Aga mina sain wordpressi peale vihaseks. Seal on see postituse koostamine väga ebamugavaks tehtud ja ma ei saagi ühte postitusse kokku panna videoid ja pilte selles järjekorras, mis ise taan. Ugh. Ja siis ma jätsin eile selle sinnapaika. Peab vist kolima. Nii vihane endiselt. xd
Aga ma siin jagan esialgu lihtsalt ühte treilerit, mida filosoofia õppejõud meile eile näitas. Me wants to seeeeee.
Ja ma otsustasin oma osade kokkuvõtted hüljata. Asjad lähevad mul kiiremini kui nad peaks selle plaani järgi. Aga lugu on rohkem... või siis tuleks mingid mammutosad vahepeal. Mingi 5000 sõna (mitte et teil vist selle vastu miskit oleks).
6. osa
STEN
Peebu pea vajub lauale ning ta ohkab. „Mõned inimesed on lihtsalt nii lollid,“ pomiseb ta endale nina alla.
Muigan ja kraabin laua pealt oma asju kokku. „Nii peabki. Me ei tohi ju tunda, et raha kergelt kätte tuleb.“ Kuigi ma pean tunnistama, et meie uus klient on peast soe. Nähtavasti ei käi raha ja mõistus just käsikäes.
„Valas endale rahvast täis kohvikus kuuma teed peale,“ ägab Peep. „Ja nüüd annab kohtusse. Mis me oleme, Ameerika?! Mul on häbi, et ma sellise kohtuasjaga seotud olen.“
„Aga kui inimesel on raha...“
„...siis ta lihtsalt peab seda kuhugi panema,“ ohkab Peep ja tõuseb püsti. Ta vaatab ringi. „Vähemalt on tal ilus kodu.“
Krimpsutan nina, sest ma kohe ei tea. See on üks nendest pappkastidest, mida tavaliselt suure pangalaenuga endale ehitatakse. Ja kuigi siin on kõik läikiv ja euro, puudub siin kodusus. „Sellest rääkides, jätame selle teema. Ta võib iga kell tagasi tulla.“ Pistan oma pastaka arvutikotti ning tõusen laua tagant püsti just siis, kui mu klient tagasi ruumi astub.
„Siin on koopia esialgsest politseile tehtud avaldusest ja nende vastusest,“ ütleb ta pabereid mulle ulatades.
Naeratan. „Aitäh. Vaatan need üle ja võtan paari päeva jooksul ühendust, et rääkida, mis nüüd edasi saab.“
Mu kliendi ohmuvõitu nägu lööb särama ning mees raputab mul jõuliselt kätt. Seejärel liigub ta tüdinud ilmega Peebu juurde. „Küll me nad alles maksma paneme!“
Mu sõber naerab natukene kohmetult. „Paneme üldse rattad veerema sellel asjal alustuseks enne.“
Ütleme viisakalt head aega ning astume majast välja. Peep väristab end ning liigume siseõue juurde, kus ootavad meie mõlema autod.
„Ilma naljata, veedadki oma pühapäeva õhtu nüüd Tartus?“ küsib too.
Naeran. „Sa räägid nagu see oleks halb asi.“
Peep raputab pead. „Tegelikult on täitsa tore, et sulle ka keegi nüüd silmapiirile on kerkinud. See eelmine... brr.“
„Polnud tal nii väga viga midagi. Lihtsalt päeva lõpuks ei olnud nii head isiksuseklappi, kui suhte edasiviimiseks vaja on,“ ütlen natukene kaitsvalt. Ükskõik mis, aga me olime koos kolm aastat ja ma austan seda naist.
„Jah, jah. Mina aga põrutan tagasi Tallinnasse. Ehk jõuan isegi õhtusöögi ajaks koju. Hommikul sonis naine midagi pikkpoisist,“ kostab Peep unelevalt.
Muigan ning astun oma autosse. Vaatan, kuidas Peep minema sõidab, ning sätin oma asju. Võtan siis oma telefoni ning saadan Liivile SMSi. Kolmest Kaubamaja aatriumis? Olin talle andnud umbes aja, millal võin vabaks saada: kahe ja nelja vahel, läks isegi hästi. Ja see tähendab vaid lisaaega Liiviga. Naeratan. Mu telefon häälitseb ning seal on vastust Liivilt: Ootan.
Panen autole hääled sisse ning sõidan kesklinna. Mulle on Tartu liiklus alati meeldinud: see on nii palju lihtsam kui Tallinnas (kui kõrvale jätta ühesuunalised teed, mille suunalisus oleneb aastaajast). Peaksin ma Liivile midagi viima? Veel ühe lille? Kommikarbi?
Nah.
Vaatan, mida me teeme ja kui paras hetk millekski avaneb, siis kasutan seda. Ma ei taha, et ta tunneks, et ta mingisugune kinnimakstud naine on. Sellistes asjades on talle iseseisvus väga tähtis.
Panen oma auto Vana kaubamaja taha parklasse ning kuna mul on veel isegi viisteist minutit üle, naudin jala all krõmpsuvat värsket lund. Pilk taevasse ütleb, et uus valing ei saa enam kaugel olla. Varsti on pime ka.
Astun Kaubamajja sisse ning lasen pilgul üle inimeste käia. Tuttavat kogu veel kuskil ei seisa. Loodan, et mu mälestus sellest, milline tüdruk välja näeb, reaalsusest väga ei erine. Ma pean temast endale ühe pildi hankima. Kuigi üks tänastest plaanidest on mul tema näo endale mällu talletamine.
Kella järgi on tal veel kuus minutit aega ka.
Panen käed taskusse ja astun seina poole, et inimestele mitte ette jääda. Avastan, et mu süda taob. Aga see on hea. Ma olen ootusärev ja ma näen kohe-kohe Liivit. Me oleme küll näinud vaid ühe korra, aga me oleme suhelnud nii palju, et ma tunnen teda. Ma tõesti tunnen teda. Ja see kõik meeldib mulle.
Mulle meeldivad tema kiiksud, tema arvamused, tema hääl, tema välimus... Ja mul on tunne, et ma ei taha aega raisata.
Vaatan uuesti ringi, et ega teda kuskilt lähenemas pole. Ja siis avastan, et keegi seisab minu kõrval. Keegi, kellel on blondid juuksed ja õhetavad põsed ja suu, mis kohe väga naerule kisub.
Liivi hakkab valju häälega naerma. „Ma juba mõtlesin, et sa ei avastagi mind.“
Naeran ka ning tõmban ta enda embusse. Mõne aja pärast paneb ka Liivi oma käed minu ümber ning ma toetan oma lõua tema pealaele. Meil on täpselt paras pikkusevahe. Ja teda hoides valdab mind tõeliselt hea tunne. „Olin oma mõtetes. Tsau, tore sind näha,“ ütlen lõpuks vastumeelselt naisest lahti lastes.
„Tsau-tsau,“ sõnab naine rõõmsalt. „Seda ma eeldasin. Millest sa küll niimoodi ühte punkti jõllitades mõtlesid? Mul oli tunne, et oled kivikujuks muutunud või midagi.“
„No soojade tunnetega on see natukene võimatu,“ tunnistan. „Sinust mõtlesin.“
„Ah?“ Liivi silmad säravad. „Seda ma arvasingi. Et kuhu see plika nüüd küll jääb.“ Ta vaatab kella. „Kaks ja pool minutit aega lausa. Ma oleks sama teinud, pole hullu.“ Naine vaatab meie ümber ringi. „Ma tean, et sul on kahju, et minuga „Homseid uudiseid“ vaadata ei saa, aga ma saan sulle pakkuda eksklusiivset võimalust minuga täna jäätist süüa. Oled huvitatud?“
„Jäätis kõlab hästi.“
Ja niimoodi astubki Liivi reipalt jäätisekioski juurde ning hakkab, silm vidus, pakutavat silmitsema. „Ainult ütle, mille järgi hammas verel on,“ ütleb ta korraks minu poole vaadates. „Mina teen välja. Komeedi eest.“
„Mmm.“ Noh, mehed tahavad ka vahel, et neile välja tehtaks, nii et neelan soovi ise meile jäätist osta alla ja silmitsen valikut. Lõpuks lähen ikka lihtsa ja hea vastupanu teed. „Palun väike pruun pehme jäätis,“ ütlen särasilmsele müüjannale.
Liivi astub mulle uuesti külje alla ning tema silmis on kaval läige. „Väike? Meil on terve liitri jagu jäätist vaja kurgust alla saada,“ ütleb ta mulle.
„No ma teen kuidagi algust.“ Teen Liivile silma ning too naeratab.
„Suur valge pehme jäätis,“ ütleb ta müüjannale ning lisab siis oma kotist raha välja otsides mulle: „Et sa teaksid, mina võtsin praegu palju mehisema portsu.“
Hoian meie jäätiseid sellal kui Liivi nende eest tasub.
„Ahh, nii hea,“ ütleb naine uneleval häälel, kui oma jäätisest lõpuks ampsu on võtnud.
„On sul mingisugune koht, kuhu minna soovid?“ küsin ma temalt. Jessas, see ¹okolaadijäätis on ka magus. Hakkan soovima, et oleksin segu küsinud: vanilli neutraliseeriks selle maitse edukalt ära.
Liivi raputab pead. „Me võime niisama jalutada, kui sa viitsid. Tegelikult pole mul midagi vanalinna minemise vastu. Ma satun sinnakanti küll päris tihti, aga pimedas on kõik need tuled ja kuusk eriti toredad.“
„Kõlab hea plaanina. Aga ma arvan, et tuleks kõigepealt need jäätised ära süüa. Muidu jääme veel haigeks.“
Liivi raputab naerdes pead. „Te kõik muretsete minu tervise pärast. See on nii nunnu.“
Me kõik? Kes me kõik? Mõni mees veel? Ta pole nagu rääkinud... aga miks peakski? Kortsutan kulmu. Kõhus ei ole enam üldse hea tunne. „Kes kõik?“
„Noo... sina ja Kaia tegelikult ainult,“ vastab Liivi. „Eile tahtis, et ma jooksma minnes tuuleka asemel midagi paksemat paneksin.“
Olgu, kõhus on kõik nüüd korras, aga... „Sa käisid tuulekaga jooksmas?“
Liivi laiutab süütul ilmel käsi. „Terve kui purikas.“
No selle vastu vaielda ei saa. Ta on energiat täis ja silm särab.
Pagan, see jäätis on magus. Piidlen vargsi Liivi oma ja kahetsen. Üldiselt üritan ma oma elu elada nii, et ei peaks kahetsema, aga see käib suurte asjade kohta nagu erialavalik ja milline auto osta. Tuleb välja, et peaks ka jäätisele tähelepanu pöörama.
„Saad ampsu, kui mina sinu omast ka saan,“ ütleb Liivi ilmsüütult mu ette astudes ning mulle otsa vaadates.
„You have got yourself a deal,“ ütlen oma jäätist tüdruku poole sirutades.
Ta vaatab seda natukene kurva näoga. „See on nii väike, et ma ei taha sult enam rohkem ära võtta,“ ütleb ta mulle kõhklevalt otsa vaadates.
Naeran. „Ma võtan sinu omast suure ampsu. Luban.“ Vaatan tema jäätist ja korraga jõuab mulle kohale, et me oleme mõlemad oma jäätiseid enam-vähem lakkunud. Ja kuigi enamiku inimestega oleks see rõve, siis praegu... siis praegu ma ei hooli. Ma tunnen, et soovi korral olen ma enam kui nõus seda tüdrukut suudlema, nii et see amps pole midagi hullu.
Lihtsalt loodan, et tema samamoodi mõtleb.
Ja siis võtab Liivi mu jäätisest kinni, nii et tema külmast endiselt jahedad sõrmed minu omade vastu puutuvad, ja võtab ühe ampsu. „Hea kraam,“ ütleb ta oma jäätist mulle ulatades. Vaatan talle otsa ning võtan siis ise ühe korraliku suutäie.
Liivi naerab. „Niimoodi jõuame veel õhtu jooksul päris mitu liitrit jäätist ära süüa,“ on ta kindel. „Kuigi siis saaks vist külmapeavalu ja õhtu oleks palju vähem meeldiv.“
„Peame siis piiri. Selle liitri piirini võib ka mõni teine õhtu jõuda.“
Liivi vaatab silmanurgast üles, minu poole. „Teine õhtu? Jäätis?“ küsib ta õnnelikult. „Mulle meeldib, kuidas sa mõtled, Sten.“
„Ega mul endalgi oma mõtete vastu midagi ole. Meeldivad mõtted kõik,“ kinnitan talle.
Sööme rahulikult oma jäätiseid ja ma räägin Liivile oma kliendist. Tegelikult ei tohiks ma temast halva rääkida, aga noh... see oli tähtis osa minu hommikust ja Liivit ajab see naerma.
Kui me jäätised lõpetame ja me lõpuks Kaubamajast välja astume, on väljas juba täiesti kottpime (tänavavalgustus välja arvata, mis teeb olemisi siiski suhteliselt valgeks). „Whoa, kaua me seal sees olime?“ küsin oma kella vaadates.
„25 minutit,“ ütleb Liivi. „Aga praegu läheb kõik palju kiiremini. Sa peaksid seda ju teadma, ise oled nii palju rohkem talvesid üle elanud kui mina. Ja näe, lund sajab.“
Arvestades fakti, et räitsakad on hetkel tõsiselt suured, oleks ime, kui ma poleks seda tähele pannud. „Sajab jah.“
„Hmh. „Sajab jah,““ osatab Liivi mind. „Kas sa siis selle ilu ei näe? Pimedus ja valgus ja lumi ja sallidesse mässitud jõulumeeleolus inimesed. Talv on mõnus aastaaeg.“
„Mm... siin ma natukene vaidleksin vastu.“ Panen käed taskusse ja vaatan naise poole. „Jõulud on ilus aeg ja selle vastu ma ei vaidle. Jõulude pärast on siin ka praegu need tuled ja poodides see muusika. Jõulud mulle meeldivad, aga talv üldiselt? Ei.“
„Kas sul on midagi lume vastu?“ uurib naine tõsisel häälel.
„On küll, kusjuures. Oled sa kunagi autot pidanud lume ja jää alt hommikul välja kraapima?“ küsin Liivilt.
„Ei. Ja sellepärast ma eelistangi... jalgsikäimist. Kondimootor töötab alati. Autod ja bussid ja kõik sellised asjad võivad alt vedada.“
„See on tohutu saavutus meil siin. Mõtle, veel sada aastat tagasi oleks mul Tartussetulekuks kulunud terve päev. Nüüd kõigest natkene üle kahe tunni. See on tähistamist väärt.“
Naine naerab. „Sul on õigus. Asi on tähistamist väärt.“
Kõnnime kaks-kolm sammu vaikuses.
„Kas meil oli just esimene tüli?“ küsib Liivi.
Naeran. „Kui see sinu jaoks tüli oli, siis ma täitsa kardan, et kui meil kunagi minu mõistes tüli on, mida sa siis veel teed.“
„Sul oli korraks kuri hääl,“ ei jäta ta juttu.
„Minul?“ Vaatan üllatunult Liivi poole. „Mina olen viimane inimene, kellel kuri hääl on. Mul on asjalik hääl.“
„Yeah right,“ütleb Liivi naerdes ning ma tõukan teda õrnalt, nii et ta paar sammu paremale astuma peab. Kuid peagi on ta minu kõrval tagasi, suu kõrvuni. „Tead, see on üks põhjustest, miks me ei sobi kokku.“
„Mäh? Mis sa nüüd ajad?“ küsin talle otsa vaadates. Ära seda nüüd küll mõtle!
„Kui üks meist on vihane, siis teine poeb külje alla ja teeb nagu kõik on korras ja see ajaks teist närvi,“ seletab Liivi.
Naeran. „Selle loogika järgi ei sobiks me kokku ka seetõttu, et ma ei tea... ma olen vanem kui sina.“
„Või seetõttu, et sina elad Tallinnas, mina Tartus,“ ei jäta Liivi vastust andmata.
„Ja kuna sina oled minust peajagu lühem.“
„Ja sina,“ ütleb Liivi näpuga mu õlga susates, „sulle ei meeldi Raising Hope!“
„Loll asi,“ ütlen naerdes pead raputades. „Ja sina jood oma kohvi suhkruta. Ma pean silmas, et... kes kurat joob kohvi suhkruta? See on lihtsalt rõve!“
„Psh. Ja kellele meeldib tee sisse vahukoort panna? See on nagu... nagu pühaduse teotamine. See on nagu tee piimaga, mis on lihtsalt juberõve. Ja kui me oleksime kogu aeg koos, siis ma ei saaks sinuga hommikusöögilauas seepärast istuda.“
„Rääkimata naiste tilu-liludest, mis sa igale poole ripakile jätaksid.“
„Ja ma ei kannataks seda, kuidas prill-laud kogu aeg üleval on.“
„Hei!“ Raputan ägedalt pead, kuigi kogu see jutt on heatahtlik ja ma näen, et ka Liivi võitleb naeratusega. „Ma ei jäta mitte kunagi prill-lauda üles.“
„Mhm,“ noogutab Liiv sarkastiliselti. „Muidugi. Kuigi noh, selle väite tõesuse teadasaamiseks peaksime tõesti koos elama. Aga need ülejäänud asjad on põhjused, miks kooselamine täiesti võimatu on.“
„Võimatu jah!“
Oleme jõudnud Raekoja platsi ja siin on tõesti maaliline. Üle meie peade jooksevad sooja kollase valgusega lambiread, siin on lühter ja suur, matsakas kuusk. Ja lund sajab. Siin on ilus.
Jääme Liiviga seisma ja vaatame üksteisele otsa, rinnad veel ägedast sõnavahetusest hingamise taktis üles-alla liikumas. Vaatan tema näo kuma ja neid roosatavaid põski ja ei saa üle, kui loll vestlus meil just praegu oli.
Seda kõike ma tegelikult tema juures armastangi.
„Sa ikka tead, et see oli lauslollus, mis me siin just ajasime?“ küsin naiselt, kui olen hinge tõmmanud. Mu sõnad tulevad välja aurupahvakute poolt saadetuna.
Liivi noogutab. „Jah, ma-“
Ma ei oota ära, kuidas ta seda lauset lõpetada tahtis. Otsustan, et see hetk, siin ja praegu. See on SEE hetk. Ja kui see Liivile ei meeldigi, siis olen ma vähemalt proovinud ja pole põhjust kahetseda.
Tõmban naise lähemale, ehk vähe järsemalt kui kavatsetud, ja suudlen teda. Ja selle suudluse juures ei ole midagi tagasihoidlikku. See ei ole hell esimene suudlus. Ma sulgen oma silmad, panen oma käed naise ümber ja suudlen teda kõigega, mis mul on.
Ja kui Liivi oma ¹okist üle saab, liiguvad ka tema käed minu ümber ja kui see võimalik on, tõmbab ta end mulle veelgi lähemale. Ja tema on see, kes ka keele mängu toob.
Kui me lõpuks üksteisest sentimeetri jagu eemale tõmbume, et õhku ahmida, tunnen, et sõprusest ei tule siin Liiviga enam midagi välja. Terve mu keha on nii erutunud, et leian end mõtlemast: „Kas kõik või mitte midagi,“ kuigi ratsionaalne osa mu mõistusest teab, et lepiksin ka sõprusega.
Aga ma ei taha sõprust.
Hingame mõlemad raskelt ning vaatame üksteisele otsa, otsime üksteise pilkudest kinnitust. Kinnitust, et see just juhtus ja me mõlemad tahtsime seda. Ja et see ei jää viimaseks korraks.
„Oh sa,“ suudab Liivi lõpuks välja hingata.
Ja ma olen küllalt õhku saanud. Suudlen teda uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti.
Liigagi varsti tõmbume aga uuesti üksteisest eemale. Minu käed on naise alaseljal ja tema hoiab mu käsivartest kinni ning me lihtsalt seisame siin, üksteisele nii lähedal. Liivi põsed õhetavad, kas siis külmast või minu oskustest, ma pole kindel. Loodan teise peale.
Ta vaatab ümberringi käivaid inimesi ning kolks langeb tema pea mu rinnale. „Andsime alles vaatemängu,“ ütleb ta ägades.
Naeratan nagu pooletoobine. „Siis me pole ainsad, kelle jaoks tänane päev kohe palju lõbusamaks muutus.“
„See on nii palju parem, kui minu esialgne plaan tänaseks.“
„Pean tunnistama, et sellega ma nõustun.“
Lammas Fanaatik
Postituste arv : 1119 Age : 30 Asukoht : Lalalalambamaa
Üüüü. Niisiis. Um. Ma mõtlesin tükk aega tähtsusetu asja üle. See Steni klient. Et sellise asja peale kohtusse. Ma tean/arvan, et sa oled siin lihtsalt üritanud mingi jabura kliendi Stenile välja mõelda aga mina, kelle kireks on õigusala, hakkasin kohe mõtlema sellise juhtumi õiguslikele alustele. Sellisel juhul peaks olema inimesel õigus nõuda kahjutasu/hüvitist, kui tema riided said rikutud. Aga ausalt öeldes on sellised juhtumid need, mida pikalt-laialt ei käsitleta ja üldjuhtudel ei vaja isik ka advokaadi teenuseid. Aga no kui inimene on nii kiuslik siis no palun- maksa muidugi riigile lõive ja asju ja nii edasi :) Samas kui edasi arendada, siis saaks seda käsitleda ka hooletusest tingitud õnnetusjuhtumit jne. Aga okei, aitab. See pole väga oluline. Mind kohati häiris kui sa kasutasid Liivi kohta sõna 'naine'. Ma olen veel liiga noor, et mind naiseks kutsuda. Urr. Ma oletan, et Liivi on minuvanune, äkki isegi aasta noorem... Ja see tüli See ei olnud tüli See oli lihtsalt selline naljakas vaidlus. Tüli on... tüli. Tüli on jube Leppimine on hea Ja tubli Stennu. Ja umm... Ma kordan end taas- kui kirjutad Steni POV-s, tundub Liivi kuidagi eriti enesekindel. Kui Liivi POV-s, siis mõjub ta pisut sellise argliku ja pabistajana... Okei. The end.
Audrey - ma vihkan seda kui haridus lugusid nautimast takistab. xD Kuigi ideaalis muidugi on lugude näited ka vettpidavamas, (A) Ja kusjuures, ma teadlikult kirjutan naine. Ja siis ma loen üle ja korjan kõik "tüdrukud" välja jutust ja kirjutan naise asemele. Kui ma Liivi vanematest kirjutan, tahan miskipärast vanaema ja vanaisa nende kohta kirjutada ja siis hiljem korjan need vanad sealt eest ära.
Shadowpaw - aitäh :)
®ebra - tegelen juba järgmisega. :)
Toadily Insane - tore, et uut ootad. :)
Kärolyn - ma panin oma kursakatel "Red Solo Cupi" täna kummitama. (H) Ja kui nad unustasid, laulsin seda neile vaikselt kõrva ja nad said pahaseks. xD Ma teen iga päev peaaegu-lendan.
No eksole, Sille. Kusjuures, üks 'tüdruk' oli sul küll kahe silma vahele siis jäänud. Ja ei. Mu haridus ei sega nautimist aga ma kusjuures pean pisut häbenedes tunnistama, et ma tuhlasin küll natuke aega seadusi jne... Lihtsalt uudishimust...
Oh well. Las ta olla siis sekundiks tüdruk. Ah, olgu. Mul endal segas Inglismaa kuningate-kuningannade valitsemisaegade teadmine ühe raamatusarja lugemist. Kuni ma sain tänu sündmustele aru, et autor polnud ikka pannud Victoriat valesse sajandisse. (Miskipärast oli meeles, et ta ütles, et 18. sajandil ja siis ma tegelesin kolm raamatut kümnendi paikapanemisega. Suffragette movement ja Victoria abikaasa surma kaugus andsid lõpuks vihje. )
„Ja siis ma läksin poodi,“ seletab mu ema. „Ja seal polnud ka mitte midagi. No mitte midagi, ma räägin sulle. Ainult hunnikute viisi saia ja poolik vorstilatt.“
Rüüpan muretult kohvi ja kerin 9gag-i allapoole. „Ma ei usu, et asi nüüd nii halb oli-“ üritan vahele pista. Pole juba kaks nädalat temaga rääkinud ja kus nüüd aurab see suu.
„Oli-oli, ma räägin sulle! Ja mina tahtsin ainult pärmi. Küla võib ju küla olla, aga pärm... pärmi on alati vaja. Kuidas sul seal Tartus ka pärmiga lood on? Saad korralikult söödud?“ tunneb ta muret. Ma olen oma pere kolmas laps, pesamuna. Ja mu ema sai mu päris kõrges eas, nii et ta on juba 60 ära. Selline paras vanaema iga, kui minult küsida, kuigi mu vanemad õed pole veel jõudnud seda ametlikuks teha.
„No pärmi ma just kahe käega endale sisse ei aja, aga muidu pole viga. Tegin just üks päev endale makaronisuppi. Kanaliha sees ja puha. Puljongit ka.“
Kerin endiselt 9gag-i ja näen gif-i, kus kolm meest kõnnivad tänaval, üks neist vastu tänavavalgustusposti kõnnib ja nad kõik kolm seda posti taguma pistavad. Naeran kõva häälega.
„Mis naljakas oli? Oled sa jälle seal oma arvutis, kui sa minuga räägid?“ nõuab ema.
„Ei, muidugi mitte. Kogu mu tähelepanu on sinul,“ ütlen arvutit korraks sinnapaika jättes. „Kõik on korras. Kõht tühi ei ole ja koolis läheb hästi ja puha.“
„No seda on hea kuulda, jah. Ma siin just üks päev rääkisin Skype’s Liinaga ja tal seal Saksamaal ka kõik hästi ikka. Tegeleb oma tõlketööga ilusti. Ja saab head raha. Ainus asi, mida ma tõesti sinu puhul kardan, on, et palju sa lasteaiakasvatajana ikka teenima hakkad. Hakkama saad muidugi ilusti ja üllas amet ka, aga Liina... muudkui käib poes, ostab uusi riidetükke ja saadab mulle saksa ¹okolaadi. Nii hea. On ta sulle ka ikka midagi saatnud?“
Ohkan. „No ma eeldan, et jõulude ajal saan temalt kaardi...“ ütlen ettevaatlikult.
„Ahah, ahah. Aga jõulude ajal tuled ikka koju, jah? Liina vist tulla ei saa, aga Liisa tuleb küll, jah. Võtab ilusti oma mehe ka kaasa. Või noh, mis mehe... ei saa mina aru, mis sellel Toivol viga on, et meie Liisakest pärast viit aastat ka ära ei saa võetud. Peaks vihjeid talle tegema.“
„Emaaa... las nad olla. Neil oma tempo,“ üritan õde ja tolle elukaaslast kaitsta.
„Tempo-tempo!“ osatab ema. „Ma juba vana. Tahan teid ikka ilusti naitatutena näha kõiki. Kolm ilusat tütart ja... oeh. Ma parem ei hakka mõtlemagi. Oleks pärmi, teeks pirukat. See viib alati kõik mõtted eemale. Aga pirukatest nüüd rääkides, tuled siis ikka jõulude ajaks koju, eksole?“
„Ma ei tea...“ Ausalt öeldes pole ma veel jõuludeks plaane jõudnud teha. Ma ei tea, kas julgen ka. Kuna me oleme Steniga paar olnud umbestäpselt kolm päeva ja kuus tundi ning jõulud on veel kahe nädala kaugusel ja meil on plaanis vahepeal veel kohtuda, ei ole jõulud meil veel jutuks tulnud. Ja ma ei tea, kas need saavad olema omaette või emma-kumma juures või mida.
Järsku on nii keeruline. Asju tuleb arvestada ja teise inimesega koordineerida. Kaia muidugi naerab, et me enne ka ju elasime üksteise päevaplaani järgi, et siis helistada. (Aga oi kui õnnelik ta oli, kui kuulis, mis minu ja Steni vahel juhtus.)
„Mismõttes ei tea? Jõulud ikka perega koosolemise aeg,“ tänitab ema. Kuid siis hingab ta pahinal sisse ning ma kujutan vaimusilmas ette, kuidas ta silmad põlema löövad. „Kas sulle on lõpuks noormees tekkinud? Ma juba arvasin, et ei saagi siin Taavist üle. Muidugi oli Taavi tore poiss ka.“
Taavi oli mu keskkoolikallim. Läksime lahku umbes aasta tagasi, kuna ta oli igav kui peerukott. Aga vanematele ta meeldis.
„Noh, on siis või?“
Hingan sügavalt sisse. Me Steniga oleme küll väga värske uudis, aga... mis siin siis ikka. „On jah nagu keegi tekkinud...“
„Ja oma emale siis ei räägigi!“ ahhetab too. „Aga nüüd lao lagedale. Lao aga lagedale. Mis tolle poisi nimi ka on?“
Kratsin kukalt ja võtan lonksu kohvi. „Kas just poisi, aga... Sten.“
„Mismõttes „kas just poisi“?“ kraaksatab ema. „Ikka koolist keegi tore, eks?“
„Mm... mitte väga. Ta on tegelikult 27 ja töötab Tallinnas advokaadina.“
„Tohhoo tonti!“ hüüatab ema. „No kuidas te küll kohtusite?“
„Ma helistasin talle tööl olles. Ja... sattusime jutusoone peale.“ Ma ei tunne, et emal oleks kogu lugu vaja teada. Ta saaks infarkti ka veel, kui teada saaks, et ma seadust rikkusin telefoninumbrit kontorist kaugemale viies.
„Ja mulle ei sõnagi! Oota kuni isa sellest kuuleb. Tsk-tsk. Aga et advokaat, sa räägid... pole paha, pole paha. Poiss juba meeldib mulle. Mis tan’d oli? 20 ja peale?“
„27aastane.“
„Jah, jah... ei ole tegelikult hullu midagi. Sina oled mul ju... oot-oot. Sündinud ’92. Jah-jah. 20 oled. Seitse aastat pole üldse hullu. Minu ja isa vahe on kolm ja pool aastat, aga mina olen vanem.“
„Jah, ma tean seda.“
„Huvitav. Liisal on ka see Toivo temast ikka paar aastat vanem. Võib-olla seepärast ei võtagi ära su õde. Vot sinu isa... tema oli minust noorem ja vot kus naksti võttis ära. Ja nüüd kolm ilusat tüdrukut meil. Räägi – kas Stenil ka õdesid-vendi on?“
Ohkan. Siit tuleb ülekuulamine. Ja siis emal ei jää kõik meelde, pean isale ka üle rääkima kõik. „Ei ole, ainuke laps on.“
„Aga vanemad ikka koos? Kuidas neil vanustega on, ah?“
„Koos ikka, jah. Vanuseid ei tea, ema. Tõesti ei tea. Vanused ei ole suhtes nii tähtsad, kui sa arvad.“
„Seda sa mulle ei räägiks, kui Sten 80 ja rikas oleks. Kusjuures, on ta rikas? Advokaat... advokaadid on ju ikka rikkad, eksole?“
Mu ema on vahel ikka nii pinnapealne, et... Punastan kohe. „No ma ei tea... ega tal halvasti ei lähe, seda tean küll.“ Tal on korralik auto ja iPhone ja Tallinna kesklinnas oma korter ja ta töötab advokaadina. See vist tähendab, et inimesel kontol midagi ikka on.
„Oh, see on hea. Üks mees peab ikka jaksama naist üleval pidada.“
„Ema!“ Olen ¹okeeritud. Peamiselt seetõttu, et ei taha selle peale mõelda. Me oleme Steniga natukene ebavõrdses seisus. Mul pole veel õieti oma elu peale saanudki, aga temal endal juba jalad all. Ja sellele mõtlemine tekitab minus ebakindlust.
„Ah, ole nüüd. Niimoodi saad rahulikult oma lapsi kantseldada. Kuidas tema vanematega lood on muidu? Mida nood teevad?“
„Isa on selle büroo omanik, kus Sten töötab.“ See on ühtlasi ka Steni suurim nõrk koht: ta pole kindel, kas tal läheb nii hästi, kuna ta on hea, või kuna ta töötab oma isale. „Ema on tal ka mingisugune... ma polegi aru saanud. Mingi paberimajandusejura kuskil firmas.“
„Mm... pole paha, pole paha. Oi, Heino! Heino!“ hakkab ema järsku isa nime karjuma.
Kuulen taustal porinat. „Jah?“
„Mina juba mõtlesin, et vesi sind endaga kaasa viis,“ kädistab ema. „Aga samal ajal mina siin räägin meie Liivikesega ja tead mis? Meie Liivikesel on oma noormees tekkinud. 27aastane advokaat!“
Raputan naerdes pead. Ema on nagu väike laps, muudkui kilkab.
„Oli ka aeg! Kaua see siis kestnud on juba ilma meie teadmata?“ küsib isa taustal ja ta hääl on päris huvitunud.
„No kaua see siis kestnud on?“ küsib ema asjalikul häälel.
„Pühapäevast saati,“ ütlen mina.
„Ah või nii... ja täna on kolmapäev... kolm päeva siis, Heino. Kolm päeva on see kestnud.“
„No ja millal meie siis seda noormeest ka näeme?“ küsib isa.
„No ja millal meie siis seda noormeest ka näeme?“ kordab ema nagu papagoi.
Naeran. „Ei tea. Ei veel, ma kardan. Las meie harjume kõigepealt üksteisega ära.“
„Tsk-tsk.“
„Aga head ööd sulle, Liivi! Oli tore uudiseid kuulda!“ hüüab isa üle ema tskitamise.
„Head ööd!“ ütlen ka mina sellal kui ema karjuma hakkab.
„Heino! Heino! Kuhu sa lähed? Kas sa mulle „Kirgede tormi“ ja „Kauni Lola“ panid linti? Sa tead ju, et ma homme veel kauem tööl pean olema natukene.“
„Kohe, kohe...“ kuulen isa pomisemas.
Ja siis räägib jälle ema. „Kuule, kullake. Väga toredad uudised. Aga ma nüüd vaatan, et ta mul ilusti „Kirgede tormi“ ja „Kauni Lola“ ikka linti saaks võetud – ükskord unustas ära ja tohhoo hullu, jäigi osa vahelt nägemata. Ja ma siiamaani ei tea, mis siis täpselt seal hütikeses juhtus. Kuigi eks ma eelda,“ seletab ema itsitades. „Aga siis ma magama ka. Ja sinul ka homme koolipäev. Mis sa üldse veel üleval teed?“
„Sa helistasid mulle, ema. Ma räägin sinuga.“
„Ahsoo, jah, õigus. Täitsa tõsijuttu räägi mulle. Aga ole nüüd tubli ja mine magama. Küll räägime veel jõuludest ja kõike. Head und, kallis!“
„Ööd!“
Ema lõpetab kõne ära ning ma panen väsinult oma telefoni lauale. Oeh... Nii vana inimese kohta on tal lihtsalt liiga palju energiat. Aga ta on minu ema, nii et armastan ma teda sellest hoolimata.
Keku Veriveri loveable
Postituste arv : 853 Age : 29 Asukoht : Üksik saar keset Atlandi Ookeani.
My god, kui tore emme meie Liivikesel on. Ja no ilmselgelt emmele meeldib, kui tütrel hea väljavaade mehe suhtes on. Aga nii ka ei saa, et kui mehel tundub raha olevat, siis juba meeldib Jube. Ja see on tegelikult ka nii õudne, kui vanemad niimoodi uurima igasuguseid asju hakkavad. Eriti veel siis, kui näiteks esimene kohtumine on ja vanemad hakkavad igasuguseid lollakaid asju pärima, a'la ''Palju sa teenid?'' Nagu jumala eest küll Ma ikka räägiks enne vanematega läbi, et ei hakka igasuguseid asju kohe pärima. Ja valmistaks oma teise poole ette, et vanemad siiski seda teevad... Mingi taktitunne võiks ikka olla
Murtagh Kärbes ämblikuvõrgus
Postituste arv : 2326 Asukoht : Maybe in Gil'ead today..
Pealkiri: Re: 58074216 (37 osa; Lõpetatud!) 
25/2/2013, 01:13
.