Tagasi minevikku (2)

Nonii minu teine jutt. "Igakord ongi igavesti" saab varsti läbi ja mõtlesin uue jutuga pihta hakkata. See idee on mul ammu peas olnud, aga nüüd jõudsin selle kirja panna. Loodan, et meeldib.
1.

Ühel külmal talvepäeval, kui termomeeter näitas kahtkümmet miinuskraadi, istusid valgel diivanil, kaks vanainimest. Mees ja naine. Nad hoidsid käest kinni ja vaatasid aknast välja. Mõlemad naeratasid, kui hakkas sadama lund. Mees oli umbes kaheksakümne aastane, hallide hõredate juustega, võis arvata et ta oli väga hooliv. Pilk, millega ta oma kõrval istuvat naist vaatas, oli midagi erilist, kirjeldamatut. Naisel olid valged lokkis juuksed ning sinised silmad. Ta nägi välja mehest veidi noorem.
Mõlemad pöörasid pilgu aknalt, kui kuulsid jooksusamme, mis paistsid tulevat, just sellesse tuppa, kus nad viibisid. Avanes uks ning sisse jooksis, heledate patsis juustega väike tüdruk. Ta paistis olevat õnnelik, sest tema silmad särasid. Käes hoidis ta, väikest karu. Ta istus kahe inimese vahele ja vaatas neile lõbusalt otsa.
"Vanaisa ja vanaema,rääkige mulle juttu," sõnas ta,istudes vanaisa sülle.
"Mis juttu me sulle räägime?" küsis vanaisa, paitades tüdruku pead.
Väike tüdruk paistis mõttesse vajuvat, viimaks ta lausus:" Rääkige sellest, kuidas te kohtusite."
Tema vanaisa ja vanema vaatasid üksteisele üllatunult otsa, seejärel nad punastasid ja pöörasid pilgu taas oma lapselapsele.
"Miks sa sellest tahad kuulda?" küsis vanaema lõpuks kohmetult.
"Sest ma kuulsin ükskord, kuidas issi rääkis, et tema vanemate loost võiks kirjutada raamatu," sõnas tüdruk lõbusalt, märkamata oma vanaisa-vanaema pilke.
"Nojah, kui sa tahad, siis me võime rääkida," lausus vanaisa. "Aga sellest tuleb üks pikk jutt," lisas ta muiates.
"Mis siis?" Mina ja mõmmi ei jää nii pea magama," sõnas ta, osutades oma süles lebavale karule.
"Kutsu oma õde ka siia, siis kuulete mõlemad seda," sõnas vanaema.
"Karoliina tule siia!" hõikas tüdruk nii kõvasti,et tema vanavanemad võpatasid.
Möödus mõni hetk, enne kui tuppa astus pikkade blondide juustega tüdruk. Erinevalt oma õest, ei paistnud ta olevat õnnelik, pigem oli ta hoopis kurb. Tundus nagu oleks ta hiljuti nutnud, sest tema helesinised silmad, paistsid olevat erakordselt kurvad.
"Mis on Stiina?" küsis ta oma õe käest ja jäi teda ootavalt silmitsema.
"Vanaisa ja vanaema hakkavad mulle rääkima, kuidas nad kohtusid," sõnas Stiina kiiresti ja vaatas oma vanavanemate poole, kes noogutasid.
"Me mõtlesime, et sa tahaksid ka äkki kuulata," sõnas vanema ja vaatas tüdrukule otsa.
Karoliina jäi neid kahtlevalt silmitsema. Ühest küljest, oleks ta tahtnud minna tagasi oma tuppa ja seal nutmisega edasi tegeleda, aga teisest küljest kaua võib. Ta oli juba piisavalt tema pärast nutnud, aeg oleks edasi liikuda ning praegu oli parim võimalus selleks.
"Hea küll, ma jään siia," sõnas ta ja istus diivani vastas olevasse tugitooli.
Tema vanavanemad vaatasid üksteisele otsa ning vanaema sõnas:"Me räägime vaheldumisi, siis saate meie loost paremini aru. Mina siis alustan."
Kolm silmapaari jäid teda vaatama, ka tema mees, sest nad ei olnud kunagi oma lugu niimoodi rääkinud.
Kadri
Oli ilus sügisene päev. Avatavasti oli september, sest kool oli paar nädalat tagasi alanud. Sellel aastal läksin ma kümnendasse klassi. Uus kool oli alguses minu jaoks hirmutav, aga selleks päevaks olin juba harjunud. Sain oma klassikaaslastega hästi läbi, eriti ühe tüdrukuga, kes oli ka minu pinginaaber. Tema nimi oli Katariina ning ilmselt selletõttu, et meie nimed sobisid hästi kokku, saime ka meie suurepäraselt läbi. Kahjuks oli ta paar päeva tagasi haigestunud ning ka täna polnud teda koolis. Temaga ei olnud küll midagi tõsist, kuid sellegipoolest ei tohtinud ta koolis käia. Tundsin end seetõttu, veidi üksikuna, sest kõigil teistel tüdrukutel olid parimad sõbrannad koolis ning ma ei tahtnud kuhugi vahele trügida.
Olin parajasti teel muusikatundi,pidin õpetajale ühe mapi, koos laulusõnadega ära viima ning seetõttu hoidsin mappi käes, sest hiljem tunni ajal oleks olnud tegemist, et mapp mu segamini kotist üles leida. Muusikaklassini jäi vähem, kui viisteist meetrit, kui äkki möödus keegi minust nii suure hooga, et mapp koos laulusõnadega maha kukkus ning laulusõnad lendasid kõikjale laiali. Minu tõukaja oli juba kaugel ning seetõttu ei jäänud mul muud üle, kui neid ise hakkata kokku korjama.
Ootamatult kuulsin kellegi abivalmis häält:"Kas ma võin sind aidata?"
Pöörasin ringi ja jäin seda isikut üllatunult vaatama. Ta oli noormees, minust ehk mõned aastad vanem. Tema pruunid juuksed oli lokkis, tumehallides silmades peegeldus murelikkus. Ta vaatas mulle tõsiselt otsa ning hakkas mu lehti kokku korjama. Nendega tagasi minuni jõudnud, jäi ta mulle otsa vaatama. Ma ei suutnud temalt pilku pöörata, kuid kui märkasin, et ka tema vaatas mind, punastasin ja vaatasin mujale.
"Mina olen Märt," sõnas ta ja sirutas siis käe välja.
"Kadri,"laususin kohmetult ning sirutasin talle oma käe.
Ta haaras sellest kinni ning hoidis seda mõnda aega. Mul oli ebamugav, aga ma ei suutnud talle öelda, et ta sellest lahti laseks. Lõpuks tegi ta seda ise ning naeratas mulle.
Seejärel ta sõnas:"Eks kohtume veel Kadri," ning kõndis ära.
Jäin talle hämmastunult järgi vaatama.

Märt
Sellel hommikul olin kooli hiljaks jäämas. Seda juhtus tihti, kuid seekord ei pidanud nii minema. Nimelt oli esimene tund füüsika kontrolltöö ning õpetaja oli väga range. Naljalt, ei tahtnud keegi tema tundi hilineda. Õnneks, aga olin spordipoiss ja tänu sellele, et jooksin terve tee, jõudsin täpselt kellahelina ajaks kooli. Õnnetuseks oli mul aga läbida, kolme korruse jagu treppe. Seega jõudsin kohale mõne minut pärast tunni algust. Õpetaja vaatas mind kurjalt, kuid ulatas mulle siiski kontrolltöö ning istusin oma pinginaabri Atsi kõrvale, kes juba hoolega kirjutas. Töö oli raske ning kuna olin mõni minut hilinenud lubas õpetaja mul vahetunnis töö lõpetada. Seepärast ei hakkanud minema oma klassivendade juurde, kes tavaliselt vahetunnis väljas suitsetasid.
Kõndisin koridoris ja mõtlesin varakult matemaatikaklassi juurde minna, kui nägin kuidas üks poiss kõndis ühele heledate juustega tüdrukule otsa ning tüdruku käes olnud mapp, kukkus koos paberitega maha. See poiss ei jäänud tüdrukut aitama ning seetõttu otsustasin seda ise tegema minna.
Kiirelt olin tüdruku kõrval ja küsisin:"Kas ma võin sind aidata?"
Tüdruk pööras ringi ja jäi mind üllatunult vaatama. Ka mina olin üllatunud, ent püüdsin seda varjata. Hakkasin tema lehti kokku korjama, silmanurgast tema poole piiludes. Tal olid heledad lokkis juuksed ja sinised silmad. Lisaks paistis ta nii habras, et kartsin et suure tuule käes, võis ta lihtsalt pooleks minna.
Läksin lehtedega tema juurde tagasi ja vaatasin nüüd korralikult tema poole. Ka tema vaatas mind, kuid märgates, et ma teda vaatasin, pööras ta pilgu kiiresti ära ning punastas. Armas.
"Mina olen Märt," sõnasin lõpuks ja ulatasin talle käe.
"Kadri," lausus ta vaikselt ja sirutas mulle käe vastu.
Hoidsin tema käest kinni ja ootamatult ei tahtnudki sellest lahti lasta. Nägin, et tal oli ebamugav, kuid ei teinud sellest välja. Tema käsi oli nii pehme ja soe. Tundsin äkkitselt midagi kummalist ja lasin käes lahti ja naeratasin talle.
"Eks näeme veel Kadri," laususin ning kõndisin ära.
Teadsin, et ta jäi mulle järgi vaatama.

"See oli nii armas," õhkas Stiina, kui vanaisa oli oma looga lõpetanud.
Märt ja Kadri vaatasid teineteisele häbelikult otsa ja naeratasid. Karoliina istus vaikides tugitoolis ega öelnud sõnagi.
"Oi," sõnas vanaema kella vaadates. "Kell on juba palju ja Stiina peab nüüd magama minema," sõnas ta siis.
Väike tüdruk kortsutas kulmu, ent ronis siis vanaisa sülest maha.
"Ma lähen, aga homme räägite edasi," sõnas ta lõbusalt.
"Räägime, räägime," laususid tema vanavanemad ja tüdruk kadus oma tuppa.
Ka Karoliina läks mõttesse vajunult oma tuppa. Tema silmades ei peegeldunud enam kurbus, vaid igatsus.
Märt ja Kadri jäid vaikides elutuppa ning vaatasid üksteisele armastavalt silma.

Algul ei taibanud ma pealkirja ja teksti sisu aga eks selles võib süüdistada eelmisel õhtu väsimust kui ma seda lugesin.
Hetke seisuga pole midagi lisada, ainult koht, et kui lähed teise tegelase peale üle siis jäta joon vahele :) Hetkel lihtsalt sõna "Märt" tuleb kohe Kadri teksti järele. Silmale ilus kui on vahe sees.
Muidu ootan uut.

Millal uut?

Eee...see jutt on väga unarusse vajunud. Pool järgmisest osa on valmis tegelikult, aga peaks selle varsti ära lõpetama.
Ehk nädalavahetusel

2.

Kadri ja Märt istusid taas diivanil, käest kinni ning ootasid oma pojatütreid, kes kohe-kohe pidid nende lugu edasi kuulama tulema.
Märt nägi, et Kadri oli kuidagi mõttes ning küsis:" Kas sa oled millegi pärast mures?"
Naine naeratas ja sõnas:"Ei, mulle tuli lihtsalt üllatusena, et ma meeldisin sulle juba siis, kui me esimest korda kohtusime."
Mees muigas ning puudutas õrnalt naise käsi ja lausus:" Muidugi meeldisid. Sa võlusid mu kohe esimesel hetkel."
Kadri tahtis vastama hakkata, ent Stiina ja Karoliina tormasid elutuppa. Stiina, hoides käes oma karu, istus taaskord vanaisa sülle. Karoliina võttis koha sisse tugitoolis. Ta ei tundunud enam kurb olevat, vaid naeratas oma vanavanematele.
"Me tahame edasi kuulda," sõnas Karoliina.
"Jaa,jaa!" nõustus temaga Stiina.
Vanapaar vaatas teineteisele muiates otsa ning seekord alustas Märt lugu.

Märt

Terve tee tundi, mõtlesin temast. Ta oli kõige ilusam tüdruk, keda ma kunagi näinud olin. Märt, Märt ei mõtle enam temast. Tal oli kindlasti keegi olemas. Ilusatel tüdrukutel oli alati keegi. Läksin pahas tujus matemaatikasse. Pinginaaber Ats vaatas mind imestunult. Ma olin alati heas tujus olnud ja nüüd käitusin nii. Õnneks ei küsinud ta midagi ning ma polekski osanud midagi öelda. Ats ei usuks, armastusse esimesest silmapilgust. Mina uskusin, sest äsja oli see minuga juhtunud. Mõneks ajaks, jätsin mõtted Kadrist kõrvale, sest matemaatika õpetaja oli saabunud ning mõne minutiga oli tahvel täis ülesandeid, mida me lahendama pidime. Ma ei olnud eriline matemaatika geenius, kuid hinded olid mulle olulised ja seetõttu üritasin ülesandeid lahendada nii hästi, kui oskasin, mõtlemata millelegi muule. Vaevaliselt tulin sellega toime ning siis teatas kell tunni lõppemisest.
Vaatasin koridoris ringi, lootes näha Kadrit, kuid seekord mul ei vedanud. Alles järgmisel vahetunnil nägin teda. Ta istus oma kahe klassiõega pingil, selle klassi läheduses, kus mul tund pidi hakkama. Imetlesin teda kaugelt, julgemata lähemale minna. Ta oli nii ilus. Korraga tõusid tema kõrval istuvad tüdrukud püsti, jättes Kadri üksinda pingile. Kasutasin juhust ning istusin tema kõrvale. Ta vaatas mind üllatunult, kui naeratas siis.
"Tere Kadri," laususin.
"Tere Märt," vastas ta, veidi häbelikult ning vaatas mulle arglikult otsa.
Ma ei teadnud, mida veel öelda. Selline asi juhtus esmakordselt. Tavaliselt oli mul tegemist, et oma suu kinni panna ja mitte rääkida, aga seekord...Seekord oli teistmoodi. Kadri oli eriline, ma teadsin seda kohe. Ainult, et kas mina olin ka tema jaoks eriline? Ma ei suutnud tema näost midagi välja lugeda. Tema naeratus oli häbelik, kuid tema rohelised silmad sädelesid, kui ta mulle otsa vaatas. Ehk oli mul lootust?

Kadri
Märt, Märt, Märt...Miks see nimi mulle nii meeldib? Ma ei teadnud, mida ma tundsin, aga see tunne oli uus. Uus ja huvitav ning eriline. Võib-olla oli täielik rumalus temast mõelda, sest temasugune ei pööraks mulle iial tähelepanu. Kindlasti oli tal keegi. Hoolimata sellest, ei suutnud ma temast mõtlemist lõpetada . Kaks tundi olin mõttes tema nime korrutanud, enne kui teda taas nägin.
Istusin parajasti Maria ning Helenaga pingil-kaks klassiõde, kes olid lahutamatud, kui nägin Märti, kes seisis kaugemal ja vaatas mind. Ma pöörasin pilgu kiiresti temalt, kuigi mingil tundmatul põhjusel soovisin, et ta tuleks minu juurde. Püüdsin kuulata Helena ja Maria juttu, kuid ikka ja jälle eksles mu pilk Märdi poole. Viimaks laususid klassiõed, et käivad kohvikus ja kutsusid mind kaasa, kuid ma keeldusin. Minut hiljem, ehmusin nähes Märti enda kõrval. Viimaks naeratasin kohmetult.
"Tere Kadri,"lausus ta rõõmsalt.
"Tere Märt," vastasin vaikselt ja vaatasid tema hallidesse silmadesse.
Miks ta siia tuli? Kas tal siis polnud kedagi teist, kellega veeta vahetundi? Võisin kihla vedada, et oli, kuid ikkagi oli ta siin ja vaatas mind. Tema pilk oli kuidagi eriline ning ma ei suutnud mujale vaadata. Kas mul oli lootust?

"Edasi, edasi!" hüüdis Stiina, kui vanaema oli vait jäänud. Ka Karoliina noogutas oma tugitoolis.
Vanapaar vaatas teineteisele muiates otsa ning Märt lausus:" Ei, täna te küll rohkem ei kuule. Stiina su karu magab juba ja sinagi peaksid sama tegema."
Väike tüdruk vaatas oma karu, kes oli nagu ikka-ei mingit märki magamisest ega ka millestki muust. Stiina vaatas oma vanavanematele paluvalt otsa, kuid nood raputasid pead ning tüdruk oli sunnitud alla andma.
"Tule Karoliina, lähme mängime barbidega parem," teatas tüdruk pettunult vanaisa sülest maha ronides.
Tema vanem õde tõusiski muiates tugitoolist ning läks õega kaasa, jättes Kadri ja Märdi omaette. Nad hoidsid käest kinni ja vaatasid aknast langevat lund. Nende armastus polnud kuhugi kadunud.

I`m still waiting here.

Ohjah, see jutt on natuke ära vajunud, aga pooleli ma ei jäta seda, seega pole aimugi millal uus tuleb, aga see tuleb kindlasti:)

Okie dokie~