La Morte..

Segaseks läks asi.
Ei saa aru enam... :d
Ootan uut ! (:

usun ainult mina saan vist aru xD




Pauline vaatas äkitselt kannatamatult ringi. Ta häälitses soovide täitmatusest ning trampis elutuppa. Ema järgnes talle mõistmata, mis järeldusele ta tütar jõudis.
„ISA!“ ütles ta iseenesest mõistetava hääletooniga.
„Mis temaga on?“ ei saanud ta aru, mida Pauline mõelnud oli.
„Rose, mida sa isast tead?“ alustas ta küsitlust.
„Isast? Tahad fakte teada, räägin sulle, mis talle meeldib, või mis mõttes?“ ei mõistnud ema täpselt tütre tahtmisi küsimuses.
„Ei, ei! Mitte seda! Räägi mulle, mida sa ta minevikust tead?“ selgitas ta kannatamatult, kell tiksus ja tal polnud enam kaua aega.
„Ta sündis 1972. aastal kolmanda pojana perekonnas, vanemate juurest lahkus üsna peatselt..“
„EI! Mitte seda! Kas sa oled kindel, et ta on... inimene?“ segas ta emale vahele.
„Inimene? Selles palju eksimisvõimalust ei ole. Mis teised variandid siis on?“ küsis ta kohe vastu.
„Noh.. kui sina jälle.. maa peale tuled... kas sa oled ka siis jätkuvalt.. inimene, või peaks kuidagi teisiti sind kutsuma?“ küsis Pauline ettevaatlikult.
„Ikka inimeseks. Ma olen liigilt ikkagi sama. Kõigest.. korra surnud. Ja seda enam mitte kunagi tegev.“ Meel läks Rose’il kohe rõõmsamaks, kui mõistis, mida tütar mõtles.
„Siis... Kas sa oled kindel, et ta juba ei ole.... surematu?“ küsitles tüdruk ema edasi.
„Üsna kindel. Kuigi.. kui ma nüüd lähemalt mõtlen, siis ega ta palju muutunud küll ei ole selle ajaga, kui ma teda kohtasin. Kas sa... arvad sama, mida mina?“ küsis ema nüüd tütrelt kulm kortsus.
„Ma arvan, et pigem mõtled sina sama, mida mina. Ma tulin ikkagi selle peale enne sind,“ parandas Pauline vanemat ja pilgutas silma. Ema sattus samuti kergelt ärevusse.
„Aga.. kust sa võtad, et ta juba muundunud on?“ pidi ta küsima, et kindel olla.
„Sest.. kui mulle minevikku näidati meie majast, siis tema oli seal. Ja aasta oli 1945! Teine maailmasõda! Ta ELAS siis! Kuid siiski jääb mulle arusaamatuks, miks ta tahab meid endid sealt välja saada?“ arutles Pauline nüüd juba üsna omaette. Ema kortsutas jällegi kulmu.
„TEMA tahab teid majast välja saada?“ ei mõistnud ta jällegi tütart. Tüdruk ainult noogutas seepeale, kui tal meelde tuli, et ta ei jõudnudki sellest emale rääkida.
„See oli täna öösel, lähedal eilsele. Vannist ma rääkisin ja rätikust ka. ISA lavastas sinu süüdlaseks! Kas sa oled temaga hiljuti kohtunud? Kas ta käib ka sind külastamas??“ tekkisid tal nüüd uued küsimused.
„Ta käib tõesti mul vahel külas. Viimati oli see paar päeva tagasi. Kui te kolinud olite, pärast seda veidi.“ Tuletas ta meelde. Pauline noogutas asjalikult.
„Siis ta arvatavasti seda tegigi. Aga kuidas... Ema, kas sul on mingeid.. üleloomulikke võimeid, kui sa inimeseks taas saad?“ tahtis ta teada. Ema mõtles mõned hetked.
„Enda teada nagu ei tohiks olla, kuid ma ei tea ka täpselt. Praegu on mul tegelikult võimalik vaimuna taas maale tulla. Ehk poltergeistina.“ See pani tüdrukut mõtlema. Ehk oli tõesti võimalik, et ta suutis mõistust petta? Tungida mu ajju ja valed pildid sinna sokutada?? Aga miks ta pidanuks tahtma mulle minevikku näidata? See ei ole loogiline. Miks ta tahaks, et ma jälile saaks? Kas ta teab juba, et ma siin olen? See oligi ta eesmärk, must lahti saada? Kuid kui ma nägin ajalugu, seal oli ikkagi väike tüdruk. See olin mina. Ei ole nii! Ma olen KA surematu??? Kus on loogika? Ma ei saa olla! Miks ma siis midagi ei mäleta? Kas ma elan tõesti paralleelset elu? Kahes ajas korraga? Nagu temagi?

Sügav midaiganes.
Aga uut ootan ikkagi.

Olgu, viimaks lugesin su 10. osa ka läbi
Tead, suht huvitav :)
Aga mitu osa tuleb kokku üldse? Ja kas sul on kohe seal osade pealkirjad mõeldud, või sa kirjutasid need siis kui sa osad siia lisasid?

xD plaanis.. ma ei teagi. 20 võiks ikka ära tulla. ja need ma kirjutan siis, kui kas peatüki kirjutamist alustan või lõpetan, oleneb, kuidas ette tean.






„Pauline! Kullake! Kas sa kuuled mind?“ kostis Rose’i hoolitsev hääl, kui ta on tütart murelike silmadega vaatas. Vastust ei tulnud. Ta istus lapse kõrvale ning raputas teda õrnalt. Ka see ei muutnud midagi. Järgmine katse oli tugevam väristus. Ka sellele ei tulnud mingit pilgu pööramist. Rose ohkas ja tõi köögist klaasi vett, pärast ühte reageerimiseta kutsumist asetas ta klaasi tütre kohale ning kallas vedeliku talle pähe. Sellepeale kostus seni tundemärkideta kehast ahhetus ja Pauline tõusis püsti.
„Miks sa seda tegid??“ sõnas ta üsna vihasel toonil ning vaatas kissitades emale otsa.
„Sest sa ei ilmutanud endast mingeid elumärke?“ vastas ema pakkuvalt ja kehitas õlgu. Laps tahtis talle midagi vastu käratada, kuid pidi nentima, et oli tõesti väga mõtteisse vajunud. Seejärel ta istus taas diivanile ning hakkas valjuhäälselt arutlema, et ema oma arvamuse ja mõtted samuti ütelda saaks, et asi ehk kiiremini laheneks.
„See ei saanud olla isa. Tal ei ole selliseid võimeid. Aga ta oli tookord seal. Kuidas, ma ei tea, aga ta oli seal. See hääl oli liiga unikaalne, et mitte samastada temaga. Aga keegi on sinu juures käinud, arvatavasti mingit infot saanud ja sind süüdlaseks lavastanud. Keegi tahab, et ma, kas vähem siin oleksin, või mind endast väja või segadusse ajada. Kes seda tahaks? Ainult isa on ju siin käinud. Või on keegi veel?“ tahtis ta emalt teada.
„Ei, ei ole keegi käinud. Minu teada mitte. Kuigi ma pean ka vahel magama... aga ma ei ole märganud küll sissetungimise märke ning nagu sa tead, ma ainult sellele reageeringi. Miski kutsub mind alati sinna, kui käsi uksepiidale langeb,“ vastas see kulmu kergitades.
„Aga mis või kes see siis olla võiks?“ arutles ta edasi. Tekkis paus, mil ühtki sõna ei lausutud. Minutite möödudes katkestas selle äkitselt Pauline. „Mul on väga vähe aega!“ sõnas ta jäigalt.
„Aega milleni?“ ei mõistnud ema jällegi, mida tütar rääkis.
„Ma tulin siia enne koolist. Ja ma unustasin, et mu keha jääb selleks hetkeks külmaks. Nad arvasid, et ma olen surnud ja viisid keha kuhugi ära. Ma ei ole seda siiani leidnud. Kolm tundi saab varsti täis... Sa pead mind aitama! Kui ma seda ei leia, olen ma igavesti siin lõksus! Kuigi ma võin ka end ära tappa, aga see ei ole mu jutu mõte. Kust ma küll end leiaksin? Kas sa tajud kuidagi midagi maa peal? Suudad sa ütelda?“ oli Pauline nüüd juba kergelt uuesti paanikas, kuna ta tõesti ei tahtnud lõksu jääda. Või veel hullem, surma saada. Mitte nii noorelt, mitte nõnda varakult. Ema jäi aga korraks vaikseks ja sulges silmad, millelegi kontsentreerudes. See pani Paulinet kulmu kergitama. Küll aga ei hakanud ta midagi ütlema, kartes, et see võib ühenduse katkestada. Rose avas rahulikult silmad ning puuris oma pilguga tütart.
„Noh, räägi nüüd! Mida see tähendas?“ küsis laps kannatamatult.
„Kas sa tahad teada, kus sa praegu oled?“ sõnas ta sama tingliku näoga nagu ennegi.
„Muidugi tahan, mida sa siis arvad?“ ei suutnud ta ära imestada, kui külmalt ema sesse suhtus. Rose aga tõusis püsti ja vaatas nüüd vanemalikult tütrele alla.
„Siis lähme!“ lausus ta lõpuks elevat nägu näidates. Pauline ei saanud algul aru, mida ema sellega mõelnud oli, kuid hetke pärast oli tema sama õhinal ning tõusis samuti diivanilt, küll mitte väga palju pikkusest sellega muutudes. Nad hakkasid käsikäes ukse poole sammuma, kui järsku Rose peatus.
„Me pole enam üksi.“

Uu.
Sellest sain ma ikka praegu aru, et põnevaks läks. xD
Seega - UUT!

see on sissejuhatus järgmisesse peatükki, mis tuli siiani kõige kõige kahtlasem





Pauline ohkas tüdinult. Oli temale juba piisavalt saanud üllatustest, nii positiivsetest kui ebameeldivatest. Ta viis pilgu akna poole ja märkas üht keha lähenemas. Isegi uduse pildina oli võimatu näha üht mehe kuju. Samm oli tal kiire ning konkreetne. Rose’i näole ilmus naeratus ning ta liikus kergelt ukseni, mille avas ise kõrvale astudes. Peagi oli kuulda samme ning itsitust. Ema nägu säras kui ukseavasse ilmus Roger ning viimane suudles kiiresti naist.
„Mis sind täna siia tõi?“ küsis Rose mehelt, nägu endiselt õnnelik.
„Kõigest kerge mure,“ vastast too nägu elutuppa pöörates ning kergelt võpatades, kui seal nägu enda tütart. „Kullake, sina samuti siin!“ sõnas ta üllatunult ning kõndis väga kiirete sammudega laspse poole, keda ta pikalt kaisutas. „Ma muretsesin su pärast! Nad helistasid mulle ja ütlesid, et sa olid koolid lihtsalt ära surnud. Ma teadsin, et see ei saa täielik tõsi olla, arvasingi, et su siit võin leida, kuid ometigi oli see nõnda vabastav rõõm sind siin näha!“ seletas ta kiiresti ning vaatas siis Paulinele veidike aega silma ning suudles ta laupa. „Ära sa enam kunagi nii tee!“ lisas ta kiiresti ka hoiatuse, kuid kallistas siiski teda uuesti. Tütar mingit vastupanu ei osutanud, vaid vaatas teda tuimalt.
„Kui ma tagasi ei saa, siis ei pea sa selle pärast enam muretsema,“ sõnas ta vihjavalt emale, kuna nüüd oli neil tõesti juba kiire. Ta oli kahe maailma vahel olnud juba üle kahe ja poole tunni. Rose vaatas korraks segaduses olevalt ringi, kuid paari sammuga oli tütre juures ning haaras talt käest ukse poole taaskord suundudes. Enne veel peatus ning pööras korraks isa poole.
„Sina jää siia, meil läheb kahekesti kiiremini,“ sõnas ta järsult ning tegi kannapöörde, kergelt jooksma hakates, kui uksest väljunud olid. Pauline suutis vaevu sammu pidada, kuid märke nõrkusest ta ei ilmutanud.
„Nüüd!“ hüüdis ema ning lausus endamisi paar lauset. Samal ajal tegi seda ka Pauline ning äkitselt olid nad kadunud.
Aeglaselt avas laps enda silmad, märgates, et nad olid ühes rohkelt valgustatud vaikses hoones. Inimesi valges liikus edasi-tagasi.
„Sinna!“ lausus ema kiiresti ning hakkas jätkuvalt käsikäes tütrega ühe koridori otsa poole suunduma. Äkitselt enne uksi pööras ta paremale, kus olid trepid. Neist suundusid nad otsejoones alla. Teekond alla jätkus läbi nelja korruse, kuni nad lõpuks pimedasse keldrisse jõudsid. Rose lülitas lambi põlema ning nad kõndisid veel edasi, kuni ühe kitsa koridori lõpus paistis valgus. Ema hakkas jooksma, Pauline rebis end ta käest lahti ja jooksis veidi tagapool. Meetrite möödudes kasvas hele tuluke hoogsalt, et oli võimalik eristada selle ümbruses olevaid seinu ning lahtist ukseava. Sinna jõudes pööras Rose ukseavast sisse ning nende ees lebas naise tütre surnukeha. Esmalt oli see liialt pilkupüüdev, et mitte märgata selle ümber toimuvat segadust. Ka Paulinele oli see kohutav näha end surnuna, kuid teada, et sa ei ole seda tegelikult.
„Mida ma nüüd tegema pean??“ küsis ta närviliselt ning vaatas kurbade silmadega ema.
„Mine sinna, enda kohale, viska pikali, täites täpselt enda koha. Mine korraks minu juurde ja tule tagasi. Nii nagu sa tavaliselt teed, kui sa tahad põgeneda ning naasta.“ Pauline talitas kiiresti ning konkreetselt. Oli näha vaimu liikumas elutu keha poole ning edasi teda enam ei olnud. Möödus teinegi hetk ning siis, kui laps pidanuks juba silmad avama, ei teinud ta seda. Rose läks ise ka juba kergelt paanikasse, mis võis juhtuda? Alles siis märgas ta milles probleem oli. Keha ümber tegutsesid oma viis arsti, üleni valges, isegi nägu kaetud, käed aga üsna punased. Ema pidi ahhetusest riiuli ümber kukutama, kui nägi, et nad olid lapse üleni lahti lõiganud. Just tol hetkel nägi ta ühe mehe käes tütre elundit, mida ta eemaldada tahtis. Emainstinktid lõid välja ja ta muutus vihaseks. Märgates aga laua otsas anumaid, milles juba oli midagi, pidi ta nad kõik ära tapma, kui mõistus poleks SOS! karjunud. Tal oli neid vaja, et tütar ellu jätta. Ta ei saa nõnda ju ringi käia. Või saab? Küsimus torgatas kollaks Roseile pähe, kuid ta heitis selle kiiresti kõrvale. Kuidas saab laps ilma organismita elada. Loogikavastane. Meeleheitlikult mõtles ta välja võimalusi, kuidas arste mõjutada. Korraga muutus ta nägu tõsiseks ning silmad jäid õige pilkukile. Tüdruku maksa käes hoidva arsti käed tardusid järsku paigale ja hakkasid tagasi kõhuõõne poole liikuma. Teised viisid kiiresti pilgu doktorile.
„Mida sa teed? Meil on vaja seda!“ kõlasid kaebused ühe vanema meesterahva suust.
„Ma ei tea! Mina ei tee seda!“ proovis organit käes hoidev arst end vabandada ja proovis kätt taas eemale tõmmata, kuid tema tahtele ei allutud. „Mis toimub??“ ei mõistnud ta jätkuvalt. Rose naeris vaikselt omaette ning teistele kuulmatult, kui nägi oma plaani toimimist. Seejärel vaatas ta taas anumaid laual. Kõigis neist oli vedelik, kuid kahes viiest olid esemed sees. Elavad esemed, mis lähemal uurimisel osutusid elunditeks. Ta mõtles mõned hetked, mida edasi teha. Tähelepanu oli hajutatud ning doktori käed olid vabad. Ta hakkas taaskord maksa eemaldama, kuid Rose sai veel vihasemaks. Paari sekundi jooksul oli organ taas kõhuõõnes ning arsti käed liikusid teravate opereerimisriistade poole. Arsti nägu oli täis õudu ja hirmu.
„Appi! Aidake mind! Hoidke mu käsi kinni!“ karjus ta meeleheitlikult, kui teised kohmakalt tema poole liikusid. Enne aga, kui keegi temani jõudis, olid ta käed haaranud ühe skalpelli, mis hoogsasti ta enda kaela poole liikus. Enne veel, kui keegi ta käest haarata jõudis, suundus selle teravik hingetoru poole, kus sügavale sisse tungis ning sealt paremale edasi suundus. Momentaalselt jäid teised tardunult oma paigale, sekundi pärast astusid nad verekoldest eemale, et sellega end mitte määrida. Ahhetavad näod ei kadunud aga minutite vältel, kui punane keha tõmblevalt aeglaselt maha vajus. Rose’i nägu oli naerul nii kaua, kuniks tema kõrvale ilmus väiksem kogu.
„Pauline!“ hüüatas ta ehmatades. Tüdruk vaatas kurbade silmadega emale alt üles.
„Mis nüüd saab?“ küsis ta väga õnnetu näoga. Rose ei osanud midagi ütelda ega teha. Samas olukorras olid arstid ruumis. Ohates langetas ema kahetsusest pea ning raputas seda.
„Ma ei tea ühtki moodust, kuidas su keha päästa,“ sõnas ta vaikselt. Pauline hakkas sellepeale vaikselt nuuksuma.
„Mis siis nüüd saab?“ küsis ta edasi ning vaatas sügavale ema silmisse. Rose jäi veidike mõttesse. Ruumis toimus liikumine, teised arstid liigutasid surnukeha maast.

Üüh :D Interesting :)

Läheb jah põnevamaks.

eeeh. noh. mul on ainult 15 peatükki tehtud praegu, ma siis alustan uuega kiiresti muidu ei jõua nii kiriesti postitada xD




Rose sulges silmad ning langetas pea, kui oli maha istunud.
„Meil on üks võimalus, aga see ei ole eriti meeldiv,“ ta hoiatas parem kohe, kui pärast.
„Ja?“ tahtis Pauline teada. Ei mõistnud ta, mida ema ootas. Ta tahtis veel elada. Kasvõi natukenegi, olgu siis sinna minek nii valus kui palju inimene kannatama on suuteline.
„Su surnust tagasi kutsuda.“ Ema nägu ei olnud rõõmus, kuid võis välja lugeda, et see oli see üks ja ainus võimalus. Pauline vaatas emale küsivalt otsa, et too jätkaks.
„Selleks on üks raamat, kus on kirjas palju loitse. Üks nendest on siis surnute äratamiseks. Selleks on vaja ühte funktsioneerimisvõimelist hingevaba keha, viite küünalt ning soola.“ Rose’i pani see jätkuvalt muigama, kui tõesed võivad vahel müüdid olla.
„Ja kas meil on kõik olemas?“ küsis kärsitult laps. Ema vaatas enda ümber ringi, kuid peatus siis tütre elutu keha juures.
„Ma kardan, et sinu keha me kasutada ei saa,“ sõnas ta kurvalt ning kui see võimalik oleks, jooksnuks tal pisar üle põse.
„Siis leiame mingi teise!“ Pauline ei olnud järelandlik hing. Ta vaatas korraks ruumis ringi ning naeratas laialt. „Kas mõni neist arstidest kõlbab? Kui me ta mingil organeid kahjustamata moel ära tapame,“ selgitas ta oma plaani lapseliku lihtsusega nagu see ei hõlmaks surma. Rose vaatas hetke suu lahti, kuid sulges selle siis, kuna aeg takka sundis. Ta noogutas ning Pauline jälgis arste paar sekundit. Seejärel ta kõndis ühe noore naise juurde ning osutas temale. „See!“ sõnas ta kindlalt, kuna oli oma valiku teinud. „Ja kuidas me ta hinge sealt välja saame?“ küsis ta uurivalt ema vaadates.
„Las ma tegelen sellega,“ vastas ta emalikult last kaitstes. Pauline kõndis vabatahtlikult naisest eemale ning Rose vaatas talle vihaselt otsa. Seejärel ta hakkas jooksma ning tõukas naise hinge ta kehast, mis hetkega maha langes, välja. Naise hing vaatas ahhetavalt Rose’ile otsa ning tahtis talle kallale minna, kui kuulis, et mehed karjuvad ta kõrval. Ta pööras pilgu neile ning kiljatas, mis pani Pauline võpatama.
„Mida sa tegid?? Hull!“ karjus ta enda surnud keha kohale kummardudes ja kuidagi tagasi saada proovides. Rose ei tahtnud aega raisata ning liikus keha poole.
„Ära muretse, sa ei saa tagasi,“ sõnas ta ükskõikselt ning hakkas keha operatsioonisaali vedama, kuna arstid juba üsna teises toas olid.
„Ema! Nad tulevad!“ karjus abitult Pauline teiste meesarstide peale näidates. Rose ohkas tüdinult ning lükkas nad tagasi, lukustades ukse seestpoolt. Ta otsis kapist küünlad ning tikud ja pani need põlema. Seejärel asetas ta need ümber keha: üks pea juurde, teised kaks küünarvarte lähedale ja viimased jalataldade juurde. Seejärel tiris ta kinnisele soolapakile ühe augu sisse ja kallas seda küünalde vahele ühenduseks. Ta tõstis korraks näpu, et Pauline ootaks, kuigi teadis, et ta teeb seda nii ehk naa, ja kadus siis momentaalselt. Sekundite möödudes oli ta tagasi, suur raske raamat käes. Ta lehitses seda veidi, kuni peatus üsna raamatu keskel.
„Mine keha sisse,“ lausus ta tütrele, et loitsuga alustada saaks. Pauline noogutas ning tegi seda. Rose vaatas, et kõik küünlad põleksid ning asetas siis sõrme kohale, kust ta lugema hakkas.
„Shu nau hallfard, de cholde vui nderwall, maihukallord polamde, valderschtedt xonda uil morte na fralde, xonda uil morte na kelward, xonda uil morte na lander, xonda uil morte na feldaur!“ sõnas ta kahtlases keeles, mida edasi, seda jõulisemalt, kuni lõpuks vaikis. Õhkkond oli muutunud raskeks ja hapnikku oli vähe. Keha maas oli hakanud õrnalt värisema, kuid Pauline ei julgenud midagi ütelda. Rose vaatas ärevalt maha. Ta ei olnud seda kunagi varem teinud ja ei võinud ka kindel olla, kas seda pidi lausuma surelik või mitte. Järsku käis väike pauk ning sool hakkas põlema, moodustades ringi ümber keha. Pauline tundis, kuidas ta hakkab sulama, ühte sulama selle kehaga, justkui keevitataks neid mehhaaniliselt kokku. Kuumus muutus kõrvetavaks, kuni lõpuks kadus järk järgult. Ta tundis tugevaid lööke rinnas, mis üsna aeglasest päris kiireks läksid. See oli ta pulss, mille tunde ta vahepeal ära oli unustanud. Lai naeratus levis ta suule ja suure hooga tõusis ta püsti, laialt naeratades ja ema poole joostes, et teda kallistada. Rose vaatas lõpuks õnnelikult, et loits toiminud oli ja pani siis raamatu kõrvale, et oma last, kes nüüd temaga sama pikk oli, kaisutada. Ta oli õnnelik, väga õnnelik, et suutis oma lapse elu päästa. Kahjuks aga ei vaadanud ta loitsu kõrvalmõjusid, mis hilisemat palju mõjutas.

Halvaendeline lõpp...

indeed xD kuigi tegelikutl see NII suur rolli ei mängi see viib lihtsalt raamatu peapoindini

Nähh.

mida?

Nii.
Ma olen lugemisega küll alles kuskil kolmanda peatüki juures, aga mulle meeldib see jutt. Sul on väga huvitav kirjutamise stiil, mis tekitab soovi kogu aeg edasi lugeda :)

Pudikeeled on lahedad, jaa
But.. mis on kõrvalmõjud?
Tuleb konsulteerida arsti või aapteekriga.

see selgub ka hiljem. et siis.. hetkeseisuga eelviimane peatükk, kuna ma rohkem pole valmis jõudnud teha xd
aga aitäh!





„Me peaks vist koju tagasi minema. Isa ootab endiselt seal ju,“ sõnas Pauline lõpuks, kui nad seal paar minutit tõtt vaadanud olid. Rose noogutas nõustuvalt ning võttis raamatu kaenlasse, hakates ukse poole sammuma, kui pidi peatuma ja kannapöörde tegema. Ta osutas vaba käe nimetissõrmega teise ukse poole, mis endiselt kinni oli.
„Mida me nendega teeme?“ küsis ta oma lapselt, keda ta juba üsna täiskasvanulikult kohtles, küsis tema arvamust, sellest pärast ka lähtudes. Pauline vaatas esmalt kulmukergitusega, miks ema nii järsu pöörde teinud oli, kuid mõistis siis põhjust.
„Mul on verest tänaseks küllalt, ehk laseks neil minna?“ pakkus ta ettevaatlikult ema silmitsedes välja. Ta ei arvanud, et plaan läbi läheb, ent ta pidi ju proovima, nii nende kui enda heaolu pärast. Sel hetkel jõudis talle midagi pärale. Ta näoilme tardus hirmunult. Kogu keha oli seiskunud. Kuulda oli vaikust rikkuvat klõpsu, millega kaasnesid valjud rahulolematud hääled, mis üsna närvis olid. Pauline pea liikus aeglaselt ja ette vaatlikult üle õla vasakule poole, kus olevad inimesed nüüd vaikisid ehmunult. Paari sekundi pärast üks arstidest ahhetas ja liikus naise juurde, et teda kallistada.
„Oled sa terve, Jane?“ küsis ta naisest endiselt tugevasti kinni hoides.
Jane? Polegi kõige hullem nimi, mõtles ta endamisi.
„Jah, täiesti terve,“ sõnas ta, proovides positiivselt kõlada ning lasi siis ise mehest lahti, mille jaoks ta pidi jõudu kasutama. Ta vaatas üle õla nüüd ema poole, kes seal jätkuvalt seisis ja ootas. Pauline tegi grimmassi, millega tahtis ütelda, et teeb nii kiiresti kui saab, see pole ju tema süü. Mees lasi nüüd samuti lahti ja vaatas murelikult noorele naisele otsa.
„Mis juhtus? Miks sina ainukesena siia poole jäid? Kas sa hoidsid ust kinni?“ küsis ta esmalt murelikult, kuid pärast veidi solvunud ja imestunud emotsiooni vahepealselt.
„Ei midagi erilist. Ma kaotasin hetkeks teadvuse. Lõin pea arvatavasti ära, aga minuga on kõik korras. Kas uks oli kinni?“ kergitas ta nüüd küsivalt kulmu. Jah, tal õnnestus tõde väga hästi varjata, kuid ta kartis endiselt, et käitub oma kehale sobimatult.
„Uks oli kinni, lukus, ma proovisin seda avada, aga ei õnnestunud,“ vastas mees teda veidi kahtlustaval pilgul silmitsedes. Pauline proovis nende kahtlusi peletada ning naeratas säravalt ja laialt.
„Andke andeks, poisid, ma pean nüüd tõttama,“ asetas ta enda ees olevale mehele käe õlele ja vaatas teda veidi vabandavalt. Sisimas oli tal lõbus nendega käituda nagu nad sama vanad oleksid, kuigi tegelikult ei olnud tal enda vanusest õrna aimugi. Mees vaatas nüüd mitte midagi mõistva näoga talle otsa.
„Jane, oled sa kindel? Mis meie operatsioonist saab? Näita mulle oma silmi,“ nõudis ta vähemasti ning võttis kitli taskust välja väikese taskulambi, mida naisele silma näitas, lauge enne kõrgemale tõstes. Tema pahameeleks ei näinud ta seal midagi imelikku. Operatsiooniküsimus ehmatas Pauline siiski veidi ära ja ta mõtles kiiresti vastusevalikutele. Õrnalt hammustas ta enda alahuulde, kuid proovis mitte närvis välja näha.
„Pärast sellist juhtumit mina küll edasi ei tee. Nägid ju ise, mis siin..“ ta ei teadnud, mis nime sinna ütelda, “temaga juhtus.“ Mees vaatas teda nüüd sügava kulmukergitusega.
„Karli mõtled?“ küsis ta õrnalt end väristades. Kohe näha, et külmavärinad. Pauline tänas mõtteis, et ta ise nime oli ütelnud ja noogutas siis kiiresti, pärast mida pöördus taas ukse poole, kus ema juba tülpinult ootas. Mees vaatas imestusega, kuidas Pauline nõnda rahulikult minema kõnnib. Ta ei vaadanud kordagi tagasi ning oli nii kaua vait, kuni ta emaga koos trepini jõudis. Seal heitis ta talle pahase pilgu.
„Ma ei saanud ju niisama sealt ära tulla!“ õigustas ta ennast kiiresti, mille peale Rose valjult ohkas – millega ta laps küll mõtteid vaevab.
„Ma tean! Ma tean!“ sõnas ta kiiresti allaandlikult ja mõtles seejärel, kuidas tagasi saada. See pani teda nägu krimpsutama, kui nad samal ajal trepist üles läksid. Pauline astus vahekorrusel korraks kõrvale, kuna üks mees tast kiiresti mööda jooksis. Rose aga ei liikunud üldse kohalt. Ta oli küll vaim, aga see tekitas siiski ju imeliku tunde, kui inimesest läbi joostakse ja Rose oleks pidanud sellega arvestama.
„Miks sa nii tegid?“ küsis Pauline emalt veidi halvakspanevalt.
„Tegin mida?“ tõstis ta pead ja vaatas arusaamatult tütrele otsa.
„Ei tulnud eest ära, kui inimene sust mööda tahtis minna?“ sõnas ta oma kas-see-ei-ole-mitte-loogiline? näoga ema silmitsedes. Ta arvas, et ta mängib lihtsalt lolli.
„Inimene? Pauline, on sul ikka hea olla? Ei näe hallutsinatsioone?“ sõnas ta viimast sõna eriti vaikselt küsides. Ta ei tahtnud, et tütar taaskord vihastaks. Nad olid seisma jäänud, Rose tütre ees ja teda nüüd veidi murelikult piieldes.
„Misasja? Sa ei näinud, kuidas vanem meesterahvas siit mööda tormas? MINUGA on kõik korras!“ ärritus ta veidi. Kuidas saigi ta ema midagi sellist oma lapsest mõtelda, ei mahtunud Pauline’le pähe.
„Vanem meesterahvas? Ei. Pole kedagi mööda läinud,“ kehitas Rose õlgu, kuid juhtunu pani teda mõtlema, mis põhjuseks olla võiks. Pauline otsustas mitte asja liiga tõsiselt võtta. Ehk oli tema kehal enne mingi haigus, mille tagajärjel see nähtus esines, kuigi tüdrukut see ei veennud. Nad kõndisid taas trepist ülespoole, mõlemal pilk mõtlikult allapoole suunatud, trepile, oma jalge ette. Kui nad esimesele korrusele jõudsid, avas Pauline ukse ja suundus sellest läbi, olles eelnevalt veendunud oma viisakas välimuses. Ta hakkas välisukse poole sammuma, kui tema juurde üks väike tüdruk rääkima tuli.

Jälle põneva koha pealt lõppes.
Aga ma ei saa ikkagi aru. Ma veel ei tea, millest ma aru ei saa, aga küll ma aru saan, sest kui ma aru ei saa, on tegu väga arusaamatu jutuga ja siis see ei meeldi enam mulle, sest ma ei saa aru.
Ootan uut.

ma kardan, et ma kirjutan liiga vähe seletusi. peas on vaata valmis, aga paberile panen vb liiga vähe kirja xd aga kui tekib mingeid konkreetseid küsimusi, siis ütelge pliiiis :)
ja praegu kirjutan siis järgmist peatükki, ehk hetkel veel uut ei saa







Pauline vaatas tüdrukut naeratava näoga, kes samasuguse ilmega ka vastu jõllitas. Piiga haaras naise käest ja tõmbas ta ühe nurga juurde, et temaga rääkida, nagu Pauline eeldas. Jõudnud õigesse kohta, mõned meetrid eemal, pöördus plika tema poole ja kutsus sõrmega Paulinet enda poole. Nii naine ka tegi, kükitas ja vaatas küsiva ilmega tüdrukule otsa. See läks talle veel lähemale, et suu üsna teise kõrva juures oli.
„Kas sa oled surnud?“ küsis ta vaikselt, mille peale Pauline ehmatavalt eemale tõmbus.
„Miks sa seda arvad?“ pidi ta teada saama. Ta haaras lapse õlgadest ja vaatas talle hirmunult otsa.
„Pauline, mida sa teed?“ kostis ema hääl veidi eemalt, mille peale tütar ka pea tema poole pööras.
„Sest sa näed mind,“ selgitas väike tüdruk rõõmsalt korraks naerdes. Pauline pea käis ema ja lapse vahel, mõistmata, mis toimub.
„Muidugi näen sind. Rose, mida sa räägid?“ ei saanud ta jätkuvalt aru, mis ta mõistuse ja silmadega toimus.
„Inimesed ei näe mind. Mina olen surnud,“ kõkutas laps edasi, silmad säramas nagu oleks just kassikulda näinud. See aga ajas Pauline aina suuremasse segadusse.
„Rose. Mis toimub? Sa ei näe teda?“ pööras ta pilgu emale, silmis paistmas õud.
„Ei näe keda? Pauline, ausalt, sa peaksid end kõrvalt nägema. Inimesed arvavad veel, et sa oled hulluks läinud,“ turtsatas ka ema korraks ja vaatas ringi. Paar pilku oli tõepoolest temal peatunud, end mitte kauaks.
„Sa oled surnud?!“ jõudis naisele alles siis kohale ja ta jõllitas oma suurte silmadega nüüd lapse rõõmsat nägu, mille peale see noogutas.
„Ema! Miks ma vaime näen?!?“ oli Paulinel üks nõrkushoog tulemas, ta kartis, et hakkab nutma oma meeltesegaduses.
„Pauline! Siin ei ole kedagi!“ oli ta oma tütre juurde hõljunud ja võttis tal õlgadest kinni. Kaks vaimu olid samas kohas, üksteise sees.
„Ema! Sa ei näe vaime?!?“ muutus ta hääl aina valjemaks ja hüsteerilisemaks.
„Pauline! Rahu!“ proovis ta tütart rahustada, kuna ta oli juba palju pilke pälvinud ja üks õde hakkas nende poole tulema. Rose togis Paulinet, märgu andmiseks.
„Lähme parem, enne kui sind siia kinni pannakse,“ soovitas ta kiiresti ja tõusis püsti, Paulinega koos lahkudes, liikudes trepi poole ja sealt alla. Tütre pilk käis mitu korda seljataha, kus väike laps talle lehvitas, näol sama rõõmus ja õnnis nägu.
„Sa ei näe tõesti vaime? Kuidas nii?“ oli ta suutnud mõne aja pärast, kui nad juba maja välisukse juures olid ja sosistas nüüd iga sõna nii hästi, kui sai.
„Ei näe. Ma olen teistsugune.“ Ema häält oli üsna raske kuulda, kuna ta nii vaikselt rääkis, ent see oli lause, mis pani suure paugu Pauline mõtlemisele. Ta seisatas oma kohal, silmad läksid veel suuremaks kui enne ning isegi suu vajus lahti. Mõnede sekundite pärast hakkas ta õrnalt värisema.
„Aga… aga…miks mina neid näen? Kas ma inimesi ikka näen? Kas ma näen neid mõlemaid?!“ oli ta hääles kuulda närvilisuse nooti. Ema hoidis nüüd tugevasti Pauline õlust kinni ning ohkas sügavalt, seistes, õigemini hõljudes tütre ees.
„Sul on aeg kõik teada saada. Aga arvesta, ma hoiatasin ju sind, sa ise valisid selle teekonna!“ hoiatas ta veel igaks juhuks, kartes, kui suurde ahastusse tütar sattuda võib.

Nonii.
Tekkis küsimus.
Küsimused*
Miks Rose ei näe vaime ja mida Pauline teada peab saama? xD ;D

nendele küsimustele vastuse saamine ongi järgmise peatüki teema

Seda ma usun, aga... ma olen uudishimulik ju !

Sest Pauline on tegelikult surnud ja ta läks teise inimese kehasse. Rose ei ole Nii surnud ja ta ei saa vaime näha

eksole. rose on nagu poolelus ta on undead kas vampiirid näevad vaime? ei nad on ka undead

Kust teate, et ei näe? (kius)
Aga jah... naaaatukene selgemaks muutus asi. Mitte oluliselt.