"M/S Patricia." [ 3.osaline LÕPETATUD! ]

Pealkiri: "M/S Patricia." [ 3.osaline LÕPETATUD! ] 11/11/2008, 16:58

Pisike jutt, mõte on tingitud minupeaaegu et lemmikfilmist "Titanic."
Laevahuku jutt, suvel valmis kirjutatud, otsustasin selle lõpuks ka siia lisada
Avaldage arvamust ja kommenteerige,

Dinx.

„Ma jutustan sulle ühe loo!“ sõnas Matilda Chloele. Chloe on Matilda venna (Chrisi) tütar. Matilda on 20, Chloe on 3. Väike Vhloe surus end rohkem tädi vastu ja Matilda hakkas rääkima...
Kõik sai alguse Hawaii reisist.
„Matildaaa! Tule juba!“ hüüdis vend mulle.
„Jaaa!“ ma võtsin veel digika ja i-podi ning läksin alla korrusele. Seal ootasid mind närveldav ema (Sharon), tobi tõmbav isa (Jack) ning jumala rahulik vend Chris.
„Kas sa kauem ei võinud jokutada?“ küsis ema. Vend muigas ning ma andsin talle sellepeale hoobi kõhtu.
„Emme! Matilda lõi mind!“ tegi Chris oma teeseldus virisemist.
„Jätke järele!“ sõnas isa karmilt. Ta kustutas suitsu ja istus autosse. Me kihutasime kiirust ületades lennujaama ning sealt edasi lennukile.

Me istusime vennaga vanemate taga ning meil oli suht lõbus. Kuigi jah. Tuleb tunnistada, et oma perekonnast kannatasime kõige rohkem, kuna meile ei meeldinud lennukiga sõita. Emale jälle meeldis kõige rohkem, ega isagi palju taha jäänud.

Hawaiile sõitsime 15 tund. Poole ajast magasime maha. Aga tore oligi. Kohale jõudes, polnud meie nii unised, kui meie vanemad. Hotellis panime meie Chrisiga ujumisriided selga ning läksime hotelli ette basseini.

Seal oli üks suur ja lai toru. Punase ja musta vöödiline. Lahe oli, tegime loomulikult ka veesõda!
„Mis sa arvad, kas vanemad magavad?“ küsisin mina ja istusin basseini äärele. Vend istus mu kõrvale.
„Võibolla tõesti.“ muigas vend.
Matilda pidi korraks jutu katkestama, sest Chloe tahtis midagi küsida.
„Kui vana issi oli?“
„18“
„Ja praegu on ta...“
„22“
„Räägi edasi!“ nõudis Chloe.

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Ja nüüd nõuan mina: EDASI! Very Happy

Pealkiri: Re: "M/S Patricia." [ 3.osaline LÕPETATUD! ] 11/11/2008, 17:04

Me olime vennaga umbs 3 – 4 tundi basseini ääres ja saime jka ühe tüdrukuga jutupeale.
„Kuule, mis sa Penelopele ütlesid?“
„Ütlesin, et lähen perega Hawaiile.“
Chris muutus tõsiseks. Sellepeale, kui ma küsisin, et mis on – ta ainult ohkas.
„Ma räägin sulle AINULT siis, kui sa lubad, et sa suu pead!“
„Chris, ma olen 16 ja loogiline, et ma suudan oma venna saladusi pidada.“
„Okei, me saame Penelopega lapse!“
Tahtsin karjuda, kuid õnneks sain end vait sunnitud. Me olime hotellituppa jõudnud ja teises toas olid meie vanemad.
„Lapse!?“ küsisin ma, sest mulle tundus, et olin millestki valesti aru saanud.
„Jah! Me saame lapse!“ rõõmustas Chris. Nad olid Penelopega juba kaua aega armunud olnud. Laps tuli nende ellu just õigel ajal. Järele mõeldes, hakkas see mõte mulle ka meeldima.
„Ma saan siis ju tädiks!“ juubeldasin mina. Vend õnnitletud, tuletas ta mulle veelkord meelde, et ma sellest vanematele ei räägiks.
„Lapsed, mida te meile rääkida ei tohi?“ küsis ema järsult uksele ilmudes. Meie võpatasime ja vaatasime vennaga teineteisele närviliselt otsa.
„Ei midagi!“ ütlesime meie kiirelt koos ning ema vaatas meile väga kahtlustavalt otsa.
„Hea küll!“ sõnas ema ja kergitas vasakut kulmu ning samal hetkel sammus sia tuppa ja tõi meile flaieri:
„Tulge ja veetke kaunid kolm päeva Hawaii põhjaosas! Tulge 16.07 kell 10 „Seawater“ sadamasse, sealt edasi laevale M/S Patricia ja teie seiklused kolme päevasel laevareisil võivad alata!
Hind: 63£
Raha kaasa soovitavalt 100 – 200£“
„Kas me lähme reisile?“ olin üllatunud.
„Jah, lähme küll! Võtke seljakottidega vajalikud asjad kaasa!“ ütles isa ja suundus suitsupausile.
„Ei no midaiganes!“ pomisesin mina ja läksin oma voodile, kus õigepea magama jäin.
„Selline oli esimene päev!“ rääkis Matilda.
„Aga miks sa sellele Sharonile ei öelnud, et Penelope last ootas?“
„Su isa ei tahtnud nii!“
Matilda haigutas ja Chloe näost oli näha, et ta tahab juttu edasi kuulda.
„Mina ärkasin taas venna äratamise peale. Ema tegutses läpakaga ja isa karjus tema peale.
„Järjekordne tüli!“ muigas Chris, kes tegelikult oli mulle terve elu vanemate eest olnud. Papsil ja mampsil oli terve elu töö jaoks planeeritud.
Igaljuhul, pesime hambad puhtaks ja läksime väga kärarikkasse kööki.
„Kas me lähme siis Hawaii põhjaossa?“ karjusin mina üle vanemate häälte.
„Lähme jah!“ olid vanemad nagu paugupealt transist välja tulnud.
„Järgmine kord karjuge kõvemini!“ soovitas Chris vanematele, kes meid pika näoga järgi jäid vaatama. „Nagu lasteaed,“ lisas ta. Vanemad tulid ka lõpuks ja jällegi – jõudsime napilt enne laeva väljumist sadamasse.
Laevale minens anti meile uus flaier, kus olid laevast pilt ja muu tehnikastaff. Sinine ja valge laev, M/S Patricia kirjuatud punaselt. Nii hästi läks toonides kokku. Minu arust vähemalt.
Flaierile olid kirjutatud järgmised asjad:
Ehitusaasta: 1998
Pikkus: 174 meetrit.
Laius: 29 meetrit.
Süvis: 7 meetrit.
Kiirus: 22 sõlme.
Kajutite arv: 570
Autokohti: 300
Tekke: 10
„Nii, meie kajut on sviidis!“ muheles ema.
„SVIIDIS?“ kordas isa, olles silmnähtavalt hämmeldunud.
„Jah!“
„Okei...“ kostis isa ja siis vaikis ning viis meie seljakotid kajutisse.
„Chris,“ ütlesin ma vennale „ma lähen ringi kondama.“
Ta noogutas ja ma läksin. Laev oli hakanud sadamast välja sõitma ja tekile jõudes oli vaade imeline. Vapustav! Laev lisas kiirust, tuul tõusis ja mina tundsin end aina vabamalt. Meri ja laevad – neid kahte olen ma terve oma elu jumaldanud.
„Palun vaikust!“ ütles üks hääl kuskilt mikkerist. Rahvas jäi paigale ja lõpetasid oma jutu, et kuulata, mida hääl mikrofonist meile teatada tahab.
„Räägin natuke meie laeva ajaloost,“ sõnas toosama hääl taas. „Laeval M/S Patricia on kolm sõsarlaeva. M/S Mariela on ehitatud aastal 1999. Kiirust on sel laeval 30,4, kere pikkus on 203,3 meetrit ja laius aga 38 meetrit. M/S Patricia’l ja M/S Mariela’l on kaks noorimat laeva. Veel M/S Marielast, nimelt see laev liikleb põhiliselt liinil Rootsi – Läti.
M/S Moonlight on praam väikeste vahemaade sõitmiseks. Kiirust on laeval 17 sõlme, pikkus 161,5 meetrit, laiust on aga 20 meetrit. Ehitusaasta 2002.
M/S Romance on väga M/S Patricia sarnane. M/S Romance’i üks suund kestab tavaliselt kuskil 3 -4 päeva. Järjekordne laev, kus end merel mugavalt ja romantilsielt aega veeta. Kiirus 27 sõlme, pikkus 180 meetrit ja laiust on 32 meetrit. Ehitusaasta 2000.“
Hääl mikrofonis jäi vait. Ma astusin ja komistasin kogemata kellegi otsa.
„Jäid terveks?“ küsis tuttav hääl kinult.
„Nick?“ küsisin ma kui olin end tema poole pööranud.
„Matilda?! Mida sina siin teed?“ küsis ta ja siis kallistasime tervituseks.
„Reisil perega.“
„Chris ei rääkinud midagi...“ imestas ta, sest Nick oli Chrisi parim sõber.
„Tule minuga kaasa,“ kutsusin ma „Juhatas sind meie sviiti.“
„Te ööbite sviidis? Kõva sõna!“ muigas ta.
Kui olime meie sviiti jõudnud, surusid poisid ükteisel kätt ja tegid nägusi ja vaidlesid mõne aja, kuid siis – Chris jäi vait ja osutas kordamööda nimetissõrmega mulle ja Nickile.
„Nnnnnniiiiiicccccckkkkkiiiiibbbboooyyyy! Haha, sebid mu õde jahh.“ Irvitas ta. Nick punastas ja mina sain naerukad.
„Loll jutt suhu tagasi vennas! Üldse, Nick ei meeldi mulle,“ valetasin ma, sest tegelikult ei jätnud Nick mind üldse külmaks.
„Räägi aga...“
Viisin vennale „Suht up“ pilgu ja ta jäi vait – tema õnneks.
„Kus vanemad on?“ küsisin.
„Laevapubis.“
„Kas räägid ka Nicile seda, mida sa mulle rääkisid?“
„Ma ei tea...“
Nick vaatas mulle ja Chrisile sellise uudishimuliku piluga otsa, et Chris pidi talle lihtsalt rääkima.
„Ma saan Penelopega lapse.“
Nick oli üllatunud: „Lapse?“ kordas ta.
„Jah, lapse ning ma ei jõua tema sündi enam ära oodata!“ rõõmustas Chris.
„Ei, nooo. Palju õnne Chris siis!“ õnnitles ta.

Pealkiri: Re: "M/S Patricia." [ 3.osaline LÕPETATUD! ] 11/11/2008, 17:06

„Niimoodi mööduski meie teine päev.“ rääkis Matilda.
„Mis edasi sai?“
„Edasi? Kolmas päev laeval algas hästi. Me olime kuskil keset ookeani. Kemplesime laidude ja rahnude vahel. Isa teadis öelda, et seal on üpris paljud laevad põhja läinud. Mul hakkas kõhe. Mõte sellest, et me võibolla ei jõuagi kohale, tekitas hirmu.
Kõik oli rahulik, aga siis käis suur raksatus ja kõik kõikus. Inimesed hakkasid vväljapoole jooksma ning ma ei saanud alguses arugi, mis toimub üldse.
„Kogunege päästepaatide juutde, kogunege päästepaatide juurde!“ korrutas hääl mikrofonist ning tegi seda veel mitu korda. Kui jõudsime lõpuks tekile, olid kõik laeva äärde läinud ja üle selle ääre alla vaatamas.
„Me seisame!“ hüüdis umebs viie aastane poiss.
„Ja vajume!“ ütles tõsiselt meesterahvas. Ma hingasin tugevalt sise ja pigistasin Nick’i kätt. Üle laeva ääre vaadates oli näha selgesti koht kust vett sisse imbus. Vajumist oli tunda. See oli kohutav.
Hakati ppästepaate alla laskma.
„Kõigepealt naised, lapsed ja noorukid!“ korrutas mees, kes lasi päästepaate alla. Jagati ka päästeveste. Inimesed nutsid ja jätsid hüvasti oma meestega ning mehed oma naiste ja lastega. Chris ja Nick vaatasid surmtõsiste nägudega ees laiutavat ookeani.
Inimesi kutsutipäästepaati. Laev oli juba vajunud, üpris palju. Kõik kõikus ja inimesed karjusid ja nutsid. Esimene päästepaat lasti alla, siis teine ja kui hakati kolmandasse laskma võtsid Nick ja Chris mult käest kinni ja vedasid mu päästepaadi juurde. Leidsime koha, mina ikka vait. Baari orkester mängis „Elu mulle armas,“ kui meie juba langesime vee poole, lõpetasid nad mängimine, surusid kätt ja hüppasid vastu seda rahnu, mille vastu me sõitnud olime. Raksatus oli kohutav ja vesi tõusis ning mere vool viis kolm surnukeha endaga kaasa. Olin nutu äärel. „Meie vanemad,“ meenus mulle, kuid oli juba liiga hilja. Chris pigistas mu kätt ja lausus siis madala ja sünge häälega: „Nad on surnud.“
„Ka minu vaneamd on parematele jahimaadele läinud....“ ütles Nick ja pühkis silmi. Päästepaadis istus meie kõrval toosama poiss, kes oli enne teatanud, et laev seisab.
„Miks te kurvad olete?“ küsis ta ja surus tugevalt end vastu ema.
„Meie vanemad on surnud,“ ütles Chris. Poiss noogutas kurvalt. Sõudja paadis üritas kiirendada paati. Me olime laevale väga vähedal, isegi nii lähedal, et tugevam vajumisest tingitud laine, võis meie paadi ümber lükata. Ja siis – naine ja mees suudlesid üksteist, võtsid käest tugevasti kinni ja hüppasid sügavasse ookeani. Päästepaadis olid kõik vait. Meie taga tulid veel umbes kolm paati ja see oli kõik.
Sündmused toimusid liiga kiiresti. Ma lootsin, et see on unenägu, aga paraku läbistas külm tuulehoog mu keha ja asee tõi mulle reaalsuse kohale.
„Vaadake!“ hüüdis keegi rahva seast. Laev oli peaaegu vee alla vajunud. Välja apistsid ainult ülemine tekk ja kaks korstent. Silmapiiri tagant hakkas paistma midagi uskumatut – merepolitsei kaater. Kõik juubeldasid, kaasa arvatud meie.
„Save Our Souls,“ laususin ma ja toatasin pea Nick’i õlale.
Politsei kaater tuli aina lähemale ja lähemale. Lõpuks sõitis see meist mööda, tuues kaasa suure laine. Meie kõrval poiss hakkas naerma ja nähtavasti pidas sellist loksumist lõbusaks.
Oli näha, et veesti tiriti välja veel mõned inimesed, kes olid elus. Küll külmunud, aga vähemalt e l u s. Lõpuks sõitis kaater päästepaatide juurde, mees sealt kaatrist võttis ruupori ja teatas: „Sõitke meie järel, sõdiame aeglaselt ees – juhatame teid sadamasse!“
Sadamasse jõudes jagati meile soojad pleedid. Meist möödusid kiirabi töötajad, kanderaamis toosama paar, kes hüppas käest kinni hoides merre. Käest hoidsid nad siiani kinni, aga nende kehad olid sinised ja silmad avatud. Kiirabi töötajad möödusid meist ja keegi kolmas mees asteas neile musta kile peale, see tähendas ainult üht – nad olid surnud.
„Jube...“ sõnas Nick. Meie käest küsiti meie kodulinna ja seejärel juhatati meid bussi, mis viis meid lennujaama. Edasi lendasime juba koju.
Paar kuud leinasime, aga siis sündis Penelpoel tütar ja otsustasime elada olevikus ja unusatda jube minevik.“
„Kõik!“ ohkas Matilda.
„Tead, nii hea, et sina ja issi ellu jäite!“ sõnas Chloe rõõmsalt ja kallistas oma tädi kõvasti.

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Njaa...Kurb..Titanic ajab alati nutma...Aga hästi on kirjutatud, midagi halba pole öelda..:)

Pealkiri: Re: "M/S Patricia." [ 3.osaline LÕPETATUD! ] 12/11/2008, 20:27

Titanic on jahh, selline kurb, südant puudutav ja samas ka fantastiline film. Alati nutan, kui seda vaatan
Tänud :)

» Novellet "Kolm Meest, kes istuvad Oksal"