Seitsmes päev

Alustasin siis uue järjekaga. Ma luban, et mu too põnevusjutt ei jää poolikuks, sest see meeldib mulle liiga palju. Mul on praegu lihtsalt ideesid väheks jäämas ja ma pean oma aju pisut tühjendama ehk teised mõtted uude juttu panema. Ja mis oleks parem selle jaoks kui üks lovestory?
Hoiatan, et see võib pisut etteaimatav ja kohati ka igav tulla. (:

-----------------------------------


1.

Kurat võtaks, Kerri, sa ikka oskad alati valida just neid õigeid päevi hilinemiseks, manitsesin ennast mõttes, kohendasin veel viimast korda kotti oma õlal ja koputasin suurele puidust uksele, et see tagasihodlikult ka avada.
Minu ees seisis terve ruumitäis noori õpilasi, kõik istumas ümberringi toolidel nagu oleks tegu mingisuguse Anonüümsete Alkohoolikute koosolekuga.
"Oi, sina oled ilmselt Kerri, jah? Me juba alustamise. Palun, tule võta istet," lausus ringis istujatest vanim – ilmselgelt rühmajuht.
"Tere," pomisesin ma mokaotsast ning liikusin seltskonna juurde, iga viimnegi kui silmapaar mulle suunatud. Ringini jõudes jäin ma aga kohmetult seisma, sest mis puudus, oli vaba tool. Ilmselgelt.
"Toolid on sealpool, kui sa juhuslikult märganud ei ole," kostus märkus minu suunas ning ma pöörasin oma pilgu hääle omanikule. Kergelt sassis blondide juustega poiss, kellel oli äärmiselt omamoodi nina. Kuid see nina ei muutnud sugugi tema väljanägemise halvemaks – pigem vastupidi. Ma olin teda varem kooli peal näinud, kuid tema nimi ei olnud mul sugugi meeles.
"Jah, muidugi," sõnasin kiirelt ja läksin sinna suunda, kuhu too kutt enda pöidlaga osutanud oli. Kurat küll, võta kokku ennast, Kerri! Sa ei ole ju mingisugune algkooli jõmpsikas, kes uude kooli just äsja sattunud on. Nad kõik on täiesti tuttavad näod, nii et pole mõtet absoluutselt põdeda, riidlesin taaskord endaga, samal ajal toolist kahe käega kinni võttes, et sellega ringini tagasi sammuda.
"Kent, mis õelutsed," lausus keegi teine, samuti poiss. Tollel olid lühikeseks pöetud musta värvi juuksed ja tema kulmud olid meessoost isiku kohta kuidagi väga.. hmm.. korralikud? Justkui kitkuks ta neid.
"Söö sitta, jupats," vastas Kentiks nimetanu teisele kutile, mis paari lõbustatud turtsatuse osa rahva poolt tõi. Too 'jupats' avas suu, et midagi vastu nähvata.
"Poisid, aitab," kamandas rühmajuht, segades vahele. Mustapäine poiss pani oma suu kinni ning talle ei jäänud muud üle kui rusikat näidata.
Ma vaatasin hetkeks huvitanult neid kahte poissi. Nad ei paistnud sugugi vaenujalal või midagi muud sellist olevat. Pigem vastupidi. Olgugi, et üks neist ühte solvas ja teine rusikat näitas, oli nende silmis siiski selline kerge helk ja huulil väikene muie. Millegipärast jäi mulle mulje, nagu oleksid nad väga head sõbrad.
"Leila ja Mart – tehke Kerrile ruumi, et ta ka istuma pääseks," lausus naine. Avastasin, et ma seisin endiselt ühe koha peal, tool käte vahel. Minu ees istuvad kaks inimest nihkusid üksteisest veidi eemale, nii et minu jaoks üks suurepärane ava tekkis. Asetasin oma istumisaluse sinna ning võtsin istet.
"Niisiis, Kerri, tore, et sa kohale jõudsid. Ma olen suhteliselt kindel, et enamus siit seltskonnast on sulle tuttavad ja vastupidi, kuid kas sa tahaksid siiski midagi enda kohta öelda?"
Ma vaatasin hetkeks ruumis olevaid õpilasi. Ilmselgelt teadsin ma sealt maksimum kolme inimese nime. Ja need ka seepärast, et nende nimed olid reaalselt igal pool. Ülejäänud olid kas minu jaoks lihtsalt nimetud või osad lausa näotud. Ja ma olin täiesti kindel, et kõik oli täielikult vastastikune.
Seetõttu pidasin ma targemaks ennast veidi tutvustada. Kui mina neid ei tea, siis nemad võiksid ikka mind teada. "Ma olen siis Kerri, kuusteist, käin kümnendas klassis. Humanitaarikas. Pole varem näitlemisega tegelenud, nii et ma ei ole kindel, kuidas mul siin olla olema hakkab," laususin, ise üritades ära hoida kerget värinat häälest. Panin enda käed selja taha, et neid pisut mudida.
Hetkeks oli vaikus. "Kena," lausus rühmajuht lõpuks ning naeratas mulle. "Ma ei tea, kas sul on veel meeles, kuid minu nimi on Liina Ringi. Üldjuhul me siin küll sinatame üksteist, kuid eks igaühel on oma eelised."
"Mind võib sinatada," ütlesin vahele.
"Selge. Nüüd aga jätkame sellega, mis meil pooleli oli..."
Ja edasi tegelesid nad täiesti põhiliste näiteharjutustega, mis minu jaoks olid aga otseloomulikult täiesti uued. Tänu sellele rääkisin ma ennast mõningatest ülesannetest ka pisut välja, sest ei olnud kindel, kuidas ma hakkama saaksin. Õnneks oli Liina piisavalt mõistlik ja ilmselt tabas ära minu väikese tagasihoidlikkuse uue kursuse kõige esimesel päeval.
Ilmselt ei oleks ma pidanud näiteringi minema, arvestades seda, et ma võin vahest liiga tagasihoidlik olla. Kuid ma pidin selle ära proovima. Ma olin endale kndlaks teinud, et enne kooli lõpetamist ma lihtsalt pean endale selgeks tegema, millega mulle täpsemalt tegeleda meeldib. Mul ei olnud absoluutselt mitte mingisuguseid eeldusi näitlemise osas. Ma lihtsalt olin seal, et näha, kas see mulle meeldib või mitte.
Ma olin niiviisi juba päris pikalt läbi ajanud. Valides omale huvialasid, mis minu isiksusega ei paistnud sugugi kokkugi minevat. Näiteks maadlemine – ma siiamaani imestan, et üldse millegi sellise peale tulingi. Eks paar nädalat oli ikka lõbus, kuid lõpuks oli see üks paras piin ja ma lihtsalt tulin sealt ära. Ei saaks öelda, et treener selle pärast väga kurb oleks olnud.
Ma olin ka erinevad kunstiringid läbi proovinud – alates algupärasest maalimisest ja lõpetades keraamikaga. Nende puhul oli minu eelduseks see, et mul oli veidigi annet nende peale. Ma ei ütleks küll, et ma eriline kunstnik oleksin, kuid õnneks ei ole ma ka täielik läbikukkuja selles. Ma jätsin need siiski pooleli, sest pikapeale tüütas ühes kohas käimine ära. Vähemalt joonistan ma siiamaani.
Minu kiire tüdimus enamus asjadest oli kohati ka hea – tänu sellele ei püsinud ma väga kaua ühe kindla tegevuse juures, vaid avastasin enda jaoks ka midagi uut. Samas ei osanud ma mõeldagi, mida selline iseloomuomadus tulevikus mulle tuua võib.
"Kerri, kas sa võiksid palun siia tulla?" palus Liina, pöördudes ilmselgelt minu poole.
Olles äsja viimati olnud tegevusest kõrvale viilinud ja aknalaua peale istet võtnud, hüppasin ma sealt maha ja jalutasin rühmajuhi poole.
"Meil on praegu kavas teha üks suuremat sorti näidend, mis peaks valmis saama märtsikuus. Kas sa tahad samuti sellest osa võtta?" küsis ta.
Ma viisin korra pilgu ülejäänud õpilaste poole, kes üksteisele oma miimikaga midagi ette üritasid näidata ja iga kord, kui midagi naljakat tehti, naerda lõkerdasid. "Ma ei oska öelda. See näitlemisteema tundub vähemalt praegu peale vaadates üpriski huvitav, kuid mul ei ole õrna aimugi, kui hästi ma reaalselt sellega hakkama saaksin. Ilmselt, kui ma mingisuguse mitte väga tähtsa osa saaksin, võiksin ma ju proovida," vastasin.
Liina noogutas arusaadavalt. "Jah, noh, nagu sa tead, on märtsini aega veel mõned kuud. Mina igatahes plaanisin juba täna kiirelt need tekstid üle vaadata ja lasta õpilastel järgmiseks korraks välja valida, kes nad olla tahaksid."
"Ma arvan, et mulle võib siiski selle teksti samuti anda. Ma vaatan kodus läbi ja mõtlen pisut. Oleks muidugi väga tore kaasa lüüa."
"Kena," sõnas ta ja kõndis seejärel teiste juurde, juba poolel teel nende tegevusele vahele segades. Ma kõndisin aegamisi tema selja taga, jäädes ka kohale jõudes seisma.
Liina alustas rääkimist sellest, missugune näidend neil plaanis on, ja ma juba märkasin palju elevust täis nägusid. See ootusärevus, mis saama hakkab ja kes mida teeb, nakatas ka mind ning endalegi märkamatult ilmus minu näole kerge naeratus.
Rühmajuhi sõnul oli tegemist üpriski noortepärase näidendiga. Tegelased on ilmselgelt õpilased (lisaks veel mõned vanemad või õpetajad) ning nende igapäevaeludes toimuvad täiesti tavalised konfliktid. Näidend oli jaotatud kindlateks stseenideks – igaühel neist oma kindel tegelaskond ja konflikt. Justkui oleks kogu süžee jaotatud pisikesteks novellideks.
Kuna erinevaid konflikte oli seitse, oli näidendi nimi "Seitse päeva".
Õpilaste seast kostus juba väike sumin, ilmselgelt üksteisega arutades, kes mida teha kavatseb. Ja kes kellega ühes stseenis ollakse. Kõigi vahelt kostus aga üks selgesti eristatav küsimus.
"Kas ta ka kaasa teeb või?"
Hääl oli mulle juba pisut tuttavaks saanud ning tegu oli ei kellegi muu kui Kentiga, kes näpuga minu suunas osutas. Hetkeks ajas see mind õudsalt närvi – mis mõttes tuleb ta lihtsalt äkitselt minu kohta küsima? Mis see üldse tema asi on? Seejärel suutsin ma aga leebuda ja mõelda, et küsimus oli mõeldud ilmselt ainult sellepärast, et teada saada, kuidas nad jagunevad.
"Me ei tea seda veel Kent, võib-olla," vastas Liina, olles pisut häiritud sellest, et ta peab minust kellegi teisega rääkima, justkui mind ei olekski seal.
"Aa, et ta nagu ei hakkagi siin käima või?" jätkas poiss ning nüüdseks oli juba kogu sumisemine vait jäänud ja värvilised täpikesed jälgisid kordamööda mind, Kenti ja rühmajuhti.
See küsimus häiris mind aga veel rohkem kui eelmine ja nüüd ei suutnud ma lihtsalt suud kinni öelda. "Hakkan küll siin käima ja jah, ma teen ka näidendis kaasa," laususin valjult.
Ma märkasin, et Liina näole ilmus sellest rahulolev naeratus. Ma ei teadnud, kas ta oli rahul seepärast, et ma näidendis siiski kaasa teen või seepärast, et ma lõpuks ometi oma suu avasin ja ise enda eest rääkisin.
Kenti silmad liikusid lõpuks ometi minule ning ta näole ilmus pilkav muie. "Sorry, noh, ma lihtsalt küsisin."

Päris näiteringis ma käinud ei ole, pisut nagu näitlemise projektis või muud sellist. Aga vähemalt on mul plaanis järgmine aasta minna!
Selle koha peale ma jah pisut ka mõtlesin, et kuidas nüüd õigem oleks. Meie tegime igatahes filmi ja saime ise tegelased omale valida (eks me muidugi mõtlesime ise kõik süžee jne välja ka). Igatahes oli see "nad valivad omale tegelase" koht mõeldud umbes nii, et mõeldakse endale pisut meelepärasem tegelaskuju välja ja siis teeb ikkagist rühmajuht (kuidas seda näitlemisõpetajat üldse kutsuda?) lõpuks selle kindla valiku. Et väheke nagu enda arvamust oleks ka juures, sest ma kujutan ette, et paljud tahaksid sama osa.

Aga aitäh sulle. :)

Sellest jutust tuleb midagi head. Ma väga loodan, et Kenti ja Kerri vahel hakkab susisema. Sest nagu Karro kunagi ütles, siis susisemine on hea.

Uut! :)

Mulle jäi kõige rohkem silma muidugi nimi Kent

Võib-olla hakkabki, Cilen.

Mis selle nimega, Audrey?

Mul NP-s on peategelase venna nimi Kent. Pikemalt on Kentucky aga jahm, Kent on lühike variant, mis kogu aeg kasutuses

Ahsoo! Ma ei teadnudki seda. Pole NP-d üldse väga lugenud. Ma mäletan ainult su selle esimese osa algust. Millegipärast kaugemale enam ei jõudnudki. Aga ma loodan, et kunagi võtan end kätte ja loen kõik lõpuni.

Aga kui sind häirib, et see nimi seal jutus on, siis ma võin iseenesest muuta. Mul ei tulnud tol hetkel väga paremat nime pähr ja lugu on nii või naa alles alguses. :)


Nastik - hahaa, on jah kuule xD

ISSAND EI, mind ei häiri. Mind pigem hakkab just huvitama tegelase saatus sellisel juhul

Ja loe ja NP läbi Sellel tuli teine hooaeg ka juba Mis sest, et viimane lõppes nii-nii ammu...

2.


Õnneks ei kestnud näitering enam sugugi kaua. Liina rääkis lühidalt näidendist veel kord, tutvustades ka kõiki stseene eraldi. Nii mõnigi paistis juba millegist kindlast huvitunud olevat. Mina ei osanud endale mitte kui midagi valida. Ma küll sain süžee endale koju kaasa, nagu kõik teisedki, ja ilmselgelt loen ma selle ka läbi, aga ma kahtlen, kas ka siis tekib mul mingisuguse kindla rolli jaoks ka tahtmine. Arvatavasti lasen ennast paigutada sinna, kuhu vaba koht jääb. Või kuhu keegi teine ei sobi. Ma ei tea endiselt kindlalt, kuidas see rollide jaotamine käib.
Olles Liinale head aega ära öelnud, liikusin ma teiste järel garderoobi, et enda jope sealt võtta ja vahetusjalatsid saabaste vastu vahetada. Nagu jaanuarile kohane, oli ka praegu õues kohutavalt külm ning ma juba värisesin mõttest, et ma pika tee koju kõmpima pean.
Kõrvaklapid samuti kõrva pannud ja mütsi pähe ning kindad kätte asetanud, lahkusin ma majast, jätmata hüvasti ühegi teise õpilasega. Nemad olid minu jaoks võõrad ja mina olin nende jaoks võõras – oleks olnud veider äkitselt nendega semutseda.
Ma ei jõudnud aga majast kuigi kaugele, kui äkitselt, üle minu muusika, kostus minu nimi. Tirisin kõrvaklapi peast ja juba märkasingi enda kõrval ühte tuttavaks saanud nägu.
Ma küll ei teadnud tema nime, kuid too oli too "jupats", kes Kentiga väikest sõnasõda oli pidanud.
Ma naeratasin talle, ise mõeldes, mida ta küll tahab.
"Ma hüüdsin juba sind eemalt. Kas sa ei kuulnud?" küsis ta.
"Sorry, ma kuulasin muusikat," vastasin õlgu kehitades. Endiselt kuulasin, tegelikult. Üks klapp oli mul ju siiski veel kõrvas. "Kas sa tahtsid midagi küsida?"
"Tegelikult ma mõtlesin, et.. Kus sa elad? Äkki saame koos minna?"
Ma jäin hetkeks seisma, vaadates talle segaduses ilmel otsa. Miks ta minuga koos minna oleks tahtnud? Me ei suhelnud ju kordagi selle näiteringi jooksul. Tegelikult ei suhelnud ma mitte kellegagi. Seepärast ei saanud ma ka väga palju uusi nimesid teada. Sellegipoolest ütlesin ma talle oma aadressi.
"Oh, lahe," oli poiss entusiastlik, "ma elan suhteliselt seal lähedal. Niisiis lähme koos?"
"Olgu," sõnasin vaid, hakates edasi liikuma.
Veidi aega oli ebamugav vaikus, mille üle ma tegelikult sugugi ei imestanud. Ma küll ei üritanud meelega antisotsiaalne olla, kuid ma ei teinud ka midagi, et vaikust lõhkuda. Tema oli ju siiski see, kes minuga koos minna tahtis. Las nüüd näitab pisut rohkem huvi ka üles.
"Niisiis," oli lõpuks tema see, kes vaikusele kriipsu peale tõmbas, "sa olid esimest korda kusagil näiteringis, jah? Ma mäletan, kui mina esimest korda tulin. See oli üpriski hirmus. Kõik paistsid seal juba täiesti profid olevat ja siis olin mina, see algaja. Õnneks ei olnud ma seal üksi, vaid Kent oli minuga samuti. Eks me olime siis kaks al-"
"Kas sina ja Kent olete parimad sõbrad?" küsisin ma vahele, kui avastasin, et mulle avanes võimalus ka pisut huvipakkuva teema kohta uurida.
"Eeh, noh, võib vist öelda nii jah," vastas ta, olles silmnähtavalt pisut häiritud sellest, et ma teda vahele segasin. "Me teame juba lasteaiast saadik üksteist ja juba sel ajal olime suhteliselt tihti ninapidi koos. Õnneks läksime edasi ka samasse kooli ja kuna meil suhteliselt sarnased huvid on, siis oleme siiamaani hästi läbi saanud. Nojah, eks mida vanemaks, seda vähem, kuid mingid vihavaenlased me kohe kindlasti ei ole."
"Miks te enam nii hästi läbi ei saa?" uurisin edasi.
"Ma ei teagi päris kindlalt. Vist sellepärast, et uued tuttavad on tekkinud ja nende pärast kerged lahkarvamused. Mina ei salli väga tema uusi semusid ja nii edasi."
"Miks mitte?" Võiks vist öelda, et ma olin praegu ääretult uudishimulik. Huvitav, kust see küll tuli?
Temale aga ei paistnud see teema nii väga meeldivat. "Ah, tead küll, sellised kohalikud kaabakad ja nii edasi. On Kenti ka veits ülbeks muutnud. A, igatahes – sa olid humanitaarikas, jah? Ma olen muidu reaal.."
Edasi ta enam seda teemat ei puudutanud ja ma ei surkinud väga ka. Pole vaja juba esimesel tutvumisel endast pisut valet muljet jätta. Selles suhtes, et – mis mul tegelikult ikka selle Kentiga oli? Ta oli täiesti suvakas kutt. Okei, ta nägi tõepoolest hea välja, kuid nagu välja tuli, oli ta ka teiste inimestega ülbe. Ma ei sallinud üldse selliseid tüüpe.
Me rääkisime koolist. Ma sain 'jupatsi' kohta palju teada. Muideks, selle viimase kohta küsisin ka, et miks teda nii kutsutakse, sest ta ei olnud kohe kindlasti mitte lühike. Võiks isegi öelda, et pikk – umbes 185 sentimeetrit võis sealt vabalt ära tulla. Ta aga ütles, et ta oli esimesed kaheksa aastat klassis kõige lühem ja ikka tõeline jupats. Viimase kahe aastaga viskas ta aga tohutult pikkust, minnes klassis põhimõtteliselt ühtede pikemate hulka. Siiamaani pidavat ta kasvama.
Tuli välja, et ta käis üheteistkümnendas klassis, niisiis oli ta aasta vanem kui mina. Ma aimasin seda juba varem, sest nagu Kentigi, olin ma ka teda varem kooli peal näinud.
Samuti sain ma ta nime teada, milleks oli Erki.
Tänu sellele, et Erki – hoolimata alguses olnud ebamugavast vaikusest – väga jutukas poiss oli, möödus tee koduni väga kiirelt. Me kõndisime põhimõtteliselt minu majani, kuni ma uurisin, et kas ta elab tõepoolest minu kodule nii lähedal.
Tuli välja, et me olime tema teeotsast juba möödunud.
"Kuid Erki! Sa poleks pidanud mind saatma! Õues on kohutavalt külm," laususin ma, kui sellest teada sain. Me jäime seisma, sest otsustasime sealkohal lahku minna.
"Ah, see väike maa, mis seal ikka. Pealegi ei jõudnud ma oma jutuga lõpuni. Mõtle – sa ei olekski kuulnud midagi selle kohta, et mind kupatati jalgpalli trenni asemel korvpalli trenni," lausus ta.
Ma naersin. "Jaah, see oleks mul tõepoolest kuulmata muidu jäänud. Aga sa oleks võinud ju iga kell mõnel järgneval päeval koolis minu juurde tulla ja sellest rääkida."
Poisi näole ilmus koheselt lai naeratus, mida tal väga raske varjata oli. "Jah? Tead, ära siin loobi midagi igasuguseid lubasid, pärast tulen ma igal vahetunnil sind piinama. Vahest isegi tundide aegadel."
"Oo, kui sa seda teed, siis palun ajaloo ajal. Selle õpetajaga on tund kohutavalt igav."
"Eks näis, eks näis," naeris ta. Tuli väike vaikus ning ma otsustasin kiirelt selle ära kasutada.
"Aga okei, mis me enam külmetame siin. Ma usun, et homme siis vähemalt kooli peal ikka näeme, eks? Niisiis – tsau!" laususin ma ja juba sammusin enda kodu poole.
"Mhmh, tsau," sõnas temagi ning ma pöörasin ennast ümber, et edasi kõndida, vaatamata, kas Erki tegi sedasama või mitte.

Mulle meeldib, kuidas sa kirjutad. Nii nauditav on lugeda.
Poleks sa Erki pikkust maininud oleksin ma edasi arvanud, et ta on Kerrist palju lühem. Ja nüüd ma praegu tegelikult ei oskagi kuidagi teda ette kujutada. Jamh..

Aa.. ja ma ootan nüüd jälle uut osa! :)

Pole ju väga raske ette kujutada - musta värvi lühikesed juuksed, ilusad kulmud ning pikka kasvu. Nagu tüüpiline Eesti poiss.

Heh. ;D

Tore, et teile mu kirjastiil meeldib.

Ja lõigud on tegelikult suhteliselt tüütud asjad. Minu arvates peaks mul sellisel juhul üks lõik ka pikem kui kaks sõna olema, aga kuna see jutt ei ole niiviisi üles ehitatud, siis mõtlesin, et jätan seekord tühikud panemata. Aga kui see väga häirima hakkab, siis eks ma võin muidugi muuta ka.

3.

Järgmisel päeval olin ma isegi pist elevil kooli mineku pärast.
Ma ei teadnud küll, kust see tuli ja miks see üldse tuli, kuid ma igatahes olin ja seetõttu ei maganud ma isegi sisse, vaid olin koheselt püsti peale seda, kui äratuskell oli tirisenud. Ka kõik ülejäänud hommikused protsessid möödusid ilma uimamiseta ja selleks ajaks, kui ma valmis kooli poole sammuma olin, jõudsin ma päris mitu kahtlustavat pilku saada.
"Mis on?" küsisin ma jalanõusid jalga pannes, kui märkasin enda ema kahtlustavat ilmet.
"Tavaliselt ei ole sa selline koolipäevade hommikul," lausus ta ning võttis lonksu enda käes olevast auravast kohvist.
"Missugune ma siis olen praegu?" pärisin nagu muuseas, ise enda salli ja jope kallal kohmitsedes.
"Selline.. ülevoolavalt rõõmus. Tavaliselt oled sa eriti mossis ilmega hommikuti, nii et praegune kontrast on kuidagi eriti kahtlustäratav," seletas ta. "Ega sul juhuslikult mõni poiss-sõber koolis ootamas pole? Ma nägin küll eile, kuidas üks poiss sind põhimõtteliselt ukseni saatis."
Ma jäin enda sebimisega pidama, vaadates talle uskumatus oleva ilmega otsa. "Emm! Mul ei ole mingit poiss-sõpra ja see poiss oli üks tüüp näiteringist, kes lihtsalt otsustas mind pisut saata."
"Jaa, jaa. Tean küll neid temavanuseid. Alguses on saatmine, varsti kuuled juba titekisa ümberringi.."
Ma pööritasin silmi ja otsustasin talle kiiremas korras vahele segada ja sealt põgeneda. "Jah, kindlasti. Ma lähen nüüd. Tsau," sõnasin, pannes kõrvaklapid kõrva ja mütsi pähe ning lahkusin seejärel kodust enne, kui ema jõudnuks veel midagi öelda.
Õu tervitas mind hingetuksvõtva jäise külmusega ning ma kompasin enda taskutes, et kindad sealt üles leida ja kätte panna.
Kooli jõudsin ma kümme minutit enne kella helisemist, mis on minu jaoks ülimalt suur saavutus.
Pannud enda üleriided isiklikku kappi ära ja võttes sealt vajalikud kooliasjad välja, olin ma valmis ümber kapinurga minna, et klassi poole sammuda, kuid enne, kui ma kuhugi minnagi oleks jõudnud, kõndis keegi mulle hooga otsa.
Kent.
Ta vaatas hetkeks mind ning sõnagi lausumata läks ta minust mööda, jätkates enda teekonda.
"Oleks võinud vähemalt vabandustki paluda," porisesin endamisi ning liikusin edasi, kuid juba nägin ma eemalt Erkit, kes mulle rõõmsalt lehvitas.
"Hommik, Kerri! Magasid hästi?" küsis ta nagu möödaminnes, jäädes hetkeks minu juures pidama.
"Ee.. jah, ikka. Ja sina?" Mul oli pisut veider sellele vastata, sest üldjuhul ei küsitud mu käest taolisi küsimusi nagu "kuidas magasid?". See oli selline.. vanemate teema. Või vanavanemate.
"Ka hästi. Aga okei, hiljem näeme äkki, ma praegu torman edasi," lausus ta ning läks sama teed, kuhu ennist Kentki.
Ma ohkasin korra ning kõndisin edasi, lootes vähemalt nüüd ilma takistusteta turvaliselt klassi jõuda. Õnneks algas matemaatika, mis ei vajanud eriliselt suurt mõttetööd. Vähemalt minu jaoks. Samas, humanitaarikana oleks vist pidanud see minu jaoks pigem raske olema. Eks ma olin siis lihtsalt valesse klassi sattunud.
Mind tervitasid unised klassikaaslaste näod ning ma läksin enda kohale, mis asus akna ääres, neljandas pingis.
"No hommik," sõnasin muiates enda pinginaabrile, kes käed lauale ja pea nende peale asetanud oli.
"Hommik," pomises ta vastu, ennast liigutamata.
Olgu, liiga unine, et minuga suhelda.
Pöörasin end ümber, et näha, kas tagapool istuvad inimesed rohkem entusiastlikud olid.
Üks sodis midagi oma päevikusse ning teine, küünarnukk lauale ja pea käelabale toetudes, põhimõtteliselt magas.
Selge, jälle ei läinud õnneks. Niisiis ei jäänud mul muud üle, kui oodata, millal tund hakkaks, et vähemalt midagigi edasi teha. Õnneks ei läinud selleks väga kaua aega ning üsna varsti oligi õpetajat näha tahvlile suurelt kirjutamas "Vektorite liitmine". Ma otsustasin täielikult sellele keskenduda, kuid kuna see teema ülimalt lihtsaks osutus, oli tunni lõpuks ikka mul igav olla. Veetsin suurema osa ajast kaustiku viimasele lehele kritseldades.
Järgmine vahetund möödus mu pinginaabri, kelle nimi on Heleri, vingumisele sellest, kui raske matemaatika uus teema on. Pidasin vapralt kuni järgmise tunni algumiseni vastu mitte teda vahele segada. Inglise keel möödus samuti väga aeglaselt.
Kolmandaks vahetunniks ei pidanud ma enam vastu ning ma lihtsalt pidin Helerile jutustama, mis täpsemalt näiteringis juhtus, kes seal käivad ja kes lõpuks mind ka koju saatis.
"Erki või? Uu, sebid ära ta või?" küsis ta naerulsui.
Ma turtsatasin. "Mh, mis sebin. Eii. Ta lihtsalt saatis mu koju ja oli niisama sõbralik poiss."
"Sa pead mulle näitama, kes ta on! Sest ausalt öeldes ei ole mul endiselt õrna aimugi.."
Füüsika tund möödus laboratiivset töölehte tehes, nii et see tund ei olnud nii veniv kui eelmised. Olin ääretult õnnelik selle üle.
Peale seda oli keemia ning selleks ajaks oli minu hommikune elevus juba jõudnud pisut jahtuda. Ilmselt jõudis mu ajule kohale, et koolis ei olnud midagi sellist, mis peaks mu tuju heaks tegema. Kahju sulle pettumust kahjustada, kallis mõistus!
Peale keemiat oli päeva tähtsaim osa – söögivahetund. Ma olin juba selleks ajaks päris näljane, nagu igal päeval, ning läksin rõõmsalt söögijärjekorra sabasse seisma, Heleri truult minu kõrval. Saanud kätte enda portsu, mis sisaldas kartuleid, grillvorste ja sooja kastet, valasin ma endale ka klaasitäie piima ning peale mõnda aega vabat kohta otsides, maandusime pinginaabriga ühe laua ääres.
Ma ei jõudnud esimest ampsugi võtta, kui juba kuuldus minu kohalt köhatus ja ma kahvli käest pidin panema ja pilgu tõstma.
Minu üllatuseks oli seal Kent. Jälle tema.
"Sa istud meie lauas," lausus ta.
Meie? Ma vaatasin hetkeks segaduses ilmel teda, ise mõeldes, keda ta küll selle "meie" all silmas pidas, kuid juba ma nägin eemalt Erkit tulemas, kes üsna pea mindki märkas ja laialt naeratas.
"Hei sina! Tundub, et sa siiski ei pääsenud täna minu käest. Sa oled kohustatud nüüd minuga ühes lauas istuma," muigas ta lõbustatult ning tema positiivsus nakatas mindki. Ma naeratasin talle.
"Su semu siin mainis jah, et me olevat teie laua ära võtnud. Sorry selle pärast," sõnasin, meelega Kenti ignoreerides. Ma oskan ka nõme olla.
"Ah, misasja. Ega me selle koha mingi ära sildistanud pole või midagi. Meil kõlbab teiega ka siia istuda. Eks ole Kent?" Viimase juures pöördus ta enda sõbra poole, kes endiselt kuidagi kahtlaselt tõrges välja nägi.
"Sa võid siin istuda, ma lähen mujale," turtsatas ta vaid ning juba sibaski ta mööda laudu, maandudes lõpuks mingisuguse poistekamba juures. Ilmselt tema klassivennad.
Mis teda nüüd hammustas? Ega ometi mina?
"Nojah siis," kommenteeris Erki õlgu kehitades, olles ainult õige pisut pettunud. Üsna pea see ilme aga kadus ja ta sättis ennast mugavalt meie lauda, minu kõrvale.
"Sorry, et ta meie pärast ära kadus," pidin ma jälle vabandama.
"Ah, pole hullu. Ta ongi selline.. veits imelik. Aga hei sulle," pöördus ta hoopiski Heleri poole, "ma olen Erki. Ja sina?"
Tüdruk viis hetkeks naeratava pilgu minule, mis ilmselgelt tähendas seda, et Erki oli tema poolt heakskiidu saanud. "Heleri," tutvustas ta end, "sa oled üheteistkümnendik jah?"
Edasi kuulasin ma nende vestlust ainult poole kõrvaga, viies ise pilgu sööklas ringi käima, leides silmadega Kenti üles.
Miks ta meie lauda istuda ei tahtnud? Kas tal oli midagi minu vastu? Või äkki hoopis Heleri? Ei, vaevalt, et tema. Pigem ei sallinud ta mind. Ma juba märkasin seda eelmisest päevast alates. Juba too esimene kommentaar tundus kuidagi.. vaenulik. Kuid mul ei olnud õrna aimugi, miks ta mind ei sallinud. Mida ma talle teinud olin? Ma ei olnud talle põhimõtteliselt isegi sõnagi öelnud!
Kent tõstis pilgu ning puuris oma silmadega otse minu omadesse.
Ma langetasin kiirelt pilgu, tehes näo, nagu ei oleks ma teda just äsja pikemat aega passinud.

Mulle just mingil määral meeldib Kent. Äkki tal on või tekivad tunded Kerri vastu ja siis hoiab temast eemale?
Aga mulle meeldismeeldis. Ootan järgmist.

See on nii lahe, et te tegelasi kommenteerite ja oma lemmikuid sealt välja valite.

Aitäh, varsti saab uut.

Mulle miskipärast meeldib Kent ja mitte Erki. Mind tegelikult häirib juma see nimi - Erki. Mul käib klassis üks selline, tarkpea ja hästi viisakas. Pahad poisid on rohkem minu teema.


Ja mulle väga meeldib see jutt. Osad tulevad ka nii kiiresti.

*ootab uut*

Cilen kirjutas:

Mulle miskipärast meeldib Kent ja mitte Erki. Mind tegelikult häirib juma see nimi - Erki. Mul käib klassis üks selline, tarkpea ja hästi viisakas. Pahad poisid on rohkem minu teema.


Ja mulle väga meeldib see jutt. Osad tulevad ka nii kiiresti.

*ootab uut*

High five, Cilen OT, aga ma ei suuda vastu panna lihtsalt

Paipoisid. Nad on ju nii tagasihoidlikud. Nendega ei saa pahandust teha ja nii edasi. Kui ma pean hakkama anuma poissi, et teeme seda või seda või lähme kuhugile ja ta ei suuda isegi otsustada või veelgi paremate asjadega lagedale tulla, on ikka igav küll. On, mis on, kuid mehe/poisi jalas peavad olema püksid... Naine võib olla tugev jne aga mehe võim võiks pisut üle käia. Vähemalt mina eelistaks seda versiooni

Kui ma ühe sõbraga tuttavaks sain, siis mida rohkem ma teda tundma õppisin, seda rohkem hakkas mind häirima fakt, et ta on mingi jubedam paipoiss. Ja no tõesti. Ma olin sellest ikka suht häiritud Aga siis ma hakkasin kuulma igasuguseid asju ja ega ma vist kõikke ka ikkagi ei kuule ma arvan Kui siis kunagi tulevikus ehk. Aga karta on, et hullemate pattude ülestunnistamine toimub vastastikuselt... Selle põhjal, mis ma juba tean, oleme me võrdselt pahad Nii et see ülestunnistamine on juba omamoodi fun...

Ma oleksin tegelikult tahtnud talle nimeks panna Erkki, kuid kuna mul on temaga sellised plaanid, nagu mul on, siis ma ei suutnud ja valisin hoopis ühe k'ga Erki. (Jah, minu jaoks on neil väga suur erinevus!)
Ja nimi Erki on tõepoolest pisut paipoisilik. Mul oli vahepeal üks eriti noor, äsja keskkooli lõpetanud geograafiaõpetaja, kelle nimi oli Erki ja ta oli seal klassi ees kuidagi häbelik ja kui me kõik itsitasime, oli tema peamine küsimus "Kas mul on midagi peas või?".

Ja ma pean ütlema, et tegelikult olen minagi nende niiöelda pahade poiste fänn. Aga see on juba loogiline - ses suhtes, et.. kes ei oleks? Üldjuhul tuleb neid sõnu kuuldes ikka ette kohe selline seksika naeratusega kergelt müstiline kutt, kellega ei hakka kunagi igav. Ja kes suudaks sellisele ei öelda?

Cilen, ilmselgelt on mul kodus liiga palju vaba aega. Seetõttu ka kiirelt tulevad osad. Kuid ma pean hoiatama, et järgmine nädal vähemalt viis päeva ei tule ühtegi osa.

Mu tädipoja nimi on Erki ja ta on selline marakratt et no anna olla...

Kellega ei hakka kunagi igav Mnjaaa... Enam-vähem. Tegevust leiab alati...
Aga ega hea poiss nüüd ka väga hull pole. Omamoodi huvitav väljakutse seegi

Aga pahandust paha poisiga teha on lihtsalt üliäge ja palju-palju parem

Ma muljetaks kuidas ma paar aastat tagasi khmkhmkhm... aga ma arvan, et ma parem ei tee seda. Iial ei tea, kes seda lugema satuvad, kuigi on ebatõenäoline, et nemad seda siia lugema satuvad Sel hetkel oli see nagu kõige ohtlikum ja riskantsem asi üldse, hetkel meenutades lihtsalt naljakas
Ja kas see oli paha asi, mis me tegime? Ee... arvestades seda, mis meiega tehtud oleks, kui vahele oleksime jäänud- OOJAAA

Ah! Nüüd tahan ma küll teada, millest täpsemalt jutt on.

Tõsiselt?

No sellisel juhul sa pead umbes kuueni ootama... Ma pean hetkel oma asju pakkima hakkama ja varsti bussile minema. Ma siis hiljem võin sulle pm-iga saata...

Oh neid kehalisi piinu, mis meid ees oleks oodanud. Ma oleks kõige hullemini vist vastu päid-jalgu saanud, sest mina meelitasin poisse asjas kaasa lööma