This is the life.

Mingi ma ammu kirjutan seda suht juba , kuid mõtlesin , et panen ka siis siia üles , hullu pole ju , xd .
Panen need osad kohe järjest ära, mis valmis juba ;d
i hope you all like it . ;d

1.'
Järjekordne hommik, kui pean minema kooli, mida ma vihkan, kus keegi mind ei salli ja igapäev kõikide kommentaaride ohvriks satun. Parema meelega oleksin ma kodus, hoolitseksin oma isa eest. Jah just, hoolitseksin tema eest. Tal on nimelt süda haige ja ta ei tea kui kaua ta enam elab. Ta võib täiesti ootamatult, lihtsalt surra. See sõna surm, ajab juba judinad üle keha, kuid mis ma teen siis, kui see aeg käes on? Ei, ma ei tohi jälle mõelda seda, nagu iga hommik enne kooli, et kui koju jõuan, on ta süda üles öelnud. Ma ei kannataks seda välja.
Elame me aga ühes kortermajas. Meil on ühe toaline korter, kus me isaga kahekesi elame. Ema mul pole, ta suri, kui mu ilmale tõi. Ma süüdistan selles alati ennast. Kui ma poleks sündind, oleks ta elus. Kuid isa, kes alati mind mõistab, käseb mul selle mõtte minema visata, kuid ma ei saa.
Meil pole raha. Ma ei saa kooli kõrvalt ka tööl käia, et raha teenida, kasvõi söögi jaoks. Ma pean olema kodus, isa juures. Ta ei saa voodistki välja ning ma pean teda aitama, nii kuidas saan. Elame me aga isa toetusrahast, mille eest saame natukegi süüa osta ja üritame terve kuu läbi ajada, kuni tuleb järgmine kuu, kui raha saab.
Isa tahab alati, et ma enda unistused teoks teeks ja paremat elu elada saaks. Ta ei kannata, et ma pean sellises urkas ja vaesuses elama. Kuid mind see ei heiduta, me võiks kasvõi prügimäel elada ja ilma rahata, kuid peaasi, et tema elus on ja me koos oleme.
Mul on ka koer, kes on mulle kõige parem sõber. Mul pole mitte ühtegi sõpra, peale oma koera, Riksi. Õhtuti, kurdan ma talle oma päeva mured ära ja tema kuulab mind ning ei tee mitte mingisuguseid etteheiteid, minu käitumise üle. See on tõsi, koer on inimese parim sõber. Vahest jääb ka tema nälga, kui meil süüa pole, kuid ta ei kurda, ta toetab mind alati, sest seda parimad sõbrad teevad.

Hommikul panin oma hilbud selga, mida mul polnud palju, võib-olla aind paar-kolm pluuset ja paar paari pükse. Needki olid räpased ja koledad. Jalanõu paare oli vaid üks, mis olid ka katki. Jah, meil polnud isegi nii palju raha, et uusi riideid osta. Meil pole ka perekonna sõpru, tuttavaid kes meid aitaks, nad ei taha meid isegi tunda. Ega jah, kes ikka meiesugustega läbi tahaks käia.
Hilbud selga pandud, võtsin suuna köögi poole. Kuulsin kuidas isa köhis toas. Seda kuuldes tuleb mul alati pisar silma, sest see köha läheb iga hommikuga hullemaks, mis tähendab, et ka ta tervis ütleb vaikselt üles.
Otsisin söögijäänuseid, et isa natukenegi midagi kõhtu saaks, tal on seda rohkem vaja kui mul. Ainus asi mis ma leidsin, oli paar leiva viilu. Võtsin ühe klaasi, millega ma läksin kraani juurde ja lasin selle vett täis. Riksi ei saanud jälle süüa, kuid tema liputas ikka oma saba edasi.
Isa poole suundudes, kuulsin, et ta köha oli vaibunud.
" Hommikust! " naeratasin ma talle, tema voodi poole liikudes ja söögi kapi peale pandes, mis asus ta voodi kõrval.
" Söö ise parem, mul nagunii jõudu pole, kuid sul on seda vaja, sa oled kasvav tüdruk, minu aeg saab nagunii otsa varsti, " seletas isa, toitu minu poole suunates.
" Ei isa, ära räägi nii, sa elad veel kaua-kaua ja minul pole häda midagi, sinul on seda rohkem vaja, " rääkisin ma väriseva häälega. Isa tegi seda head meelt ja hakkas sööma. Pakkus ka mulle, kuid ma ütlesin ära. Nähes, et isa sõi, hakkasin ma kooli liikuma, jälle sinna loomaaeda, kus keegi mind ei salli, keegi mind sinna ei taha, kuigi ma pole neile midagi teinud ega öelnud. Jah, ma pole mitte kellegiga neist isegi rääkinud ja ei taha ka. Nad kutsuvad mind friigiks, kuid mind see ei heiduta, mind ei huvita mida nad minust arvavad. Neil on elu kõik nii lilleline ja pole sellist elu maitsnud nagu mul.

Jalanõud jalga saades, kallistasin veel oma koera, Riksi, kes hakkas mu nägu limpsima. Ainult tema suudab mu naeratama panna, ta teab kui olen kurb ja vajan teda, ta tunnetab seda kõike.

2.
Võtsin veel oma koolikoti, mis polnud ka päris koolikott, vaid mingi riidest kotike. Hakkasin kooli poole liikuma, mõtlesin terve see tee, kas isaga on ikka kõik korras, äkki ta vajab midagi ja mind pole seal, kui ta kukub, kui ta.. Ma ei suutnud enam oma mõtteid mõelda, need olid alati ühesugused. Süda sai alati siis rahu, kui koju jõudsin ja nägin, et isaga oli kõik korras.
Koolimaja ette saabudes, suunasin ma pilgu maha, et mitte kellegi pilke endale tõmmata, kuid see ei õnnestu mul mitte kunagi. Mis ma arvan, et minusugust ei märka keegi jah, muidugi märgatakse, kuid põlastavalt. Kuulsin igasuguseid kommentaare, enda klassi juurde minnes, kuid need polnud head, vaid pigem igapäevased vastikud kommentaarid, millega olen ma juba harjunud, terve oma elu.
Esimene tund oli mul keemia, aine mida ma oskasin kõige paremini, ma ei tea miks, kuna seda tundi ma ei sallinud üldse. Istusin üksinda, nagu igas tunnis, kuskil taga, teistest eraldutana.
Mõtlesin pidevalt jätta kool pooleli, et mitte nende põlastavaid pilke näha, kuid isa palus alati jätkata, kuna mul on haridust vaja ja teised ei tohiks seda takistada.
Kui esimene kell käis, tuli klassijuhataja korraks keemia klassi, et tutvustada meile uut õpilast. No tore, järjekordne inimene juures, kes hakkab mind mõnitama, mõtlesin endamisi. Ma ei suuda mainimatta jätta, et isegi klassijuhataja vaatas mind alati imelikult. Mis teha, ma olengi tüütu räpakoll, kes nende kooli vaatepilti rikub.
Kuid tagasi uue õpilase juurde minnes. Ta nimi oli Sanna. Tal olid lühikesed tumepruunid juuksed ja suhteliselt sama pikk kui mina. Õnneks ei tulnud järjekordne blondiin meie klassi, mis juhtub tihti. Vaba kohta oli ainult minu kõrval. Ei, ei ma ei taha teda enda kõrvale, ma ei taha jälle jutukõminat põhjustada, miks?Miks? Olen alati kõigile probleemiks ja nüüd see.
Õpetaja näitas talle koha kuhu istuda, ehk siis minu kõrvale. Kõik hakkasid naerma ja terve tunni vahtisid minu poole ja sosistasid. Sanna ei rääkinud minuga ühtegi sõna, ta õnneks isegi mitte ei vaadanud minu poole, üks probleem vähem.
Kui see tund lõppes, olin ma viimane, kes oma närustes hilpudes klassist väljus. Mõtlesin taaskord oma isale, kas temaga on ikka kõik korras? Läheks ära koju? Ma ei tahaksgi enam kauem siin koolis olla. Kuid ei, isa tahab, et ma koolis oleks, austan ta soovi ja olen hea tütar talle parem, see on viimane asi, mida ma tema heaks teha saan, seni kuni ta veel minuga on. Selle mõtte peale tuli mul pisar silma ja läksin wc'sse, et mitte jälle tähelepanu äratada, et ma nutnud olen, et kõik saaks jälle teemat, millest rääkida.
Ootasin, kuni kell käis ja lahkusin wc'st, järgmise aine klassi, milleks oli kunst. Koridor oli juba tühi, kõik olid klassi läind. Ja mina, kes saabus kunsti klassi viimasena, tõmbasin jälle endale tähelepanu. Läksin istusin oma kohale, võtsin oma pooliku töö ja asusin seda lõpetama. Keset tundi, istus see uus õpilane Sanna, minu juurde. Ma ei pööranud oma pilku talle, vaid tegin oma tööd edasi.
"Sa joonistad hästi," sõnas ta viisakalt.
"Aitäh," oli minu ainuke vastus ning tegin oma tööd edasi, lootes, et ta minuga enam ei räägi, kuid seda ei juhtunud.
"Miks kõik su üle naeravad?" küsis ta järsku. Ma ei soovind üldse sellele vastata ja ei vastanud ka. Tõmbusin temast eemale ja pöörasin näo ära ja hakkasin närvilisemalt oma tööd värvima.
"Vabandust, et segasin," ütles ta veel ja läinud ta oligi. Õnneks. Milleks oli tal vaja minuga rääkida. Kas pole ilmselge, miks minu üle naerdakse ja taga räägitakse, kuid tema jaoks ilmselgelt mitte. Lootis nagunii mingit infot saada, et teistele rääkida.

Koolipäeva lõpus, võtsin ma kiire sammu sisse, et rutemini koju jõuda, isa juurde, kes nagunii juba ootas mind.
Koju jõudes, tervitas mind saba liputades Riksi, kes oli õnnelik mind nähes. Seda on alati nii hea tunda, kui keegi ootab, et sa koju tuleks ja seda head tunnet tõi esile alati Riksi, mu parim sõber. Viskasin oma niinimetatud koolikoti põrandale ning läksin isa voodi juurde.
"Oi, sa juba kodus," köhis isa, mis ei jäänud tal pidama.
"Kuidas tervis?" pärisin ma murelikult.
"Parem," üritas ta mulle naeratada. Kuid ma ei uskunud teda, ta tahtis vaid, et ma seda arvaks ning et ma tema pärast nii palju ei muretseks. Kuid ma ju kuulen kuidas ta köhib. Ma ei saand isa arsti juurde ka viia, meil pole selleks raha. Isa soov oli kodus surra. Kuid kui ta oleks arstide hoole all, saaks ta võib-olla isegi terveks.
"Ära valeta," üritasin ma naljatada, kuid see kukkus haledalt välja. Teda sellisena nähes, muutun ma alati kurvaks.
"Uus kuu algab varsti, siis saab raha ka, saan sulle siis süüa osta, hetkel pole meil midagi, " ütlesin ma algul rõõmsamalt, kuid lause lõpus muutusin kurvaks.
"Minuga on kõik korras, ära üle muretse nüüd, " naeratas isa mulle, nii kuis jaksas. Üritasin vastu naeratada, mis seekord tuli isegi päris usutav.
Ei, isa ei tohi surra, ta on ju alles nii noor, aind neljakümnendates alles. Oeh, õnneks, tuli Riksi mu juurde ja katkestas mu mõtted. Ta justkui teaks mida ma mõtlen ning tuleb alati õigel ajal.

See õhtu, jäime me jälle nälga, kuid me oleme sellega harjunud, me organism on sellega kohanenud.
Mul käib mõttest koguaeg üks ja sama küsimus läbi:"Kas maailmas on üldse midagi, mille pärast pingutada?" Jah on, mu isa ja Riksi, kuid tahest tahtmata, mõtlen ma ikka seda. Aga siis, kui ma kunagi üksi olen?
Mõtlesin õhtul oma madratsil igasuguseid mõtteid. Jah, madratsil. Meil oli vaid üks voodi ja seal oli mu isa, kellel oli seda rohkem vaja. Mind ei häirinud madratsil magamine. Vaatasin öösel, kui und ei tulnud, kuidas isa magas, kuidagi rahutult. Kuid see on täiesti arusaadav, ta on öösiti tavaliselt valudes, kuid hetkel tundub, et tal on parem.
Riksi magas alati minu kõrval, põrandal. Kui mul öösiti külm oli, oli Riksi mu soojendajaks. Ma olen nii õnnelik, et mul selline isa ja koer Riksi olemas on. Mõnede jaoks võib tunduda imelik, et selliste asjaoludega arvestades, olen ma õnnelik? Jah, olen. Minu jaoks on õnn, olla koos oma perega, kelleks on mul paps ja Riksi.

Hommikuti äratab mind alati Riksi. Ta on terve see aeg, mil ta meile tuli, ära harjunud sellega, mis ajal ma ärkama pean, et kooli minna.
Tõusin madratsilt ja viskasin oma õhukese teki eemale. Seekord panin oma teised räpased hilbud selga, mis nägid täpselt samasugused välja. Vahepeal loputasin neid ikka üle, et nad ei haiseks.
Kuna süüa polnud, ei saanud keegi jälle süüa. Enne kooli poole minekut, läksin veel isa voodi juurest läbi, et headaega öelda. Kuid ta magas. Tegin ta laubale musi ja embasin ka Riksit ning panin taaskord oma lõhkised kossid jalga.
Täna oli kuidagi palju rahvast kooliteel. Seda ei juhtu siinkandis tihti, pigem on siin surmvaikne.
Vaatasin terve see aeg maha, et mitte teiste pilke endale saada, kuid selle tagajärjel, et ma ette ei vaadanud, põrkasin ma kellegiga kokku.

3.
"Oih, vabandust," punastasin ma ja hakkasin oma kotti maast üles korjama, mis kukkus maha.
"Ei, minu süü, ma olin hajameelne, kõik korras?" küsis see poiss.
"Jah," laususin ja võtsin kiire sammu kooli poole. Oli seda veel vaja, et ma ka kellegile võõrale probleeme tekitan. Vaatasin nüüdsest enda ette, kuid nii, et ma ikka madalat profiili saan hoida.
Ei tea kas isa on juba ärganud? Mulle ei meeldinud kunagi nii kooli minna, kui ta magas. Oli vaja teada, kuidas tal tervis oli, enne kui kooli läksin. Kui tal nüüd halb on, siis ma ei andesta endale, kui täna see päev on, kui.. Selle peale mõtlemine ajas jälle ühe pisara silma. Pühkisin selle oma käega ära. Jäin käsi vaatama, need olid nii koledad. Küünealused olid nii mustad ja küüned päris pikad, kuid mitte ilusalt pikad, vaid ikka inetult. Ma ei sallinud ennast üldse. Hea, et meil kodus peeglit pole. Kui ma ennast sealt vaatama peaks, sureks ma maa alla. Ma ei taha näha, millisena teised mind näevad.
Taaskord, sinna jälestavasse kooli jõudes, võtsin jõu kokku ja astusin koolimajja sisse, teades, et ma ei jää nähtamatuks. Nägin Sannat, kes tormas minu juurde ja nägin ka pilke, kes teda imelikult vaatasid, et ta minu juurde tuli.
"Hei!" hõikas ta mulle. Mida ta jälle minust tahab? Miks ta mind rahule ei jäta? Tekitab vaid probleeme juurde mulle. Otsustasin edasi kõndida, lootes, et ta läheb ära, kuid ei.
"Oota, kuhu sa lähed?" hõikas ta järgi.
"Miks sa minuga räägid?" hakkasin ma asja uurima.
"Sest ma tahan kõigiga klassist ikka läbi saada," naeratas ta mulle.
"Mul pole sõpru vaja," nähvasin ma ja suundusin klassi, kus hakkas esimene tund.
Võtsin istet oma kohal, jällegi taga nurgas, kus keegi seljatagant ei saaks mind kiusata, nagu oli eelmine aasta. Istusin ees, jäädes kõigile ette, ka siis kui oli vaja tahvli pealt vaadata ja ma isegi ees ei olnud, kobisesid nad ikka.

Sanna istus see tund kellegi teise kõrval. Kuna selle aine klassis oli rohkem ruumi ja vabu pinke ka rohkem. Ohkasin õnnest. Naljakas, et selline asi võib rõõmsaks teha, et klassis rohkem ruumi on. Tänane esimene tund möödus rahulikult, ilma pilkamisteta. Teised tunnid aga ei olnud enam nii rahulikud. Söögivahetunnil, olen ma alati omaette klassi juures, kus algab tund, kui teised söövad. Täna juhtus midagi, midagi mida ma poleks soovinud, et oleks juhtund.
Jälle see Sanna. Mida ta minust koguaeg tahab? Kas ta ei saa aru, et ma tahan üksi olla? Just sel hetkel, kui ta oli mind kõnetama tulnud, mõtlesin ma isast, mis ajas jälle pisara silma ja ta seda nägi.
"Kõik korras?" päris ta murelikult. Mõtlesin temaga seekord rääkida, ega enam hullemaks minna ei saa, kui juba on, või saab? Ah vahet pole.
"Ei!" vastasin pisarat pühkides ja teda imelikult vaadates.
"Tahad rääkida?" küsis ta uuesti.
"Ei!" ning andsin märku, et tahan üksi olla ja edasi mõelda.
"Okei, ma ei sega enam, kui rääkida tahad, siis olen olemas," lausus ta nii siiralt, et ma jäin seda uskuma. Ei, ma ei tohi kedagi usaldama hakata, nagunii teeskleb kõike, pole mulle uusi probleeme kaela vaja, kui neid niigi juba on.

Koolipäeva lõpus, kui kodu poole hakkasin liikuma, ilmus jälle see Sanna välja. Ta ikka suudab mu päeva alati ära rikkuda.
"Tsau!" hüüdis ta, mu selja tagant tulles.
"Ma tahtsin küsida, et kas sa tuleks homme minuga ühele kontserdile kaasa? Mul nagu kaks piletit ja mul pole kedagi kutsuda ja lootsin, et sa tuled. Et kas tuleksid?" Mida? Mida ta just küsis? Täitsa ära keeranud tüdruk. Ärgu mõelgugi, et ma lähen. Alguses lõid mu silmad särama küll, ma pole kunagi ühelgi kontserdil käinud, kuid ei. Ma ei lähe, ma ei saaks isa üksinda jätta, ma lihtsalt ei suudaks teda üksinda jätta. Ja kas ta ei näe, milline ma välja näen?
"Ma ei saa," vastasin ma ükskõikselt, lootes, et ta selle vastusega lepib, kuid tema hakkas loomulikult küsimusi edasi küsima.
"Miks?"
"Ma ei saa rääkida," vastasin ja pisar tuli jälle silma. See teema ajas tahest tahtmata pisara silma, isegi kui ma ei tahtnud nutta. Seda kõike on lihtsalt jube mõelda, et isa, kes on mul terve elu olnud, lihtsalt lahkub mingil hetkel.
"Oot, oot.. ära nuta. Ma ütlesin, et sa võid rääkida," võttis ta mult ümbert kinni ja kallistas. Ma kallistasin vastu, ma ei tea miks ma seda küll tegin. Miks? Ma ei taha kellegiga sõbrustada. Nagunii teised klassikaaslased käskisid tal minuga sõber olla, et minust midagi teada saada ja siis jälle mind norida.
"Ei. Sa oled nagunii teistega mestis," nähvasin ma mõtlematult.
"Ei tea kellega? Tahan sinuga sõber olla," sõnas ta. Mida? Minuga sõber olla? Kes tahaks üldse peale Riksi, minuga sõber olla? Kas ta pole mind vaadanud, milline ma välja näen?
"Ja need kes sind nii maatasa teevad, on hullemad," jätkas ta. Hakkasin mõtlema, et äkki ta ongi siiras, äkki ta tahabki mu sõber olla. Kuid kontserdile minna ma siiski ei saaks, ma ei saaks isa üksi jätta.
"Kontserdile ma ei saa ikkagi tulla," vastasin ma tõsiselt, kuid väheke leebemalt, et mitte nii kuri näida, võõra tüdruku vastu, kes üritab kõigest minuga sõbrustada.
"Miks? Räägi," palus ta. Mõtlesin, et mis seal ikka. Vaatan mis saab, kui kedagi usaldan. Kuigi ma kartsin, et sellest tuleb veel palju jama. Ma ei tea miks ma seda mõtlesin, kuid süda tundis nii ja see tavaliselt ei valeta.

4.
Rääkisin talle enda isa kohta ära. Aind isa kohta, mitte sellest, kuidas me elame ja kuidas me nälgime. Rääkisin vaid nii palju, et ta aru saaks, miks ma ei saa kontserdile kaasa minna. Ta tundis mulle kaasa ja ohkas. Arvata oli, et ta mind haletsema hakkab, pidin ma talle rääkima. Kui ta veel tervet lugu teaks.
Sanna tundus täitsa tore. Kuid ei, ma ei tohi teda nii usaldama ka hakata, võib-olla natuke rääkida võin, kuid mitte üleliigselt.
Kui Sanna lahkus, hakkasin tagasi kodu poole liikuma. Ma lausa jooksin. Tahtsin ruttu isa juurde jõuda, et terve ülejäänud päev temaga olla. Koju joostes, mõtlen alati, et äkki jään ma hiljaks, äkki ma ei näegi teda enam. Isa ei tea, et ma nii mõtlen, ta arvab, et ma lihtsalt muretsen üle. Jah, ma muretsengi, kuid kuidas ma peaks mitte ülemuretsema, kui me ei tea, millal ta lahkub siit ilmast.

Taas koju jõudes, jooksis Riksi jälle minu juurde. Riksi oli juba üsna vana koer, kuid see eest ta tervis oli väga hea. Enne isa voodi juurde minnes, võtsin kapist klaasi, kuhu lasin kraanist vett joosta, et isale viia. Ta köhis vahetpidamatta ja kurk oli ka kuiv. See tehtud, läksime koos Riksiga ta voodi juurde. Riksi liputas oma sabaga ja tatsas järgi. Ei tea, kas ta saab aru, mis isaga on.
Isa oli üleval ja see tegi mu tuju heaks. Alati kui ta magas, mõtlesin, et kas ta nüüd ongi läinud.
Läksin istusin ta voodi ääre peale, Riksi hüppas voodisse, isa kõrvale pikali ning isa hakkas teda silitama, mis tegi Riksi väga õnnelikuks ja minu pani muigama. Isa hakkas ka kohe rääkima.
"Kullake?" küsis ta väga hädisel häälel.
"Jah isa?" olin ma üsnagi mures, kuna ta hääl ei olnud just kõige parem ning näost oli ta ka valge.
"Ma arvan, et mul pole enam kaua jäänud, võib-olla mõned päevad venitan veel välja," lausus isa ja võttis mul käest kinni ning silitas seda. Ei, ei, ei, ei, eiiiii! Ta ei tohi veel. Mida ma üksinda peale hakkan? Ma tundsin kuidas pisar silmi hakkas tulema ja ma lasin need valla.
"Kullake, ära nuta, kõik saab korda, sa saad hakkama," rahustas isa mind, kes ma paanitsesin.
"Ei, ei isaa! Ma ei saa," nutsin ma teda kallistades. Riksi oli ka kuidagi rahutu, ta sai vist aru, et meil on tõsine teema ja trügis oma ninaga isa poole.
Isegi, kui isa lahkub mu juurest, on meil veel mõned päevad aega, et koos olla, nagu isa arvas. Ta peaks teadma, millal ta kustub, see tema tervis ja peaks oskama mind hoiatada. Rääkisime nii umbes tunnike ja lihtsalt olime. See oli hea.

Isa hakkas ka mu kooli kohta pärima.
"Ja kuidas koolis? Ikka kiusatakse?" oli ta mures.
"Jah, see ei muutu kunagi. Kuid juhtus üks imelik asi.." jäin ma vakka.
"Mis?" tahtis isa tingimatta teada.
"Meil tuli klassi uus tüdruk ja too tahab minuga sõber olla, kuid ma ei julge teda usaldada.." olin ma ebakindel, seda isale rääkides. Ta nägi mu näost, et ma olen segaduses ning andis mulle nõu, mida ma vajan alati. Kes mulle siis nõu annab, kui teda enam pole? Kuidas ma siis hakkama peaksin saama? Ma teeks iga minut valesi otsuseid siis.
"Ma arvan, et anna sellele tüdrukule võimalus. Kui talle ei meeldi see, mida ta näeb, siis las lahkub. " arvas isa. Ta vaatas mind nii hoolitsevalt, et ma ei saanud talle muud vastata, kui:"Olgu!"
See muutis isa tuju, nähes tema näoilmet ja mul oli selle üle hea meel, et sain ta päeva veidikeseksi paremaks teha.
"Mida ma küll ilma sinuta peale hakkan, " märkisin ma ja naeratasin talle, püüdes sel ajal mitte nutma hakata.
Isa arvas, et hetkel tema lahkumisest me rääkima ei hakka, vaid naudime seda aega, mis meile veel antud on ja sellepärast jätkas ta ka oma juttu.
"Räägi sellest tüdrukust veel. Mis ta nimi on?" säras isa, seda küsides.
"Ta on Sanna. Kutsus mind ülehomme ühele kontserdile, kuid ma ütlesin ära," üritasin ma isale naeratada, kuid ta sai aru, et ma seda vägisi tegin.
"Kullake miks sa ära ütlesid? Mine ja lõbutse natuke, sul on seda vaja, " õhutas isa mind takka.
"Ei! Ma ei jäta sind üksi. Mis siis saab kui sa samal ajal..." hakkasin ma vaikselt nutma.
"Sa ei saa selles hirmus koguaeg olla, juhtub millal see juhtub. Kuid mu süda oleks rahul, kui ma teaks, et sa kasvõi ühe korra oma elu jooksul, lõbutseda saad," oli isa tõsine, seda rääkides. Sain aru, et ta tahtis, et ma õnnelik oleks, kuid ma tahan sel hetkel tema juures olla, kui teda enam pole.
"Okei, ma lähen, sinu pärast," vastasin ma üsnagi õnnetult, kuid isa nägu venis laiaks, ta vaid naeratas ja oli õnnelik. Tore, et ma teda veel õnnelikuks suudan teha.
Terve õhtu, nagu kõik õhtudki, veetsime me vesteldes ja nälja üle võideldes. Riksi võttis ka meiega kampa. Kui öö kätte saabus, asetasin ma end jälle oma madratsile ja sikutasin oma õhukese, ära kulunud kollase teki peale ning Riksi tuli taas minu kõrvale. See õhtu uinusin ma kohe, mitte nagu osad ööd, kui ma oma mõtetesse vajusin. Ei tea mis mind küll nii rahulikuks muutis? Kas see, et saan koos Sannaga kontserdile või hoopis isa õnnelikuks tegemine? Igatahes, oli mis see oli, magasin ma seekord hästi.

Sellel hommikul, olin ma vara üleval. Vahetasin need hilbud, mis eile olid nende vastu, mis üleeile seljas olid. Kammisin isegi oma juuksed ära, kammiga, mille ükskord maja eest leidnud olin, endal mul oma isiklikku kammi polnud. Enne kooli poole minekut, läksin muidugi ka isa voodi juurest läbi. Olge te tänatud, täna oli ta üleval.
"Kooli minek?" küsis ta väga hädiselt.
"Jah. Tahad, et koju jään?" olin ma mures, ta vist ei tundnud ennast eriti hästi, kuigi mul endalgi natuke sees keeras.
"Ei,ei. Sina mine ikka kooli ja räägi Sannaga, eks? Lubad?" küsis ta tõsiselt.
"Okei, luban," seda öeldes, tuli mulle masendus tagasi peale. Ma tõesti ei tahaks minna, ma ei suuda isa üksinda jätta. Kuid võib-olla see ongi mu probleem, millest ma pean lahti laskma, mida ma pole sellest ajast teinud, kui teada sain, et isa süda haige on. Pean oskama teda üksi jätta.

Täna koolis, hakati mu juukseid kommenteerima. Kuna ma polnud ma ei tea mis ajast oma juukseid kammind ja nüüd järsku, kammisin. Nende jaoks on see suur asi, kui isik, keda nad ei salli, teevad midagi, mida nad pole ammu teinud. Ma hakkasin selle peale lausa muigama. Õnneks keegi ei pannud seda tähele. Kõndisin pilk maas edasi, kirjanduse klassi, kus mul tund hakkas. Istusin oma kohale, jälle taha nurka, kuhu oli juba minu nimi kirjutatud, et keegi sinna ei istuks, kuna arvatakse, et saavad mult mingi haiguse muidu külge. Vot see mulle tõesti ei meeldinud, kui nad arvasid, et nad minult midagi saavad. Olen oma elu jooksul mõistnud, et inimesed võivad olla julmad ja mitte teiste tunnete peale mõelda. Kuid on ka teistsuguseid, nagu Sanna. Ma loodan vähemalt, et ma temast valesti ei mõtle.
Varsti saabus ka Sanna klassi. Mind nähes, kalpsas ta kohe minu kõrvale.
"Tsau!" naeratas ta mulle.
"Tsau," vastasin ma tuimalt vastu, oma kirjanduse õpikut lehitsedes.
"Kuidas isaga täna lood on?" päris ta nüüd juba murelikumalt. Mida? Kas ma kuulsin õigesti, et ta küsis mu isa kohta? Mitte keegi pole seda ennem teinud, kuigi keegi ei teagi, et ta nii haige on. Kuid see tõi mulle väikse muige suule.
"Tervis pole parem, võib-olla isegi halvem, tal pole enam kaua jäänud," muutusin ma tagasi kurvaks. Sanna võttis mul käest kinni ja üritas lohutada. Ei, ma näen luulusid. Mis ta tõesti tegi seda? Teised vahtisid meid koguaeg, alates sellest peale, kui Sanna hakkas minuga suhtlema, neile oli see vist vastukarva. Nad hoidusid ka Sannast nüüd eemale ja sellega sain ma aru, et ta tahab päriselt, mu sõber olla. Ja ma lasin sellel juhtuda.
"Kuid isa tahab, et ma kontserdile tuleks," pöörasin ma pilgu tagasi oma õpikule.
"Super!" naeratas ta ja säras terve päeva. Me olime terve selle koolipäeva koos.

Koolipäeva lõpus, tahtis ta mulle külla tulla, kuid andsin mõista, et parem mitte. Ta sai aru, et ma ei ela just parimas olukorras, kuid see teda ei heidutanud, nagu ma aru sain.
"Tegelt ka, sa ei taha näha, kuidas ma elan. Parem kohtume homme," olin ma väga tõsine, peaaegugi, et liiga tõsine. Sanna jättis lunimise järgi ning tõmbus tagasi.
"Okei. Saame siis homme kus kokku, enne kontserdi?" säras ta edasi, kuid ma olin jumala tuim. Isa mõlkus mööda mõtteid koguaeg. Tahtsin ruttu juba koju minna, kuid Sanna hoidis mind kinni, ma ei saanud öelda ka, et ma tahan nüüd ära minna.
"Pargis, " vastasin ma lühidalt ning hakkasin end ümber, kodu poole pöörama. Ta sai õnneks aru, et mul oli soov lahkuda ja hakkas ka ise liikuma ning hõikas veel järgi:" Kell seitse pargis siis!"
Ma lausa jooksin jälle koju. Tahtsin ruttu koju jõuda, et näha, kas isa on veel elus. Ta on! ta peab olema. Muud moodi lihtsalt ei saa.
Koju jõudes, tervitas mind ennem isa:"No tule ja räägi kuidas läks!" hõikas ta oma voodist. Isegi Riksi ei saanud ennem minuni jõuda, kui isa mulle hõikas. Riksi taas tuli saba liputades minu juurde, kükitasin, et talle pai teha ja ta hakkas mind näost limpsima, see pani mind taas naerma. Sain jälle olla kodus, kus ma peangi olema, kuhu ma kuulun, kus ma olen õnnelik, peaaegu. See oli koht, kuhu mind alati oodati, mitte nagu kool, kuhu ma polnud oodatud.
Viskasin papud jalast ja koti seljast. Tõmberdasin kuidagi isani ja nägin, et ta oli istukile tõusnud.
"Isa? Mida sa teed, sa peaks pikali olema," olin ma mures ning hakkasin teda tagasi pikali panema, kui ta peatas mu:" Las ma olen, mul on täna parem enesetunne."
See oli üks päeva parimaid uudiseid. Lõpuks ometi, lõpuks ometi on hetk, kus tal on hea olla. Kuid, kas ta paraneb? Ei, ta ei parane. See on nagunii viimase hetke rõõm, mis tal on. Ei, ma ei hakka jälle oma mõtteid mõtlema, parem keskendun hetkelisele ajale.
"Räägi, kuidas koolis oli?" naeratas isa mulle, enda patja kohendades.
"Ütlesin siis Sannale, et olen nõus minema."
"Tore. Ja millal te lähete?" säras isa edasi, minu üle õnnelik olles.
"Homme. Kuid ma ei tahaks eriti minna,"üritasin ma teda moosida, et ma ei peaks minema.
"Sa lähed. Sul on ka lõpuks aeg midagi toredat kogeda," oli isa siiani õnnelik. Kui on tema õnnelik, olen siis ka mina. Teen seda tema jaoks. Kuid oot, mis bändi kontserdile me üldse lähme? Ja unustasingi seda küsida. Vahet pole, kuulan kuidagi ära ja jooksen ruttu koju tagasi.
Oli jälle öö. Seekord uinusin raskemalt. Ma nägin õudusunägu, kuidas ise enam polnud ja ma ei saanud endaga hakkama.

Ärkasin hommikul Riksi lakkumise pärast üles. Hommik oli kohe rikutud, see unenägu rikkus kõik ära. Kuigi kõik hommikud olen ma nagunii masenduses olnud, kooli pärast. Kuid nüüd, pärast seda unenägu, kardan ma kontserdile minna. Ma ei julge, ma kardan teda siia jätta. Äkki see oli märk, et täna, täna ta lahkub.
Tõusin oma madratsilt püsti. Täna oli laupäev. Päev, mil ma ei pidanud kooli minema. Täna oli ka päev, mil isa toetusraha tulema pidi ja ma süüa osta saan.
Läksin isa voodi juurde. Ta oli üleval.
"Oled kaua üleval?" küsisin ma.
"Üsnagi, jäin eile vara magama," naeratas ta mulle.
"Kuid kuidas täna olemine?" olin ma mures.
"Parem, nagu eilegi," vastas ta natuke tõsisemalt. Alati kui ta valetab mulle oma tervise kohta, muutub ta hääl tõsisemaks ja ta reedab sellega alati ennast. Mismõttega ta üritab mu olemist parandada? See ei teeks midagi paremaks.
"Ma lähen käin täna linnas ära, saan süüa osta," olin ma juba natuke rõõmsam. Ka Riks muutus rõõmsamaks, ta sai vast jällegi aru, mis ma õelnud oli.

Linnas käidud, söögid ostetud. Saime kõik kodus kõhud mõnusasti täis, selle päeva peaks nüüd jälle üle elama. Panin osa sööki kõrvale, kaasaarvatud ka raha, et jätkuks teisteks päevadeks, nädalateks.
Varsti oli ka õhtu ning oli aeg parki minna, Sannaga kokku saama. Ma olin täiesti masenduses, mul ei olnud korralikke riideid mida selga panna, pidin oma isa siia üksi jätma. Ei, ma ei suuda. Mõtlesin korraks, et mõtlen ümber, kuid isa ei lubaks seda eales. Niisiis ütlesin ma isale ning Riksile tsau ja suundusin parki. Sinna jõudes, nägin et Sanna juba ootas ja jooksis minu poole.
"Tsau!" säras ta, mulle otsa vaadates ja mu käest haarates ning mind endaga kaasa tirides.
"Tead, ma ei tahaks üldse minna," mossitasin ma.
"Tuled, see on su isa soov," naeratas Sanna ikka edasi.
" Vaata milline ma välja näen,"
"Pole sul häda midagi, ilus oled," üritas ta mu enesekindlust tõsta, kuid seda ei juhtunud.

Kohale jõudes, nägin ma seal tosinate kaupa noori, kes kisasid ja jooksid ning trügisid. See kõik tundus mu jaoks nii arusaamatuna. Mul tuli meelde, et ma polnud küsinud, kelle kontserdile me üldse lähme.
"Kes esineb?" küsisin ükskõikselt.
"Mu lemmik bänd, Jonas Brothers," säras ta muudkui. Ma ei tea, ma pole neid kuulnud ja ei saa aru ka, miks kõik kiljuvad nagu segased. Kuid ma ei suutnud üldsegi sellele mõelda, mõtlesin oma isale. Bänd hakkas varsti laulma, kõik laulsid ja kisasid, pidin vahest oma kõrvad kinni katma, kuna ma pole nii suure lärmiga harjunud. Sanna ka hüppas seal.
Järsku tundsin ma rinnus valu, ma teadsin, et isaga juhtus midagi. Kontsert oli ka lõppemas just. Andsin Sannale mõista, et ma pean minema, et isaga juhtus midagi. Samal hetkel jooksis ka kõik rahvas välja, kuna Jonas Brothers oli välja läinud ja mul oli võimatu sealt välja saada. Otsustasin ka trügima hakata ning neid eemale lükata, kuna minul oli rohkem õigust seda teha, kui teistel.

Uksest väljudes, ma kukkusin. Keegi ei teinud minust välja. Ma vaid nutsin ja nutsin seal, kuni keegi ulatas oma abistava käe. See, kes selle käe minuni ulatas, selle ümber oli sada kiljuvat tüdrukut. Pöörasin oma nutuse pilgu temale ning ulatasin oma käe ja ta aitas mu püsti.
"Kõik korras?" küsis mures poisi hääl.
"Ei, ma pean koju saama. Mu isa.." nutsin ma lahinal.
"Tule, ma viin su ära," rahustas poiss mind. Tol hetkel ma ei mõelnud sellele, kus ma elan ja kes seda näeb, ma lihtsalt pidin isa juurde saama.

tegelt, ma ei topi kohe kõike ära, te ei jõua muidu ära lugeda,

Haha, nunnu, sa toppisid siia kaaa, aww ..... (A) , still like it

heh , jaaaaaaaaaa . (:
aitääh , :)

õhhhh..
just siis ei saa ma lugeda, kui põnevaks läheb.

hahaha , ;d

5.
Tol hetkel ma ei mõelnud sellele, kus ma elan ja kes seda näeb, ma lihtsalt pidin isa juurde saama.
See poiss aitas mu autosse, kõik kiljuvad tüdrukud üritasid talle lähemale saada, nagu näeksid nad jumalat. Kuid see mind hetkel üldse ei huvitanud, mis seal toimub, mind huvitas, mis mu isaga juhtus, kuna mu süda ei valeta.
Poiss aitas mu autosse, seal oli veel kaks poissi. Panin tähele, et need oli need bändi liikmed olnud, kuid minus see küll mingit ekstaasi ei tekitanud. Sanna oli ka meiega. Olin imestunud, et ta nendega ei lobisenud, vaid oli minu kõrval, minu, täiesti võõra. Miks ta peaks minu eest hoolitsema? Ma vaid nutsin, nutsin ja nutsin, mul oli tunne, et mu süda lõhkeb kohe, kui juhtus see, mida mu süda arvas juhtuvat.
Näitasin poistele ette, kuhu nad meid Sannaga viima peavad. Ma teadsin, kui nad kõik näevad, kus ma elan, lasevad nad kohe jalga, samuti Sanna.
Auto seiskus, kortermaja ees, kus ma elan, mis oli väga rääbakas ja kahtlasi inimesi täis. Järsku küsis Sanna minult: "Sa elad siin?"
Ma teadsin, et ta ehmub. Olin valmis selleks, et nad kõik minema lähevad. Kuid mind see ei heidutanud hetkel. Ma ei vastanud talle, ma jooksin autost välja, oma korterisse, kus on mu isa, kes mu südame tunde järgi peaks olema.. Hakkasin uuesti nutma, mida ma ei saanud pidama. Kõik jooksid mulle järgi. Miks? Miks nad järgnesid mulle? Ma olen täiesti võõras ja neil pole vaja minu muredega tegeleda. Veidrad inimesed.
Sain enda korterisse sisse, jooksin kohe isa voodi juurde.
"Isaaa?Isaa, vasta!" nutsin ma tema voodi ääre peale istudes. Minu õnneks, ta ei olnud veel surnud, õnneks. Mul hakkas poole kergem.
"Mida sa kodus teed juba?" küsis ta sellise häälega, mida ma varem kuulnud polnud. Ta häält ei tulnud peaaegu üldse välja. Ei, veel ei tohi see aeg tulla.
"Kuidas sinuga on?" nutsin ma ikka, tema kätt enda peopessa võttes.
"Ma lahkun, varsti.. "
"EIII!"hakkasin ma karjuma, ja lahinal nutma. Kõik vaatasid ja jälgisid meid. Sanna ei julgenud lähemale tulla, kuna arvas, et lükkaksin ta eemale ja õigesti arvas. Riksi niuksus ka, kuuldes kuidas ma endast väljas olen ning tuli minu juurde.
"Sa saad hakkama. Ma tean, et sa saad, " värises isa hääl veel hullemini, ta ei suutnud silmigi eriti lahti hoida. EI, EI, EI, EIIII. Ma ei ela seda üle. Ta peaks seda teadma. Ta on minu jaoks kõik. Tema on see kes terve elu mu eest hoolitsenud on ja nüüd kavatseb ta lahkuda, lihtsalt EI. Ma ei suuda sellega leppida.
"Ei, ma ei saa. Ma ei taha enam elada, kui sind pole," nutsin ma igakorraga järjest hullemini. Sanna ja poisid olid lähemale meile tulnud, tundsin kuidas Sanna mu käest haaras. Ma lasin sellel juhtuda, ma ei käskinud tal eemale tõmbuda. Ma tundsin, et ma vajan hetkel kellegi abistavat kätt. See oli hea tunne, selle kõrvalt, et isa lahkub, kohe, varsti ja ma teda enam eal ei näe.
"Riksi jääb siia ja mina jään sulle alatiseks südamesse, mälestustesse. Kui mind vajad, kutsu mind, ma olen alati su südames, ma ei jäta sind üdinisti maha, lihtsalt hing kaob, " üritas isa mind rahustada, kuid seekord tal see ei õnnestunud. Ainuke hetk, mil ta seda ei suutnud.
"Mul on aeg.." nohises veel isa.
"EIIII! SA EI TOHII! " karjusin ja nutsin ühel ajal. Panin oma pea ta rinnale ja lihtsalt nutsin, hoidsin temast kõvasti kinni. Tundsin, kuidas ta oma käega, üle mu pea veel tõmbas ja see ära vajus. EI, EI, EIIIIIIII. Ma teadsin, et teda enam polnud. Ma ei suutnud ennast liigutada, tõmbusin isale ligemale, ma hoidsin temast nii tugevasti kinni, nagu ei eal. Nagu hoiaks teda veel endaga, kuigi teadsin, et teda enam pole, kes mind aitaks, mind õigele teele juhataks.
Tundsin rohkem sooje käsi enda ümber. Nad kõik, kõik kes mind ei tundnud, lohutasid mind. Ma ei saanud sellest aru. Ma pole kunagi inimestega niiviisi suhelnud, ma polegi üldse inimestega suhelnud. Ma ei oskagi seda. Riksi niuksus ka, ta pani ka oma pea isa rinnale. Ta sai vägagi hästi aru, et teda polnud. Ta tuli mulle lähemale, limpsis õrnalt mu nägu. Embasin ka Riksi.
Miks nad juba ära ei lähe? Mis neil siin veel teha on? Ei saa ma üldse aru.
"Te võite minna," nutsin ma, neile seda öeldes ja käega ukse poole näidates.
"Ei, me ei jäta sind sellisena siia," vastas üks poisi hääl. Mis nad arvavad, et nad jäävad igavesti siia, mind lohutama? Ei, ma ei lähe siit mitte kuhugi, ega lase isast niipea veel lahti.

Kuulsin varsti, ühte poissi telefoniga rääkimas, samal ajal kui Sanna minu juures istus ja lihtsalt vaikis koos minuga, kui mina nutsin ja nutsin.
Kõne lõppedes, tuli too poiss mulle lähemale ning lausus: "Me aitame ta matuseid korraldada."
Mida? Mis matused? Ei, me ei tee neid. Ma tahan, et ta keha igavesti siia, minuga jääb. Ja miks nad üldse peaks mind aitama? Ei, ma ei lase neil end aidata, me saame Riksiga ise hakkama. Kuid mil viisil, see pole oluline. Mul on oma moodus leinata ja endaga toime tulla.
"Ei, te nüüd lahkuge ja jätke mind üksi, KOHE! " karjusin ma. Ma ei suutnud hetkel nendega tegeleda, vaid tahtsin üksi olla, koos oma isaga ja temaga hüvasti jätta.
"Ei, me jääme siia," vastasid kõik. Üks poistest, tuli minu juurde ja kallistas mind. Ma lükkasin ta eemale ja karjusin uuesti kõigile:"MINGE MINEMA!" tõusin püsti, avasin neile ukse ja sõna otseses mõttes viskasin nad oma haledast korterist välja, mis polnud nende suguste jaoks.

6
Nähes mind nii kurjana, lahkusid nad, õnneks, oli ka aeg. Sanna sõnas veel midagi, mida ma aru ei saanud ja ei tahtnudki aru saada, tahtsin olla vaid oma isaga, isaga kes on, ei nüüd ma ei saa enam öelda on, vaid oli, minu jaoks kõik. See kõik tundus mu jaoks liiga raske, tundsin, et ma ei suuda sellega hakkama saada. Läksin isa kõrvale, voodisse ja nutsin. Hoidsin temast kõvasti kinni ja korrutasin pidevalt:"Miks sa mind jätsid?Miks?"
Vahtisin terve päeva tuimalt ringi ja tõmbusin pingule, kui mõtlesin, et ma olen nüüd üksi, täiesti üksi, pole kedagi kes minust aru saaks, mind mõistaks. Mul on küll Riksi, kuid see pole see sama, mis rääkida isaga, kes oskab sulle vastata. Riksi on mulle küll suureks toeks, kuid ta ei paranda seda südamevalu mis mul on. Ta suudab seda vaid leevendada, sellega, et ta mul olemas on.
Jäin isa kõrvale magama, mis tundus hetkel õigena, olen ta kõrval ja tunnen ta kohalolu.

Hommikul ärgates, lootsin, et see oli vaid unenägu, mida olin eile kogenud, kuid ei, see polnud, see juhtus päriselt. Pidin ma sinna kontserdile minema? Tema kõrvalolek oleks äkki teda elus veel hoidnud. Ma ei tohiks küll ennast süüdistada, kuid väike süütunne närib küll sees ja ma ei saa sellest lahti. Oleksin end kergemini tundnud, kui oleksin kodu jäänd.
Kuulsin varsti uksel koputust. Kes see olla võiks? Keegi pole kunagi mul külas käinud. Ma loodan, et mitte Sanna, ma südamest loodan, sest ma ei kannata kaastundeid, tahan lihtsalt üksi selle üle elada. Läksin, võtsin sammu ukse poole, avasin selle. Seal polnudki Sanna. Seal seisid need kolm poissi. Mida nad siit tahavad? Miks nad tulevad täiesti võõrale ja veel räpakollile, keda keegi ei salli, ukse taha? Ma lihtsalt lükkasin ukse nende nina ees kinni, langesin ukse ette maha, istukile ja hakkasin nutma. Vaatasin seal põrandal, nutuste silmadega oma isa, kes seal voodis liikumatult seisis ja minule ei vastanud. Ta ei vasta mulle enam kunagi,mitte kunagi. Riksi tuli kägaras minu juurde, asetas oma pea mu sülle ja lihtsalt oli seal, minuga. Kuulsin, kuidas uksele koputati ja koputati, kuid ma ei teinud sellest välja.

Tõusin varsti ukse eest püsti ja avasin selle, et vaadata, kas nad on ära läinud, kuna ma ei kuulnud enam kolistamist. Oma vesiste silmadega, nägin, et lahkunud nad olid, õnneks. Otsustasin oma mõtteid korrastama välja minna, võtan Riksi kaasa, kes pole saanud paar päeva juba väljas käia, tänu minule. Koerale märku andes, et me välja lähme, muutus ta tuju heaks. Muutuks ka minu tuju sellest heaks, et välja saan, kuid ei. Seekord võisin isa üksi jätta, polnud vaja mõelda, et ta kaob ära, kuna teda polegi enam.
Kõndisin Riksiga mööda parki ja mõtlesin isale, isale ja veelkord isale. Mul ei olnud peale tema mitte midagi mõttes. Ma olin täiesti tuim, ma ei osanud mitte midagi teha ega öelda.
Homme on esmaspäev, koolipäev, kuhu ma kindlalt ei lähe. See on veel viimane asi, mis ma hetkel välja kannatan, teiste kommentaare, pilkamisi ja vastikusi.
Pargis olles, on Riksi alati nagu teises maailmas. Ta jookseb, ähib ja on õnnelik. See on tema paradiis, park. Kuid kus on minu paradiis? Minul pole seda ja tänu sellele ei saa ma ka õnne tundma.

Oma vana, halli kortermaja juurde jõudes, nägin trepi peal, Sannat istumas. Sel hetkel, juhtus midagi, mu südamega, ma tundsin soojust. Sellist, mis on sõprade vahel, kuigi ma pole seda varem tundnud, kuid arvan, et see oli see. Ma ei suutnud ennast talitseda, ma lihtsalt jooksin Sanna juurde ja kallistasin teda. Nutsin ja nutsin tema toel.
"Mareli, sa pead hakkama matustele mõtlema," ütles Sanna seda ettevaatlikult mulle.
"Ei, ma ei suuda," värises mu hääl.
"Ma aitan sind," oli ta abivalmis. Mul on sõber! See on nii erakordselt hea tunne, omada sõpra, kes aitab sind hädas.

7
"Kuidas sul läheb?" küsis ta pika vaikuse peale. Mitte keegi pole mitte kunagi küsinud, kuidas mul, kaltsakal, vaesel ja närusel läheb. Mitte keegi. Ja seda küsib inimene, kes on teisest maailmast ja tahab tunda seda, mida isegi mina tunda ei tahaks.
"Nagu sa tead, siis mitte just kõige paremini," nuuksusin ma. Ta tuli ja kallistas mind. Jah, ta kallistas mind. See oli soe ja südame lähedane, mida ma pole kogenud. Ma kallistasin vastu, tugevalt, tahtes mitte enam lahti lasta ja lihtsalt nutta kellegi õlal ning mitte järele jätta. Talle ei tundunud see vastukarva olevat ja lasi mul olla nii, nagu ma tahtsin. Mõne aja pärast ma eemaldusin temast, et teada, miks ta siia tuli, miks ta hoolib sellest, mis minuga toimub.
"Miks sa siin oled?" küsisin, pisaraid ära pühkides ja Riksit endale lähemale tõmmates, kes ei julgenud lähemale tulla, kartes Sannat. Andsin Riksile märku, et ta ei kardaks, ta sai minust aru ja oli vabamalt.
"Ma ei suutnud kodus olla, teades, et sa üksi pead seda kõike üle elama!" Ta vastus oli siiras, üdini siiras. Tundsin jälle seda soojust, soojust, mis tekib kahe inimese vahel, kes on sõbrad. Jah, ma tunnistan teda enda sõbraks, ta on piisavalt tõestanud, et ta seda headel eesmärkidel olla tahab.
"Helistaks nüüd matusebüroosse? Su isa on ka vaja toast ära saada," vaatas Sanna mind ettevaatlikult seda küsides. Miks? Miks on vaja mu isa mulla alla matta? Et ta saaks seal ära kõduneda? Ma ei näeks teda enam kunagi ja seda ma ei taha. Ma tahan igal hommikul ärgates teda näha ja teada, et ta on siin, mu kõrval, kuigi tean, et ta ei suuda iial mulle vastata, kui, siis ainult südame teel. Mul on vaja näha tema olemas olu ja tunnet, et ta eksisteerib siiani minu elus. Kui ta siit ära viiakse, olen ma ju ihuüksi, selles kõledas, pimedas korteris. Ma ei taha seda, kuid tean, et ei saa isa endaga jätta, ma pean oskama lahti öelda ning hüvasti jätta. Jah, seda ma teengi, ma võtan jõu kokku ja teen selle asja ära, isa pärast, kes seda sooviks. Ainult tema pärast, ei kellegi muu.
"Olgu," vastasin ma napisõnaliselt ning uurisin Sannat, kes haaras oma telefoni ja valis mingi numbri, kuhu ta ka helistas. Ta rääkis pikalt ja pikalt. Ma istusin Riksiga maja esisel trepil. Me ei läinud sisse, minu soovil. Ma ei soovind, et Sanna peaks mu isa sellisena nägema ja elamine ka, pole parim, millega tema harjunud pole.
Sanna lõpetas kõne, liikus minu poole, istus mu kõrvale ning vaatas mulle kaastundlikult otsa.
"Mäletad neid poisse?" küsis ta täiesti ootamatu küsimuse. Loomulikult mäletan. Need on samad, kes käisid hommikul mu ukse taga ja kelle ees ma ukse kinni lõin. Ma tean, ma olin ebaviisakas, kuid mis oli neil asja siia, urkasse ja veel minu juurde, kes ma olen tühine koht.
"Ja," mömisesin ma vastu, mõeldes ajale, mis me isaga veetsime, kui ta terve oli. Ta oli alati nii elurõõmus. Kui ta nägi mind kurvana, oskas ta mu alati naerma ajada ja kõik halva unustada, mis mu ümber oli ja mõelda heale, mis meil kahekesi oli. Tema oli päike mu elus, mis aitas mul edasi elada, selles kõledas, julmas maailmas.
"Nad olid eile juba asjad matusebüroos korda ajanud. Me peame vaid sealt läbi minema ja pisiasjad veel paika panema, millal, kus, sellised asjad," lausus ta, mul käest kinni võttes ja seda kõike kergemaks tehes. See tõesti, aitas, tema kohalolek, tunne, et ta on mu kõrval. Ma ei mõelnud mis saab siis, kui ta lahkub, kui see kõik möödas on. Olin praeguses hetkes, mis oli hea, lohutav.
"Miks nad seda tegid? Ma pole neile keegi," suutsin ma küsida, taas pisara langetades. Elus on ka häid inimesi, kes hoolib, sellistest inimestest, nagu mina, kuid neid on vähe. Vähemalt olen mina üks õnnelike seast, kes selliseid kohtab, kuid ma tean, et nad kaovad sama kiiresti, kui tulid.
"Sellises olukorras, aitaks inimesed ükskõik keda, et tal kergem oleks," rääkis ta vaikselt ja rahulikult.
"Oeh, lähme siis?" küsisin sõbralikult, kuid samas tuimalt. Ma ei ole enam õnnelik, vähemalt mitte nii õnnelik, kui olin siis, kui mul oli veel mu isa. See kõik on lihtsalt nii raske. Kaotada keegi, kes on sind terve elu kasvatanud, keegi, keda sa oled terve oma elu armastanud. See valu ei kao nii kergesti.

Tõusime külmalt ja tolmuselt trepilt ning haarasin Riksi kaasa ja liikusime sinna, kus ma tahaks hetkel kõige vähem olla, matusebüroosse, kuid mida varem see tehtud, seda parem. Pean olema tugev, seda kõike isa pärast ja Riksi. Riksi tunneb, et ma pole enam see sama, kes olin siis, kui mul oli mu kõige tähtsam inimene, kes ei mõistnud mind kunagi hukka, isa.
Matusebürooni jõudes, nägime Sannaga neid, neid kolme poisse, kes isegi ei tunne mind ning ikkagist tahavad nad mind aidata, olenemata sellest, milline ma välja näen, räsitud ja nutetud, kaltsakas ja vaene.

I like it :)
UUT!

aitääh : )

8.
Nendeni jõudes, nägin nende kurbi, kuid samas ka täis headust, pilke. Kas tõesti, ilmuvad head inimesed alles siis välja, kui käes on tragöödia? Ju siis, nii arusaamatu, kui see ka ei näi.
"Mida te siin teete?" pärisin ma, üsnagi hingetult. Mul polegi enam hinge sees, see mis oli, lahkus koos isaga, seda sama mind enam ei ole ega tule.
"Me peame ka allkirjad andma," sõnas üks lokkidega poiss, kes vaatas mind nii, nii soojalt. Miks läheb just siis kõik paremaks, vähemalt hetkeks, kui kõik on samas läinud?
"Okei," pomisesin ma vastu, kuid säilitasin viisakust, nende poiste vastu, kes võtsid vaevaks minusugust aidata, mis pole üldse nende kohustus.
"Muide, ma olen Nick, Joe ja Kevin," tutvustasid poisid järjest. Nad tulid mulle lähemale ja lähemale ning embasid mind, soojalt.
"Mareli," tutvustasin end vastu ning võtsime suuna hoonesse, hoonesse mis oli täis masendust, kurbust, vähemalt minu poolt. Miks sa pidid mu jätma? Miks? Ma pole veel valmis, ilma sinuta elama. Miks pidid sa mu jätma üksi, siia külma maailma, kus ma kokku varisen, ilma sinuta.

Jõudsime hoonesse sisse ja vastu tulev, viisakalt riides ja naeratus näol, mees, tervitas meid ning kutsus edasi, ühte suurde ja tühja kabinetti. See oli nii lai ja avar, isegi minu korter polnud kokkuvõttes nii suur. Vaatasin seal ringi ja ei pannud teisi tähelegi, kui Sanna koputas mu õlale.
See mees, mees kes neid asju ajas, ta naeratas koguaeg, kuidas ta saab? Siin olen mina, inimene, kes kaotas just oma lähedase ja tema muudkui naeratab ning ei mõtle isegi mulle kaastunnet avaldada? Nojah, kes ma üldse olengi, et mind tähele pannakse. Poisid ja Sanna tegelesid seal, ma istusin ühe suure, hiigel suure ja pehme tooli sees. Miks inimesed ostavad selliseid asju, mis maksavad terve varanduse, teades, et on ka inimesi, kes annaks kõik, et selle eest endale süüa osta.
Lõpetuseks, et asjad kõik korda saaks, pidin ka oma allkirja andma, allkirja, mis suunab isa mulla alla, sinna kus ma teda enam ei näe. See mees saatis meid ukseni ja siiani naeratas. Vaatasin talle kurjalt otsa, kuid see teda vist ei kohutanud, ta ei teinud minust väljagi, nagu mind poleks olemasgi. Ka siis, kui allkirja andsin, seletas ta ikka poistega, ei vaadanud minu poolegi, nagu need matused poleks üldse minuga seotud. Ma ei saa lasta end petta, nendest headest inimestest, kes mind aitavad, et ka kõik ülejäänud sellised on. Ei, nad ei ole. Nad on ikkagi teisest maailmast ja miks peaksid nad mind üldse tähele panema? Ei peakski ja ma ei soovi ka seda. Minu jaoks on seegi liig, et nemad, Sanna ja need kolm poissi mind aitavad.
Taas mõeldes oma isale, tuli jälle pisar silma, mida juhtub koguaeg ja mis ei taha pidama jääda. Kuid see on ju loomulik, et nutan kellegi järgi, kes oli mulle kõige kallim siin ilmas üldse.

Sealt lahkudes, kõnetas mind Sanna, kelle kõrval seisid ka need poisid, poisid kes vaatasid mind nii hoolivalt.
"Mareli! Sa ei saa sinna korterisse üksi jääda," seletas Sanna, mind ettevaatlikult vaadates. Poisid noogutasid kaasa ja vaatasid mind siiani, selle ilmega, ilmega mis pani mind nii hästi tundma. Riksi niuksus mu kõrval koguaeg, nagu ta igatseks, igatseks taga mu isa, kes oli talle kõige parem peremees, kes olla saab. Ma sain temast täiesti aru, me olime samas situatsioonis, kus olime aind meie Riksiga, kahekesi. Keegi teine ei tea mida me tunneme, seda valu mis käseb kõik maha jätta ja isa juurde minna, sinna kus ma olen jälle temaga koos, koht kus kõik on jälle korras, taevasse. Kuid ei, mõistus sunnib meid seda üle elama, isa pärast, kes seda kõige enam sooviks. Meil on veel elu ees, kuid see aeg, mis meid hetkel ootab, selle võtame me vastu nii, nagu igaüks, kes on kaotanud lähedase.
"Saan, seal on kõik mälestused ja see on terve mu elu minu kodu olnud!" vastasin ma Sannale, kes ei suutnud selle vastusega leppida.
"Ma tulen siis sinu juurde, seniks, kuni sul parem on!" sõnas ta kindlalt, nii kindlalt, et ma lihtsalt ei suutnud "ei" vastata.
"Aga mu isa.." jäin ma mõtlema, ta on siiani oma voodis, kohas, kus ta on oma pea viis kuud juba lamanud.
"Talle tullakse järele varsti," sõnas ta, oma kõige hoolitsevamal moel, nagu ma teda eal näind pole. See kõik tundub nii vale, et ma seda üksi üle ei ela, et kõik mind toetavad. Ma ei taha neile koormaks olla, neil oma elu mida elada. Poistest saan ma veel vähem aru, miks nad ei tegele oma asjadega ja ei ela oma elu, vaid on siin ja hoolitsevad minu eest, keda nad ei tunnegi ja kes on täiesti vaene rott.

9
Ma näen täna veel viimast korda oma isa. Miks peab elu selline olema? Miks ei võinud mina ennem surra, kui tema, et mitte seda valu tunda. Elu on keeruline ja raske ja tuleb leppida, et alati ei ole kõik nii, nagu sa tahaksid.
"Aga tulge meile täna, meil vaba päev ka. Te ei pea seal üksi olema," tegi Nick ettepaneku meile, mida nad arutanud just olid ja kõik nõus olid. Mida? Miks ma peaks nende juurde minema? Miks ma ei või oma kodus olla, kohas, mida me isaga oleme mitu aastat ülalpidand. See pole küll mingi kuningriik, kuid ikkagi, see on minu kodu, kodu millega ma olen ära harjund.
Sanna vaatas mulle küsivalt otsa, et mida ma otsustan. Ma ei taha minna, mingisse võõrasse kohta ning ma ei tunnegi üldse neid poisse, mis sest, et nad mind aitavad. Mõistus ütleb ei, kuid süda ütleb ja. Ma ei tea mida teha. Midagi minus nagu käseks minna. Kas see võib olla isa? Kas ta tõesti on mu kõrval, nagu ta seda väitis. Teen parem nii, nagu süda käseb, sest see on kõige ustavam asi mul hetkel, mitte nagu mõistus, mis mind alatasa alt veab.
"Okei.. Kuid ma ei saa sellisena ju tulla ja Riksi ei saa üksi jääda," seda öeldes, langetasin ma pilgu enda riietusele ja välimusele. Ma näen välja nagu kodutu, kalts.
"Me lähme ja ostame sulle midagi paremat selga, ära muretse!" lohutas Sanna mind. Ma ei tahaks hetkel üldse mõelda mingile poeskäigule ja veel enam mingitele uutele riietele, kui mu isa on surnud ja ta täna ära viiakse. Ma ei taha üldse muule keskenduda hetkel. Kuid ma ei saanud ka sellisena sinna minna.
"Riksi tuleb ka meiega," sõnas Joe, kes patsutas Riksit ja naeratas talle. Andsin talle oma nõusoleku ja hakkasime liikuma.
Poisid läksid oma teed, teada andes, et nad tulevad selleks ajaks siia, kui isa ära viiakse ja siis nende poole.

Mõni aeg hiljem.
Varsti tuldigi isale järgi. Mingid vormides mehed viisid ta ära autosse, mis viis ta minu juurest minema. Jätsin enne isa ära viimist veel isaga hüvasti, mis oli nii piinarikas, et ma valan siiamaani mõne pisara. Poisid olid ka mu kortermaja ette jõudnud, kui teda autosse tõsteti. Nad tulid ja embasid mind ning vaikisid koos minuga, kui mina pisaraid valasin ja Sanna minust õrnalt kinni hoidis, andes teada, et kõik saab korda. Algus võib olla jah raske, kuid aeg parandab haavad, nagu alati. Ma siiski ei suuda oma elu ette kujutada ilma isata, kellega ma veetsin kõik pühad ja eluparimad päevad. See ei loe, et meil raha polnud, me olime alati õnnelikud selle üle, et me üksteisel olemas olime ja meile elu anti, kuid üks elu on nüüd läinud, minu isa elu. Nüüd pean ma kõike üksi läbi elama, ilma tema abita ja ma usun endasse, et ma saan hakkama. Seni, kuni ma usku endasse ei kaota, on kõik korras, kuid kui ma selle kaotan, läheb kõik käest, ma tean seda.
Kui masin, masin mis mu isa ära viis, hakkasin ma nutma ja üks poistest, kelleks oli Nick, tuli ja embas mind, nii soojalt, mis tekitas külmavärinaid.
"Lähme?" küsis Sanna, mulle soojalt otsa vaadates ja mulle tugi pakkudes. Noogutasin ning võtsime suuna kaubamaja poole, sinna, kus ma hetkel üldse olla ei tahaks. Inimesed hakkavad mind imelikult vaatama, rääkima inetusi ja näpuga näitama, ma ei soovi seda. Koolis niigi palju seda tunda saanud.
Kooli ma enam minna ei taha, mitte kunagi. Isa abiga sain ma seal veel käidud, kuid enam mitte, ma ei suuda üksi. Ka Sanna oli koolist ära tulnud, et minuga olla, et mind toetada, kui ma seda vajan. Sanna on mulle igapäevaga üha kallimaks ja kallimaks saanud. Tean, et tema on inimene, kellele ma ennast usaldan, kui mul raske on.
Autosõit oli vaikne, mitte keegi ei öelnud sõnagi. Nad justkui teadsid, et ma ei soovi rääkida, vaid lihtsalt olla ja mõelda, oma mõtteid, mida oli sadu ja vastuseid polnud ühelegi. Tean vaid, et pean nüüd kõigega ise hakkama saama. Ka Riksi oli vait ja lamas taga istmel mu süles.

Kaubamaja juurde jõudes, parkis Kevini nimeline poiss auto ära. Nägin aknast nii paljusi inimesi, kes naeratasid ja olid õnnelikud. Kes tulid poest ja imetlesid oma uusi asju, mis ostnud olid ja kes läksid ja olid sama õnnelikud, kui poest väljujad.
Autost lõpuks väljudes, vaatasin ma hirmunult ringi. Ma polnud sellise maailmaga harjunud, ma polnud harjunud käima poes, aind siis, kui oli vaja hamba alla midagi saada, kuid Nick, Kevin, Joe ja Sanna olid nii eneskindlad auto uksest väljudes. Riksi jätsime me autosse, kes oligi magama jäänud, sügavasse unne. Ta polnud ka magada saanud, nagu minagi.
Kevin nägi mind ringi vaatamas ja minu hirmunut pilku ning tuli ja võttis mult käest kinni, et ma end kindlamalt tunneks, ka teised naeratasid mulle soojalt ja võtsimegi suuna kaubamajja.

10.
Auto juures tervitasid poisid nii soojalt, et süda oleks üles sulanud. Eriti meeldib mulle see, kuidas Nick mind vaatab, nagu väikest abitut loomakest, kes ei suudaks jalgu all hoida ja tema on see kes aitab.
"Saite asjad aetud?" küsis Joe hoolitsevalt Sanna käest, kuna ma olin jälle oma mõtetes kinni.
"Ja," naeratas Sanna talle ja istus koos minuga autosse. Seekord ma ei olnud enam nii vait, ma üritasin nendega suhelda, isegi kui see kestab väikest aega. Nemad ju üritavad ja ma pean ka üritama. Pean võtma asju kergemalt ja laskma neil end aidata. Ma ei osanud kuidagi juttu alustada, ma olin närvis. Ma ei teadnud kuidas poistega rääkima peab. Hakkasin siis rääkima ilmast, mida on alati hea kasutada, kui teemat pole.
"Ilus ilm," sõnasin vaikselt, aknast välja vaadates. Kõik suunasid pilgud minule ja siis aknast välja.
"On ja," sõnasid Sanna ja Nick, kes istusid koos minuga taga ja uurisid igat minu liigutust. Sanna võttis mult käest kinni ja vaatas mulle hoolivalt otsa.
"Kuidas tunned ennast?" küsis ta, mind sõbralikult vaadates. Te ei tea kuidas ma tahaks öelda, et ma tunnen end hästi, kuid ei, ma ei tunne, kuid nad teevad mu olemist natukenegi paremaks.
"Mitte just kõige paremini, kuid teie kohalolek aitab," rääkisin ma nii, nagu ma mõtlesin. Tahtsin, et nad seda teaksid. Kõikide pilgud suundusid minule ja nad naeratasid mulle. Oeh, see oli hea tunne.

Varsti jõudsime poiste majani. Autost väljudes, jäi mul suu lahti. See oli nii suur ja nii ilus. Kuigi see maja lõi mind pahviks, ei kommenteerinud ma seda. Hakkasin end imelikult tundma. Minusugune inimene ei peaks sellises majas olema, see pole normaalne.
Jäin auto ette seisma ning ei pannud tähelegi, et teised liikusid maja poole juba. Nick nägi, et ma seal auto juures seisin ning tuli ja võttis mu käe ja naeratas mulle soojalt. Suundusime majja sisse, sinna majja, mis nägi välja niikui loss, vähemalt minu jaoks. Sanna uuris ka seda maja, nagu minagi, kuid tema liikus ühest kohast teise ja ma lihtsalt seisin, jälle, ning vaatasin seda elamist.
"Nii ilus!" sõnas Sanna poistele, pärast maja üle uurimist.
"Aitäh," sõnasid poisid ja jäid minu poole vaatama, minu, kes ma seisin niikui pulk seal ukse ees.
"Tule, istu," seletas Kevin ja näitas diivani poole. Miks ma varem selliseid inimesi kohanud pole?
Sel ajal, kui ma seal diivanil istusin ja mõtlema jäin, ajasid poisid omi asju, kuni tuli minu juurde Nick.
"Tunne end kui kodus," sõnas ta leebelt, minu silmadesse vaadates, mis vallutas mu südame nii, nagu ma oleks paradiisis. Tema pilk, see oli nii võimas. See võis sulatada su südame, panna tundma sind tähtsana, see oli pilk, mida sa ei suuda unustada, kui oled seda korra näinud.
Järsku, täiesti ootamatult, ma kallistasin teda. Ma ei suutnud vastu panna, see tahtmine oli nii suur, nii suur nagu ei miski muu. Miks ma nii tunnen? Miks? Miks see poiss mind nii tundma paneb?
Ta kallistas mind vastu ja sosistas mulle kõrva:" Küll aeg parandab haavad!" ning eemaldus minust, jälle mu silmadesse sukeldudes. Ma ei suutnud seekord ta silmadesse vaadata, ma eemaldasin pilgu temalt enda jalgele ja vastasin:" Ma tean, aitäh!"
Ta naeratas, ma tean. Ma nägin seda oma silma nurgast.
"Tule! Ma näitan, kus sa magad," sõnas Nick, õrnalt mu käest kinni võttes ja niinimetatud 'mu toa' poole juhatades. Ma järgnesin talle, hoides ta käest, mis oli nii soe ja hell.
Sanna sehkendas teiste poistega eemal kuskil, aitas neil mingit köögi masinat tööle saada. Oeh, Sanna on üks parimaid mul, peale mu isa. Tean, et isa on mu üle õnnelik! Üritan olla rõõmsam, oma isa pärast, sest tean, et ta ei sooviks eal, et ma kurb olen, isegi siis, kui teda enam pole.

"Nick?" küsisin ma, poole tee peal 'mu toa' poole minnes.
"Jah?" naeratas ta leebelt vastu. Mu süda hakkas jälle põtkima, nii nagu ta pole varem seda teinud, see oli see hea soojus, mis tema silmadest, mind valdas.
"Me unustasime Riksi autosse," ja ma muigasin. Nägin, kuidas ka Nicki nägu natuke naerule tõmbus ja mu käest lahti lasi. Ma poleks tahtnud, et ta seda teeb, oleksin tahtnud hoida igavesti ta käest, mis oli mulle hetkel parimaks toeks.
"Lähen toon ta ära, ära muretse," sõnas ta, mulle õrnalt naeratades ja auto poole tõtates, kus asetses Riksi. Ootasin, kuni Nick tagasi koos Riksiga tuleb, et oma teekonda jätkata sinna, kuhu me teel olime.
Ukse pauk käis ja oli kuulda Riksi ähkimist. Läksin suure hooga Riksi juurde ja embasin teda.
"Parim oled mul Riksi," sõnasin talle ja jätsin ta teiste juurde, kui me Nickiga läksime edasi. Ta võttis uuesti mu käest, mis tekitas külmavärinad peale, külmavärinad, mis on soojuse märk.

Lahe. Mulle meeldib.
OOtan uut.

Ainuke asi, mis mind häirib siin jutus on see, et sa kasutad liiga palju komasid. Võiksid neid ehk vähem kasutada ja selle asemel hoopis punkte panna?

Üldiselt on jutt vägagi hea, ootan järgmist osa. :]