kauem teadvusel püsida ja jäi magama.

Troy Ilion katsus Arra otsaesist, mis hõõgus mitu kraadi kuumemalt, kui oleks pidanud, tõusis püsti, võttis kapist süstla ning surus selle Arrale veeni, vaadates, kuidas see punase vedelikuga täitub. Kuigi Arra oli juba praegu liialt verd kaotanud, vajas Troy Ilion seda väikest kogust, et sooritada eksperiment, mida ta sobiva katsejänese puudumisel juba kaua edasi oli lükanud.
„Sa olid väga tubli, mu poiss,“ ütles ta ja patsutas magavale Arrale õlale, teades, et sellest, mida Arra oli teada saanud, sõltub kogu Millenniumi Madude edasine tulevik, eeldusel, et Varjude Lord neid mõlemat enne vandenõu haudumise pärast ronkadele toiduks ei saada.

Kas enne ei olnud mitte skorpionid? Olid jah. Ma mäletan selgelt.
Kas sa mõtlesid, et skorpioni on raskem hankida ?

Jah, ma otsustasin skorpionid ämblike vastu välja vahetada, kuna ämblikke leidub igal pool ja neid on kerge püüda

Ma kujutan ette, kuidas Arra oleks otsinud vabandust lemmikloomapoodi minekuks

Ma usun, et ta oleks selle kindlasti leidnud, aga kahjuks pole mina sugugi nii nutikas kui tema

And...

I'm finally back with the next chapter

Seekord läks mul osa kirjutamiseks tavapärasest kauem, kuna kui ma olin selle valmis saanud, tuli mulle pisut parem idee ja ma alustasin nullist. Sellele osale järgneb Jacksoni flashback, mis kõik lahti seletab
Enjoy!
**

53.1

Kuigi viimane pihiline oli juba ammu Püha Ilmutuse Tunnustamise kirikust lahkunud, istus isa Marcus endiselt pihitoolis ja masseeris oma valutavat pead, tundes, kuidas kõik tema lihased on pingul nagu hiirel, kes end varitsevat kassi tajub. Kuigi ta oli eelkõige Jumala teener, oli tal teenida ka üks maine isand, Varjude Lord Lawrence Dwyer, keda ta juba aastaid eemalt imetlenud oli, kuid möödunud õhtul tema juurde ilmunud külaline oli pannud ta kahtlema kõiges, mida ta oma kauaaegse sõbra kohta teadnud oli.

Troy Ilion oli saabunud pimeduse katte all, hiilides kui varas ja veel enne, kui isa Marcus Millenniumi Madude kõige ebainimlikumale liikmele pühitsetud veega jõudis läigatada, oli incubuse saba end ümber tema kaela kerinud ning mehe maast õhku tõstnud, nii et veepudel tema haardest pudenes ja preestrikuue, mida ta veel seljast ei olnud jõudnud võtta, märjaks pritsis. Kuigi isa Marcus rabeles elu eest, keeldus Troy Ilion teda enne lahti laskmast, kuni tema kopsudes enam kübetki õhku ei olnud ja ta teadvus kaduda tahtis. Troy Ilion laskis preestril põrandale prantsatada, asetas ta voodile nagu kaltsunuku ja keris oma saba ümber ta keha, mähkides ta otsekui kookonisse, millest ei olnud pääsu. Hetkeks oli isa Marcust tabanud pea hullumeelne mõte, et incubus, Jonahan Dwyeri endine õpetaja ihkab oma õpilase pea eest kättemaksu, ent olend veenis ta kiiresti ümber ning iga tema huulilt pudenev sõna täitis isa Marcuse südame kahtlustega; kahtlustega ainsa inimese suhtes, keda ta selles iidses kurjusega võitlevas organisatsioonis usaldas ning kellest oli Troy Ilioni sõnul saamas reetur, kelle isiklikud eesmärgid ähvardasid murda pooleks kõik talad, mille maailma esimesed Millenniumi Maod oma higi ja verega püstitanud olid. Nende seadused, mille järgi oli taevarahvas inimkonna liitlane, mitte vaenlane.

Kuigi isa Marcuse süda tagus tema rinnus nii valjusti, nagu tahaks tema ribisid lõhkuda, sundis Troy Ilioni vaikne ja tasakaalukas hääl teda rahunema ja miski incubuse olekus kinnitas noorele preestrile, et ta ei rääkinud valesid. Ainsatki detaili vähetähtsaks pidades jutustas Troy Ilion talle kõigest, alustades Arra kahtlustest Varjude Lordi tegude motiivide suhtes ning lõpetades sellega, kuidas Lawrence Dwyer tema kontrolli alla langenuna poisile oma suurima saladuse pihtis ning seejärel tema verega maiustas, nii et Arra, Lawrence’i plaani üks võtmetegelasi, vaevu ellu jäi. Troy Ilioni sõnad maalisid Lawrence Dwyerist pildi kui kellestki, kellel oli isa Marcuse eest peidetud pool ja kui Troy Ilion viimaks isa Marcuse vabastas, tõestades talle, et suhtub temasse kui võrdne võrdsesse, vähemalt nii palju, kui incubus inimesse võrdselt suhtuda sai, paljastas ta talle viimaks oma tuleku põhjuse. Lawrence Dwyeri ideed oleksid tähendanud organisatsioonile sajaprotsendilist suunamuutust ning see oli vastuvõetamatu.

Lawrence Dwyer oli Varjude Lordina vastuvõetamatu ning tuli välja vahetada enne, kui kuuldused sellest vennaskonna liikmete hulka jõuavad ja puhkeb mäss, mis nad üksteise kõri kallale ajab.
Pärast Jonathani surma oli Lawrence Dwyer viimane Dwyerite peamise vereliini esindaja ning kui ta oma võimu kaotab, algab Millenniumi Madude jaoks uus ajajärk uute valitsejatega, kellest igaüks võib olla sama kontrollimatu kui Lawrence või veelgi hullem. Lance Dwyeril oli kõik kontrolli all olnud, Jonathan Dwyer oli olnud kergesti kontrollitav ning eeldusel, et Lawrence Dwyer tõepoolest kontrolli alt väljas oli, võis see endaga kaasa tuua võimuvõitluse liikmete vahel, kes Varjude Lordi positsiooni endale soovisid haarata ja polnud vaja isegi mitte elavat fantaasiat, et kujutleda, milline katastroof see oleks. Suurim võimuvõitlus Millenniumi Madude ajaloos oli leidnud aset 24. augustil 1572. aastal Inglismaal, samal ööl, kui Prantsusmaal oli leidnud aset Pärtliöö, hugenottide massiline hukkamine katoliiklaste poolt. Uudis Prantsusmaal juhtunust levis kulutulena üle terve Euroopa, kaasaarvatud Inglismaa, ning sellel ajal, kui protestantlike kaasvõitlejate hukk kõigi inglaste meeli ärevil hoidis, ujusid Thamesi jões seitsmeteistkümne Millenniumi Mao laibad, kes olid hukkunud võitluses Varjude Lordi positsiooni pärast, mille pärijata surnud Andrew Oak vakantseks oli jätnud. Verevalamiseks kujunenud võimuvõitlusest väljus võitjana Abraham Ravensdale, kelle rajatud Ravensdale’ide dünastiast võrsunud noormehed juhtisid Millenniumi Madusid seni, kuni organisatsioon Ameerika pinnale jõudis ja Ravensdale’id vaikselt hääbusid, rajades teed Dwyerite dünastia sünnile...

...mille lõpp oli Troy Ilioni sõnul käega katsuda.
Isa Marcus judistas end, kui talle meenus, kuidas Jonathani elutu pea üle põranda veeres, silmad ikka veel pilkumas, ning korraga tundis ta noormehe lahkumise üle sügavat kahetsust. Lawrence’i soov vend oma käsualuseks muuta oli andnud ootamatu tagasilöögi, mis lõppes Jonathani surmaga ning kirjutas ühtlasi Dwyerite dünastia surmaotsusele alla. Erinevalt oma vennast, kes kaotas vampiiriks muutudes kõik inimlikud omadused, kaasaarvatud võime lapsi saada, oli Jonathan kuni oma elu viimaste minutiteni olnud lihast ja luust inimene; oma perekonna ainus lootus.
Nüüd aga oli juba hilja. Isa Marcuse otsus Jonathanile selg keerata ja vanduda truudust tema vennale, palju võimekamale liidrile, oli toonud endaga kaasa tagajärjed, mida oleks olnud võimalik ära hoida, kui tal vaid oleks olnud piisavalt oidu, et toetada seda, kes tema toetust vääris. Tema sõprus Lawrence’i vastu oli röövinud temalt kaine mõistuse ja ta oli täitnud kõik tema soovid, mõtlemata kordagi sellele, miks oli Lance Dwyer, üks võimekamaid Varjude Lorde ajaloos, andnud endast kõik, et Lawrence Dwyer mitte kunagi Varjude Lordiks ei saaks ning treeninud enda järglase hoopis Jonathanist, kes oleks pidanud karjääriredelil nii kõrgele kohale tõusma alles pärast Lawrence’i surma.

Lance Dwyer oli algusest peale teadnud, mis tema poja peas toimub, kuid isa Marcus oli sellele läbi sõrmede vaadanud ning kui 86. Varjude Lord oma vampiirist vanema poja surma oli mõistnud, oli isa Marcus tal pääseda aidanud ja endale antud käske eiranud...

Kui Troy Ilion peatselt puhkeda võivast mässust rääkis, ei vaadanud ta isa Marcusele otsa ning kuigi mees ei näinud tema silmi, teadis ta, et incubuse silmis peitub etteheide. Mäss, millest ta kõneles, oli juba toimunud, õigusjärgne Varjude Lord oli kukutatud ning see kõik oli saanud alguse isa Marcusest, kelle teod olid hukutanud nii Tommy Moragi, Alexander Gray kui ka Jonathani, rajades teed Lawrence Dwyeri valitsemisajale.
Isa Marcus ei pidanud küsima, miks Troy Ilion tema juurde tuli, teades, et isa Marcus oleks valmis Lawrence’i eest oma elu andma. Ta ei näinud temas Lawrence Dwyeri südamesõpra, vaid meest, kes on kergesti valmis taganema poolihääli antud tõotustest ja mähkima kõik end ümbritsevad inimesed nähtamatusse võrku. Varjude Lordi positsiooni Lawrence’ile üle andmine oli olnud kui malemäng, kus valge kuningas oli laualt võetud enne, kui tema väed sellest arugi said ning kuigi Troy Ilion ei olnud oma soovi kuuldavaks teinud, tundis preester, nagu oleks incubus talle seda veel kaua pärast oma lahkumist talle kõrva sosistanud.
Troy Ilion kavatses Lawrence Dwyerile sõja kuulutada ning ta vajas isa Marcust enda liitlaseks.
Mitte kunagi varem ei olnud keegi seadnud isa Marcuse ette nii keerulist valikut. Kui ta aastaid tagasi Millenniumi Madude liikmeks oli saanud, oli ta Varjude Lordi vankumatult teeninud ning Lawrence’il Jonathani hävitada aidates oli ta tegutsenud oma sisetunde sunnil, arvates, et toimib õigesti, kuid nüüd oli ta sattunud olukorda, kus tema sisehääl ütles üht, mõistus aga sootuks midagi muud. Kui Troy Ilioni jutt poleks olnud tõde, oleks ta rääkinud seda kellelegi, kellele oli kerge puru silma ajada, ega oleks riskeerinud sellega, et tema vale isa Marcuse suust Varjude Lordi kõrvu jõuab ja ümber lükatakse.

Troy Ilion laotas ilustamata tõe isa Marcuse ette nagu pasteedi leivale ning ustavus, mida isa Marcus oma kauaaegse sõbra vastu tundnud oli, lõi vankuma nagu termiitidest puretud postament ning ta tundis, et oli kahe isanda teenimisega liiga suure tüki hammustanud, eriti seetõttu, et üks nendest isandatest osutus valeks. Kui vaid isa Marcus ei oleks teda kaardile toonud...
Troy Ilion oskas suurepäraselt isa Marcuse süütundega mängida, pannes teda oma vigu nägema ja nõudes nende parandamist.
Kui isa Marcus varahommikul Millenniumi Madude peakorterisse oli suundunud, lootes Lawrence’iga paar sõna vahetada, et mitte tema suhtes lootust kaotada, oli ebakindlus nii tugevalt temasse pugenud, et kui ta Varjude Lordi kambri uksele koputas, tundis ta, kuidas ta käed värisevad. Ta hüüdis korduvalt tema nime, kuid vastust ei tulnud, hoolimata sellest, et isa Marcus võis kuulda, kuidas Lawrence Dwyer oma kambris edasi-tagasi sammus. Marcus Mayflower polnud kunagi allaandja olnud ja nii jätkas ta koputamist seni, kuni tema käed väsisid, kuid vastus, mida ta nii väga ootas, jäi tulemata ning uks, mille avanemisest ta unistas, jäi suletuks. Lawrence Dwyer ei olnud enam seesama noormees, kellega isa Marcus koos koolis oli käinud ja ka isa Marcus ei saanud olla homme enam see, kes ta oli täna. Pahaaimamatult oli ta käivitanud sündmusteahela, mille tõttu oli Millenniumi Madude salaorganisatsioon kuristikui äärel, just nagu Troy Ilion kinnitas, ning ainus võimalus midagi muuta tähendas enda korraldatud varjatud mässu tagajärgede likvideerimist uue varjatud mässuga, et hoida ära avalik mäss, mis võib tuhandeid aastaid vanale organisatsioonile saatuslikuks saada.

Millenniumi Madude peakorterist lahkunud, pettunud ja õnnetu, oli isa Marcus suundunud Püha Ilmutuse Tunnustamise kirikusse, pidanud jumalateenistuse ja võtnud vastu iga pihtida soovija, kes tema juurde tuli, just nagu harilikult, kuid seekord ei suutnud ta mõtetega oma töö juures püsida ning tundis, kuidas inimesed seda tajuvad ja tema ees lukku lähevad, ütlemata välja, mis neid tegelikult vaevab. Nad tajusid tema ärritust ning et ärritus oli midagi, mida nad jumalasulasele omaks ei saanud pidada, lubasid nad tal vaid oma ülestunnistuste pindmist kihti sondeerida ja ei midagi enamat.
Isa Marcus oli kurnatud ning tema peavalu ei ilmutanud vähimaidki järeleandmismärke. Olles liiga ärevil, et kauem paigal püsida, tõukas ta viimaks pihitooli ukse lahti ja astus hämarasse kirikusse, tundes, kuidas kõik tema kondid praksuvad, kui ta end sirutab. Pihitooli ukse sulgenud, kohendas ta oma preestrirüü kraed ning valmistus kirikust lahkuma, kuid miski paelus tema tähelepanu.

Värvilisest vitraažaknast sisse langevas tänavalaterna valgusvihus seisis punases kleidis blond kaunitar, kelle määramatu värvusega silmad jälgisid teda kassilikul moel. Nähes isa Marcust endale otsa vaatamas, ilmus noore naise suule särav naeratus ning ta astus preestri poole, kleidiga sobivate punaste kingade kontsad vastu kiriku põrandat klõbisemas. Mehe pilk libises tema pikkadele siredatele säärtele ning sellele, kui võluvalt kleidisaba ümber tema põlvede hõljus, paljastades need, ning talle tundus, nagu oleks vaid üks pilk sellele tundmatule tütarlapsele tema peavalu nagu peoga pühkinud. Mõningate raskustega oma pilgu kergitanud, keskendus ta tütarlapse näole, mille ilme väljendas, et ta teadis suurepäraselt, mida isa Marcus temast mõelnud oli, ning ta ei suutnud punastamast hoiduda. „Kas ma saan teid kuidagi aidata?“ päris ta, püüdes oma väheseid allesjäänud professionaalsuseriismeid kokku kraapida. „Ma olin juba lahkumas, aga kui te soovite pihtida, siis...“ Naine raputas pead ja naeratas, liikudes endiselt isa Marcuse suunas. Tema kehahoiak oli sirge ja ta näis pakatavat enesekindlusest ja...

...maagiast. Temast kiirgas energiat, mida isa Marcus ei suutnud seda kuidagi teistmoodi nimetada.
„Tere õhtust, isa Marcus,“ lausus naine ja isa Marcus pani tähele, et tema hääl kõlas üllatavalt madalalt, olles tema ürgnaiseliku välimusega teravas vastuolus. „Vabandust, et teid nii halval ajal tülitan, aga ma tulin teie juurde väikese palvega ja loodan, et te saate mind aidata.“ Isa Marcus neelatas. Äsja oli noorik kinnitanud, et ei soovi pihtida, mis tähendas, et tema palutud abi võib jääda väljaspoole isa Marcuse tegevusvaldkonda, kuid enne veel, kui ta end takistada jõudis, tabas isa Marcus end juba vastamast. „Aga loomulikult.“ Ta hammustas huulde, püüdes oma pead selgeks sundida, kuid sellel salapärasel naisel oli tema üle mingi seletamatu mõjuvõim. Naised olid saatana mängumaa.
„Mul on vaja, et te minu eest ühe kirja edasi annaksite,“ lausus naine, pistis käe oma dekolteesse ning tõmbas sealt välja kinnikleebitud valge ümbriku, mille ta isa Marcusele ulatas. Sellesse oli imbunud naise kehasoojust ja isa Marcus tundis, et värvub näost sama punaseks kui tema ootamatu külalise kleit. „Ja kellele ma selle üle pean andma?“ päris ta, taibates, et nende lühikese vestluse jooksul ei olnud naine maininud ainsatki nime, ka mitte iseenda oma, kuid ometi oli ta teadnud isa Marcuse nime.

„Arra Rominile,“ lausus naine magusalt. „See kiri on Arra Rominile.“
Isa Marcus võpatas, kui kuulis Arra nime mainitavat ja loits, mille naine talle peale oli pannud, tundus veidi nõrgenevat. „Mis paneb teid arvama, et ma Arrat tunnen?“ päris ta. Ta oli juba ammu teadlik, et Jonathani surma ja Arra kadumisega tegeles üks juurdlus ning isikuna, kes tundis neid mõlemat, oli isa Marcus juba üle kuulatud. Mis siis, kui tema vastused olid uurijatele kahtlased tundunud ja nad otsustasid proovida uut lähenemist?
„Üks linnuke sisistas mulle kõrva,“ lausus naine, „ning ma otsustasin tema laulu kuulata.“ Ta sirutas oma parema käe välja ning asetas selle isa Marcuse õlale. „Arra Romini käes on midagi, mis mulle kuulub ja ma tahan seda tagasi.“ Teeseldes, nagu oleks ta isa Marcuse õla pealt nähtamatu karva ära pühkinud, tõmbas ta oma käe ära ja sättis sellega oma õlapaela, mis tema õlalt ära kippus vajuma. Tahtmatult märkas isa Marcus, et ta ei kanna rinnahoidjat ning kinnitas pilgu oma kinganinadele, et mitte põrnitsema jääda. Jumala eest, ta oli preester ja ei kavatsenudki sellisesse lõksu langeda!

„Oletame, et ma tean, kus Arra Romini on ning saan teie kirja talle edastada. Kas te olete tõesti nii naiivne ja usute, et ma teen seda ilma, et teaksin, mida te temale ootate?“ „Mulle meeldib teie kaitsev hoiak,“ ütles naine muiates. „Teist on väga armas Arra pärast muretseda.“ „Oh, mis te nüüd, ma ei...“ ütles isa Marcus käega oma kraed näperdades, kuid taipas siis, et kaldub selle juurest, mida ta öelda kavatses, kõrvale, ning keskendus uuesti naise näole, püüdes selle ligitõmbavusel end mitte häirida lasta. „Ma tahan teada, mida te Arra käest saada loodate.“ Naine ohkas, taibates, et tal ei ole teist valikut, kuid kummalisel kombel kõlas see ohe kahtlaselt kergendatult. „Tema käes on tarokaartide pakk, mis minult mõned aastad tagasi varastati.“ Isa Marcus kortsutas kulmu. „Kui see varastati, siis miks te nii kindlad olete, et need just Arra käes on?“ Naise naeratus mõjus kui mahe suvetuul. „Ma kardan, et ei ole end veel tutvustanud. Minu nimi on Luna Nueva ja ma olen ühteaegu nii selgeltnägija kui ennustaja.“ Ta haaras isa Marcuse käe oma pihku, pigistades seda, ja kuigi tema sõrmed olid peenikesed ja naiselikud, oli viisis, kuidas ta isa Marcuse kätt surus, midagi erakordselt mehelikku. „Meeldiv tutvuda,“ pomises isa Marcus, püüdes oma kätt ära tõmmata, kuid end Luna Nuevaks nimetanud naine ei andnud talle selleks võimalust, vaid tõmbas tema käe enda poole, vaadates imetledes tema mao pea kujutisega rohelist sõrmust, mis andis tunnust sellest, et ta kuulub Millenniumi Madude ridadesse. „Roheline on suurepärane värv,“ ütles ta magusalt ning tõmbas nimetissõrmega üle kivi serva, „kuid punane sobiks teile veelgi paremini.“ „Punane?“ kogeles isa Marcus kohkunult ning rebis oma käe Luna Nueva omast lahti, vaadates talle šokeeritult otsa.
Luna Nueva oli selgeltnägija ja punane oli Varjude Lordi värv...
Ei, see oli pelgalt kokkusattumus, pidi olema.

Näitsik ei vastanud talle, vaid heitis pilgu oma vasakul käsivarrel olevale kellale, mida isa Marcus varem märganud ei olnud, ning vaatas talle vabandavalt otsa. „Mul oli väga meeldiv teiega vestelda, isa Marcus, kuid ma pean nüüd minema.“ Ta osutas kirjale, mida isa Marcus endiselt käes hoidis. „Ärge unustage minu väikest palvet.“ Mehele lehvitanud, pööras ta talle selja ning kõndis kirikust välja, suundudes mööda tänavat vanema linnaosa poole. Suutmata end peatada, tormas isa Marcus talle järele ja vaatas üle kiriku ukseläve, kuidas tema selg aina kaugemale kaob ning ta imestas pisut, kui Luna Nueva järsult ühe lapsega jalutava ema juures seisatas, lapsele midagi kõrva sosistas ja seejärel oma teekonda jätkas, kuna tundus, nagu oleks laps tema sõnade peale nutma puhkenud.
Endale mantli selga pannud ja kirikuukse lukustanud, sammus isa Marcus läbi külma talveõhtu ning kuigi tema mantli karvane krae oleks pidanud talle sooja andma, lõdises ta sellest hoolimata, mõeldes tütarlapsele, kes oli kõndinud läbi lumise linna, kandes vaid õhukest punast kleiti.
Kui ta Paragoni hotelli juurde jõudis ja mahajäetuks peetud hoone tagauksest sisse lipsas, heitis ta oma mantli lohakalt nagisse ning suundus koheselt haigetoa poole. Tema saapad, mida ta lumest puhtaks ei olnud kloppinud, jätsid parketile lumise raja, kuid isa Marcus vaevalt hoolis sellest.

Ta eeldas, et leiab Troy Ilioni Arra voodi kõrvalt, aga kui ta haigetuppa astus, polnud incubusest mingit märki ja ainus, keda isa Marcus nägi, oli pahura ilmega Arra, kes oma pilgu Piiblilt tõstis ja teda altkulmu põrnitses. „Mis on?“ Isa Marcus köhis hääle puhkas ja tõmbas Arrale mõeldud kirja rüütaskust välja. „Mul paluti see sulle üle anda.“ Arra võttis kirja kahtlustavalt vastu ja rebis ümbriku lõhki. Kui ta kirja välja võttis, pudenesid sellega koos välja ka kaks paberist lipikut, millele Arra esialgu õige vähe tähelepanu pööras. „Kes selle saatis?“ päris ta, libistades oma pilgu üle kirja esimeste ridade. „Üks tütarlaps, kes on sinuga kohtumisest väga huvitatud,“ kostis isa Marcus. Arra vaatas teda uurivalt. „Sa oled näost jube punane.“ „See on külmast,“ kohmas isa Marcus, mille peale Arra õlgu kehitas. „Minu meelest on siin piisavalt soe.“ Ta luges kirja läbi, uurides iga rida hoolikalt, ning kui isa Marcuse uudishimulik pilk ta viimaks ära tüütas, ohkas ta sügavalt. „Kui ma selle sulle ette loen, siis kas sa lõpetad selle neetud jõllitamise?“ nõudis ta. „Ma ei jõllita, ma kõigest...“ püüdis isa Marcus end välja vabandada, kuid Arra oli juba kirja lugemist alustanud.
 
 
Reede, 8. jaanuar 2010
               
 
Lugupeetud Arra Romini,
 
Kuigi te mind veel ei tunne, oleks mul suur rõõm teiega tutvuda, seda enam, et teile kuulub midagi, mis alles hiljuti oli minu. Ma loodan väga, et tec olete nõus minuga silmast silma kohtuma ja vestlema paarist asjast, mis ehk teistele tühised tunduvad, kuid meie mõlema jaoks olulised on.  Loodan, et ühinete minuga pühapäeval Samhainshire’i teatris toimuval „Maskiballi“ etendusel. Soovi korral võite te tulla ka koos kaaslasega, teie sõprade seltskond on vägagi oodatud. Kohtume pühapäeval kell 19.30 teatrihoone peaukse juures.
 
Kaunist nädalavahetust
 
Luna Nueva
 
Arra kägardas kirja kokku ja pani selle kõrvale, märgates alles nüüd oma voodikattele kukkunud lipikuid. Need üles tõstnud, taipas ta, et tegemist on teatripiletitega, üks I rõdu teise, teine aga seitsmendasse ritta. „Ma ei mäleta ühtegi Lunat, ei riietega ega ilma, ning veel vähem on mul aimu, mida ta minust saada tahab...“ „Ta mainis, et on sinu tarokaartide õige omanik ja soovib neid tagasi saada,“ kostis isa Marcus vastuseks. „Minu kaardid?“ Arra võttis oma kaardipaki, mille ta madratsi vahele oli toppinud, ja uuris seda. „Jah, seda võin ma isegi uskuma jääda, sest mustlastelt ostmisega kaasnevad alati jamad, aga...“ Ta pani kaardid nende peidupaika tagasi ja kratsis kukalt. „Kuidas ta teadis, et sa mind tunned?“

See oli küsimus, millele isa Marcus vastata ei osanud, kuid see ei takistanud teda oletamast. „Luna Nueva ei ole tavaline naine,“ sõnas ta. „Ta on...“ Ta püüdis midagi võimalikult intelligentset öelda, kuid ei tulnud sellega toime. „Ta on eriline.“ „Eriline?“ Arra näole ilmus salakaval muie. „Mulle tundub, et keegi on armunud!“ Isa Marcus lahvatas näost tulipunaseks. „Ei! Kuidas sa üldse midagi sellist võid mõelda?“ „Sellest saab ilma mõtlematagi aru,“ kostis Arra. „Tegemist on naisega, kes teab, et minu käes on kaardid, millest ta aastaid tagasi ilma jäi, kes teab, et sa tunned mind, kes teab, et ma olen järelvalve all ja saan tulla teatrisse ainult juhul, kui keegi mul silma peal hoiab ja sa ütled ainult, et ta on eriline?“ Arra kehitas õlgu. „Noh, minugipoolest, kui see sulle head teeb, parem üks kindel naine kui juhuslikud kooripoisid...“ „Mida sa endale õige lubad?“ nõudis isa Marcus vihastudes. „Ma olen korralik preester, mitte...“

Troy Ilioni käsi langes isa Marcuse õlale ja mees võpatas, nagu oleks ta välgust rabatud. „Õhtust,“ ütles ta mahedalt, nautides ilmselgelt isa Marcuse kohkumist. „Kas minu äraolekul juhtus midagi põnevat?“ „Mitte midagi,“ lausus Arra ja uuris oma küünealuseid, nagu oleks isa Marcus toast haihtunud. „Kus sa nii kaua olid?“ „Mina ja Arra läheme pühapäeval teatrisse,“ torkas isa Marcus vahele enne, kui Troy Ilion vastata jõudis. „Kas tõesti?“ imestas ta. „Miks?“ „Arral seisab ees üks kokkusaamine, mida on vaja jälgida,“ kohmas isa Marcus, „ja ma leian, et oleks kõige parem, kui mina...“ „Isa Marcus on otsustanud oma usust taganeda ja oma voorusevöö naela riputada,“ kommenteeris Arra. „Palun lõpeta!“ hüüatas isa Marcus piinlikust tundes. „Ma ei ole poole sõnagagi maininud, et...“ „Ma keelaksin Arrale hea meelega kõik kokkusaamised, kuna ta ei ole veel piisavalt terve, aga kui sa teda tõepoolest saatma nõustud, ei ole mul selle vastu midagi.“ Incubus naeratas isa Marcusele. „See on vähim, mida ma hetkel teha saan,“ ütles isa Marcus, meenutades eelmist õhtut, mille kauni Luna Nueva nägemine lühikeseks ajaks ta peast oli pühkinud. Troy Ilion noogutas. „Kõik algab algusest ja parima lahenduse nimel peab igaüks meist tegema seda, mis meie võimuses.“ „Ja miks ei võiks minu võimuses olla keeldumine?“ uuris Arra. „Viimane kord, kui ma ooperit käisin vaatamas, oksendasin ma enda kõrval istuva linnapea pükstele...“ Ta võttis kirja uuesti lahti, lugedes selle uuesti läbi ning korraga välgatas tema silmades mingi seletamatu tuluke.

„Siin on kirjaviga,“ pomises ta. „“Tec“ asemel peaks olema „te“, aga...“ Tema silmad läksid suureks, kui ta paberi enda näole nii lähedale tõstis, et jäi mulje, nagu tahaks ta seda nuusutada, ning seekord voltis ta selle korralikult kokku ja pani padja alla. „Mulle meenus äsja, et ma olen alati tahtnud „Maskiballi“ näha,“ ütles ta teeseldud huviga, kuid isa Marcus ei saanud salata, et tema häälde oli tekkinud kannatamatus, mida seal varem ei olnud. Mis siis, kui Arra oli valetanud ja tundis Luna Nuevat tunduvalt paremini, kui väitis? „Poola kuningad ja nende sõjad Leedu aladel on mind alati huvitanud...“ „Gustav III oli Rootsi kuningas,“ parandas Troy Ilion teda. „Mulle tundub, et lisaks usuõpetusele kuluks sulle ära ka mõned ajalooalased lisateadmised...“ „Ma tegin nalja, eks ole?“ kähvas Arra. „Ma tean, et Gustav II oli Norra kuningas!“

Troy Ilion lajatas endale käega vastu otsaesist. „Arvestades selle järgi, kui agaralt sa suust lollusi välja paiskad, tunned sa end ilmselt juba piisavalt hästi ja suudad õppida ka ilma, et ma sind pidevalt kontrollimas käiksin.“ Ta lehvitas isa Marcusele ja Arrale. „Kui te mind hetkel ei vaja, siis lähen ma laborisse tagasi.“ „Ega sa ometi Varjude Lordi eralaborit ei mõtle?“ ehmus isa Marcus. „Kui isand sellest kuuleb, saab ta maruvihaseks.“ Troy Ilion raputas pead. „Maruvihaseks saab ta alles siis, kui taipab millega ma tegelen.“ Seda öeldes heitis ta pilgu Arrale, kes püüdis teeselda, et jätkab Piibli uurimist - paraku ei tulnud see tal välja, kuna ta hoidis Piiblit tagurpidi käes – ning vaatas teda pikalt, enne kui lahkus.
Laborisse jõudnud, lukustas ta enda järel ukse, pani valge laborikitli selga ja prillid ette ning suundus labori külmkambrisse, haarates külmkapist verega täidetud katseklaasi, millele olid kirjutatud initsiaalid C.R.B.
Cara Rose Bartolini.
Cara Rose Dwyer.

Katseklaasi ettevaatlikult lauale asetanud, tõmbas Troy Ilion süstlasse kolm tilka verd nagu Lumivalgekese muinasjutus ning asetas need tillukesele klaasplaadile, mille ta mikroskoobi alla pani. Seejärel lisas ta sellele tilga Arra verd, mis oli segatud luminooliga, ning surus oma silma vastu mikroskoobi toru, vaadates, kuidas läbipaistvale pinnale asetatud ühteaegu nii sarnased, kuid samas nii erinevad vedelikud teineteisega reageerivad.
Otse tema silme all ründasid Arra valged verelibled Cara Rose’i muundunud leukotsüüte, tungides läbi nende paisunud pinna ja purustades nende viirusest nakatunud tuumad, jättes sealjuures terved valged verelibled täiesti puutumata. Cara Rose oli olnud poolvampiir, üks vähestest inimestest, kelle vampiiristumise protsess toimus nii aeglaselt, et muundunud ja muundumata valged verelibled olid tema kehas peaaegu tasakaalus, ning nähes, kui ägedalt Arra veres sisalduvad rakud tüdruku omi ründavad, tundis Troy Ilion, kuidas tal jalad nõrgaks lähevad. Ta vajus toolile ning tõi kuuldavale metsiku naeru, mõistes äsja nähtud lahingu tähendust.

Saanud teada, et Arra on pahaaimamatult Lawrence Dwyeri verd joonud, oli Troy Ilion olnud valmis halvimaks, kuna vampiiri verega kokku puutumine oli inimeste jaoks veelgi ohtlikum kui nende hammustus ning olles juba ühe õpilase Varjude Lordi tõttu kaotanud, pelgas ta minetada ka teist, kuid proov, mille ta juba niigi palju verd kaotanud poisilt võttis, valmistas talle üllatuse, mida ta endale iialgi ette ei oleks osanud kujutada. Vampiiri verega kokku puutuvad inimesed hakkasid harilikult väga lühikese perioodi järel kannatama leukeemia sümptomite all, kuna tekkinud mürgitus takistas vereloomet, kuid Arra veres toimus vastupidine protsess ning hukkumise asemel hakkasid tema valged verelibled tavapärasest kiiremini paljunema ning muutusid agressiivsemaks.
Arra oli vampiiride verele ja seega ka nende mürgile immuunne.
Lausa kummaline, et Jumal Arra sugust vastuolulist inimest nii palju armastas, kuid ehk ei olnudki see armastus, vaid pelgalt vajadus.

Troy Ilioni saba libises tema püksist välja, keerdus ümber tema prilliraamide ning asetas need lauale, pühkides seejärel ära pisara, mis incubuse silmanurgast voolama oli pääsenud. Lance Dwyer oli aastaid eksperimentidega tegelenud, kuid mitte kordagi polnud tal tulnud ette sellist õnnestumist.
Troy Ilioni käes oli relv, millest kellelgi peale tema aimu ei olnud. „Oh, Arra...“ lausus ta, tundes end liiga väsinuna, et naeratust enda näolt pühkida. „Sa oled riided sama palju ära teeninud nagu Malfoyde majahaldjas.“

Jacksoni flashback ? Ei leidnud.