Yachts are life..

Ma tõesti üritan 'Timefreezerit' jätkata, aga inspiratsioonihood kuluvad hästi ära. : D

|1

Vesi uhas mulle kõrvadesse, suhu ja kõikjale, kuhu vähegi ligi pääses. Vahused laineharjad sööstsid üle pea, laskmata värskest õhust sõõmu võtta. Paaniliselt siplesid mu käed ja jalad veel merepinna poole, kuid asjatul. Mudasesse põhja vajudes kuulsin vaid merekohinat ning silmadesse paiskus veidralt rohekas vesi, mis kipituse tõi. Niipea, kui mu käed pinda puudutasid, tõusis põhjast tuisuna üles hägune porikeeris. Mu kopsud olid juba täitunud kõrvetava vedelikuga ning õhk oli täielikult kadunud. Aegamisi tundsin, kuid mu keha raskelt allapoole vajub ja silme eest uduseks ning siis täielikult mustaks värvub…

Terav punane osuti libises autoradaril sujuvalt aina ülespoole, jäädes ähvardavalt kõikuma kahesaja juures. „Ole nüüd, ära tossu välja lase,“ kostus tagantistmelt pilkav häält, mis sundis mind automaatselt gaasipedaali sõtkuma. Kõrvulukustavat automürinat saatis mõnitav naerupahvak, mille kõla paisus üle auto. Sõrmed kramplikult ümber kange rooli põimitud, surusin hambad risti ja jälgisin hetkeks, kuidas osuti veelgi edasi liigub. Silmad pingsalt radaril, tungis mu kõrvu äkitselt lõikav karje: „Pidurda!“ Mõni hetk veel rabelemist ning juba tuhises auto innuga tihedasse kaskede segadikku. Järgmisel hetkel tundsin, kuidas midagi kõva põrkega vastu midagi kõva lendasin ja mu kaelas meeletult põletas ning sealt midagi sooja alla nirises. Äkitselt oli kogu pilt must.

„Cause’ I’m a gypsy! Are you coming with me!“ ümises Andie vannitoa peegli ees puusi nõksutades, vahune hambahari suus. Tema poisipeaks pügatud juuksed olid lühikeste juuste kohta väga sorakil ning sirgel ninajuurel istuvad kandiliste raamidega prilliklaasid olid kuivanud veetilku täis pritsitud. Aga mis sest.
Natuke veel kitsas vannitoas ringi õõtsunud, loputas ta suu tulise veega puhtaks ning väljus vannitoast. Tema suunurkadest nirises pisut veel vahuga segunenud vett alla, kuid see neiut ei häirinud. Astunud oma uberikust tuppa, keerutas ta riidekapi juurde, tõmmates selga juhuslikud riided, mis kätte sattusid.
Veerand tundi hiljem, seisis ta korteriukse juures kikivarvukil, silm vastu ukseauku surutud. „Emaa!“ hüüdis ta hoiatava tooniga. „Mingi mees on ukse taga!“ Tõepoolest, teisel pool tammus ühelt jalalt teisele tumedapäine mees, nii umbes nelikümmend aastat vana, kui välimuse järgi hinnata.
Tüdruku ema oli aga juba teisest toast kohale tuisanud. Kontrollinud, kas tütar üritab nalja visata või räägib tõsiselt, kiljatas naine tasaselt ja pööras silmad välkkiirelt Andiele. „Jumal küll, kas sa midagi korralikumat ei saanud selga panna?“ päris ta kätega ägedalt zestikuleerides. „Mida!“ protestis neiu käsi rinnale risti asetades ning vaatles omaenda riideid. Lühikesed suvised ruudulised püksid, lumivalge varrukateta triiksärk ja punaseruudulised ketsid. Isegi normaalne selle kohta, kuidas ta tavaliselt riietus. Aga muidugi ei puudunud kaelalt, kätelt ja mujalt igasugused kõlinad. Tegelikult moodustas kogu komplekt üsna kahtlase väljanägemise, kuid kuna Andie motoks oli, et ’ära hinda raamatut kaane järgi’, ei hoolinud ta sellest põrmugi.
Turtsatanud, triikis tütarlapse ema kätega nägu ja lehvitas siis käega, lausudes: „No mine juba!“ Naise seljataga mõnitavalt keelt suust välja ajades siirdus Andie elutuppa ning potsatas rõõmutult diivanile.
Mõni minut hiljem astusid kaks inimest samasse tuppa, leides eest puusi hööritava laulva kuueteistaastase tüdruku. „Andie, kas sa istud maha!“ sisistas ema silmi suureks ajades, suu kriipsuks pigistatud. Trotsliku ilmega, vajus neiu taas diivanile, jäädes siiski viisijuppi ümisema.
Mees köhatas, tõmmates käega läbi juuste. „Niisiis,“ sõnas ta kohmetult, hääl hämmastavalt madal ning mahe. „Andrea, mina olen Nicholas,“ tutvustas ta end viisakalt naeratades, kuid sai vastuseks vaid põlgliku ilme, et kasutas tüdruku täisnime, mida too jälestas, keelates seda kellegil kasutada. „ANDIE,“ vastas ta mürgiselt. „Minu nimi on Andie.“
„Ee, selge…“ tähendas mees pisut murduval häälel, sulgedes hetkeks silmad, püüdes enesekindlust tagasi saada. „Andie,“ alustas ta ettevaatlikult, „ma olen Nicholas…“ Näitsik lõikas järsult ta jutu läbi, hääl endiselt vastik: „Sa juba ütlesid seda. Seniilne oled?“ Mees hakkas juba kergelt närvi minema ning oli sunnitud taas silmad sulgema, üritades talitseda värisevaid käsi. Nojah, võib-olla oli uudis pisut raske.
„Nicholas, palun…“ tõttas ema olukorda päästma, vaevumata tütrele otsagi vaatama. Kõnetatu aga vaid tõstis vaigistamiseks pruunika käe ja köhatas uuesti. „Ma saan hakkama.“ Andie vahtis tuimalt Nicholasele otsa, püüdes talitseda soovi mehele keelt näidata ja oma tuppa joosta.
Nick neelatas, ohkas, naelutas tungiva pilgu tüdrukule, mis maagilisel kombel sundis ta vait olema ja jätkas: „Andie, ma olen su isa.“

Ma ootan huviga, kuidas kaks esimest lõiku üldse millega seotud on ja kas see tüdruk ongi mustlane või lihtsalt wannabe jaa.. Jah. Aa mis diil jahtidega ka on.

uut ehk siis.