Life isn't fair { Lõpetatud }

Nii, kuna Laura Sandoval'i uue osaga läheb veidi aega, panen seni ühe veidi teist sorti loo üles. Siin osas on tutvustus, tegevus hakkab pihta teises osas. Jutt on mina-vormis aga pole minust. Ja tegevus toimub enamjaolt Türil, sest nii on mul endal parem kirjeldada juu. Ok, head lugemist!


Nii, alustuseks ütlen ära, et kuigi selline... jutu kirjutamine on poisi puhul imelik, ajendas mind selleks sündmuste jada, mis muutis minu ja Kelli elu.
Aga enne rääkima hakkamist tutvustaksin pisut end ja oma lähedasi.


Mina olen Silver. Olen 18 ja elan Türil. Türi on väike kevadpealinn Kesk-Eestis, kes veel ei teadnud. Ma tegelen jalgpalli ja ujumisega. Mul on pruunid juuksed ja rohelised silmad. Mul on üks vanem vend Taavi, tema on 21 ja väike õde Susanna, tema sai just aastaseks. Mu ema nimi on muideks Silva ja isa on Tarmo. Nii palju siis minu perest.
Suundume nüüd minus kõige kallima inimese, Kelli juurde. Temast võiksin ma terve raamatu kirjutada, aga no... ma proovin lühidalt teha.


Kelli on 16 ja elab Tallinnas. Ma tean, mis te nüüd mõtlete – kaugsuhted sakivad. Aga me armastame teineteist ning kohtume igal võimalusel. Kelli on ainus laps. Tal on blondid juuksed ja imeilusad helesinised silmad. Ta tegeleb ratsutamise ja tantsimisega. Ta lemmiktoit on... ups, pidin ju lühidalt tegema. No olgu, küll õpite teda loo jooksul paremini tundma.
Kui juttu ilmub uusi tegelasi, räägin nendest siis. Praegu aga räägiksin teile meie loo, minu ja kelli loo.

Esialgu tundub hea, eks näeb mis edasi saab.
Igatahes, uut osa tahaks. :)

Kuna ma avastasin, et ma ei suuda mina-vormis kirjutada on jutt ikkagi kõrvaltvaataja poolt kirjeldatud. Vabandan juba ette, osad ei saa väga pikad olema. Ma pmst kirjutan osa valmis ja panen kohe siia üles. Ette mul veel osasid kirjutatud pole. Head lugemist!

Life isn't fair #1

Vihm peksab vastu akent. On sadanud terve ööpäeva ja vihm ei taha kuidagi järgi jääda. Taevas on hall ja tänavad ujuvad. See peaks siis suvi olema.. mõtleb Silver pahaselt. Poiss mõtleb hetke ning otsustab siis Tallinnasse sõita. Ta läheb teavitab vanemaid ning jalutab tagasi enda tuppa. Riided vahetanud, leiab ta, et peaks vist Kellile ka helistama. Neiul on küll alati tema jaoks aega, aga ei tea. Äkki on tal midagi teoksil.

Telefon annab kinnist tooni. Hõivatud, näitab ekraan. Poiss otsustab oodata ja siis tagasi helistada. Ta hakkab just rahakotti otsima kui telefon heliseb. Musi (A) helistab, näitab ekraan. „Tsau tibu, ma just helistasin sulle. Hõivatud oli, „ lausub poiss, omaette naeratades. Naeratus aga hajub kohe.

Teisel pool telefoni on kosta vaid nuukseid. „Kallis rahune maha ja räägi, mis lahti,“ lausub Silver juba kergelt hirmul häälega. Poiss kuulab, mis neiul öelda on ning tõmbub siis näost kaameks. „Ma tulen kohe sinna,“ lubab poiss ning haarab veel nurgast koti. Sinna mõned riided visanud, leiab Silver ka lõpuks rahakoti ja tormab toast välja.

Elutoast on näha vanemate küsivad pilgud. Neile kõike seletades paneb Silver tossud jalga ja haarab kapist jope. „Võta minu auto,“ ütleb isa võtmeid visates. Silver vaatab teda tänulikult ning jookseb välja. Vihma sajab endiselt kuid poiss ei tunne piisku. Ta peas kummitab vaid üksainus mõte. Miks tema??

See mina-vormis värk pole hull.
Kui sa tihti osasid paned siis pole see pikkuse osa ka probleem.
Ei tegelt. Heaon. Nii palju kui ma sellest selgust sain.
Põneva koha pealt jätsid pooleli.
Agajamh, hea on ja uut osa tahaks.

No ma panen neid ikka päris tihti. Tore kui meeldib. :) Selles osas selgub nii mõndagi, aga palju jääb ka lahtiseks. Põneva koha pealt peabki pooleli jätma


Ta peas kummitab vaid üksainus mõte. Miks tema??

Haiglasse jõudes tormab poiss kohe lifti suunas. Üles liikudes, mõtleb poiss Kelli sõnadele. Autoõnnetus oli.. Silver see oli nii jube...Tule siia.. palun... .

Silver ei saa Kelli hirmul häält oma peast välja. Õigele korrusele jõudes avastab Silver, et ta ei võtnud neid siniseid susse alt. Juba tulebki mingi koristajamutt ja hakkab vene keeles poisiga õiendama. Silver on liiga mures, et teda kuulata ning viskab lõpuks vihaselt tossud jalast. Kohale jõudnud arst vaatab teda imelikult ja ütleb siis: „Tossud võid siia jätta.“

Tänud, arstionu.. mõtleb Silver ning lausub: „Kus Kelli on? Millal ma teda näha saan?“ „Rahu, ta...Mis ta teile täpselt rääkis?“ „Midagi, ta ütles ainult, et autoõnnetus oli. Kas temaga on midagi tõsist?“ kohkub Silver. Tuhanded mõtted jooksevad ta peast läbi. „Ta räägib teile ise. Tulge, ma juhatan teid tema juurde.“ Seda pole poisile vaja kaks korda öelda. Arsti kannul sammub ta palati suunas.

Ukse taha jõudnud ütleb arst: „Ta on hetkel tugevas šokis, ärge teda ärritage.“ Silver astub palatiuksest sisse ja näeb Kellit.

Neiu lebab voodis, tema ümber on hunnik juhtmeid ja masinaid. Silver märkab ta kipsis jalga ja marraskil kätt. Mõlemad on vasakud, paneb poiss tähele. Kelli silmad on nutmisest punased kui ta poisile otsa vaatab. Miski selles pilgus on nii hirmus, et ka poisil veereb hääletult üks pisar üle põse.

Silver istub Kelli voodiservale ja võtab vaikselt neiu käe. Seda silitades mõtleb poiss, mis juhtus. Kas Kellil on valus, et ta nutab? Või on temaga midagi tõsist lahti? Poiss ei jõua rohkem mõelda, ta kuuleb Kelli murtud häält ütlemas: „Mu ema..“

Oh kurat, kuidas mulle meeldib see.
See on nii hea...
Osa tahaks ka
aga ma ei hakka sind siin taga kiirustama väga, kirjutad siis, kui ise tahad.

Nii, nüüd peaksite siis aru saama mis toimub. Enjoy

Poiss ei jõua rohkem mõelda, ta kuuleb Kelli murtud häält ütlemas: „Mu ema..“

Siis neiu minestab. Masin ta voodi kõrval hakkab ähvardavalt piiksuma ja enne kui poiss midagi aru saab, tõmmatakse ta eemale ja lükatakse palatist välja. Silver jääb ukse taha kohkunult seisma kui tunneb kellegi kätt oma õlal. „Tule poiss, räägime pisut,“ ütleb arst ja juhib Silveri toolide juurde.

„Kelli elas üle väga raske autoõnnetuse. Neile sõitis juhipoolselt küljelt veok sisse,“ siin kohal arst vaikib. „Aga temaga saab kõik korda, eks? Ja mis praegu üldse juhtus?“
„ Kas ta mainis midagi õnnetuse kohta?“ Silver noogutab ja arst jätkab: „ Kelli pulss oli laes ja ta kaotas teadvuse. Talle süstiti rahustit.“

„Temaga saab kõik korda, aga...Ta ema suri õnnetuskohal.“ Silver peidab pea kätesse ja mõtleb. Kelli elas seni koos oma emaga Tallinnas. Isa elab tal Türil, Silver on teda paar korda linna vahel näinud. Kellile pole ta sellest rääkinud. Poiss nägi kord pilti Kelli isast ja tundis mehe hiljem ära.

Arst lahkub ta kõrvalt ja Silver jääb üksi oma mõtetega. Varsti tuleb õde ja teatab, et Silver võib Kelli juurde minna. Poiss tõusebki ja läheb palatisse. Neiu magab rahulikult. Nii näeb ta lausa ingellik välja.. mõtleb poiss ja suudleb Kelli laupa. Neiu silmalaud värelevad ja ta avab silmad. Kelli vaatab hetke segaduses ringi ning ta pilk peatub poisil. Tasapisi jõuab neiule kohale, mis toimub ja ta silmad lähevad taas ähmaseks.

„Kelli, ma pean sulle midagi rääkima.“ ütleb Silver otsustavalt ning võtab sisse oma koha neiu voodiserval. Kelli jääb talle ootavalt otsa vaatama ning poiss räägibki Kelli isaga kohtumisest. Jutu lõpetanud, piidleb Silver neiut ettevaatlikult, justkui kartes, et Kelli tema peale karjuma hakkab.

Kelli hakkab aga hoopis nutma. „Kelli anna andeks, ma tean et ma oleks pidanud sulle rääkima, aga ma ei teadnud kuidas.“ „Ei, asi pole selles. Mulle jõudis lihtsalt kohale, et...mu ema pole enam. Ma pean hakkama elama mingi võõra mehe juures, keda ma nägin viimati kaheselt...“ ütleb Kelli nuuksete vahel. „Tibu, kõik saab korda. Ma luban, „ ütleb poiss, kingib Kellile kerge suudluse ja läheb koridori. Ta võtab telefoni taskust välja ja valib numbri. Enne kui teiselpool toru midagi öelda jõutakse, lausub Silver: „Isa, kas Kelli võib meile kolida?“

Hehee, Silver on üks arukas poiss !
Aga hea jutt on.
Osa oleks ka tore saada.

Minu terrorist vabanemiseks on üks lihtne moodus. Kirjuta sitemaid jutte.
A sa ei kavatse seda vist minu õnneks teha...
Uuuut!

Ja Silver meenutab mulle pidevalt meie Silverit.
Mai tea, miks.
A ma kujutan 18 aastase nooruki asemel Silverit ringi tõmblemas...

Nii, uus osa siis. Vabandust, et nii lühike. Enjoy!


Enne kui teiselpool toru midagi öelda jõutakse, lausub Silver: „Isa, kas Kelli võib meile kolida?“

Veidi aega vaielnud, katkestab Silver vihaselt kõne ja pomiseb: „Kurat..“ . Siis piilub ta palatiuksest sisse. Väga hea, Kelli magab rahulikult.

Poiss hakkab juba lifti suunas jalutama kui märkab, et ta on sokkis. Ta suundub tagasi, paneb tossud jalga ja läheb liftiga alla. Välja jõudes jalutab Silver ühe tuttava kohviku suunas. See on internetikohvik ja Silver suundubki ühe arvuti taha.

Veidi aega surfanud, valgub poisi näole rahulolev naeratus. „Just what I need..“ lausub poiss ja läheb kassasse maksma. Seejärel suundub Silver taas haiglasse, kus palub, et arst talle kõigist muutustest teataks ja läheb autosse.

Sõit jätkub Türi suunas. Autos vaatab poiss väljaprinditud kuulutust: Müüa kolmetoaline korter Türil, Tallinna tänaval. Korter on täielikult sisustatud ja heas asukohas...
Kohale jõudes läheb poiss kõigepealt Kelli isa töö juurde.

„Tervist, kas Kelli..eem..härra Salumets on oma kabinetis?“ küsib Silver sekretärilt. „Jah, kas teil on aeg kirja pandud?“ vastab too, kuid Silver on juba kabinetis.

„Tervist, ma tulin Kellist rääkima.“ Mees pöörab ümber ja jääb Silverit suurte silmadega vaatama.

Lalala.
Meeeldib.
Uuut.
Ära arvagi, et must lahti saad..

Heaheaheaheaheaheahea.
Hea on.
Phh, ma ei oska midagi kirjutada siia enam.
Uut tahan.

Järgmine osa. Mul silmad vajuvad kinni juba vaikselt. Eks see ilm on ka siuke ju.. Aga head lugemist :)


„Tervist, ma tulin Kellist rääkima.“ Mees pöörab ümber ja jääb Silverit suurte silmadega vaatama. „Ke..Kellist?“ kogeleb mees, „Kust sa teda tead?“

Silver sätib ennast istuma ja räägib mehele kogu loo. Kui ta õnnetuse kohani jõuab, tahab mees kohe haiglasse rutata, kuid Silver lausub: „Teda ei tohi hetkel ärritada. Parem tulge homme. Aga tegelikult ei tahtnud ma mitte sellest rääkida. Ta on hirmul. Ta kaotas just enda ema ja ta ju ei tunnegi teid, aga seaduse silmis peab ta teie juurde kolima.“

„Ma vist aiman, kuhu sa selle jutuga suundud. Ega fakt, et mulle kuulub Järvamaa suurim kinnisvarafirma vist sul teadmata pole jah?“ Silver vaid noogutas aralt ning näitas mehele kuulutust.

„No ma arvan, et oma ainsale lapsele võin ma ju sellise kingituse teha. Kas sa Kelliga juba rääkisid?“ küsib mees. „Ei, ma tahtsin enne teada, kas teie nõus olete.“

„No olgu, mine haiglasse, räägi temaga ja kui ta nõus on vormistame paberid ja saate sisse kolida. Sobib?“ „Jah, suurepärane.“ vastab Silver. Ta lahkub hoonest ning suundub koju.

Kodus räägib ta emale ja isale Kelli tervisest ning ka kolimisplaanidest. „Kokku kolida? Nii noorelt?“ ehmub isa. „Isa, me oleme juba kaks aastat koos olnud ja kavatseme veel kaua-kaua jätkata. Pealegi, ma ei saa lasta tal üksinda mingi võõra mehe juurde elama minna. Ta ju kardab. Ja mulle tundus, et Kelli isa oli päris rahul sellega. Ega tal ju ka aega pole, et nüüd, 14 aastat hiljem, isa mängima hakata.“ Silver näeb, et isa kavatseb juba protestima hakata ning lausub: „Ma olen 18, ma tean ise mida ma teen ja teie ei saa mind keelata.“

Nende sõnadega läheb poiss välja, istub autosse ja sõidab minema. „Rahu, ta on suur mees ja ta armastab Kellit. Kõik saab korda.“ Rahustab Silveri ema oma abikaasat ning läheb poisi asju kokku panema.

Heaaa... mulle nii meeldib see...
Ma ikka veel ei oska midagi siia kirjutada.
Lalalaa...
Hästiheaon.
Uut tahaks kaa.

EDASIIIII!

Nonii, uus osa siis. Hoiatan, ma just tõusin nii et selles osas võib tavapärasest rohkem kirjavigu olla. Elate üle Enjoy!


„Rahu, ta on suur mees ja ta armastab Kellit. Kõik saab korda.“ Rahustab Silveri ema oma abikaasat ning läheb poisi asju kokku panema.


Teel haiglasse mõtleb Silver nende tulevase elu peale. Koguaeg koos...just see millest Silver unistas. Ta leiab end korraks mõtlemast, et see õnnetus tegi ka midagi head, aga pühib selle mõtte kohe peast.


Haiglasse jõudes tormab Silver kohe liftide suunas, kuid peatub siis ja võtab sussid. Sokkidega pole just kõige toredam olla. Õigele korrusele jõudes märkab ta kohe suurt hulka arste Kelli palatisse tormamas.

Silver jookseb sinna ning ei jõua sisse astudagi, sest Kelli tuuakse voodil palatist välja. Grupp arste sõidutab teda koridori lõppu, õigemini, jookseb temaga. Silver jookseb neile järgi ja üritab kellegilt teada saada, mis toimub. Arstidel on aga liiga palju tegemist.

Lõpuks ütleb keegi talle, et ta ei tohi edasi tulla ja tema ees sulguvad rasked uksed. Operatsiooni tuba, on ukse kohal kirjas. Silver istub murelikult sealsamas olevale toolile ja jääb ootama. Veidi aja pärast tuleb ustest välja üks õde ja Silver astub kohe tema ette, takistades tal edasi kõndimise.

„Mis Kelliga lahti on?“ pärib poiss erutunult. „Vabandage noormees, aga te seisate mu tee peal ees,“ vastab õde juba veidike ärritunult. „Ja ma ei kavatse liikuda enne kui te mulle räägite, mis toimub.“ „Kellil on sisemine verejooks. Operatsioon kestab paar tundi. Rohkem ma teile öelda ei saa,“ lausub õde ja kiirustab mööda koridori edasi.

Uut. :) Kusjuures ma tean ka ühte Silverit, kes sai see suvi 18, aga ta elab Tallinnas ning ta on suht naistemees.

Eumh.. Heaon.
Kui ma siiamaani polnud veel korralikult ärganud siis nüüd olen kindlasti.
Mingi mõnus, ägeäge.

mmmmhhhh.
uuuut. :d

No palun, annan siis teile uue annuse. Enjoy!


„Kellil on sisemine verejooks. Operatsioon kestab paar tundi. Rohkem ma teile öelda ei saa,“ lausub õde ja kiirustab mööda koridori edasi.


Silver istub tagasi toolile ja ootab. Ootab päris kaua, sest kui ta kella vaatab on poolteist tundi möödas. Ta tõuseb ja jalutab kohvikusse. „Üks kohv palun,“ lausub poiss ja märkab siis Kelli isa. Tellimuse käte saanud istub poiss Kelli isaga samasse lauda. „Vabandust, aga ma lihtsalt pean teda nägema.“ lausub mees kohe. „Ta on opil..“ pomiseb poiss kurvalt.

Kelli isa silmad lähevad kohe suureks. „Opil, miks? Kõik pidi ju korras olema.“ „Sisemine verejooks. Ta peaks umbes poole tunni pärast tagasi jõudma.“ Nad istuvad vaikides, joovad oma kohvid lõpuni ja lähevad siis uuesti opisaali uste taha.

Natuke aega hiljem tuuaksegi Kelli välja ja viiakse intensiivi. Silver vaatab arsti küsivalt ja too selgitab: „Kõik on korras, ta peab lihtsalt taastuma operatsioonist.“ Silver noogutab ja küsib siis: „Kas ma tohin tema juurde minna?“ „No mine, aga ta on teadvuseta ja taastub alles narkoosist. Ära teda äratada proovi.“ Silver noogutab nõusolevalt ja siseneb palatisse. Arst jääb Kelli isaga rääkima.

„Kelli, sa vist peaksid mind kuulma..Ma ei tohi sind äratada aga ma tahtsin lihtsalt öelda, et...Ma armastan sind ja..kõik saab korda.“ Silver tõmbab endale tooli ja istub neiu voodi kõrvale. Silver silitab ta juukseid ja ei märkagi kui õde siseneb. „Te peaksite tal puhata laskma.“ „Aga, ma ei sega teda, ma istun vaikselt.“ ütleb Silver. Õde vaatab teda hetke ja ütleb siis: „Olgu, kutsu mind kui ta ärkab.“ Silver noogutab ja silitab Kelli juukseid edasi.

Eumh, seee on HEA.
Lühike oli veits, aga elab üle.
Mingi, vähehästi kirjutad nagu.
Uut tahaks kaaaaa.

See peaks nüüd siis minu silma järgi nati pikem osa olema. Enjoy!


„Olgu, kutsu mind kui ta ärkab.“ Silver noogutab ja silitab Kelli juukseid edasi.


Veidi aja pärast avaneb palatiuks uuesti ja sisse astub Kelli isa. „Kuidas tal on?“ „Peaks varsti ärkama,“ vastab poiss ning suunab oma pilgu magavale Kellile. „Arst rääkis mulle, et ta vajab kodus ka veel rahu ja puhkust,“ seletab Kelli isa, „ eriti ei tohi ta asju tõsta. Tal on sees kuskil mingid rebendid.“ „Okei, ega ma ei lasekski tal seal mässama hakata.“

„Ma lähen toon veel kohvi,“ ütleb Kelli isa mõne aja möödudes, „toon sulle ka?“ Silver noogutab ja võtab Kelli käe. Kelli isa läheb samal ajal palatist välja, kohviku poole.

Järsku haarab Kelli Silveril käest ning avab silmad. „Silver?“ küsib ta aralt. „Jah tibu, ma olen siin. Kõik on korras.“ ütleb poiss ja kingib neiule õrna suudluse. „Oota hetk, ma lähen teatan õele, et sa ärkasid.“ Silver läheb palatiuksele ning silmabki eemal tuttavat õde. Poiss viipab talle ning õde tuleb lähemale.

„Kas ta ärkas?“ küsib õde kohe. „Jah, mõne minuti eest.“ vastab Silver ning koos suunduvad nad palati poole. Õde võtab vereproovi, kirjutab mõned asjad üles ja lahkub.

„Kelli, ma pean sulle midagi rääkima.“ alustab poiss. Kelli jääb talle küsivalt otsa vaatama ning Silver jätkab: „Su isa on siin. See esiteks. Teiseks...ma rääkisin temaga ja ta oli mu plaaniga nõus. Mis sa arvad kui me kokku koliks? Su isa oli nõus meile oma firmast korteri kinkima ja vaata mul on siin kuulutus ka. Ja see on Türil nii et me oleks su isale lähedal juhuks kui midagi vaja on. Sa õpiks teda ka tundma ja..“ seletab Silver, kuid vaikib,nähes neiu vihast nägu.

Eumh, miks ta vihaseks sai nüüd ?
Agamuidu, hea on.
Kurat, ma ei oska siia midagi kirjutada eriti.
Mõnusalt meeldib mulle.

Nii, palun...uus osa siis teile. Ja ega mul need osad on koguaeg lühikesed olnud ju, milleks traditsiooni lõhkuda.


Sa õpiks teda ka tundma ja..“ seletab Silver, kuid vaikib,nähes neiu vihast nägu.


„Mis lahti?“ küsib poiss aralt. „Ma ei taha oma niinimetatud isalt midagi. Teda pole 14 aastat mu elus olnud ja nüüd siis ilmub välja ja tahab mind ära osta. Ja ma ei oleks elu sees suutnud uskuda, et sina ka tema plaaniga kaasa lähed.“ karjub Kelli.

„Ei, tibu. Sa saad täitsa valesti aru. Ma arvasin, et sa ju ei taha temaga koos elada ja...me ju armastame teineteist ja...et sulle meeldiks minuga koos elada. Ma leidsin sobiva korteri ja siis märkasin, et sellega tegeleb sinu isa kinnisvarafirma. Kuna ma pidin niikuinii tema luba küsima, et kas ta üldse laseb sul minuga kokku kolida, läksin ma ta töö juurde.
Ma mõtlesin, et ta äkki annab soodustust meile või midagi, aga ta pakkus, et ta kingib meile kogu korteri.“ seletas Silver.


„Aga ikkagi, olgu su tagamõte nii hea kui tahes. Mina selle mehe kingitud korterisse ei tule.“ lausus Kelli otsustavalt ja pööras selja. Silver oli täiesti segaduses, sellist reaktsiooni poleks ta küll oodanud. Ta läks palatist välja ja tiris Kelli isa kohvikusse. „Me peame rääkima,“ ütles poiss seletuseks ja suundus vaba laua taha.

Lalala, hea on.
Miks Kelli nii põikpäine on ?
Mulle meeldib see jutt muidu.
Uut osa tahan:D