KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]

Death Note on Naruto kõrval mu teine lemmikanime. Ma tegin kuskil mingit tegelaskujude testi ka ja selle järgi olen ma Light. Et siis...maailm, vaata ette!

Ja isa L ei ole lahe, ta on absoluutselt mittelahe Varsti teda enam selles jutus ei näe...arvatavasti
**

5.1

Kira jõllitas vihaselt ajalehte, kägardas selle raevukalt kokku ning viskas pingi kõrval olevasse prügikasti. Miks ei võinud Jumal kordki tema poolt olla? Universumi Kõrgeim Ehitaja...pähh, pigem oli ta kõigest üks arulage vanamees. Kas ta oli idioot või mis? Ta ei saanud sellist asja lubada, eriti arvestades seda, et see oli vastuolus tema jumaliku poliitikaga, mille järgi tuli karistada kõike ja kõiki...Kira tundis vastupandamatut soovi midagi lõhkuda. Ta kahetses, et ajalehe ära oli visanud, sest hetkel oleks ta selle meeleldi tükkideks kiskunud, et end pisutki välja elada.
Nad olid otsustanud ta vabastada. Nad olid...!

„Paha tuju?“ pakkus kellegi hääl ta kõrva ääres. Kira tõstis pead ning nägi Jacksonit enda kõrval seismas. See veel puudus. Viimane, mida ta vajas, oli, et keegi teda nii halva tuju korral torkima tuleb. Mis puutus ebasobivatel hetkedel välja ilmumisse, siis sellel alal oli Jackson kohe eriliselt andekas.
Võib-olla, lihtsalt võib-olla aga oli Jacksoni ilmumisest ka pisut kasu. See aitas Kira mõtteid vägivaldsetelt radadelt kõrvale juhtida, sest kohe kindlasti ei tohtinud ta oma viha Jacksoni peal rakendada, ning ta püüdis oma raevu alla neelata. „Hei. Kuidas läheb?“ küsis ta läbi hammaste. „Sama nõmedalt nagu alati,“ vastas Jackson ja potsatas Kira kõrvale pingile. „Sain oma mata töö tagasi, kolme taga oli viis miinust. Ausõna, see mutt vist vihkab mind.“ „Kui ta sind vihkaks, oleks ta sulle ju kahe pannud?“ Kira püüdis teema vastu siirast huvi teeselda, kuid pigem kukkus see välja nii, nagu hakkaks ta kohe igavusest küüntega asfalti kraapima. „Aga ei pannud,“ vastas Jackson ta küsimusele, tema valulist näoilmet kordagi tähele panemata, „ja selle järgi ma teangi, et ta mind vihkab. Kahte saab parandada, kolme mitte.“

Kira libistas oma pilgu üle Jacksoni ning see jäi peatuma hiiglaslikel tumesinistel kõrvaklappidel, mis ümber ta kaela rippusid. „Sul on nii suured kõrvaklapid?“ küsis ta hämmeldust teeseldes. Kõrvaklapid olid hea, ohutu teema. Tavaliselt ta selliste asjade vastu huvi ei tundnud, kuid praegu tajus ta, et peab edasi rääkima, jahvatades ükskõik millest – vastasel juhul hakkab ta karjuma. Ja tegelikult nägi Jackson nende klappidega naljakas välja, nii et ei olnud ühtegi põhjust, miks ta neid mainida ei oleks võinud. „Need ei ole tegelikult minu omad,“ sõnas Jackson. „Pätsasin need hommikul Laurenilt. Arvatavasti on ta selle praeguseks juba avastanud, kuid pole tähtis.“ „Lauren?“ „Minu kasuema,“ selgitas Jackson. „Mitte et temas midagi eriti emalikku oleks. Ta on minust vaid kaheksa aastat vanem...“ „Kas ma tohin?“ küsis Kira kõrvaklappidele osutades. Jackson noogutas, võttis klapid kaelast ära ning ulatas need koos oma iPodiga Kirale. „Kuidas see sisse käib?“ Jackson oli pehmelt öeldes pisut üllatunud. „Kas sul endal iPodi polegi?“ Kira raputas pead. „Ei.“ „Ja su tuttavatel?“ „Ma ei tea. Me ei räägi eriti tihti sellistest asjadest.“ Jackson kehitas õlgu. „Mis siis ikka. Sa vajutad siia, ja selle nupuga liigud menüüs...selles ei ole midagi rasket.“

Kira noogutas, pani klapid endale pähe ning klõpsis paar korda nuppu. „Vissi d’arte, vissi d’amore?“ küsis ta viimaks. "Ooperist "Tosca?"" Jackson tegi grimassi. „Hei, seda ära küll kuula,“ lausus ta. „See on lihtsalt mingi vana kraam, mis oli vaja muusikatunni kuulamisülesande ajaks pähe taguda. Ma ei ole jõudnud seda veel ära kustutada...“ „See on ilus,“ pomises Kira. „Nii harmooniline. Tänapäeval enam sellist muusikat ei tehta. Tänapäeval luuakse vaid masstoodangut, millel pole hinge.“ „Ole nüüd,“ protesteeris Jackson, „nii väga ooper sulle nüüd ka ei meeldi. Või oled sa mingi klassikalise muusika austaja?“ Kira raputas taaskord pead. „Ma ei kuula peaaegu üldse muusikat, kuid sellest hoolimata on minu jaoks muusikal ja muusikal vahe. See siin on midagi hoopis muud, kui tavainimesed nautida suudavad. Ega sul juhuslikult veel kusagil klassikat peidus ei ole?“ „Noh, kuskil peaks natuke Tšaikovskit ja Mussorgskit olema...“ Ta vaatas, kuidas Kira nuppe klõpsides, suul kerge muie. „Kas tead,“ pakkus ta lahkelt, „kui sa tahad, võin ma oma iPodi sulle laenata. Kasvõi nädala lõpuni, kui tahad.“ „Aga klapid?“ küsis Kira, tundudes olevat nõus ta pakkumist vastu võtma. Õige küll, meenus Jacksonile, klapid olid ju Laureni omad, kuid polnud parata, tundus, et naine pidi ilma nendeta hakkama saama. „Pole probleemi.“ „Olgu,“ lausus Kira endiselt nuppe klõpsides. „Ma luban, et hoian su iPodi nii hästi, kui suudan. See on minu käes väljaspool ohtu.“ „Selles ma ei kahtegi,“ pomises Jackson. „Arvatavasti murrad sa kondid kõigil, kes seda isegi puudutada üritavad.“

Kummalisel kombel oleks Jacksoni kommentaar Kira peaaegu naerma ajanud, kuid ta ei jõudnud seda teha, sest hetk hiljem pinises tunnikell. Kõik vahetunnid, väljaarvatud söögivahetud, olid nii Stonybrookis kui ka Stonewallis vaid kümme minutit pikad ning nii oli mõlemal poisil aeg järgmisesse tundi minna. „Ehk pärast näeme,“ sõnas Jackson ning marssis minema.
Tracy, kes talle juba varahommikul eilse eest kõva peapesu oli teinud, ootas teda kooliväravas ning põrnitses teda mingi kummalise halvakspanuga. „Miks sa selle friigiga rääkisid?“ „Friigiga?“ Jackson kõhistas naerda. „Anna andeks, Tracy, aga ma ei tea, kellest sa räägid.“ „Tead küll!“ sisistas Tracy. „Ma räägin sellest samast kutist, kellega sa juttu ajasid!“ „Ahsoo, Kirast. Miks sa teda friigiks nimetasid?“ „Kus su kõrvad on?“ ei saanud Tracy aru. „Kas sa siis ei ole tema kohta jutte kuulnud? Kutt on peaaegu psühhopaat!“ „On või?“ Jackson kehitas õlgu. „Ausalt öeldes on mu sellest täiesti kama.“ Tracy nii lihtsalt jonni ei jätnud. „Kas sa siis ei ole kuulnud, kuidas ta paar kuud tagasi Will Foremani ähvardas ja mida ta eile Jonah Callagheriga tegi?“ Jackson muigas. Tracy kohe oskas asja lõbusaks teha. „Juhtumisi ma isegi nägin seda,“ lausus ta. „Callagher sai nii, mis tolmas ja olgem ausad, ta oli selle ka ära teeninud.“ „Aga see oli imelik,“ vastas Tracy. „See kutt on ju täielik krevett ja peaaegu sama pikk kui sina, kuid ma ei kujutaks kuidagi ette sind Callagherile ära tegemas.“

Jackson hammustas huulde – jälle see pikkuseteema, mille ta vahepeal unustada oli suutnud. Ta ei kahelnudki selles, et Kira kõigest ühe päevaga tunduvalt pikemaks oli kasvanud ning oli sunnitud tunnistama, et täna oli ta veelgi pikem näinud, kuid kuidas võis see võimalik olla? „Minu arvates ei ole ta mingi friik,“ lausus ta, kuigi seda oli kergem öelda kui uskuda. „Minu arvates on.“ Tracy ei kavatsenudki alla anda. „Ja isegi kui ta friik ei ole, on ta kindlasti väga ahistatud. Kas teadsid, et ta elab koos selle vana kõbist preestriga, kes möödunud aastal pihitoolis kätt Carolyni rinnahoidjasse ajas? Ma ei imestaks, kui ta igal öösel...“ „Aitab jamast!“ pahvatas Jackson. Ta ei tahtnud tõepoolest teada, millised mõtted Tracy peas liikusid. Kira elas koos isa Lazarusega? Jackson oli millegi pärast arvanud, et mees on kõigest maja kuri kojaülem. „Kas tal vanemad ei olegi?“ päris ta umbusklikult. Tracy kehitas õlgu. „Minu teada mitte. Arvatavasti tappis ta nad ära, ma üldse ei imestaks!“ „TRACY!“ röögatas Jackson natuke liiga valjusti ning tema hääle peale tõusis koolimaja katuselt lendu terve parv tuvisid. Järgmisel hetkel avanes üks teise korruse aken, mille vahelt pistis pea välja pahurailmeline matemaatikaõpetaja, kes röökis peaaegu sama valju häälega, nagu Jackson äsja oma tunnete väljendamiseks kasutanud oli: „ROBERTS JA HEMLOCK! Kui te lähima minuti jooksul klassi ei jõua, panen ma teile mõlemale põhjuseta puudumise!“ „Juba tuleme!“ hüüdis Tracy ning tormas koolimaja ukse poole, jättes väga vihase näoga Jacksoni endale aeglaselt järele tatsuma.

Damn, ma ei oskagi midagi öelda. Lihtsalt... suurepärane.

Kiraaaaaa! *tekkis sympaatia K suhtes, sest on ka ise pisike K ja kami-sama veel k6igele lisaks*

Hullumeelselt p6nev, mis mul kyll viga on?
Ma olen ka Yagami Raito :3 yhtekad, seega

Jonah' ja Kira fight meenutas v2ga Marki ja Brandoni lahingut - Koljat vs Taavet.

J2tab Piiblist ja Jumalast huvitavama mulje, kui need tegelikult on, XD

Muide, see tsitaat Death Note'ist (デスノート, XD) on yks mu lemmikutest. "Trash goes to trash can, criminals go to Kira-sama." Mingi aeg oli see ka mu msni nimes :3

J22n uut ootama. :)

„Selles ma ei kahtegi,“ pomises Jackson. „Arvatavasti murrad sa kondid kõigil, kes seda isegi puudutada üritavad.“

SUPERHEA! Mulle meeldib. Väga. Ma tahan hullumeelselt edasi lugeda! ^^

Selles osas murtakse nii mõnigi kont. Ühtlasi on see ka mõneks ajaks viimane osa, mis rohkem Kirale keskendub. Järgmises osas saab juba Jacksoni kohta nii mõndagi huvitavat ja salapärast teada

Selle osa algus lonkab, aga lõpp meeldib mulle, nii et olge minu vastu kenad ning kommenteerige ja kritiseerige
**

5.2

Kira peatus trepikojas ja nuusutas õhku. Lisaks tavalisele niiskete puude lõhnale ning tolmule oli selles seekord veel midagi. Alkoholi hõng. Ta kirtsutas vastikusest nina. Keegi majaelanikest oli jälle joonud ning halb aimdus andis Kirale mõista, et tõenäoliselt oli seda teinud ei keegi muu kui isa Lazarus. Polnud ta midagi nii eeskujulik preester, nagu kõik arvasid, ning napsise peaga oli ta peaaegu väljakannatamatu. Kõheldes vajutas Kira ukselingile ning sisenes korterisse. Terve ta päev oli niigi untsu läinud, kui suur tõenäosus oli, et kõik veel hullemaks võis minna?

Ta oli pärast tundide lõppu pisut kauemaks koolimajja jäänud, et ühele pehmete ajudega klassivennale kombinatoorikat seletada – Kira ise oskas seda suurepäraselt, kuid kahjuks ei olnud sugugi kõik matemaatikas sama briljantsed kui tema – ja see oli olnud taktikaline viga: nimelt oli Byron Matthews ta kätte saanud, seesama Byron Matthews, kes õpilasomavalitsuse presidendi kohast loobuda oli otsustanud ning nüüd endale asendajat vajas. Ta oli Kirale nii kaua peale käinud, kuni too viimaks nõusse oli jäänud, ning pärast seda oli ta olnud sunnitud tervelt kaks ja pool igavat tundi kooli koosolekuruumis istuma, et koos oma uute kaaslastega õpilasomavalitsuse uus töökava paika panna. Kira arvates ei läinud see just eriti libedalt ning ta ei mõistnud sugugi, miks ta klassikaaslased just teda endi põhilise esindajana näha soovisid. Teda, kellel ei olnud mingeid liidriomadusi ning kes isegi meeskonnatööks ei kõlvanud...olgu kuidas oli, otsus oli aga lõpuks tehtud, ükskõik kui väga Kira seda ka ei kahetsenud. Pärast koosoleku lõppu ei olnud tal mingit soovi kohe koju minna ning nii oli ta mõnda aega kohvikus istunud ja koduseid ülesandeid lahendanud ning pärast seda veel veidi jalutanud, kuulates kõrvaklappidest Tšaikovski klaverikontserti, mis teda veidi paremasse meeleollu viis. Ta pidi igal juhul Jacksonile aitäh ütlema. Tema iPod oli kindlasti kallis ning temast oli erakordselt lahke sellest nii kergekäeliselt loobuda. Teise nurga alt vaadates aga, kes teadis, äkki oli tal neid mitu. Rikkad olid alati täis üllatusi.
Esialgu oli korter vaikne ning Kira pani koti maha, hingates kergendatult. Ehk oli isa Lazarus juba magama läinud. Ehk oli ta juba...

„Poiss!“ röögatas mees vihaselt, purustades kiiresti kõik Kira lootused ning astus tema ülimaks meelehärmiks kergelt tuikudes elutoast välja, olles täis nagu tina, just nagu Kira arvanud oli. „Kus sa enda arvates nii kaua kolasid?“ „Mul läks koolis kauem,“ vabandas Kira. „Byron Matthews...“ Kuid isa Lazarus ei kavatsenudki teda kuulata. „Ma tean seda sinu kauemat küll,“ ütles ta. „Sa hulgud ringi kurat teab kus ja kurat teab kellega ja mulle ei räägi sa sellest sõnakestki!" Nii, juba hakkasid kuradid lendama. See ei olnud hea, see ei olnud kohe üldse mitte hea. Kira põrnitses kooruva värviga põrandat ning tundis, et ei suuda isa Lazarusele otsa vaadata...mitte sel hetkel. Ta silme ees tantsisid ärritavad tähekesed ja ta tundis häirivat soovi midagi või kedagi lüüa. Kui veab, teeb isa Lazarus esimese sammu ja Kira ei jää süüdi, kui ta teda natuke tümitab. Ta tundis isa Lazarust piisavalt hästi, et teada, et nii halva tuju korral laseb mees kindlasti käed käiku.
„Ja mis naljakas jura see sul kaelas ripub?“ osutas isa Lazarus kõrvaklappidele, mille Jackson Kirale laenanud oli. Ta silmad tõmbusid kissi. „Need on tema omad, eks ole?“ küsis ta ja korraga meenutas ta hääl marutõbise koera lõrinat. „Selle poisi omad, kes su eile koju saatis?“ Kira ärritus kadus ja asendus ebameeldiva hiiliva hirmutundega. See hääletoon, see haiglaselt armukade hääletoon...Kira teadis täpselt, mida see tähendas. Nii et asjad olid lõpuks nii kaugele jõudnud.
Ta tundis meeleheitlikku soovi isa Lazaruse küsimusele eitavalt vastata ja pead raputada, kuid pearaputus oleks tähendanud valetamist.

Isa Lazarus astus talle sammu lähemale, nii et nad täiesti kohakuti olid, haaras Kira õlgadest ning raputas teda. „Mida sa talle vastu pidid andma?“ küsis ta raevukalt. „Mida sa talle vastu pidid andma?“ „Mitte midagi!“ vastas Kira. „Ta ei tahtnud...“ Hoolimata valmisolekust oli löök tema jaoks ootamatu ning ta kukkus põrandale, lüües oma huule veriseks. Järgmisel hetkel surus mees ta agressiivselt vastu maad ning ta tundis oma näol tema kuuma, alkoholi järele haisvat hingeõhku. „Millal sa sellest aru saad, et sulle ei ole lubatud ühtegi sõpra ja et sa kuulud ainult mulle?“ päris isa Lazarus ning tema näol võttis maad õel irve. „Hakka sellest aru saama, sest ma ei kasvatanud sind sugugi selleks, et sa minu vastu võiksid pöörduda!“ Ta haaras Kira paremast käest ja tiris seda täiest jõust. „Ma peaksin su mõlemad käed küljest rebima!“ urises ta ning puhkes sekund hiljem seletamatult naerma. Alkohol oli ta niigi vedelad ajud veel vedelamaks muutnud. „Kas kuuled? Mõlemad, mitte ainult selle, mis...“ Ta jätkas naermist. „Võib-olla ma teengi seda, kuid mitte enne, kui ma olen sind su tänamatuse eest karistanud.“ Kira ei pidanud küsimagi, millist karistust mees – või pigem väärastunud mõttemaailmaga debiilne inimrämps – mõtles. Käsi, mis tema püksilukku lahti üritas tõmmata, ei jätnud just erilisi vastusevariante.

Kira tõrjus ta jõulise jalahoobiga endast eemale ning kargas ägades püsti, vaadates endast meetrijagu eemal põrandal lebavale mehele haletseva pilguga otsa. Selline ta siis oligi, tema lunastaja. Mees, kes ta kümme aastat tagasi lastekodusse minekust päästnud oli, ei olnud midagi enamat kui rõve värdjas. Kira oli naiivselt arvanud, et isa Lazarus tõepoolest hoolis temast; et ta võttis ta enda juurde ligimesearmastusest ja missioonitundest. Ja nüüd? Nüüd tuli välja, et see saatanasigitis, kes end jumalasulaseks julges pidada, oli ta vaid selleks suureks kasvatanud, et...et mida? Teda ära kasutada, vaat mida. Ta oleks pidanud seda algusest peale aimama, juba siis, kui mees tema dušihetki jälgima oli hakanud, kuid ta ei suutnud kunagi selle tagamaid lahti mõtestada. Teada, et katoliku preestrid tihti noorte poiste vastu ülemäärast huvi tundsid, oli üks asi, aga taibata, et ka tema hooldaja nende hulka kuulub, hoopis midagi muud. Kui ta oleks mõelnud nagu inimene, oleks see järeldus olnud kerge tulema. Kui...

Kira nägu oli pisaratest märg, kuigi ta polnud märganud, millal ta nutma oli puhkenud. Ometi voolasid ta vasakust silmast jooksvad pisarad üle terve ta näo ning nende niiskus ja soojus meenutas talle üht õhtut palju aastaid tagasi, kus pisarate asemel oli ta näol voolanud veri. Ehe punane veri, elu imeline nektar ja surma kõikvõimas rüübe. Tema üle hakkas laskuma hall udu, mis ta kaine mõistuse aegamisi endasse mähkis.
„Ma arvasin, et sa olid mu emaga lähedane,“ lausus Kira peaaegu murduval häälel, lausudes taaskord üle aastate sõna „ema,“ mida ta nii põletavalt vihkas. „Kuidas võid sa tema sõpruse niimoodi reeta?“ Isa Lazarus ajas end püsti ning irvitas. „Ma ei usu, et su emal midagi selle vastu oleks, mida ma sinuga teha kavatsen. Olgem ausad, su ema oli hoor ja samamoodi oli seda ka su õde...“ Ta virutas Kirale küünarnukiga ribidesse, tehes seda taaskord nii kiiresti, et Kira reageerida ei suutnud, ning naeris kogu südamest, kui Kira end abitult püsti püüdis ajada, kuid tema parem käsi teda alt vedas. „Sa oled minu ja mitte keegi ei saa sind minu käest ära võtta.“ Ta haaras kõrvaklappidest, mis Kira kõrval lebasid ning virutas need koos iPodiga nii kõvasti vastu seina, et mõlemad tükkideks purunesid. Udu Kira meeltes mattis endasse viimasegi inimliku mõtte.

Järgmisel hetkel röögatas isa Lazarus kõrvulukustavalt, kui mingi senitundmatu jõud ta õhku paiskas ja põranda kohale õhku rippuma jättis. Kira ajas end püsti aeglaselt ning ta huuled olid kõverdunud kummaliseks õelaks naeratuseks. Kui ta kõnelema hakkas, oli tema hääl korraga jäisem ja sügavam ning tema silmad hõõgusid kollaselt.
„Vanamees,“ lausus ta, „sa oled erakordselt rumal. Kuidas võid sa arvata, et sul selle keha peale mingi õigus on? See keha ei ole mitte kunagi sulle kuulunud ja ei hakkagi kuuluma. See on ainult minu jagu!“ Isa Lazarus ahmis õhku. „Sa...“ kogeles ta, olles hetkega mitme grammi võrra kainemaks saanud. „Sa...mida sa ometi teed?“ „Seda, mis minu loomuses,“ vastas Kira ning tema hääl oli kummaliselt rahulikuks muutunud. „Sa ei saanud ju ometi arvata, et ma olen kerge saak. Kui sa lootsid, et saad minuga terve öö mängida, siis pean ma sind kurvastama: sina oled see, kellega mängitakse ja sinu kahjuks peab ütlema, et ma ei ole sugugi nii kannatlik kui sina. Ma tahan kiiresti mängu lõppu välja jõuda ja ma kaldun arvama, et sinu peale rohkem kui paar minutit raisata oleks minu jaoks liigne ajakulu.“ „Ära üritagi mulle midagi halba teha, neetud jõnglane! Kas sa oled unustanud, et mina su üles kasvatasin?“ „Unustanud? Ei,“ vastas Kira. „Loomulikult ei ole ma unustanud, et sa mu üles kasvatasid. Milline tore kasvamine see küll oli, millised toredad kümme aastat. Ma lobiseksin sellest meeleldi kauem, vanamees, kuid ma hakkan sinust juba tüdinema.“ „Kira...“ kähistas isa Lazarus ning Kira raputas pead. „Kirat ei ole kohal,“ vastas ta, „ja isegi kui oleks, ei saaks ta sind päästa. Temaga koos kasvatasid sa üles veel kellegi ja see keegi ei kavatsegi sind kauem taluda!“

Isa Lazarus haaras korisedes kõrist, kui nähtamatud käed teha hingetoru kokku surusid, et õhu ligipääsu takistada. Ta nägi Kira huulte liikumist, kuid suutis vaevu kuulda, mida too kõneles.
„Bismillah ar-rahmaan ar-rahiim, me hävitame viimseni need, kes hülgasid meie sõnumid ega uskunud. Me panime teid proovile hirmu ja nälja läbi ning omandite, hingede ja saakide kaotuse läbi. Kartke päeva, kui teid tuuakse tagasi Jumala juurde. Igale hingele tasutakse tema tegude järgi ja ühelegi ei tehta ülekohut, ka neile, kellele on määratud põleda põrgus. Siraata al-ladiina anamta alaihim, rhairi al-marhdubi alaihim ua lä ad-daalin.“*

Isa Lazarus pöörles õhus nagu vurrkann. Järgmisel hetkel kõlas kohutav ragin, kui kõik tema luud üksteise järel murdusid ning ta kriiskas, nagu oleks viimnepäev käes. Tema keha, mis oli otsekui kurjast vaimust vaevatud, paiskus vastu ust ning lendas välja koridoripõrandale, kus see raevukate tõmbluste saatel trepi poole liikus. Isa Lazaruse suust pääses välja viimane karjatus, enne kui ta lõualuu pooleks raksatas, nii et ta veel vaid ägiseda suutis, ning hetk hiljem veeres ta keha trepist alla, jäädes viimaks kõige alumisele astmele lebama nagu tsemendihunnik. Kira kummardus tema kõrvale ning katsus mehe pulssi, seda leidmata. Olles veendunud, et isa Lazarus tõepoolest surnud on, tormas ta välja tänavale, pooleldi naerdes, pooleldi kisendades, ning kadus öösse, olles jooksnud mitu tänavavahet, enne kui ta viimaks minestanult kokku varises.







*Tegemist on suvaliselt kokku pandud Koraani tsitaatidega. Esimene ja viimane lause on araabia keeles ja tähendavad "Armulise, helde Jumala nimel" ja "Juhi meid mööda õiget teed, nende teed, kelle peal on su viha, ja mitte ekslejate."

OMGOMGOMGOMG. Miks ma arvasin, et midagi sellist tuleb?
Aga see on ikkagi nii šokeeriv. Aga sa kirjeldad nagu megahästi! Mulle meeldis kõik. VÄGA. Ülisuper. Su tegelased on nii vaimustavad alati! :)

Oh sa JUUDAS! (läheb pööraseks ja kargleb mööda tuba ringi)
Ära tee nii, maksad niiviisi kätte... Ma kadestan sind juba, sest sa oskad neid surmasid paremini kirjeldada kui mina... *nuux*

Kira on tõesti äge. Ülimalt äge.

Veidi tundub veider see, et sul on kogu lõik ühes plokis. Mitme inimese tekst tuleb järjest. Aga, selle koha pealt saab silma kinni pigistada küll.

Uut!

Nii, läheb lahti: osa II
Ennustajad, selgeltnägijad, ekstrasensid ja muud toredad tüübid...I love it.

Mis puutub sellesse, et kogu lõik on ühes plokis, siis tegelikult kirjutan ma täiesti ilma lõikudeta ja teen lõigud alles postituses

Igal juhul...siit tuleb uus jupp. Lugege ja kommenteerige
**

Osa II: Sinu jaoks olen ma Jeesus, libu

6.1

Kui Jackson õhku ahmides unest virgus, oli ta loomupäraselt halvas tujus. Miks olekski ta pidanud rõõmus olema, arvestades seda, et ta oli äsja nägemust näinud?
Kurb küll, aga kuigi Jackson oli terve oma elu normaalse teismelise kombel elada püüdnud, polnud ta seda teps mitte. Kuidas olekski ta saanud teistsugune olla, arvestades seda, kes ta vanemad olid? Või täpsemini öeldes, kes ta ema oli. Jacksoni isa oli kõigest firmajuht ning ainus, mis teda teistest inimestest eristas, oli tema suur rahakott. Jacksoni ema, pealtnäha täiesti tavaline keskklassi naine, oli aga hoopiski huvitavam uurimisobjekt.

Jacksoni vanemad oli viinud kokku lihtlabane kokkusattumus, nagu neid vahel ikka juhtus. Oli puhas juhus, et Jason Robertsi südameke, mis iganes ta nimi ka ei olnud, oma kallima ühel kevadisel laadal ennustaja telki vedas. Ennustaja ei olnud aga keegi muu kui Jacksoni tulevane ema. Ta oli küllaltki kena ja oma parimates aastates, mis tähendas loomulikult seda, et Jason oma tüdruksõbra asemel hoopiski teda jõllitas. Jackson oli pärinud suures osas oma ema välimuse, tema sinised silmad ja sirge nina – Jasoni nina oli pigem kõverapoolne – ning ka tema tumepruuni juuksetooni. Jason oli põhjamaiselt blond ning sama värvi juuksed oli saanud endale ka Jacksoni väike õde Annie.
Tundus peaaegu pöörane, et Jason üldse Ismay’ga – just see oli Jacksoni ema nimi – abiellus, kuid küllap arvas ta, et naine tegeleb ennustamisega lihtsalt lõbu pärast ja et see on enamjaolt hookuspookus. Ismay’le meeldis surmasid ennustada, kuid enamasti ei suutnud ta nendega kunagi täppi panna. Siiski oli naine äärmiselt täpselt ennustanud nii Jacksoni sünnikuupäeva kui ka kellaaja ja lisaks veel mokaotsast poetanud, et see laps sünnib õnnetu tähe all.

Kui Jason viimaks taipas, et on abiellunud tõelise nõiatariga, oli tal vesi ahjus. Ismay isik osutus normaalsusest äärmiselt kaugel olevaks nähtuseks ja sellel ei olnud mingit pistmist feng shui’ga, mida ta harrastas. Ta kuulis pidevalt peas hääli ning nägi nägemusi iga kord, kui keegi tema lähedastest kannatas. Talle oli suureks šokiks avastada, et Jackson on samasugune nagu tema, sest see tähendas automaatselt tema ennustuse täide minemist - jah, oli Jackson sunnitud tunnistama, see täht oli tõepoolest õnnetu, isegi kuradi õnnetu ja Ismay ei olnud võimeline seda taluma. Ennustama oli ta küll kibe käsi, kuid tagajärjed olid midagi, millega ta leppida ei suutnud.
Jacksoni esimene nägemus tabas teda varsti pärast tema kolmeaastaseks saamist ning tol korral nägi ta, kuidas tema koer Pongo - irooniline küll, aga tegemist oli dalmaatslasega - , kes paar päeva varem kaduma oli läinud, auto ette jookseb. Loomulikult oli Jackson töinates oma emme juurde lidunud ning viimane oli teda lohutanud, öeldes, et kõik saab korda. Tegelikult ei saanud. Koer oli surnud, Jackson oli mingit liiki ekstrasenss ning peres ei olnud asjad enam kunagi samad. Kõigest kaks aastat hiljem viskas Ismay lahutuspaberid oma mehele näkku, pakkis kotid kokku ning läks minema. Kuhu, ei teadnud Jackson tänaseni, kuigi viimasteks jõuludeks oli naine talle Namiibiast postkaardi saanud. Võib-olla elaski ta nüüd seal ja tegi lapsi mõne kohvikarva šamaaniga, Jacksonil oli ükskõik. Naine, kes ta hülgas, ei olnud mõtteainet väärt.

Juba aastaid ei olnud Jackson ühtegi eriti mõjuvat nägemust näinud ning ta oli endale pühalikult tõotanud, et ei räägi neist kellelegi ega võta midagi ette. Ta tahtis olla lihtsalt tavaline poiss ja elada tavalist elu ning püsida igasugusest teadusega mitteseletatavast jurast nii kaugel, kui võimalik. Korduvalt oli ta mitmed väiksemad nägemused halbadeks unenägudeks tembeldanud ning neile mitte mõelda üritanud, tema tänaõhtuse nägemuse juures oli aga häirivat reaalsust, millest ei saanud ei üle ega ümber.
Ehk oli asi selles, et Jackson oli näinud oma nägemuses Kirat, kes oli peaaegu sama ebatavaline kui temagi, ning niipea kui ta viimaks piisavalt rahulikult hingata suutis, teadis ta, et on sattunud olukorda, mis nõuab viivitamatut tegutsemist. Kira oli hädas, selles ei olnud mingit kahtlust. Jackson oli näinud nii preestri rõvedalt läikivaid silmi kui ka tema keha, mis trepiastmel vedeles nagu hunnik prügi...ei olnud just viisakas kellegi surma üle rõõmustada, aga sisimas leidis Jackson, et isa Lazarus sai paraja palga. Räägitagu pealegi, et Jumal ei olnud õiglane!
Järele mõeldes ei olnud tal mingit kohustust sekkuda...aga ta tahtis seda teha. Kui tema läheduses toimus midagi nii põnevat, ei saanud ta seda kuidagi maha magada.

Ta ronis voodist välja ning ringutas, et pisut oma kangeid konte sirutada. Riietes tukkuma jäämine, mida ta kogemata teinud oli, polnud just kõige mugavam ning ta ei tundnud end sugugi värskelt, kuid vähemalt säästis ta paar minutit aega riidesse panemise arvelt. Ta lülitas oma läpaka sisse, et bussiplaani vaadata, kuid veel enne, kui ta seda teha jõudis, ründas teda MSN-is hüperaktiivne Tracy.

||HeTracy. Mrs Roberts *bell tolls* || says: Jack!
||HeTracy. Mrs Roberts *bell tolls* || says: Räägi minuga!
||HeTracy. Mrs Roberts *bell tolls* || says: Jack??!!! MIKS SA EI VASTA??!!!

Ohates sundis Jackson end talle kiiret vastust kirjutama, kasutades ohtralt Caps Locki.

{Yorik of Denmark} says: TRACY EVANGELINE HEMLOCK! SU TUNNUSLAUSE ON NÕME, VAHETA SEE ÄRA!

Tracy täisnime kasutamine ajas tüdruku alati närvi ning Jackson teadis, et ta oleks meeleldi midagi samaväärset vastanud, kuid õnneks Jacksonil tobedaid liignimesid ei olnud. Ta oli Jackson Roberts ja sinna juurde ei kuulunud mingeid Tyrione ega Hyperione.

||HeTracy|| says: No fain siis.

Viitsimata rohkem arvutiga jännata ja olles ka bussiplaanile käega löönud, asetas Jackson läpaka lohakalt lauale, haaras põrandalt oma jaki ning juba oligi ta uksest väljas. Kõik majaelanikud peale tema magasid või vähemalt tundusid seda tegevat. Jackson jõudis välisukse juurde ning pistis käe võtmeid otsides taskusse, kuid märkas siis, et uks on paokil.
Trepil istus maja teenijatüdruk Fanny ning rääkis mobiiltelefoniga. Tõenäoliselt oli ta just minema hakkamas ega olnud jõudnud veel uksi lukustada. Jackson tuiskas temast mööda ja kaalus just, kuidas oleks kõige kergem linna saada, kui märkas sissesõiduteel seisvat masinat, mis tasakesi nurrus. Jackson teadis seda mootorratast küll. See oli Fanny isa Ducati. Mis aastast, seda Jackson ei mäletanud, igal juhul pidi masin päris väärtuslik olema, kuna mees lubas seda oma tütrele ülimalt harva. Ja praegu oli Fanny olnud ülimalt rumal ning võtmed süütelukku unustanud.

Jackson hüppas sadulasse, lõi masinale hääled sisse ning kihutas läbi lahtise õuevärava tänavale, olles hetkega unustanud, et ta ei olnud kunagi varem mootorrattaga sõitnud. Muidugi oli võimalus, et Fanny oma papsi ratast rohkem ühes tükis ei näe, kuid Jackson oli veendunud, et tal on hea kindlustus. No ja tegelikult oli tal ka enda oskustesse pisut usku. Motikasõit ei saanud ometi olla keerulisem kui jalgrattaga jahmerdamine. Selleks oli muidugi juhilube tarvis, kuid Jackson heitis selle mõtte kõrvale, kui ta mööda maanteed kesklinna poole kihutas, hakates juhtimist juba üsna käppa saama. Kui politsei ta kinni peab, ütleb ta neile lihtsalt, kes tema isa on ja asi ants.

WHEE. Edasi. Nii hea, et sa lõpuks postitasid! Mulle meeldib. Aga samas siin polnud üldse tegevust. Ja ma täiega ootan seega edasi. Et mis saama hakkab. Ja üldse. Tahaks, et J ka K räägiksid jubbba. ;D;D;D

Kuues osa on üldse suhteliselt tegevusetu Selles jupis on samuti rohkem niisama lahmimist kui tegutsemist...enam-vähem tõsine tegevus hakkab pihta alles seitsmendas osas
**

6.2

Politseiautosid seisis maja juures ühe asemel koguni kolm ja kohal oli ka kiirabi. Mida nemad veel enda arust teha tahtsid, Jackson ei mõistnud. Isa Lazarus oli ju surnud ja vaevalt et keegi talle eluvaimu sisse suutis puhuda. Kui see mõte talle kohale jõudis, hammustas ta huulde ja noomis end. Muidugi, ta ei oleks kohe kuidagi teada tohtinud, et mees surnud on. Ta ei oleks tohtinud kuriteopaigal viibidagi. Ja kohe oli ta sunnitud end teistkordselt noomima, sest kõigi teiste jaoks oli see õnnetuspaik ja kuritegu ei osanud veel keegi kahtlustada. Ainult kaks inimest teadsid, kuidas asi tegelikult oli: Kira ja Jackson.
Jackson jättis mootorratta seisma, lülitas mootori välja, pistis võtmed taskusse ning asus otsustavalt maja poole marssima, kuid üks politseinikest, kes kahtlemata enda töösse väga kirglikult suhtus, hüppas talle ette. „Vabandust,“ lausus ta, hääl sealjuures mitte eriti vabandav, „aga see õnnetuspaik on tsiviilisikutele keelatud. Palun astuge tahapoole...“ „Hei, sina mind ei takista,“ urahtas Jackson. „Mul on siia asja ja sul ei ole muud valikut kui mind läbi lasta. Kas sa tead, kes mu isa on?“ Ta silmad läksid suuremaks. „Jason Roberts, RobertsCorpi rajaja. Kas see ütleb sulle midagi?“

RobertsCorp. See kõlas Jacksoni arvates veidi naljakalt, peaaegu nagu KaibaCorp. Kahjuks ei olnud RobertsCorp aga kaugeltki sama huvitav, keskendudes vaid igavate tehnoloogiliste vidinate tootmisele. Viimane toode, mille firma turule oli paisanud, oli Seeniortelefon, spetsiaalselt vanuritele mõeldud ülisuurte klahvidega mobiiltelefon. Tõenäoliselt müüs see üsna hästi, sest varsti pärast seda, kui firma telefoni müüki lasi, oli Jason Laurenile uue auto ostnud. Jah, mõtles Jackson kibedalt, Laurenile uue auto võis mees osta küll, aga oma pojale uue autojuhi palkamisest ta keeldus.
Politseinik, kes Jacksonit edasi liikumast takistada üritas, oli ilmselgelt Jasonist ja RobertsCorpist kuulnud, sest ta tõmbus tagasi ning sügas närviliselt kukalt. „Olgu pealegi,“ sõnas ta. „Ma arvan, et me võime nii tähtsa isiku pojale pisikese erandi teha.“ Ja ta astus kõrvale, pannes Jacksoni muigama. Nii lihtne see oligi. Keegi ei vaevunud isegi ta isikutunnistust kontrollima, et kindlaks teha, kas ta on tõepoolest see, kelle väidab end olevat. Sama hästi võinuks ta olla Rappija Jacki kolmas reinkarnatsioon ja nad kõik tükkideks hakkida.

Kaks ametivormides meest astusid majast välja ning kandsid kahevahel kanderaami, millele oli asetatud must laibakott. Jackson astus neile otsustavalt lähemale ning kavatses just nendelt midagi küsida, kui nägi, et mehed omavahel sõnelevad.
„Ma ei mõista seda!“ sisistas esimene mees. „Isegi kui ta tõepoolest trepist alla kukkus...kõik need luud...“ „Ma tean, et see näib kummaline,“ vastas teine mees, „kuid ta oli juba vana mees. Ma ei imestaks, kui terve ta kere oleks osteoporoosist puretud. Loomulikult võib veel olla kaasasündinud tegureid...“ „Aga kõik ta luud!“ ahastas esimene mees. „Tema kehas ei ole mitte ühtegi tervet konti!“
Loomulikult ei olnud isa Lazaruse kehas ühtegi tervet konti. Lõppude lõpuks oli Jackson ju oma silmaga näinud ja oma kõrvaga kuulnud, kuidas kõik ta luud katki praksatasid. Kas Kira üritas seda trepist kukkumise kaela veeretada? Tundus ebausutav, et keegi selle õnge läheb, kuid paraku oli Jackson sunnitud tunnistama, et võimule lähedal seisvad inimesed olid tihti tavatult rumalad.

Kira seisis koridoris ning kõneles ühe ülikonda riietatud mehega, kes teda tähelepanelikult kuulas ning aeg-ajalt märkmeid tegi. Jackson silus pisut oma sassis juukseid ning sammus seejärel söakalt trepist üles. „Ahoi,“ lausus ta ning tõstis tervituseks käe.
Kira vakatas poolelt sõnalt ning tema silmad pilkusid üllatunult. Need ei olnud enam kollased ega hiilgavad, vaid tavapäraselt rohelised. Ka Kira ise ei näinud enam maruvihane välja, ta näis üllatavalt muserdatud ja kokku vajunud. Võinuks ju arvata, et pärast oma tegu on ta rahulolev ja õnnelik, kuid see, mis tema näolt Jacksonile vastu vaatas, ei olnud muu kui puhas piin.
„Mida sina siin teed?“ küsis Kira ning ta hääl kõlas äärmiselt vaikselt. Jackson laiutas käsi. „Sa ju kutsusid mind, või kuidas?“ Kira raputas pead. „Ei kutsunud.“ Jackson pistis käed taskusse. „Kutsusid küll. Sa lausa anusid, et ma tuleksin.“ Kira kortsutas kulmu. „Olgu,“ vastas ta, „oletame, et ma kutsusin sind. Mida ma sellisel juhul sinust tahtma peaksin?“ „Vot see juba läheb,“ sõnas Jackson. „Juhul, kui me oletame, et sa mind usud ja tahad teada, mida sa minust tahtma peaksid, siis arvatavasti vastan ma sulle, et suure tõenäosusega tahad sa minuga rääkida...“

„Hei, teie kaks,“ torkas pastapliiatsi ja märkmikuga mees vahele. „Lõpetage ära.“ Kira lõi silmad maha. „Vabandust. Kas te olete lõpetanud?“ Mees noogutas. „Praeguseks küll, kuid arvatavasti astume me homme pärastlõunal uuesti läbi ning on võimalik, et te peate veel ka mõnele küsimusele vastama. Ma eelistaksin, kui te homme siinsamas oleksite.“ Kira noogutas. „Hästi. Ma jään teid ootama.“ Ta naeratas nõrgalt ja üsna jahedalt. Mees, arvatavasti uurija, ta naeratusele ei vastanud, pööras talle vaid külmalt selja ning kõndis minema.
„Nõndaks...“ alustas Jackson. „Mis siin siis õieti juhtus?“ Kira ei vastanud talle. Ta kõndis tuimalt oma tillukesse korterisse, harutas saapapaelad lahti, kõndis seejärel kööki ning istus porikarva kolmejalgsele taburetile, toetades küünarnukid lauale, mis oli arvatavasti kunagi kollast värvi olnud. Kuna Kira seda ainsa sõnagagi keelanud ei olnud, siis Jackson järgnes talle. Kaks vaba taburetti ei näinud siiski eriti kutsuvad välja, kuna Jackson kartis oma valgeid pükse ära määrida, ning istumise asemel jäi ta keset kööki seisma, käed rinnale risti asetatud. Ta ootas, et Kira midagi ütleb, viimane aga näis olevat otsustanud vaikida.

„Et siis...“ alustas ta uuesti. „Nagu ma aru saan, juhtus siin midagi ee...ebameeldivat. Isa Lazarus on surnud, eks ole?“ Kira noogutas, kuid ei vastanud. „Ta...ee...kukkus trepist alla?“ „Ma ei tea, mis temaga juhtus!“ nähvas Kira ning virutas rusikaga vastu lauda, nii et sellel olev soolatoos ümber kukkus ning laua tillukesi soolateri täis pudistas. „Ma...ma ärkasin siit paar tänavat eemal kõrvaltänavas ning kui ma koju jõudsin, oli ta juba...“ Ta neelatas ning Jackson märkas, et ta vasak silm oli punane ja kergelt paistes, nagu oleks ta nutnud. Miks aga ainult vasak silm? Kuidas oli võimalik ainult ühe silmaga nutta?
„Nad ütlesid, et ta kukkus trepist,“ jätkas Kira, „et ta oli väga purjus, kukkus trepist alla ning kukkus üles ronimise käigus veelkord, aga...ma ei mõista seda.“ Ta lausestus oli kuidagi ebaloogiline, kuid kuna ta oli kergelt närvis, võis Jackson selle talle andeks anda. „Nii et sul ei ole mingit aimu, mis siin juhtus?“ päris ta umbuslikult. Kui lolliks Kira teda õieti pidas? Kui ta ei oleks oma peas näinud, mis tegelikult toimus, oleks ta võinud teda koguni uskuma jääda, sest tegelikult nägi poisi vale üsna veenev välja, kuid Jackson teadis tõde liigagi hästi. „Ole nüüd,“ lausus ta teadjal toonil. „Tüli sa ju ometi mäletad.“

Kira hüppas taburetilt püsti, nii et see ümber kukkus, ja ahmis õhku. „Kuidas...kuidas saad sina sellest teada?“ Jackson naeratas ning see naeratus pani ta näo kiiresti särama. „Ma tean nii mõndagi, mida sa ei taha, et ma teaksin,“ lausus ta ning ta naeratus venis veelgi laiemaks. „Võid selle peale kihla vedada.“ Ilma vähimagi hoiatuseta krabas Kira ta jakihõlmadest ning raputas teda. „Sind ei olnud ju siin,“ kogeles ta, „nii et kuidas saad sa teada....mida sa veel tead?“ „Ma arvan, et ma ei kavatsegi sulle vastata,“ lausus Jackson, nautides, et juhtpositsioon tema käes on. „Ma olen sulle viimaste päevade jooksul küllalt palju küsimusi esitanud, kuid sa ei ole neist ühelegi vastanud. Miks peaksin mina sinu suhtes avalam olema, kui sa oma suu lukus hoiad?“ „Mis nüüd saab?“ päris Kira, lasi Jacksoni jakihõlmad lahti ning sikutas oma varrukaid, mis kergelt porised olid. Ta kandis ikka veel Stonewalli koolivormi, samas kui Jackson oli oma riided juba varem ära vahetanud. „Kas me jäämegi siia ja hoiame mõlemad oma suu kangekaelselt kinni? Ma võin mõnedele su küsimustele vastata, kui sa seda nii väga soovid, kuid mitte praegu ja...“

Ta raputas nukralt pead. „Mitte siin. Ma ei suuda siia jääda. Ma pean...ma pean sellest kohast välja saama, kasvõi paariks tunniks. See õhk...“ Ta joonistas käega enda ümber ringi. „Nii rõske, nii surmahõnguline. Ma tajun seda terve oma olemusega. Kümme aastat hiljem olen ma taas Hollow Streetile sattunud...“ Ta raputas uuesti pead ning tegi otsustava sammu ukse poole, kuid Jackson, kelle kõrvust „Hollow Street“ kogemata kombel mööda oli vihisenud, haaras ta õlast ning sundis teda paigale jääma. „Sa võid mõneks ajaks minu poole tulla,“ pakkus ta. Olgu, ta võis ka pisut lahkust üles näidata, Kira oli ju ikkagi ühe oma lähedase inimese kaotanud, kui kellegi tapmist just kaotamiseks sai nimetada. „Kuhu mujale sa ikka minema hakkad?“ Kira vaatas talle küsivalt otsa ja püüdis ilmselt otsustada, kas ta peaks pakkumise vastu võtma või hoopis tagasi lükkama. „Kui ma nõustun tulema, siis kas sa räägid mulle siin juhtunu kohta seda, mida mina ei tea?“ Jackson pööritas silmi. Mis mäng see siis nüüd oli? Kui lolliks Kira teda õieti pidas? Ah, õigus küll, ta oli selle küsimuse endale juba esitanud. „Oletame, et ma räägin sulle,“ lausus ta. „Kas sa räägid siis mulle natuke endast? Näiteks sellest, kuidas sa nii kiiresti kasvad...või miks sa nii tugev oled...või miks su silmad värvi vahetavad, kui sa vihastad...“ Korraks nägi ta Kira silmades seletamatut hirmu, kuid see lahtus ning Kira noogutas. „Olgu. Mina räägin, kui sina räägid. Kas meil on kokkulepe?“ Jackson noogutas. „Kokkulepe.“

Kira trügis temast mööda, suundudes oma tuppa, mis suuruse poolest Jacksonile pigem kappi meenutas, ning võttis kummutist mõned riided ning vana nahkköites raamatu, mille ta oma koolikotti pistis. Jackson avas juba suu, et raamatu otstarbe kohta küsida, kuid Kira heitis talle pilgu, mis vihjas, et iga asi omal ajal ja mõni asi mitte kunagi.
Kui nad majast välja astusid, oli politsei ja kiirabi juba läinud ning ka uudistajad olid laiali pudenenud. Nende jaoks oli etendus läbi saanud ning nad võisid taas koju minna, et viletsat kaabel TV-d vaadata, odavat salapiiritust lakkuda ja täis peaga oma lapsi peksta. Mootorratas, mida Jackson kasutanud oli, oli õnneks siiski alles. Küllap oli see koguni nii kallis, et seda ei tahtnud isegi vargad, kes kartsid, et kui nad masinat kasvõi näpuotsagagi puudutavad, lüüakse nad kõik mättasse. Tegelikult oli Jackson ka ise pisut mättasse löömist pelgama hakanud, sest ta oli ikkagi loata ja lubadeta teise isiku sõiduvahendi ärandanud, kuid ta lohutas end mitte eriti usutava lootusega, et ta isa ei julge talle viga teha.

Jackson ronis sadulasse ning torkas võtmed süütelukku. „Hüppa peale.“ Kira vaatas teda ebalevalt. „Ma ei teadnudki, et sa mootorrattaga sõita oskad.“ Jackson kehitas õlgu. „Kuni tänaseni ei osanudki. Usu või mitte, aga täna õhtul olen ma esimest korda elus motika seljas.“ Kira näoilme väljendas puhast üllatust, arvatavasti oli ta šokeeritud, et Jackson nii hulljulge oli olnud – või siis end hunnikusse ei olnud sõitnud. „Ma olen meelitatud, et sa siia sõites endale nii suure riski võtsid,“ sõnas ta, „kuid oleks parem, kui sa rohkem ei juhiks. Vahetame kohad, ma istun ise ette.“ Jackson püüdis küll protesteerida, kuid Kira ei andnud talle selleks võimalust ning tiris ta tema kaeblemisest hoolimata sadulast ära. „See on kvaliteetne masin,“ lausus ta ning patsutas mootorratta sadulat. „Ducati, kui ma ei eksi. Seitsmekümnendad. Mõned osad näikse muidugi kaheksakümnendate omad olevat, aga...“ Ohates istus Jackson tema selja taha. Nii palju siis tema uuest mänguasjast, juba oli see tal käest ära võetud. „Igatahes on ta üsna metsik,“ pomises ta, sest ausalt öeldes oli ta sellega nii mõnessegi liiklusohtlikku olukorda sattunud, kuigi ta seda muidugi tunnistada ei tahtnud. Kira vaid muigas selle peale ning esimest korda sel õhtul nägi Jackson ta nägu hetkekski natuke elavnevat. „See masin siin on täielik kodukiisu. Teise maailmasõja aegsed külgkorgkorviga mootorrattad...need juba olid midagi.“

Ta lõi masinale hääled sisse ning kihutas peaaegu ülihelikiirusel – või vähemalt nii Jacksonile tundus, sest ta ise oli sõitnud tunduvalt aeglasemalt – suunas, mida Jackson talle näidanud oli. Et mitte rattalt maha libiseda, klammerdus ta igaks juhuks Kira sügisjaki kapuutsi külge ning pidas lühikest aega aru, kas on ikka tark kiskja oma koju kutsuda, kuid jõudis viimaks veendumusele, et kui ka midagi viltu peaks minema, suudab ta Kiraga toime tulla.
Lõppude lõpuks ei olnud Kira selle kandi ainus eriline poiss.

JESSS
Lõpuks. :d
Mulle megalt meeldib nagu sa juba tead eksju. Selles osas oli Jackson lõpuks normaalne ka enam vähem minu jaoks. Ja Kira hakkas mulle rohkem meeldima. See hirm tema silmades ja üks punane silm on kõik nii põneeeev.
Edasiiiiiiih.

Lõpuks hakkavad inimesed selles jutus normaalsemaks muutuma
Jutt on muidu üsna hea.

Ma kardan, et vaevalt need tegelased kauaks normaalseks jäävad, aga aitäh

Nii Selle osa kohta:
Ma ei tea psühhokineesi ja tšakrate kohta peaaegu mitte midagi, nii et kui selles osas on mingeid naljakalt valesid fakte, siis minu viga Ning mis puutub crwth'i, siis see on vanaaegne keelpill, mida kasutati põhiliselt walesi rahvamuusikas. Ma nägin sellest hiljuti ühte dokut ning see pill hakkas mulle meeldima. Selle sissetoomisega vihjan ma muuhulgas ka sellele, et Jacksoni suguvõsa on pärit Walesist.

Olgu, aga nüüd osa juurde
**

7.0

Nad kõik ootasid teda õues ja ausalt öelda polnud Jackson neilt vähemat eeldanudki. Näoilmed olid neil ka parajalt vihased, nii et Jacksoni ootused olid end õigustanud. Kõige vihasem oli endastkimõista Fanny. Niipea, kui tema – või täpsemalt öeldes, tema isa – mootorratas hoovi veeres ja seisma jäi, tormas ta Jacksoni juurde ning raputas teda vihaselt. „Kui ma sellelt rattalt üheainsagi kriimu peaksin leidma, löön ma su maha! “ sisistas ta, taaskord unustades, et tal puuduvad Jacksoni peale igasugused vanemlikud õigused ja seega ka õigused tema maha löömiseks. „Kas kuulsid? Ma löön su maha! See ratas...mu isa...“ Ta oli näost nii punane, et suutis vaevu korralikult lauseid moodustada. „Sa oled surmalaps.“ Ohates ronis Jackson mootorratta sadulast maha ning sirutas oma käsi, mis Kira kapuutsi külge klammerdumisest pisut kangeks olid jäänud. Sekund hiljem hüppas ka Kira sadulast maha ning viskas võtmed Fannyle, kes need üllatava täpsusega oma pihku püüdis.

„Ma kinnitan, et teie masinaga on kõik korras,“ ütles ta viisakalt. „Te ei pea millegi pärast muretsema.“ Fanny avas suu, kavatsedes ilmselgelt küsida, kes Kira on, kuid enne, kui ta seda teha jõudis, oli Jackson Kira minema tirinud. Tal oli vaja temaga rääkida ja see veel puudus, et Fanny temaga liini hakkab ajama. Robertsite teenijal oli üsna vastik komme endast nooremaid poisse sebida, Jackson oli seda ka omal nahal kogenud, ning ta ei tahtnud, et ka tema sõber selle naise ohvriks saaks.
Kui Fannyst eemaldumine oli kerge olnud, siis Jasonist ja Laurenist ta niisama lihtsalt mööda ei pääsenud ning oli sunnitud ära kannatama pika loengujoru, mis kestis kas kümme minutit või kümme tuhat aastat. Võõrast vara ei tohi puutuda ja eriti veel ilma loata, bla bla bla ja nii edasi. Jackson oli kõigega, mida nad talle ette ladusid, juba ammugi kursis, kuid kahjuks ei olnud tal pääsu ja ta oli sunnitud selle kõik veelkord ära kuulama. Lauren lõpetas moraali lugemise ammu enne Jasonit ning mees oleks ilmselt veel tundide kaupa suud pruukinud, kui Lauren ei oleks väga sobival hetkel märganud Kirat, kes vaikides Jacksoni kõrval seisis. „Ja kes see noormees on?“ küsis ta Jacksoni poole pöördudes ning lõikas oma abikaasa jutule vahele. Juhus oli liiga hea, et seda kasutamata jätta.

„See on minu sõber Kira,“ ütles Jackson vuristades. „Ta jääb ööseks. Olge keegi nii hea ja vedage minu tuppa madrats või midagi sellist.“ Ta ei jaganud just tihti oma pereliikmetele käsklusi, kuid hetkel ei näinud ta teist võimalust – Fanny oli arvatavasti endiselt vihast punane ning Jackson ise ei kavatsenud lillegi liigutada. Samamoodi ei kutsunud ta just tihti öiseid külalisi – keda tegelikult eriti ei olnudki – oma tuppa, arvestades seda, et majal oli korralik külalistetuba, kuid tal oli vaja Kiraga tõsiselt vestelda ning kes teadis, kui pikaks see vestlus venida võis.
Kasutades ära seda, et ta isa suur suu hetkeks vait oli jäänud, krabas Jackson taas Kira käsivarrest ning vedas ta aega raiskamata teisele korrusele oma tuppa. Majas ringkäiku võis ta ka hiljem teha, praegu olid neil vaja mõned sotid selgeks teha.

Ta osutas oma kirjutuslaua ääres olevale toolile. „Istu maha.“ Kira näis küll kõhklevat, kuid tegi, mida Jackson palus. Olles veendunud, et Kira on kindlalt paigal, pani Jackson kiire käeliigutusega ukse lukku ning istus seejärel oma voodiservale. „Ma oletan, et meie kokkulepe kehtib veel.“ Kira, kelle näos peegeldus selgelt küsimus, et kas ta on üldse mingit valikut, noogutas. „Jah.“ „Sellisel juhul loodan ma, et sa ei pahanda, kui ma endast peale hakkan.“ „Aga palun,“ ütles Kira. „Sul on see õigus.“ „Nii...kas sa võiksid akna lahti teha?“ Kira kortsutas kulmu. „Miks sa seda ise ei tee?“ Jackson teeskles haigutamist. „Esiteks olen ma väsinud ja teiseks oled sina aknale lähemal.“ Kira avas suu, et temaga vaielda, kuid pani selle seejärel kinni ning avas akna, just nagu Jackson palunud oli. Tuppa tuli koheselt värskemat õhku ning Jackson hingas sügavalt sisse. „Sa võiksid nüüd vaadata, mida ma sulle näidata tahan,“ lausus ta. „Vaata ette, et sa toolilt maha ei kuku, kuna see võib sind üllatada.“ Ta näole tekkis keskendunud ilme ning ta sirutas käe aeglaselt akna suunas välja. Esimese minuti jooksul ei juhtunud midagi, siis aga...siis aga kõlas vaikne krõpsatus ning hetk hiljem hõljus aknast sisse punane õun, mis otse Jacksoni välja sirutatud kätte maandus.

Sõbralikust soovitusest mitte toolilt maha kukkuda ei piisanud, sest niipea kui Kira Jacksoni tegu nägi, lendas ta koos tooliga uperkuuti. „Psühhokinees,“ ahhetas ta end püsti ajades ja tooli tagasi paika sättides. „Ma ei suuda seda uskuda. Sa valdad psühhokineesi.“ Jackson võttis õunast suure ampsu ning mälus seda aeglaselt. „Mitte just kõige mahlasem,“ ütles ta rahulikult, nagu oleks tegemist olnud kõigest väikese näpuharjutusega, „aga sügise poole kipuvadki õunad kuivemad olema. Vastuseks sinu küsimusele...jah, ma valdan psühhokineesi.“ Ta silmad lõid särama. Lõpuks ometi oli ta leidnud kellegi, kellega sellel teemal vestelda; kellegi, kellel endal võib-olla sama anne varrukas peitus. „Kas oled üllatunud?“ Kira noogutas. „Kuidas?“ „Ma pärisin oma emalt nii mõndagi huvitavat. Ma suudan oma tahte järgi asju liigutada, neid lendama panna ja kui tuju tuleb, tüdrukute seelikuid kergitada...kuid küllap on sellisteks trikkideks võimeline iga narr, kes pisut vaimujõu treenimisega on tegelenud.“ Ta võttis õunast uue ampsu. „Kui sa praegu ütleksid, et see teeb mu paganama huvitavaks, siis vastaksin ma sulle, et sa ei ole veel midagi näinud. Tegelikult oskan ma veel palju muudki. Ma olen...“ Ta tegi dramaatilise pausi. „Nägija.“ Ta naeratas. „Ja ma olen näinud, et sa oled täna väga paha olnud.“ Antud lause kõlas tema arvates küll nii, nagu oleks see mõne kupeldaja sõnavara kullafondi kuulunud, kuid olles selle välja öelnud, ta seda enam muuta ei saanud. Ta võis seda vaid veidi täiendada. „Ma nägin kõike,“ ütles ta, kuigi ilmselt oli see pisut liialdav – ta nägemused ei olnud väga teravad ning oli väga võimalik, et osa pisiasju talle tähelepandamatuks jäid või hoopis temani ei jõudnud - , ning seejärel, märksa tõsisemal toonil: „Ma nägin, kuidas sa isa Lazaruse tapsid.“

Kira ei öelnud selle peale midagi ja ainult tema šokeeritud nägu, mis veelgi valgemaks tundus muutuvat, andis märku, et ta oli Jacksoni sõnu kuulnud.
Ta ei esitanud Jacksoni nägemisande kohta ainsatki küsimust, kuigi Jackson seda oodanud oli, ning aktsepteeris seda ilma liigsete küsimusteta. Jacksoni viimased sõnad aga olid midagi, millega ta rahule jääda ei suutnud. „See...see ei ole tõsi,“ lausus ta, hääl kergelt värisemas. „Ma ei...ma ei saanud teda tappa!“ Kira tõusis toolilt püsti ning hakkas kärsitult mööda tuba edasi-tagasi kõndima, justkui aitaks pidevas liikumises olemine tema süütust tõestada. „Kümme aastat, need kümme aastat...sul ei ole aimugi, kui palju isa Lazarus minu heaks tegi. Ma olin ihuüksi ja täiesti meeleheitel, kuid ta ulatas mulle abikäe ja ei põlanud mind ära. Ta ei olnud mitte alati õiglane, kuid ma võlgnen talle rohkem, kui sa arvatagi oskad. Kuidas oleksin ma saanud talle halba tahta?“ Jackson ohkas. Milleks see eitamine. Kira teadis ju ka ise väga hästi, et see oli mõttetu...või kas ikka teadis? „Noh, ma tean väga hästi, kuidas,“ vastas ta. „See ei oleks just eriti keeruline, arvestades tema surmaeelset käitumist...“ „Üks halb tegu ei tee olematuks eluaegseid heategusid!“ käratas Kira. „Isa Lazarus oli kahtlemata hea inimene ning ei väärinud sellist surma!“ „Tapmist, tahad sa öelda,“ lausus Jackson. „Ma tean, mida ma nägin ja ma ei kavatsegi oma versioonist taganeda. Või tahad sa mulle öelda, et sa ei oleks võimeline kedagi tapma?“

Kira vaikis ja sellest Jacksoni jaoks piisas. Ta ei olnudki oodanud, et Kira sellele küsimusele eitavalt vastab. Tegelikult kahtles ta, kas on üldse olemas inimest, kes ei oleks võimeline tapma. Mõrvad sündisid ju ometi iga päev üle terve maailma. Tapmisiha oli kõige ürgsem tung ning levis nagu nakkus, mis kehas varjul pesitses ja hoogudena välja lõi. Ülemaailmne pandeemia, mis ei säästnud kedagi ning mis jagas inimesed kurjategijateks ja ohvriteks.
„Sellest, kuidas sa seda tegid, ma siiski aru ei saa,“ oli ta tunnistama sunnitud. „Sa isegi ei puudutanud teda. Kas sa kasutasid mingit sisemist energiavaru? Ma olen lugenud, et...“ „Mina ei tapnud teda!“ Kira näis lõppkokkuvõttes üsna meeleheitel olevat. „Ma ei saanud, ma...ma ei olnud seal. Mu peas...mu peas on otsekui auk, milles ei ole mitte midagi. Ma peaksin ju ometi mäletama...kuid ma ei mäleta.“ Jackson vilistas. „Kas sa tahad mulle öelda, et sa ei mäleta mitte midagi?“ Kira raputas pead. „Ma ei ütleks päris nii. Päris kindlasti mäletan ma, kuidas me tülitsesime...ma mäletan, et ma koguni lõin teda...ma ei olnud seda kunagi varem teinud. Kuid pärast seda...on ainult udu.“

Ta hingas sügavalt sisse ja jälle välja ning istus viimaks tagasi toolile. „Sul on õigus,“ vastas ta. „Mina tapsin isa Lazaruse, ma ei tohi selles kahelda. Kuid siiski...ma ei mäleta seda. Ma tahaksin mäletada. Teha midagi nii kohutavat ja seda mitte mäletada on hullem kui seda mälestust endaga terve elu kaasas kanda. Unustus on kõige hullem.“ „Ilmselt tegi seda šokk,“ pomises Jackson, kes Kira sõnades küll endiselt kahtles, kuid end aegamisi siiski teda uskuma sundis. Polnud sugugi ebatavaline, et inimesed, kes midagi kohutavat läbi elasid, oma elamused šoki tõttu ajus täielikult blokeerisid.
„Olgu, ma ei piina sind sellega rohkem,“ otsustas Jackson lõpuks alla anda. Mäng, mida ta võita ei saanud, ei pakkunud talle mingit huvi. Võib-olla rääkis Kira tõtt ja ei mäletanud tõepoolest, millega ta hakkama oli saanud või kuidas ta seda teinud oli. Jackson tundis pisikest kiusatust talle sellest rääkida, kuid mõtles siis ümber. Vaevalt et see erilisi tulemusi oleks andnud.
„Räägi mulle parem oma võimetest. Millised need on?“ Kira heitis talle altkulmu pilgu ning ta nägu oli endiselt väga kahvatu ja sünge. „Mida sa silmas pead?“ „Mida sa teha oskad, noh!“ seletas Jackson. „Osasid asju ma juba tean. Sa oskad tahtejõu mõjul pikemaks kasvada ning haavu parandada...“ Kira silmad läksid suureks: ka seekord ei suutnud ta oma üllatust varjata ning tajudes, et teda kuulatakse, sai Jackson taas jutustamiseks hoogu juurde. „Tegelikult kulus mul veidi aega mõistmaks, et mu põse parandasid ära just sina. Alguses arvasin ma naiivselt, et saavutasin selle oma tahtejõuga ise.“ Ta keris varruka üles ning näitas Kirale oma kätt, millel olid nüüd selgesti näha mitu punast triipu – Jackson oli sideme eemaldanud. „Ma tegin väikese eksperimendi ja jõudsin järeldusele, et kuna mul mingeid ravimisvõimeid ei ole ja nahka ma ka kokku kasvatada ei suuda, siis pidid seda tegema sina. Aga kuidas? See ei ole just igapäevane mustkunstitrikk nagu küüliku kübarast välja tõmbamine.“ Ta nägu lõi jälle särama, justkui ei räägikski ta inimesega, kes alles loetud minutid tagasi tunnistas, et tõenäoliselt tappis kellegi.

„Ma ei tahaks sellest rääkida.“ Jackson tõmbus mossi. „No kuule, see ei ole nüüd küll aus. Mina ju rääkisin sulle, kuidas...“ Kira ohkas. „Olgu,“ oli ta viimaks nõustuma sunnitud. „Nii või teisiti ei jäta sa mind enne rahule, kui ma sulle vähemalt veidigi oma saladusse olen pühendanud.“ Ta tegi lühikese pausi, üritades selgusele jõuda, kuidas oleks tõde, mida ta kellelegi öelda ei tohtinud, kõige parem serveerida. „Mul on väga tugev tšakraväli,“ lausus ta viimaks, „palju tugevam kui tavainimestel. Just see võimaldabki mul teha asju, mis paljude teiste jaoks võimatud on. Mõnda nendest oled sa arvatavasti juba ka ise näinud...“ „Oota, pea nüüd hoogu,“ katkestas Jackson teda. „Tšakra? Sa mõtled nagu...maa, tuli, vesi, tuul ja välk?“ Kira raputas pead. „Mul pole aimugi, miks sa järsku loodusjõududest rääkima hakkasid. Tšakrad on erinevates keha punktides asetsevad metafüüsilise energia kogumikud. Ära tee nägu, et sa nendest varem kuulnud ei ole.“ „Noh,“ vastas Jackson, „ma ise oleksin neid teistmoodi defineerinud, aga olgu peale. Nii et siis tšakra...tšakraväli...ja sa tahad öelda, et sinu oma on tavainimeste omast tugevam?“ Kira noogutas. „Kuigi ma olen täiesti kindel, et ka sinu tšakraväli on tavapärasest võimsam, ei ole sellest minu omale mingit vastast.“ Ta kääris oma varrukad paari sentimeetri ulatuses üles. „Kas sa oleksid nii lahke ja annaksid mulle korraks oma käed?“ Jacksoni nägu tõmbus kiiresti pilve. „Milleks?“ küsis ta ebalevalt. „Ma tahan sulle midagi näidata. Ära karda, see ei tee haiget.“ Kira naeratas sõbralikult, kuid see naeratus ei olnud eriti julgustav. Pigem meenutas ta vampiiri, kes oma saaki hüpnotiseerib, et teda peagi ründama asuda. „Ma parem...“ „Kas sa kardad mind?“ päris Kira. Jackson kõhkles, kuid noogutas siis. Selle peale naeratas Kira taas. „Sa teed õigesti, väga õigesti. Sa peadki mind kartma, kuid ma kinnitan sulle täiesti siiralt, et vähemalt praegu ei kujuta ma endast mingit ohtu.“ Ta sirutas oma käed välja, peopesad ülespoole. „Aseta lihtsalt oma peopesad minu omade peale.“

Milleks vaielda? Leidmata sellel mingit mõtet, tegi Jackson nii, nagu Kira teda palus ning oli sunnitud nentima, et poisi käed olid pagana külmad, peaaegu nagu jäätükid...ja ei olnud veel isegi mitte november. Kuidas võisid ühe inimese käed nii külmad olla? Siis aga...tundis ta lisaks külmusele veel midagi: puhast energiat, mis läbi Kira sõrmeotste temasse voolas. See energia oli kohati nii intensiivne, et ta oma parema käe kohe ära tõmbas. Vasakut kätt suutis ta pisut kauem paigal hoida.
„Kas sa tunned seda?“ küsis Kira. Jackson noogutas. „Jah. See ongi siis sinu saladus?“ Kira raputas pead ning hetkeks tekkis Jacksonile kummaline tunne, et ta kavatseb tema küsimuse üle naerma hakata, kuid sekundiga muutus ta jälle tõsiseks. „Kas sa tead, et su seesamune...tšakraväli on ebastabiilne?“ küsis Jackson lõpuks oma vasakut kätt Kira parema käe peopesalt eemaldades ja taskusse pistes. „Sinu vasakus käes on see palju jõulisem kui sinu paremas.“
Kira vaatas teda kohkunud ilmel ning ei öelnud esialgu midagi. „Sa oled väga osav,“ ütles ta viimaks, „tõesti väga osav. Miks sa tol õhtul, kui sind rünnati, ise enda eest välja ei astunud?“ „Ma lõin põnnama,“ tunnistas Jackson. „Ma olin ikkagi temaga üksi ja isegi kui ma oleksin suutnud panna ta noa minema lendama, oleks ta võinud mu lihtsalt rusikatega läbi kolkida. Nende vastu olen ma suhteliselt võimetu. Ma ei ole nagu sina.“
Keegi koputas vastu ust ning valjusti torisedes kõmpis Jackson ukse juurde ning avas selle. Ukse taga seisis Lauren, kes hoidis enda najal püsti suurt kummimadratsit. „Madrats on siin,“ ütles ta sõbralikult. „Kuhu ma selle panen?“ „Ma arvan, et ma vaatan ise, kuhu see mahub,“ sõnas Jackson ning tiris madratsi Laureni käest ära. „Ära näe vaeva, eks.“ Lauren nägi kergelt pettunud välja – ilmselgelt oli ta aidata tahtnud. „Olgu,“ ütles ta, „loomulikult võid sa madratsiga ise tegeleda. Ma lähen siis kööki ja teen su sõbrale paar võileiba.“ Ta naeratas Kirale. „Ega sa juhuslikult taimetoitlane ei ole?“ Kira raputas pead „Ei, aga...tõepoolest, palun ärge nähke minu pärast vaeva. Ma ei soovi midagi.“ „Ole nüüd,“ vaidles Jackson, „millal sa viimati sõid?“ Kira lõi silmad maha. „Hommikul,“ tunnistas ta täiesti ausalt, „kuid ma ei ole tõesti näljane. Ma lihtsalt ei suuda praegu midagi süüa.“ Lauren ohkas. Veel üks tema abipakkumine tõrjuti tagasi ning tal kadus igasugune hea tuju. „Head ööd,“ pomises ta üsna turtsakalt ning lahkus.

„On tema alles tujukas,“ märkis Jackson lõbustatult ning lohistas madratsi seina äärde, et seejärel kapist puhast voodipesu otsima asuda. „Ta tahtis kõigest aidata,“ proovis Kira naise kaitseks paar head sõna öelda. „Seda arvad sina,“ vastas Jackson lina madratsile peale vedades ning kapist tagavaratekki välja sikutades. „Aitamine ei ole kunagi tema leivanumber olnud, pigem tahab ta lihtsalt minu järele nuhkida.“ Ta viskas teki madratsile ning hetk hiljem lendas selle järele ka padi. „Kas tahad ka pidžaamat?“ küsis ta. Kira raputas pead. „Tänan, ei. Ma arvan, et ei hakka riideid vahetama.“ „Kuidas arvad.“ Jackson istus oma voodi peale ning heitis selili, asudes lage põrnitsema. „Kas sa homme kooli lähed?“ päris ta. Kira kehitas õlgu. „Arvatavasti jah.“ „Kas sa ei tahaks vaba päeva võtta?“ „Pigem mitte. Mul on vaja, et midagi mind tegevuses hoiaks...mis see on?“
Kira tähelepanu oli paelunud seina küljes oleva konksu otsa riputatud vanaaegne lüüralaadne pill. „Kas see pole mitte...crwth?“ „Ära minu käest küll küsi, mis pill see olla tahab.“ Jackson haigutas. „See kuulus mu vanaisale ja tema vanaisale ja nii edasi, aga mina seda mängida ei oska.“ „Kas ma tohin proovida?“ Kira tõstis pilli ja selle juurde kuuluva poogna ettevaatlikult seina pealt maha. „Sellest on juba aastaid, kui ma viimati sellist instrumenti mängisin. Crwth on väga omapärane pill ja kohati isegi meeldivama kõlaga kui viiul.“ Ta tõmbas ettevaatlikult sõrmedega üle keelte, et veenduda, et need ei purune. Siis alustas ta mängimist.

Jackson ei olnud kunagi varem kuulnud, et keegi tema toas olevat pilli mänginud oleks. Tema isa oli küll kord maininud, et oskab sellel kobamisi paari lugu, kuid viis, kuidas Kira seda mängis, oli kobamisi mängimisest kaugel. Tundus peaaegu, nagu oleks ta pillimängu mitu aastat järjest iga päev harjutanud.
Crwth’i heli oli uimastav, ehk liigagi. Selleks ajaks, kui Jackson seda taipas, oli ta juba võimetu midagi ette võtma. Pill, mille keeli Kira poognaga saagis, hüpnotiseeris teda ning ta libises kiiresti tuima teadvusetusse, ohutunne, mis oleks täiskiirusel häirekella pidanud lööma, täielikult välja lülitatud.

Ja aina paremaks läheb, tegelased ei ole enam normaalsed vaid ägedad.
Ning loomulikult on su kirjutamisoskus kõrgel tasemel.

Mis saaks kui traditsioone ei jätkataks, seega minu traditsiooniline viimane palve: UUT!

Otsisin välja ühe crwth'i pildi, et saaksite aimu, milline see pill välja näeb. Ma ei näe miskipärast poognat, aga elab üle. http://www.taylorviolins.com/media/crwth.jpg
**

8.1

Äratuskella tüütu pinina peale virgudes avastas Jackson esimese asjana, et oli taaskord riietega magama jäänud. No kena küll, ta pidi õhtul ikka pagana väsinud olema, et sellise lollusega hakkama saada. Alati, kui ta riietega magas, kaasnes sellega peaaegu laibastunud enesetunne. Ilmselt ei saanud ta nahk korralikult hingata, kuid kurat teab, kas ta nahale oligi hingamist vaja. Ta polnud ju ometi konn.
Seina äärde veetud madrats nägi välja nii, nagu poleks keegi sellel maganud. Linad olid täiesti puutumatud ja tekk oli sirgemast sirgem. Teki peal lebas üksiku ja hüljatuna crwth, mida Kira õhtul või peaaegu öösel mänginud olid...

Ahjaa, õigus küll. Jackson oli näinud nägemust, milles Kira isa Lazaruse tappis, Fanny papsi mootorrattaga tema poole kimanud ja ta endale külla kutsunud. Kui järele mõelda, oli see mõnes mõttes isegi päris lahe õhtupoolik olnud. Ta oli saanud esimest korda elus kellelegi oma oskuseid demonstreerida ning sellest piisas kerge egolaksu saamiseks. Kira oli kahtlemata üllatunud...noh, kindlasti ei osanud ta arvata, et ka Jackson mingitpidi Supermani mantlipärija võib olla. Mitte et Supermanil mantel oleks olnud, tal oli hoopiski keep, mis oli punane ja üsna tobe, kuid siiski. Õhtu oli tõepoolest pisut vinge olnud...ja siis oli ta lihtsalt Kira pillimängu kuuldes magama jäänud. See oli kuidagi nii...tüüpiline.
Vilistades sellele, et peaks oma kaduma läinud külalise üles otsima, lippas Jackson hoopis duši alt läbi, pani end seejärel korralikult riidesse ning korjas kooliasjad kokku. Koduseid ülesandeid polnud ta lahendada jõudnud, kuid õnneks jäi pisike lootus, et kui klassis on peale tema veel kolmkümmend viis õpilast, siis ei vaevu ükski õpetaja teda kottima. Iseasi muidugi, kui palju õpilasi end reedel kooli otsustas vedada. Enamuse Jacksoni klassikaaslaste jaoks läks pidu lahti juba neljapäeval ning naljalt keegi neist pohmelliga kooli ronima ei kippunud.

Enda suureks üllatuseks leidis Jackson Kira kõige ootamatumast kohast - köögist. Poiss istus laua taga ning rääkis Laureniga, ise samal ajal võileibu valmistades.
„Mis siin toimub?“ küsis Jackson sugugi mitte rõõmsalt. Laureni naeratus kadus ja muutus kramplikuks grimassiks - tore küll, jälle oli Jackson halvas tujus nagu suurema osa ajast, mil ta teda tundnud oli. „Tere hommikust,“ ütles ta nii rõõmsalt kui suutis, arvestades seda, et tema rõõmust enam eriti palju järel ei olnud. „Kas magasid hästi?“ „Nagu see sind huvitaks.“ Jackson viskas oma koolikoti hoolimatult maha ning istus taburetile, otsustades kohe küsida seda, mis teda huvitas. Ei mingit keerutamist ja kama kaks, et Lauren sealsamas kõrval viibis. „Su vanemad on surnud, eks?“ Jackson nägi selgesti, kuidas Kira kuklakarvad püsti tõusid, kuid ta määris leivale võid sama ükskõiksel ilmel, nagu varem. „On siis või?“ ei jätnud Jackson jonni. „Miks muidu oleksid sa pidanud isa Lazarusega koos elama?“ Lauren vaatas teda ammulisui. Küllap leidis ta, et Jackson solvas oma külalist, kuid polnud hullu. Jackson oli selliste näoilmete nägemisega üsnagi harjunud. „Tracy ütles, et sa tapsid nad ära...“

Kira pillas noa käest. Ei, see oli vale sõna - ta pigem lihtsalt viskas selle käest, ning tekkinud vaikuses kolises selle käepide vastu lauaplaati lennates kuidagi eriti kõvasti. „Tänan, et mind külla kutsusid,“ ütles Kira teravalt ning tema näo järgi võis peaaegu arvata, et Jacksoni sõnad olid talle haiget teinud, „kuid ma arvan, et mul on nüüd aeg minema hakata. Kui ma veel mõne minuti istun, jään ma kooli hiljaks. Vabandust.“ Ta tõusis toolilt, haaras põrandalt oma koti ning naeratas põgusalt Laurenile. „Oli meeldiv vestelda.“ Seejärel pööras ta naisele ja Jacksonile selja ning tegi imekärme sammu ukse poole.
No ei, Jackson ei kavatsenudki teda niimoodi põgenema lasta, vähemalt mitte ilma temalt vastust saamata. „Oota!“ hüüdis ta, sööstis Kirale järele ja krabas ta koolikotist, seda enda poole tirides. Ja seda poleks ta pidanud tegema, sest Kira kott ei pidanud sellisele jõule vastu. Rihm rebenes pooleks ning kott prantsatas põrandale, paisates kõik kotis olnud esemed üle terve põranda laiali.
Jackson hammustas huulde ning vandus valjusti. „Kurat võtaks! Vabandust, Kira, ma ei tahtnud...“ Kira raputas pead ning laskus põlvili põrandale, et laiali pudenenud raamatuid ja kirjutusvahendeid kokku korjata. „Ära vabanda. See ei olnud sinu süü.“ Olgu, tegelikult oli küll, kuid Kira ei hakanud seda ütlema - ta tahtis lihtsalt sellest majast kiiresti välja saada. Ta ei oleks pidanud sinna tulemagi.
Kumbki poistest ei tajunud uksekella helinat enne, kui Lauren nende vahelt läbi oli sööstnud ning juba ukse juures oli ning võtit keeras. Ja uksel...seisis Tracy.

„Tere hommikust, Lauren,“ ütles ta ja naeratas armsalt. „Kas Jack on veel kodus?“ Lauren noogutas. „Jah. Sa tulid just õigel ajal, astu aga sisse.“ Tracy noogutas tänulikult ning astus edasi, kuid tema näoilme muutus kiiresti niipea, kui ta Kirat märkas. Polnud ka midagi imestada, poiss käis ju Stonewallis ja võrdus seega Tracy jaoks prussakaga. Mitte et Tracy väga suurte eelarvamustega inimene oleks olnud, aga mõne inimese puhul lõid need välja ja Kira oli üks neist. Temast oli ju ikkagi palju kahtlaseid asju räägitud.
„Tema!“ hüüatas ta ja sihtis Kirat oma sõrmega, mida kaunistas lakitud roosa küüs. „Mida tema siin teeb?“ „Mida sa ise arvad?“ küsis Jackson, nuputades, mida Tracy temast tahtis. „Ta tuli mulle külla. On selles midagi halba?“ Kira tõusis püsti, hoides kahe käega kramplikult oma kotist kinni ning tegi katse välja põigata, kuid Lauren sulges ukse ta nina all ning naeratas vabandavalt. Oi jumal, milline nauding, Kira sai nüüd minna kooli koos Jacksoni ja selle tüdrukuga, mis ta nimi oligi...Tracy Havelock? Hammock? Hemlock? See tüdruk...tüdruk oli Jacksonile öelnud, et tema arvates tappis Kira oma vanemad ära. Milline rõve, rõve, rõve mõte, eriti arvestades seda, et Kira oleks peaaegu ka ise...

Ta neelatas ja püüdis tüdrukule naeratada, kuid ei suutnud. Täna ei olnud lihtsalt tema päev. „Tere,“ pomises ta viimaks ning pigistas seejärel huuled kõvasti kokku, tundes, et ütleb vastasel juhul veel äkki midagi, mida ta hiljem kahetseb. „Meeldiv tutvuda.“ Mis siis, et see tõsi ei olnud, ei tema ega ka Tracy poolt.
Tõtt-öelda nägi Tracy Jacksoni arvates natuke muutunud välja. Kuidagi...pruunim. Ilmselt oli ta end solaariumis küpsetanud, et ikka kiiremini vähki saada. Oli lihtsalt hämmastav, kui väga inimesed ilu nimel surra tahtsid, eriti arvestades seda, et Jackson ei osanud kogu selles protsessis mingit ilu näha. Kelle meelest oli ilus olla oranž?
„Sa lasid MSN-ist jalga!“ hakkas Tracy hädaldama, andmata Jacksonile ainsatki võimalust tema võltspäevitust kommenteerida. „Ma tahtsin küsida, kas sa ei taha minuga jalutama tulla, aga sina ignosid mind terve õhtu! Ära tule nüüd ütlema, et leidsid endale mingit vingemat tegemist?“ Jackson noogutas. „Olgu, ma siis ei tule.“ Ta heitis pilgu oma kallile käekellale. Kuidas ta aeg nii järsult otsa oli saanud? Ta pidi ju bussi peale minema, kuigi mõte bussisõidust ei äratanud temas sugugi isu. „Oli tore sind näha, Tracy, aga ma arvan, et äkki jätkaksime seda jutuajamist koolis. Ma pean bussi peale minema ja kui ma sinuga veel ühe minuti lobisen, jään ma maha.“

Tracy osutas väravale, mille taga seisis tumendatud klaasidega must auto, välimuse järgi otsustades mingi kallim Audi. „Mu autojuht võib ka sinu ära visata.“ „Ma ei ole üksi,“ tuletas Jackson talle meelde. „Noh, su sõber võib ju ka ma ei tea, jala minna,“ oli Tracy põlglik. „Ma tahtsin hommikut ainult sinuga veeta, mitte...“ „Olgu,“ sõnas Jackson, pööras tüdrukule selja ning hakkas Kirale, kes vaikselt minema oli hiilinud ja juba värava poole marssis, järele kõndima. „Sellisel juhul lähen ma koos temaga ja hoopis sina ise...“ „Olgu, olgu!“ andis Tracy lõpuks alla. „Ma võtan teid mõlemaid peale.“ Ja otsustatud see oligi.
Kira oleks võinud vanduda, et Tracy vihane aurapilv täitis terve auto ning näis, et Jackson arvas sedasama: ta oli sõnaahtram kui kunagi varem ja see juba tähendas midagi. Möödunud õhtul oli ta pomminud Kirat nii paljude küsimustega, et viimane oli vaevu käigu pealt valetada suutnud. See, et ta nüüd oma suu kinni hoidis, oli meeldiv vaheldus. Kuigi...
Õhkkond autos muutus iga mööduva sekundiga üha masendavaks ning Kirale tundus peaaegu, nagu sõidaks ta kellegi matustele.
Matused...paariks üürikeseks hetkeks oli ta suutnud sellele kõigele mitte mõelda, kuid loomulikult ei kestnud see igavesti. Kuidas oligi ta võinud isa Lazaruse unustada?

Mehel ei olnud lähisugulasi ja seega pidi just Kira hakkama tema matuseid organiseerima. Või miks mitte lasta seda teha mehe töökohal, Püha Ilmutuse Tunnustamise kirikul? Ei, pigem siiski mitte. Enda järelt tuli koristada ja kui Kirale oli kõlvanud mees tappa, pidi ta ka tema matmisega toime tulema. Jackson oli Kirale öelnud, et just tema oli isa Lazaruse surma põhjustanud, ning kuigi see uskumatu tundus, ei saanud Kira tema sõnades kahelda, mitte pärast tema väikest demonstratsiooni.
Või nägija. Kira oli alati teadnud, et nad eksisteerivad, kuid sellised võimed tundusid soosivat pigem teistsuguseid inimesi. Missiooniga inimesi. Jackson ei lasknud kuskilt välja paista, et tal oleks mingi missioon. Igal juhul oli ta teistsugune ning teadis tõde, mida isegi Kira oma südamepõhjas veel omaks ei suutnud võtta. Just tema oli isa Lazaruse elu lõpetanud; tema, kes polnud kunagi unistanud tapmistest, mis jääksid väljaspoole tema kättemaksu. Ei, see, kes isa Lazaruse tapnud oli, polnud siiski Kira. See oli keegi, kes tapmist jumaldas, inimsugu katkuks pidas ja neid suurima rõõmuga vikatiga niitis, kui Kira end korrakski täielikult üle laskis võtta...

Ta oli olnud liiga nõrk, et end kontrollida. Isa Lazarus oli teda parajalt šokeerinud ning polnud sugugi raske sellisel kriitilisel hetkel otsi käest anda. Terve möödunud öö oli ta selle üle juurelnud. Ta polnud isegi pikali heitnud, sest teadis, et uni ei tuleks niikuinii. Ega tulnudki, ei und ega ka seda, kellega ta kõige rohkem kõneleda soovis. Ja üksi oli kogu olukorra üle juurdlemine pööraselt kurnav.
„Me oleme kohal, preili,“ lausus autojuht Tracyle ning katkestas Kira mõttelõnga. Tracy ei lasknud seda endale teist korda öelda. Ta kargas autost välja, virutas ukse enda järel kinni ning tuiskas kooli poole, näol selline ilme, nagu tahaks ta kedagi ära kägistada. Jackson tundis peaaegu kaasa neile, kes kogemata tema teele ette jäid. „Ta on vist täna eriti heas tujus,“ märkis ta, kui nad Kiraga autost välja ronisid. „Ja muide, Earl, aitäh sõidu eest.“ Autojuht nimega Earl noogutas, tundudes olevat rahul, et vähemalt keegi teda piisavalt hindas, et tänu avaldada, ning sõitis seejärel minema.
„Ma ei viitsi tegelikult kooli minna,“ kaebas Jackson. „Ja sina ju ka ei viitsi.“ Kira raputas pead. „Sa ei tea seda. Mõnikord lähen ma kooli hea meelega, nii et miks mitte ka täna?“ Ta vaatas Tracyle järele ning pööras oma pilgu Jacksonile.

„See oli tulekahju,“ ütles ta, ning Jacksoni silmad tõmbusid arusaamatusest vidukile. Millest Kira enda arvates rääkis? „Ma olin siis alles kaheksane, kui see juhtus.“ „Millest sa räägid?“ päris Jackson, saamata endiselt aru, mida Kira talle öelda proovis. „Mida paganat...?“ „Nägemiseni, Jackson,“ vastas Kira, hakkamata oma sõnu selgitama, ning kõndis teisele poole teed, oma katkise rihmaga kotti endiselt enda vastu surudes. Jackson oleks peaaegu hakanud talle järele jooksma, kuid tema suureks meelehärmiks ilmusid eikusagilt välja Luke ja Brandon ning hakkasid teda koolimaja poole tirima ja nii ei jäänudki Jacksonil üle muud, kui kobida neisse igavatesse tundidesse, mida ta üldse ei sallinud.

Jackson oleks ikka pidand aru saama millest kira räägib.Ma tahaks juba Kirast rohkem teada saada!
Jutt on endiselt hea ja kriitikat kahjuks/õnneks ei ole.

Kira kohta saab esialgu teada vaid vihje vormis, aga küll tema sada saladust ükskord välja tulevad
**

8.2

Keegi ei mäletanud täpselt, millal Jackson Roberts viimati raamatukogu oli külastanud, kuid seal ta nüüd parajasti oli ning raamatukuhi tema ees oli nii suur, et ka raamatukoguhoidja Marge’i silmad üllatusest paisusid, kui ta kuhjas olevaid raamatuid loendas. 10, 11, 12...
„Vabandust, aga te saate laenutada ainult kümme raamatut,“ lausus naine tõsisel ilmel. „Te peate valima!“ „Aga mul on neid kõiki vaja!“ protesteeris Jackson. „Kõiki!“ kordas ta veel kord, lootes, et ehk muutub naise süda haledaks. „Ma ei suuda kuidagi ette kujutada, et kellelgi peaks olema vaja kahteteistkümmet raamatut okultismist ja esoteerikast,“ vastas Marge. „Isegi uurimistöö tegemiseks piisab tavaliselt viiest...“ „Aga ma ei tee uurimistööd!“ lajatas Jackson juba kergelt vihastudes. „Seda vähem on teil põhjust minuga vaielda,“ sõnas Marge ja naeratas. „Kord kehtib kõigile.“ See ei olnud naine, keda RobertsCorpi mainimisega ära võis rääkida, Jackson sai sellest kergesti aru, ning tal ei jäänud üle muud, kui alla anda. Trossis ilmel tõstis ta kõrvale „Müstika ja meditsiini“ ja „Ebamaised energiad“ ning otsustas, et jätab nende lugemise mõneks teiseks korraks.

Jackson ei lugenud eriti raamatuid, kuid seekord oli tekkinud selleks eiramatu vajadus. Teda olid hakanud tõsiselt huvitama mõned asjad, mille kohta ta internetist piisavalt korralikku materjali leida ei suutnud. Okultism ja esoteerika olid toredad teemad küll ja nende kohta oli ka väga palju kirjutatud, kuid enamus sellest materjalist oli pigem pula-mula. Vahel tuli usaldada paberile trükitud kirjasõna.
Põhjus, miks Jackson end raamatukokku oli vedanud, peitus Kiras ja selles, et Jacksoni arvates jättis poiss talle paljugi rääkimata. Kogu lugu suurest tšakraväljast oli küll peaaegu usutav, kuid ei pidanud olema geenius taipamaks, et selle taga oli veel midagi. Ja see vihje tulekahju kohta, mille Kira talle andnud oli? Kuigi Jackson polnud mingi eriline ullike, siis seekord ta tõepoolest lihtsalt ei mõistnud.
Tracy nägu väljendas ülimat tülpimust ning kui Jackson viimaks raamatukuhjaga trepist alla vaarus, pani ta käed puusa. „Miks sul nii kaua läks?“ Ta silmad läksid veelgi suuremaks kui Marge’il. „Ja miks sa endale nii palju jama kokku oled laenutanud?“ Ta krahmas kuhja pealmise raamatu ning viskas sellele kiire pilgu. „Maagilised numbrid?“ Ta toon oli umbusklik. „Mille hea pärast sa sellise jura peale oma aega raiskad?“ „Kallis Tracy,“ vastas Jackson oma raamatut tagasi krahmates, „äkki võiksid sa vahelduseks natuke vähem vinguda? Ma peaksin sulle vist meelde tuletama, et pole sind üldse endaga kaasa palunud, nii et kui sulle midagi ei meeldi, on see puhtalt sinu enda probleem.“ Ta polnud tõepoolest Tracyt endaga kutsunud. Tracyl oleks kahtlemata Carolyni ja Debsiga palju lõbusam olnud, kuid ei, Tracy tahtis just temaga olla. Ja tema ise tahtis...lihtsalt üksi olla ja natuke mõelda, kuid seda oli üsna keeruline teha, kui Tracy pidevalt temaga lobiseda üritas. Jackson ei saanud midagi parata, et ta isegi väikest rõõmu oli tundnud, kui selgus, et Tracyl ei ole lugejakaarti ning ta peab tedaraamatukogu alumisele korrusele ootama jääma.

Nad võtsid garderoobist oma riided ning väljusid raamatukogust. Õues hakkas juba vaikselt hämarduma ning Jackson igatses üle kõige koju minna. Muidugi tähendas see taaskord ühte bussisõitu, kuid mis muud tal üle jäi. „Kas tead, ma hakkan vist minema," ütles ta Tracyle ja kohendas oma salli. „Mul on vaja homseks väga palju teha.“ „Aga meil ei ole ju homseks mitte midagi teha!“ oli Tracy üllatunud. „Meile ei jäetud ühtegi kodust ülesannet! Oled sa kindel, et sa juba koju tahad minna? Me võiksime kuskilt läbi hüpata ja midagi süüa, enne kui Earl mulle järele tuleb!“ Ta vaatas kella. „Kas sa ei võiks tõesti veel paariks tunniks minuga jääda?“ Jackson üritas pead raputada, kuid millegi pärast kukkus see välja hoopis noogutusena. Tracy sai sellest ülemäära julgustust, haaras Jacksonil käest ning hakkas teda endaga kaasa tirima, hoolimata sellest, et Jackson vastu üritas puigelda: sama käe otsas, millest Tracy kinni hoidis, rippus ka tema põrgulikult raske raamatukott ning tal oli tunne, nagu sureksid tema käelihased kohe vägivaldset surma. „Lase lahti, TRACY!“ suutis ta viimaks hüüda ning rebis oma käe ära - ja see oli ausalt öeldes tema jaoks pagana valus. „Ma juba ütlesin, et mul on homseks palju teha! Millisest sõnast sa aru ei saanud?“
Kellegi silmade pilk puuris talle kuklasse, kuid hetkel jätkus Jacksonil tähelepanu ainult Tracy jaoks, sest tüdruku näos peegeldus ehe valu. „Olgu pealegi!“ sisistas ta ning surus oma tillukesed käed külgedele rusikasse. „Eks ma jätan su siis rahule, sest muud sa ju ei tahagi, kui et kõik sind ainult rahule jätaksid!“ Ta huuled tõmbusid tihedaks kriipsuks, kui ta oma järgmised sõnad lausus. „Ma vean kihla, et sa ei hooliks minust isegi siis, kui ma surnud oleksin!“

Järgmisel hetkel juhtus midagi ootamatut. Tracy lasi kuuldavale kummalise lämbuva häälitsuse, varises põlvili ning haaras kätega kõrist. Esmapilgul pidas Jackson seda tüdruku kummaliseks katseks tähelepanu pälvida, kuid mõistis kiiresti, et see ei olnud teesklus. Tracy hingamisega kaasnes ebameeldiv vilin ning ta nägu väljendas rasket pingutust, kui ta kõneleda püüdis. „Jack,“ kähises ta meeleheites ning sirutas oma väriseva käe poisi poole. „Ma ei saa...khhh...hin...khhh...ata...“
„Tracy, mis sinuga on?“ Jackson haaras tüdrukust kinni ning kloppis talle selja peale, kuid see ei aidanud, ei saanudki aidata. Tracy polnud endale midagi kurku tõmmanud, ta lihtsalt...lämbus. Ta lihtsalt lämbus ja seda ilma mingi mõjuva põhjuseta. „Tracy!“ Polnud palju vaja, et Jackson endast välja läheks. „Tracy!“ Paanikaks polnud samuti just palju vaja. Tracy silmalaud võbelesid, kui ta uuesti kõneleda püüdis, kuid sõnu lihtsalt ei tulnud: iga kord, kui ta rääkimiseks suu avas, suutis ta vaid hingeldada.
„Ära üritagi siinsamas minu nina all ära surra!“ kisendas Jackson ja vaatas abiotsiva pilguga enda ümbrust. Tema ja Tracy lähedal ei olnud ainsatki hingelist. Kuidas sai see võimalik olla? Raamatukogus käis alati palju rahvast. Kuidas oli võimalik, et kõigist päevadest just täna keegi sinna ei sattunud?
„Ära üritagi siinsamas minu nina all ära surra, kas kuuled!“ kordas Jackson uuesti, viskas oma raamatukoti kõrvale ning põlvitas Tracy juurde. „Sa ei tohi...“ Tracy vaatas talle otsa, silmis surmahirm, ning, jaksamata enda keha kauem püstises asendis hoida, vajus näoli maha, ilma et Jackson teda takistada oleks suutnud. Khhh, khhh, khhh...heli oli nii võigas, et Jackson tundis peaaegu vastupandamatut soovi oma kõrvad kinni katta, et seda ainult mitte kuulda. Kellegi suremise heli mõjus ta kõrvadele kõige muu kui muusikana.

Keegi kummardus tema kõrvale nii hääletult, et Jackson seda vaevalt tajus. Tundmatu kohalolu sai talle teatavaks alles siis, kui too kõnelema hakkas. „Tal on astmahoog.“ Tema hääl ei kõlanud murelikult, vastupidi – see oli liigagi muretu. „Vaata ta taskutesse, on võimalik, et leiad sealt rohu, mis ta päästa suudab.“
Jackson vaatas oma nõuandja ebaharilikku näkku ning tundis pisikest hirmukihvatust. Mehe nahk oli valge nagu kriit, tema aukuvajunud silmaalused mõjusid punaste silmade taustal peaaegu kraatritena ning tema mustad ja läikivad juuksed voogasid vabalt üle tema õlgade. Ta mõjus õudustäratavalt, peaaegu ebainimlikult ning oligi seda, kuid Jacksoni vaene ja hetkel väga piinatud aju ei suutnud seda kuidagi registreerida. Hirm, mida ta hetkeks tundnud oli, kadus vaid sekundiga ning asendus hoopiski suurema hirmuga, hirmuga Tracy elu pärast. Ta pööras oma pea kõrvale ning asus tõtakalt tüdruku taskutes sobrama, hingates pahinal välja, kui tema sõrmed metalse eseme jahedat pinda puudutasid. Ta tõmbas selle tüdruku taskust välja ning seal see oligi, tilluke astmapiip. Kummaline oli seda eset näha ja eriti Tracy juures. Ta ei olnud kunagi maininud, et tal on astma. Ta oli klassi parim jooksja ja üks aktiivsematest tüdrukutest, keda Jackson tundis. Kuidas sai ta haige olla?
Ta pööras Tracy ümber – ettevaatlikult, ehk isegi hellalt –, surus rohupudeli ta huultele ning vajutas. Veelkord. Ja veelkord.

Kulus mitu minutit, enne kui Tracy normaalne hingamine taastus ning ta tõusis aeglaselt istukile. Ta nägi välja erakordselt nõrk, kuid kahtlemata elus. Jackson kuulis ärevat sosistamist ning tajus, et korraga oli nende ümber erakordselt palju inimesi, kes veel hetk tagasi, siis, kui Tracy kõige rohkem abi oli vajanud, valgusaastate kaugusel olid viibinud. Milline erakordselt hea ajastus...mitte.
„Kas sinuga on kõik korras?“ päris ta ning tema hääl oli siiralt murelik. Olgu, Tracy ei meeldinud talle juba ammu enam nii väga, nagu varem ja nagu tüdruk soovinud oleks, kuid sellest hoolimata oli ta Jacksonile mingi määral kallis ja Jackson ei olnud kunagi talle halba soovinud. Kui irooniline, et Tracy oli Jacksonile karjunud, et viimane ei hooliks temast ka siis, kui ta surnud oleks, ning juba hetk hiljem oligi ta surema hakanud...
„Kõik on korras,“ noogutas Tracy ning mudis käega oma kurgualust, „lihtalt...kurk kipitab jubedalt, muud midagi. Aitäh, Jack. Ma ei tea, mis minuga praegu oli, aga see rohi, mis iganes see ka ei olnud...see aitas.“
Jackson kortsutas kulmu. „Aga see oli ju su enda rohi,“ ütles ta pudelikest Tracy nina alla surudes. „Ma leidsin selle su taskust.“ Nüüd oli Tracy see, kes kulmu kortsutas. „Ausalt ka, Jack, ma ei tea, millest sa räägid. Ma vannun sulle, et ma ei ole seda rohtu kunagi varem näinud. Mille hea pärast peaksin ma üldse mingit rohtu kaasas kandma?“

Jackson hüppas järsult püsti ning vaatas otsiva pilguga ringi. Musti juuksepahmakaid oli tema ümber hulganisti, kuid ükski neist ei kuulunud mehele, keda ta otsis. Ootamatult välja ilmunud tundmatu oli kadunud kui vits vette ning läinud tagasi sinna, kust ta tuli, olgu see koht siis maa all või maa peal.

Super
Ja...nojah eks ma siis ooootan

Tegelikult ma tahtsin selle osa teistmoodi lõpetada, aga ma unustasin ära, kuidas Ilmselt on natuke kirjavigu ka kuskil sees, ma ei viitsinud seekord kontrollida.
**

9.1

Järgmisel nädalal puudus Kira koolist ja sugugi mitte ainult ühe päeva, vaid koguni neli. Jackson teadis, et neid oli neli, sest ta luges need kõik üle. Ja ta ei puudunud mitte ainult koolist, vaid ka kodust. Jackson teadis ka seda täpselt, sest ta oli kõik need neli päeva järjest Kira uksele kopsinud. Kira ei olnud avama tulnud. Muidugi oli olemas võimalus, et ta lihtsalt ignoreeris Jacksonit, kuigi poiss oli üsna veendunud, et kui Kira oleks end kodus varjanud, oleks ta vähemalt nii palju ukse peal oma nägu näidanud, et paluda Jacksonil end põlema panna. Teda seda ütlemas polnudki nii raske ette kujutada.
Kuigi ta Kiraga kontakti ei saanud, ei tähendanud see seda, et Kira päriselt tema orbiidilt kadunud oleks olnud. Teisipäeval poetas ta Jacksoni postkasti tema iPodi ning lisas selle juurde tšeki ning kirja, milles oli vaid üks sõna: vabandust. Oli näha, et ta oli üritanud anda endast parima ning muusikamängijat kokku lappida, kuid isa Lazaruse hävitustöö oli olnud põhjalik. Jacksonil oli selest vidinast suhteliselt ükskõik, nii või teisiti ei olnud see enam kõige uuem, kuid ta pidi Laurenile seletama, miks ta kõrvaklapid katki on ning see ei olnud sugugi kõige lihtsam. Naine oli raevus ning teda ei huvitanud põrmugi, et tema klapid ei olnud katki sugugi Jacksoni pärast. Aga see selleks.
Kolmapäeval loobus Jackson Kiraotsimisest, kuna selleks kadus igasugune vajadus. Milleks pidi ta üldse Kira leidmise nimel vaeva nägema, kui sai selgeks, et Kira peagi ise tema juurde tuleb? Jackson teadis, et ta tuleb.


Põhjuseks, miks ta selles nii kindlalt veendunud oli, oli see Kirale kuuluv raamat, seesama nahkköites raamat, mille Kira tol õhtul, kui nad motikaga Jacksoni poole olid sõitnud, enda kotti oli pistnud. Kui Jackson kogemata ta kotirihma pooleks oli rebinud, oli raamat laua alla kukkunud. Juhuslikult ei olnud Kira seda märganud ning nii sai Jackson sellele käed külge ajada. Selleks pidi ta selle muidugi enne Laureni küünte vahelt ära kiskuma, sest Lauren, kes oli raamatu õnnelik leidja, kavatses Jacksonit kiusata ning keeldus seda tema kätte andmast. Kulus mitu karjumisega täidetud minutit, enne kui Jackson raamatu viimaks enda kätte sai.
Esiti oli ta seda päevikuks pidanud, sest Kira lihtsalt nägi välja nagu keegi, kes võiks päevikut pidada. Ka Lord Voldemort oli ju oma tegemisi kirja pannud, nii et miks ei oleks ka Kira seda teha võinud? Peagi sai Jacksonile aga selgeks, et raamat ei ole päevik ega sellele ligilähedaseltki sarnane. Selle lehed olid talle tundmatust materjalist ning tühjad. Ainult et...siiski mitte päris tühjad. Igale lehekülje servale oli kirjutatud kuupäev ja üks nimi. Kokku oli neid raamatus kõvasti üle saja. Pärast sajandat nime loobus Jackson loendamisest, kuna talle tekitas parajat peavalu tõsiasi, et ta ei suutnud neist rohkem kui pooli välja lugeda. Need olid mingis pagana kreeka tähestikus ja kirillitsas ning osad kritseldused ei näinud isegi mitte tähtede moodi välja, meenutades mingeid sümboleid. Mingit liiki Aasia tähestik? Võib-olla. Üks oli aga kindel. Jackson ei saanud mitte mingil juhul aru, miks oli Kiral vaja endaga vedada kaasas raamatut, mis sisaldas ainult nimesid. Mis veelgi olulisem, need olid täiesti suvaliste isikute nimed. Jackson oli eeldanud, et leiab raamatust ka Kira enda nime, kuid esialgsel läbilappamisel ei olnud ta seda teinud ja ta ei suutnud kuidagi ette kujutada, et oleks võinud Kira nime kahe silma vahele jätta. Viimasel leheküljel, kuhu midagi kirjutatud oli, seisis nimi Evan Michael Fletcher ja Jackson ei suutnud mõelda ainsatki loogilist seletust, kuidas seda Kiraga seostada. Ah, üks kama kõik. Milleks pidi ta oma pead vaevama? Ta oli üsna kindel, et niipea, kui Kira oma raamatu kadumist märkab, otsib ta Jacksoni üles ning kui ta seda teeb, küsib Jackson talt kõike, mis talle pähe tuleb. Ei, Kira biitsepsiümbermõõtu siiski mitte, kuna Jacksonil oli kuri tunne, et see oli suurem kui tema oma ja ta ei kavatsenudki sellele kinnitust saada.

Kui ta neljapäeval koolist saabus, oli ta suhteliselt pahas tujus. Tema puhul ei olnud see muidugi mingi ime, aga seekord oli ta tuju isegi halvem kui tavaliselt. Mingi paks vanamutt, kes bussis tema kõrval oli seisnud, oli oma rinnad talle kogemata näkku surunud ning sellest kogemusest piisas, et Jacksoni päeva rikkuda. Rääkigu need rohelised mida tahes, Jackson eelistas alati autosõitu ja ei kavatsenudki oma arvamusest loobuda. Autoga sõites oli vähemalt väiksem tõenäosus iga päev mingi isikliku ruumi rikkumise ohvriks langeda. Igal juhul oli ta tuju üsna miinustes ning kui ta avastas, et tema elutoas istub ei keegi teine kui Kira ja lobiseb Laureniga, ei teadnudki ta esimese raksuga kohe, kas rõõmustada või mitte. Ilmselt kaldus ta siiski rõõmustamise poole, sest oli lõppude lõpuks poisi tulekut oodanud, kuid ta kahtles sügavalt selles, et Kira oli võimeline tema päeva kuidagi paremaks tegema. Mustad pilved olid pagana mustad ja Jacksoni arvates võis kõik minna ainult hullemaks.
„Tule üles,“ otsustas ta kohe asja kallale asuda. Milleks need mõttetud tervitused? Nii või teisiti teadis ta, et Kira oli tulnud ainult ühe eesmärgiga ja vaevalt et ka temal tervituste vahetamiseks erilist tahtmist oli.
Kira kinnitas Jacksoni arvamust tuima noogutusega. „Olgu,“ lausus ta pealtnäha täiesti ükskõikselt, kuid siiski mingi häälest läbitungiva kannatamatusega, ning naeratas Laurenile. „Ehk jätkame seda vestlust kunagi hiljem.“ Ta tõusis diivanilt, tegi peaga paar ringi, et oma kanget kaela sirutada, ning kõndis seejärel vihaselt trepist üles trampivale Jacksonile järele.

Ta käis oma soovi välja niipea, kui Jacksoni toa ukse enda selja taga sulgenud oli. „Kus see on?“ Jackson tundis peaaegu kiusatust lolli mängida ja teeselda, et ei tea, millest jutt, kuid vaevalt et Kira teda uskuma oleks jäänud. Tõenäoliselt oskas ta vale juba tema näost väja lugeda ning Jackson ei viitsinud valetama hakata. Keegi ei olnud aga keelanud tal pisut Kira kallist aega raisata.
„Miks nii kärsitu?“ päris ta ja muigas. „Kas sa kardad, et ma ei anna seda sulle tagasi?“ Kira hääles oli kuulda käskivat nooti. „Oo ei, ma tean suurepäraselt, et sa annad selle mulle tagasi ja teed seda KOHE.“ Jackson raputas pead. Niimoodi ta küll mängida ei kavatsenud. „Kohe ei saa sa peksa ka. Ma annan sulle su raamatu, kuid enne pead sa mulle rääkima, mis värk sellega on.“ Kira kulm tõmbles. „Sellega ei ole mingit värki.“ Ta vaatas Jacksoni toas ringi ning tema pilk jäi peatuma kirujutuslauale, eriti selle sahtlile. „Las ma arvan, kuhu sa selle panid. Ega ometi...sahtlisse?“ Jackson neelatas. Ei võinud olla, et Kira tema suurepärase peidukoha nii kergesti tuvastanud oli. Ta oli arvanud, et raamatu silma alt ära panemisest piisab. Neetud jama, kas Kiral oli mingi sisemine radar või mis? Juba sirutaski Kira kätt tema sahtli poole, näol kummaline naeratus. Jackson kahetses, et sahtlis ei olnud midagi muud. Hunnik pornoajakirju näiteks. Kahjuks aga, kahjuks ei olnud selles sahtlis mingeid ajakirju, kui ehk hunnik vanu Shonen Jumpi väljaandeid, mis juba aastaid sahtlipõhjas muu sodi all vedelesid, välja arvata. Kiral ei olnud nendega mingit asja. Teda huvitas vaid raamat, mis oli kõige peal. Juba sirutusidki ta sõrmed sahtlinupu järele ning aeglaselt, kuid kindlalt libises sahtel Jacksoni silme all lahti. Hetke pärast pidi Kira raamatu kätte saama ja tema pommimine kaotas igasuguse mõtte. Jackson needis end, et ta nii uimane oli. Ta oleks võinud ju lihtsalt vahele trügida ja takistada Kirat oma sahtlile lähenemast.

Lootusetu. Jackson polnud enam mitte ainult halvas tujus, vaid ka vihane. Kelleks Kira end üldse pidas, et ilma luba küsimata tema sahtlisse sorima läks? Ta ei olnud küll ise maailma kõige viisakam inimene, kuid mis puutus kellegi teise asjades tuhnimisse, siis eksisteeris tal täiesti kogemata mingisugune õhkõrn aimdus, et tegemist on millegi sellisega, millel on piirid...piirid, mida Kira rikkus. Pagan küll, kui see raamat ainult tema käes oleks!
Otsekui Jacksoni vihale reageerides vihises raamat täiesti ootamatult lauasahtlist välja ning jäi Jacksoni vaistlikult välja sirutatud käe kohale õhku hõljuma ning Jackson ei saanud midagi parata, et ta sellest pisut šokeeritud oli. Ta oli kogu oma jõu, antud juhul viha, raamatule keskendanud ja seda enda poole tõmmanud, kuid ta ei olnud uskunud, et tal ka tegelikult raamatut ilma seda puudutamata kergitada õnnestub. Õunad olid kukepea, pirnid juba natuke raskemad ning pirinidest suuremate asjade mõttejõul liigutamisega ei olnud Jackson kunagi varem hakkama saanud, mis tähendas, et raamatu liigutamine oli suur samm edasi. Ta oleks võinud selle hõljuvat vormi imetlema jääda, kuid talle meenus, et oli midagi, mida ta teha kavatses. Nimelt Kira käest palju tüütuid küsimusi küsida. Talle ei meeldinud pimeduses kobamine ning ta tahtis vastuseid. Iseasi, kas Kira neid talle ka anda kavatses. Piisas vaid ühest pilgust tema näkku, et teada, et ta ei olnud asjade käiguga üldse mitte rahul.
Kira heitis õhus hõljuvale raamatule lühikese pilgu ning vaatas seejärel Jacksonile otsa, näojooned ärritusest nurgelised. „Ma saan aru, et sa ei kavatsegi sellest nii kergekäeliselt loobuda. See ei kuulu isegi mitte sulle ning ometi kavatsed sa sellest kümne küünega kinni hoida.“ „Pagana õige,“ vastas Jackson, käsi endiselt välja sirutatud. „Või siiski mitte päris nii. Ma arvan, et kümne küüne asemel on tegu pigem kaheksaga. Sa saad oma raamatu kätte niipea, kui räägid mulle, mis värk sellega on!“

Kira näoilme pehmenes ning ei reetnud hetk hiljem enam ühtegi emotsiooni. „See on kõigest üks tavaline raamat.“ „Mitte mingil juhul ei ole see üks paganama tavaline raamat!“ vaidles Jackson koheselt vastu. „See on tehtud mingist arusaamatust materjalist ja selle igal lehel on ainult nimi ja kuupäev ja...“ „Sellisel juhul ei ole see midagi enamat kui vaid kummalisest materjalist raamat, mille igal lehel on ainult nimi ja kuupäev.“ „Ära jama minuga!“ Jackson tõmbas käe tagasi ning laskis raamatul põrandale prantsatada. „Ma proovisin sellesse kirjutada. Mitte ükski kirjutusvahend ei töötanud.“ Ta osutas sõrmega oma kirjutuslaual oleva kuhja suunas, mille olid moodustanud lohakalt hunnikusse loobitud pastakad ja markerid.
Tundus, et Kiral ei olnud enam mingit väljapääsu. Oma salajase raamatu mahaunustamine oli kahtlemata suurim ebaõnn, mis teda tabada võis. Ta pidi Jacksonile midagi rääkima, et tema haiglast uudishimu rahuldada. Kõige lihtsam oleks olnud muidugi tema suur nina maha võtta karistuseks selle eest, et ta seda igale poole toppis, kuid Kira ei saanud seda endale lubada.
Kui palju ta õieti Jacksonile rääkida võis? Kohe kindlasti ei võinud ta rääkida talle lepingust...
Ta kõndis seina äärde, võttis crwthi, istus Jacksoni voodiservale ning hakkas poognaga tasakesi selle keeli saagima, et endas enesekindlust kasvatada. „See on Eluraamat,“ lausus ta viimaks. „Selle iga lehekülg ei sisalda mitte ainult nime ja kuupäeva, vaid ka inimese sünnikirjeldust. Oma sünnikirjeldust saab lugeda vaid inimene, kelle kohta see käib ning samuti saab raamatusse kirjutada vaid selle omanik.“ „Ma ei mõista,“ vastas Jackson. „See töötab siis mingi...nähtamatu tundiga?“ Kira katkestas mängu ning vaatas Jacksonile tuimalt otsa. „Ma ei tea, kui nähtamatuks võib...“

Jackson katkestas teda ning hakkas kätega vehkima. „Pea nüüd hoogu. Kas sa tahad mulle öelda, et igal selle raamatu leheküljel on kirjas ühe inimese sündimise lugu?“ Kira noogutas. „Aga...“ puterdas Jackson, „see ei ole võimalik. Selle raamatu esimesed kuupäevad ei arvesta ühtegi tänapäevast ajaarvamist, mille järgi võib oletada, et ligi pooled kuupäevad selles raamatus on pärit ajast enne Kristust! See tähendaks seda, et see raamat on...tuhandeid aastaid vana! Kas see ei muuda seda mitte peaaegu hindamatuks?“ Kira muigas tahtmatult - Jacksoni mõtted käisid väga kummalist rada pidi. „Ma ei oleks osanud oodata, et sa just seda ütled. Ma rääkisin sulle äsja, et selle raamatu leheküljed peidavad endas varjatud sünnilugusid ning kõik, mille üle sa imestad, on see, kuidas midagi nii väärtuslikku mulle saab kuuluda?“ Ta ei suutnud naeratamast hoiduda, kuigi selleks tegelikult mingit põhjust ei olnud. „Ma olen selle raamatu õigusjärgne omanik. Kui minu aeg täis saab, läheb see edasi minu järglasele ning rändab nii aegade lõpuni, kuni Looja selle enda valdusesse võtab ning tema inglid iga sellesse kirjutatud isiku üle kohut mõistavad.“ Nüüd oli Jacksoni kord kulmu kortsutada. „Ma ei saa jälle aru, mida sa räägid. Mis Looja, mis kohus?“ „Kohuste kohus,“ vastas Kira, pani crwthi kõrvale ning korjas raamatu põrandalt üles. „Viimne kohtupäev.“

Ta pani raamatu kotti oma kotti ning vajutas truki hoolikalt kinni. Jacksonile ei jäänud märkamata, et tegemist oli ikka veel selle sama kotiga, mille ta kogemata ära oli lõhkunud. Kira oli küll rihmapooled kokku õmmelnud, kuid mitte eriti ilusasti ja oli selge, et ta ei olnud nõela ja niidiga just eriti osav. Talle oleks kulunud ära mõni kodukanast naine, kes hästi nööpe ette oskas õmmelda, kuigi Jackson ei olnud päris kindel, kas tavalised naised enam selliseid asju oskasidki. Tänapäeval tegelesid sellega õmblustöökodade ja pesumaja inimesed...või vähemalt nii oli see rikaste jaoks. Arvatavasti pidid vaesed ise omal käel toime tulema. Huvitav, kas Tracy oskas nööpe ette õmmelda? Mitte et see Jacksonile eriti korda oleks läinud, aga...
Aga see, kui loll ta oli, oleks küll talle korda pidanud minema! Kas polnud ta mitte nädal aega järjest Kirat taga otsinud, et talle Tracyga juhtunust kõneleda? Lihtsalt hämmastavalt idiootne, et ta seda siiamaani teinud ei olnud. Muidugi, kui nüüd ausalt öelda, siis oli Kira teda ju vahepeal üsnagi tegevuses hoidnud ja pagana päralt, ta oli koguni raamatu hõljuma pannud! Seni ei olnud ta sellega veel hakkama saanud, kuid Jackson otsustas, et piisava ärritatuse astme korral suutnuks ta ilmelt ka dinosauruse maast õhku tõsta.
Kira nihkus vargsi ukse poole, kavatsedes kiiresti jalga lasta - ja enne seda Laureniga hüvasti jätta, kuna naine talle nii viisakalt kohvi oli pakkunud - , kuid veel enne, kui ta uksest välja jõudis põigata, oli Jackson püsti hüpanud ning lükkas ta ebaviisakalt uksest eemale. „Oota!“ ütles ta ja sihtis Kirat sõrmega. „Ma tahan sinuga rääkida.“ Kira pööritas silmi. „Ma olen juba öelnud kõik, mis mul öelda on ning ma ei kavatsegi...“ „...rohkem midagi poetada, eks ole?“ Jackson matkis Kira näoilmet. „Ma ei tahagi, et sa seda teeksid! Ma tahan lihtsalt, et sa kuulaksid, mis mul öelda on! See puudutab Tracyt.“ „Kui sa soovid suhetealast nõu, siis...“ „Ole lihtsalt hea ja kuula!“ Jah, Jackson tundis kahtlemata, et suudab ka dinosauruse maast kergitada. „Ta pidi möödunud nädalal peaaegu mu nina all ära surema.“

Ta ei kirjeldanud Tracy piinu eriti pikalt, ainult nii pikalt, kui seda üldse teha andis ja läks iga lausega üha rohkem hoogu. Kui ta lõpuks oma jutu lõpetas, suutis Kira vaevalt uskuda, et Jackson vait oli jäänud, kuna vähemalt tema näoilme lubas arvata, et ta oleks meeleldi rääkinud seni, kuni ta lõualuud küljest kukuvad. Ja põhjust tal rääkimiseks oli.
Kui Jackson oma jutu lõpetas, ei öelnud Kira mõnda aega midagi, vaid süüvis pingsalt oma mõtetesse. Selles, mida Jackson rääkis, ei olnud peaaegu midagi ebaharilikku. Igaüks võis ootamatult astmahoo saada. Kui Kira oli noorem olnud, oli ka temal neid tihti esinenud ning ta oli sunnitud inhalaatorit alati käepärast hoidma. Astma ei olnud midagi mainimisväärset.
Ja ikkagi oli kogu lugu erakordselt keeruline ja mitte ainult selle pärast, et Jackson seda keeruliselt jutustas. Keeruline, tõepoolest, aga lisaks keerulisusele oli selle loo juures veel midagi. Ei saanud ju lihtsalt nii olla, et täiesti ootamatult ilmus kuskilt mõni võõras, kes...

Aga miks ei saanud? Loomulikult sai, kui võõras oli üks nende hulgast. Kira manas selle mõtte peale esile ülimat jälestust väsitava grimassi. Ta oleks juba peaaegu Jacksonilt küsinud, ega ta juhuslikult tol päeval enda läheduses bensiinilehka ei tundnud, kuid vaevalt, et Jacksonil oli jäänud aega selle peale mõelda. Ja pealegi, miks oleks pidanud selline pisiasi nagu bensiinilehk üldse ta tähelepanu köitma? Bensiini oli ju igal pool.
Nähes Kira pahaendelist kulmukortsutust, ei suutnud Jackson suruda alla tunnet, et poiss teab midagi. Kahju ainult, et ta ei teadnud, mida ja tal ei olnud ka võimalust seda välja uurida. Lauren hõikas teda, nii et ta oli sunnitud korraks oma toast lahkuma ning kui ta tagasi tuli, oli Kira juba läinud. Ebaviisakalt, nagu alati, hüvasti jätmata.
Mossitades võttis Jackson lauasahtlist paberilehe ning hakkas joonistama, et oma paha tuju välja valada. Kui ta lõpetas, vaatas talle paberilt vastu üks vägagi konkreetne ja väga õudustäratav nägu.
Nägu, mida ta ka varem näinud oli ja sugugi mitte esimest korda.

Jätka ikka samas väimus osade kirjutamist ja ära sa püüagi harvem neid postitada

Nemad ?
Aina põnevamaks ja paremaks läheb.

Ma muutsin pealkirja natuke pikemaks. Kolm tähte ja üks punkt...seda oli kuidagi liiga vähe
**

9.2

Kira seisis kiriku ees oleval inimtühjal platsil ning ootas. Kusagilt kaugusest kostis purjus noorte hõikeid, kuid peagi hajusid need olematusse ning öö jäi vaikseks, väljaarvatud üksikute hiliste lindude sirin ja koerte haukumine. Kuid koeri oli vähe, inimesed ei armastanud neid sugugi korterites pidada ning peagi väsisid ka nemad ja tõmbasid end kerra, kes rõdul, kes soojas toas.
Kira ootas...ja ootas...ja ootas. Isegi kui ta kõhkles, ei näidanud ta seda välja. „Kas temast on mingit märki?“ päris ta justkui iseendalt. Hääl vastas talle koheselt. „Ta tuleb. Ma tajun seda.“

Võiks arvata, et ta oli häält kuuldes vihane. Sellesama hääle omanik oli tapnud isa Lazaruse, viimase inimese maailmas, kes teadis tema kohta kõike. Ta oleks pidanud olema maruvihane...kuid ta ei suutnud. Kaastunne, mida üks osa temast tema vastu tundis, pani ta sünged mõtted kaduma ning peagi suutis ta taas vaid tulevikule keskenduda. Tal oli eesmärk ning kui oli tõsi, et isa Lazarus pidi selle eesmärgi nimel ohvriks saama, siis olgu nii. Kira eesmärk oli tema jaoks kõik ning selle täitmise nimel oli ta valmis minema kasvõi üle laipade. Elu oli ikka pagana irooniline.
Minutid veeresid mööda, kuid kedagi ei tulnud ning Kira hakkas kannatamatuks muutuma. Õues oli vähemalt kümme külmakraadi ning ta kahetses tõsiselt, et ei olnud oma jakki kaasa võtnud. Esimest korda üle pika aja tundis ta külma. Mõneks ajaks oli häiriv külmatunne ainus, millele ta mõelda suutis, kuid ühel hetkel tungis ta ninasõõrmeisse terav bensiinilehk. Ähmaselt meenus talle, et oli sama lõhna tundnud ka päeval, mil nad koos Jacksoniga bussis sõitsid, et misjonikeskusesse minna. Tol päeval oli ta selle tähelepanuta jätnud, sest ühistransport haises tema tundliku haistmismeele arvates alati, kuid seekord ei saanud ta sellest kuidagi mööda vaadata...või nuusutada. Ta meenutas bussisõitu, meenutas, kuidas ta oli tajunud kellegi häirivat kohalolekut ja kellegi silmapaari, mis teda ainiti põrnitses, ta meenutas lugu, mida Jackson talle mõni tund tagasi rääkinud oli...

Järgmisel hetkel seisis kogu juba tema selja taga ning tema huuled puudutasid peaaegu Kira kõrvalesta. „Tere õhtust,“ sosistas ta ning tema põletavalt tuline hingeõhk ajas kõik Kira kuklakarvad turri. Vaid sekundi murdosa hiljem sooritas ta hüppe, krabas kätega lähedal kasvavast tammest ning ronis selle latva. Ta teadis, et tundmatu ei ole vägivaldne, kuid parem oli mitte riskida.
„Tere õhtust,“ vastas ta viisakalt, hääl taaskord madal ja ühtlasi ka kõigist hirmudest vaba. „Ma ootasin sind.“ Kogu vaatas talle otsa ning kuuvalgus langes ta näole. Tema nahk oli kriitvalge, silmad veripunased ning süsimustad juuksed vonklesid ta näo ümber nagu maod. Hetkeks näis Kirale, et juuste asemel katavad tema pead tõepoolest maod, kuid tegemist oli kõigest varjuga.
Kogu näole kerkis naeratus. „Kas tõesti?“ Kira noogutas. „Miks ei peakski ma ootama kedagi, kes nii süüdimatult talle keelatud maailma tungib? Kui ma ei eksi, oled sa olend, kes on pärit teiselt poolt Kaeblemise Jõge. Mis sind maa peale toob?“ „See on saladus, mida teame vaid mina ja isand Iblis,“ vastas kogu ning naeratas, paljastades rea nõelteravaid hambaid. Kira silmad tõmbusid vidukile. „Iblise teenritel ei ole inimeste hulka asja. Ma pean paluma, et sa võimalikult kiiresti oma ülesande täidaksid ja tagasi oma maailma läheksid ning ei sekkuks kõrvaliste isikute eludesse.“ „Kes oled sina, et mulle palveid jagada?“ „Ma olen keegi, kes teab, kuidas Iblis käitub ning ma kahtlen sügavalt, et ta sul niisama logeleda lubab.“ „Sellisel juhul tead sa tema käitumisest vähem, kui sa arvata oskad,“ lausus olend endiselt naeratades. „Isand Iblis on mulle kinkinud vabaduse, millest sina unistadagi ei oska. Ma olen oma isanda hästi valinud. Kes on see, keda sina teenid?“

„Mul ei ole isandat,“vastas Kira teravalt, „ja ma ei teeni kedagi peale iseenda.“ Olendi silmad paisusid üllatusest. „Sa pead end vabaks deemoniks?“ Kira sülitas vihaselt, kuid ei suutnud paraku olendi nägu tabada – ta oli teda kahe silma vahele sihtinud. „Vaata oma sõnadega ette. Ma ei ole keegi, keda Iblise armetute käsualuste armeega ühte patta panna ning sinusugune vääritu lömitaja on viimane, kellel on õigus mind endaga kõrvutada.“Ta hüppas puu otsast alla ning maandus graatsiliselt kikivarvule, jäädes olendi ees seisma ning vaadates söakalt tema hõõguvatesse punastesse silmadesse, mille kassilikud pupillid Kira pilgu all ahenesid. „Kuula, mida ma sulle ütlen,“ lausus ta käskival toonil. Sul ei ole enam maa peale asja. Mine otsekohe tagasi oma käskija juurde ning ära üritagi enam ühegi inimesega kontakti otsida.“ Tumedapäine kogu puhkes nõialikult naerma ning tema kihvalaadsed hambad teitasid kokku puutudes ebameeldivat kriginat. „Aga inimesi kiusata on nii lõbus,“ naeris ta, „eriti kui leiad mõne sellise, kes sind ka näha või tajuda suudab! Praeguseks hetkeks olen ma juhtunud kokku juba mitme üsnagi põneva isendiga. Üks kutsikaohtu preester, kelle silmad ülearu teravad olid, püüdis mind pühitsetud veega pagendada...aga loomulikult sellised nõksud isand Iblise kaitse vastu ei tööta. Kuid mitte preester ei ole see, kes mind huvitas, kuigi enne, kui ma ta uimaseks lõin, veetsin ma temaga koos paar üsna põnevat minutit. Ma kohtasin üht tüdrukut, kes mind tajuda suutis...vaeseke, ta kukkus minu läheduse mõjul kohe kokku. Ja temaga koos oli poiss, kes oli võimeline mind NÄGEMA ning kellel on hästitajutav spirituaalne vägi. Kas sa tead, kellest ma räägin?“

Kira krigistas hambaid. „Kuidas saaksin ma seda mitte teada?“ vastas ta. „Su vihjed räägivad selgelt Jackson Robertsist ning ma tean, et sa oled teda jälitanud samamoodi, nagu sa minugi kannul käinud oled. Mida sa temast soovid?“ „Ma arvan, et küsimus on hoopis selles, mida sina temast soovid,“ lausus olend ning tema naeratus asendus laia irvega. Korraga sarnanes ta inimesega vähem kui kunagi varem ning meenutas saaklooma jälgivat kalki kütti.
Kira ei suutnud tema küsimust mõista. „Kuidas palun?“ päris ta. Olendi irve muutus laiemaks, kui selline irve veel üldse ilma näonahka lõhki rebimata suuremaks sai minna. „Ma soovin teda magustoiduks süüa,“ lausus ta. „Sellest on juba aastaid, kui ma viimati värsket inimliha maitsesin ning ta on liiga isuäratav, et mitte juhust kasutada. Kenad lihased ja siseelundid ja mis seal salata, ka kena ports ebaharilikke võimeid, mis mu vanu meeli värskendaksid...maitsev, maitsev. Ma tean, et sisimas soovid ka sina teda nahka panna, nii teda kui ka tema sõbrannat. Vaba või mitte, kuid meil kõigil on ühesugused ihad.“
Kira pigistas parema käe rusikasse ning sirutas selle välja.„Kui sa teda kasvõi sõrmeotsagagi puutuma peaksid, võitlen ma sinuga kuni viimse veretilgani.“ Olend vaatas talle otsa ning igasugune lõbusus kadus ta näolt. „Kas sa kutsud mind duellile?“ päris ta. Kira noogutas, heites igasuguse kõhkluse kõrvale. Ta polnudki juba pikka aega kellelegi tuupi teinud ning liiga laia irvega kummaline elukas näis olevat piisavalt sobivat masti vastane. „Jah. Ma kutsun sind duellile.“

Taas puhkes olend naerma ja veel metsikumalt kui enne. „Suurepärane, just sellist meelelahutust ma vajangi! Niipea, kui olen valmis sinuga võitlema, annan ma sulle teada!“ Sekund hiljem kadus ta lilla välgusähvatuse saatel ning jättis Kira ihuüksi keset platsi seisma.
Kohkumusest jõuetuna vajus poiss põlvili ning köhis nii raevukalt, et tundis kiiresti veremaitset kurku kerkivat. Nii palju siis plaanist mitte kedagi tappa. Taas oli tal tekkinud vajadus keegi ära koristada ja milleks? Selleks, et päästa Jackson kellegi käest, kes oli otsustanud ta tillukesteks tükkideks rebida ja ära süüa. Kenad lihased ja siseelundid ja kena ports ebaharilikke võimeid...Kira polnud näinud ei tema lihaseid ega siseelundeid – oleks olnud üsna kummaline, kui ta teadnuks näiteks, kuidas Jacksoni maks ja sapp välja näevad – ning ei osanud eriti öelda, kas need olid isuäratavad või mitte, kuid tema võimed küll midagi erilist ei olnud. Kuid samas, küllap polnud näljase deemoni jaoks erilist vahet.

Tülgastusega mõtles Kira, kui masendav on kulutada oma energiat kellegi peale, kellel on nii halb maitse, vähemalt õhtusöögi suhtes, kuid lubadus duelli kohta rippus nüüd õhus ning ta ei kavatsenudki sellest taganeda. Ja mis kõige hullem, ta teadis, et sellest ei tagane ka tema vastane.

10.1

Kui Kira Jacksoni järgmisel hommikul oma ukse tagant leidis, ei suutnud ta üllatust isegi mitte teeselda. „Jälle sina,“ ohkas ta, kuigi oli aru saada, et ta oli teda oodanud. „Kuidas ma sind seekord aidata saan?“ „Esiteks võiksid sa mind sisse kutsuda,“ vastas Jackson temast mööda esikusse trügides, „sest selles koridoris on peaaegu sama külm nagu väljas. Ja teiseks...“ Ta surus ette hoiatamata Kirale sülle terve kuhja raamatuid. „Ma käisin eile õhtul raamatukogus,“ pidas ta vajalikuks selgitada. „Sa ei kujuta ettegi, mitme raamatukogumutiga ma kaklema pidin, et kaks minutit enne sulgemist sisse pääseda!“ Kira pööritas silmi. „Mitmega siis?“ „Kolmega,“ vastas Jackson. „Kujutad sa ette, kolmega!“ Ta marssis tosse jalast võtmata Kira tillukesse elutuppa ning istus kulunud tugitooli, pisiasi, et Kira selle üle sugugi rõõmustavat ei tundunud, tema jaoks täiesti ebaoluline. „Ja miks pidid sa kaks minutit enne sulgemist raamatukokku tormama, kui küsida tohib?“ Kira oli sunnitud leppima sellega, et polnud mõtet Jacksonit välja visata. Ta oleks arvatavasti täiesti arvestataval hulgal kära tekitanud ning ühteaegu ka täiesti arvestataval hulgal aega raisanud. Polnud midagi teha, Kira pidi Jacksoni ära kuulama, mida iganes poisil ka öelda ei olnud. Ta istus tugitooli, mis oli õnneks teisel pool lauda, nii et ta Jacksoni vastikust mürkjast aurapilvest pisut kaugemale pääses, ning asetas raamatud lauale. „Lase tulla,“ ütles ta. „Ma kuulan sind.“

Jackson avas oma koti ning viskas lauale kokkuvolditud paberilehe. „Vaata seda,“ lausus ta. Kira kortsutas kulmu. „See on...paber.“ „See on joonistus!“ turtsatas Jackson. „Vaata nüüd ometi, ega ma ilmaasjata tund aega pliiatsitega ei mäkerdanud!“
Kira voltis paberi lahti ning suutis vaevu ahhetust tagasi hoida. Jackson oli hämmastava detailitäpsusega pannud paberile kellegi kriitvalge naha, söekarva juuksed ning haiglaselt punased silmad. Pilt oli seda õõvastavam, et alles möödunud ööl oli Kira pildil kujutatud olendiga kohtunud ning tema pea kohal terendas ähvardav duell.
Joonistada Jackson oskas, oli Kira sunnitud möönma, kuid milleks pidi ta raiskama oma aega, joonistades koletisi, kes öös ringi hiilisid ja, vabandust väljenduse pärast, olid otsustanud ta ühes naha ja karvadega alla kugistada?

Mitte et Jackson teadnud oleks, millises ohus ta oli, ning Kiral polnud mingit kavatsust seda talle öelda. „Olgu pealegi,“ vastas ta. „Ma näen, et see on tõepoolest joonistus. Ja...?“ „Ma tegin selle eile, kui sa läinud olid,“ sõnas Jackson. „Ma olin nii neetult vihane ja pidin end kuidagi rahustama. Ma isegi ei vaadanud eriti, mida ma õieti joonistasin, kuid tund aega hiljem oli paberi peal see...“ Ta vaatas Kirale tõsiselt otsa. „See on sama mees, kes mind ja Tracyt möödunud nädalal aitas,“ lausus ta. „Alguses ei saanud ma aru, kuidas ma küll teda joonistada olin suutnud, kuid siis...siis torkas mulle pähe midagi hoopis olulisemat. Mulle torkas äkki pähe, et võib-olla polegi ta tavaline mees. Asi on nii, et ma taipasin, et olen tema pilti ka varem näinud.“ Ta jäi hetkeks vakka, näol peegeldumas ootusärevus ning Kira taipas, et ta ootab, et ta sõna võtaks. Ta pilk vilksas laual olevatele raamatutele. „Las ma arvan,“ pakkus ta, kuigi seal ei olnudki eriti midagi arvata. „Sa nägid tema pilti mõnes raamatus.“ „Või veel,“ vastas Jackson ja võttis kuhja otsast ühe küllaltki paksu ja üsna kulunud välimusega raamatu. Kira uuris seda ning avastas üllatusega – seekord ehtsaga -, et raamat on tema jaoks tuttav.

„“Salemi nõiaprotsessid,““ kergitas ta kulme. „“Kolmas köide?““ Jackson noogutas. „Sa oled seda lugenud?“ Jah, loomulikult oli Kira seda lugenud, kuid kunagi väga ammu, ühes teises elus. „Jah,“ vastas ta. „Jah, ma olen seda lugenud.“ „Sellisel juhul võta lahti lehekülg 317,“ soovitas Jackson. „Sa leiad sealt midagi huvitavat.“ Kira tegi, nagu Jackson käskis, ning leidis peatüki, millega ta juba tuttav oli. Selle pealkiri oli „Lorna Kingi lugu.“ „Kas see lugu ei räägi mitte naisest, kelle naaber teda varguse eest karistada tahtis ning deemoni ta lapse kallale saatis?“ päris ta. Jackson noogutas. „Loe see läbi.“ Ja Kira lugeski. Tunnistus oli minavormis ja pandud kirja Lorna Kingi enda sõnadega.

„...ja ta naeris ja ütles: „Vaata nüüd! Siin on Sepultus, kelle ma sind karistama olen saatnud!“ Ja Thewlis karjus ja tundus, et ta tunneb surmahirmu, ning ma nägin, et tema kohale oli kummardunud koletis, kellel mustad juuksed ja punased silmad. Ta hingas lapse peale, kes kohe vaikseks jäi ja unne vajus, kuid veel surnud ei olnud, ning siis hakkas koletis teda aeglaselt sööma, rebides oma pikkade hundilike hammastega tema luudelt liha...“

Kurb küll, et Lorna King oma lapsest ilma jäi, kuid kes käskis tal oma naabri tagant varastada? Kira ei tundnud naisele eriti kaasa, sest lõppude lõpuks oli viimane ise tulega mänginud ja oma nõiast naabri vihale ajanud.
Sealsamas, Lorna Kingi tunnistuse all, oli kohmakalt joonistatud pilt, millel oli kujutatud sedasama elukat, kes väikese Thewlis Kingi ära oli söönud...ja kui Jackson ei oleks eelnevalt Kirale öelnud, et läks raamatukokku alles pärast joonistamise lõpetamist, oleks Kira kahtlemata arvanud, et Jackson on oma joonistuse puhtal kujul raamatust maha viksinud.
Jacksoni pildil oli kõige ehtsamal kujul seesama deemon, kellega Kira möödunud ööl kohtunud oli, ning nüüd oskas Kira talle ka viimaks nime panna.
Deemon Sepultus.
„Olgu peale,“ lausus Kira, tehes näo, nagu oleks informatsioon, mida Jackson talle pakkus, kõike muud kui huvitav. „Ma lugesin selle läbi. Mida ma edasi pean tegema?“

„Kas sa ei saa siis aru, mida ma sulle öelda tahan?“ küsis Jackson ja sel hetkel läikisid ta silmad nii, nagu oleks ta äsja leidnud kümnetonnise kullakangi. „See deemon...ta on päriselt olemas! Ma kohtusin temaga!“ Kira naeris rõõmutult. Ta pidi Jacksoni entusiasmi pisut jahutama. Mida vähem surelikud teispoolsusest teadsid, seda parem neile endile, ja Jackson oli ohutu teadmise piirile liiga lähedale jõudnud. Kira kohustus oli teda ämbritäie külma veega kostitada.
„Kas sa ise ka aru saad, mida sa räägid?“ päris ta endiselt naerdes. „Deemonid? Ole ometi mõistlik! Deemoneid ei ole olemas!“ „Aga...“ protesteeris Jackson. „Aga sa ei saa eitada, et...“ „Ma soovitan sul mingite maisemate asjadega tegeleda,“ pakkus Kira. „Mine näiteks vesiaeroobikasse või kutsu Tracy välja, selle asemel et oma pead mingite jaburustega vaevata. Kas sa ainult selleks tulidki mu aega raiskama, et rääkida sellest, kuidas sa enda arust deemonit kohtasid?“ Jackson nägi äärmiselt solvunud välja. „Ma arvasin, et kui keegi üldse mind usub, siis just sina! Ja nüüd väidad sa, et ma ajan sinu arvates jama?“ „Kahjuks küll,“ kostis Kira ning teeskles haigutamist. „Ausalt öeldes on seda lausa igav kuulata.“ Ta pani raamatu käest ning tõusis püsti. „Tore, et otsustasid läbi astuda ja tere öelda, aga sul on nüüd aeg minema hakata. Ma pean veidi oma asjadega tegelema ning sa oleksid ainult tüliks ees.“

„Mismõttes!“ Kui maailmas oli midagi, mida Jackson Roberts kategooriliselt tunnistamast keeldus, siis just nimelt seda, et ta võis kellelgi ees olla. Ja nüüd tuli Kira väitma, et Jackson on tal risti jalus? „Otseses mõttes,“ vastas Kira, kellel ilmselt Jacksoni tunnetest kõige õrnematki aimu ei olnud. „Mul on väga kiire.“ „Viis minutit tagasi sul veel kiire ei olnud.“ „Viis minutit tagasi arvasin ma veel, et sul on mulle midagi tarka öelda.“ Ükskõik kui tark Jacksoni jutt ka tegelikult ei olnud, oli parem, kui ta sellest ise midagi ei teadud. Mine tea, mis oleks võinud juhtuda, kui Kira oleks kapist välja tulnud ja Jacksonile öelnud, et jah, deemonid on olemas ja et tal on nendega salajased sidemed. Püüdes mitte mõelda, kui kõvasti Jackson seda kuuldes karjuma pistaks, sättis ta oma varrukanööpe ja veendus, et need korralikult kinni oleksid. Hetk enne seda, kui Jackson tema poole sisse oli sadanud, oli ta end just asutanud surnuaeda minema. Ei, siiski mitte isa Lazaruse matustele. Mees oli maetud juba reedel ning ükskõik kui suurt kohusetunnet Kira tema vastu ka tundnud ei olnud, ei olnud ta suutnud tema ärasaatmisele minna. Ka matusekorraldamise oli ta viimaks Püha Ilmutuse Tunnustamise kiriku hooleks jätnud. Möödunud pühapäeval oli kirikus ametisse asunud uus preester, isa Marcus Mayflower, kes Kiraga ühendust oli võtnud ja talle lahkelt oma abi pakkunud. Kuigi Kira võõrast esialgu ei usaldanud, piisas vaid paarist vestlusest, et mõista, et isa Marcuse kavatsused tulevad puhtast südamest. Olles isa Marcuse heatahtlikkuses veendunud, oli Kira viimaks matustega tegelemisest täielikult loobunud ning lubas mehel kõik enda eest ära teha, säästes end ka matustel osalemise rõõmust. „Mädane põrgus, raisk,“ ei oleks isa Lazaruse kaliibriga mehele, keda paljud austasid ja taga jäid leinama, kindlasti väärikad lahkumissõnad olnud ning Kirat oli tabanud üsna tugev tundmus, et ta ei ole võimeline oma suud kinni hoidma, kui see hetk tuleb. Ta ei vihanud isa Lazarust...mehel oli tema südames ikka veel üks väike nurgake, kust Kira teda välja ei suutnud kihutada, kuid samavõrd nagu ta teda ei vihanud, ei suutnud ta teda ka armastada. Ta jälestas inimlikkust, mis tema surematu hinge rämpsuks oli muutnud.

Ainus põhjus, miks ta oma meeleolu arvestades surnuaeda kippus, oli tema tugev eelaimdus, et leiab sealt eest isa Marcuse. Ta tahtis olla viisakas ning teda kõigi tema pingutuste eest tänada. Kes teab, võib-olla julgeb ta talle isegi pihtida, kui selleks vajadust tunneb. Isa Marcuses ei olnud kurjust; piisas vaid tema hääle kuulmisest, et selles usus oma pea pakule panna.
Sisetunde peale kodust välja ronimine oli muidugi kummaline, kuid varem polnud sisetunne Kirat alt vedanud ning poiss oli üsna veendunud, et seda ei juhtu ka sel korral.
Jackson oli vait jäänud, nätsutades ilmselt keelel neid sõnu, mis tema solvumist väljendaks – kahtlemata oli talle jäänud mulje, et Kira peab teda idioodiks - , kuid veel seni polnud ta midagi öelnud. „Kuhu sa õieti minema hakkad?“ küsis ta lõpuks, olles otsustanud mitte torisema hakata. Mis mõte sellel veel olnud oleks? Kira pidas teda juba nii või teisiti jumal teab kui lolliks, nii et tibi kombel vingumine oleks tema niigi napina näivat intelligentsimäära veelgi vähendanud.

Kira köhatas. „Kust sa tead, et ma kuskile minema hakkan?“ Jackson kihistas, seekord siiski mitte plikalikult, vaid üpris mehelikult või vähemalt nii mehelikult, kui üks seitsmeteistkümneaastane noormees kihistada suutis. „Noh, ütleme nii, et sa oled väga korralikult riides.“ See oli tõsi. Kuna oli nädalavahetus, ei kandnud Kira Stonewalli koolivormi, kuid tema riietus oli dressipükstest ja väljaveninud T-särgist kaugel. Ta kandis korralikult triigitud kraega musta triiksärki ning musti pükse. Jacksoni arvates olid need liiga kitsad, kuid kes oli tema, et Kirale hilpude koha pealt ettekirjutusi teha? Pealegi kandis ju ka Zac Efron enamasti just kitsaid pükse ning kes oli tema? Ei keegi muu kui peaaegu kõigi teismeliste tüdrukute iidol.
„Olgu peale, vahele jäin,“ vastas Kira. „Jah, sul on õigus. Ma lähen surnuaeda. MINA, mis tähendab seda, et sina kaasa ei tule.“ Jackson tegi nägusid ning oli raske aru saada, kas ta mossitas tõepoolest või ainult teeskles mossitamist. „Pole mõtteski,“ vastas ta.

Oeh, Kira poole tulemine oli tõesti viga olnud. Mida ta õieti lootnud oli? Et Kira haarab tema mõttest kinni ja tuleb temaga koos deemonijahile? Nüüd, kui ta selle peale mõtles, tundus kogu tema varasem mõttekäik tõepoolest naeruväärne. Mis deemonid? Mis pagana deemonid? Mees, keda ta näinud oli, oli arvatavasti kõigest üks õnnetu albiino, kes oma juukseid oli üritanud värvida. Kui suur tõenäosus sellel tegelikult oli, et ta oli seesama Sepultus, kes mõned sajandid tagasi ühe vargaplika tite alla oli kugistanud? Tegemist oli Salemi nõiaprotsessidega, jumal küll. Sel ajal põletati tuleriidal ka neid, kes õmblusnõelu majja vedelema jätsid. Miks pidanuks Lorna Kingi lugu tõsi olema, kui nii paljud teised tolleaegsed kurjade jõududega seotud lood seda ei olnud?
Nõnda mõtteid mõlgutades jälgis Jackson leige huviga, kuidas Kira oma saapapaelu kinni sidus. „Kas ma võin sinuga kaasa tulla?“ küsis ta viimaks.
Kira turtsatas ning vaatas Jacksonile otsa, silmis peegeldumas kerge halvakspanu. „Enda arvates ütlesin ma just äsja, et lähen surnuaeda üksi ja sa olid sellega nõus.“ Jackson kehitas õlgu. „Nojah, midagi sellist leppisime me tõesti kokku, aga ma hakkasin mõtlema, et...kuhu surnuaeda sa üldse lähed?“ „Oxbridge’i,“ kostis Kira parema jala saapapaelale viimast sõlme peale sidudes. „Mis siis?“ „Ma mõtlesin just, et peaksin ka sinna minema. Kas tead, mul on vanaisa sinna maetud ja...“ Kira neelatas. Muidugi, kuidas oli ta suutnud midagi nii olulist unustada? Oxbridge’i surnuaias puhkas peale isa Lazaruse teisigi inimesi ning ta ei pidanud nende inimeste all sugugi silmas Jacksoni vanaisa.

„...ja ma mõtlesin, et kui me niikuinii ühte kohta läheme, võime me ju koos minna...samal teepoolel ja puha. Või sööd sa mu selle ettepaneku eest ära?“ „Ära sööma“ oli antud olukorras üsna naljakas väljend. Kui Kira oleks hetkel üksi olnud, oleks ta kahtlemata endalt küsinud, millistel arulagedatel põhjustel ta ometi Jacksoni kaitsmise nimel Sepultusega duellile oli nõustunud minema. Oleks olnud nii kerge end Jacksoni põhjustatavast pidevast peavalust säästa: tal oleks piisanud vaid Sepultusele Jacksoni aadress anda ja talle head isu soovida. Kes teab, kui ta pisut halvemas tujus oleks olnud, oleks ta võinud Sepultuse väidet, et Jackson on üsna maitsev, ka ise järele proovida. Kuid mis seal ikka, ta oli juba nii või teisiti kaelani jamades. Mis üks väike duell talle ikka halba teha sai ja mis üks väike surnuaiakülastus ühe maailma suurima tüütusega siis ikka ära ei olnud?
„Olgu,“ vastas ta ning üritas sealjuures olla nii sõbralik, kui vähegi võimalik. „Sellisel juhul võime me muidugi koos minna.“ Ta nügis Jacksoni uksest välja ja valmistus juba seda lukustama, kui taipas, et Jackson teda imelikult vaatab. „Mida?“ „Kas sa kavatsedki nii kergete riietega õue tulla?“ uuris Jackson ja tundus, et tal hakkab juba paljalt sellest mõttest külm. „Väljas on siiski miinuskraadid.“ Kira noogutas ja püüdis teha nägu, nagu oleks ta jaki puhtast hajameelsusest unustanud, kuid ei olnud kindel, kas suutis selle piisavalt hästi välja mängida. Paraku oli alati nii, et kuigi ta peaaegu kunagi külma ei tundnud, pidasid teised inimesed seda imelikuks. Või mis teised inimesed, pigem lihtsalt teised...

Ta toppis endale selga õhukese pintsakulaadse jaki ning vaevumata selle nööpe kinni panema, sulges ta ukse. Milline ilus päev kalliste kadunukeste külastamiseks.

Mulle nii meeldib selliseid väga häid, mõnusalt pikki osi lugeda, on täpselt selline tunne nagu sööks midagi magusat ja mahlast nt. pomelonet

'Kira turtsatas ning vaatas Jacksonil ülimalt kohkunult otsa.'
See lause jäi ainukesena natuke segaseks

Ja kirjuta siis ikka ja jälle !

Oi Pomelo? Ma polegi seda kunagi söönud. Peaks proovima

See lause oli tõesti kahtlane, nii et ma tegin selle ümber Loodetavasti on see nüüd vähem arusaamatu

Uus osa on tegelikult juba valmis, aga ma pean seda veel veidi viimistlema, kuna ma ei taha teksti mingeid näpukaid jätta.