Narmendav köis ja hunnik raisku läinud tinti.

Kuule, see tundub hea, aga neid hääldusi küll pole vaja sinna

aitääh, mõlemale

muidu, hääldused olid esimese osa puhul
Ja, kas ma TÕESTI unustasin ta vanuse panna ? autš. Muidu, ta on 40. Ja see naine (ma ei mäleta ta nime) on 21.
(sorri, mul oli see valmis kirjutatud, aga siis mingi, arvuti ekraan läks nagu täiesti punaseks, ja ma lülitasin selle välja )

räwr kirjutas:

neljakümnendates olevast mehest.

On ju vanus, nii umbkaudu

juhtub jah, kui kiiruga loed Ma pean vahest isegi raamatuid teist korda lugema, kuna esimesel korral ei jää midagi meelde kuna ma lihtsalt vuristan selle oma peast läbi :'D

komenteerige ka palun,
__________


6.Juuni

Üks kord ma teen seda ikkagi,
sa paned selga valge kleidi,
valge kleidi, valge kleidi.
Ma ei kalla sinna peale veini,
punast veini, punasati veini...

Kaevamisest väsinud James istus oma maja ees oleval trepil ja jälgis hirmunud inimesi, küll jutud käivad ikka kiirest.
Tegelikult oligi see pentsikutes riietes mees sellel tänaval, võib-olla ka kogu Londonis ainuke rahu säilitanud inimene.
Ta tõusis trepilt, pistis käed sujuvalt taskusse ja lasi vilel üle Londoni tänavate kõlada.
Tema sugust jaoks ei tohiks juu ometigi olla mõte tappa midagi nii jubedat. Ja kõigi elu unistus peaks olema sellele lõpp teha selle ainsa õige inimesega. Inimesega kelle verd pole maitsnud isegi mitte mõni üksik lendlev sääsk.
Kelle nahk on valgem kui lumi, kelle silmad on selgemad kui vesi.
Iga sammuga jõudis Thomas lähemale postkontorile. Koht kus keegi teda hukka ei mõistnud, sest seal käisid ainult kõige targemad inimesed. Või tegelikult võis neid isegi omal moel Jumalateks nimetada, või siis Kuraditeks.
Need härrad kes lahkelt naeratavad, ''tere'' ütlevad ja tunduvad muidu ka igati sümpaatsed ja täiuslikud olevat, peaksavad kodus oma naisi ja peavad armukesi. Vahetevahel, või enamus juhtudel lähevad lõpuks armukeste mõõdupuud täis ja nad hakkavad mehi ähvardama. Ähvardustega jõuavad nad isegi kaugele- mulla alla.
Jah, ja mitte ainult mehed ei tee halva mängu juures head nägu. Naised ka, lihtsalt et nemad varjavad liialt suurte kleitidega oma seljal ja jalgadel olevaid sinikaid ja halvematel juhudel ka arme.

Beugelot, Beugelot... jah, siin see ongi...
Kulunud traksipükstega mees vaatas tahvlile millelt leidis oma nime päris kiiresti üless, egas neid seal palju olnudki.
Ümber pöörates kõndis seesama traksipükstes sassis soenguga hulgus letini millel viisakalt endale saadetud kirjakest küsis.
Lauakesed mille taga postimajas töötavad inimesed seisid olid alati kuidagi nii... tuttavad, tekitasid koduse tunde. Küllap oma tumeda värvust tõttu. Ja ei saa mainimatta jätta ka ilusaid lilli selle vasakul poolel.
Vanemat sorti mees- noh, ega mitte just palju vanem kui Thomas ise- tuli tagant ruumist välja kahe kirjaga.
''Vabandust, sir. Aga kas teie nime kirjutatakse Beugelot või Peugelot?'' näitas ta ma-avastasin-vea-sir-näoga Beugelotile kirjakesi ''Minu oma on kahtlemata see, aga sellel on ka minu eesnimed õieti märgitud,
võib-olla eksiti minu pere nime esimese tähega?''
''jah, härra. Äkki võtaksite mõlemad?''
Beugelot haaras laualt kaks valgesse ümbrikusse pakitud kirja ''aitäh ja nägemiseni'' lausunud jalutas ta taas juba kodu poole.
Kes küll võis mu nime nii valesti kirjutada? mõtisklust selle üle jätkus tal veel paariks minutiks, kuni ta taas seisis oma korteri ukse ees.
Noo, ma ütlen.. torises ta vaikselt ja vaatas ukselinki. See oli verine. Tegelikult oli seal küll ainult paar tilgakest, aga see oleks võinud talle ta elu maksma minna.
Koheselt ilastas Thomas sellele peale ja pühkis siis varukaga ära. ''Sobib küll'' silmitses ta õnnelikult ukse puust linki ''hakkas korter meeldima või?'' kuulis ta selja tagant ühe selle maja korteri elaniku häält. Ta oli tüse ja vana ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, olid ta juuksed alati krunnina taha kinni seotud. ''Jah, see korter tõesti meeldib mulle'' naeratas ta kurvalt vastu.

Üks kirjadest lendas lauale, teine jäi mehe haardesse.
Kallis James Thomas Beugelot,
loodan et sa pole mind unustanud. Olen su vana semu, Ial Narben.
Mäletad? Meile mõlemale meeldis Rosi,
Õnneks tema pärast enam muretseda pole vaja, mul on juba naine
ja viis last.
Satun lähi kuudel Londonisse ja mõtlesin et võiks ühe kohvi teha.

Oh jah, Ial oli üks nadikael ja kuradi tark nadikael peale kauba. Poleks olnud arvutust või valemit mida tema poleks osanud.
Geenius.
James küünitas ennast laua sahtlis oleva paberini. Selle kätte saanud asetas ta selle täpselt oma ette lauale ja sulepeaga oma ilusat käekirja imetledes kirjutas ta
Kallis Ial Narben.
Pole ammu näinud, muidugi ma mäletan Sind.
Loodan et see kohvi tuleb hea. Kui Londonisse juhtud siis
tule kindlasti minu juurest läbi, tead juu ometigi kus ma elan.
Tervitades, Beugelot.

Beugelot silmitses oma veresoontes käsi ja ohkas sügavalt, ainult paar aastat noorem ja kõik teed oleks veel avatud.
Avanud teise kirja ei olnud see enam üldse mitte nii igava sisuga, nagu mõni haritud inimese kombel kohvile kutsumine.
Peugelot.
Ma vihkan sind küll selle poolest, et sa mu tütart omale naiseks tahad,
aga tema keelitusel ja pealekäimistel on alati oma mõte. Ta käskis mul
lugeda üht sinu toest ''Roosiaia romaan''. See on fantastiline,
ja selle pärast rääkisin oma väga hea sõbra Kariler Louriloniga.
Kindlasti sa tead teda. Ta tahab sinuga kohtuda 8.Juunil Louise kohvikus.
Muide, selle sama mustandi põhjal mis sa antsid mu tütrele.
Hr. Polikie



________
keegi vist ei loegi seda :'d, aga igatahes, komenteerige. Ma kirjutan kohe edasi, aga praegu on vaja telekat vaadata.
KOMENTAAREEE, öelge kasvõi et teile ei meeldi... mase on muidu juu,, -.-
kuulge, päriselt ka, seda on vaadatud 125 korda, ja tahate öelda, et keegi ei ole seda vaadanud?
ma ei kirjuta enne edasi, kui kasvõi üks inimene ei ütle et ta seda loeb, või kriitikat ei saada
tean et suht ebaloogilised kohad on osad, aga nendele saab hiljem seletuse. jutu sees muidugi