Burmania: The Story Of A True Cinderella.

Mitmele inimesele ta siis lõpuks kõike seletab? Hea. UUT.

Väga hea.
Uut!

Nate'i käes ongi see võti?

Mulle väga meeldis :) Sooviks uut ka

Jahm,arvan,et Nate ongi see Õige.
Uut ka muidugi!ˇˇ

Ma panen kaks osa korraga, et välja vabandada seda, et ma nii harva osasid lisan (A).
Enjoy!

„Midaa kuradit?!“ pomisesin ma uniselt käega silmi hõõrudes ja üritasin läbi juuste kella näha. „Kuradi vana pann, miks sa ei ärata kunagi!“ karjusin ma end pahaselt üles ajades. Mul oli täpselt pool tundi esimese loenguni, nii et sinna jõudmine tundus ilmvõimatu. Ruttasin vannituppa ja panin sooja vee jooksma. Siis kiirustasin tagasi magamistuppa ja astusin garderoobi. Kuulsin summutatult enda telefonihelinat, kuid ei suutnud kindlaks teha, kust heli tuleb.


Lõpuks avastasin telefoni voodi alt ja vajutasin nupule. „Jaa?“ ütlesin ma haigutust alla surudes ja mõtisklesin endamisi, kuidas mu mobiil voodi alla sattus. „Tõuse ja sära!“ kostus teiselt pool reibas hääl. „Minu sära on hetkel võrreldav telliskiviga.“ pomisesin ma Cathryn'ile vastuseks ja sammusin tagasi garderoobi. „Juba pohmakas?!“ küsis Cath turtsatades. „Haahaa..“ ütlesin ma sarkastiliselt ning haarasin riidepuult musta tuunika. „Ajavahe mõjub päris rängalt,“ laususin ma lõpuks ning haarasin riiulist ka valged püksid.


„Okei, ma ei nori. Aga tegelikult oli mul asja ka.“ „Kurda.“ „Mis sa täna teed?“ küsis Cath lootusrikkal häälel. Seisatasin hetkeks keset tuba, mõtlesin oma päevaplaani läbi ja laususin: „Praegu lähen loengutesse, kell kaks hakkavad väljakaevamised, siis põikan raamatukogust läbi.. Umbes kaheksaks olen kodus.“ Vaatasin silmanurgast kella ja sajatasin nii end kui Cath'i, nähes, et mu väärtuslik aeg veel kümne minuti võrra vähenenud oli.


„Väga hea,“ lausus Cath pärast mõningast vaikushetke, „ma tulen õhtupoole sinu juurde siis. Ma helistan ette ka.“ „Okei, teeme nii. Aga ma ausalt pean praegu minema, ma jään totaalselt hiljaks.“ laususin ma kiiruga ja tormasin riidekuhjaga vannituppa. Kuum vesi jooksis endiselt ja kogu ruum oli paksult auru täis. Cath naeris teisel pool toru ja lausus: „Sa jääks oma matustele ka hiljaks, kui see võimalik oleks. Aga helistame siis. Tsau!“ „Tsau-tsau..“ pomisesin kiirelt ja panin toru ära.


Kümme minutit hiljem väljusin veidi värskema ja veidi puhtamana vannitoast. Heitsin kiire pilgu kellale ja otsisin siis välja oma valge nahkkoti, kuhu sisse kuhjasin vajalikud õpikud ja vihikud. Paar pastakat ja mobiili sekka visanud, liikusin ma esikusse, heites veel vilksamisi pilgu segamini tubadele. „Pärast koristan,“ lubasin ma endale ja panin mustad kingad jalga. „Must ja valge.. klassika.“ laususin ma end peeglist vaadates ning haarasin veel kapi pealt võtmed ja rahakoti. Siis suundusin ma kontsaklõbina saatel liftide poole.

---------------------

„Kus sa olid nii kaua?“ sosistas Nate, nähes mind kikivarvul enda juurde tippimas. Asetasin sõrme suule, et lektor mu tulekut tähele ei paneks, kuid oli juba hilja. „Tore, et saite meiega liituda, preili Renaldi. Mis seekord vabanduseks on?“ küsis mees ümber pöörates ja põrnitses mind, kulm kergitatud. „Ee.. ma süüdistan endiselt oma lollakat äratuskella. Ning lisaks veel ajavahe Itaaliaga.“ pomisesin ma ebalevalt. Kogu saal pahvatas naerma ja ma liikusin punastades oma kohale. „Millest ma ilma jäin?“ pöördusin ma Nate'i poole ning võtsin kotist vihiku välja.


„Kus su sülearvuti on?“ küsis Nate kulmu kortsutades. „Paranduses..“ pomisesin ma vaikselt ja kirjutasin suurelt ekraanilt mõned sõnad üles. „Jälle?“ päris mees edasi. „Jah, jälle. Olen koba, saa üle.“ laususin ma veidi liiga mürgiselt. Nate pööras pea ära ning teeskles, et huvitub tahvlile kirjutatud aastaarvudest. „Mh.. ära solvu nüüd.“ üritasin ma asja parandada. Nähes, et mees ei reageeri, togisin ma teda õrnalt. „Jäta järele, ma üritan kuulata.“ lausus Nate. „Renaldi ja Williamson, ehk jätkaksite oma kurameerimist ukse taga?“ pöördus lektor taas meie poole.


Ohates tõmbusin ma mehest eemale ja jäin lektorit ootavalt vaatama, et ta teemaga edasi läheks. Ta nokkis meie kallal pidevalt ja seetõttu arvas enamik saalisolijatest, et me oleme paar. Puhas lollus.. Raputasin mõtteist ärgates pead ja süvenesin loengusse.


„Kuhu nüüd? Väljakaevamised algavad ju?!“ hüüdis Nate mulle järele, nähes, et ma teises suunas liikuma hakkan. „Kas sa arvad, et ma tulen sellises riietuses kaevama?“ küsisin ma enda valgetele pükstele viibates. „No tee ruttu siis, pole vaja sinna ka hiljaks jääda.“ muigas Nate ja hakkas edasi minema. „Kuule, need on minu väljakaevamised. Ise tean, mis teen!“ hüüdsin ma veel ning sammusin siis mööda tänavat edasi, metroojaama poole.