Piiri peal

Kes veel kahtlesid, mis toimub ja kus ta on, siis selles ja järgmises osas peaks natuke selgemaks saama. Ma pole päris rahul selle osaga, aga ma ei oska väga miskit muuta ka, nii et here goes..

____________________________


Majatiir möödus üsna edukalt, kui arvesse võtta seda, et ma eksisin ära vaid neli korda ja lõpuks tee enda palatisse tagasi leidsin. Seal ma nüüd istusingi, rätsepaistmes keset korralikult äratehtud voodit.

Kindad olid voodi küljest kadunud. Ja teki servad olid madratsi alla topitud, mis tekitas mulle ilge tahtmise teki alla pugeda, sest ta oleks nii mõnusalt ja tihedalt ümber! Aga toas oli üsna soe, nii et ma piirdusin lihtsalt istumisega.

Näppisin mõtlikul ilmel enda pükste värvlil olevat kaht auku, kust kunagi pael läbi oli käinud. Nüüd oli see sealt kuskile kadunud, nii et püksid vajusid pisut madalamale kui mugav oleks olnud. Vähemalt ei vajunud täiesti alla.


Arstiga rääkimine oli mind väga mõtlikusse tujju viinud, mis minu puhul oli haruldane nähtus, sest enamasti olin mina see peast soe, kes ringi tuuseldas ja võimalikult palju lobises. Aga hetkel oli selline.. tühi ja vaikne tunne.

Püüdsin juba mitmendat korda meenutada, mis pärast neid sireene edasi sai. Seni tiirles peas ainult tüütu ja üksluine heli, mida oli arvatavasti põhjustanud kiirabi. Kuigi ma ei teinud kunagi nendel eri sireenidel vahet. Üks pinin kõik.

Ohkasin taas ja jätsin augukesed rahule, viies pilgu aknale. Väljas oli ilm päris ilusaks läinud. Päike paistis ja puha. Ja järsku tekkis mul meeletu tahtmine sinna välja minna. See pastelne metallmööbliga tuba muutus ahistavaks ja ma tundsin end vangina.

Niisiis hüppasin ma voodilt maha, libistasin oma pehmed sussid jalga – sest muid jalanõusid mul lihtsalt polnud – ja astusin toast välja. Kui ma nüüd ainult välisukse üles leiaksin.

Ennist oma majatuuri tehes olin ma päris mitut väljapääsusilti näinud, aga need kõik juhatasid tavaliselt kuskile tupikkoridoride lõppu, nii et ma polnud ühtki neist lähemal uurinud. Nüüd siis tuli see ka ette võtta.

Koridorid olid kahtlaselt tühjad, kuigi pisut liikumist siiski oli. Ennist olin avastanud lisaks sööklale veel paar ühiskasutatavat ruumi. Nagu näiteks raamatukogu, kust just parajasti üks tüdruk välja tuli. Pissikollastes riietes.

Püüdsin meenutada, kas tegu oli sama tüdrukuga, keda ma enne näinud olin, aga ma polnud tookord ta nägu väga uurinud. Tollel siin oli ranne valge sidemega kinni seotud.

Viisin pilgu hetkeks enda käel olevatele kriimudele. Teda ründas ka kosmoskass?

Suunasin oma tähelepanu taas enda põhieesmärgile – väljapääsu leidmisele. Mööda üht koridori liikudes jõudsin üsna kiirelt rohelise valgustatud sildini, kuhu oli jooksev kriipsujuku joonistatud. Noole suunas edasi liikudes peatas mind aga klaasuks.

„Misasja..“ pobisesin endamisi, vahtides tõtt klaasi taga istuva naisega. Klaasukse kõrval oli ka nimelt niisama klaas. Mille tagant paistis mingit sorti kabinet. Panin tähele, et kabineti vastasseinas oli veel üks uks, mille kohal oli samasugune roheline silt. Nii et siit tuli siis läbi minna välja saamiseks?

Kaalusin hetkeks mõne teise väljapääsu leidmist, sest mul polnud absoluutselt tahtmist sealt läbi minna, aga oli juba hilja. Naine avas ukse, seisatades selle avas ja vaadates mind üsna.. kaastundlikult.

„Jah, kullake?“ küsis ta lahkel häälel. Või vähemalt see pidi vist lahke olema. See ’kullake’ ajas närvi mind. Kõik käitusid nagu nad teaksid mind ja mina ei teadnud kedagi ega midagi.

Surusin käe rusikasse, kortsutades siis hetkeks kulmu. Tavaliselt lõikasid selle tulemusena mu pikad küüned peopessa, aga seekord olid küüned maha nüsitud. Ärritus kasvas.

„Ma tahan välja minna,“ sõnasin lühidalt, püüdes naisest mööda astuda, aga ta takistas ukseava üsna kenasti, nii et see ei õnnestunud väga.

„Praegu on tubaste tegevuste aeg,“ vastas naine käega umbmääraselt kuskile koridori poole suunates, püüdes minust vist lahti saada.

„Aga ma tahan välja minna!“ ütlesin trotslikult vastu. Nagu väike laps noh..

„Mae, sa ei tohi veel välja minna,“ proovis naine uuesti. Mis mõttes ei tohi? Kes kurat mind keelata saab? Ja miks jälle keegi minu jaoks võõras mu nime teab?!

„Te ei saa mind keelata! Mul on õigus minna ja tulla nagu ma tahan, ma olen täisealine!“ ütlesin nüüd, hääl järsult valjenemas. Täisealine, kes käitus nagu laps, aga ma olin liialt vihane, et seda ise märgata.

„Kahjuks saame. Sa oled siin enda tahte vastaselt,“ lausus naine. Tema rahulik toon ei mõjunud mulle kuigi hästi.

Ja tahte vastaselt? Ilmselgelt.

Püüdsin naisest seekord jõuga mööda trügida, lükates ta vastu avatud klaasust, mis seina vastu põrkas, ning astudes ukseavast läbi. Teine uks oli käeulatuses, aga enne kui ma sinna jõudsin, oli too naine mu käest haaranud, tehes mulle kriimustuste tõttu ühtaegu haiget kui ka ärritades mind niivõrd, et ma pöörasin ümber ja lõin talle lahtise käega vastu nägu.

Kuulsin üht kiljatust ja nägin naist mingit nuppu vajutamas. Ja siis vallandus sireen ja ma vajusin põlvili põrandale, mälestused tagasi tulvamas. Haarasin enda peast. See kõik oli liiga kiire ja segane ja mingid üksikud pildid ujusid mu silme ees.

Mingi sild, verised käed, mu isa, keegi karjus.. Keegi karjus. See rebis mu reaalsusesse tagasi. Sireen undas ikka veel, aga läbilõikav kisa ületas selle.

Keegi hoidis mind kinni. Nii kätest kui jalgadest. Ja keegi teine lähenes mulle süstlaga. Ja siis sain ma aru, et karjed tulid minu suust. Üks hetk need vaibusid ja silme eest läks kõik mustaks. Võitlesin unega, aga mul polnud jõudu ja kellegi käed püüdsid mu lõtvunud keha.