Piiri peal

Et siis.. Jah. Minu püsivust arvestades jääb see ka pooleli, nii et ärge vaevuge lugema.
That's a good way to promote your story.

Kirjeldusi on palju. Segaseid kirjeldusi on ka palju. As per usual.. Kõik selgub loo käigus. Või mitte päris kõik. Aga enamus.

Kirjavigu võib olla. Pole üle lugenud. Pardon.

Ja sry, kui kedagi kirja font/suurus häirib. I really dgaf. ^^

____________________


Algklassides meeldis mulle koolis käia. Ma tundsin end suure tüdrukuna. Ma olin isegi üsnagi populaarne.. Niivõrd kui seda algklassides olla saigi, sest kõigi tujud ja eelistused vahetusid kiiremini kui nende „elu armastused“.

Kui objektiivselt asju vaadata, polnud ka põhikool tegelikult kõige hullem. Kuigi poiste arengutase oli algklassidesse paremaid päevi ootama jäänud ja iga teine tüdruk oli parajalt tüütu enamus ajast ja totaalne mõrd kord kuus.. See oli kõik talutav.

Keskkool, nii paljukest kui ma sellest haisu ninna sain, oli vast kõige keerulisem. Ma võin vanduda, et kuulsin päevas vähemasti korra kedagi kooli põrguga võrdlemas. Ja kõige iroonilisem oli see, et seal oli enamuse ajast isegi sama kuum.

Selles osas oli võrdlus vast tabavamgi kui võrrelda põrgut siinse kohaga.. Aga muus osas oli kool ikka kõvasti parem kui see pasamaja.

Esimene hommik oli kõige hullem. Kõik räägivad muidugi, et kõige hullem on saabumine. Kogu see läbiotsimine ja muu.. sitt. Aga mina ei mäleta sellest senini midagi, nii et jah.. Esimene hommik.

Vihma kallas. See oli mu esmane hinnang sellele kohale. Kui siin sajab vihma, siis peab see olema.. Kaugel. Mitte, et Arizona koguaeg kuiv oleks. Aga kõrbes elades harjud sa ikka teatud tingimustega ära. Ja paduvihm kell seitse hommikul polnud üks neist. Otse vastupidi.. See oli nii erinev, et ma lebasin vist vähemalt kümme minutit silmad kinni voodis ja lihtsalt.. Kuulasin. Oleks päris ilus ja rahulik hetk olnud, kui iga lihas mu kehas poleks mind vihanud ja otsustanud täpselt ühel ja samal ajal seda välja näidata.

Teine tähelepanek selle ruumi kohta oli üks pikk pragu laes. Kas te teadsite, et valges laes on praod palju selgemini eristatavad kui ükskõik, millist teist värvi laes? Mina näiteks ei teadnud seda veel tervelt kaks päeva tagasi. Huvitav, miks siis kõik laed igalpool valged on. Kui see ongi tõesti mingi nipp ruumi avaramaks ja hubasemaks muutmiseks, siis selles toas siin see küll mõjunud pole. Samas, kui seinad ehk teist värvi oleksid..

Kui vihm mind veel uskuma ei pannud, et ma kusagil väga vales kohas olen, siis see pragu täitis oma ülesannet küll. Minu toa lagi on süsimust. Pragudeta. Või siis ei ole neid näha, sest mõni inimene on piisavalt tark, et mitte oma sitta kandikul teistele näha tuua. Piltlikult rääkides, muidugi.

Kuigi otseselt rääkides oleks see ka muidugi üsnagi huvitav vaatepilt. Mina naeraksin. Aga mina olen peast soe ka. Ilmselgelt..

Kolmanda tähelepanekuni ma ei jõudnudki, sest heli, mis mind äratas – ning ei, see polnudki vihm ennist olnud – kõlas taas. Ja seekord häirivamalt. Ja valjemalt. Või siis olin ma eelmine kord alles poolunes olnud ega märganud pindakäivat lehmakellade kolinat nii suurel määral.

Mulle tundus lausa, et heli valjenes üha enam. Kujutasin juba ette vanemat tädikest suure lehmakellaga mööda koridori kõndimas. Tal oleks kindlasti veidike kulunud välimusega põll ees ja samast riidest rätik peas. Ja ta küünealused oleksid mullased. Ja ta sabas kõnniks lehm. Kes oleks pahane, et ta kell pihta pandi.

Koos heli lakkamisega kadus ka kujutluspilt mu peast ning ma otsustasin end lõpuks üles ajada, et ehk ka selgusele jõuda, kus ma siis õigupoolest olen. Mind lausa üllatas tegelikult mu enese ükskõiksus selle küsimuse osas. Ma oleksin vabalt võinud olla mingi perverdist vanamehe salajases armupesas. Ja vanamehe naine kolistaski lehmakellaga.

Ja vanamehel oli ilmselgelt mingi fetiš kinnaste osas, sest end istuli ajades märkasin ma üht paari enda käsi kaunistamas. Või õigupoolest vangistamas, sest need kindad olid lausa rihmadega ümber mu randmete kinni tõmmatud. Samas, kes teab.. Äkki kasutas vanamees neid minu voodi külge sidumiseks?

Kuigi noh.. Need rihmad käisid tegelikult trukkidega lahti, nii et väga kindlalt need vast mind kinni poleks hoidnud. Mõningase pusimise tulemusena sain ma kindad üsna kergelt käest võetud.

Kui nüüd tähelepanekute koha pealt jätkata, siis lisaks kaunitele kinnastele oli ka mu outfit üsnagi huvitav.. Meenutas pisut neid kitli ja kleidi vahepealseid asju, mida haiglates kandma pidi ja mis poole su seljast ja tagumikust paljaks jätsid.. Ainult selle vahega, et see liialt suur särk-kittel mu seljas oli üsnagi ühes tükis, nii et mu kaks kanni olid kenasti kaetud. Ja lisaks olid mul veel jalas mingit sorti püksid, mis oleks ka nagu väga suure mehe bokserite rolli parema meelega täitnud.

Ja need kõik olid kollased. Pissikollased. Mitte just minu maitse, aga noh.. Ma ei saanud eeldatavasti eelmine õhtu adekvaatseid vastuseid jagada. Juhul, kui keegi minu värvieelistusi üldse küsiski. Kaheldav.

Ma pooleldi lootsin, et mul on sokid ka jalas. Ja trukkidega rihmad pahkluude ümber neid kinni hoidmas. Aga teki alt ilmusid välja vaid paljad jalad, millest oli päris kahju. Ei mingeid erilisi tähelepanekuid siin kohal.. Mu jalad olid ühed vähestest tuttavatest asjadest selles terves ruumis.

Aga siin teile üks tähelepanek – põrand oli külm.

Nüüd, kus ma enese ülevaatusega ühele poole olin saanud, hakkas mu pilk ka lõpuks üle ruumi liikuma. Pragu laes köitis siiani mu tähelepanu, aga silmi jagus ka muu jaoks. Nagu näiteks selle metalset hallikat tooni öökapi jaoks. See oli kole. Robustne ja lihtsalt.. Kole.

Kõige koledamaks tegi selle vast tühjus. Minu toas oli mu öökapil alati hunnik head ja paremat. Sellel kapil polnud midagi. Isegi tolmu mitte. Nii et ma viskasin oma kindad sinna peale, et ilusam oleks.

Puhtalt huvi pärast tõmbasin ka öökapi mõlemad sahtlid lahti, aga seal polnud ka muidugi midagi. Alumises sahtlis tagumises parempoolses nurgas oli tolmu. Natuke.

Ma jõudsin sahtli täpselt kinni lükata ja hetkeks kõheldagi, kas häält tekitas sahtel või miski muu, kui hääl ukse poolt mu tähelepanu köitis. Korraks mõtlesin ma, et lehmakellaga naine või ta vanamees on tagasi tulnud, aga mingi ratsionaalne mõistusekübemeke teavitas mind koheselt, et arvatavasti pole ma siiski kusagil farmis kinnipeetav.

Naine oli uksel küll. Aga tal polnud põlle ega rätikut. Ega ka lehmakella. Ta nägi tegelikult välja nagu medõde mõnest meditsiiniga seotud teleseriaalist. Nii et ma olin siis haiglas. Palati kohta oli see ruum küll veider.

Õde naeratas üsnagi veidralt. Ma usun, et minu ilme oli samas veidram. Aga see oli ka tema süü.. Kui sa ärkad võõras kohas ilma mingi aimduseta, kuidas sa sinna said ja siis näed esimest elusolendit (tolmukübemetes elavad bakterid ei loe) ja too sind lihtsalt jõllitab nagu sa oleksid muuseumieksponaat, mida ta vägaväga katsuda tahaks, aga turvatöötaja seisab sealsamas, siis noh.. Mis ilme sul näos oleks?

„Ma ei tea, kas te kuulsite, aga äratus oli mõned minutid tagasi,“ sõnas naine viimaks. Tal oli mingi aktsent, mille päritolu ma koheselt ära ei tabanud. Ma olen tegelikult aktsentidega üsna halb. Nii nende ära arvamise kui ka jäljendamise koha pealt. Kuigi ma ise arvan, et mu briti aktsent on vägagi usutav. Mina olen ka ainus, kes nii arvab.

„Ahah,“ sõnasin ma viimaks, mõistes, et see veider ilme naise näos pidi ilmselgelt tähendama, et ta ootab mingisugust vastust. Ilmselgelt olin ma ju üleval, nii et lehmakell täitis oma eesmärki. Mida ta veel minust tahtis?

„Teie isa pani teile mõned asjad kaasa.. Kui te oma hügieenitarbed võtate, siis ma võin näidata, kus pesemisruumid asuvad,“ teatas naine mõni hetk hiljem, viibates siis umbmääraselt minu voodi vastasseinas oleva riidekapi suunas. Samasugune hall robustne kolakas. Nagu suuremamõõtmeline öökapp.

Kusjuures voodi oli sama värvi. Tähelepanek number.. Midagi vahemikus ühest kümneni.

„Ahah,“ jäin ma enda originaalse vastuse juurde ja tõusin, et mõned sammud riidekapini kõndida ja selle uksed lahti tõmmata.

Kallis issi oli vist lahkes tujus olnud, sest lisaks riiulil passivale vannitoatarvete kotile rippusid kapis ka mõningad hilbud. Ning jah, sellel riidekapil olid nii riiulid ühes servas kui ka toru terve hunniku riidepuudega teises servas. Fäänsi metallkolakas oli.

Otsustasin isepäine olla ja lisaks läbipaistvale kilakolakotile ka enda dressipüksid ja ühe särgi kaasa haarata. Lootuses, et vähemasti pesu mul ehk samasugune pissikollane polnud. Selle naise kullipilgu all oleks veidi imelik olnud enda särgi(kitli?)kaelusest sisse piiluma hakata.

Lükkasin ühe kapiustest kinni ja sammusin ukseni, millest naine mind esimesena välja lasi. Oh kui viisakas. Tegelikult ei julgenud nagunii mulle selga pöörata lihtsalt. Õige tegu ka.

Heh, mulle meeldis.
Kirjeldused olid tõesti muhedad..

Tore kui need veidrused teid ei häiri siis.

Ma ka öösel lugesin aga kommenteerida küll hiljem ei jõudnud. Mulle ka meeldib/meeldis. Kirjeldused on ausad, mis sest et sinu sõnade järgi veidrad ja see on hea ainult

Su kommentaare on alati lahe lugeda. Ja kusjuures kui ma täna seda üle lugesin, siis ma vaatasin ka, et miks ma sinna outfit järsku vahele olin toppinud. Ilmselgelt ei tulnud eesti keelne vaste meelde. Ma lihtsalt räägin päevas väga palju inglise keeles. Just trükin. Nii et jah.. Selliseid asju võib veel ette juhtuda üsna vabalt.

Aga kõigi eelduste kohaselt peaks homme uus osa tulema. :)

Sa oled nii elevil olekuga alati. Naerma ajab.

Väga tore siis, et teid kiri ei häiri. See osa on veidike lühem vist. Sry about that. Ja ma pole kindel, kas siin on inglise keelseid sõnu lampi keset teksti või ei. Sry about that too.

______________


Pesuruumis selgus üsna mitu asja. Esiteks see, et mu pesu ei olnud pissikollane vaid tumepunane ja seega täitsa minu enda oma. Teiseks see, et pesuruumi uks ei käinud lukus. Ma poleks seda ise ehk märganudki, aga veidra naeratusega medõde mainis seda teel pesemisruumi tervelt kaks korda. Ja kolmanda asjana selgus see, et mu vasak käsivars oli kriimustusi täis.

Mis võis ehk olla põhjus minu haiglas viibimise taga. Kuna muid silmaga nähtavaid tervislikke probleeme ei tundunud mul olevat. Ja vaevalt nad mind sisemise verejooksuga kuuma dušši võtma laseks.

Vähemasti polnud rätikud kollased. Valged olid. Ja mitte pragulised. Üsna pehmed olid nad ka, nii et kui ma end lõpuks kuivaks ja riidesse sain, oli tunne päris hea. Ja see hea tunne kadus kohe, kui ma peeglit silmasin.

Ma polnud kunagi eriline ilueedi olnud. Minu algklasside populaarne staatus ei saatnud mind keskkoolini ja kuna mind seetõttu eriti tähele ei pandud, ei pööranud ma ka ise enda välimusele suurt tähelepanu.

Ja siinkohal ütleks iga endast lugupidav naine, et ilus tuleb olla iseenda jaoks. Mina pole endast lugupidav ja kuigi 18 aastat tiksus mõni kuud tagasi täis, ei pea ma end ka eriliseks naiseks.

Vaatamata eelmainitule oli peeglist avanev vaatepilt isegi minu madalate standardite kohaselt üsnagi õudne. Ma olen täiesti teadlik, et ilma silmameigita näen ma välja nagu ma poleks paar ööd magada saanud. Aga hetkel nägin ma välja nagu ma poleks paar kuud magada saanud.

Ja muidugi ei olnud mu tark isa olnud piisavalt tark, et meigivahendeid kaasa sokutada. Kuigi ma kahtlen sügavalt, et haiglas minule huvipakkuvaid ihaldusobjekte leiduks.

Tegin nende väheste kreemipotsiku ja muude imevigurite abil nii palju enda välimuse tarbeks kui suutsin aga ega ükski kreemikiht neid tumedaid laike mu silmade alt ja pealt ja ümbert ja igalt poolt ära küll ei kustutanud. Pehmemaks tegi ainult. Viimaks andsin alla, lasin oma standardid veelgi madalamaks ja väljusin pesuruumist.. Ainult selleks, et mingi mehega kokku põrgata.

Tegu polnud õnneks või kahjuks perversse vanamehega, kellel oli kinnaste osas fetiš. Noh.. Tegelikult ei saa ma muus kindel olla, aga kuigi vana see mees küll polnud. Varajases keskeas ehk. Aga eriti minu maitse ta ka polnud, nii et peale hetkelise kohkumise ei vallanud mind küll ükski emotsioon. Mis oli vahelduseks üsna tore.

„Tere hommikust! Said end kenasti värskendatud nagu ma näen. Kohekohe on vist hommikusöögi aeg, aga pärast seda hüppa mu kabinetist läbi, eks?“ lausus mees. Ja nagu näha, siis meie äsjane kokkupõrge teda vast ei häirinud, sest ta oli väga rõõmus ja entusiastlik.

Ma kaalusin erinevaid vastuseid, sealhulgas ka 'ahah'i, mis küll antud olukorda väga sobinud poleks, kuni lõpuks lihtsalt noogutasin. Pidin siis hetkeliselt rahulduma enda loogikaga, mis ütles, et tegu oli minu arstiga. Sest mingi nimesilt oli tal rinnas küll.. Ja muidugi taipasin ma seda alles nüüd, kus ta juba eemaldus. Aga arstikitlit tal küll polnud. Tavalised mustad teksad ja mingi õhemat sorti kampsun.

Samas võis see kitlite kandmine ka rohkem filmide ja seriaalide teema olla. Kuigi päris palju õdesid vuras siin küll oma riietuses ringi. Seda veidra naeratusega naist ma aga ei silmanud kusagil, nii et teekonna tagasi enda 'palatisse' pidin ma uhkes üksinduses läbima.

Ja just nimelt uhkes, sest peale õdede liikus koridoris ka teisi inimesi, kes olid kõik enamvähem sama mugavalt riides kui mina, aga vaatasid mind siiski nagu mingit müstilist ilmutist. Muidugi taipasin ma alles enda tuppa jõudes, et ehk vaatasid nad tumedaid laike mu silmade ümber. Uskuge mind, need olid õudsed.

Ma oleks isegi arvanud, et ma sain peksa ja mu silmad on siniseks löödud, aga laigud polnud valusad ja ilmselgelt olid need märgid kurnatusest. Mis oli veider, sest ma polnud väsinud ja ma olin ilmselgelt mõni aeg tagasi alles maganud.

Üks kapiustest oli avatud ja justkui ootas minu naasemist. Panin läbipaistva hügieenitarvete koti tagasi riiulile ja jätsin riidekapi ukse lahti. Mulle meeldis miskipärast sedasi. Kuigi see ei näinud eriti ilus välja.

Mõtlesin korraks akna juurde jalutada, et näha, kus ma siis täpsemalt asuda võisin, kui kõlas mingi uus heli. Seekord polnud tegemist lehmakellana. See oli rohkem nagu.. Tavaline tirin. Nagu mingi väga vana uksekell, mida kasutasid ainult need, kellel polnud raha ja/või viitsimist, et endale mingi linnulauluga uksekell paigaldada.

Panin enda peas kokku arsti öeldu ja fakti, et koridoris oli kõla järgi rohkem liikumist ja eeldasin, et tegemist oli hommikusöögiga. Midagigi positiivset vahelduseks. Isu oli mul alati hea olnud. Kuigi mu kõht ei korisenud hetkel. Aga kogemus näitas, et süüa võis ja lausa pidi isegi siis kui kõht ei korisenud.

Ma polnudki ammu enda kõhukorinat kuulnud.. Äkki mu kõht ei korisenudki enam. Mitte kunagi. See oleks lahe. Äkki ma saaks isegi mingi auhinna selle eest. Või oma reality show. „Tüdruk, kelle kõht ei korise.“

See oleks hitt.

Mina olen ka siis lugeja. :)

Tahaksin alustuseks nõustuda kõigi varasemate kommentaaridega ja öelda veel, et nii mõnusat ja kilduderohket juttu ma pole ammu kohanud. :) Nagu keegi vist juba mainis on su kirjutamisstiil jah selline mõnus ja muhe. Mulle meeldib.

Ma ei saa ikka veel aru, mis teema selle haiglaga on? Et mida ta teeb seal ja kas see on üldse haigla. Muidugi hetkel mul on kahtlused, et tegu on hullumajaga.

Rohkem vist polegi midagi. Ma jään siis pikisilmi uut osa ootama. :)

Küll kõik ajaga selgub. Järgmise osa tähtaega ma öelda ei oska. Selleks peaks kirjutama hakkama.

See kirjutamisstiil on lihtsalt nii eripärane, mis mulle kohutavalt meeldib.
Oled minu meelest huvitava vaatenurga alt seda kirjutama hakanud - pole midagi liiga lihtsalt lahti seletatud, mis paneb lugejat ootama järgmist osa.
On väheseid, kes suudavad kirjeldada nii, et jutt igavaks ei muutuks ning sa oled üks neist.
Suurepärane jutt.

Üsna lühike osa, aga ma pole nii ammu siia kirjutanud, et mul tekkisid süümepiinad ja mõtlesin, et pean teile midagigi andma.

___________


Tundus, et koridor, kus asus minu 'palat', või kuidas iganes seda veidrat tuba nimetatakse, oli asustatud veel päris mitmete samataolistega, sest uksest välja astudes silmasin ma esimese asjana hunnikus inimesi, kes kõik samasugustest ustest väljusid. Märkasin üht kleenukest tüdrukut, kellel olid need pissikollased riided ikka veel seljas. Vaeseke.. Sellistega siis avalikkuse ette ilmuda.

Samas tundus see rahvamass siin üsna tuim olema. Kõik sulandusid ühte punti, mis aeglases tempos kuskile mööda koridore edasi liikus. Ma kaalusin hetkeks pundiga liitumist, aga mind takistas asjaolu, et mul puudusid jalanõud. Põrandad tundusid samas puhtad.. Mis sest, et külmad. Üldse oli see terve koridor nii heledates toonides, et igasugused plekid paistaksid sealt väga kergelt välja.

Heitsin pilgu üle teiste jalgade – enamus kandsid mingisuguseid susse või muid mugavaid jalanõusid, mis siseruumides sobilikud olid. Üks oli sokkis. Viimaks otsustasin ma siiski, et pissikollastes riietes tüdrukust ma hullem olla ei saa ja suundusin teistele järgi, paljad jalad jahedal põrandal tatsumas.

Muidugi ei jätkunud sellist vabadust kauaks.. Ma ei teagi, kas tähelepanu äratas see tatsuv heli või otsustas too naine (õde?) lihtsalt mu jalgu vaadata, aga üks uus nägu astus igatahes minu juurde, peatades sellega mu teekonna ja lõi käed valju plaksuga kokku, pomisedes samas midagi „oh, heldeke“ taolist. Võib-olla oli see hoopis „Jeesuke“. Ma pole kindel, sest ma jälgisin parajasti ümbrust, et märgata, kui paljud sellele plaksule reageerisid.

Mitte ükski, muide.

„Kus su jalanõud on, kallis laps?“ küsis naine murelikul ilmel. Või vähemalt ma arva, et see näokrimpsutus pidi murelikkust väljendama. „Mul pole..“ sõnasin veidi kõhklevalt, sest noh.. Voodi alla ma ju näiteks vaadanud ei olnud. Kuigi ma kahtlen, et mu kulunud ketsipaar seal all peidus oli.

Kusjuures kui nüüd järele mõelda, siis ma ei mäletanudki, mis mul õigupoolest jalas oli, kui ma sinna haiglasse või mis iganes majja sattusin. Kes teab, äkki olin ma minikleidis ja kontsades.

Kuigi ma ei oma ühtki minikleiti ega ka paari kontsakingi. Aga siiski. Oletada ju võis.

„Lähme otsime sulle mingid mugavad sussid,“ sõnas õde kerge naeratusega ja viipas ühe käega koridori poole, kus päris palju neid õdesid siblis. Ainus probleem oli selles, et teised 'patsiendid' olid kõik vastassuunda pööranud.

Samas.. Küll ma selle söökla või asja ka üles leian lõpuks. Nii et ma võtsin suuna sinna müstilisse koridori, kus ainult personal liikus. Suhteliselt VIP tunne tuli sisse, sest kõik õed vaatasid mind, kui ma selle ühe tädikese kannul seal paljajalu patseerisin.

Viimaks jäi naine seisma mingi ukse ees, kus oli lausa silt, et see on ainult personalile mõeldud. Mõtleks, kui uhke. Aga mu rõõm oli üürike, sest sinna sisse ta mind ei lasknud, jättes mind sõnadega 'oota hetk' ukse taha passima.

Õnneks polnud tema üks nendest, kelle 'hetk' kaks tundi kestaks, nii et naine väljus ruumist üsna pea, käes paar pehmeid nahktallaga susse. Need olid need mugavad sussid, mis jalga pannes meenutasid madala säärega saabast. Hästi pehmed. Mis oli päris üllatav, sest ma oletan, et tädike tuhlas kusagil 'kaotatud ja leitud' hunnikus ja sealt tavaliselt nii väärt kraami ju ei leia.

Tänasin teda viisakalt ja panin üsna kohmakalt kord ühel ja siis teisel jalal tasakaalu hoida püües sussid jalga. Natuke suured olid, aga siis oligi varvastel ruumi rohkem. „Ja nüüd hommikusöögile,“ sõnas naine kindlal ja pisut käskivalgi toonil, viibates koridori poole, kuhu teised liikunud olid. Viisin viimase pilgu ta nimesildile ja noogutasin siis, pöörates otsa ümber.

Tädi Piiast sai mu esimene sõber selles müstilises majas.

Hihi.. tädi Piia on nii armas.. Ja meenutas minu tädi Piiat nii täpselt..

Well hello. :DLong time, no see.

Mul tuli kirjutamistuju jälle ja as always - ma ei tea, kauaks seda inspiratsiooni jagub. Aga kuna mu töö on selline.. istuv ja igav.. Siis loodetavasti kauaks. On midagigi teha.

Ma soovitan algusest kõik osad ära lugeda, sest isegi minul polnud miski meeles. Ja sealjuures ka eirata seda, et tegevus peaks USAs toimuma, aga nimed on Eesti omad. Ma pole veel sellele seletust leidnud.

Ja et natukenegi ülipikka pausi korvata, siis siin üks ülipikk osa ka. :)


__________________________

Pooleldi hirmu ja pooleldi lootusega ootasin ma, et noormees midagi minu 'haiglas' viibimise kohta küsiks. Ma olin enda pudruga juba lõpetanud ja terve selle aja jooksul oli Ahti mulle vaid mokaotsast enda nime öelnud. Jälgisin teda silmanurgast, sirutades käe samal ajal enda pirni järele. Ta vist isegi ei märganud, et ma teda vaatan, mis mulle muidugi sobis.

Mulle oli alati meeldinud inimesi jälgida. Vaadata, mida nad teevad ja kuidas käituvad, kui nad arvavad, et keegi ei näe. Ahti polnud samas kuigi põnev jälgimisobjekt. Ta lihtsalt sõi oma banaani, pilk otse enda ees laual. Ohkasin piisavalt valjult, et temagi seda kuuleks ja võtsin ampsu enda pirnist.

Aga ei mõjunud miski.. Noormees tõusis püsti ja sammus lihtsalt laua tagant minema. Saatsin teda hetke pilguga – noh.. selleks, et näha, kuhu ma selle kandiku mustade nõudega pärast viima pean – ja keskendusin siis uuesti enda pirni söömisele. Päris hea oli isegi.

Viimaks võisin minagi hommikusöögi edukalt lõpetanuks kuulutada ja tõusin, viies ka enda kandiku koos mustade nõudega metallriiulile. Kõik asjad olid siin majas metallist. Või pastelsed. Õudne.

Nüüd oli siis see kurjakuulutav hetk kätte jõudnud, kui ma pidin selle.. mehe kabinetti minema. Teaksin ma siis ka, kus see ruum asub, eks ole.. Jäi üle enda hiilgavale suunatajule lootma jääda.

Vähemasti sööklast välja oskasin ma minna. Ja sealt edasi sinna koridori ka, kus see pesuruum oli olnud. Ja kus me ennist kokku põrkasime. Suund oli siis käes.. Edasi tuli vaid kabinettidel olevaid nimesilte jälgida.

Alles kolmandat nime lugedes taipasin, et ma ei teagi ju, keda ma õigupoolest otsin. Vat kui tore! Endamisi vandudes pöörasin otsa ümber ja kaalusin hetkeks, kas tasuks õnne otsida mõne õe juurest. Samas.. 'mingi kolmekümnendates onkel tumedate teksadega' ei kõlanud kuigi tabava kirjeldusena.

Aga tundus, et õnn oli minu poolel! Kui välja jätta fakt, et ma haiglas pissikollastes riietes ärkasin ja kõik muu.. jura. Toosama arstionu jalutas mulle parajasti vastu mööda sedasama koridori, milles mina segaduses ilmel passisin.

Nähtavasti justnimelt segaduses ilmel, sest seda kommenteeris arstionu esimesena, avades siis mulle kabineti ukse. Mille kõrval ma just seisin. Hiromant olen.

„Niisiis..“ sõnas arst enda käiseid üles käärides. Nüüd hakkame poksima? Seisin veidi kõhklevalt keset kabinetti ja uudistasin ruumi. Sama hale ja hele nagu see terve maja. Vähemalt oli mööbel puidust, mitte metallist. „Võid istet võtta,“ sõnas mees kerge muigega, viibates toolile, mis (*trummipõrin*) ei asunudki laua vastas! Hoopis akna all oli kaks üsna mugava välimusega tugitooli ja nende vahel pisike lauake, kus peal oli nahkses ümbrises märkmik. Päris.. casual.

Võtsin ühel tugitoolidest istet, silmitsedes hetke märkmiku, mille arstionu kohe enda kätte napsas. Mees istus üsna mugavalt, pahkluu teise jala põlvele toetumas, nii et minagi otsustasin end paremini sisse seada ja libistasin sussid jalast, sättides ühe jalgadest istumise alla ja toetades teise lihtsalt tooli servale.

„Niisiis, Mae.. Kuidas sa end tunned?“ küsis mees esimese asjana. Nii et tema minu nime teadis, aga mina tema oma mitte? Ebaõiglane!

Keskendusin hetkeks küsimusele, püüdes mingi arukama vastusega lagedale tulla, kui lihtsalt „hästi“. See oli nii hale ja mõttetu vastus. Ja samas oli teine pool minust valmis kuuldavale tooma pikka kirjeldust, alustades tülikatest kõhugaasidest ja lõpetades selle veidra tundega, nagu oleks väikese varba küüs ära tulnud, kuigi ratsionaalne mõistus ütles, et siis oleks valus, mitte ebamugav.

Mis see küsimus oligi?

„Veidralt,“ valisin lõpuks piisavalt lühikese ja samas üsna informeeriva vastuse. Ja võttis üsna hästi mu hetke olukorra kokku ka.

„Mis mul siis õigupoolest viga on, et ma siin olen?“ tulistasin ma kohe omapoolse küsimuse vastu, eirates fakti, et mul polnud aimugi, mis see „siin“ oli. Aga ma tahtsin tark välja paista, nii et teeme sedasi, et ma pole asjadest valesti aru saanud ja see on haigla. Ja tollele arstionule lihtsalt ei meeldi kitleid kanda. Või siis ajas ta enda omale just kohvi peale.

„Selleni jõuame me pisut hiljem,“ vastas onkel mingi veidra irvega, mis pidi vist julgustav naeratus olema. Aga see jättis umbes sama efekti nagu multikate vaatamine – lapsena ilgelt nunnud, suuremana vaadates ülimalt kõhedusttekitavad ja lihtsalt.. veidrad.

Ta kirjutas nüüd midagi oma peenesse nahkmärkmikusse. Päris pikalt. Mõneks minutiks täitis toas olevat vaikust ainult vaikne pastakaheli paberilehtedel. Ukse tagant oli kosta liikumist, mis viis mu mõtted taas teistele radadele.

Haigla patsientide kohta olid kõik väga.. erksad. Filmides tšillisid kõik ikka voodites ja siis neile toodi kandikutel toit ette, mis neile kunagi ei maitsenud, ja öökappidel olid lilled ja pehmed kaisuloomad ja teler mängis 24/7. Siin käitusid kõik nagu nad oleks lastekodus või mingis laagris, kus pissikollaseid riideid jagati.

Oh god, äkki mu vanemad kärvasid maha ja ma olengi mingis orbude külas.

„Kus mu isa on?“ lõhestasin ma vaikuse, hääles kõlamas kerge paanikanoot, mida mina küll sinna ei lasknud. Ise tuli, raibe.
„Ta tuleb sind homme hommikul vaatama,“ vastas onu märkmikult pilku tõstes, vaadates mind hetke juurdleval ilmel ja süvenedes siis uuesti kirjatöösse.

Selline tunne nagu ta kirjutaks romaani ja ma oleks ta muusa. Mis oli igav. Ma oleksin parema meelega siin pastellipalees ringi vaadanud.

„Miks mitte täna?“ küsisin ma uue küsimuse, sest muudmoodi ma toda meest ilmselgelt rääkima ei saanud. Ju ma siis olin vait olles parem muusa, et ta enam ise miskit ei uurinud.

„Sest meil on selline reegel,“ sõnas mees lühidalt, nähes välja üsna häiritud sellest, et ma tema kirjatööd segasin. No vabandust väga, aga ise ta kutsus mind sinna.

„Reegel, et täna ei tohi mu isa siia tulla?“ torkisin ma jonnakalt edasi. Ajuvaba ju. Aga vähemalt oli elus. Ma polnudki taibanud selle üle rõõmustada.

Jee.

„Ei. Reegel on, et patsiendi lähedased peavad andma meile 24 tundi patsiendi esialgseks hindamiseks ja tema ümbrusega harjutamiseks,“ sõnas arst, pöörates viimaks tähelepanu nahkraamatu asemel minule.

Patsiendi! Nii et ma olin haiglas! Peaaegu võidukas naeratus ilmus mu huulile, aga kadus sealt kohe, kui pähe taas küsimused kerkisid. Aga miks ma siis ikkagi haiglas olin? Ma ei mäletanud küll siia saabumist, nii et ideeliselt oleks võinud mõni õnnetus juhtuda, aga siis oleks mul vähe rohkem haavu, kui mingid kahtlased kriimud käel.

Äkki ründas mind mõni kiisupoeg oma küüntega ja nende all oli mingi eriline mujalt planeedilt pärit bakter ja nüüd hoiti mind isoleerituna NASA erahaiglas kuniks nad bakteri leviku kontrolli alla said.

Ja sellepärast ta kõike dokumenteerima pidigi.

Kõlab usutavalt ju.


„Mida sa eilsest mäletad?“ uuris arstionu nüüd. Ah, et nüüd ta tahtis, et ma jälle räägiksin?

„Mitte midagi,“ vastasin uhke naeratusega, sest see oli ainus lause, mille õigsuses ma täiesti kindel olin. Kõik muu tundus kaheldava väärtusega, aga see, et eilne mäluauk oli, sai juba ärgates selgeks.

Ja siiski pidi arst ka selle vastuse küsitavuse alla tooma.

„Kindel? Püüa meenutada. Kas või pisiasju,“ torkis ta ikka sama teemat edasi.

Minu mõte liikus hoopis sellele, et ma ei teadnud endiselt ta nime. Pöörasin pisut pead, et ta laua suunas vaadata. Filmides olid laudadel ju need asjad, kus nimi kirjas oli. Tema omal ei olnud.

„Mae..“ sõnas arst, püüdes mu tähelepanu. Vaatasin talle küsival ilmel otsa ja mees naeratas. Endiselt veider.

„Pane silmad kinni.“

Vaatasin teda sekundi segaduses ilmel. Mingi hüpnoos läheb lahti nüüd? Ei oot.. Selleks pidid silmad lahti olema, et kõikuvat pendlit vahtida.

„Lõbusta mind,“ muigas arst. Muie oli vähem kõhedusttekitav kui naeratus. Ta peaks seda hoopis tihemini kasutama.

No ma siis panin silmad kinni. Täitsa korralikult, ei piilunud ega midagi.

„Mõtle nüüd eilsele hommikule. Sa ärkad üles.. Teed silmad lahti. Kus sa oled? Mis su ümber on? Mida sa kuuled?“

Mehe hääl kõlas palju lähemal ja ma võitlesin tahtmisega silmad korraks avada, et näha, kas ta oli kohalt liikunud. Kuulda küll miskit ei olnud..

Ahjaa, ma ärkasin üles.. Nii.. Kus? Mingis toas.. Mis ümber on? Metallist mööbel.. Ei, oota. See on tänane hommik. Eile.. Eileeileeile..

Ma kuulen sireene. Ja avan silmad. Pooleldi lootes, et see ongi mingi uudne hüpnoos ja ma olen kusagil mujal. Aga ma lösutasin endiselt seal toolil ja arst vaatas mind veidi pettunud ilmel. Ju ta siis arvas, et ma andsin alla selle hüpnoosivärgi osas.

Aga sireene pole.

„Kiirabi,“ sõnasin ma siis, vaadates pisut ringi. Loogiline. See on haigla. Siin siiberdavadki meedikud edasi-tagasi.

„Kiirabi? Sa olid kiirabis eile hommikul?“ küsis arst, ilme elavnemas. Ta isegi nõjatus istmel ettepoole, pilk ühtäkki väga huvitunud.

„Ei.. Sireenid olid,“ sõnasin ma, taibates siis, et tema vist ei kuulnud neid.. Nii et hüpnoos mõjus?

„Sa ärkasid sireenide peale. Väga hea,“ lausus mees ülimalt rahuloleval ilmel ja süvenes taas mõneks hetkeks enda märkmikusse. Huvitav, kas ta kirjutas mu iga näoilme üksikasjalikult üles, et need paberilehed nii kiirelt mingi jutuga täituvad?

„Praeguseks on kõik. Võid rahumeeli pisut ringi vaadata ja ma otsin su mõne tunni pärast taas üles,“ sõnas ta siis märkmikku lauakesele pannes, tõustes püsti.

Kuidagi järsk oli see lõpetus ja mul oli tunne, et ma olin väga.. mitte informatiivne. Aga nähtavasti talle sobis, sest rahulolev naeratus oli endiselt seal.

„Ee.. Olgu. Oli meeldiv,“ ütlesin ma puht viisakusest, sest ega tegelikult polnud küll.

Libistasin sussid jalga ja tammusin ruumi ukse suunas, seisatades siis, et see avada. Ja mu pilk liikus muidu tühjale seinale ukse kõrval, millel ilutses raamitud diplom. Psühhiaatria doktorikraad.

Ahah.

Aega läks, kuid uus osa siiski ilmus..
Asjad hakkavad veidi isegi edasi liikuma võrreldes algusega, kui ei saanud veel midagi aru.. :)

Kaua tehtud kaunikene ikka.