Saladusi täis igavik

Okei, Caleb ei meeldi mulle. See tähendab.. ta meeldib veel vähem kui enne.
Aga hea vähemalt, et Esme üles tõusis ja värki.
Ma ei tea enam, mida sellelt jutult oodata. Ootan uut siis.

Lühike oli natuke, aga okei, ma elan üle.
See lauateema oli päris lahe.
Ja lõpp.. Okei, ma ootan kannatamatult uut osa.

„Mina olen siin, Esme on üleval, Eden laamendab kuskil õues ja Ewan laamendab kuskil toas.“ kostub Emerici vastus kabinetist.

Emeric on klass omaette.

Mulle endiselt üliüliväga meeldib.

Jeah.. Emeric on see suur vend, kes omab ülevaadet kõigi tegemistest ja kaitseb oma peret iga hinna eest. Aga ta on niisama äge ka. Uus osa siis ka. Enjoy!


„Vahel ma imestan, et see maja veel püsti seisab..“ pomiseb Anne köögist lahkudes ning kõnnib trepist üles. Ta koputab tumedast puidust uksele ning, kuuldes seest vaikset vastust, siseneb. „Esme? On kõik korras?“ küsib Anne ettevaatlikult tütre voodiservale istudes. „Kui me ära peame minema, mis saab Jacobist?“ küsib Esme vaikselt ning vaatab nukral pilgul aknast välja. „Ta vist ikka meeldib sulle, jah?“ ohkab Anne. „Miks KÕIK seda arvavad?!“ hüüatab Esme pahaselt ning tormab toast välja.


„Mis tal jälle on?“ küsib uksele tulnud Emeric kulmu kortsutades. „Jacob.“ vastab Anne lühidalt ning tõuseb püsti. „Alati on mehed kõiges süüdi.. Alati.“ pomiseb Emeric pahaselt. „Nüüd on vaja veel Eden üles leida, kes teab, mida ta vihahoos korda võib saata..“ lausub Anne murelikult. „Kas lähen..?“ küsib Emeric. „Parem oleks.. Aga kui sa ta leiad, siis hoia algul distantsi. Las ta rahuneb.. Lihtsalt jälgi, et ta kellelegi viga ei teeks.“ vastab Anne. „Jah, ema. Saan hakkama. Sina ära muretse nii palju. Eden.. oskab piiri pidada.“ lausub Emeric, käsi ema õlgadele pannes. „Ma väga loodan..“ pomiseb Anne ning kõnnib poja kõrval toast välja.


„Ewan, kas sa Esmet oled näinud?“ küsib ta teise poja poole pöördudes. „Eem.. mitte hiljuti..“ pomiseb Ewan ning jätkab nõude lõhkumist. „Kas kõik siin majas on segi pööranud?“ küsib Emeric kerge muigega ning haarab samuti ühe taldriku. „Kõik peale sinu..“ pomiseb Ewan ning lennutab veel paar taldrikut vastu seina. Emeric ohkab ning saadab ka enda taldriku vastu kiviseina. „Võtan sõnad tagasi.“ lausub Ewan ning vaatab venda üllatunult. Too ainult kehitab õlgu ja lausub: „Ma lähen otsin tüdrukud üles.“


Emeric jalutab uksest välja ning kõnnib otse metsa. Seal moondab ta end hundiks ning jookseb edasi. Kiiresti leiab ta Edeni ning jälitab teda vaikselt. Emeric hiilib neiule seljatagant ligi ning uriseb vaikselt, mispeale Eden kohkunult ümber pöörab. Siis muutub ta pilk pahaseks ning neiu lausub: „Ma tean küll, et see sina oled, Emeric.“ Emeric uriseb veelkord ning moondab end vampiiriks tagasi. „Mida sa siin teed?“ küsib Eden tüdinud ohke saatel ning jalutab edasi. „Ema saatis mind vaatama, kuhu sa tormasid.“ lausub Emeric ausalt ning kõnnib õele järele.


„Ma sinu asemel hoiaks pigem Esmel silma peal. Ta tormas minust enne mööda, päris vihane oli.“ lausub Eden muiates ning heidab oma teelt oksad eest. „Esme? Kuhu ta läks? Miks sa teda ei peatanud?“ pärib Emeric vihaselt. „Mina ei hakka oma nina teiste asjadesse toppima. Sinna kuskile läks..“ viipab neiu ebamääraselt käega, metsa sügavama osa poole. „Läks niisama närve rahustama äkki. Või sööma..“ mõtles Eden kõva häälega. „Ei. Teisele poole metsa jääb Jacobi maja. Ta läks sinna..“ pomiseb Emeric ning uriseb pahaselt.


„Mine talle järele.“ lausub ta siis Edenile. „Miks mina?!“ küsib too kohkunult ümber pöörates. „Sa oled ta õde!“ karjatab Emeric. „Nagu sina poleks?“ karjub Eden vastu. Emerici kulmukergituse peale lausub ta: „Saad aru küll!“ „Me pole kunagi lähedased olnud, teie kaks olete lahutamatud. Mind ta ei kuulaks, sind küll. Kas pean veel põhjuseid tooma?“ seletab Emeric viha alla surudes. „Okei.. juba lähen..“ pomiseb Eden ning on hetkega Emerici vaateväljast läinud. „Tänan..“ pomiseb too vaikselt ning võtab suuna kodu poole.

-----------------

Edit: Ma lihtsalt pean mainima kui täppi mu staatus (Skisofreenik) läheb.

Oeh.. mõtted on täiesti otsas.. ma vist hakkan selle jutuga otsi kokku ka tõmbama, kuigi mai kujuta ette, kuidas..Igatahes.. Enjoy!


„Esme, on kõik korras?“ küsib Eden vaikselt ja läheneb õele. Esme istub murdunud puutüvel, pea kätesse peidetud. „Ma tahtsin.. tõesti tahtsin.. Aga ma ei suuda..“ pomiseb neiu murdunud häälel ja kiigutab end vaikselt. Eden istub murelikul ilmel tema kõrvale ja paneb käe õe õlgadele. „Mida sa tahtsid?“ küsib ta ettevaatlikult. „Hüvasti jätta. Ma läksin Jacobi majja, et temaga hüvasti jätta. Me peame lahkuma. Caleb ja Cedric on segi.. Me peame lahkuma..“ räägib Esme. „Ja mis siis juhtus?“ küsib Eden vaikselt.


Esme tõstab ohates pea ja sirutab enda käed ette. Eden ahmib kohkunult õhku, vaadates pikki kriimustusi neiu kätel. „Jacob..?“ küsib Eden kohkunult. Esme noogutab ja tõmbab käed taas enda keha vastu. „Tule, lähme koju.“ lausub Eden vaikselt ja aitab õe püsti. Nähes, et too on liiga nõrk, tõstab Eden neiu endale ettevaatlikult selga ja on hetkega läinud. Ta jookseb läbi metsa, kuuldes Esme vaikseid nuuksatusi. Hambaid risti surudes jookseb Eden kiiremini ja jõuab peagi maja juurde.


Eden aitab esme maha ja haarab neiul ümbert kinni. „Ema?“ hüüab ta elutuppa astudes. Anne, Emeric ja Ewan tulevad tuppa. „Esme?!“ karjatab Ewan ja tõstab neiu endale sülle. „Ma proovisin.. aga ta ei kuulanud.. Ma tõesti tahtsin.. tõesti..“ pomiseb neiu, silmad kinni. „Mis juhtus?“ küsib Emeric raevunult. „Jacob..“ lausub Eden. Emeric möiratab ja kõnnib esikusse. Kuid teda peatab Anne'i hääl: „Esmel on sind vaja. Mitte seda, et sa Jacobi surnuks taoksid.“ Emeric vaatab kord ukse, kord Esme poole ning jalutab siis lõpuks elutuppa tagasi. „Kõik saab korda, pisike..“ lausub ta neiu kätt haarates ja istub diivani kõrvale põrandale. „Meie õnn, et meil haavad kiiresti kinni kasvavad..“ pomiseb Anne ning puhastab sügavaid kriimustusi neiu kätel.


„Nii..“ pomiseb Anne lõpuks tõustes ja heidab Esme'le veel ühe mureliku pilgu, „Emeric, vii ta üles, puhkama.“ Noormees noogutab ja tõstab Esme kurnatud keha ettevaatlikult üles. „Kas isa pole ikka veel tagasi?“ küsib Ewan kulmu kortsutades. Anne raputab pead ja paneb vatid tagasi esmaabikarpi. „Äkki ma peaks vaatama minema?“ küsib Ewan ettevaatlikult, püüdes enda ema näolt midagi välja lugeda. Kahjuks mõtetelugemine vampiiride peal ei tööta.


„Mine, aga ole ettevaatlik.“ lausub Anne peale hetkelist mõttepausi. „Ma tulen sinuga kaasa,“ lausus Eden otsustavalt ning sammub esikusse enne kui keegi talle vastu jõuab vaielda. Ewan vaid kehitab õlgu, kallistab ema põgusalt ning järgneb õele. „Daamid ees,“ muigab noormees ust avades, kuid jääb siis kohkunult seisma. Ukse taga seisab Jacob, käsi koputuseks üles tõstetud. Kuid mitte tema sealolek ainuüksi ei kohuta Edenit ja Ewanit. Poiss on üleni verine ja piidleb neid kahte süüdlaslikul ilmel. „Ma tõesti ei tahtnud..“ pomiseb poiss vaikselt ja suunab pilgu taas maha.

tra niihea koha peal keelan ma sul lõpetadaaaaaa


lizzalt, võta teadmiseks ma loen ka, aga ei vinna kommida eriti >< mul 2 juttu, millest on sõltuvus alanud, see ja siis Diana täiskasvanud ><


aga ei tohi niiihea koha peal ära lõpetada ikkagist

mõni sureb siin ootusesse(mõlema loo puhul) noo, aga otsad las jäävadlahti, mina tahan lugeda seda juttu

edasi
edasi
edasi


kriitika: kiiremini uusi osi :)

See jutt läheneb ka kiirelt lõpule. Mul lihtsalt pole mõtteid ja tahtmist seda edasi kirjutada. Aga siit siis uus osa. Enjoy!


Eden tõmbub näost tulipunaseks ja surub käed raevukalt rusikasse. „Kurat, kas sa saad aru ka, mida sa praegu tegid?!“ karjatab ta lõpuks ja tirib poisi püsti. „Ma peaksin su siinsamas tapma..“ sisistab ta vihaselt läbi hammaste ja viskab poisi jõhkralt vastu seina. Jacob vajub oiates põrandale ning Anne astub Eden'i ja poisi vahele. „Eden, mine vaata, kuidas Esme'l on.“ lausub naine tungivalt. Neiu heidab Jacob'ile veel ühe mürgise pilgu ning tormab siis toast välja.


„Mis seal all toimub?“ küsib Emeric talle trepil vastu tulles. Eden heidab ühe kahtleva pilgu Esme toa poole ning veab venna siis trepist alla. „Jacob tappis Sheila.“ lausub neiu vaikselt. Emeric'i silmad tõmbuvad süsimustaks ning ta küsib: „Esme sõbranna Sheila?!“ Eden noogutab ja vaatab köögiukse poole, kust Anne'i häält kostub. „Me peame lahkuma. Kohe.“ ütleb Emeric lõpuks välja lause, mis Eden'i mõtteis juba ammu mõlkus.


„Kus isa on?“ küsib neiu vaikselt. „Mul pole õrna aimugi.“ pomiseb Emeric ja sammub elutuppa. „Kui me seda teeme, siis me läheme kohe.“ lausub ta otsustavalt ning sammub toas edasi-tagasi. „Aga Jacob? Tema jätame metsa huntidele söögiks või?“ küsib Eden pahaselt. „Võtame kaasa.. Esme poleks ilma temata nõus lahkuma..“ lausub Emeric ning sammub toast välja.


„Ema..“ ütleb poiss kööki astudes ja vaatab Anne'i tungival pilgul. „Ma tulen kohe tagasi,“ lausub naine Jacob'ile ning sammub poja järel köögist välja. „Kas sa ikka mõistad, mis siin toimub? Caleb ja Cedric on meie vastu.. Sheila surm..“ lausub Emeric enda ema põrnitsedes. „Sheila on surnud?!“ karjatab trepimademele ilmunud Esme. „Esme, rahune.“ ütleb Anne mööda treppi üles jalutades. Esme lihtsalt põrnitseb teda ning küsib lõpuks: „Kuidas?“


Anne ja Emeric vahetavad omavahel pilgu ning Emeric lausub: „Noh.. sa saad seda nagunii teada. Jacob tappis ta.“ Pisarad silmis, pöörab Esme otsa ümber ning tormab enda tuppa. „See läks nüüd küll hästi.“ ohkab Anne ja liugleb trepist alla. „Me peame kohe lahkuma.“ lausub Emeric ja jälgib trepist üles jooksvat Eden'it. Neiu paotab Esme toa ust ning astub siis sisse. „Olgu. Ma helistan kooli ja otsin teie isa üles. Mine otsi Ewan üles ja las Eden ja Esme hakkavad asju kokku panema.“ lausub Anne otsustavalt ning sammub kööki tagasi.