Punkt

10. osa

Katrin küüris mu puhtaks ja andis mulle uued riided. Vanad, ühed mu lemmikutest, lendasid prügikasti.

Istusin pikka aega oma toas ning mõtlesin. Ma ei saanud absoluutselt midagi aru. Varsti helises uksekell ja Kelly tuli minu juurde.
"Hei, Tips," sosistas ta. Tundsin teravat torget südames.
"Ära kasuta seda nime," sisistasin.
"Miks mitte?"
"Ma tahan Gale'i näha," pomisesin.
"Rose!," hüüatas ta ahastunult.
"Mida?" Jõllitasin teda pahaselt.
"Mis sinu näoga toimub?"
"Mh?"
Koperdasin kapi juurde ja vaatasin peeglisse. "M i d a v ä r k i?"
Vesi. Vesi liikus minu näo peal, moodustades umbes midagi jaapanilillede sarnast. Ma ei tundnud midagi, mitte midagi märga. Vesi lihtsalt libises mööda mu nägu. Põskedelt silmaümbrusteni, sealt laubani, teise põseni, suu juurde ja kaela ümber. Imelik oli, et vesi ei tilkunud mu näolt maha, vaid jättis korrapärased kujundid minu nahka kaunistama. Seda oli üllatavalt hästi näha. Üritasin vett maha nühkida, kuid midagi ei juhtunud. Tegelikult polnud ma kindel, kas see oli üldse vesi.
"Rose, mis sinuga toimub?" kokutas Kelly ja vaatas mulle otsa.
"Nagu ma teaksin..." podisesin.
Seisin paigal päris pikka aega ja muudkui jõllitasin end. Järsku hakkas mu mõte jooksma ning ma haarasin telefoni järele. Trr... Trr... Trr...
"Gale! Gale! Mis minuga toimub!?" karjusin telefoni.
"Rahune, Tips. Ma tulen sinna," ütles ta.
"Kelly on ka siin," lisasin vaikselt.
"Las ta läheb ära."
"Miks?"
"Ma ei saa sulle seletada."
"Kuidas ma..."
"Ta minema saadad?"
"Jah."
"Ütle lihtsalt, et ta peab minema."
Ta katkestas kõne ja ma hõõrusin närviliselt oma kukalt.
"Kelly..." alustasin.
"Oota, ma käin korra all toas ära. Ma... No ma ei saa! Ma pean su õde nägema," teatas ta ja jooksis uksest välja. Jäin talle järele vaatama. Mis ajast teda minu 1- aastane õde huvitab?

"Wow.."
Võpatasin. Ta oli minu toas, vahtis mu nägu. Ta oli... Ta oli järsku minu ette tekkinud.
"Imeline, Tips," sõnas ta.
"Mida kuradit! Mis on imeline? Ma... Ma ei tea, mis minuga toimub!?" Olin nutu äärel.
Ta libistas sõrmedega mööda kujutisi mu näol.
"Mis sind häirib?"
"Mh?"
"Ma tean, et mingeid asju sa ei suuda taluda."
"Kuidas sa tead?"
"Lihtsalt tean."
"Ütle mulle," anusin ja avastasin, et olen talle väga lähedal, peaaegu, et tema embuses. Ma ei tõmbunud eemale. Mulle meeldis see.
"See laul. My immortal," vastasin hästi vaikselt.
"Ja veel?"
"Sina," sõnasin kohmetult.
Ta tõmbus ise eemale. "Mina?"
"Jah. Alati, kui oled läheduses... Mu... Mina muutun. Mu tunded muutuvad... See on teistmoodi."
"Miks küll?" Ta ohkas.
"Aga ma ei hooli sellest," vastasin lõpuks ja liikusin talle lähemale. "Räägi mulle, mis eile juhtus."
"Richard üritas mind sinu kaudu tappa, aga ta peaaegu mõrvas sinu. Ta saatis sind kuhugi... Pimedusse. Ma ei tea kuhu."
"Laulu sisse," sosistasin.
"Laulu?"
"My immortal, selle laulu."
"Sellepärast sa ei suudagi seda taluda."
"Mhmh."
Vaikus. Pikk vaikus. Ta mõtles.
"Räägi veel," anusin lõpuks.
"Aga Alex jõudis vahele."
Ma ei mõistnud. "Ta oli seal, kui see Richard mind sinna laulu sisse saatis."
"Jajah, ta ei saanud seda väga takistada. Aga ta liigutas sind, mis on sellises seisundis tegelikult ohtlik."
"Oota, mida?"
"Seda on raske seletada. Kui intern saadab su pimedusse, ei tohi sind liigutada. Sel juhul võid sa hetkega surra. Aga kui oled kaua pimeduses, sa sured. Antud juhul Alex liigutas sind, aga sa ei surnudki. Kui mina sinna jõudsin, sa istusid keset muru, su juuksed pekslesid sinu suletud silmadega näo ümber ja sinu ümber oli tekkinud kest. See tähendab, et ükskõik, kes tuleb sulle lähemale kui meeter, saab elektrilöögi. Ma ei saa aru, kuidas sa seda tegid. Sa ekslesid ikka pimeduses, kuid sa ka kaitsesid ennast. Sama moodi ei saa ma aru Tinkidest su näol. Richard jäi sind jõllitama, ning ma sain ta hästi kätte. Aga siis ta haihtus, andes alla. Aga ta tuleb tagasi. Ma tean seda. "
Seedisin seda kõike vähemalt 10 minutit. "Oota... Richard?"
"Jah. See mees oligi Richard."
"Ta pidi Blink olema," susisesin.
Gale naeratas ja vaatas mulle otsa.
Aga minul oli veel miljon küsimust. "Kuidas ma sinna puu juurde sattusin, miks sa mind koju ei viinud?"
"Ma ei saanud, kest oli sinu ümber."
"Aga... Sa lihtsalt jätsid mu sinna?" Järjekordne torge.
"Ma ei saanud midagi teha, Tips. Anna andeks."
Järgmine asi. "Mis tähendab intern?"
"Seda ma seletan hiljem. Mitte praegu."
"Mida tähendab siis Tink?"
"Need kujutised su näol."
"Ja mida need näitavad ja miks need m i n u näol on?"
"Need näitavad seda, kes sa oled, aga ma ei tea täpselt, mis need Tinkid näitavad. Ja mul pole aimugi, miks need sinu näol on."
"Mul on mingid... Võimed?"
"Võimalik."
"Sinu maailm," sõnasin.
"Ja sina kuulud sinna rohkem, kui me mõlemad arvata oskaksime."
"Oh.."
"Veel küsimusi?"
"Jah. Kas sa tegid Kellyga midagi?"
"Millal?"
"Täna."
"Jah, ma sundisin ta mõistust,et ta läheks alumisele korrusele, sest sinul on nii raske talle ei öelda."
"Võimatu," parandasin.
"Võimatu," kordas ta.
Neelatasin. "Kes sina oled?"
"Palun ärme kiirustame kõiges ette. Ma ei saa sulle rohkem rääkida. Mitte veel."
"Sa pole inimene, ega ju?"
"Ei."
"Aga mina?"
"Vaat seda ma ei tea," vastas ta nukralt.

Kuulsin seda häält, mida teeb mu läpakas, kui mulle meil tuleb. Avasin ruttu kirja. Jõllitasin seda.
SEE POLE SINU MAAILM. Xxx
Oh õigus! Mul olid need kirjad meelest läinud.
"Mida see veel peaks tähendama?" küsisin.
"Kes on Xxx?"
"Miks sa seda minult küsid? Mina ei tea," vastasin.
Näitasin Gale'ile teisi kirju ja ta kortsutas kulmu.
"Vaenlane," pomises ta ja vaatas aknasse.
Tema silmad olid tumedad ja murelikud. Tema juuksed liikusid olematus tuules.
Mina seedisin ikka veel kõike. Ma olin sidunud end millegi sellisega, mida ma poleks suutnud iial uskuda.

Oh sa pagan!
Armastus selle jutu vastu aina kasvab

Niiet paluks UUT kiiresti! (:

11. osa

Gale läks üsna pea ära ja ei vastanud minu küsimustele enam. Mitte sellel korral.
Ma kõndisin alumisel korrusele, et Kelly üles kutsuda, kuid teda polnudki seal. Ema ainult istus mu väikese õega diivanil.
"Emps, kus Kelly on?" küsisin.
"Kas ta polegi sinu toas?"
"Ei, ta tuli alla..."
"Mina küll kedagi näinud pole." Katrin naeratas mulle kaastundlikult. "Äkki läks ta koju."
Koju? Niisama? Ee...
Rahutus minu sees tõusis suureks tormiks, kui ma üritasin Gale'i kätte saada. Olin helistanud juba vähemalt 15 korda, kuid ta ei vastanud.
Logisin kiiresti sisse facebooki'i, et vaadata Alexi numbrit. Ka tema ei vastanud. Ma ei teadnud mida teha. Ma olin 100% kindel, et Kelly pole turvalises kohas. Tema kodutelefon oli välja lülitatud.
Facebook'i lehel oli kirjas Alexi aadress ja mul ei jäänud muud üle, kui tema ukse taha minna. Komberdasin trepist alla ja kihutasin siis mööda tänavat edasi. Kui ma jõudsin lõpuks soovitud kohani, hingeldasin ma ikka jõhkralt. Vaatasin majade numbreid. Kohkusin, kui nägin maja numbriga 17. See pidi kuuluma Alexile. Aga see oli... Mitte selline nagu olin oodanud. Maja oli suhteliselt vana ja värvimata. Aknad ja uksed olid küll korralikust puidust, kuid maja nägi välja, nagu hakataks seda kohe remontima. Arvatavasti hakatigi.
Koputasin uksele, kuid kedagi ei tulnud mulle vastu. Koputasin veel mitu korda. Mitte midagi. Hingasin korra sügavalt sisse ja paotasin ust.
"Halloo! On siin keegi?" Tundsin, kuidas mu hääl värises.
Astusin mööda tuba edasi. See oli absoluutselt teistsugune, kui üks tavalise pere kodu peaks olema. Laes rippus suur kroonlühter, seinad olid lilleliste maalidega kaetud, põrandal olid vaibad, mis olid samuti lillepildiga.
"Alex? On siin keegi?" hüüdsin tühjusesse.
Hakkasin juba tagasi minema, kui märkasin kellegi jalgu kõrvaltoast. Astusin aeglaselt sinnapoole.
"Oh! Oh ! Oh!" pääses mu suust välja.
Alex lamas pikali maas, silmad pärani ja suul väike naeratus. Ta oli täiesti liikumatu. Ma arvasin... Õnnetundega avastasin, et poiss hingab. Raputasin teda natuke, kuid ei midagi. Ta oli nagu kivistunud.
"Alex! Alex! Ärka!" Ma vaatasin talle pingsalt otsa.
Poisi silmad olid avatud, aga need ei vaadanud kuhugi.
"Mida ta sulle teinud on, et sa teda tappa üritad? Minuteada päästis ta su surmast, tüdruk," ütles keegi. Võpatasin. Richard.
Pöörasin aeglaselt ja hirmunult ringi. "Ma. Ei. Taha. Teda. Tappa." Rõhutasin igat sõna.
"Seljuhul sa ilmselt ei tea, mida sa teed. Tahad teada, Rose'ikene?"
Mind häiris mehe mänglev toon ja ma oleksin parema meelega majast minema jooksnud, kui sellegipoolest noogutasin. Ja koristasin oma käed Alexi liikumatult kehalt.
"Hingeränne. Sinu hing väljub su kehast, aga su keha töötab ikka samamoodi, ainult et sa oleksid umbes nagu teadvuseta. Hing saab rännata kuhu tahab, näiteks, et ületada 100 km vahemaa... Mm.. Selleks läheb viis minutit. Niimoodi saab väga hõlpsasti infot hankida, keegi ei näe sind. Aga muidugi peab olema ettevaatlik. Internid, kui Gale on sulle midagi neist rääkinud." Ta tegi pausi ja ma noogutasin.
Siis ta jätkas: "Ehk siis. Internid tunnetavad hingede kohalolu väga väga hästi. Oh, kui kade ma olen, et rendid sellist võimet omavad." Richard lõi käsi kokku.
"Rendid?" küsisin kulmukortsutusega. Ma olin lootnud, et see maailm piirdub vaid ühe üleloomuliku liigiga, kuid nagu alati selles vallas - ma eksisin.
"Sellest ta polegi sulle rääkinud? Noh, rendid on Gale ja Alex ja mõned veel. Nad suudavad teha näiteks hingerännet, nagu sa juba aru said."
Liiga palju infot. Ma ei suutnud kõike oma pähe mahutada, kogu Gale'i jutt ja siis veel Richardi oma ka.
Oli pikk vaikus ja ma söendasin lõpuks küsida. "Miks sa mind tappa üritasid, Richard?" Sisistasin tema nime.
"Ooo, sa isegi tead mu nime. Muidu... Ma ei üritanud sind tappa. Ma kaitsesin sind."
"Ja ei tea kuidas?" Pööritasin küll vihaselt silmi, kuid minu sees möllas hirm. Kelly oli kadunud ja mina ajasin ühe vägagi ohtliku olevusega juttu.
"Ma mõtlen, et sa oleksid ju nagunii vastu hakanud või siis jälle... Meil oli seal korralik võitlus."
"Seal? Inimesed ei näinud või?"
"Aga kõik inimesed kõrvaldati."
"Mida? Te tapsite süütuid möödakäijaid?"
"Jah. Neist on meile kasu, laps."
"Nad olid täiesti süütud!" karjusin vihaselt.
"Oh jah, oh jah."
"Ja miks sa mulle valetasid, Richard?" sisisesin.
"Blink on lahe nimi."
"See on kõige ajuvabam nimi, mida kuulnud olen."
"Ära solva. Minu lemmik, kallis Rose."
"Ma pole mingi pagana kallis Rose," nähvasin.
Richard oli hetkega minu juures ja suudles mind. Tahtsin teda eemale lükata, kuid ta oli liiga tugev. Punnisin vastu, kuid peagi sulandusin.
"Sa oled täitsa kena."
"Ja sina oled pervert," sisisesin.
"Oh, mitte niimoodi, Rose." Ta naeratas kavalalt.
Ma tahtsin väga minema joosta, kuid ta seisis minu ja ukse vahel.
"Millal Alex jälle... Oma keha sisse tuleb?"
"Siis kui ränne lõpeb," sõnas Rich ja riikus mulle jälle lähemale.
"Ära tule minu juurde!"
"Miks mitte?"
"Sest ma ei taha."
"Sa ei saa mind keelata, mul on võimu, kullake."
"Ole vait." Ma kartsin ja olin samal ajal ka väga vihane.
"Aga ei ole," sõnas ta.

Ta liikus mulle jälle lähemale. "Mine minema," kisasin.
"Mida sa oma aruga teed, Richard?" urises keegi. Ma tundsin ta kohe häälest ära. Ma olin nii õnnelik, et ta tagasi oli. Richard pöördus ümber ja ma taganesin.

Väga hea :)
Üks viga hakkas silma. "Ja miks sa mulle valetasin, Richard?" --} "Ja miks sa mulle valetasid, Richard?" *

Kuid uut sooviksin! (:

Oih jah, tuli sisse, kohe parandan ära :)

12. osa

"Mida sa siit tahad?"küsis Richard hoiataval toonil.
"Jäta Rose rahule," sisistas poiss.
"No kuidas? Ta oleks äärepealt minu lapsepõlveohvri tapnud. Ma ei saa ju midagi teha, kui sa talle mitte sittagi ei räägi."
"Antud juhtul üritan ma teda sellest maailmast eemal hoida," sosistas Gale vihaselt.
"Oh sind küll! No vaata neid Tinke tema näol!?"
Võpatasin. Olin need unustanud ja kõik inimesed tänaval... Oh... Mu ema? Ta... Tema pea oli sel hetkel vist ära pööratud. Kahtlane.
"Need ei tähenda midagi!" kriiskas Gale.
"Oh ja kuidas veel! See tüdruk on ime, kulla Gale!"
"Ta on tavaline surelik."
"Miks sa küll nii väga tema vastu oled?"
"Tema võimete," parandas G.
"Ta saaks sind aidata, kas pole nii?" Rich oli hetkega minu juures ja vedas oma näpuga mööda minu Tinke.
"Need kaovad paari päevaga, Rose. Ära oma näo pärast muretse," lisasta siis nagu muuseas.
Noogutasin vaikselt. Neelatasin valjult ja hingasin korra sügavalt sisse. "Kes ma olen?"
"Sina, mu kallis Rose, seda, kes sa oled... Seda saame teada mõni aeg hiljem." Richard mängis mu juustega ja peagi tundsin tema käsi oma pihal. Kiunatasin.
"Jäta ta rahule!" urises Gale ja hüppas meie poole, kuid ta põrkas tagasi, suure mürtsuga vastu seina.
"Ära mängi minuga, Rend!" karjus Richard.
Tema käed hoidsid mind aina tugevamini ja ma enam-vähem teadsin, mida ta tegema hakkas.
Õhk muutus. "Jäta mind rahule!" kriiskasin üle lämmatava tormi ja lükkasin mehe endast eemale. Ta maandus keset põrandat.
Tundsin enda ümber aina suurenevat tuult. Ja hirmsat kisa, asjad kukkusid põrandale, kroonlühter kõikus kiirelt edasi-tagasi.
Märkasin Alexit. Ta seisis teise toa nurgas ja jõllitas mind.
Ta sai minu pilku endal tunda vaid hetke, sest ma keskendusin Richardile. Kõndisin talle lähemale, torm muutumas aina tugevamaks.
"Said aru, et ei tee minuga niimoodi!" karjusin ja sirutasin käe ettepoole, et teda lüüa. Kuid selleasemel... tekkis midagi elektrisarnast. Minu käest!
Ma ehmusin ja jäin kivikujuna seisma. Rich lebas põrandal, tema silmalaod võbelesid. Torm suurenes, aga ma ei mõistnud midagi. See torm oli keset tuba! Ja kui ma pilgu aknast välja heitsin, paistis päike.
"Lõpeta, Tips. Kõik on hästi," sosistas Gale rahulikult. Ta oli minu kõrval. Vaatasin tema nägu, mida mööda jooksis suur sakiline haav. Viskusin poisile kaela.
"Just nii, Tips. Lase tormil laugeda," sosistas ta.
Tuul vaibus, asjad vaid kõlkusid natuke ja jäid siis paigale.
"M-mis juhtus, Gale?" küsisin nutuselt.
"Sinu elu ei piirdu vaid oma senise maailmaga," sõnas poiss murelikult.
"Oled sa kombes?" Vaatasin tema haava.
"See pole midagi, Tips. "
Naeratasin veidike ja sõnasin siis: "Ma lõpuks nägingi sind."
"Jah."

Vaatasin Alexi poole, kes meid ikka veel vaatas.
"Sa oled tagasi," sosistasin ja hakkasin tema poole minema, kuid poolel teel peatusin. Ma mõistsin, et hetke pärast oleksin talle kaela hüpanud. Ja siis ma sain aru, et... Nad mõlemad meeldisid mulle. Rohkem kui peaks. Ma ei teadnud, mida Alex tunneb, kuid kui sama mis mina, siis meie olemine Gale'iga talle küll meelejärele polnud. Ma ei osanud midagi arvata.
"Olen jah," pomises Alex.

Vaatasin sinnapoole, kus alles hetk tagasi oli Richard lamanud.
"Kus ta on?" kriiskasin järsku vihaselt.
"Ära läks," vastas Gale.
"Kes ta on?"
"Intern. Ma ju rääkisin sulle."
"Ta suudab ka haihtuda," sõnas Alex ja vaatas mulle otsa.
Mõtlesin hetke järele.
"Alex, kas ma saaksin sinuga rääkida?" küsisin.
Gale ei liikunud.
"Nelja silma vahel," lisasin kiirelt.
Gale noogutas ja liikus aeglaselt kõrvaltuppa.

Kõndisin Alexi juurde ja me istusime trepiastmele.
"Kes sa siis oled?"
"Rend, nagu Gale'gi."
"Miks sa... Noh, nagu eemaldusid? Peale seda väikest vestlust Gale'iga? Ja miks sa ütlesid talle, et suhtled veel Richardiga? See kõlas, nagu oleksite head sõbrad, aga praegu mulle tundus, et olete pigem vaenlased."
"Ma ei suutnud enam. Ma ei suutnud teeselda enam seda nägusat poppi koolipoissi, kellel tüdrukud muudkui sabas käivad. Jah, ma olin teinud seda. Aastaid. Ma tahtsin olla tavaline, ma üritasin enda eest minema joosta, kuigi ma teadsin, et see on võimatu. Peale seda vestlust jõudis see aina rohkem ja rohkem mulle kohale. Ma sain aru, et mida rohkem ma püüan, seda rohkem lähen kõik perse. Ma tahtsin Gale'i ähvardada. Richil on üks kee, mida Gale vajab elamiseks ja iga Gale'i vääratusega võib Rich selle hävitada. Me pole Richiga erilised sõbrad, kuid ka mitte vaenlased."
"Kee? Missugune kes? Ja miks on Gale'il vaja seda elamiseks?" küsisin vaikselt. Ma teadsin, et olen kõige selle sisse mässitud ja ei saa võib-olla kunagi välja.
"Dartmonthi kee. Kui Gale oli väike, sõlmisid tema vanemad Dartmonthiga lepingu. Nad andsid ära oma poja hinge, et mitte põrgusse minna."
"Kes on Dartmonth?"
"Mida Gale sulle rääkinud on? Mitte midagi?" purises Alex.
"Väga vähe," sõnasin.
"Dartmonth on põrgujumal, või noh... Jah. Põrgujumal."
"Niiet... On olemas siis ikkagi põrgu ja taevas? Ja.. Ja... Gale'i vanemad müüsid põrgujumalale Gale'i hinge, et minna taevasse?" Oh, seda oli liiga palju. Kuidas sai olla võimalik, et kõigi tavaliste inimeste kõrval asus selline kujutlematu, uskumatu maailm?
"Põhimõtteliselt. See on suhteliselt keeruline."
"Kuidas nad võisid? Gale vanemad ma mõtlen."
"Isekus. Ülbus." Alex naeratas vihaselt.
"Miks on see kee Richi käes ja mis võib juhtuda, kui see hävineb?"
"Sest Richard varastas selle. Tal on Gale'i üle suhteliselt suur mõju ja ma imestasin väga, kui ta sinu nimel oli valmis riskima. Kui kee hävineb, ta sureb. Nii lihtne see ongi."
Ma mõistsin, et Gale sellest ei rääkinud. Esiteks, ma olin selle maailmaga koos olnud vaid paar päeva. Teiseks, pole ju lihtne rääkida, et sinu oma vanemad reetsid su.
"Aga sina ja Gale? Olete sõbrad? Mulle nii ei tundu..."
"Me pole sõbrad. Pigem nagu vaenlased."
"Aga te olete ju mõlemad Rendid, kas pole nii?"
"On küll, aga Rendid jagunevad veel kolmeks liigiks: Pimedus, Valgus ja Sära. Mina olen Sära rend, kuid Gale on Pimeduse. Ta ei saanud seda otsustada nagu mina. Kuna tema hing on müüdud, sai temast Pimedus."
"Oh..." Ma ei osanud midagi öelda. Tegelikult oli mul veel palju küsimusi, kuid otsustasin seda köike mitte veel küsida. Ma pidin järele mõtlema.

Hea nagu tavaliselt :)
Mõned vead tulid siiski sisse.

'Ma sain aru, et mida rohkem ma püüan, seda rohkem lähen kõik perse.' --} 'Ma sain aru, et mida rohkem ma püüan, seda rohkem läheb kõik perse.'*

'Tegelikult oli mul veel palju küsimusi, kuid otsustasin seda köike mitte veel küsida.' --} 'Tegelikult oli mul veel palju küsimusi, kuid otsustasin seda kõike mitte veel küsida.'*

Kuid UUT! :)

Jamh, kirjutan ipadiga ja vahepeal tulevad vastikud vead sisse, kuigi ma loen selle ka ise läbi ja üritan neid parandada :)
Ja see osa tuli natuke liiga lühike, nojah.... Vabandust. Ja vabandust, kui on ka vigu sees.
13. osa

Gale viis mu koju peaaegu kohe pärast seda. Alex lihtsalt lahkus. Ma ei näinud teda enne, kui ta juba kadunud oli.
Gale oli mures. Ma nägin seda tema näost, kui ta mind oma Jeep'iga koju sõidutas.
"Anna mulle andeks," sosistas ta enne kui ma uksest välja läksin.
"Mille eest? Kui mul ongi mingid võimed - mis arvatavasti on tõde - siis see oleks ju nii või teisiti minuga juhtunud," vastasin.
"Ei, võib-olla ei oleks. Kui sa poleks olnud sellises keskkonnas."
"Aaa." Ma ei osanud midagi öelda.
"Mine nüüd, su ema on vist midagi küpsetanud ja sinul oleks seda väga vaja, arvestades seda, millal sa viimati süüa said."
Ma arvasin, et on õige hetk. "Miks su vanemad sulle nii tegid?" Ma ei julgenud talle otsa vaadata.
"Alex rääkis sulle?" küsis ta natuke pettunud häälel.
"Mhm. Ta ütles, et su hing on selle asja sees..."
"On jah. Ja ma ei saa midagi teha."
"Kuidas see võimalik on? Sa oled siin, sa hingad, mõtled. Pole võimalik, et su hing on mujal."
"On küll. Ja kuidas veel. Kui see oli Dartmonthi käes, polnud mul erilist ohtu. Ta sai mind lihtsalt vajadusel kasutada. Aga nüüd, kui see on Richardi käes... Mul on selged piirid ja ma ei tohi nendest üle astuda." Ta ohkas.
"Üle astumine... Minu kaitsmine polnud üleastumine?"
"Oli, aga seda ma ei kahetse, Tips," sosistas ta ja liikus mulle veidike lähemale.
"Ei. Ei. Ei. Ta oleks su võinud minu pärast tappa," ütlesin vihaselt. Ma ei tahtnud, et ta oma elu ohtu paneb, et mind aidata või kaitsta. Mitte, et see mulle meele järele poleks olnud.
"Lõpeta, Tips," sõnas ta ja ma avastasin, et meie näod olid üksteise ees. Väga lähedal.
Tema suu liikus minu oma poole, kuid just õigel hetkel, ma libastusin. Minu jalg libses ja ma potsatasin avatud autouksest välja teele.
"Pagan," torisesin.
"Oled korras?"
"Jah," sõnasin, väga vihane enda peale.
Kuidas ma suudan kõik koguaeg ära rikkuda?
Lippasin koju ja lukustasin end oma tuppa. Ma ei tahtnud mõeldagi kõigest, mis täna juhtus, millega ma hakkama sain, mida ma teada sain ja mis edasi saab.

Okei, oleks ma teadnud, et see õhtu läheb põrguks, oleks ma siiski kõik läbi mõelnud.
"Rose! Tule alla ja aita mul sööki valmistada," karjus ema ja ma jooksin alumisele korrusele.
"Mis ajast ma sind aitama pean?" küsisin kulmukortsutusega ja hakkasin salatit tegema.
"Meile tuleb külaline ja ma tahan, et kõik oleks õigel ajal valmis," teatas ta.
"Keeeeeeees meile küllaaaa tuleeeeb?" venitasin.
"Sa ei tea teda. Isa vana lapsepõlvesõber."
"Ahsoo."
Kui ma salati valmistamisega ühele poole sain, heliseski juba uksekell. Läksime emaga avama, ka paps seisis seal, juba külalist vastu võtmas. Hakkasin terve ütlema, kui ma nägin teda: tumedad pikemad juuksed, kõver naeratus, väikesed kõrvad, piklik porgandnina ja need silmad - need liiga tumesinised silmad puurimas mu silmadesse. Võpatasin.
"Mida tema siin teeb!?" küsisin segaduses olevat.
"Mis sa sellega öelda tahad, Rose?" küsis ema nagu vabandavalt. Tahtmata mu vastust kuulda, jätkas ta kohe: "Rose, see on Blink Obom. Blink, see on minu tütar Rose Nellana."
Ma olin naerupahvatuse äärel. "Ma ei saa aru, mida sa selles nimes leiad, R," nähvasin Richile. Ma ütlesin meelega R, sest ma ei kavatsenudki kasutada Blinki.
"Tere, Rose," sisistas ta mulle vastu.
Ma märkasin kohe tema kaelas ilutsevat keed. Kullast kett, mille otsas rippus kolmhark.
"Tuleb tuttav ette?" sõnas ta võidurõõmsa ja kurja muigega, kui märkas,et ma silmitsen seda.
"Värdjas. Varas. Valetaja. Elurikkuja. Hingeröövel," sõnasin talle väga pahasel toonil.
"Ilus, Tips. Ilus."
"Sina ei kasuta minu peal seda nime!" kriiskasin talle.
"Rose, mida sa oma arust teed!" manitses ema ja põrnitses mind.
"Istume lauda," sõnas isa kiirelt ja näitas tee meie söögilaua juurde.

Natuke aega sõime vaikides.
"Mis tööalal sa siis oled, Blink? Ma pole sind oma 20 aastat näinud," ütles isa lõpuks.
"Ma tahaks teada hoopis, kui vana sa oled," torkasin vahele, mille peale ema ming jalaga togis.
Richard ei teinud sellest välja. "Tuumajaamas."
Pahvatasin naerma. "Ma ei saa aru, kust sul need ideed tulevad," podisesin naeru seest.
"Rose Nellana!" käratas ema ja ma jäin vait.
"See on põnev," sõnas isa, kes mind täielikult ignoreeris.
"Jah, tööd on palju."
"Ega jah, asjade hoidmine võtab suurema osa ajast," sõnasin ja vaatasin tema kee poole.
Ema nügis mind jälle, kuid ma ei teinud sellest välja.
Ma olin 100% kindel, et sellest õhtust ei tule midagi head. Ma ei eksinud.

Mulle meeldib see jutt, kuid annaksin sulle siiski paar nõuannet: kirjelda rohkem - vahel on sul lihtsalt mitu-mitu rida vaid otsekõnet - ning aeglusta ehk veidi sündmuste käiku, kohati kipud sa sellega kiirustama.

Panin ka tähele, et sul pole õigeid jutumärke. Võiksid osad kuskil programmis valmis kirjutada, näiteks Wordis, mis paneb õiged eestipärased jutumärgid. Ma küll märkasin, et mainisid, et kirjutad iPad-is, kuid sinna peaks ju ka saama mingit programmi panna?

Igatahes ootan põnevusega, mis selles jutus toimuma hakkab. Hetkel tekitab tõesti põnevust :)

super jutt. Mõned vead ka olid aga praegu ei tule enam meelde. Oleks võinid jah nai pikem olla aga potan huviga uut osa : D

Vigasid mul seekord silma ei hakanudki :)
Natuke kiirustad tõesti nende sündmustega, kuid muidu pole midagi kobiseda
Niiet UUT!

Mjah... Kiirustan jah... Ee, ma üritan siis mitte nii väga kiirustada nende sündmustega :) Aga muidu aitäh, et te loete :)

14. osa

Sõime edasi, keegi ei öelnud sõnagi. See hakkas mind juba ära tüütama.
"Kui vana sa siis oled, R?" küsisin ma.
"Ma olen Blink, mitte R," sisistas ta.
Oleksin tahtnud öelda välja tema pärisnime, aga ma lihtsalt ei soovinud ka oma vanemaid selle maailma sisse uputada.
"Mida iganes," podisesin vastu.
"Kas te teate üksteist?" küsis isa lõpuks.
Köhatasin. "Mhm."
"Oh, tõesti? Kust siis?" uuris ema, kelle jalg oli minu oma kõrval, valmis mind iga hetk togima.
Ma ei kavatsenud seda osa varjata. "Mäletad seda õhtut, õigemini ööd, mil ma katkiste ja mullaste riietega koju tulin?" Vaatasin emale otsa.
"Jaah.." kogeles ta. Me polnud sellest õhtust rohkem rääkinud. Ma keeldusin rääkimast ja nüüd võtsin ise selle teema üles.
"Seal ma temaga kohtusingi," sõnasin ja puurisin Richi nägu.
"Igatahes, ma tahtsin küsida, kuidas teil ka läheb?" Ta pöördus mu vanemate poole.
"Hästi, väga hästi."
"Hästi, väga hästi."
Vaatasin neid natuke segaduses pilgul. Mõlemad olid öelnud täpselt seda sama. Märkasin midagi kahtlast. Mu vanemate näod olid kivistunud ja nad ei liigutanud. Nagu skulptuurid või midagi.
"Mida sa nendega tegid!?" kriiskasin ja vahtisin Richile väga vihaselt otsa.
"Panin nende jaoks aja seisma, et ma saaksin sinuga natuke rääkida. Tead, mis see on?" Ta osutas käega oma kee poole.
"Dartmonthi kee. Sa varastasid selle," urisesin.
"Oh, oh, oh! Ja kas sa tead ka, et sellest sõltub sinu kalli Gale'i elu?"
"Ole vait!" karjusin. Viha minu sees leegitses.
Ta liikus mulle lähemale. "Ma tean, et sa ei usu seda. Selline maailm on sinusugustele liiga vastuvõtmatu, kas pole?"
Ta kallutas oma pead küljele ja naeratas külmalt. "Mind paneb huvitama, kuidas Alex oma loomust varjata suutis. Imeline..."
"Ole vait!" karjusin.
"Oota nüüd, Rose'ikene! Ega me maja taha põletama hakata."
Ma teadsin, et on õige hetk. Aga ta oli liiga kaval. Ma pidin kaasa mängima, olgu see mulle nii vastumeelne kui tahes.
Tõusin kikivarvukile, võtsin parema käega kinni tema õlast ning liikusin tema näole lähemale. Ta vastas samaga.
"Niiet sa siiski tahad seda?" sosistas ta.
"Kui sa vaid teaksid," sõnasin vastu.
Liikusime üksteisele veel lähemale ja siis ma tegin seda. Lõin teda oma vasaku jalaga ja tõmbasin kee tema kaelast.
Nüüd olin plindris. Pistsin tuhatnelja jooksu ukse poole ja tormasin sellest välja. Jooksin nii kiiresti, kui mu jalad suutsid. Ma ei teadnud, kuhu ma jooksin. Lihtsalt tormasin sihitult mööda tänavaid, Rich kannul.
Ta oli järsku mu ees. Võpatasin korra ja pöörasin ümber, hakkasin teises suunas jooksma. Järsku oli ta jälle minu ees.
"Üritad põgeneda? See trikk sul läbi ei läinud," sõnas ta vihaselt ja sirutas oma käe keti poole.
"Sa ei puuduta seda," urisesin.
"Ja kuidas veel."
Ta hakkas keed vägisi ära kiskuma ja siis tegin ma midagi hullu. Ma ei tea, kuidas ma seda tegin, kuid juba järgmisel hetkel oli Rich kauguses pikali maas. Mul polnud aega raisata. Tormasin edasi. Tänavad olid hämarad, inimtühjad ja üksikud tänavalambid põlesid. Taevas oli pilvine.
Möödusin vanatädist, kes vaatas mulle kurjalt otsa. Tal oli peas täpiline punane rätik. Rohkemat ei jõudnud ma vaadata.
Õige pea jõudsin ma üle silla - suure kaarega eemal pargist - ja lippasin üle selle. Olin jõudnud kesklinna. Tundsin end rahulikumana. Inimesi oli palju, osades kohvikutes põles veel tuli.
Hingeldasin jubedalt. Istusin ühele pingile, mis oli kohviku ees. Vaatasin enda ümber ringi. Inimesed sagisid ja otsisid teed bussidesse ja autodesse, et sõita koju. Kaubanduskeskuse uksi hakati sulgema, kuulutades seda piisavalt valjult, et see tänavale välja kostuks.
Nägin eemalt tulemas ühte noortekampa, kus olid kolm tüdrukut ja kaks poissi. Kui nad lähemale jõudsin, tundsin ma nad ära: Kelly, Jamie, Abby, Erik ja Celvin.
"Rose! Ma pole sind ju miljon aastat näinud," sõnas Celvin ja ma vaatasin talle segaduses otsa.
Kas päev tagasi polnud mitte olnud kool, kus me veetsime seitse tundi samas ruumis?
"Aam... Eile?" küsisin tema käest.
"Ma räägin, nii ammu."
Ma uppusin tema kallistusse ja tegin selge järelduse - ta oli midagi joonud. Öäkk.
"Lõpeta, ta teeb lihtsalt nalja," ütles Jamie itsitades.
"Tahad ka? Megahea, ma ütlesin sulle kogu see aeg, et kirsikas on parim," teatas Kelly ja ulatas mulle plekkpurgi.
"Siider?" küsisin ebakindlalt.
"Jaja. Joo nüüd, Rose! Me ei taha tervet õhtut veeta mingi masendunud konnaga," torkas ta.
Võtsin ühe lonksu. Ma ei väida, et see poleks olnud hea... Võtsin veel mõne lonksu.
"Issakene, mis see veel on? Kannad nüüd sellist keed?" küsis Abby ja viis pilgu keele, mis endiselt minu käes oli. Toppisin selle kiirelt taskusse.
"Mitte minu jagu," pomisesin.
Ulatasin Kellyle purgi tagasi peale nelja lonksu. Ma ei tahtnud endale seda sitta sisse ajada. Mitte veel.
"Mis tahksid täna teha? Teen sulle joogi välja?" päris Celvin, kes ikka veel minu kõrval istus.
Olin sellest tegelikult väga häiritud. "Ei, aitäh. Ma ei soovi."
Abby, Kelly ja Jamie sosistasid oma vahel midagi ja mattusid siis naeru alla.

Nad ajasid natuke aega mingit segast teksti välja, kuni ma ühele mõttele tulin. Noh, ma ei julgenud koju tagasi minna ja telefon puudus, et Gale'ile helistada ning Alexi koju ei läheks ma enam. Eriti üksinda.
"Kelly, kas ma võiks täna öösel sinu juurde tulla?" küsisin.
Ma ei teadnud oma vanematest midagi. Kas nad olidki jäänud sellesse liikumatusse seisundisse või ärkasid sellest ja teatavad nüüd politseisse, et olen kadunud. Mulle ei meeldinud kumbki variant.

Nii põnev .
Kirjuta ruttu uus osa.
Rohkem vist ma ei oskagi öelda... ahjaa, sa kirjutad väga väga hästi .

Heh, aitäh teile :) See osa on kirjutatud läbi Alexi silmade. Ma pole varem läbi poisi silmade kirjutanud, seega ma loodan, et see ei tundu tüdruku moodi vm

15. osa

Togisin vihaselt jalaga Richi. Ta väänles ja tegi kahtlaseid niuksatusi.
"Ära käitu nii nagu midagi poleks juhtunud! Esiteks, kus Rose on? Teiseks, mille kuradi pärast pidid sa tema vanemad ajaseisku panema? Kolmandaks, kus kee on?" urisesin tema peale. Ma olin väga väga väga vihane.
Olin tulnud just Rose'i juurest, aga ta oli kadunud. Ainult tüdruku vanemad olid jäänud ajaseisku. Ma ei äratanud neid veel, tähendab, mina ei saagi seda teha. Ainult internid saavad.
Andsin Richile jalaga hoobi kõhtu. "Ja miks sa tänaval vedeled?!"
Ta karjus valust, kuigi ma ei mõistnud, mis temaga juhtunud oli. Ta lihtsalt lamas keset pimedat tänavat. Mitte ühtki haava polnud ta kehal.
"M-ma ei tea, kus Rose on," kokutas ta närviliselt.
"Valetad!" kriiskasin ja peagi tabas mehe keha veel mitu hoopi. Ta oli minust nõrgem. Ta oli haavatud ja ma tundsin sellest mõnu. Virutasin talle veel jalaga kõhtu. Rich oigas.
"Ei... Ta võttis kee, ta jooksis ära, ta.. Ta k-kasutas oma võime.."
Lõin talle vihaselt jalaga vastu nägu.
"... Aii! Ta kasutas oma võimeid, ta paiskas mu siia tänavale."
See polnud võimalik. Ma ei uskunud seda. Rose ei saaks millegi sellisega hakkama.
"Midagi paremat ei osand välja mõelda? See kee on kadunud?" karjusin.
Ta oigas veel.
Okei, no võib-olla ma oleksin isegi õnnelik, kui Darthi oleks kadunud. Gale'il oleks lõpp. Aga ma lihtsalt ei tohtinud seda praegu soovida.
Alex! Alex! Leidsid ta?
Kuulsin Gale'i häält oma peas.
Ta on k e s e t tänavat ja ütleb, et Rose varastas kee ja jooksis minema ja...
Tal pole enam keed??? See on kadunud?
Tajusin paanikanooti tema hääles vägagi selgelt.
Rose olevat selle varastanud..
Sa tead ju, et ta ei saaks sellega hakkama, Alex!
Mida iganes. Tule siia.
Ja kuhu täpsemalt?
5b 7s 6 e. Rose'i majast veidike eemal. Tule tunnelite kaudu.
Ma ei saa nendesse sisse.
Miks?
Lukus.
Tule.
Veidike aega ja ma juba lendan.
Ohkasin. See, et ma Rend olen, annab teatud eelised. Näiteks saame me omavahel mõtteis rääkida, kuid selle jaoks peab olema mõlema poole nõusolek.
"Gale on kohe siin," sisistasin naeratusega.
"Ta ei usu mind! Alex! Rose varastas selle. Ma vannun." Rich oli hirmul. Ta teadis väga hästi, mida me temaga teha võisime.
"Kus ta on? Kus Rose on? Kus kee on?"
Ma kuulsin tema häält oma selja taga. See oli raevunud ja julge.
"Ma ei tea! Ta jooksis minema! Linna poole," kisendas paanikas Rich.
Gale pöördus minu poole. "Vii ta Spear'i, ma lähen linna."
Spear on meie kelder-ladu, mis asub pargimajakese all tunnelite alguses.
Noogutasin. "Anna teada, kui sa ta leiad."
Gale oli peaaegu hetkega kadunud ja mina haarasin Richi jalgadest. Ta oigas valust ega suutnud vastu hakata.

Kümme minutit hiljem oli ta kinniseotuna Spear'is. Ma otsisin kuskilt raamatust retsepti, mis ta võimeid veel nõrgendaks. Kuigi ma sain aru, et ta oli need juba peaaegu kaotanud. Terve selle aja, kui ma kahtlaseid asju kokku segasin, tiirlesid mu mõtted Rose'i ümber. Kas see oli tõesti toimunud nii, nagu Gale rääkis? Et Rose oli tugev, peaaegu röövis Richi võimed, võttis temalt ära kee ja jooksis minema? See oleks küll üllatav. Imelik oli see, et osa minust vihkas, osa armastas teda. Ma vihkasin seda, kuidas nad Gale'iga koos on. Ma vihkasin seda, kuidas Gale tema ümbert kinni hoiab, kuidas nad üksteisele naeratavad. Ei, ma ei vihanud Rose'i. Ma vihkasin Gale'i. Rose jaoks jäid vaid head tunded. Ja siis ma vihkasin ennast nende tunnete pärast. Nii palju vihkamist.

Söötsin Richile vägisi selle solgi sisse ja peagi tema silmad sulgusid. Istusin ühele pingile ja naeratasin tühjusesse. Enne, kui oma võimetest teada sain, olin kaotanud kõik. Ja mu elu muutus aina keerulisemaks. Ma mäletan seda kõike väga hästi...

Seisin aasal, käes vana kastiauto mudel. Mu ema oli minu kõrval. Tema lokkis juuksed sätendasid päikese käes ja ta naeratas mulle.
"Ma armastan sind, emme!" ütlesin talle õnnelikult.
"Ja mina sind, Alexikene. Aga nüüd lähme koju, kullake."
Kõndisime suure tee poole, millest üle tee oli bussipeatus.
"Mis su lemmiknumber on?" küsis ema minult.
"6," vastasin viivitamatult.
"Miks just 6?"
"Sest see on minu vanus." Naeratasin lõbusalt.
"Emme, kas koolis on tore?"
"Aga muidugi."
Me muudkui rääkisime ja ma keksisin ema ees. Me hakkasime teed ületama...
Järsku tundsin ema käsi enda seljal. Ma tundsin, kuidas ta mind lükkas. Maandusin pehmel murul ja vaatsin tagasi ema poole. Ta lebas maas, üleni punase värviga kaetud. Ma ei mõistnud, kust ta küll seda värvi sai. Läksin tema juurde, suur rekka oli meist eemal, aga seekord ei jäänud ma seda vaatama.
"Emme! Lähme koju, buss tuleb varsti," sosistasin talle ja tegin talle pai.
Aga ta ei vastanud. Ta oli kogu aja samas asendis, liikumatult.
"Emme!" Ma hakkasin paanikasse sattuma ja pisarad juba voolasid.
"Emme! Emme! Emme! Emme! Emme! Vasta, emme!" Ma teadsin juba siis, mis oli juhtunud. Vanaema oli mulle sellest rääkinud. Ta oli öelnud, et liikluses peab olema ettevaatlik.
See mees, kellele rekka kuulus, tuli minu juurde.
"Miks ta ei liiguta?" küsisin läbi nutu.
"Anna mulle andeks, poiss. Ma ei teadnud," sosistas mees. Nägin tema näol pisaraid.
"Emme!" karjusin veel kõvemini, veel rohkem nuttes.

Nüüd ma vihkan numbrit 6, sest ema hauakivile on kirjutatud: Evelyn Lawin. 02.04.1961 - 06.06.2001. Mu südames on tühi koht. Rose täitis osa sellest, aga ma ei usu, et ta kõike suudaks täita. Vähemalt seni, kuni Gale elab...

uuu hea hea jätka. Ei suutnudki leida mingeid vigu. Aga tõesti väga huvitav niiet UUT

See osa siis endiselt Alexi silmade läbi.
16.osa
Seisin haiglas siit ilmast lahkunute ruumi klaasukse juures, suured sinised silmad vaatamas linaga kaetud voodeid, mille all lamasid kunagi veel hinganud inimesed. Eelmine päev oli vanaema mulle sellest kõigest rääkinud: See juhtub. Kõik juhtub, Alexikene. Aga nüüd oleme sul meie, meie kõik, kes me sind aitame. Usu mind, poiss, su ema on seal, kus teda vajatakse enim.
Neelatasin ja üritasin veerida nimetähti linadega kaetud vooditel. Nutuklimp kurgus, leidsin ma tema voodi. Valge lina, mille alt ei paistnud mitte midagi. Näha oli vaid tema keha kuju. Lükkasin aeglaselt ukse lahti ja jalutasin selle juurde.
"Emme... Kas ongi nii, et sa ei vasta mulle enam?" Pisar voolas mu põselt alla, kui ma seda sosistasin. Lükkasin vaikselt lina tema pealt ja tardusin. Minu ema, see, kuidas või kellena ma teda mäletasin, ei olnud selline. Tema juuksed olid korralikult, liiga korralikult, kahele küljele paigutatud. Tema käed olid asetatud rinnale, jalad aga olid liiga ebaloomulikult sirges asendis. Tema nägu oli lubivalge, huuled kokku surutud. Tal oli seljas pikk valge pitsiga kleit ja ma imestasin õnnetult, kuidas ta küll võiks suhtuda sellesse, kui peaks elusana sellist riietust kandma. Jõnks käis mu südamest läbi, kui ma mõtlesin sõnale "elusana". Ma teadsin, et ta ei tule tagasi, aga ometi ma lootsin nii palju. Ma arvasin, ma tõesti arvasin, et ta tuleb tagasi.
Ma kuulsin ühe arsti-tädi kurja häält. "Hei, poiss! Mida kuradit sa siin teed? Sa ei tohi siin olla!"
"Aga see on minu ema...." vastasin tädile õnnetult.
"Jaja. Ta on nüüd paremas paigas, ja nii edasi. Mine nüüd." Arst pööritas tüdinult silmi.
Ma ei mõistnud, kuidas tal mingit kahjutunnet ei tekkinud, arvestades seda, mida mina tundsin. Mul oli nii valus. Südames oli tühi koht ja ma ei suutnud seda täita. Tühjuse tunne. Nagu kõik oleks kadunud. Vajusin nutupilve, kui mõtlesin sellele, et ma ei saa enam mitte kunagi kuulda tema häält, näha tema naeratust, tunda tema kallistust...
Ma olin täiesti üksi. Vanaema oli haige, palavikus. Isa oli tööl ja mina olin tulnud täiesti üksi haiglasse, näinud oma täielikult muutunud, lahkunud ema, kuulnud kurja tädi õiendamist, tundnud maailma suurimat valu, mis kunagi ei kao.
Hingasin korra sügavalt sisse. Need mälestused ei kadunud mitte kuhugi, mitte kunagi.
Vaatasin Richi ja andsin talle hoobi vastu jalga. Ta oli teadvusetu. Lõin teda veel. Iga korraga tundsin rohkem valu. Ma mõistsin, mida ma tegin. Ma üritasin maksta kätte Richile, nagu oleks tema mu ema alla ajanud.
Ma ei leia.. Ma ei tea kus ta on!?
Ohkasin õnnetult Gale´i paanikas hääle peale.
Need tema sõbrad.. Kelly?
Oh muidugi. Ma lähen kohe tema poole.
Teda ei pruugi seal olla.
Ta peab seal olema.
Mulle tegi ka haiget see, et Gale temast nii palju hoolis. Aastate jooksul, mil olin teeselnud, et olen teistsugune, tavaline teismeline, kõik tüdrukud hüppasid mul kaelas. Ma polnud mitte kunagi ühegi nende vastu midagi sellist tundnud. No tegelikult oli Rose mu klassis käinud ju koguaeg, ma lihtsalt ei pannud teda enne tähele. Vist.

Telefon helises ja ma tõttasin sellele vastama.
"Mhm?" küsisin veidi ebakindlalt.
"Alex! Alex! Ma..." Oleksin selle hääle iga kell ära tundnud.
"Rose!!!! Kus sa oled? Gale on end hulluks muretsenud... Ja mina ka." Ma olin tõsiselt hämmingus, kui sain teada, et see Rose on.
"Mul on vaja sinuga rääkida."
"Kus sa oled?"
"Äärelinnas."
"Kohe ütlen Ga..."
"Ei, oota! Palun, korraks."
Naeratasin endamisi. "Noh?"
"Kas on võimalik, et ma nägin seda?"
"Mida?" Mu naeratus kadus hetkega.
"Sinu ema, ma mõtlen tema..." Rose ei suutnud seda välja öelda.
"Sa nägid mu mälestusi?" kriiskasin ehmunult. Ma ei tahtnud, et keegi sellest teada saab. Aga veel hullem oli see, et ma ei saanud absoluutselt aru, kuidas ta sai neid näha."
"Nojah... Ma nägin autot ja haiglat ja.."
"See oli jube." Langetasin pea.
"Mul on kahju," sosistas ta telefoni.
"Pole hullu, see juhtus ammu, Rose."
Ma oleksin võinud vanduda, et ta naeratas kaastundlikult. See oleks nii temalik.
"Aga kus sa oled?" küsisin.
"Äärelinnas. Meinstreami tänav."
Äärelinn. Meinstreami tänav.
Mis?
Rose on seal, Gale.
Kust sa tead?
Ta helistas.
Sulle?
Jah.
Gale ei vastanud.
"Gale on kohe seal," pomisesin telefoni ja panin toru hargile.

Rose

Krimpsutasin nina sellepeale, et ta toru ära pani. Pealegi polnud ma veel valmiski Gale'iga kohtuma. Mõtted Alexi unenäos kummitasid mind. See, mis juhtus... See oli jube. Vaene tema.
Mu pea valutas. Olin eelmine päev koos Kelly ja tema sõpradega liiga palju siidrit joonud. Ma ei mäletanud väga midagi, mis on minu puhul liig. Ma vist ööbisin Kelly juures. Igatahes hommikul, kui ma suutsin toibuda, sõidutas tema ema mind juba linnaäärele. Ma olevat neile öelnud, et tahan sinna.

Ülimalt hea
Midagi kobiseda küll eiole
Niiet uut paluks (:

Hea, ainult jah Sa kiirustad natuke asjadega

Ma tean jah, et kiirustan aga ma üüritan end parandada ja mõned kohad on siis jälle läbi Alexi silmade, ma loodan, et see sobib/meeldib.

17. osa

"Rose!" Kuulsin ta häält ja ohkasin väsinult. Mul polnud mitte tahtmistki teda näha. Ma teadsin, mis sellest tuleb - ma mattun küsimuste alla.
"Gale." sõnasin vaikselt vastu.
"Mida sa siin teed?" Tema hääl oli vihane, kuid ma teadsin, et see oli seda minu pärast. Ta muretses.
"Seisan," vastasin lühidalt.
Ilmselt sai ta aru, mida ma saavutada tahtsin - tema vihane hääl kadus, selle asemele tuli hoopis haletsev toon. Aga kui nüüd mõelda, siis see oli vist isegi hullem.
"Oh, Rose... Mida sa küll tegid tegid?"
Parandus - süüdistavalt haletsev, mõtlesin. Peagi olin ma tema embuses ja ma sulasin. Totaalselt.
"Sulle pole veel räägitud?" küsisin ja vahtisin talle otsa, mispeale tahtmatult naeratus mu näole ronis.
"On. Aga ma tahan kuulda sinu versiooni, Tips."
Krimpsutasin kulmu, kui avastasin, et ma olin sellest hüüdnimest puudust tundnud.
"Rich tuli meie juurde, ma ei tea, mida ta tegi minu vanematega, ma võtsin kee, siis ma ei tea, mis ma tegin, jooksin minema ja sain Kellyga kokku," vuristasin.
"Kee? See ongi sinu käes?" Tema ilme näitas välja selget uskumatust.
"Jaaaaah. Ma olen ka millekski võimeline," sõnasin veidike pahaselt.
Kookisin kee tagataskust välja ja ulatasin tema poole.
"Nii lihtsalt? Ongi jälle minu käes," pomises ta õnnelikult.
"Jah." Naeratasin.
Ta tõmbus mulle lähemale. "Aitäh sulle."

Järgmisel hetkel mu maailm haihtus. Tundsin tema huuli enda omadel... Meie ümber ei olnud kedagi, ainult mina ja Gale. Meie koos omas mullis, mitte keegi teine segamas.
"Mida sa selle keega edasi teed?" küsisin vaikselt, kui me natuke hingetõmbeks eemaldusime.
"Ma ei tea," sosistas ta muretult ja ma tundsin seda jälle. Sulandusin...

Alex

Sattusin üha rohkem segadusse. Gale ei vastanud, aga esimest korda ma tundsin midagi. Ma sain vägagi hästi aru, et ta ei üritanudki rääkida. Aga ma mõistsin tema tundeid. Need jõudsid minuni.
Õrnus... Mugavus... Kahekesi kogu maailmas... Kuumus....
Ma sain aru, mida ta tegi. Lõin maruvihaselt käega vastu lauda. Ma tundsin, kuidas see mind haavas. Ma olin vihane ka Rose'i peale, kuigi tegelikult polnud mul selleks ju õigust. Me ei olnud suhtes, ma ei teadnud kas ta minu vastu üldse midagi tunneb.
Gale! Mida põrgut sa teed!? Ma saan aru, ma tunnen seda. Ma ei tea, kuidas, aga ma tean mida sa teed! Lõpeta! Kohe

Jooksin hoonest, kui seda nii nimetada võib, välja. Tormasin mööda tänavaid nende poole. Ma ei tohtinud inimeste ees nii kiirelt joosta, kuid muud võimalust polnud. Viha leegitses ja mind absoluutselt ei huvitanud inimesed ega see, kas ma jooksen ikka normaalse kiirusega. Ma lihtsalt kihutasin.
"Alex, kullake. Ma sinu asemel nii kiirelt ei jookseks. Siin lähedal on elavaid hingi."
Peatusin ja pöördusin sisistades tema poole.
"Ole vait. Ära nimeta mind surnud hingeks ja kao mu teelt," urisesin.
"Sa pole vist väga heas tujus," sõnas ta mängivalt.
"Ole vait, Richard," sisisesin.
"Ole sõbralikum, sa surnud hing." Ta hakkas kõva häälega naerma.
Mind ei huvitanud ta enam. Sööstsin edasi.
Tuul puhus mulle otse näkku, kuid ma ei hoolinud.
Kui ma neid nägin.... Üksteise kaisus, naeratades...
"Rose..." sosistasin.
Ta võpatas ja rebis end kiirest Gale'i haardest vabaks.
"Alex," sõnas ta õnnelikult. Või oli see õnnelikkus teeseldud?
"Alex," ütles Gale üpriski häiritud toonil.

Rose liikus naeratades minu poole. Ma teenisin üllatusega - ja ka naudinguga- temalt kalli.
"Aitäh," ütlesin talle vaikselt.
Viha tema vastu kadus peatselt.
"Mis me nüüd edasi peame tegema?" küsis Rose, olles meie kahe vahel.
Ta paistis nagu lõbustatud väike laps. Ei saaks öelda, et paistis välja, et ta tundis ebamugavust. Aga ma olin kindel, et tundis.
"Ma nägin tee peal Richi," ütlesin.
"Richardit!? Mida ta tahtis?" küsis Rose kiirelt ja vaatas mulle otsa. Selle pilgu tõlgendus: mitte sõnagi minu ja Gale'i kohta. Räägi asjast.
"Nimetas mind surnud hingeks, edasi ma ei kuulanud," vastasin kibedalt naeratades.

Rose

Keegi ei öelnud järsku enam sõnagi. Ma vajusin masendusse. Ebamugav oli olla. Ma olin suudelnud Gale'iga ja Alex oli seda pealt näinud. Ma teadsin, kui pettunud ta oli. Ma ei saanud kunagi Gale'i ja Alexi vahelistest suhetest aru. Olid nad sõbrad või vaenlased?
Seega üritasin ma teha juttu ainult Richardist.
"Aga... Temaga? Mis me edasi teeme? Noh, Gale sai oma kee tagasi, aga edasi?"
"Nüüd tegeleme sinuga, Tips," sõnas Gale innukalt.
Ma märkasin Alexi ilmet sõna juures "tips" ja see lõi mulle justukui südamesse. Seega üritasin näidata pilguga Gale'ile, et ta ei kasutaks seda nime.
"Minuga?" küsisin ebalikult.
"Jah. Mäletad, sul pidid mingid võimed olema?" tuletas Gale mulle turtsatusega meelde.
"Ja-ah," venitasin. "Mis te siis minuga teete?"
"Umm... Lähme äkki Storni?"
"Ohjummel, veel mingi uus koht. Mis see siis veel on?"
"Tühi plats keset metsa. See on suur lagendik, mida keegi ei kasuta. Õigemini keegi ei teagi sellest suht midagi. Me nimetame seda niimoodi."
"Ahsoo... Ja mida mee seal Stornis või kus iganes, teeksime?" pärisin.
"Me testiks su võimeid, Rose," vastas Alex ja naeratas mulle.
"Kuidas me seda veel teeme?"
"Noh, näiteks... Tule ja vaata," ütles Alex juba naerdes.
"Mh?" Ma ei saanud päris täpselt aru.

Alex sööstis järsku paigalt ja Gale jäi teda vaatama.
"Inimeste ees?" küsis ta nägusid tehes.
"Midaiganes," pomisesin ja sörkisin talle järele.
Kuna me olime olnud linnaääres, jäi liiklus peagi seljataha.
"Kiirenda end nüüd," innustasid Gale ja Alex.
"Ma pole Rend, ma ei suuda kiirelt joosta," tuletasin neile meelde.
"Äkki suudad, proovi," sõnas Alex.

Järgmisi tundeid on peaaegu võimatu kirjeldada. Ma ei higistanud, ei hingeldanud. Tundsin end nii vabana, nagu ma lendaksin. Puud tuhisesid ilmatu suure kiirusega minust mööda, tuul sasis mu juukseid. Ma täiega nautisin.
Ma muudkui jooksin ja jooksin ja jooksin, ise suu naerul.
Me peatusime lagendikul ja ma olin natuke isegi õnnetu, et ei saanud kauem kihutada.
Aga lagendik mulle meeldis. Suur muruplats, ümberringi puud, sellesmõttes täiesti kinnine. Aga väga ilus. Keset lagendikku seisis hiigelsuur puu, mille okstel olid lindude pesad. Kuulsin nende siristamist. Muru oli puhas, korralik ja ilusat värvi roheline.
"Oh sa issand, kui ilus siin on," podisesin naeratades.
"Ma tean, Tips," ütles Gale ja tema käed olid minu ümber.
Ma nägin Alexit, kelle tuju polnud just kiita ja ma üritasin end Gale'i kallistusest välja vingerdada.
Ta vaatas mind segaduses. "Mis lahti?"
Aga ta teadis vastust. Me mõlemad vaatasime Alexi poole.
"Kuidas te mind siis testite?" küsisin.

"Tule siia!" hõikas Alex, olles meist juba 100 meetrit eemal.
"Mis ma tegema pean?" küsisin tema juurde jõudes.
"Näed seda lehehunnikut seal?"
Vaatasin sinna, kuhu ta oma käega näitas. Noogutasin. See rikkus lagendikku.
Mahakukkunud lehed.
"Mõtle hästi palju tuulele ja ürita see õhku lasta," õpetas Alex.
Vaatasin teda. "Nalja teed?"
Kuid sellegipoolest ma üritasin.
Kogu lagendikku valitses torm, vihma hakkas sadama, tuul tugevnes. Lehed lendlesid pööraselt mööda platsi, taevas tõmbus tumedaks.

Kuulsin kellegi külma, väga kõvahäälelist naeru. Ma tundsin selle ära.
"Üritad mind tormiga tappa, Rose!? Oh, nii nõrk ma ka ju pole!" hüüdis ta läbi tormi ja naeru.
Tundsin viha oma sees keerlevat. Torm muutus tugevamaks, tapvamaks...

väga hea (Y)
uut ikka tahaks :)

Oh jummel... Mul kadusid peale seda osa nüüd kõik mõtted ära. See osa tuli veel enam-vähem, aga nüüd tuli pähe uus mõte jenniferi lugu:reaalsus jaoks ja ma kavatsen sellega natuke tegeleda (kui midagi välja tuleb, eks läheb siia üles ka). Aga igatahes, ma üritan/saan ka selle jutu jaoks aega leida. Head lugemist!

18. osa

Alex

Ma olin hämmingus. Poleks tõesti osanud arvatagi, et Rose midagi sellist suudab. Aga see torm hakkas juba üle piiri minema. Isegi mina nägin vaeva, et end paigal olla. Muigasin mõtte peale, mis minu peast läbi käis: Sellise tormivallutaja endale saamine ei saa kerge olema.
Aga kui ma Richardi häält kuulsin... Siis ma muutusin tõsiselt vihaseks. Tema hääl... See oli liiga lõbus, mänglev, samal ajal kui meie siin tormiga võitlesime. Ma olin kindel, et ta rikub kõik ära. Rose saaks ju enesestmõistetavalt vihaseks, et ta tuli. Ja seda ta saigi: ilm näitas seda väga hästi välja.
"Rich! Kao minema!" karjusin talle.
Silmadega suunasin puud, et seda mehele kaela kukutada, kuid Rose trumpas mu üle. Esimest korda elus - mu võimed põrkasid tagasi.

Rose ise ei näinud üldse enda moodi välja. Ta seisis keset tormi, juuksed pööraselt ümber pea peksmas, näol salakaval naeratus, vihased silmad, sirged käed, julge kehahoiak. Võiks öelda, et ma ei tundnud teda ära.

Raks! Raks! Raks! Puud murdusid üksteise järel meeletu kiirusega, moodustades Richardi ümber ringi. Puud süttisid ja leegid kasvasid sekunditega. Aga need ei levinud. Olid lihtsalt mehe ümber.

Alex! Summuta ta võimeid, ta ei tohi minema haihtuda, kuulsin Gale'i häält oma peas.
Aga muidugi.

Suunasin silmad leekide vahel väänlevale Richardile ja keskendusin ainult temale. See tähendab, üritasin keskenduda. Tahes-tahtmata vilksas mu pilk vahepeal Rose'ile. Ohkasin vihaselt. Ka Gale oli seda märganud.

Lollakas! Aita mind! Sa ei pea teda vahtima!
Ta pole sinu oma, Gale!
Oh, ja kuidas veel! Sul pole lootustki.
Kas tõesti?
Seda me veel...

Rose

Ma hakkasin muutuma järjest närvilisemaks. Richi oli üha raskem kinni hoida, ma tundsin, kuidas ta vastu punnis.
"Mida te teete!? Aidake mind!" karjusin läbi tuule Alexile ja Gale'ile. Ma sain väga hästi aru, et nad vaidlesid läbi mõtete.
Nad kohkusid ja pöörasid end hälle R poole.
Ohkasin kergendatult. Mul oli lihtsam.

See kestis tunde. Richard karjus valust ja ma nautisin seda. Täiega. Aga see polnud viimne lahing. Olin seda algul arvanud, aga ta lipsas minema. Ja selles oli süüdi Alex.
Natuke aega abi ja järsku ta sööstis vihaselt Gale poole. Mis tähendas, et kumbki ei saanud mind aidata. Tundsin, kuidas Rich mul käest libiseb. Ta naeris valjult, kuid siiski valuga. Ja ühel hetkel oli ta läinud.

Karjusin vihaselt tühjusesse. Ja siis nägin ma Alexit ja Gale'i maas võitlemas.
"No palun? Jätaksite ehk järele?" küsisin kurjalt, aga suutsin end piisavalt talitseda, et tormi maandada.
Viie minuti pärast oli näha vaid tormi jäänuseid.

"Vaata, mida sa tegid, lollakas!" sõnas Gale Alexile.
"Ta pääses käest," ütlesin pahaselt. "Kuidas sa võisid, Alex? Kas sellega ei saanud tõesti natuke veel oodata?" Ma tundsin, kui pettunud ma temas olen.
"Ma ei taha sinuga õiendada. Ma pean siit eemale saama," lisasin närviliselt.
"Tule, Tips. Ma viin su sinnapoole," sõnas Gale ja osutas käega tammepuu poole, mis oli vist ainuke ümbruskonnas, mis ellu jäi.

Kõndisime sinna. Ma olin vihane. "Kuidas ta võis? No ma ei saa aru..."
"Rahu," ütles G ja me istusime puu alla maha.
"Kõige hullem on, et ma ei suuda teda isegi vihata mitte," norutasin vaikselt.
Ma oleksin nagu jõnksu Gale südames tundnud. "Sa tead, et sa pead ühe meist valima."

Ohkasin närviliselt. Ma teadsin. Olin alati teadnud ja lootsin, et see päev ei saabu kunagi. Jälgisin maastiku, mille olin ma täiesti untsu keeranud. Puud olid puruks, oksad, lehed ja muud jäänused vedelesid maas.

"Ma... Ma tean..."
Gale tuli mulle lähemale. "Ma tean, mida sa tunned. Ja mõtle, mida ta tegi, Tips."
Jah. Mul olid mõlema vastu tunded, aga ma olin sel hetkel kindel, et Gale väärib neid. Alex rikkus kõik ära, on flirtinud aastaid teiste tüdrukutega... Ma olin sellele juba enne pikalt mõelnud.
Tulin Gale'i juurde ja suudlesin teda. "Ma vist tegin valiku," sosistasin ja tundsin piinavat valu südames.



Kolm tundi hiljem olin ma kodus. Mu vanemad olid seal! Nad olid terved, elus... Aga nad ei mäletanud just väga palju. Ma mõtlen, sellest õhtust, mis oli ju hea. Olin õnnelik neid nähes ja muretsesin oma valiku pärast samal ajal. Aga see pidi olema õige.

Istusin oma voodil ja naeratasin laele.

Oleksin ma teadnud, mida see valik kaasa toob... Oh...

"Isegi mina nägin vaeva, et end paigal olla." Äkki peaks olema et end paigal hoida?
Igatahes, uut.

Ups, jah viga jälle

19. osa

Rose

Järgmine päev oli nagu ikka - täis miljoneid avastusi. Istusime Gale'iga tühjal rannal puu oksal. Mu pea oli tema õlal. Poiss ohkas raskelt.
"Alati kestab, kunagi ei lõppe," sosistas ta vaikselt.
"Mis?"
"Sa tead midagi mu minevikust?"
Kahvatusin. "Ei. Ma pole küsinud, sa pole rääkinud."
"Tahad kuulda?"
Noogutasin ja tõmbusin eemale, et talle otsa vaadata.
"Ma olin 12. Oli tulemas sünnipäev, tegime emaga peo jaoks korraldusi. Igatahes, veetsime väga toredat aega. Aga sünnipäeva hommikul... Ta ei väljunud oma toast. Uks oli lukus. Ma mäletan, kuidas ma karjusin, et ta välja tuleks. Aga ei midagi. Mu ema peksis asju laiali, seda oli kuulda. Lõpuks jõudis isa koju ja avas varuvõtmega ema toa. See oli õudne. Tuba oli pime, akendel olid paksud kardinad ees ja kogu tuba oli segi paisatud. Mu ema istus keset tuba nagu väike laps, meik laiali ja silmad märjad. Ta ei lubanud kedagi enda lähedusse. Mina, isa, mitte keegi ei teadnud, mis lahti oli. Noh... Siis varsti kirjutati ta juba hullumajja sisse. Minu sünnipäevast ei jäänud midagi järele. See kestis pool aastat ja siis lubati ta koju. Arst ütles, et tal pole enam palju jäänud. Kõigest paar päeva ja ta arvas, et emale meeldiks need kodus veeta. Nagu ta hooliks. Sama moodi istus ta voodil, aeg-ajalt virutas asku laiali. Ma olin nii õnnetu. Mu ema oli kadunud, päris temast polnud enam jälgegi. Ja ma tõesti ei mõistnud, mis toimus. Aga kui oli teine päev ja tema olukord oli hullem kui hull, jalutasin ma vaikselt tema juurde. Algul ta vaatas mind oma segaduses pilgul, kuid siis - järsku ta... Ma tundsin oma ema ära. Tema silmad läksid täis hellust ja ta ohkas. Päris tema tuli tagasi. Aga ma ei mõista, kuidas. Enne veel, kui tema silmad sulgusid, jõudis ta mulle öelda: "Alati kestab, kunagi ei lõppe." Ja siis ta kustus. Enne veel, kui ta läinud oli, oli ta olnud tagasi - päris tema. Oh, kui arusaamatu ja raske see mulle oli. Ma ei saanud tema viimasest lausest aru. Alles siis, kui 15 sain, mõistsin. Ta üritas mind hoiatada. Oma viimase lause pühendas ta minu hoiatamiseks ja mina - ma ei kasutanud seda isegi ära."
Ma seedisin kõike natuke. "Mis mõttes hoiatas?"
"15 aastaselt sai minust rend. Ta üritas mind hoiatada, see oleks võinud ära jääda."
"Kuidas? Sinust oleks see ju nagun..."
Ta segas mind vahele. "Ei! Mulle räägiti, et kui lausuda 14 aastaselt loitsu ja hoida sellest maailmast eemale, seda ei pruugi juhtuda."
"Gale, ära vihka end sellepärast. Sa ju ei teadnud. Sa olid ju segaduses ja see kõik on nii jube."
"Nii ütledki? Et ma juba vihkan end? Eino tore teada, Rose! Ja ära räägi niimoodi," ütles ta tusaselt.
"Anna andeks," sosistasin ehmunult.
"Ja see on kõik? Mõtle, mida.."
Ta jäi vait ja vaatas merd, tõmmates end minust lahti. "Gale?" Ma ei saanud aru.
"Ma tahan üksi olla," lausus ta ja kõndis minema. Lihtsalt kõndis minema. Ma olin mures. Ma sain haiget.

Alex

Ma ei mõistnud, kuidas ta võis. Valida Gale'i, minu silme ees? Uh, kuidas ma seda vihkasin.
Kus sa oled, A?
Gale? Mida sa tahad? Olin ärritunud.
Unusta see, Rose po... Vahet pole. Kus sa oled?
St. 56. Pst. 67.
Ma tulen sinna.
Rose?
Ta ei tule kaasa.

Ja rohkem ma teda ei kuulnud. Miks pidi Gale tahtma tulla minu juurde, ilma Rose'ita? Ma ei saanud enam väga palju aru.

Gale oli kümne minuti pärast minu juures.
"Hei," ütlesin külmalt.
"Tere. Anna Mariani päevik mulle."
"Mariani?"
"Marian Vilian. Minu ema."
Otsisin kapist vana tuhmunud raamatu üles ja ulatasin talle. Gale oli toonud selle siia mitme aasta eest, sest ta ei olevat tahtnud seda näha.
"Mis sa sellega teed?" küsisin.
"Ole vait!"
"Gale, mis sul on?"
"Midagi. Ma vajan... Midagi.. Ergutavat?"
"Klubi?" küsisin veidi trotslikult.
"Suurepärane," vastas ta õrna naeratusega.
"Tõsiselt või? Sa mõtled päriselt klubisse minna? Mida me seal teeks?"
"Jaah. Ma ütlesin, et mul on vaheldust vaja. Tants, joomine, tüdrukud.."
"Tüdrukud? Em.. Rose ikka tuleb?" Olin veidike segaduses.
"Ei, muidugi mitte."
"Ma sain aru, et te olete koos," sõnasin põlglikult.
"Olemegi. Aga meil mõlemal on vaja värsket õhtut."
"Ahsoo."
"Kuhu me siis läheme?"
"Sunset Mix?" küsisin. See on linna kõige popim klubi - superklubi tähendab.
"Okei. Aja kamp kokku, A."
"Gale? Nalja teed? Kamp kokku? Rose'i pole? Lähme jooma, tüdrukuid lantima? Mis sul hakkas? Viimati tegime seda vahetult enne, kui saime 15."
Jah, me olime Gale'iga olnud lapsepõlvesõbrad.
"No ma räägin. Vanad ajad olid head," sõnas ta muigega.
Gale oli pöördes. Täielikult. Ma poleks imestanud, kui ta juba enne midagi sisse ei kallanud.
"Kelle me siis kaasa kutsume?" küsisin veidike ettevaatlikult.
"Kelly, Getter, Georg? Norman? Isaac?"
"Sa mõtled seda tõsiselt?" küsisin veidi erksamalt. Nad olid ilmselgelt Rose'iga tülis.

Mõne minuti pärast oli kamp koos ja kõigile teatatud, et Rose jäab seekord tulemata. Ma olin üllatunud, kuid üpris heas meeleolus.

Rose

Jõllitasin telefoni. Kelly kutsus mind klubisse ja ma kahtlesin tõsiselt, kas minna. Hommik oli olnud nii... pingeline. Gale oli lihtsalt lahkunud. Ma olin kindel, et ta ei tule sellel õhtul enam tagasi, seega vastasin lõpuks jaatavalt.

Kell oli seitse ja minul oli seljas miniseelik, üks-õlg-on-millegipärast-paljas-pluus, jalas kontsad ja peas kõrge hobusesaba.

Kelly ootas mind mu maja ees. "Oh sa issand! Sa näed ju vapustav välja, Rose! Ma ei kujuta ette mitme poisiga sa tantsida saad!" ahhetas ta.
"Hah, ma tuletan meelde, et mul on Gale."
Ta kahvatus hetkeks. "Ja-ah," venitas ta pikalt.

Sõitsime suure hoone ette, millel vilkus suur kiri: Sunset Mix. Astusime sisse ja ostsime piletid. Terve saal oli täis rahvast, diskopallid kõikusid laes. Ma poleks seda osanud arvata, aga tundsin end suurepäraselt.

Jalutasime Kellyga baari juurde.
"Hei, oota siin. Ma olen peagi tagasi," ütles ta mulle kiiruga ja jooksis minema.
Jäin teda veidikeseks jõllitama, kui siis tellisin endale joogi.

Alex

Sunset Mix oli elu täis. Märkasin koos teistega, et Kelly jookseb meie poole.
"Oh, hea, et ikka tulid," sõnasin talle kavalalt.
"Ja-ah," venitas ta.
"Võtame joogid?" küsis keegi seltskonnast.
"Aga muidugi!"
"Ee... Tantsime äkki enne?" küsis Kelly.
"Eip, joogid vaja ikka enne sisse kütta," lõbutses Gale ja ma ei tundnud teda ära.

Jalutasime baarileti poole, kahtlaselt murelik Kelly sabas lonkimas.
Kahvatusin. Rose. Mida tema siin tegi?
"Mida tema siin teeb!?" urises Gale ja vaatas tüdrukule otsa.
"Mida teie siin teete?" küsis Rose vastu ja põrnitses hoopis Kellyt.
"Emm.. Ma.. Noh..." kogeles K.
"Sa ei taha ju öelda, et kutsusid Rose'i? Gale ju ütles selgelt, et ta ei taha seda," sõnasin pahaselt ja vandusin siis peas.
Rose vaatas Gale'i poole. "Sa ei tahtnud, et ma tuleksin? Aga muidugi," sõnas ta vihaselt, kuid ma tundsin tema hääles ära pettumus-valu tooni.
Tüdruk pööras pea ära ja keegi ei öelnud sõnagi. Ja mina ei suutnud arvatagi, mis sellest klubi-käigust saama hakkab.

Uut, uut, uut, uut...
Rohkem ma ei oskagi öelda.
Väga hästi kirjutad . Kindlasti jätka.

Oh, ma tänan säh, siit saad oma osa!

20. osa

Rose

Ma sain aru küll, mida Kelly oli teinud. Aga ma ei saanud aru, mida ta sellega saavutada üritas. Samas ei saanud ma aru ka Gale'ist. Ta oli tahtnud, et mind ei tuleks. Ta oli jooksnud rannal minu eest minema. Miks? See tegi haiget ja ma mõtlesin isegi, et äkki peaksin oma valikut kahetsema.

"Ta tuli üksi," sõnas lõpuks K. "Ma... Ma nägin teda enne siin."
Mida sa nüüd räägid? Ah, et Kelly oli ka siis valinud nende poole ja mina olin üksi? Ma ei mõistnud.
"No siis me võime ta siia jätta ja tantsima minna," ütles Gale. Jõllitasin teda ja mu südamest käis raks läbi. Kas mitte eile polnud ma valinud teda? Kas mitte polnud ta käitunud minuga korralikult?

Kogu kamp pöördus ümber ja sukeldus rahvamassi sekka. Ma olin enda peale pahane. Ma poleks tohtinud tulla. Lonkisin lavaääre poole, kus mängis linna popim bänd Ziizu and me. Georg, Kelly, Alex, Gale.. Kõik nad tantsisid naerusuiselt. Isegi Kelly, kes oli mu reetnud? Ma ei saanud aru.. Absoluutselt.

Vahtisin natuke aega tuimalt bändi ja heitsin siis pilgu Gale'i poole. Kahvatusin. Ta tantsin mingi teise tüdrukuga ja nad olid üksteisele lähedal. Jõllitasin neid hingetult. Ja siis... Gale kummardus talle lähemale ja... Ei, seda ei saanud juhtuda. Viha minu sees kasvas meeletu kiirusega. Hetke pärast süttis Gale'i pükste alumises sääres pisike leek. Naeratasin võidurõõmsalt, kuid tegelikkuses olin õnnetu.

Edasi läks lahti paanika. Leek kasvas ja mina nautisin seda. Aga inimesed - ja ka Gale - olid hullud. Karjuti, tuled pandi põlema ja koristaja tuli veega joostes poisi poole. Tuli sai kiirelt kustutatud, kuid keegi ei saanud aru, millest see alguse sai. Gale vaatas mulle otsa ja piisas vaid pilgust. Ma sain aru. Sõnum oli edastatud: Kui sa veel nii teed... Sa oled surnud, Tips. Ta oli vihane, kuigi tal polnud selleks õigust. Hoopis mina oleksin pidanud olema pahane. Seda ma olingi, aga veel rohkem olin õnnetu.

Alex märkas mind ja tuli minu juurde.
"Hei," sõnas ta vaikselt.
Ma ei suutnud vastata. Jõllitasin põrandat ja tundsin väikest pisarat oma põsel.
"Miks sa seda tegid?" küsis A edasi.
Vaatasin talle otsa. "Kas sa nägid ka, mida ta tegi?!"
"Muidugi. Gale ongi selline. On alati olnud."
"Sa tunned teda siis juba pikka aega?" pärisin.
"Jap. Lapsepõlvesõbrad."
"Ahsoo. Aga... Mis mõttes kogu aeg?"
"Ta on olnud kogu aja selline: flirdib, on ühe-õhtu suhtes.."
"Aga koolis? Ta oli ju erak," vaidlesin vastu. Ma ei saanud seda uskuda.
"Ta teeskles seda."
"Miks?"
"Sellepärast, et ta tundis su ära."
"Mh?" Nüüd läks kõik segaseks.
"Ma ei oska seletada." See oli kõik, mida ta ütles.
Jäin vait.

Heitsin pilgu tantsusaalile. Pidu läks edasi ja eksitav vahekord oli unustatud.
"Ma tahan koju minna," sosistasin Alexile.
"Aga muidugi," vastas ta. "Tule minuga."

Alex

Kuigi ma olin olnud Rose'i valiku pärast nördinud, olin ma ometi õnnelik, et nad Gale'iga tülis on. Samas... See, mida Rose tegi... Ma ei suutnud andestada.

Väljusime klubist ja kõndisime mööda ööpimedaid tänavaid.
"Aitäh, et sa mu koju saadad," ütles ta õnnelikult.
"Jajah." Olin napisõnaline.
"Kas midagi on valesti?" küsis ta ja kummardus mulle lähemale. Oh, ma teadsin, mida ta teha tahtis. Ma ei saanud seda lubada.
"Rose! Ära tee nii. Ma ei arvanud, et oled selline."
"Mis mõttes selline?" küsis ta.
"Karta on, et sinust ja Gale'ist ei saa asja! Ma ei saa üldse aru, kuidas Gale sai sulle seda kõike teeselda. Mulle ei mahu pähe, miks pidi ta sind kaitsma - kogu selle aja! Igatahes, nüüd on sellel lõpp, sa saad sellest aru, eksole. Ja nüüd üritad sa oma "valikut" parandada ja ulatad oma käe minu poole. Oled sa üldse mõelnud, mida mina arvan? Praegu tundub sulle vist, et oled mänguasi, mida kõik ihaldavad. Aga ei ole ju. Okei, alguses me mõlemad Gale'iga tahtsime sind endale. Nüüd ütles Gale sulle ära ja sa arvad, et võid kohe minu poole pöörduda? Ei või. Sa ei kujuta ette, kui palju ma haiget sain, kui sa Gale'i valisid?" Ütlesin kõik otseselt välja ja tundsin rõõmu, et suutsin seda öelda.
"Ma ei teadnud," sosistas ta vaid.
"Aga muidugi."
Kui tema tänava ots tuli, pöörasin järsult ümber. "Head aega, Rose."
Ta olin selgelt üllatunud ja õnnetu. "Head aega," nähvas ta vihaselt ja kõndis otse edasi.
Vihaselt? Mis õigus oli tal olla vihane?

Rose

Lukustasin end oma tuppa. Puhkesin nutma. Õudusega mõistsin, et Alexil oli õigus. Ma olingi seda kogu aja arvanud. Kõige hullem oli see, et nüüd olin ma oma võimete ja küsimustega täiesti üksi. Ma ei suutnud uskudagi, kui palju võib ühe õhtuga muutuda.