Novellet "Kolm Meest, kes istuvad Oksal"

Veider, again. Miniatuur päris pole vist. 167 sõna. Kirjutatud: ammu.



Kolm Meest istusid kõrgel Oksal, mitte midagi rääkimata. Viimaks keeras esimene neist pea itta ning pomises kuuldavalt: "Torm on tulemas." Mees hüppas püsti ning vaatas teiste poole.
Teine Mees mühatas midagi arusaamatut ning heitis pilgu alla, kust seened talle vastu naeratasid. Viimaks tõstis temagi pea ning vaatas samasse suunda, kuhu Esimene Mees oli vaadanud. "Jah, seda küll," nõustus ta.
Samuti püsti hüpanud vaatasid mõlemad Kolmanda Mehe poole, kelle nägu hajameelselt lõunasse keeratud oli. Kolmas Mees ohkas rahulolevalt, enne kui lausus: "Mis te nüüd, mehed. Päike on alles kõrgel taevas."
Teised raputasid vaikides pead ning läksid ümber tema, Puu tüve poole. "Olgu, mees," alustas Esimene Mees kerge kõhkluse järel. "Me läheme siis praegu koju."
Viimane noogutas ning lõi käega, vaadates, kuidas sõbrad Oksalt teistele okstele astusid ning viimaks Puutüves olevatesse aukudesse kadusid.
Kergelt naeratades hõõrus Kolmas Mees käsi kokku. "Ja jälle petsin ma teid ära, kulla sõbrad," pomises ta irvitusega, enne kui Oksalt maha hüppas ning kahe seene vahele, enda hubasesse kotta puges.