2. osa
„Ah, lõpeta ära,“ ütlesin ja haarasin külmkapist piimapaki.
Nate toetus laia naeratuse saatel vastu köögikappi. „Mida ma lõpetan?“
Pöörasin end pahaselt tema poole. „Ma ei tule mingile nõmedale peole. Sa tead väga hästi, et ma ei käi sellistel üritustel.“
„Kunagi on ikka esimene kord,“ sõnas ta muigega.
Turtsatasin pahaselt ja valasin laual olevasse valgesse kaussi piima. Tagasi külmkapi juurde kõndides, tundsin endal Nate’i pilku.
„Äkki sa laseksid mul nüüd rahus süüa?“ küsisin pahaselt, asetades piimapaki tagasi külmkappi.
Tagasi laua juurde kõndinud, võtsin ühel toolil istet ja valasin endale hunniku Nesquiki ¹okolaadi maitselisi krõbinaid.
„Ma lihtsalt ei mõista sind,“ sõnas Nate aeglaselt.
Kuigi ma teda ei näinud, oletasin, et üks tema kulmudest oli kortsus.
Võtsin ühe suure suutäie ja pärisin: „Mida sa ei mõista?“
„Seda et sulle kuskil käia ei meeldi.“
„Mis vahet seal on kus ma käin või ei käi?“
„Noh, normaalsetele tüdrukutele pidutseda,“ lausus Nathaniel minu seljataga.
Normaalsetele?
„Aitäh, et sa minu ebanormaalsust nina alla hõõrud. Tänud, kulla venna,“ ütlesin pahselt ja võtsin veel mitu suutäit krõbuskeid.
Kuulsin, kuidas ta naeris.
„Ma nendin lihtsalt fakti, kulla õeke,“ sõnas ta lõbustatult ja astus pikkade sammudega laua juurde, võttes istet minu vastas.
„Mis fakti?“ küsisin täis suuga.
Nate’i näol ilutses lai muie, kui ta mulle enda tumesiniste silmadega otsa vaatas. „Sa jääd igavesti vanatüdrukuks, kui nii edasi lased.“
Tõstsin pilgu enda söögikausilt ja vaatasin talle kipras kulmuga otsa. „Seda järeldad sa selle järgi, et ma pidudel ei käi? No tõesti, kes meist siin geenius on?“
„Hea küll,“ noogutas ta silmi pööritades, „mulle tundub, et sind on võimatu sinna peole saada. Olgu, ma annan alla.“
Tõstsin hetkeks uuesti pilgu enda toidult ja naeratasin.
„Nii juba läheb,“ ütlesin.
Võtsin järgmise suutäie, siis veel järgmise, kuni kõik söödud oli.
Tõusin laua äärest püsti ja viisin nõud kraanikaussi, kogu selle aja jälgimas mind Nate’i pilk.
Silmi pööritades pöörasin end ümber ja nõjatusin vastu köögikappi. Nii nagu ennist Nate oli teinud.
„Noh?“ küsisin, asetades käed rinnale risti ja puurides teda lõbustatud pilguga.
„Mis noh?“
„Tahtsid veel midagi küsida?“
Ta oli hetkeks vait, peas selline nägu nagu tal tavaliselt pinksalt mõeldes oli.
„Ah jaa. Uusi naabreid nägid juba? Eile õhtul kolisid sisse,“ sõnas Nate.
Vaatasin ehmunult Nate’i poole, kuid nähes tema näos ainult uudishimu, ohkasin mõtteis kergendatult. Ta ei teadnud juhtunust midagi.
„Ei,“ valetasin, proovides näida võimalikult ükskõiksena.
Nate vaikis hetkeks, kuid kehitas siis õlgu. „Mina samuti mitte.“
„Miks sa arvasid, et ma neid nägin?“
„Sul on sinnapoole kõige parem vaade. Rõduga ja puha. Lihtsalt arvasin, et märkasid midagi,“ ütles Nate ja kehitas taaskord õlgu.
Noogutasin.
Mul oli hea meel, et ta sellest vahejuhtumist teadlik ei olnud. Ma tundsin end juba niigi süüdlasena ning kellegi teise näägutamine selle kallal oleks mu enesetunde veel halvemaks muutnud.
Meie vahel valitses hetkeline vaikus, kui Nate taas enda suure suu lahti tegi.
„Oled peo osas ümber mõelnud? Olen kuulnud, et vanatüdrukute elu pole just kõige roosilisem,“ sõnas Nate.
„Isver! Kas ma mitte juba ei öelnud, et ma ei tule sinu nõmedale peole?“
„Hkhhmm... Tegelikult see ei ole nõme pidu ja see ei ol-“
„Mind ei huv-“
„Ja teiseks, see ei ole minu pidu, vaid hoopis-“
„Mind ei huvita kelle pidu see on. Ma ei kavatse sinna mina ja punkt,“ ütlesin, iga sõnaga aina pahasemaks muutudes.
„Layla pidu,“ lõpetas Nate oma lause.
„Vaata, mind ei huvita kelle pidu see on või ei ole. Ja... Kes kurat see Layla veel on?“
„Ta on see blon-“
Nate ei jõudnud oma lauset lõpetada, sest kööki astus üllatunud näoga ema, kes alles pid¾aamas oli.
„Lapsed, lapsed. Mis teil siin küll toimub? Terve maja kajab teie häältest,“ ütles ema haigutades ja haaras kätte ühe klaasi, kuhu ta pudelist kaseeritud vett valas.
„Mis asja te kisate, ma ei mõista?“ küsis ema uuest, kui oli klaasist ühe lonksu võtnud.
Nüüd oli minu kord õlgu kehitada. „Me arutasime päevaseid sündmusi.“
„Jah, just nimelt,“ noogutas Nate entusiastlikult kaasa.
„Sellise kisaga?“
„Nooh,“ sõnas Nate, „meil olid üksteisele nii põrutavad uudised, et me lihtsalt ei suutnud end vaos hoida.“
Noogutasin kiirelt nõustumise märgiks, kui ema pilgu minule pööras.
Peale väikest vaikust ta ohkas. „Heakene küll. Aga tehke nüüd ruttu, muidu jääte veel kooli hiljaks.“
Kiire peanoogutuse saatel tormasin köögist välja, otse esiku suunas. Olin enne enda õlakoti alla toonud, et ei peaks peale söömist tagasi üles minema ja siis uuesti veel ka alla.
Esikusse jõudes tõmbasin selga õhukese musta värvi mantli ja jalga kollased converse ketsid. Heitnud pilgu läbi välisukse väikese nelinurkse akna, otsutasin, et mul läheb vaja ka salli.
Haarasin nagist valge salli ja mässisin selle tugevalt enda kaela ümber.
„Nate?“ hüüdsin end ringi pöörates.
„Jajah,“ kuulsin teda hüüdmas ja hetk hiljem nägin teda koridori tormamas, käes musta värvi õlakott.
Ta silmitses mind mõned hetked, enne kui midagi öelda söandas.
„Õues on tõesti nii külm?“ küsis ta viimaks, kulm lõbustatult kortsus.
Ohkasin tüdinult.
„Kas me võiks juba minna?“
„Kuhu sul nii kiire on?“ küsis Nate ja tõmbas endale aegluubis jope selga.
Pööritasin pahaselt silmi. „Ma ei tea, kooli äkki? Kui sa viitsiksid kella vaadata, siis sa siin küll praegu ei uimerdaks.“
Ta hakkas naerma ja avas mu seljataga ukse. „Palun, preili Korralik.“
Mu näole ilmus muie, kui ma end ringi pöörates välisuksest välja, tuulisesse õue astusin.
„Tänud, härra Viisakaks.“
Kuulsin kuidas ta turtsatades ukse sulges ja minu järel edasi astus.
„Tead,“ sõnas Nate minu kõrvale astudes, „seoses selle peoga tah-“
„Nate!“ hüüatasin pahasalt ja virutasin talle rusikaga vastu rinda. „Ära minu kuuldes enam ühesti peost räägi või ma löön sind uuesti.“
„Oh sa,“ pomises ta ja hõõrus haiget saanud kohta. „Ma ei teadnud, et sa nii kõvasti lööd.“
„Nüüd siis tead.“
Kõndisime mööda tormist tänavat edasi, lähenedes iga sammuga koolimajale. Nate minu kõrval ei maininud enam poole sõnagagi Layla pidu, vaid hõõrus endiselt kohta, kuhu ma teda löönud olin.
Kuigi mulle tundus, et ta dramatiseeris lihtsalt üle, sest löök ei olnud nii tugev, et temasugusele musklis poisile viga teha.
Edasine tee koolini oli täidetud Nate’i jutuvadinaga, mil ta seletas mulle millised autod sobivad naistele ja millised meestele. Muidugi ma proovisin teda kuulata ja noogutasin vahepeal hajameelselt kaasa, kuid kui me viimaks koolimaja ette jõudsime, oli kogu ta jutt mu peast hetkega pühitud.
Mu tuju langes, kui ma taaskord seda hiiglaslikku koolimaja silmitsesin. Mu kõht kiskuks krampi, kui ma juba eemalt silmitsesin paari enda klassi õpilast.
Vihkajad.
Ja ma pidin neist mööduma, kui tahtsin koolimajja sisse saada.
„Nate?“ küsisin seisma jäädes. „Kas sa võiksid koos minuga peauksest sisse tulla? Ma tean küll, et sul on tund kooli teises otsas ja sa saaksid teisest uksest minnes kiiremini, aga...“
„Kas nad tülitavad sind jälle?“ päris Nate vihase häälega ja osutas peaga minu vihkajate suunas.
Noogutasin peaaegu märkamatult pead.
„Jah, ku-“ ma vakatasin poole sõna pealt, kui märkasin, kuidas Nate raevuka sammuga minu kõrvalt minema hakkas kõndima.
„Mida sa-?“ hüüatasin kileda häälega ja jooksin talle järgi, haarates kinni ta käsivarrest, et teda peatada.
„Mida sa teed?“
„Annan sellele tolgusele peksa,“ vastas ta raevukalt ja põrnitses vihaselt kamba liidrit, John’i.
„Kas sa oled hulluks läinud? Sa ei saa-“
„Hulluks? Ma ütleks parem, et sina oled hull kuna pole nende värdjatega midagi ette võtnud,“ ütles Nate, kulm vihaselt kortsus.
„Lõpeta ära, Nate. See muudaks asja ainult hullemaks,“ sõnasin pahaselt, kulm niisama kipras nagu temal.
Nate tahtis ennast minu haardest vabastada ja otse nende suunas tormata, kuid ma haarasin ka teise käega tema käsivarrest ja hoidsin teda tagasi.
Super-Lara.
Mõned teises olukorras oleks see mu muigama pannud, võib-olla isegi naerma, kuid preaguses olukorras oli see peaaegu kurb.
„Sel pole mõtet,“ ütlesin uuesti.
Ja ei olnudki. Viieliikmeline kamp sisenes valjude turtsatuste saatel koolimajja, igaüks heitmas meile põlastavaid pilke. Rohkem küll mulle, kui Nate’ile.
„Järgmine kord,“ sõnas Nate pahaselt ja rapsas enda käe mu haardest lahti, „järgmine kord, kui keegi neist sulle midagi teeb, ma ausõna annan neile peksa.“
Hingasin sügavalt sisse ja proovisin kõlada võimalikult muretuna. „Isegi tüdrukutele, härra Viisakas?“
Ta turtsatas. „Muidugi mitte. Küll ma midagi välja mõtlen, kui nad sind tüütama peaks.“
Ma oleksin tahtnud teda tänada, et ta minuga nii hea on ja mind kaitseb, kuid ma kartsin, et ta võtaks seda kui minu nõusolekut nende poiste peksmiseks. Ja seda ma ei soovinud.
Vägivald ei lahendaks midagi. See muudaks kõik ainult veel hullemaks ja tooks Nate’ile jama kaela.
„Okei, ma lähen nüüd. Kell heliseb kohe,“ sõnasin, sättides kotti paremini õlale.
„Kas ma saadan sind?“
„Ah, ei. Ma saan nüüd ise.“
Astusin lehvituse saatel temast mööda ja sammusin läbi tuulise kooliõue edasi, käed tugevasti mantli taskutesse surutud.
Mu mantli alt valla pääsenud juuksesalgud keerlesid näo ees, laskmata mul korralikult isegi silmi pilgutada. Ma ei olnud seda ennist märganudki, et tuul oli veel kõvemaks läinud, kui ta seda hommikul oli. Isegi taevas oli ähvardavalt hall nagu tahaks kohe vihma sadama hakata.
Koleda ilma tõttu oli ka õues vähe inimesi. Siin-seal nägi paari inimest, kuid ülejäänud olid tugeva tuule ja külma eest koolimaja kõledate seinte vahele pagenud.
Ukseni jõudes heitsin veel ühe pilgu enda seljataha, lootuses seal Nate’i näha, kuid keda ma sellegipoolest ei näinud. Üks tema julgustav pilk oleks praegusel hetkel igati kasukus tulnud. Eriti veel nüüd, mil oli suur tõenäosus, et seesama kamp uksetaga varitseb.
Võttes julguse kokku avasin raske eesukse ja astusin sisse sooja majja. Lastes pilgul enda ümber ringi käia, ei silmanud ma neid õnneks kusagil.
Vähemalt nii palju õnne mul veel oli.
Rahulikuma südamega jalutasin garderoobi ja panin enda üleriided nagisse. Vahetanud ketsid madalate kingade vastu, jalutasin teisele korrusele, kus mul algas keemia tund.
Kui kell söögivahetundi helises oleksin tahtnud rõõmus kiljuda. Mu kõht oli juba teise tunni keskel vaikselt teada andnud, et ta tühi on.
Lahkudes esimeste õpilaste seas klassist, võtsin suuna söökla poole. Nii tegid ka paljud teised minu klassi õpilased, välja arvatud need, kes pidasid end liiga tähtsateks, et siin süüa. Nende „tähtsate“ alla kuulusid muidugi ka Vihkajate kamp.
Sedasi nimetasin ma neid viit inimest ainult enda mõtetes. Kuigi ega mul polekski kedagi kellega sellistel teemadel rääkida.
Nate, tema muidugi, kuid ta on poiss ja pealegi mu vend. Ja kuidas ma saakski temaga rääkida, kui ta kohe kellelegi peksa annaks?
Oma vanematega?
Kindlasti mitte. Ma ei suudaks taluda nende pilke, kui nad minult selle kõige kohta küsiks. Isa kurba häält, mis küsiks minult, kas ma ei usalda neid.
Sellele küsimusele on tegelikult väga raske vastata. Muidugi ma usaldan neid, kuid on asju, mida lihtsalt ei saa rääkida.
Aga ei see tähenda, et me neid ei usaldaks. Usaldan küll. Lihtsalt...
Mu mõtte katkestas kokk, kes mu taldrikusse hunniku ühepajatoitu pani. Mu sõõrmeisse paiskus toidu lõhn, mis mu nina krimpsutama pani.
See oli jälk.
Naeratasin kokale veidi vastumeelselt ja astusin edasi, võttes endale klaasi segumahla ja ühe kohukese.
Ma ei tahtnud küll ebaviisakas olla ega midagi, aga ma lihtsalt ei talunud selle toidu lõhna. Mistõttu ma viisin selle teise leti juurde, kuhu viidi mustat nõud. Jätsin enda kätte vaid kohukese ja mahlaklaasi, millega ma söökla tagumise nurga poole tõttasin. Seal pidi kindlasti mõni tühi laud olema.
Ja nii ka oli.
Võtsin istet söökla tagumises nurgas, akna kõrval asuva laua juures. Tõmbasin tooli laua alt välja ja asetasin enda tänase söögi lauale.
Palju seda just ei olnud, kuid siiski parem kui haisev ühepajatoit.
Võtsin istet, asetades enda õlakoti maha. Lasin hetkeks pilgul üle söökla käia. Mu pilk tabas midagi, mida ma algul silmapetteks pidasin. Kui ma mitu korda järjest tugevalt silmi pilgutasin ja uuesti vaatasin, ei olnud see kadunud.
Mu keha tõmbus krampi.
Vihkajad.
Tegin ennast nii väikseks kui suutsin, olles pooleldi laua all. Tõstsin klaasi näo ette ja jäin lootma, et nad mind märganud ei olnud.
Või kui olid, lootsin kogu südamest nad siia ei tule.
Ma olin endast täiesti väljas. Ma ei saanud aru, mida nad siin tegid. Nad ei käi ju peaaegu mitte kunagi siin söömas. Viimati, kui ma neid siin nägin oli kuu aega tagasi, kui direktor tahtis, et kõik koolitoitu sööksid. Tahtis kõigile selgeks teha, et see ei ole nii hull, et peaks kusagil mujal söömas käima.
„Nonii, meie väike Larake,“ kostus mu kõrvu kõrge, liiga tibilik hääl.
Harper.
Mu süda vajus saapasäärde. Oh jumal, miks küll?
Tõstsin aeglaselt pilgu enda sülest, viies pilgu enda ees seisvatele inimestele.
Langetasin klaasi enda näo eest ning asetasin selle enda ees olevale lauale. Mu käsi värises.
„Mida te tahate?“ pärisin, proovides kõlada võimalikult julgena.
Kõik viis hakkasid naerma.
„Mida te tahate?“ küsis John minu häält järgi tehes.
Selle peale kostus kamba poolt veel suuremat naeru.
Märkasin, et nii mõndeki lähedal istuvad inimesed olid oma pilgud siiapoole pööranud.
Ma ajasin end toolil sirgu.
„Ah et mida me tahame?“ küsis John uuesti.
Noogutasin.
„Järgmine kord hoia oma vend ohjes. Mina ei kavatse enam kuulata, et mida me sulle teha võime ja ei või. Meie,“ osutas ta enda kõrval seisvatele isikutele, „teema mida ma tahame. Ükski jobu ei tule meile ütlema, mida me võime ja ei või. Sinu vennale läks see päris kalliks maksma.“
„Mida?“ ahhetasin.
Nate? Jumala pärast, mida ta ometi tegi?
„Just nimelt,“ irvitas Johni kõrval olev blond Harper, „lausa kahju oli teda niimoodi vaadata. Suur sinikas keset nii kena nägu.“
Mu silmad läksid pärani.
„Mida te tegite?“ küsisin väriseval häälel.
Selle peale kostus kamba poolt veel suuremat naeru.
„Paar lööki siia-sinna,“ kostis heledapäine Gavin.
„Lööki? Te lõite teda?“
„Mis sa ise siis arvad?“ vastas Harperi kõrval seisev Evey, kes keeras ümber sõrme enda tumepruune juukseid.
Mu kurku tekkis klomp.
Nad lõid Nate. Minu venda.
Kuidas nad võisid?
Tõusin toolilt püsti, haarates maast enda musta õlakoti, mille ma enda õlale asetasin.
Enne veel, kui ma nende juurest minema kõndisin, haarasin end täis mahlaklaasi ja valasin selle sisu Johni peale.
Ma ei jäänud tema reaktsiooni vaatama, vaid tuiskasin sööklast välja, otse garderoobi suunas. Ma olin nii vihane. Nii õnnetu, et Nate minu pärast viga sai.
Miks ma alati suutsin kõigile haiget teha?
See poiss, nüüd Nate...
Ümber nurga keerates tormasin enda nagini, panin mantli selga, hakkamata selle nööpidega aega raiskama. Kuidagimoodi panin endale salli kaela ja vahetasin jalanõud. Kiirelt viskasin koti üle pea, et see õlalt maha ei vajuks.
Enne veel, kui ma koolimaja uksest välja tormasin, heitsin pilgu enda seljataha. Tegin seda selleks kuna tahtsin olla kindel, et keegi neist viiest mulle ei järgneks.
Kui nägin, et siin polnud kedagi, tundsin suurt kergendust. Tahtsin just end uuesti ümber pöörata, kui nägin kuidas keegi mu vaatevälja ilmus.
Kipsis käsi, mustad juuksed, pikka kasvu.
Kuum jutt jooksis üle mu selja, pannes mu ülekere värisema.
Tema.
Enne veel, kui ta mind märgata jõudis olin ma majast väljunud ning jooksin nii kuis jaksasin kodu poole. Kinnitasin endale, et see pole võimalik.
Ta ei saanud koolis käia. Mitte siin koolis. Mitte selles.
See ei saanud lihtsalt võimalik olla.
Pealkiri: Varjukülg 
18/7/2012, 23:29
