Allilma ja tagasi

Kas pole teiegi kunagi mõtelnud, mis tunne on põrgus käia? Vastan teile, see on kohutav.

Oli pühapäeva hommik, kui Liisa jalutas mööda Kekli tänavat tuttava juurde. Tänavad olid tühjad ja nende kodude vahemaa oli paar kilomeetrit. Kiiret ei olnud ning aeg ei omanud tähtsat rolli.
Startimisest oli möödunud umbes pool tundi, kui Liisale hakkas tunduma, et teda jälitatakse. Sammu kiirendanud, pidi ta juba jooksma. Pool kilomeetrit lõpust ta ainult sprintiski nii kiiresti, kui suutis, kuni põikas väravast sisse ja kiljatas. Sõbranna jooksis tagahoovist kiiresti kohale, et näha, milles asi on. Liisa taga ei paistnud kedagi. Terve tänav oli tühi. Tüdruk suutis rahuneda, kuid nad koos olid.
Väljas paistis ilus ilm ning neiud tegelesid kunstiga. Tegid abstraktset kunsti vesivärvidega. Keskpäevaks oli päike üsna kõrgel ning hea viis enese jahutamiseks oli hüpata nendest paarimeetri kaugusel olevasse basseini. Mõlemad olid ideega päri. Liisa pidi alul üksinda minema, et sõbranna saaks palli tuua, millega mängida. Nõnda ta tegigi ühe pommhüppe ning sirutas jalad hooga välja, et end pinnale tõugata. Ta lasi enamus õhust juba välja, et pärast vett ninna ei jääks, kuid seal, kus pidi olema vee ja õhuvaheline pind, oli järsku klaas tekkinud. Liisa ei saanud enam pinnale tulla, tugev kate oli vahel ning see ei kavatsenudki nihkuda. Ta peksis, mis ta peksis, kuid sinna alla ta jäi. Veel enne jõudis ta mõtelda – Kas ma lähengi põrgu?? . Jah, ta läks. Tundis kohutavat piina, nii hinges kui kehas. Deemonid, vaimud, inimesed, koletised igal pool, osad vaatasid tema poole, teised veidi eemale. Vett oli aegamööda aina vähem märgata, kõik läks kuumaks. Liisal ei olnud kunagi eriti tugevad närvid olnud ning ta karjus nii valjult, kui häälepaelad lubasid. Sellega saavutas ta ainult kõigi tähelepanu, kes tema juurde uudishimulikult sammuma hakkasid. Tüdruk läks väga paanikasse ning tagurdas, ta oli justkui kuival maapinnal, mis teda kõrvetas, millelegi otsa. Ta ei jõudnud pead pöörata, kui leidis end basseinist veepinnal ulpimas. Ta pööras kiiresti ehmatades ümber ning hingas. Paar sekundit möödus, kui ta vaatas enda ümber ringi – sõbrannagi polnud veel tagasi. Ta kiikas üle basseini ääre ning nägi, kuidas too alles palli otsib.
Pealtnäha ei juhtunud Liisaga midagi, kuid üleni vee alla teda kunagi minemas ei näinud.

Õudne !
Ja minuarust hästi hea

the constantine - millest sain inspiratsiooni

Mm, tundub kuidagi tuttav mõte olevat.
Ei tea kust see täpselt nii tuttav tundub, aga olen seda kindlalt kusagilt näinud/lugenud.

võib sarnaneda constantine'ile, aga mõtet ma küll kellegilt üle ei võtnud.

heh, ära solvu, aga olen ka kuskilt seda teksti varem lugenud. :D

mujalt foorumist?
no offence taken, aga siiski. i wrote it all by me.

Võib-olla tõesti, äkki reidist, aga kindlasti olen kuskilt seda lugenud.

ei saa olla. ma kirjutasin selle aasta alguses umbes.

võib-olla oli siis äkki selle sarnane või midagi umbes sellist, tõesti ei mäleta ,

oma reidi kustutasin ma suve lõpus ära

M A N Õ U A N U U T !!!

järge sellele?

aga muidu jah, ma tahan ka uutt osa..

mida fakki? see on ju ära lõpetatud. üheosaline. nagu kõik mu novellid. eeeerm. sinna pole midagi kirjutada ju.

Mulle ka meeldiks, kui sa seda kuidagi jätkaksid.

sinna ei ole võimalik ju midagi enam kirjutada.
käis põrgus ära i vso.

Palun jätka seda!

holy crap, ma alles nüüd märkan seda

aga ütle siis mingi idee või midagi-kedagi, et mis seal järjes olema peaks? nagu selle chiquita edasisest elust või sarnaseid näiteid põrgus käimisest?