La Morte..

muutsin seda veidi

See on eelviimane osa. viimane on ka valmis. täna sain <)






Politseijõud vähenesid. Paanika valitses ümberringi kõikjal. Kiirabi tegeles esmajärjekorras muidugi riigitöötajatega. Pauline aga kasutas juhust ja hüppas paneelist äärelt maha ning seadis sammud tegevuspaigast eemale, et teda küsitlema ei hakataks. Tal oli ju ometi juhtunust palju pilte ning tema oligi üks peamiseid pealtnägijaid. Ta ei olnud ise vähemalt märganud mingit teist tavakodanikku enda läheduses, kes juhtunule tähelepanu oleks pööranud.
Ta oli imestunud, kui ühtki heli enam kõrvus ei kuulnud helisemas, mis talle närvidele oleks käinud. Sellegipoolest ei olnud tal enda plaan õnnestunud. Ta ei olnud siiani, kolme surma pealt nähes saanud kontakti Surma endaga. Ta pidi leidma teise mooduse, teise võimaluse teda kohata.
Muie ilmus Pauline näole, kui ta tuli ühe lapsiku idee peale, mis ehk isegi töötaks soovide kohaselt. Ta läks koju, enda päriskoju, kus oli enamik enda ajast siiani veetnud. Maja juurde jõudes, koputas ta valjult uksele. Seal ei pidanud ta kaua seisma, kuna ema avas peatselt ukse. Pauline marssis sisse ja tervitas peanoogutusega isa, ema. Pauline ei peatunud aga pikemalt ning kõndis paremale, kööki, võttis sealt sahtlist tikutoosi, avas, kontrollimaks, et seal midagi sees on, ning jalutas üles enda tuppa, kust edasi vannituppa. Voodi kõrvalt aknalaualt võttis ta mõned küünlad ning viis vannituppa suure peegli ette. Need põlema süüdanud, sulges ta ukse ja seisatas järgmisena jällegi peegli ees.
Järgnevaks läbis ta tuntud rituaali vaimude väljakutsumiseks, võttes isikuks Surma. Ta jõllitas pingsalt peeglit enda ees, oodates mingit märki vikatimehe ilmumisest. Möödus minut, teinegi, veel kolmas. Midagi ei muutunud. Ta pööras pea eemale, et hakata enda tuppa minema, kui kuulis mingit väga madalat heli. Tundus, et keegi naerab, irvitab. Pauline pööras aeglaselt end taas peegli poole ning pupillid silmas läksid üliväikeseks. Peegel oli üleni mustaks värvunud, kuid seda peeglisiseselt, mitte –väliselt. Peagi võis ta eristada peegli keskel üht kondist suud ja kapuutsi.
„Tervist, Pauline,“ kõlas madal, sind läbiv hääl. Naine neelatas valjult.
„Tere…“ ei osanud ta kuidagi muudmoodi vastata.
„Sa kutsusid mind?“ jätkas Surm õudu tekitava tundega.
„Kutsusin. Ma tahan, et sa mind endaga kaasa viiksid,“ suutis ta lõpuks midagi mõistlikku ütelda. Selle peale hakkas kujutis peeglis aga madalal häälel naerma, tekitades naises külmavärinaid.
„Oi, oi, Pauline. See ei olnud mitte mu kavatsus. Sa küll sooritasid enesetapu, pidades seega läbima kõik Põrgu tuled, ent hetkel oled sa Maale nii keha kui hingega kinnitatud, siit pääsu ei ole,“ kõlas Surma õel, õpetlik ning kontrabassi heli meenutav hääl. Pauline silmad muutusid vesiseks, kui ta sirutus kujutise järele peeglis. Pind pidanuks olema tahke, kõva, sile, metalne. See seal oli aga pehme, et mitte ütelda vedel. Mis füüsikalise jõuga see seina küljes oli, pole teada. Küll aga kadus Pauline peegli sisse, justkui oleks keegi ta käest sealpool haaranud ja tõmmanud.
Pauline seisis püsti mingil tulisel, punakaspruunil maastikul. Enda ümber nägi ta tühjust. Ta oleks olnud justkui kõrbes, mille pind on aga kivine, mitte liivane. Seal oli põletavalt kuum. Enda selja taga oli tal kalju, milles olid mõned koobastelaadsed augud. Mõnedes nendes põles tuli, teistes oli lausa inimene kuumuse sees kärssamas. Ta ei kavatsenud aga ühele kohale kauaks seisma jääda, kuna ta oli sinna tulnud eesmärgiga. Selleks oli surra. Ta läks ühe tühja tule suunas, kuhu ka sisse astus. Ta valmistus põrgutulede tulitavaks kuumuseks ja valuks, ent seda ei tulnud. Kui ta tule keskel mõnekümned sekundit seisnud oli, ohkas ta valjult ning astus sealt välja. Nähtavasti ei oodatud teda tõepoolest selles paigas. Selles paigas, kus ta arvas, et on kõigil pelgupaik, olgu see siis pärast surma või enne seda.
Ta märkas üht väikest teed kaljust läbi minemas. Suuna võttis ta otseloomulikult teisele poole, kuhu rada arvatavasti viis. Ta pidi oma kümme minutit jalutama, kuna otsa ega äärt ei paistnud. Täiskäik edasi, kuna ainus teine võimalus olnud tagasi jalutada. Peagi hakkas ta otsa märkama. Seal põles väike tuluke, mis lähemale jõudes õige pisut ainult kasvas. Kohale jõudes osutus see järgmiseks tuleks sealpoolse kalju servas. Ta jõudis välja lagendikule. Järgmine kalju oli kümneid meetreid eemal ning kummalegi küljele avanes lõputu vaade. Ta kõrvus hakkas kajama üks õel naer, mis hetke pärast konkreetselt ühest suunast tules. Ta pööras end heli allika suunda ning märkas seal Surma.
„Lootsid, et leiad siit enda lõpu? Ära nõnda naiivne ka ole, kuigi, seda lõbusam mulle,“ itsitas ta taas enda õõvatava häälega. Pauline tahtis hakata vastuväiteid esitama, kui äkitselt oli mehekujutis mustas täpselt tema ees ning sirutas oma käe naise kehasse. Ta tundis ahastust, valu, surma, piinlemist ning… õnnelikkust. Ta oleks oodanud, et nüüd on see koht, kus ta päriselt ära sureb, ent ootamatult tõstis Surm ta hoopiski horisontaalselt püsti ning viskas ta ühte eriti suurde tulle. Enne, kui Pauline midagi öelda jõudis, nägi ta enda ees ust, mille vastu ta oma pea ära lõi. Ta oli peeglist sellise hooga välja hüpanud, et pidurdamiseks ei jätkunud lihtsalt aega. Ta hõõrus reflekselt oma pead, kuigi reaalsuses ei tundnud ta midagi. Peatselt kostus koputus uksele.
„Pauline! Oled sa terve?“ kõlas ema hääl. Seejärel uks avanes ja peaaegu naise kuju omandanud ema tormas sisse. Ta asetas käed ümber tütre ning kallistas teda. Pauline tahtis samaga vastata, kuid naise haare tema ümber oli liiga tugev. Ta tahtis end lahti rebida, ent käed ei andnud järele.
„Ema, mida sa teed?!“ kõlas ta veidi halav hääl.
„Anna andeks, tütreke,“ oleks tal ehk võimalikkuse korral pisar üle põse jooksnud, vähemalt häälest võinuks seda järeldada. Haare tugevnes veidi veelgi ning sekundite möödudes lasi ta Paulinest lahti. Tüdruku käed olid tugevasti selja taha kinni seotud.

kuigi keegi ei näi seda tahtvat, siis postitan ikkagi ka viimase osa.







Hetke pärast astus vannituppa Roger, hoides käes suurt raamatut. Ema oli juba küünlad maha asetanud ning põlema pannud, soola ühenduseks ringi kallanud. Mees lausus paar kahtlase kõlaga lauset ning sirutas rusikas käe enda ette. Ajas sõrmed laiali ning peopesast kukkus välja paar juuksekarva. Ta jätkas sõnade lausumist ja hoidis endiselt oma kätt Pauline kohal. Jane’i keha hakkas taaskord värisema ning õrnalt rappumagi. Sõnad kordusid, kordusid ja kordusid. Peagi võis aga näha väikest udupilve kehast kogunemas selle kohale. Peagi oli see juba ühe kuju moodi. Tegelikkuses aga Pauline hing, vaim. Roger tõstis oma kätt veidi kõrgemale ning udukogu liikus samamoodi. Ta tõstis seda veel veidi kõrgemale ning vaatas Rose’ile otsa. Nähtavasti pidi tulema nüüd see koht, kus Rose läheb ise tühjakstehtud kehasse. Roger aga vaatas sügavalt oma naise silmadesse, mis kergelt paanikaga täituma hakkasid.
„Vabandust,“ sõnas ta nii vaikselt, kui sai, et keegi seda päriselt ei kuuleks. Ta tõsis udukogumi vertikaalselt püsti ning lennutas selle oma naise suunas. Hing oli sinna kehasse sisse läinud. Rose karjatas hetkeks, ent see oleks justkui kellegi poolt summutatud.
Elutu keha lamas maas ning Rose vaatas arusaamatult enda ümber ringi. Kui ta märkas surnukeha, kiljus ta korraks.
„Mis minuga juhtus!?“ läksid ta silmad suureks ning ehmunuks. Seejärel naine aga raputas pead ja õlgu.
„Minuga ei juhtunud midagi. Sinuga juhtus,“ kõlas sama hääl ent teise kõlaga.
„Ema?“ kuuldus taas esimene hääl.
„Pauline?!“ oli ema aga veidi ärritunum.
„Roger? Mida sa tegid?“ küsis Rose nüüd oma mehe poole pöördudes.
„Mida ma tegema pidin,“ sõnas ta kiiresti ning kiirustas siis koos raamatuga allakorrusele. Rose vaatas arusaamatult enda ümber ringi.
„Pauline? On sinuga kõik korras?“ ei kadunud ema mured. Vastust aga ei kostunud.
„Pauline? Kuulad sa ka mind?!“ küsis ta veidi valjemini, kui siiski ei midagi. Tulid korraks külmavärinad.
„Ema. Mis siin just toimus?“ rääkis Rose justkui iseendaga. Naise keha väänles hetkeks külmavärinate käes ning arvatavasti tuli ema hing taas esiplaanile.
„Isa reetis meid,“ tunnistas ta ausalt ning kiiresti. Seejärel, olles heitnud viimase pilgu veel Jane’ile, sammus ta uksest välja.
Ema, ema! Ära jäta mu eelmist keha sinna, see võib veel pahandusi tuua. Ema? Miks sa isa üldse usaldasid. Ema, kuidas võisid? Ema, miks sa aru ei saanud?...

Möödunud on kolm aastat. Rose on inimesena taas Maa peal. Tal oli oma maja, kus ta oma koeraga elas. Rogerit ei olnud nad tollest sündmusterohkest õhtust saati näinud.
„Jimmy! Tule siia, kutsu!“ kutsus Rose ühel õhtul koera väljast tuppa.
Ema, ma ju vihkan koeri, kõlas naise peas tütre hääl. Kas sa teed seda meelega? Oli kuulda hääles kerget irooniat.
Ning sa tead, kuidas ma olen alati endale koera tahtnud, vastas Rose oma mõtetega ning naeratas vaikselt iseendale, kui ukse koera järel sulges.
Järgmiseks võtame kilpkonna? Küsis Pauline taaskord. Meil on ju sajandeid, aastatuhandeid aega, tuletas ta emale meelde.
Tõsi ta on, kullake, vastas ema õrnal toonil ning silitas koera.

Kas poleks mitte ilus lõpp? Oi, kui ta vaid nõnda oleks olnud.
Tegelikkuses, kui ta seal ukseavas seisis, koera oodates, tundis ta äkitselt rinnus teravat valu, mille tõttu ta hetke pärast ka maha kukkus.
Ema! Ema! Tõuse püsti! Karjus Pauline oma mõtetes Rose’ile. Ta tundis, kuidas ta vabaneb, rebendub lahti sellest kehast ning tõuseb aina kõrgemale. Ta nägi välja täpselt nagu paar aastat tagasi, oma väikses kümneaastases kehas. Rose aga ei liigutanud ega liikunud. Pauline jäi lae kohale hõljuma, kuna mateeria tal kõrgemale takistas tõusta. Sinna ta aga pikemalt ei jäänud, kuna kukkus sekundi pärast kohe taas maha ning tundis selle valulikkust oma näos ja kätel-jalgadel. Hetke pärast kuulis ta kusagilt eemalt üht õelat itsitust, millele lisandus kohe ka teine, veelgi õõvastavam kui esimene.
„UV-kuulid, aitavad alati,“ kõlas Rogeri hääl hämarusest.
„Mul oli hea meel, et abiks sain olla,“ vastas madal, keha läbiv hääl, mille Pauline pikema mõttepausita Surmale omastas. Pauline tõusis nii kiiresti püsti, kui sai ning astus paar sammu välja. Ta ei näinud seal kedagi. Tänaval aga oli üks inimene. Ta jooksis tema juurde.
„Härra, vabandage, palun kutsuge kiiresti kiirabi, mu emal on midagi viga. Härra! Härra!“ oli ta hääl manguv ning hädaldav. Mees aga ei peatunud ega teinud üldsegi välja. Ta hüppas tollele jalge ette, ent too jalutas julmalt temast läbi. Pauline jäi ahastavalt seisma ning sekundite möödudes ruttas taas tuppa, esikusse, peegli ette. Ta ei näinud seal kedagi. Küll aga tundis ta sinikat, mis lõuale tekkima hakkas. Ta nägi silmanurgast liikumist ning pööras pea kiiresti ukse suunda. Ema tõusis püsti. Ta pühkis kätega oma riided enamvähem puhtaks ning kõndis kerge itsituse saatel uksest välja. Hetkega ilmus tema kõrvale Roger.
„Võttis aega, mis ta võttis, aga tehtud saime,“ tegi mees oma naisele komplimendi ning nad jalutasid edasi pimedusse, mis terve linna peale laskus, jättes Pauline surelikkust tundva hinge igaveseks maailma hõljuma.
Tema suurim hirm sai tõeks. Mis saab siis, kui surma ei tulegi?

Tegin cover'i raamatule xD

Mm, lahe Lõpp oli siukene ootamatu ... Mm, järg tuleb vn ?

Hetkel olen ma jõudnud läbi lugeda vaid viis osa, kuid ma lihtsalt pean kommenteerima, et mainida, kui väga mulle see cover meeldib. Ning ma luban pühalikult, et üritan selle jutu ka algusest lõpuni läbi saada

järge kindlasti mitte ma ei oskaks midagi kirjutada sinna jätsin ta igavesti piinlema, paras talle x'D kuigi ta nagu süüdi otseselt milleski ei ole.

Paberi peal oleks kindlasti parem lugeda. ma vist pean ikka selle A5 formaati ümber tegema.... hmm. nojah. spare time, here it goes

Nii, ma lõpetasin just selle loo lugemise
Väga huvitav teemaarendus ja lahendus, sisu oli ka parajalt köitev ja müstiline.
Kui see poleks lõpetatud, küsiksin ma ilmselt uut osa, aga igal juhul...
Väga hea, tõesti väga hea. Meeldis

aww nii tore, et kellelegi vähemalt meeldib

uut osa on lihtne küsida, eksole aga teemat arendada, et saaks uut osa kirjutada on teine asi

Tead , ma lugesin su 21 osa järjest ühe õhtuga läbi .

Ja mulle meeldib see .. Kiiksuga lood on iseenesest head , minujaoks .

Ja tahaks uut osa . I rillirillilrillirilli laik it . : )

Ja raamatu cover omab ära , ( y ) : )

ja millest uues osas juttu tuleks?

koveri tegin teise versiooni ka, eestikeelse, mille siis coveriks panen, kui välja prindin (sellega kunagi hakkama saan). aga tähh.

ja ma loodan, et su silmad elavad

Oh...
Mulle väga meeldis. VÄGA.
Eriti lõppp. Piinleb nüüd seal lõpmatuseni. Muhahha..
Aga kas Roger näitas talle neid mälestusi,kus Pauline end kogu aeg ära tappis?? Ja miks???
Vot ei saanud aru sellest.
Jamh. Muidu oli ülihea.
Ja cover on lihtsalt SUPER.

see pidi muidu müsteeriumiks jääma

aga ma võtaksin seda pigem nagu hoiatusena Rogeri endiselt ohvrilt. ehk kui sa ehk oled näinud Ghost Ship'i, nagu seal see peategelane (halb) oli, kes neid hingi kogus. midagi taolist. ehk Roger on sellel alal juba kaua olnud
Kuigi samas see võis olla toosama tegelane, lihtsalt tema hing oli juba kellegi teise noore keha omastanud, ent sellega kaasnes nö taassünd, ehk eelnevast ei mäletanud midagi ja nüüd ta piinleb, kuni siseneb jälle kellegi teise kehasse, milles elama hakkab, kuni samasuguse lõpuni.

mõtle ise, kuidas sulle rohkem meeldib

aga lahe, et keegi seda läbi viitsis lugeda täh! :)

kuidagi...liiga lapsik...
See oleks nagu muinasjutt....
Võiks ikka tõsine olla...
ümbruse kirjeldusi rohkem ja võiks jamh...rohkem nagu õudusjutt olla...
Muidu on lihtsalt järgmine hea idee ja hea pealkiri raisku läinud...

come on, tüdruk oli 10 aastane, sa ei saagi väga täiskasvanulikku käitumist oodata (mida ta siiski tegi). ja vahepeal peab nalja saama. ja see oli esimene suurem projekt. ehk sorri, aga mina seda muutma ei hakka. läks perse, läks, vähemalt tegin ära, ei jätnud pooleli. ja ühele inimesele see vähemalt väga meeldis. kuigi mulle meeldib see iga hetkega aina vähem.

Lala, mulle su jutt meeldis :)
Mul on ka nii, et enda jutud eriti ei meeldi, ei tea miks teised neid kiidavad

mulle see konkreetne lihtsalt eriti ei meeldi enam. MMS on parem