Mike Goldwin. ( 120. osa)

:O :O :O
Sa praed mulle mune? :)
Tänaaaaan.

Mmmmmjah.
Noh, mina ei oska rohkem midagi lisada.
Jahm.
Šokk on küll, jah. Ja seda sa juba tead. ;D
Ohjah. =)
Uuut. :)

Oma munade praadimisest võid unistada.
Mina+Minu suur pann+ sinu pea= Ouch.. :)
Nii köva muti fraasis ma olen olnud:d

Ma tahan uut osa!* protesteerib*

Haha.
uus osa poole peal.
Homme ehk, kui aega. :)

Kahjuks mul hetkel vähem, kui kolm minutit. Miinu üks minut on.

Wate???

Jaa, kuid see ei tähenda, et ma rohkem willing olen.

Uus osa.
Hope u like it! ^^

84. Osa

„Asja ei saa nii jätta ju!” sosistas Claire tungivalt üle köögilaua kummardudes ning sügavate murekortsudega George´i poole vaadates. Tüdruk oli ehmatavast ja ootamatust ülestunnistusest saati endast väljas olnud. Talle ei mahtunud pähe, kuidas inimesed suudavad nii oma lastele teha. Claire lükkas äriitunult silma tikkunud juuksesalgu eemale ning hakkas toas ringi käima. Ta ei suutnud, ta lihtsalt ei suutnud paigale jääda. Mis sest, et hetkel magas Marie rahulikult tema toas. Vähemalt polnud ta isa keelanud tütrel sõbranna juurde ööbima minemise.

„Ei saa,” nõustus George lõpuks hapult. „Kõige õigem on võimude poole pöörduda... Ta isalt võetakse lapsevanemaõigused ära ning ta... Kui tal muid sugulasi pole läheb ta lastekottu.” Mees ristas rinnal oma käed ning toetus toolileenile. „Tead, sul oleks ka õigem magama minna. Homme on kool,” teatas ta rangelt endiselt mööda kööki ringi trampiva tüdruku poole kulmu kortsutades.

„No ma ei saa, lihtsalt ei saa!” sosistas Claire palavikuliselt. Ta ei tahtnud Mariet äratada. George ohkas ning vaatas köögikella. Pool kolm hommikul. Ja nad olid tüdrukuga rääkinud juba kuskil kolm tundi. Viimase aja pikim vestlus. Kahju, et sellisel teemal.

„Kuule, mine ka nüüd magama... Hommikul vaatame asja edasi,” soovitas George lõpuks püsti tõustes ning ringutades. Claire vaatas oma sõpra kortsus kulmuga, kuid ohkas lõpuks raskelt. „Sul on vist õigus. Head ööd...” George ühmas ka talle midagi ning oli kuulda kahe ukse tasast sulgemist.

Claire vaatas hetke oma voodi kõrval maas lebavat habrast kogu ning ohkas, jalutades vaikselt oma kirjutuslaua juurde. Neiu pani tule põlema lootuses, et see Mariet ei häiri, ning tõmbas sahtlist välja oma päeviku. Millal ta sinna viimati kirjutaski? Kuu aega tagasi. Tüdruk lehitses seda mõned hetked, vaadates eelnevat ning haaras siis lõpuks pastaka.

23. jaanuar, 200...3?
Oissand, kui palju vahepeal juhtunud on...
Vaheaeg oli muidugi mega! Mõne väikese kõrvalekaldega.... Tomiga olime tülis ja Mike´iga oli uusaastaööl jamasid, kuid muidu... :) Tore! Tüüp oskab mind tegevuses hoida. Ja seda veel üpris hästi!
Paganama armas. :)
Elena on kahtlane... väike... jumbu. Väga antisotsiaalne.
George elab hästi. Tal on tüdruk. Või eit. Midagi sinnakanti.
Meil oli ball ka.
Okei, jõudsin teemani, millest rääkida tahan. LÕPUKS!
Tutvusime Mariega sellel talvelõpuballil või asjal. Tore tüdruk oli... On, siiani. Jah, on...
Asi on selles, et eile me läksime ujulasse. Mina, tema, Tom, Freddie ja Clay ning... jah. Ta hakkas mind mingi poole nädalaga piisavalt usaldama, et jamh... Ütles mulle, et ta isa ahistab teda ja... jamh. Asjad on... hullud.
Ja ma olen nii kuradi VIHANE!!!
Milline kuradi faking friiking isa oma tütrele niimoodi teeb?! Marie one tore ja vahva ja... totaalselt endassetõmbunud ja häbelik ning ma ei kujuta ette, kuidas ta Freddiega üldse ballile minema nõustus...
Ja ma ei jäta seda asja niisama. Ooei!
Ta on täna öösel siin ja... kui see minust vähegi sõltub, näeb ta oma isa alles kohtus. Ei, VEEL PAREM! Trellide taga! Mädanegu seal see vastik vana väike tõhk... Phh. Jumala lollakas persevest. Ma ei saa üle.
Ja ma olen NIIIII vihane. Vot nii palju. Näed? Jah? Väga hea!
Pane sama palju juurde.
Kuradi silmakirjateener...
Liigutab...
Nägemist.
Claire.

„Mida sa teed?” küsis Marie uimaselt, kui ta end oma madratsil üles upitas ning unesegaseid silmi hõõrus. Need olid veel nutust punased... Claire üritas tüdrukule lohutavalt naeratada ning kostis: „Ma lihtsalt vaatasin siin veel paari koolitööd üle...” Tüdruk libistas nende sõnade ajal vihiku sahtlisse ning kustutas tule.

Claire sibas nagu ämblik üle toa ning viskus voodisse pikali. „Ma olen väsinud... Jää ka parem magama. Head ööd.”

„Head ööd.”

Tüdruk kuulis veel Marie nihelemist madratsil, kuid peagi jäi kõik vaikseks. Kas siis tema või siis Marie uinumise tõttu.

George elab hästi. Tal on tüdruk. Või eit.

Hhahahaa
Aga endiselt nagu.....
Vaene Marie :/
Millal Mike'i uuesti osades kohtame? Järgmisel vaheajal? :/
Uut tahan, kähku!

Marie'st on tõesti kahju.
Aga mõned kohad on sjupper:D!
paluks nüüüd hästi nuunuht osa?^^.

Aitäh. :)
Ekste ise otsustage, kas on nunnu. ;D

85. Osa

„Kui kaugel see asi siis juba on?” Claire vaatas üles, noormehe murelikku näkku ning ohkas. Ta ajas oma jalad üle Mike´i reite ning jäi voodisse, käed pea all toetuseks, lamama. Tüdruk sulges vaikselt silmad ning luges mõtteid kümneni enne, kui vastas. See teema ajas teda iga kord aina rohkem vihasemaks. „Järgmine kuu on kohus... Ja siis saab ta hooldajaks arvatavasti ta tädi. Ta on hetkel ka tema juures... Kohanevad...” Neiu ohkas. Miks ta ei suutnud öelda Marie nime? Nagu miski oleks selle nime tagasi kurku tirinud.

Mike noogutas vaikselt ning masseeris hajameelselt tüdruku jalgu, kui ta uneleva ilmega aknast välja vaatas. „Tead, sa peaksid selle asja hetkeks võib-olla lihtsalt unustama...” soovitas noormees õlgu kehitades. „See võtab sust viimasegi... Ja me peaksime praegu üldse harjutama.” Noormees üritas naeratada, kuid see ei tulnud välja. Neiul oli halb tuju ning koos sellega oli all ka tema oma.

„Me peaksime selle laulu kallale ka asuma...” tunnistas neiu lõpuks alla andes. Ta ei jaksanud seda teemat arendada rohkem, kui ükskõik kes teine tema ümber. Tema oli lihtsalt ainus, kes tõesti selleks vajadust tundis. Noormees noogutas hajameelselt ning libistas siis end neiu jalgade alt välja, et maast oma kitarr võtta. Vanemad olid lõpuks alla andnud ning selle ostnud. Noormees oli lubanud vaid vaikselt tinistada. Kui vanemaid pole kodus. Hetkel oli selline moment.

„Never seen like this before...” alustas noormees vaikselt, peaaegu kuuldamatu tinina saatel veelgi vaiksema häälega. „You really are my cure...” Noormehe pea hakkas vaikselt liikuma, kui ta muusikasse sulandus, sellega üheks sai, ning edasi inspireeris. Claire ei teadnud, kas ta naudiks seda rohkem silmad kinni, kui ta seda kõike vaid tajub, või noormeest vaadates, kui ta tõesti näeb.

Ta oli Mike´i vaid korra varem sellisena näinud. Keskendununa, kulm kipras, kidra käes ja silmad pooleldi suletud, kui too laulis. See oli olnud tema viimasel kontserdil lõpuloo ajal. Ta oli lihtsalt sinna toolile maha istunud, saal oli järsku vaikne ja siis see algas... Kaamerad liikumas tema ees ja taga, paljastades täpselt selle pildi sadadele fännidele.

Neiu tundis sõnulseletamatut kahjurõõmu, et keegi teine, vähemalt mitte nii palju rohkem inimesi ei näe seda vaatepilti enam kunagi. See kuulub nüüd temale. Samas muutus see hetk ka samaaegselt kurvemaks. Et ta nii mõelnud oli.

„And then you sit there... Telling yourself not to care, as you watch me by her side...” Claire sulges silmad ning naaldus tahapoole, et võtta sellest hetkest kõik, mis võimalik, kuid kui noormees oli juba teab mitmendat korda refräänini jõudnud, kuulis ta end kaasa laulvat: „You tell you´re over it, over me... Then you see it´s all a lie between your thirsty lips... desiring mine...”

Mike võttis veel viimase akordi ning see kajas seintelt vastu, kui mõlemad oma silmad avasid ning üksteist hetke vaatasid. „Perfektne,” kõlas kummagi suust üheaegselt. Mike´i kulmud tõusid, kui tema naeratus soojemaks muutus ning ta ettepoole, Claire´i kallistama kummardus.

Hetke pärast tõmbus ta aga järsult eemale ning Claire´i kulmud tõmbusid automaatselt kokku. „Mida?” küsis ta natukene sõjakamalt, kui plaanis oli. „Enam ei kõlba kallistada ka?” Milline mull sai selle paari hetkega lõhutud... Mike ohkas.

„Ma tunnen, et see pole õige... Tomi suhtes. Te olete paar ja kui ta teaks, kui vabalt me end üksteise seltsis tunneme... ma nägin sind, kui te lahus olite. Sa olid muserdatud....” Claire sulges silmad ning pöörita ssiis silmi, et noormees seda ei näeks. Muidugi oli ta muserdatud, et ta Tomiga tülis oli, kuid selle muserdumiseni oli viinud ta hoopis teine poiss, noormees, mees... Mike. Kui üks metallvarb kaob, on võimalik läbi panna ka oma jalg.

„Tõesti. See olemegi meie. Meie tunneme end üksteise seltsis vabalt ja see... see on ju hea, eksole?” päris Claire kahtleval ilmel Mike´i seirates. Noormees noogutas, kuid oli endiselt kahevahel. „Ja ma ei taha, et minu suhe Tomiga tuleks minu ja sinu... sõpruse vahele.” ”Aga sul pole midagi selle vastu, et meie sõprus tuleb sinu ja Tomi suhte vahele.” Claire ohkas. „Ei tule. Tom teab, kuidas me läbi saame ja ta peab sellega leppima. Ta ongi leppinud. Ta nägi, mis ultimaatumi korral juhtub ja... palun, ära ehita meie vahele sellist lõhet. Eksole?”

Mike paistis endiselt järele mõtlevat, kuid mõne hetke pärast valgus ta suule lai naeratus ning ta sirutas oma käed ette, et claire´i oma embusse haarata. „Ei tule mõttessegi,” lubas ta neiut mõne hetke pärast lahti lastes ning püsti putkides. „Aga ma olen nälga suremas, nii et tee mulle teene ja aja oma tagumik maast lahti.”

Claire vaatas kulmi kergitades taha, noormehe poole, kuid otsustas asja kommentaarita jätta.

Kööki jõudes heitis neiu pilgu kellale. 18.55. Mike´i vanemad olid lubanud Alyssaga jõuda varemalt 23.00ks, seega oli neil aega tšillimiseks küllalt. Mike, kes alles kööki jõudis, oli juba suutnud endale ülehelikiirusel suure võileiva kokku vuhtida ning üritas seda enda suust kolm korda suuremat kuklit endale ühe korraga suhu mahutada. Claire heitis talle ühe pilgu, jättis noormehe korraks üksi ning naases peagi tema digikaameraga. Mike polnud oma ponnistustega edasi jõudnud, kuid oli ka kaugel allaandmisest. Tüdruk tegi paar lootusetu näoga saia oma lõugade vahele toppivast noormehest paar pilti ning avas siis ise ka külmiku.

Goldwinide pere oli selles suhtes haruldane, et kapis oli kogu aeg absoluutselt kõike. Neiu ei mõistnud, kas see oli nii kogu aeg või tehti seda vaid tema tulekuks... Neil George´iga olid alati kapis vaid asjast, mille kohta teati, et tahetakse sellega süüa teha. Muud midagi. Lõpuks ühe pudingi haaranud, toetus ta seljaga vastu valamut ning ohkas.

Mike oli oma saia peaaegu suhu saanud. Tüdruk mõtles, kuidas ta seda lõpuks närida kavatseb. Kui ta enne närima hakkamist juhuslikult ära ei lämbu.

Claire pani oma pudingi lauale ning lasi noormehe jaoks valmis kruusitäie leiget vett. Loodetavasti see aitab, ja kui ei aita... Siis topib ta kasvõi oma käe noormehe söögitorru selle eluka järele.

„Mäpläsägägägäga,” pomises Mike abitult õlgu kehitades, kui ta ühe käega oma suule osutas. Claire itsitas ning surus noormehele kätte tassi veega. Too noogutas tänutäheks ning mingil imekombel oli kukkel tema suus kahanema hakanud.

„Mehed...” pomises neiu taas silmi pööritades, oma pudingit haarates ning suurde tuppa diivanile istuma minnes. Kanaleid läbi klõpsides tulid ette vaid uudiseid ning lõpuks andis neiu alla, lülitades teleka välja hetkel, kui Mike sisse astus.

„On nüüd kõtu täis?” uuris Claire narrivalt, kui ta ühe käega oma kõrval olevat kohta patsutas. Noormees kehitas lõbusalt õlgu ning potsatas neiu kõrvale istuma, haarates tema käest lusika ning võttes ühe suure ampsu pudingit. „Mine, kui hea!” ahhetas noormees topsikut enda kätte haarates ning seda kiirelt hävitama hakates.

„Peale sellist kuiva käkki? Kindlasti!” Claire kükitas noormehe ette maha ning kui Mike talle otsa vaatas ning samal ajal üht järjekordset lusikatäit pruuni ollust suhu panna tahtis, tüdruk prääksus ning tegi nägusid. Mike pani naerdes lusika topsikusse tagasi. Kuid hakates seda uuesti suhu panema, kordus vana nali taas. ...ja taas ja taas ja taas.

Noormees vidutas silmi ning ulatas topsiku tüdrukule. „Ma toon endale ka lusika. Ära jumala eest ära söö.” Ta tegi silma ning kadus. Claire teadis, et tal oli ainult hetk ning kui Mike paari sekundi pärast, lusikas käes, tuppa sammus, seisis keset tuba tüdruk, kes maia näoga keelt näitas.

„Ah sa...” Mike turtsatas ning lusikas lendas nurka, kui ta ägedalt ettepoole astus ja Claire´il ümbert kinni võttes. Temaga vaikselt tahapoole, muusikakeskuse poole minnes, vajutas noormees vaikse jazzi käima ning vaatas neiu põske ärritava lõbususega. „Sul on siin kenake kogus pudingit alles...” Noormees tõmbas pöidlaga üle neiu põse. „Näed?” „Mhm.”

Noormees naeratas, sõi oma pudingiportsjoni ära ning tõmbas neiu endale lähemale, et temaga lihtsalt mööda tuba ringiratast õõtsuda. See väike asi tekitas temas niivõrd hea tunde, mida oli võimatu kirjeldada... Peagi sulgesid mõlemad silmad ning lood tundusid mööda sulavat, kui nad seal niimoodi praktiliselt üksteise embuses seisid.

„Nii nõme, et me ainult kord nädalas kohtume,” tunnistas Claire lõpuks ohkega. Mike naeratas narrivalt, kuigi tüdruk seda näha ei võinud, ning küsis: „Kas ma mitte kunagi ei öelnud, et nii me ei tüdine üksteisest ära?” „Ja kas ma mitte küsinud, et kas me üldse suudaksime üksteisest tüdineda?” Mike raputas naerdes pead ning toetas selle siis taas tüdruku pealaele.

„Mm... Ma olen kevadvaheajal Floridas... Siis me ei kohtu üldse...” pomises ta mõne hetke pärast vaikselt. „Mm... Mis te teete siis seal? Perega?” „Kooliga. Lähme ja vaatame seal kõikvõimalikke asju. Mingid muuseumid ja ma ei tea... Igastahes läheb ära terve vaheaeg.” Claire noogutas kergelt ning vaikis.

„Mina olen kevadvaheaejal Grenkas.” Mike turtsatas. „Kas tõesti?” „Mhm.”

Uuullalalallaaa
Kas ma olen ainus, kellele Mike rohkem meeldib, kui Tom?...
Rohkem osi võiks temaga olla
Need on alati kuidagi...
lõbusamad ja armsamad
Niiet jah, GO MIKE!
Ja uut tahan ka ,zombie

Lammas kirjutas:

Sa ei ole ainuke... mike on niiäge:D aga tom kõlbab ka:D

Haha. XD
Sellise valju naeru panin maha, et...

EITC.
See on elu.
Lepi sellega.

Sest naljakas oli?

Sille , ma sain loetud lõpuks !
10 pikka osa kolme päevaga .. pole paha.
Mulle meeldib Mike rohkem ja ma tahan, et nad oleksid paar! Kui seda ei juhtu, siis ma ei tea, mida ma sulle teen kokkutulekult, Sille!
Kindlasti ootan ma uut!