Seitsmes päev

Kerri on peategelase nimi.

Aitäh positiivse kommentaari eest, AliceInWonderland.

Ma täitsa ei imesta jap, et teil peategelase nimi meelest juba vaikselt läheb. Nagu näha, ei kipu see väga minu tekstis välja ilmuma.

Ma lihtsalt üritan seda otsekõnet kirjutada võimalikult.. reaalsena. Päriselus ei ütle ma ka ju igas teises lauses räägitava nime.

Okei, jätan meelde.

Vähesed jutud on sellised mida on tõesti põnev lugeda .. ja mida tahaks veel ja veel lugeda ..
ning sinu jutt on tõesti selline põnev , mida on hea lugeda ! :)

Jätka samasvaimus

Aitäh sulle, AiveMe. :)

Millal uut saab? :)

Mul on praegu see pooleli ja kohe-kohe valmis ehk üritan meeles hoida täna selle osa kiirelt ära lõpetada. :)

Okei, happy day nüüd, see on pikim osa siiamaani.

-----------------------


11.

"Tule, hakkame näitlema nüüd," lausus Kent, kui me mõlemad olime nii enam-vähem maha rahunenud.
Ma ei arvanud, et ma nüüd, kõige viimasel hetkel, kartma lööma võin hakata. Ma olin ju ometi temaga juba kokku saanud, läbi pimeda metsa kõndinud ja mingisugusse täiesti suvalisse majja kohale ilmunud, kust ilmselt ei leiaks mind mitte kui keegi. Ma olin suhteliselt kindel, et seal ei olnud levigi. Ometi tekkis mul nüüd see kõige suurem närv. "Ee.. kas sa ei tahaks enne pisut mu küsimustele vastata?" otsisin väljapääsu.
Ta vaatas mind algul pisut kahtlustava pilguga. "No olgu peale, üks küsimus."
Ma krimpsutasin nägu. Ainult üks.. "Miks sul see maja siin on? Kuidas sa selle leidsid?" küsisin.
"See on kaks küsimust."
Kurat. "See esimene siis."
Algul oli veidi vaikust, kuid seejärel ta ohkas korra ning ilmselt otsustas vastata. "Mul ei olegi väga erilisel põhjusel see koht siin. Ma lihtsalt olen selline inimene, kellele meeldib vahest teistest eemale saada. Eriti kodust. Niisiis sattusin ma ühel päeval siia metsa uitama ning avastasingi selle majakese, sees ainult see sama üksainus voodi. Algul ei olnud ma küll muidugi kindel, mida ma selle teadmisega peale peaksin hakkama. Tähendab, tegu on ju siiski täiesti suvalise majaga ja igal hetkel oleks võinud keegi sisse astuda. Kuid ma käisin seejärel mõnda aega selle juures niiöelda luurel ning varsti avastasin, et see ei kuulu mitte kui kellelegi. Peale selle otsustasin ma majakese korda teha, kloppisin voodi madratsi ära ja tõin puhtad voodiriided. Laud, öökapp ja tool tulid hiljem."
"Tõid need läbi linna siia?" ei suutnud ma küsimisele vastu panna.
Ta viis kulme kortsutades pilgu minu poole. "Mis sellest sai, et ma ainult ühte küsimust lubasin?"
Ma kehitasin vaid õlgu.
Kent ohkas jälle, saades ilmselt aru, et tema seatud reeglid ei ole mõeldudki järgimiseks. "Ma otseselt ei toonud neid niiviisi tervikuna siia. Ma nagu.. vorpisin need ise valmis. Tõin puutükid kohale ja siin ma need valmistasin."
Mul läks suu ammuli, kui ma seejärel seda lauda hoopis teise pilguga vaatasin, libistades käega üle sileda pinna. See oli ju perfektne puidutöö! "Ma ei teadnudki, et sa ehitada oskad," laususin.
"Sa ei tea minust päris paljut," vastas ta ning meie vahel võttis taas maad vaikus, kui me hetkeks ainult üksteist silmitsesime.
Tal oli õigus. Ma ei teadnud temast mitte kui midagi. Ta oli võõras poiss ja mina usaldasin millegipärast teda nagu lapsepõlvesõpra. Või nagu pereliiget. Ja see oli nii veider.
"Ja nüüd enam ei mingeid küsimusi. Võta aga oma süžee välja ja hakkame pihta," sõnas ta otsustavalt.
Ma vaatasin üllatunult talle otsa. "Ma pidin süžee kaasa võtma?"
Ta vaatas mind hetkeks uskumatusega, kuid pööritas seejärel silmi. "Loomulikult pidid sa selle kaasa võtma! Kuidas sa arvad, et meie näitlemine siis välja näeb? Oleme kahekesi ninapidi ühes? Jessas, Kerri!"
Ma punastasin kergest piinlikustundest, kui aru sain, et ma olin tõepoolest veidi rumal olnud. Samas läks mul nii kiireks, et mul ausaltöeldes ei tulnud see pähegi. "Tundub, et näitlemine jääb sellisel juhul ära," laususin, kõlades võib-olla liigagi rõõmsalt.
Kent turtsatas. "Ja lasen sul niisama minema jalutada? Jääb ära. Sinu õnn, et mul tekst põhimõtteliselt peas on," lausus ta ning sirutas seejärel oma paberilehed minu poole.
Ma vaatasin teda algul üllatunult, kuid seejärel pahaselt. Miks ta siis minuga üldse tõreles, kui tegelikult sellel isegi vajadus ei olnud? Tal oli tekst peas. Hea, kui ma ühe lausegi sealt meenutada suutsin. Ma kõmpisin temagi ning võtsin lehed vastu, otsides õige koha ülesse.
Ja siis me alustasime.
Tekst algas minuga. Ma teadsin, et ma olen selles näitlemisevärgis alles amatöör ja tegelikult võib-olla isegi ei pruugi nii hästi kõlada, kuid mulle vähemalt tundus, et suutasin teksti ette kanda nii enam-vähem. Näideldes suutsin ma täielikult unustada ära selle olukorra, kus ma olin tol hetkel ning sukelduda täiesti uude maailma. Muutuda Leilaks.
Kuid kui Kent suu lahti tegi, siis oli mul tõsiseid raskusi enda osaga jätkamast. Seda oli lihtsalt kohe näha, et tema ikka oskas. Ta oli tõsiselt andekas. Kõik need sõnad, mis ta ütles, näisid nii ehtsatena, nagu mõtlekski ta neid täiesti tõsiselt ja tema nägu väljendas absoluutselt seda emotsiooni, mis käiski selle juurde. Nii et kui mina suu uuesti lahti tegin, siis kadus minu algne näidendisse sissesulamine ja ma lugesin lihtsalt teksti ette. Kiirelt, et tema häält jälle kuulda.
Selle peale tõstis Kent pea ja takseeris mind hetkeks kahtlustavalt. "Sul läks alguses ju nii hästi, mis sul siis nüüd juhtus?" küsis ta.
Ma punastasin. "Ma ei tea," valetasin.
Ta kergitas kulme. "Olgu. Proovime uuesti. Võtme algusest peale."
Teine kord ma enam sama viga ei teinud. Ma üritasin edasi võimalikult normaalne olla ning iga kord, kui ma jälle libastusin, alustasime otsast peale. See oli küll pisut tüütu, kuid tuli kindlasti kasuks.
Ma ei tea, kui kaua me täpsemalt seal niiviisi aega veetsime, mõlemad tekstis oma osa ette kandes, kuid ühel hetkel kuulsin ma, kuidas mu kõht ühe valju korina välja tõi. Kuna Kent oli see, kes tol hetkel näitles, jäi ta vait ja vaatas hetkeks ehmunult mulle otsa, nagu ei oleks saanud aru, mis see veel oli. See oli aga ainult üheks hetkeks, sest järgmisel momendil purskas ta naerma. Mu põsed värvusid punakaks ja ma viisin häbelikult pilgu alla. Vähemalt tuli hääl kõhust, mitte.. noh, jah.
Kent rahunes ühel hetkel ning raputas endamisi pead. "Issand, ma olen ikka nii kohutav võõrustaja," lausus ta, naeruturtsatused endiselt pisut liiga kergelt tulemas.
Ma tõstsin pea, vaadates talle segaduses ilmel otsa. Mis see siia puutus?
"Ma oleksin pidanud juba ammu sulle süüa pakkuma," selgitas ta, minu pilku nähes, "kuid ma suutsin sellise asja nagu söömine täielikult ära unustada. Mis on veider iseenesest, sest mina olen tegelikult täielik söödik. Selles suhtes tuleb sulle suur kummardus teha minu tähelepanu hajutamise korda saatmise puhul."
Ma ei teadnud, mida sellest arvata, nii et ma ainult naeratasin selle peale. Ma olin ju ise ka söömise ära unustanud. Kuid tundus, et minu kõhu tähelepanu ei olnud nii kerge hajutada.
"Ma ei tea, kui kaua me siin olnud oleme.. Võib-olla peaksin ma vaikselt minema ka hakkama," laususin aegamisi, saades samal ajal aru, kui vastuoluliselt mu hääl kõlas. Ma ei tahtnud ära minna. Mul oli.. tore.
"Aga kui ma ütlen, et mul süüa on?" küsis Kent kavalalt naeratades ning kummardus seejärel üle voodi, et sealt järgmisel hetkel üks kilekott välja võtta. "Ma olen üks täielik rämpstoidusöödik, nii et ma vabandan, et mul sulle midagi ahvatlevamat pakkuda pole." Ta tõstis kilekotist välja ühe suure rohelise Lays'i krõpsupaki ning naeratas mulle.
Ma turtsatasin naerma ning raputasin endamisi pead. "Rämpstoit it is seljuhul," muigasin ma ning tõusin laua pealt, kuhu ma vahepeal ennast istuma olin sättinud, ning kõndisin Kentini, istudes voodile. Me olime terve näitlemise aeg mööda tuba põhimõtteliselt ringi käinud, kuid millegipärast oli see kilekott ta voodi kõrval mulle märkamatuks jäänud. Hakka või arvama, et ta võlus selle viimasel hetkel välja.
Ta tegi paki lahti ning tõstis selle ava minu poole, mille peale ma peotäie krõpse endale võtsin, et sealt ka üks kohe ära süüa. Ta sättis ennast voodile rätsepaistesse, selg toetumas vastu seina ja pilk minu poole, samal ajal pakist endalegi süüa võttes. Ma sättisin ennast tema kõrvale, et samuti vastu seina olla, kuid jättes meie vahele siiski veidigi vahemaad.
"Niisiis," lausus ta, pilku minult ära pööramata, "sa oled mu väljakutse edukalt läbinud."
Ma mühatasin selle peale.
Ta naeris vaikselt ning peale seda oli meie vahel vaikus, kostumas ainult paki krõbin ja kartulikrõpsude krõmpsumine hammaste vahel.
Ma tundsin ennast hästi. Isegi väga hästi, kuigi nii mõnigi oleks võinud meie vahelist vaikust lugeda ebamugavaks, kuid mulle ei mõjunud see sugugi nii. Olla seal majakeses, koos Kentiga, tundus nii kummaliselt rahulik, et ma tõepoolest tundsin, nagu ei tahakski sealt ära minna. Ometi ei saanud ma ju sinna igaveseks jääda. Peale selle, et mul endal miljon kohustust kodus ootasid, oli ju Kent samamoodi lihtne õpilane nagu minagi, kellel ilmselt oli umbes sama palju neid igapäevaseid teismeliste muresid ja probleeme. Nagu näiteks see, kas kodutöö on õigeks ajaks tehtud. Või kodus must pesu pessu viidud enne, kui ema pesumasina käima on jõudnud panna. Mu pilk oli enda ees ning käsi tühjendas hajameelselt krõspupakki, kuni koolikaaslase hääl mu ühel hetkel maa peale tagasi tõi.
"Kerri, kuule," alustas ta, pisut tagasihoidlikult, mis mind uudishimulikult talle otsa vaatama pani. Ta oli käed enda sülle asetanud ning hoidis pilku nüüd nendel.
Kuna ta ei jätkanud, oli vist minu kord midagi öelda. "Jah?" õhutasin teda.
"Ma tahtsin lihtsalt vabandada, kui ma pisut vale mulje sulle endast jätnud olen. Ma ei ole just kuigi hea suhtleja ja võin vahest pisut nõmeda inimese mulje endast maha jätta," lausus ta.
Ma vaatasin kahtleval ilmel talle otsa, meenutades seda, kuidas too näitles ja seltskondades alati paistis olevat see inimene, kelle iga sõna kuulatakse umbes samamoodi nagu usklikud paavsti või mõnda muud kirikupead kuulavad. Ehk totaalselt andunult.
"Selles suhtes, et ma ei teadnud sind väga hästi ja nüüd, kui ma sinuga veidi suhelnud olen, tundud sa täitsa laheda tüdrukuna," jätkas ta, vaadates lõpuks ka mulle otsa ja naeratades.
Ma naeratasin kõhklevalt vastu. Kas see oli kompliment või midagi? "Ee.. tänud. Sa oled ka päris.. ee.. lahe," kohmasin vastuseks ja korraks oli meie vahel jälle vaikus, mõlema näod üpriski tõsised.
Peale seda hakkas Kent naerma ning raputas endamisi pead, mis minu kulme kortsutama pani. Ma ei teadnud, kas solvuda või kaasa naerda. "Okei, see oli awkward. Nüüd, kui see osa on möödas," lausus ta, tõustes samal ajal voodilt püsti ja ulatades mulle käe, "kas sa tahaksid minuga tantsida?"
Ma vaatasin segaduses ilmel talle otsa, saamata päris täpselt aru, kas ta tegi nüüd nalja või mitte. "Meil ei ole muusikat," suutsin ma ainult öelda.
Kent kehitas vaid muretult õlgu ning võttis seejärel mu käest kinni, tirides mu püsti, nii et ma järgmisel hetkel täiesti tema vastas olin. Me pilgud kohtusid ning mu süda puperdas meeletult, kui ma samal hetkel tajusin, kui lähedal me tegelikult üksteisele olime. Tahtmatult liikusid mu silmad tema omadelt hoopiski poisi huultele ning seejärel tagasi ülesse ja ma leidsin ennast mõtlemast, mis tunne võis küll olla neid enda omade vastas tunda.
Samal hetkel tundus mulle, et ma saan seda ka kohe teada, sest Kent kummardus mulle lähemale, kuid ta vaid riivas enda huultega minu põske, peale mida tema sosinal hääl mu kõrvus kostus. "Ma võin sulle takte lugeda, kui sa muudmoodi ei oska."

Uh, Kent on lihtsalt nii nunnu.

Kuigi ma oleksin kangesti oodanud nende suudlust lõpus, siis selleks on ikkagi veel liiga vara. Nad peaaegu ei tunnegi üksteist.

Ja mulle väga meeldis. Pilt jooksis silme ees nagu oleks vaadanud lugemise asemel filmi.

Ma olen Kerri peale niiii kadee
Tahan ise Kenti!

Mõtlesin jah, Cilen, et venitan seda veel pisut edasi, kuigi algselt oli küll plaanis neid suudlema panna.
Aitäh.

Nastik - eh, noh, mis ma oskan öelda. Igaühele oma. Mul ei oleks sellise olukorra vastu igatahes midagi. (a)

Haha, Sugarpiece! Ma kardan, et Kent jääb sul seekord siiski saamata.

Veits aega läks, aga noh.. jah. Mul on viimasel ajal mingi eriline probleem selle kirjutamisega, nii et ma loodan, et see osa vähemalt enam-vähem on.

-----------------


12.

Ta ei lugenud mulle takte. Selle asemel hakkas ta hoopiski mingisugust viisi ümisema, mille saatel ta mind hetkeks endale eemale ning seejärel tagasi keerutas, jättes osavalt ühe käe minu pihale ning teise mulle pihku, hakates rahulikult oma ümiseva viisi järgi tantsusamme astuma.
Mina koperdasin talle lihtsalt järgi, sest olenemata sellest, et üldjuhul on minu tantsuoskust kiidetud, tundsin ma ennast nagu totaalne puujalg. Ilmselt oli asi minu vankumalöönud enesekindluses, mille põhjustajaks oli poisi liigne lähedus ning heleda tooni kohta üllatavalt läbitungivad silmad, mis minu omadele kinnitunud olid. Lõpuks ometi sain ma teada tema silmavärvi – need olid helerohelised, tekitades tänu oma maalähedale värvusele koduse tunde, kuid samas ka pisut võõrastust, kuna ma ei suutnud meenutada, kas ma oleksin varem kellegil seda värvi silmi näinud.
Et mitte nüüd nendesse täielikult ära uppuda, lõin ma pilgu maha, et keskenduda sammude kordaseadmisele.
"On sul veel mõni perfektseks lihvitud oskus peale näitlemise, puidutöö ja tantsimise, mida sa minuga jagada tahaksid?" küsisin nagu muuseas, pilk endiselt maas.
Ta jäi seisma, mille peale ma uudishimulikult pilgu tõstsin.
"Ma ei ole midagi neist perfektseks lihvinud," vastas ta.
Me vaikisime veidi aega, seistes seal keset tuba vastakuti, kuni ma temast pisut eemale kallutasin. "Ma peaksin nüüd minema," laususin, üritades ka oma kätt tema peopesast välja saada, kuid selle jaoks oleks ka tema koostööaldidust vaja läinud. Ta lasigi mu käest lahti, kuid enne seda, kui ma eemale astuda oleksin saanud, asetas ta selle mulle teisele poole piha, tõmmates mind endale pisut lähemale. Mu vahepeal töökorda läinud süda otsustas jälle täiskiiruse peale panna.
"Kas sa pead?" küsis ta vaikselt, hääl ütlemas selgelt, et ta ei tahtnud, et ma läheksin.
"Mhmh," mõmisesin hingetult, jälgides, kuidas Kent mulle pisut lähemale kummardus. Ta silmad käisid minu silmade ja huulte vahelt ning see olukord tundus vägagi tuttav, kuni ta siis minust eemale astus ja kergelt pead kallutas.
"Kahju, kuid mis siis ikka," lausus ta muretult õlgu kehitades.
Ma hingasin sügavalt sisse, võttes hetkeks aega enda kogunemiseks. Ma olin selle lühikese ajaga selgeks saanud, et Kent võis kohe vägagi kiuslik olla ning see ajas mu täiesti hulluks. Kuid õnneks suutsin ma rahu säilitada ja pisut närviliselt talle naeratada.
"Mhmh," mõmisesin, kui siis ringi vaatama hakkasin, et enda jope ja salli üles otsida. Uskumatu, kuid meie näitlemise käigus suutis isegi nii soojaks minna, et isegi jopet ei olnud enam vaja kanda. Päris ilma sviitrita siiski olla ei saanud. Ülemised riided selga pannud ja kotigi üle õla asetanud, pöördusin ma Kenti poole vaatama, kes oli samuti ennast korda seadnud. Vähemalt ta siiski kavatses mind tagasi saata. Vastasel juhul.. ilmselt ei oleks ma siis metsast välja jõudnud.
"Aita mul enne küünlad ära puhuda," lausus ta, kui siis tema poolt üles sätitud küünlaid ükshaaval ära puhuma hakkas. Ma läksin teises suunas, et teha sedasama. Kui meil see tehtud oli, oli toas järjekordselt kottpime ja mu silmad pidid hetkeks selle uutmoodi valgusega – või tegelikult selle puudumisega – harjuma.
Kui Kent ukse avas, tuli kuuvalgus sealt sisse ning tema kogu eristanud, läksin ma kiirelt temani, olles ise sisse tulnud külmast üsnagi pahviks löödud. Ma väristasin end korra, astudes seejärel uksest välja. Kent tegi sedasama ning pani ukse kinni, keerates selle võtmega seejärel lukku. Fakt, et tal võti selle maja jaoks olemas oli, mõjus kuidagi eriti kummaliselt. Kas ta mitte seda lihtsalt ei olnud sealt metsast leidnud?
Ma ei küsinud midagi, vaid viisin oma pilku äkitselt veel kõledamaks läinud metsale, kuni ma Kenti kätt enda pihus tundsin ja ma kergelt võpatades oma pilgu temale viisin.
"Juhuks, kui sa maha peaksid jääma ja ära eksima," selgitas ta vaid õlgu kehitades ning rohkem midagi lisamata suundus ta väljapääsu poole. Kus iganes see siis ka ei olnuks. Tegelikult oli see päris uskumatu, kuidas ta sellises pimeduses orienteeruda suutis. Ilmselt oli tal see tee ülimalt selgelt peas.
Tagasitee tundus lühem. Tegelikult see ilmselt nii ei olnud, sest eelmine kord olin ma olnud vägagi ootusärev. Nüüd.. ei tahtnud ma väga ära minna. Samas ma ometi teadsin, et igavesti ma sinna jääda ei saa ning kui ma veel kasvõi tunni oleksin venitanud, võisin ma oma telefoni vilkumises kindel olla.
Kui me metsast välja olime jõudnud, üllatusin ma hetkeks, kui avastasin, et ümbrus äkitselt nii valge paistis. Noh, loomulikult oli lageda taeva all ikka valgem kui puudega ümbritsetud okasmetsas, kuid sellegipoolest. Ma viisin pilgu taevasse ning avastasin sealt täiesti perfektselt ümara täiskuu ja väga palju erinevaid tähti ümberringi. Tegu oli pilvitu õhtuga. Ma jäin seisma, jõnksatades seejärel ainult korraks edasi, sest Kent ei olnud arvestanud mu äkitse liikumismuudatusega.
"Mis nüüd siis?" küsis ta kannatamatult, kuid vastamise asemel osutasin ma lihtsalt mere kohale, mille peale ta sinna oma pilgu pööraski.
Ma olin täiesti lummatud sellest vaatepildist, kuidas kuuvalgus merepinda paitas ja tähed ümberringi kogu olemise veel maagilisemaks tegid. Hetkeks ma isegi kahetsesin, et me kusagile siseruumi läinud olime, mitte ei jäänudki randa näitlema, nagu ma alguses arvanud olin. Oleksin ma siis teadnud, et me ei kavatsenud koos olles ainult näidelda. Tantsimine kuuvalguses. Oeh. Mulle oleksid justkui kõik armastusfilmid peas ketrama hakanud.
"Kuu. Armas. Lähme edasi?" küsis ta, olemata niivõrd sisse võetud sellest vaatepildist kui mina. Ilmselgelt.
Ma kortsutasin kulme, pööramata pilku. "Kus su romantiline pool siis on? Vaata, kui ilus see kõik on," sõnasin ma.
"Romantiline pool?" turtsatas nooruk, kuid jäi seejärel vait. Kuna see mind ausalt öeldes üllatas, viisin ma oma pilgu talle, nähes teda ainiti kuu poole vaatamas.
"Romantiline pool," kordas ta vaikselt, kuid seekord ei olnud see enam selline tüdinud mida-sa-ajad laadi küsimus, vaid rohkem nagu mõtlik, kogu selle tähenduse üle arutlev ütlemine. Ta viis pilgu mulle, nähes mind teda jälgimas. Ma ei olnud küll kindel, kas ma päris selgelt nägin, kuid tundus, et üks tema kulmudest tõusis pisut kõrgemale kui teine. "Kas mul peaks romantiline pool olema?" küsis ta kahtlevalt.
Hetkeks vaatasin ma teda üllatunult, kuid seejärel hakkasin ma naerma, nügides teda pisut edasi. "Ära muretse, sisimas on see sul juba olemas," sõnasin, meenutades kogu seda küünlavärki ja tantsimist tema väikeses majakeses.
"On?" küsis ta endiselt kahtlevalt, lastes nüüd minul olla see, kes teda kättpidi edasi tiris.
"Mhmh," noogutasin kindlalt, kui siis hetkeks talle pilgu viisin. Ta paistis selle vastusega enam-vähem rahule jäävat, olles justkui viieaastane poiss, kes äkitselt avastab, et ta on oma õdedest veidike teistmoodi.
Me kõndisime mööda rannajoont edasi, kuni jõudsime minu jaoks väheke tuttavama kohani – koht, kust tuli üks kõrvalepõige teha, et bussijaama saada. Me tegimegi seda ja olime peagi kohal. Mul ei olnud õrna aimugi, mis kellase bussiga ma koju pidin saama, nii et ma sealse postini kõndisin ja trükikirjas olevaid aegu lugesin. Ma otsisin taskust välja telefoni ning vaatasin seal olevalt kellalt aega. Oli pool tundi üheksast läbi. Ma ajasin üllatusest silmad suuremaks. Ma olin Kentiga üle kolme tunni aega veetnud? Vau.. Saanud teada, et üks buss juba kümne minuti pärast tulla kavatses, läksin ma tagasi Kenti juurde, kes vastu bussijaamakabiini seina toetas, ise aeg-ajalt pingi peal magavale räsitud väljanägemisega kodutule pilku viies, justkui kardaks, et too võib iga hetk pingilt püsti tõusta ja talle kallale minna.
"Kümne mintsa pärast tuleb buss," laususin ma talle, kui olin poisi ette jõudnud.
Ta viis uuesti pilgu kodutule. "Juba?"
"Mhmh," noogutasin, vaadates samuti sinna, kuhu Kentki. "Ära muretse, ta ei tule sulle kallale," sõnasin muiates, kui seejärel pilgu uuesti noorukile viisin, avastades nüüd, et tema pilgus midagi muud, kui ma arvasin seal olevat. Ma olin oletanud, et seal on väikegi hirm, kuid ei.. Mis seal aga tegelikult oli, sellele ei osanud ma nime anda.
Ta viis pilgu uuesti mulle ning naeratas korra. "Oled ikka kindel või?" küsis ta muiates, kui siis meid ümber nurga kabiinist välja talutas, jäädes seljaga vanamehe poole. Ta võttis mu käed kätte, kortsutades korra kulmi. "Su käed on nii külmad," sõnas ta.
"Noh, õues on pisut külm ka," laususin vastu, kuid teadsin, et see ei ole eriline vabandus, sest mingit moodi oli tema näiteks oma käed soojad suutnud hoida.
Ta tõstis need enda huulteni, puhudes nõrka sooja tuult peale. See ei aidanud küll eriti midagi, kuid pani mind naeratama küll, nii et ma siis niivisi teda lihtsalt vaatama jäin.
Ta vaatas mind vastu, lastes käed meie vahel alla kukkuda, kuid ta ei lasknud neist lahti. "Tead," sõnas ta, "mul on tegelikult täitsa hea meel, et sa siiski mu niiöelda väljakutsega nõustusid ja kohale tulla julgesid."
"Kas sa arvasid, et ma ei tule?" küsisin kulme kortsutades.
Algul ei vastanud ta midagi, kuid seejärel noogutas ta aeglaselt. "Jah, tegelikult arvasin küll. Sa ei paistnud väga sedalaadi tüdruk olevat, kes sellise otsusega kaasa läheks."
"Tõesti?" Ma olin isegi veidi häiritud sellest, et ta nii arvas.
"Noh, ma olen siiski sulle täiesti võõras," sõnas ta õlgu kehitades.
Ma kergitasin kulme.
"Ja sa ei paistnud mind väga sallivat," lisas ta.
Ma võtsin oma käed tema pihust ära, et need enda ette risti asetada, vaadates süüdistava pilguga talle otsa. "Sa ei lasknud mul väga teistmoodi arvata ka," ütlesin pisut solvununa.
Ta nägu ei näidanud mitte mingisugust kahetsust välja ja ka tema sõnad ei väljendanud seda, et tal kahju oleks või midagi. Mulle tuli meelde, et ta oli enne minu käest oma nõmeda käitumise pärast vabandust palunud.
Näitlejad..
Ma nägin Kenti selja tagant ühte valgusvihku peatuvat, mis tähendas seda, et buss oli kohale jõudnud.
"Head aega, Kerri," sõnas ta vaikselt.
Kõndisin tema eest ära, samal ajal enda kotist rahakotti välja otsima hakates, kuid kui ma olin temast mööda kõndinud, jäin ma seisma ja vaatasin uuesti tema poole. Ta pööras end samuti ümber ning hoidis oma pilku minul.
"Head aega, Kent," sõnasin ja läksin seejärel bussi.

Issand, see jutt meeldib mulle lihtsalt kohutavalt!!

Mul on hea meel seda kuulda (lugeda)! ^^

Aitäh. :)

On, on.

Millal uut saaks?

Oeeh, ma tean, et ma jälle nõmetsen, et nii pika vahe sisse olen jätnud, kuid praegu on mul tõepoolest nii tihe ja mittetihe graafik, millest ma päris täpselt pole veel aru saanud, et osata sinna vahele panna neid auke, millal oleks aega kirjutamiseks. Ja kuigi see on üsna tobe vabandus, eriti veel, kuna ma viimase osa kirjutasin 20. augustil, mis oli kümme päeva enne kooli (ehk mul oleks vabalt aega olnud), ei oska ma lihtsalt muud põhjust öelda selle kohta, miks ma küsimusele "ma ei tea" vastan.

Pluss ma olen praegu haige ka tegelikult ehk sellisel ajal on arvuti mulle üks suur no-no (kuid õnneks olen ma vist juba tervenemisjärgus, sest ma praegu ju ometi olen arvutis!).

Igatahes ma üritan üks hetk aja maha võtma ja vaadata, mis sellest minu kirjutamisest siia kooli vahele ka saab, sest mulle tõepoolest meeldib see tegevus ja ma ei taha seda pidevalt unarusse jätta. :)

Mina ootan.

Mina ka juba pikkkkkaaaaaaaa aega ootan, aga uut osa küll kusagil ei näe...

Et siis uut osa?