Üks süda kahe omanikuga (18. osa)

Eks see uus osa tuleb loodetavasti selle nädala jooksul

Vaatasin, et polegi kommenteerinud seda viimast osa.
Ragnar võttiski selle kassi endale... knew it

Tegelikult ma ei oskagi midagi öelda, mida sa juba ei teaks, st mulle meeldis ja ootan uut.

Tore, et meeldis Getzzzu ning uus osa on kirjutamisel.

Super, lihtsalt kõik osad on super head:d ootan uut juba:d

Kristo
Tänan, et lugesid läbi ning tänan ka õnne poolt. Seda on vaja :)

9. Pimeda minevikuga korter

Sõit Ragnari juurde oli pikk. Kuna nüüd oli meid kolm, kes tahtisid rattale ära mahtuda, siis pidin ma terve tee hoidma Üksikut enda põues ja samal ajal hoidma poisist kinni. Vägagi raske tegevus, kui kassil oli koguaeg vajadust ennast sättida ja lõi veel küüned sisse, kui sa teda enda moodi püüdsid sättida. Olin rohkem, kui kindel, et kui ma oma varrukad üles kerin, siis leian sealt punaseks kratsitud käed.

Jõudsime lõpuks Lasnamäe kanti ning poiss vähendas oma kiirust. Vaatasin läbi klaasi ning üllatusin nähes maju korda tegemas. Olin siin kunagi elanud ning mäletasin seda, kui lagunevat kohta. Nüüd aga oli hakatud neid Nõukogude aegseid ehitisi korda tegema. Kui sedasi vaadates, siis nägid need üsnagi kobedad välja. Tundsin siis kurbust, et ei saanud siin enam elada. Mäletasin veel selgelt, et mu toast oli vaade tagapool asuvale pargile.

Noormees peatas motika ühe purpurpunaseks värvitud maja ees ning numbrit nähes tundsin, kuidas südame all külmaks läks. Sama number, kus ma olin elanud.

Lõpeta Pille! Mis siis, et ta elab samas majas, kus sa elasid? See ei tähenda veel, et ta samas korteris elab!ütles pisike hääl mu peas.

Kuidas mis juhtub, kui ta elab? laususin automaatselt vastu. Jah, ma räägin iseendaga mõtetes, kuid see on minu asi. Mitte kellegi teise. Ainult minu.

Siis me tegeleme selle asjaga.

„No nii nüüd maha,“ lausus Ragnar lõbusalt ja aitas mind koos kassiga tervelt maha.

„Sa elad siin?“ küsisin meie ees seisvale majale. Tahtsin olla kindel.

„Jah. Ainult mina ja vanaisa,“ jätkas teine rääkimist ning suundudes ukse juurde otsis oma õlakotist, mida ma varem polnud märganud, võtmeid.

„Aga vanemad?“

„Isa lahkus ja ema on uue mehega. Veel küsimusi?“ lausus noormees nüüd tunduvalt jahedama hääletooniga ja avas mulle ukse.

„Ei,“ laususin vaikselt ning surusin kassi rohkem enda vastu.

„Tore.“

Suundusime vaikuses mööda treppe üles. Selles majas polnud lifti ja iga trepiastme võrra ülespoole tundsin, kuidas mul rohkem halb hakkas. Mulle võis meeldida siin elamine, kuid olin, et kui ma peaksin neid ruume nägema uuesti, siis hakkab mul rohkem kui halb.

Jäime äkitselt seisma ja tahtmatult kõndisin Ragnarile otsa. Üksik lasi kuuldavale sisina ja mina pomisesin vaevukuuldavalt moka otsast.

„Miks me seisma jäime?“ küsisin poisile otsa vaadates, mis oli väheke raskendatud, sest teine oli minust peajagu üle ja mina arvasin, et mina oma meeter kaheksakümnega olen pikka. Väga halb arvamus.

„Sest see on korter, kus ma elan, totu,“ lausus Ragnar hellalt ning avas mulle beežiks võõbatud ukse.

Korteri number oli 13. Teadsin, et ei peaks sellele tähelepanu pöörama, kuid tahmatult hakkasin meenutama kõiki asju, mis olid juhtunud selliste numbrite juures ning kahjuks oli neid rohkem, kui ma oleksin tahtnud.

Lõpeta ära! Mis siis, et see on sama number, kus sa elasid ja su elu peapeale keerati? Viska need mõtted peast ja keskendu kassile!

Jah seda ma teen. Keskendun ainult kassile. Astusin poisi ees korterisse ja esimese asjana lööb mind pahviks lõhn. Teadsin, et pole võimalik, et siin on suitsu ja viina lõhna segud, kuid just seda ma tundsin. Vaatasin ringi ning märkasin kapi otsas sidrunilõhnalist lõhnapihustit. Ma pidin seda kõike lihtsalt kujutama ette.

„Noh, liigume edasi, kuid enne võta ikka jalanõud jalast,“ ütles Ragnar mind õlast puudutades ning endalt saapaid juba võttes.

Noogutasin nõrgalt ning asetasin Üksiku maha, kes nagu kivikuju seisis ja ümbrust uuris, ise jalanõusid ära võttes. Astusin kivipõrandal, mida polnud puudutatud. Sama põrand. Pöörasin pilgu automaatselt köögiukse juures olevale tumedamale plekile. Ka poiss vaatas minuga samas suunas ning teise suunurgad tuksatasid üles.

„See plekk on seal olnud koguaeg. Me pole vanaisaga mingit remonti teinud, kõik on sama, mis enne meie siia tulemist. Naljatasime vanaga, et äkki on siin toimunud midagi õudset. Kas pole lahe?“ küsis Ragnar, endal silmad säramas.

„Võib-olla,“ laususin seda ikka jälgides.

„Kuid lähme nüüd. Ma arvan, et kass tahaks äkki minu toas magada,“ jätkas poiss mu näoilmet mitte nähes, kuid minu tähelepanu oli juba teisel asjal.

Meie suunas tormas suur kuldne neljajalgne olevus. Kuulsin, kuidas Üksik sisises ning millegi peale hüppas ning suur raskus mu maha ajas. Avasin suu, et karjuda, kui mind ilajoaga kostitati.

„Tommy! Maha!“ röögatas poiss ning hetkega oli raskus kadunud.

„On sinuga kõik korras? Vabandust, see on meie korteri valvur – retriiver Tommy,“ lausus Ragnar vabandades ning koerale viibates, kes nüüd, keel suust välja rippumas, minu suunas oma pruunide silmadega vaatas.

„Pole hullu ning kõik on korras. Lihtsalt ehmusin,“ vastasin ennast püsti ajades, kuid tegelikult oli rohkem, kui ma ütlesin.

Koer polnud mind isegi ehmatanud, sest kummalisel kombel sain ma nendega alati läbi. Isegi puhtvõõrastega, kuid kui ma pikali olin olnud, siis tuli paanika. Sulgesin silmad korraks, et saada nendest mõtetest lahti.

Kõik on korras! püüdsin ma endale sisendada. Püüdsin.

„Lähme nüüd?“ küsisin kassile viibates.

Ragnar noogutas ning suundus siis kõige tagapool olevasse ruumi. Tommy järgnes Üksikule, kes järgnes mulle ja olin kindel, et kui ta saaks rääkida siis karjuks mulle, et ma teda selle ilalõuaga üksinda ei jätaks.

Tuba oli sama. Tapeet oli pehme sinine ja põrand heleda puitpõrandaga. Istusin ukse juures olevale voodile ning koheselt järgnes mulle kass. Ragnar aga hakkasin kapist otsima tekke ning Tommy jälgis meid ukse pealt.

„Kas see sobiks talle?“ küsis poiss peale kümmet minutit vaikust ning näitas mu suunas suurt fliistekki.

„Ma arvan küll. Nüüd peaks selle ainult kuhugi kasti või korvi panema. Siis saab kass kerra keerata paremini,“ laususin naeratades ja ma tõesti naeratasin.
„Olgu. Ma tulen kohe tagasi,“ sõnas Ragnar samuti muiates ning suundus välja, visates teki mu suunas.

Haarasin sellest kinni ning oma õuduseks nägin, et see on sama tekk, mis minul kaduma läks.

Palun ära ole sama. Palun!

Keerasin teki enda käes lahti ning nägin rebenenud auku, mille ümber oli tumepunane. Raputasin pead ning panin selle värisevate kätega enda kõrvale. Miks pidi see kõik nüüd tagasi tulema? Miks, miks, miks?

„Tagasi,“ tõi äkiline hääl mu mõtetest välja. „Vabandust, et kaua ära olin.“

„Kaua?“ küsisin kopeerivalt ja vaatasin kiiresti kella suunas.

„Nojah. Olin kuskil pooltundi ära. Sa tõesti ei märganud?“ küsis noormees üllatunult ning põlvitas mu ette.

„E-ei. Olin enda mõtetest,“ laususin kiiresti naeratades. „Mis muide kassi nimeks saab?“

„Kas tal polegi nime?“ ja nii kiiresti läkski poiss teema vahetamise õnge.

„Eliise kutsus teda Üksikuks.“

Noormees vaikis ning jälgis ainult kassi, kes oli hakanud ennast sugema. Vaatasime koos teda vaikselt ning lõpuks ühines ka koer. Kui kass sai aru, et asi oli kahtlaselt vaikseks jäänud tõstis ta oma silmad, justkui küsides, et mis te vahite?

„Täpi,“ laususin vaikselt.

„Mis sa ütlesid?“ küsis poiss ikka mu ees põlvitades.

„Äkki Täpi? Tal on täpp otsaees,“ seletasin omapärase märgi suunas osutades.

„Tõsi, kuid kuidas oleks äkki Isa?“

„Miks… Isa?“ küsisin kahtlustavalt, kuid tundsin samal ajal, et kui ma koheselt kuhugi, kus on kaus ei saa, siis hakkan ma ropsima.

„Sest tal on selline agressiivne hoiak või nii-. Pille, kuhu sa lähed?“ hüüdis Ragnar järgmisel hetkel, kuid mina tormasin juba WC suunas.

Avasin vannituppa viiva ukse, kui kogu pilt mu silme eest läbi jooksis. Teadsin, et vann on puhas ja peegel terve, kuid minu minevikus polnud see olnud. Peegel oli puruks löödud, lamp vilkus varje tekitades, kõik riiulid olid välja tõmmatud ja asjad laiali. Kuid see oli kõige väiksem asi. Asi, mis mind karjuma pani oli vann. Üle ääre oli käsi, mis kuulus kindlalt naisele ning sealt tilkus vedelikku. See polnud vesi vaid punane nagu veri. Astusin sammu edasi ning nägin ümber nurga inimest, kelle elutud silmad vaatasid mulle otsa.

Oi, asi läks põnevaks.
Tahaks ruttu uut!

Ohsa, see osa oli tõesti põnev ja veel põnevamaks läheb
Tahan juba teada, mida Pille Ragnarile järgmises osas ütleb... Kuid ma miskipärast arvan, et ta ütleb vaid "mul hakkas paha" või midagi sellist, sest ma ei usu, et ta oma minevikku kohe Ragnarile puistama hakkab. Aga kes teab?

Igatahes ootan uut!

shine
Eks uus osa tuleb, kuid pole kindel millal. Kõik sõltub mu vabast ajast

Getzzzu
Ega keegi teagi . Isegi ma ise ei tea. Pole selline, kes kõik ette ära planeerib ning tegelikult on hetkel hoopis üks mõte panna uus pomm plahvatama

Ohhsa..

"Ohhsa" ehk heas mõttes?

Jaa, heas muidugi

See osa tuli nüüd lühem, kuid ega ma poleks osanud seda pikemalt kirjutada. Järgmine tuleb aga juba pikem

10. Kinniõmmeldud suu

Nägin juba eile (vnoh, kellaajaliselt täna), et uus osa, aga oma zombie-oleku tõttu lugesin vaid pealkirja ära, mis tundus juba väga... hm.. huvitav
Nüüd siis lugesin osa läbi ja sain ka teada, mis pealkiri tähendas. Creepy...
Poleks osanud arvata, et see õnnetus juhtus siis, kui Pille alles 7-aastane oli. Ma miskipärast arvasin, et see on üsnagi hiljuti - võib-olla kõige rohkem aasta ja pool tagasi - juhtunud sündmus. Kuid võib-olla oled sa seda kuskil maininud, et mis ajal see umbes juhtus, aga ma pole enne märganud lihtsalt

Oli küll lühike osa, seega ootan järgmist

See uus osa võiks nüüd kiiremini tulla kui eelmine..väga huvitav, nagu ikka tõsiselt

Getzzzu
Ma olen alati mõelnud, et sellised asjad, mis juhtusid kunagi lapsepõlves võivad muuta oleviku elu rohkem, kui paar aastat või vähem tagasi juhtunud asjad. Kuid eks võib-olla tuleb neid paari aasta taguseid asju ka. Pole kindel ning, jah, kuskil ma vist mainisin jutus, et see juhtus nii ja naa

onneriin
Selle osaga läks jah aega, kuid loodetavasti tuleb see uus osa selle nädala lõpuks. Pole kindel muidugi, kes õppingud lihtsalt tapavad.

Jube. Heas mõttes jube. Väga hea jutt on muidu.
Creepy.. *võdistab õlgu*

Tore, et uus lugeja lisandus

Aega jälle läks ja osa ei tulnud kuigi pikk, kuid kuna ma lubasin, et see osa tuleb ära, siis see ka tuleb Ma pole kindel millal uus osa tuleb. Arvatavasti, siis kui uus mõte tuleb piisavalt ning kirjutamistuhin on peal. Loodan, et kannatate ära :)

11. Huvitav toanaaber

Ärkasin üles kellegi vadistamise peale. Kuulsin seda algul kaugemalt, kuid lõpuks hakkas see nii närvidele käima, et silmad läksid plaksti lahti. Keerasin pead natukene, oma üllatuseks tundsin, et mu nina all pole enam mingeid voolikuid, ning vaatasin otsa kõige kummalisemale poisile üldse.

Tegelasel olid juuksed kaheks poolitatud: parem pool heleblondid ja teine türkiissinine. Tavaolukorras oleksin sellise asja peale nina krimpsutanud. No, kes normaalne isik endale sellise asja pähe teeb?! Siin aga vaatasin seda imestusega, sest tava hallile massile oli see midagi erilist. Vähemalt esmamulje jättis sellise arvamuse mulle. Poisil olid veel silmadega oma konks. Palun öelge, kui paljudel inimestel juhtub geenidega apsakas, et silmad tulevad erinevat värvi? Umbes üks tuhandest või siis sajast. Tundmatul oli parem silm pruun ja teine sinine. Äkki sellepärast oli ta osa enda juustest värvinud siniseks?

„No nii, kaunitar, oled lõpetanud mu jõllitamise?“ küsis poiss muigega, mis paljastasid tema rida säravaid hambaid. Valgendus?

„Keegi pole öelnud, et ma sind jõllan. Hea arvamus endast?“ küsisin tögavalt vastu ning sättisin ennast paremini istuma.

Varsti pidi ülienergiline arst tulema mind vaatama. Medõde Liisa ütles, et muga pole midagi viga, kuid igaks juhuks teevad proovi. Samuti oli ta öelnud, et olen maksimaalselt tänaseks väljas. Vaadates silmanurgast kella nägin, et päev oli juba väga lõunasse – kell oli üks päeval. See fakt pani mind mõtlema, kus on onu ja Ragnar. Mitte, et ma viimast näha oleksin tahtnud.

„Tegelikult on küll. Ma tean, et olen kuramuse seksikas,“ lausus noormees Bieberlikku peapööritust tehes.

„Ma tean igatahes, et sa oled üleni sinine,“ laususin vastu.

„Jäta mu juuksed rahule, tibi,“ sisistas tundmatu juba järgmisel hetkel.

„Rahu, ise alustasid.“

„Kes sa siis oled?“ küsis noormees peale paar vaikusmomenti.

„Nimeks on Pille-Riin ja sa?“

„Tony,“ lausus poiss silma tehes.

Vaatasin teda nüüd hoopis teistsuguse pilguga. Esiteks oli ta nimi kummaline. Teadsin küll, et eestlased panevad oma lastele kummalisi nime, kuid mõnikord on sellel ka mingi põhjus. Teiseks, nüüd kui ma oskasin tähele panna, märkasin teise väikest aafrikalist olekut.

„Eestlane?“ küsisin igaks juhuks.

„Pool-eestlane. Teine pool on Lõuna-Aafrika,“ jätkas Tony lõbustatult ja oma õnneks ta jätkas itsitamist.

„Mis nii naljakat?“ kas ma ei võiks lihtsalt vait jääda!?

„Ei lihtsalt, kõik küsivad, et kas ma olen eestlane ja on siis üllatunud, kui vastan ei. Nagu, miks üldse küsida, kui sa oled nii kui nii vastuses kindel?“

„Tõsi,“ pomisesin vastu ja siis avanes uks.

Võisin arvata kolm korda ja ikkagi oleksin vastanud valesti. Olin kindel, et tuleb arst, kuid uksest astus sisse hoopiski onu, kes nägi liiga väsinult välja. Mehel oli seljas veel oma politseivorm ja ma imestasin, kuidas ta nähtava vormiga sisse pääses. Teadsin osasid skeptilisi arste, kes isegi töödokumendi peale sind kummaliselt vaatasid.

„Onu,“ piiksatasin mannetult ning hetkega oli ta mu voodi kõrval. Märkasin silmanurgast, kuidas Tony endale klapid pani. Andis ruumi meile.

„Pille, mis suga juhtus?“ küsis mees mu käest õrnalt kinni võttes.

„Ma ei tea… Minestasin ja ärkasin üles siin,“ laususin vaikselt.

„Arstid on midagi öelnud?“ jätkas onu küsimust.

„Ei. Nad pidid varsti tulema.“

„Olgu,“ vastas mees ohates ning vaatas siis oma käekella ,„mul on kahju, kuid ma pean hetkel minema. Töö.“

Noogutasin julgustavalt. Oleksin hea meelega tahtnud, et ta jääks minuga siia ja toetaks mind, sest ma kartsin. Ma polnud kunagi pidanud jääma haiglasse ööks või isegi mitmeks. Alati oli maksimaalselt olnud tund aega.

„Ma tulen sind homme uuesti vaatama, eks? Kuskil kell kaks,“ ütles onu kiiresti ning oligi läinud.

„Ta on päris kinnine mees, või mis?“ küsis äkitselt Tony mind vaadates.

„Mida sa selle all mõtled?“ küsisin võib-olla liiga kurjalt.

„Nagu ma aru sain, siis see on su esimene kord ööbimine haiglas. See pole just eriti tore, kui sa ka ei tea mis pärast sa oled ja tema vastab ainult, et tuleb homme? Minu arvamus on, et ta ei lähe tööle.“

„Sa mõtled liiga palju, Tony. Kas keegi on seda sulle maininud?“ küsisin muiates.

„Kõik ja sellepärast olen ma kõige parem,“ lausus noormees uhkustades.

„Su ego on päris suur,“ jätkasin teise nöökimisega.

„Suurem kui mis?“

„Su pisike mõistus,“ laususin silma tehes.

„Ouch, kas ma tunnetan midagi flirdi ja iroonia vahepealset?“ küsis Tony kaasa minnes.

„Võib-olla.“

Uks avanes uuesti ja sisse astus õde Liisa. Naise soeng oli kindlasse krunni tehtud ja seekord kandis ta helekollast särki, mis ta siniste silmadega ilusti kokku sobis.

„Mina taas siin, Pille-Riin. Anna ma võtan sult natukene verd, eks?“ sädistas naine rõõmsalt.

„Olgu ja ega mul erilist valikut ju pole,“ ohkasin ning lasin teisel nõela veeni torgata.

Vaatasin, kuidas tumepunane vedelik mööda peenikest toru pudelisse voolas. Neli pudelit. Vampiiridel oleks tore elu siin.

„Ja nüüd mõõdame su suhkrut,“ lausus naine äkitselt.

„Suhkrut?“ küsisin tuhmilt vastu.

„Veresuhkur,“ seletas teine rahulikult.

„Miks seda peaks tegema?“ ma polnud sellega … rahul.

„Igaks juhuks. Seda tehakse igale ühele,“ jätkas Liisa naeratades.

„Olgu.“ Mis mul muud üle jäi?

Naine võttis välja pisikese masina ja tegi torke sõrme. Vaatasin, kuidas ta sõrmest verd välja pigistas ja selle mingile ribale pani ja masin vilkuma hakkas. Liisa vaatas selle ekraani ja ta silmad läksid pärani.

„Mis on?“ küsisin ja tundsin, kuidas süda valutama hakkas.

„Tulen kohe tagasi,“ pomises ta ainult ja oli hetkega väljas nagu ka onu.

„See ei tähenda head,“ lausus Tony vaikselt.

„Sa ära maini.“

Kuna osad nii pikkade vahedega tulevad siis ma pidin eelnevaid osasid lugema et üldse midagi aru saada nüüd..
Aga muidu, väga hea, see Tony tundub kuidagi salapärane olevat, mis tähendab seda et tahaks kähku uut kohe saada

Nõustun, et Tony on kuidagi salapärane jne. Tundub huvitav isiksus olevat.

Mul mõte hetkel ei jookse, seega ütlen veel vaid, et ootan uut :)

Vabandan tõesti selle suure vahe pärast, kuid mul polnud lihtsalt mõtteid. Peas on küll valmis, mida kirjutama peaks, mis toimub jne, kuid kui Wordi lahti teen, siis on jälle tühjus.
Püüan ennast käsile võtta, kuid midagi kindlat ei ütle. Samuti ei tea hetkel, millal uus osa tuleb, kuid kindlasti see tuleb

Uus osa

12. Teil on ...

Vot see eelviimane lause pani ära...Diabeet?

Diabeet ehk suhkrutõbi on energiaainevahetusehäire, mis on tingitud kõhunäärme vähesest insuliinitootmisest või insuliini toime nõrgenemisest ja insuliini eritumise puudulikkusest, kui see on see, mida sa teada tahtsid oma küsimusega :)