Fallen in love

Eric ja Rose on nii armsad lihtsalt :) JÄTKA!

Leidsin kummaski osas paar loogika viga. Näiteks see, et Eric lõpetas minust varem söömise ja hakkas mind togima, siis aga läksin ma ära ning ootasin kuni Eric lõpetab söömise. See koht jäi mulle mõistetamatuks.

Aga muidu meeldib väga. Eriti meeldib mulle Rose koera nimi.

OOTAN UUT!!!

Äkki söi Eric vahepeal veel midagi?? :D:D:D

Phähh, ma just avastasin, et ma olen seda juttu juba ammu lugenud, aga siiani pole ma võtnud vaevaks kommentaari kirjutada. Laiskus, mis muu. Aga mulle meeldib see jutt. Sest mulle meeldivad lood, kus valitseb piiritu armastus, mis kasvab ja mulle meeldib vahelduseks lugeda midagi, mis on üdini õnnelik, ilma intriigideta. See on selline rahustav. :) Kui koguaeg on muud asjatoimetused ja tülid vahel, siis tavaliselt on see lahe, aga mõnikord on sellest ka puhkust vaja. :) Ja see jutt on selleks ideaalne. :)

Siinkohal tasub ära mainida, et mulle meeldivad tõsiselt ka need jutud, kuhu on sisse pistetud intriige, sest ma kirjutan hetkel ühte sellist, aga see jutt on mõnus vahelduseks. :) Tore jutt ja Rose ning Eric on tõesti üliarmsad. ^^

Millal me võiksime lehelt uue osa leida?

See jutt toob mulle endalegi liblikaid kõhtu..
Veider.
Igatahes annab imelise tunde, et Eric niii nunnu on!
Tahaks nii-nii väga edasi seda lugeda. ;p
Aga samas, ma kardan, et midagi halba juhtub, sest jutt on tõesti päris hea!

Ma vaatasin Ericu selga, kui ta mu ees läbi vee sumas.
Valusa selgusega hakkas mulle kohale jõudma see, mida ma olin teinud. Ükskõik, kui ilus see suvepäev ka polnud, ma ei oleks iialgi tohtinud järele anda sellele tundele, mis mind Ericu poole tõmbas.
Me olime sõbrad. Lapsepõlvesõbrad ning nii see pidigi jääma.
Ma olin Ericut tundnud liiga kaua, et midagi muuta.
Hoolimata sellest, et püüdsin mõelda oma käitumisest, kui eksimusest, surises mu kehas midagi sooja ja tuttavat. Midagi õiget.
"Eric," alustasin ma ning pidin köhatama, sest hääl oli kurku kinni jäänud.
"Jah?" küsis Eric, jäi seisma ning pööras end ringi, jäädes mulle otsa vaatama.
Tundsin, kuidas punastan ja pöörasin pilgu kõrvale. Ericule otsa vaatamine tundus sel hetkel lihtsalt liiga piinlik.
"Eric, mis seal juhtus?" küsisin ma vaikselt ning polnud kindel, kas Eric mind üleüldse kuuliski.
"Ma ei tea," sõnas Eric lihtsalt. "Me oleme noored, lõbutseme ja pealegi aastaid tuttavad."
Ma ei julgenud talle otsa vaadata, ent tundsin, kuidas sees kuidagi kripeldama hakkas. See ei olnud vastus, mida ma olin oodanud.
"Pealegi," jätkas Eric," on raske niimoodi mitte käituda, kui sul nii ajuvaba nägu peas on." Seda öeldes helkis ta silmades naer, et ma poleks olnud mina ise, kui ei oleks vihastamist teeselnud.
"Ah et minul oli ajuvaba nägu peas?" küsisin ma ning üritasin teda jalaga lüüa, ent ta hüppas eest ära.
"Sinul jah, näed sa siin veel kedagi endasugust või?" päris ta ning lagistas valjul häälel naerda.
"Kas sa üritad mind meelega solvata?" küsisin ma ning lasin kuuldavale paar teeseldud nuuksumist meenutavat heli.
"No Rose, ega ma siis meelega," ütles Eric, astus lähemale ja sasis mu juukseid. "Eks ikka heameelega."
Üritasin talle rusikaga pihta saada, ent ta tõmbus õigel ajal eemale, just nagu olingi arvanud. Ma ei tahtnud teda lüüa, kuigi see oli kujunemas kummaliseks mänguks.
"Tüdruk, sa oled ohtlik, seda ma ütlen," naljatles Eric ning haaras kinni mu käsivarrest, kui ma taaskord hooletult ta lõuga sihtisin.
"Ma tean," kuulutasin ma armsalt ning üritasin ikka veel naeratades oma kätt vabaks rebida.
"Rose, sa üritasid mind lüüa," ütles Eric etteheitvalt. "Ma ei saa sind lahti lasta."
"Aga sa võiksid ju, kui ma luban ilusasti käituda," lunisin ma ning astusin talle lähemale, lootes teda kuidagi mõjutada.
Miski muutus Ericu silmades, ent ta varjas selle kiiresti.
Ta tundus hetkeks järele mõtlevat, haaras siis mu ümber tugevasti kinni ning heitis õlale.
"Eric, ma olen liiga raske niiviisi tassimiseks," kaeblesin ma peaalaspidi rippudes.
"Küll ma siis ütlen, kui ma enam ei jaksa," muheles Eric ja sammus kalda poole.
"Sa võid mu ju lihtsalt lahti ka lasta, kui enam ei jaksa," üritasin ma nalja teha.
Pärast väikest tõsist pausi vastas Eric: "Mitte iialgi."
Selle peale ei osanud ma enam midagi öelda ning lihtsalt lasin edasi areneda sellel ülevoolaval tundel, mis tundus mind läbivat alati, kui Eric mind puudutas.
Varsti asetas Eric mind ettevaatlikult maha, sest me olime jõudnud koopani.
"Täname transpordi eest, austatud lord," ütlesin ma väga peene ja väljapeetud häälega, sest Ericu näost oli osa tavalisest lõbususest kadunud.
"Rõõm oli minupoolne, mileedi," vastas Eric kuidagi äraolevalt.
"Huvitav, mis kell on?" mõtisklesin ma valjul häälel.
"Ma ei tea, vaata järele," vastas Eric.
"Sa ei võtnud ju oma telefoni kaasa," väitsin ma ning sain Ericult vastuseks vaid ühe "Mhmh-i."
"Kuidas sulle tänane päev meeldis," uurisin tavalise häälega.
"Mhmh, väga tore oli," ütles Eric.
"Oli või?" pärisin ma elevussesattudes.
"Jajah, muidugi," lausus Eric.
Ta vaatas ookeani ning tundus, nagu ta ei kuulakski mind enam. Seega otsustasin oma õnne proovida.
"Kas sa usud imedesse?" küsisin ma võimalikult normaalse häälega.
"Mhmh,ikka," vatsas ta äraolevalt.
"Kas sa arvad, et oled hobune?" tahtsin ma järgmiseks teada.
"Muidugi," ütles Eric. "Kui sa nii arvad."
Üritasin naeru maha suruda.
"Oled sa kunagi tolmuimejaga kärbseid püüdnud?" tulin ma lagedale järgmise rumala küsimusega.
"Jah, väga võimalik," vastas ta jällegi automaatselt.
"Kas sa oled kunagi kogemata mõne mu seeliku selga pannud?" pärisin ma naeratades.
"Kui sa nii arvad," oli kogu ta vastus.
Selle peale ma enam ei suutnud ning purskasin valju häälega naerma.
Eric pööras end aeglaselt ringi ning ta silmades paistis midagi ürgset.
"Rose," oigas ta ning tõmbas mind enda embusesse.

Lõpp oli hea.. :)

Mulle nii kohutavalt meeldib see jutt.. :)
Super!

APPPI! Eric on niiiiiiiii NUNNU! ma tõesti sulan juba tahaks ka endale sellist kutti Ooja lõpp oli megahea.....Ta silmades paistis midagi ürgset.
Mulle tundub, et mind jääb see lause kummitama eluksajaks no natuke siis vigadest, vahepeal kiskus jutt kuidagi ebaloogiliseks, aga sellest pole ka midagi väga hullu :) mulle tundub, et sa jahvatad ainult Ericu ja Rose emadest, kuna Ericul oli ju ka isa, niiet tahaks tast ka nagu rohkem kuulda jnejne. Aga tore on, et see jutt päris positiivne on ma enamus kohtades lihtsalt irvasin valju häälega, nagu segane, mida ma ma olen hea, et osad üpriski kiiresti tulevad, niiet mis siis ikka, UUT tahaks!

uuuuut ootan. Hea jutt on. :)

See jutt on lihtsalt nii.... awesome. Kuigi-kuigi viimane osa tuli tohutult ammu, siis ma kardan, et äkki uut osa enam ei tule, aga see oli tõesti hea! :)