Your slave... in ur dreams.
Igastahes.
Loore naeris mu seda omadust. xD
Et vahepeal ei tule MG´d mingi kuu aega jutti ja siis ühel õhtul 10 tükki järjest.
(Kujundlikult.
)
Nii et siin uus osa, mille eest maha lüüa.
87. Osa Igati kena noormees, tumedad juuksed veest vastu nägu litsutud, näol kena naeratus... Tal on kena päevitus, kuldpruun, ei grammigi vähem ega rohkem, kui talle sobiks. Silmad, kui ta naeratab, on nii armsalt kulmude ja põsesarnade vahele pistetud, et... võtab ohkama. Ja siis see keha... Ei ole lõtv, kuid ei ole ka liiga lihastes ja pingul. Niimoodi... parajalt. Kena noormees, nagu mainitud sai.
Ja siis sa vaatad ta ujumispükse.
Pedesinist värvi, peenise koha peal kollane riidetükk, mis ilusti esile tungib. Tubli. Ma ei tunne sind. Claire hakkas naerma ning astus kaks sammu hüppelaua ääre poole. Ja läinud ta oligi.
Viimane kord ujumas käia oli olnud katastroofiline, kuid nüüd, mil vesi temast niivõrd kiirelt mööda tuhises ning tüdruk lõpuks pinnale jõudis, olid eelmise korra jamad ununenud. See oli teine aeg ja koht.
Mike, kes hooletu kiirusega tüdrukule järgneda oli tahtnud, lendas aga imeliku nurga all vette ning taas veepinnale jõudes oli ta nägu vaevatud ning vasak õlg punane. Claire torutas huuli ning oli paari tõmega noormehe juures, endal näol parastav ilme.
Oi, kuidas
Mike teda suudelda oleks tahtnud...
Lollus.
Claire pani oma külma käe noormehe õlale ning endiselt naerdes tõmbas ta end noormehe õlgadest kinni hoides
Mike´i selja taha. Käed ümber tema kaela pannud ja oma pea noormehe kuklale toetanud, põimis neiu ka oma jalad noormehe jalgade ümbes ning sosistas vaikselt:
„Nõõ!“ Lapsik, kuid
Mike hakkas sedamaid mööda basseini ringi liikuma ja tüdruk võis vanduda, et vahepeale kõlas nii mõnigi hobuse hirnatus. Või midagi sinnapoole...
Mida ta küll
Mike´ita teeks? Tom hoiab asjad tasakaalus,
Mike teda mõistuse juures. Niivõrd-kuivõrd.
„On mu ujukad siis tõesti nii jubedad?“ küsis noormees teeseldus mureliku häälega, kui ta eemalolevast trepist üles ronis. Claire tahtis maha ronida, kuid
Mike hoidis temast lolli meelekindlusega kinni ning astus vargsi ettevaatlikult edasi – vetelpäästjatele taoline vaatepilt niigi märjal ja libedal pinnasel vaevalt meeldinud oleks.
„Noh?“
„Mm...“ Claire´il oli hea meel, et ta allpoole ei näinud. Samas turgatas talle pähe, et kui ta niimoodi
Mike´i turjal elab, saadakse üsna pea aru, et ta noormeest tunneb. Samas... New Yorkis ei tunne teda ka mitte keegi.
„Väga...“ sosistas ta noormehele vaikselt, riukaliku häälega kõrva, kui lõpuks end maha saputas ning noormehel käest haaras, et teda liumägede poole tirida.
„Tead, ma solvusin praegu...“ hüüdis noormees nördinult. Claire saatis talle ühe vabandava pilgu ning lausus maast kummipaati haarates:
„Pole midagi. Järgmine kord võtad normaalsed püksid...“ Noormees mossitas, kuid haaras mõne hetke pärast Claire´i käest kummipaadi ning hakkas eespool üles ronima.
Noored ägasid justkui ühest suust, kui nad nägid kummipaaidga alla lasta soovijate järjekorda.
Mike toetas end vastu käsipuud ning Claire, viitsimata seista ja mennekeeni mängida, toetas end noormehe rinnale. Ta oli märg... Ja isegi läbi selle tohutu kloorikoguse oli tunda noormehe enda lõhn.
Mike pani oma käe tüdruku õlgade ümber ning vaatas hajameelse ilmega ruumi teises otsas olevat kella. Neil oli veel aega neli ja pool tundi. Suurepärane... Või siis mitte. Neli ja pool päeva... Neli ja pool kuud... Tal ei saanud Claire´st villand. Pea vaikselt tüdruku pealaele toetanud, sulges noormees hetkeks silmad. Ta oleks tahtnud ma-a-a-a-ga-da... Aga mitte üksi. Claire´i külje all olemine tõi alati palju magusama une.
„Meie kord,“ nügis Claire viivuna näinud aja pärast noormeest vaikselt rinda.
Mike avas silmad ning seisis silmitsi vaba liumäe algusega. Kedagi polnud veel näha, kuid peagi tuli ju kuppel peale...
Kergelt edasi astunud, asetas noormees kummipaadi vette ning istus sellele. Claire, kes ettevaatlikult noormehe sülle potsatas, tõstis
Mike´i jalad enda ümber ning tundis peagi, kuidas noormees neid ise tihkemalt tema vastu surub. Kätega sangadest kinni võttes tundis tüdruk, kuidas noormees neile hoogu lükkas ning sõit võiski alata.
Metsiku kiirusega alla, musta torusse, sealt välja, tohutud keerud, madalamad, käergemad kohad, keeris... Tüdrukul käis pea ringi, kui ta enda taga istuvat noormeest valju häälega naermas kuulis. Korraks sangast lahti lasknud, virutas ta noormehele ühe hea litaka vastu säärt.
Mike karjus. Juba parem...
Claire oli barbaarne.
Ups.
Mike surus oma jalad veelgi tihedamalt tüdruku jalgade ümber ning peagi hoog rauges ning paat tonksas ninaga teekonna lõppu tähistavat väikest seinakest. Kergemalt hinganud, tahtis tüdruk püsti tõusta, kuid noormees hoidis oma jalgu lollaka enesekindlusega tüdruku omade vastas ning libistas isegi oma käed neiule piha ümber.
„Mis laks see ennist oli?“ nõudis
Mike tüdruku poole kummardudes ning talle tungivalt kõrva sosistades.
„Tead, see oli valus...“ Claire naeratas vabandavalt ning üritas noormehe käsi enda ümber ära kangutada. Tulemusteta.
Mike võttis ka neiu käed oma kindlasse haardesse ning ootas oma ärateenitud vastust. Claire ohkas ning lõpetas puiklemise.
„Tead, kohe tuleb uus sats meile selga...“ Ta peaaegu et tundis, kuidas noormees ringi vaatas, vaid oma silmadega.
„Okei, tule...“ Mike tõusis ning tõmbas ka tüdruku kärmelt püsti, võttes teise kätte kummipaadi ning jättes selle suvalisse kohta põrandal. Küll see ära koristatakse... Mängleva naeratuse saatel tüdruku nurga taha tõmmanud, vaatas ta kulmi kergitades sõbranna poole.
„Ma ootan.“
„Emm... Lampi,“ tunnistas Claire õlgu kehitades ning vabandavalt naeratades. Ja need inglisilmad...
Mike haaras temast kinni ning lükkas rõnalt vastu seina, jäädes tema kohale kõrguma, käed kummalgi pool neiu pead.
„Sa oled kõige võimatum inimene üldse, tead seda?“ küsis noormees narrivalt naeratades ning pead kuklasse ajades.
„Veel hetk tagasi olin ma sinu peale veel niii vihane... no lihtsalt vaata seda latakat!“ Noormees osutas ühe käega hooletult oma jalale. Claire vaatas seda kerge pistega kõhus. Aia...
„Aga nüüd...“ jätkas
Mike naeruselt pead raputades.
„Nüüd tahaks ma sind suudelda!“
Claire hakkas naerma. See polnud selline toon, mis väljendanuks noormehe sõnade tõsiseltvõetavust.
„Andestatud?“ küsis ta kerge naeratuse saatel oma üht kätt
Mike´i õlale pannes ning teda ripsmeid volksutades vaadates. Noormees manas esile mõtliku näo.
Ta kummardus tüdrukule lähemale ning sulges silmad, kui ta Claire´i laubale õrna suudluse surus.
„Seda me veel vaatame...“ Noormees pilgutas silma.
„Aga praegu on meil veel aega, mida nautida...“ Mike libistas oma käe mööda neiu käsivart allapoole ning haaras tüdrukul käest, hakates teda järgmise toru poole vedama.
Pealkiri: Re: Mike Goldwin. ( 120. osa) 
20/11/2008, 23:55
