RRS: Messia teine tulemine[32/32+epiloog;lõpetatud!]

Touche Good one.

Ma teen erandi

*vaatab tigedalt*

Ma saan pahaseks ja ei mängi sinu liivakastis enam. Vot!

*jõllitab viimast kommentaari*

Eeeee........

Kas koerad teevad nii ?

Jah. Teevad küll.

Ega sa praegu ka nii väga liivakastis ei mängi

Nii et vahet pole

Kus sa tead. Kogu aeg olen liivakastis.

Solvusid või ?

Ei usu

Pft. Ära usu siis.

Solvusidki. Kuule no come on

Mille peale? Jälle?

Ära uuri elu.

... elu uurib vastu jajajaja.

Lambist küll solvuda ei maksaks

As much as I love reading Adunas and Murtaghs chatting I'd like even more read a new part. Actually a lot more. And soon.

Paaaaaaaaaaaaaaaaluuuun!!!!!!!!!

Jah, Paaaaaaaaaaaaaaaaluuuun!!!!!!!!!

Vaata kui kergelt saab ilma smaile kasutamata inimese arvama, et oled solvunud.

Ma teadsin, et sa ei ole solvunud ju

Sa ise ütlesid

Ikkagi. Alguses sa ei teadnud.

Alguses jah mitte

UUT

Nuvot. Kõik oleneb smailidest. :)

Nojah.

UUT

Howdy, people!  

Selles osas kohtute te teisega selle jutu kolmest peategelasest ning ma arvan, et te tunnete ka selle osa tegevuskoha ära, kuna see on teatud mõttes teile kõigile väga lähedal  

Xiǎo Húlí tähendab hiina keeles väikest rebast.

Enjoy!
**

2.

Arya Romanova krigistas hambaid, kui järjekordne valusööst tema alakeha krampi tõmbas ning ta ronis voodist välja, suundudes köögi poole. Kes küll sellise igakuise piinamismeetodi välja oli mõelnud? Aga loomulikult mees, sest Jumal lõi esimese inimese oma näo järgi ja selleks polnud mitte Eeva, vaid Aadam! Kitsa poolläbipaistva öösärgi pael libises tema õla pealt maha, kui ta oma blondide salkudega musta värvi juuksed näo eest ära lükkas, ning tõmbas köögikapi ukse lahti, et sealt valuvaigisteid otsida. Valge tableti klaasitäies kraanivees lahustunud, istus ta köögiaknale, tõmbas kardina eest ära ning vaatas teisel pool tänavat kõrguva kiriku pimedusse mähkunud torni, mis oli ühel ööl palju aastaid tagasi leekidest haaratuna sisse varisenud, ent hiljem fööniksina tuhast tõusnud, et linna üle valvata. Oma unetutel öödel oli Arya tihti seda torni jälginud. Torn oli alati vaikseks jäänud, ilma et ta oleks talle sõnagi öelnud, kuid täna öösel oli midagi teisiti. Kui ta oma pilgu kiriku sissepääsu poole pööras, märkas ta parkimisplatsil seisvat valget kaubikut ning nelja meest, kes sellest väljusid ning kirikusse sisenesid.

Arya rüüpas rohtu ning veenis ennast, et muretsemiseks pole põhjust, ent tema sisetunne ütles talle, et peagi juhtub see, mida ta kogu aeg oodanud ja kartnud on ning ärevus tema sees kasvas. Ta võttis köögilaual lebavast LD pakist peene mentooliga sigareti ja pistis selle suhu, kuid ei pannud seda põlema, vaid imes mõtlikul ilmel selle otsa. Ta ei teadnud, kui palju aega oli möödunud, kuna valu, mis kuidagi järele anda ei tahtnud, takistas teda mõtlemast, kuid mõne aja pärast tulid mehed kirikust välja, tassides enda vahel suurt ja õhukest pakki, mille nägemine pani Arya jalule kargama.
Nad kavatsesid maali ära viia.

Ta sööstis esikusse, haaras nagist oma sinise kardigani ning selle endale õlgadele visanud, kiirustas ta trepist alla. Selleks ajaks, kui ta kirikuaeda jõudis, olid mehed juba maali autosse pannud ja valmistusid masina uksi sulgema, kuid ta katkestas neid. „Õhtust, mehed!“ ütles ta, püüdes kõlada võimalikult rahulikult, kuid ei suutnud takistada end kuival oleva kala kombel õhku ahmimast. Oljal oli õigus, kui ta Aryale ütles, et ta peaks suitsetamise maha jätma, aga Arya ei teinud teda kuulmagi, sest ühegi korraliku kabaree emandat ei olnud võimalik ilma suitsupilveta ette kujutada ning Roman Arrow oli üks linna populaarsemaid lõbustusasutusi, mis tõmbas ligi nii kohalikke kui turiste. Mehed vaatasid teda kummaliselt, otsekui ei suudaks nad aru saada, mida ta nendest tahtis, ning Arya taipas, et ilmselt ei saanudki. „Hei, poisid!“ ütles ta vene keelele ümber lülitudes ning sõbralikult lehvitades. „Millega te siin sellisel ajal tegelete?“ Ta pilgutas kõige nooremale neljast mehest silma, lootes tema tähelepanu võita, kuid mees ei heitnud talle ainsatki pilku, nagu oleksid Arya sihvakad jalad ja vormikas büst, mille eest lahtine kardigan ja õhuke kangas paljastasid, täiesti väärtusetud.

Gei, raisk, mõtles Arya vihaselt, kuid märkas siis, et ülejäänud mehed ei ole tema vastu sugugi nii ükskõiksed, õgides teda oma pilkudega, ning kõige vanem meestest vastas talle. „Tööasjad, preilna.“ „Ah nii,“ kostis Arya, tõmmates parema käega läbi oma juuste ning keerates ühe blondi salgu ümber oma sõrme. „Milline ebatavaline aeg tööasjade jaoks!“ Mees, kes temaga vestlusesse oli lasknud, oli rääkimisviisi põhjal otsustades harilik Venemaa transa – ehk siis transporttööline, mitte transvestiit – ning Arya arvamust kinnitasid tema tunked ja lohakalt pähe pandud mütsilotu. Ka tema kaaslased, kes Aryat huvitatult uurisid, püüdes tõenäoliselt otsustada, palju ta tund maksab ja kas nad saaksid kamba peale raha kokku, mõjusid sarnaselt, kuid tummahammas, kes ei tundunud veel kolmekümnenegi olevat, oli nendest erinev, kandes pikka musta mantlit, mille alt paistis välja tume pintsak, ning hoolikalt viksitud kingi. Arya oletas, et hoolimata oma noorest east on ta selle kamba ninamees või vähemalt piisavalt kõrgel positsioonil, et neile käske jagada, ning tema arvamus sai kinnitust, kui ta kella vaatas ja kõige vanema mehe poole pöördus. „Meil ei ole palju aega. Kui me tahame enne päikesetõusu piiri ületada, peame me kohe minema hakkama.“

„Ohhoo, nii et te olete välismaalt!“ lõi Arya käsi kokku, flirtides häbematult mehega, kellel oli kästud rooli istuda. „Milline tähtis ülesanne nii sarmikaid mehi siia toob, kui küsida tohib?“ Ta astus mehe juurde ja silitas meelalt naeratades tema habet. Grr, vastik, see torkis, aga vähemalt tundus see mõjuvat, sest mees ajas rinna uhkusest kummi. Mis teha, mehed olid kõik ühesugused, näita neile ainult naist, kes nende vastu huvi tunneb ja juba nad sulavad. „Me töötame Ermitaaži jaoks, preilna, ja me...“ „Kas sa ei kuulnud, mida ma ütlesin?“ kähvas noorem mees ning osutas auto poole. „Hakkame minema!“ Kaks meest, kes polnud ühtegi sõna sekka öelnud, ronisid maali kõrvale kaubikusse ja sulgesid selle uksed, noorem ja vanem mees aga istusid autoistmetele ning hetke pärast lülitus auto mootor sisse. Arya sirutas käe välja, et neile järele hõigata, kuid kaubik võttis paigalt ning keeras parkimisplatsilt välja, jättes ta üksi kirikuaeda seisma, kaaslasteks vaid informatsioonikillud, mille ta hankinud oli.

Need mehed töötasid Ermitaažis, mis tähendas, et maal, kui see ikka oli see maal, oli teel Venemaale, kuid Aryal polnud õrna aimugi, kas see saadeti sinna ajutiselt või püsieksponaadiks. Miks just nüüd ja praegu? Tal oli kulunud palju aega ja vaeva, et ennast kiriku vastas sisse seada ja sellel silma peal hoida, kuid nüüd oli see läinud ning ta oli võimetu seda takistama. Iseasi, kas oli üldse vaja, et ta seda teeks, see oli kõigest üks maal, mida üks poiss palju aastaid tagasi nii tähtsaks oli pidanud ning ta oli eset, mida sellel kujutati, omaenda silmaga näinud, aga...
Ta kuulis tasast naeru ning pööras ümber.

Müüriserval istus lopsakate punaste juustega tüdruk, kõlgutades jalgu üle müüriserva ja lehvitades Aryale. „Nǐ hǎo, Arya!“ hüüdis ta. „Mida sa siin teed, Xiǎo Húlí?“ küsis Arya pahuralt. „Ma lootsin juba, et sa hüppasid vette ja hakkasid Hiina poole ujuma, rebane nagu sa oled!“ Tüdruk sisises vihaselt ja sellel hetkel, kui kuuvalgus temale langes, nägi Arya selgesti, kuidas tema kõrvad teravatipuliseks muutusid, kuidas tema nägu ruuge punase karvaga kattus,  kuidas tema küüntest said küünised ning kuidas tema kleidisaba alt pääses välja üheksaharuline saba, mis vihaste põntsudega vastu tänavat lõi. „ÄRA KUTSU MIND SELLE NIMEGA!“ kriiskas ta nii valjusti, et oleks võinud äratada ka surnud, kuid õnneks olid sellesse kirikuaeda maetud inimeste kondid juba ammu ära korjatud, nii et Arya ei pidanud muret tundma. Nuhtlus, kellega ta kokku juhtunud oli, oli tema jaoks hoopis suurem mure. „Hästi, Ai, ma ei kutsu sind selle nimega, aga ma ei saa aru, miks sulle ei meeldi, kui sulle öeldakse, kes sa oled.“ Ai pärisnimi tähendas hiina keeles armastavat, kuid Arya jaoks ei olnud tema iseloom sellise kauni nime vääriline.  Libarebane tõmbas keelega üle oma huulte ning tema groteskne välimus muutus normaalseks, kui ta maha oli rahunenud.  

„Ma tulin just sadamast, ma käisin seal Jalmarit merele saatmas,“ jutustas ta magusalt, nagu oleksid nad Aryaga parimad sõbrannad.  „Mere põhja, tahtsid sa öelda,“ lausus Arya.  Ai nokitses küünega oma hambavahesid. „Mis teha, ma ei suuda meestele vastu panna ja nemad mulle ning selle tõttu mõne organi võrra vaesemaks jäävad. Pealegi on mulle jäänud mulje, et maks kuulub ka inimeste menüüsse, või ma eksin?“ „Ainult töödeldult, mitte toorelt,“ pomises Arya, meenutades õudusega sigade tükeldamisest ja nende kehast erinevate produktide valmistamisest nähtud dokumentaalfilmi. See oli olnud nii jube, et ta polnud lausa kaks päeva liha söönud, aga siis oli nälg temast võitu saanud, sest juurikad ei olnud tema jaoks ikka päris see. Hästi, kui Ai kavatses meeste maksasid kugistada, siis lasku käia, Aryal polnud sellega mingit pistmist, aga see ei tähendanud, et ta oleks pidanud süütute inimeste tapmise koha pealt silma kinni pigistama. Aga praegu polnud tal aega sellel kallal oma ajusid ragistada. „Kui sa pärast sadamast ära tulekut siia jõudsid, siis kas need mehed olid juba kohal?“ uuris Arya. Ai hüppas müürilt maha ning heitis oma käed ümber Arya kaela. „Oo, sa võid selle peale kihla vedada!  Ma märkasin, et sa jälgid neid ja hiilisin nende kannul kirikusse, sest kõik, mis pakub huvi sulle, pakub ka mulle!“ Arya turtsatas, kui Ai oma ninaga vastu tema põske hõõrus. „Mida nad tegid ja millest rääkisid?“ Ai naeris. „Nad võtsid „Surmatantsu“ maha ja arutasid, mitu inimest seda iga päev nägema hakkab, kui see Ermitaažis üles pannakse!“

Arya virutas seda kuuldes rusikaga vastu puust pinki, mille ääres ta seisnud olid, ning vajus sellele istuma, Ai tema süles. Tal oli õigus olnud. Mehed olid viinud endaga ainsa eseme, mis teda aastaid tagasi, kui ta Eestisse oli tulnud, paigale oli sundinud jääma ja ühtlasi ka ainsa eseme, mis sidus teda maailmaga, mille ta maha oli jätnud ning inimestega, kes sellesse olid kuulunud. Nüüd, kui see läinud oli, leidis ta ennast küsimas, kas ta on ennast ammendanud, kuid kaldus eitava vastuse poole. Võrreldes selle tüdrukuga, kes oli saabunud siia riiki kaks kätt pennitutes taskutes, oli ta siin sirgunud küpseks naiseks, kes oli ennast üles töötanud ning kelle elu oli liiga kallis, et sellest kergekäeliselt loobuda. Eestis paigal püsimine tähendas elu, samal ajal kui sealt lahkumine võis tähendada surma ning Arya ihkas üle kõige elada, kuna sellest sõltus rohkem, kui keegi arvata oskas.

„Sa tundud vihane olevat,“ märkis Ai tema juukseid silitades. „Kas kõik on korras?“ „Jah,“ nähvas Arra ning lükkas Ai pingilt maha, suutmata taluda, kuidas libarebane teda puudutab. Nad olid kohtunud ühel soojal maikuu ööl, kui viimased linna poole minevad trammid olid juba lahkunud ning Arya oli äsja oma töö juurest lahkunud, liiga purjus, et sirgelt kõndida. Ta oli parajasti mööda trammiteed ukerdanud, õnnis naeratus näol, kui üks pahupidi silmadega narkar tal kratist kinni haaras ja teda põõsasse hakkas vedama, ent Ai oli puu otsast mehele kaela hüpanud ning otse Arya silme all tema maksa välja rebinud. Tagantjärele mõeldes oleks Arya kindlasti eelistanud selle narkomaaniga lehtede varjus mürada, sest Ai ei jätnud teda enam rahule, leides alati põhjuse Arya teele sattuda, kuigi reeglina hoidsid libarebased nendest, kes nende tõelist olemust tundsid, eemale ning Arya sisetunne ütles talle, et tema tutvus Aiga võib halvasti lõppeda.
Ai pea langes tema õlale. „Sul on teise naise lõhn juures.“ „Olja ja Igor ööbivad täna minu juures,“ selgitas Arya, kellele meenus alles nüüd, et kui ta õue oli jooksnud, oli ta ukse lukust lahti unustanud. „Olja mees peksis neid täna kõvemini kui tavaliselt ning nad otsustasid tema juurest ära tulla, aga naiste varjupaigas olid kõik kohad täis ja neil ei olnud kuskile minna.“ Nii palju, kui Arya teadis, oli Maksim siiamaani lihtsalt siga olnud, aga ta ei leidnud tema käitumisele enam õigustust ja lootis siiralt, et Olja jätab ta maha. Ta ei talunud mõtet, et Igor peab kasvama üles samasuguses perekonnas nagu tema ja ta soovis, et saaks seda vältida, kuid Igor ei olnud tema laps.

Kunagi, kui ta naiste maailmas veel võhik oli, oli ta arvanud, et naiste suurimaks probleemiks on see, et nad ei ole nii intelligentsed kui mehed, kuid praegu oli ta juba targem ning teadis, et naistele said tihti hukatuslikuks nende põhimõtted, mis ei lasknud neil teha seda, mis neile kõige kasulikum oli, näiteks oma värdjatest abikaasasid maha jätta.
Ai kõdistas mänglevalt Arya kõrvalesta. „Vaata, et sa teda endale liiga lähedale ei lase, sa oled minu oma ja ma ei luba sind kellelgi teisel puudutada.“ Tema teine käsi libises Arya põlvele ning Arya virutas talle selle peale kõrvakiilu, mille peale Ai loomus taas kogu oma inetuses välja lõi. Ta urises raevukalt ja ajas oma selja küüru, nagu valmistuks ta Aryat ründama, kuid Arya ei lubanud sellel sündida. „Mina ei luba jällegi sinul end puudutada, Xiǎo Húlí, nii et mine koju, enne kui ma sulle näitan, mis puust ma tehtud olen!“ käratas ta ja osutas tänavale, mille peale Ai haavunult niutsatas, saba selga tõmbas ja põgenes, moondudes tänava lõpus tillukeseks punaseks rebaseks ja kadudes hetk hiljem silmist. Tundes mõõdukat kurbust, et oli sunnitud Aid nii halvasti kohtlema, läks Arra tagasi oma korterisse, lukustas ukse ning vajus väsinuna voodisse, olles enne kontrollinud, et Olja ja Igor magavad sama rahulikult nagu ennegi. Ta libises kiiresti unne, tundes pärast Aiga kohtumist suurt väsimust, kuid tema uni jäi juba teist korda sellel ööl üürikeseks, sest kui ta oma silmad uuesti avas, märkas ta, et Ašera lamab tema kõrval ning tema mustad  juuksed, mis Arya näole ja padjale langesid, lõhnasid päikese, mooniküngaste ja õnne järele.

„Sa oled endale ohtliku austaja leidnud,“ sosistas ta vaikselt. „Kui Ai saab teada, miks teda sinu poole tõmbab ning kes sa oled, võib ta su tappa ja oleks väga halb, kui sinu tund praegu saabuks.“ Ta asetas oma pea Arya rinnale ning vaatas talle oma pruunide hirvesilmadega otsa, tema värelev kogu kardinatest läbi tungivas kuuvalguses helklemas. „Sa pead temast vabanema, Arya, ja võimalikult kiiresti, enne kui ta ka sinu maksa ära sööb.“ Arya sirutas käe välja, et tema kõrist haarata ja teda seni kägistada, kuni jumalanna talle temalt varastatud keha tagasi annab, kuid kui ta silmi pilgutas, oli Ašera läinud ning ainus, mis temast maha jäi, oli Arya voodile vajutatud lohk, mille tema õbluke keha sinna jätnud oli.

Kui ta pärastlõunal kööki suundus, äsja ärganud ja uus valuhoog teda piinamas, olid Olja ja Igor juba üleval ning küpsetasid pannkooke. „Tere hommikust, Arya!“ ütles Olja rõõmsalt, kinkides talle naeratuse, mis oleks võinud olla imekaunis, kui paiste löödud huul seda rikkunud ei oleks. „Kas sa tahad pannkookide juurde moosi või kondenspiima?“ „Kondenspiima,“ haigutas Arya ning kortsutas kulmu, kui märkas traadita telefoni toru köögilaual seismas. Olja tabas tema pilgu. „Keegi Marcus helistas sulle veidi aega tagasi, aga ma ei tahtnud sind üles ajada ja ütlesin, et sa helistad talle tagasi.“
Marcus. Ta saaks Marcusele öelda, et maal on läinud ja küsida, mida ta ette peab võtma. Aga ei. Siiski mitte. Marcus ei teadnud maali olemasolust ja sellest, miks Arya seda tähtsaks pidas. Oli vaid üks inimene, kes sellest teadnud oli ning ilmselgelt ei saanud Arya enam temaga nõu pidada, kuna ta oli üsna surnud. Ta pidi ise otsustama, mida nüüd, kui maal enam Niguliste kirikus ei olnud, ette võtta ja keegi teine ei saanud seda tema eest teha, kuna ta kontrollis ise oma elu või vähemalt mingit osa sellest.

Ta võttis köögilaua taga istet, valis Marcuse numbri ja ootas, vaadates, kuidas Igor, punapõsine seitsmeaastane poisipõnn, lauda katab. Mõne aja pärast tõstetigi toru, kuid hingamine, mida Arya kuulis, oli talle võõras. „Marcus?“ küsis ta ettevaatlikult. „Onu Marcus on juba tööle läinud, aga ma võin talle õhtul edasi öelda, et talle helistati,“ ütles hääl, mis Arya vere tarretuma pani, kuna see elustas temas mälestused, mida ta unustada oli soovinud, ent mis teda mõnikord endiselt unenägudes kummitasid ja karjudes ärkama panid. Tema silme ette ujus blondide juuste ja hallide silmadega nägu, mille omanikuga kohtumine oli tema elule aastaid tagasi palju punast värvi lisanud ning kelle vere tilkumise heli ta mitte kunagi unustada ei suutnud. „Kellega ma räägin?“ küsis poiss ning tema hääl kõlas täpselt sellisena, nagu Arya mäletas, tuues talle kananaha ihule. Ta avas suu, et poisilt küsida, kas ta mäletab, kes ta on, kuid suutis ennast viimasel hetkel takistada ja köhis oma hääle puhtaks, kuna ei olnud mingit lootust, et poiss teda tunneks. „Ütle talle, et Arya Romanova ei saanud temaga enne rääkida ja kui ta minuga uuesti ühendust tahab võtta, saab ta mind alles homme hommikul kätte, kuna ma olen täna öösel kaua tööl.“ „Hästi,“ lausus poiss ja Arya kujutas ette, kuidas ta teisel pool telefoni noogutab. „Nägemiseni.“

Poiss lõpetas kõne, kuid Arya istus veel tükk aega paigal, telefon käes, ning vaatas tuimalt enda ette, meenutades, mida Marcus talle temast rääkinud oli ning langetas pea, nagu valmistuks teda leinama. „Või et Jeremiah Oakheart...“ pomises ta oma kõhtu silitades, silmade ees  tema beebipildid, mille Marcus talle saatnud oli ning millel kujutatud tilluke tekkidesse mähitud pamp oli seitsmeteistkümne aastaga kahtlemata suureks kasvanud. Kevadel oli Marcus saatnud talle ka poisi põhikooli lõpupildi, kuid ta oli keeldunud seda vaatamast, kartes, et sarnasus on liiga ilmne ning olles tema häält kuulnud, oli ta sunnitud tunnistama, et see ei olekski saanud teisiti olla.  Ta hakkas masinlikult oma pannkooki sööma ja ei märganudki, et Olja oli kogemata kondenspiima asemel sellele ikkagi moosi peale pannud.

Hehe

Suurepärane, ma hakkasin juba muretsema kas sa oled liiga busy, et seda juttu edasi kirjutada

Kuidagi palju lehekülgi on tulnud kahe osa kohta

Viimasel ajal olen ma kõikide oma juttude jaoks natuke liiga busy olnud, aga see olukord muutub varsti, kuna mind ootab ees veel ainult üks eksam (eeldusel, et ma selle läbi saan, kuna ma ei ole sugugi kindel, kas suudan Araabia-Iisraeli sõdade kronoloogia ja kõigi 21. sajandi Ameerika presidentide nimed endale pähe õppida. Lähiajaloo eksam peaks olema silmaringitest, aga mul on silmaring valedes asjades)

Järgmise nädala alguses saab arvatavasti juba uue osa ning see peaks andma rohkem peamurdmist kui eelmine osa, milles ma kogemata Eesti ja Ameerika ühte ajavööndisse paigutasin, aga selle pärast ära parandasin

Yaaaaaaaaaaaaaaaaaay


Made my day

Mõned märkused selle osa kohta:

Samuel P. Huntington oli oluline USA politoloog, kelle olulisim teos on "Tsivilisatsioonide kokkupõrge".

USA ei kavatse esialgu (või pigem mitte kunagi) Kyoto protokolli ratifitseerida, aga kuna selles jutus on aasta 2027, võin ma teha näo, et ta muutis meelt.

Urbanus IX ei ole päris paavst, aga ma ei usu, et Benedictus XVI sellel ajal veel elus oleks.

Selle osa lõpu seletab ära järgmine osa, milles saate teada, keda Leoni jutt kõige rohkem mõjutab. Tema tegelaskuju loomine oli päris lõbus, aga ta ei tulnud kahjuks nii psühhopaatlik, nagu ma tahtnud oleksin

Enjoy!
**

3.

Bernardo Torelli seisis peegli ees, ühes käes pardel ja teises käes vatipadi, ning surus selle haavale, mille ta äsja enda lõua sisse lõiganud oli. See polnud tal esimene kord ennast sel moel vigastada, kuna ta oli juba sellises vanuses, et ta käed värisesid tunduvalt rohkem kui paigal olid, kuid ta ei teinud sellest erilist numbrit, sest seni, kuni ta veel päris surema ei hakanud, ei tohtinud ta end sellisest pisiasjast nagu kolm tilka verd küll häirida lasta.  Paari tunni pärast ootas teda ees järjekordne loeng ülikoolis, sest tema kui emeriitprofessori järele oli endiselt nõudlus ja kuigi ta vahel kahtles, kas ta ikka kõlbab enam noorte keskele, polnud keegi teda seni minema ajanud, vastupidi, auditooriumid olid alati pilgeni täis, kui ta ennast puldi taha vedas ja rääkima hakkas. Ja rääkida ta oskas, selles ei kahelnud keegi. Isegi kõige suuremad unimütsid seisid kõrvade peal, kui ta oma suu lahti tegi, sest mitte keegi polnud alates Kyoto protokolli sõlmimisest osanud rääkida keskkonnasäästlikkusest nii haaravalt kui Bernardo Torelli. Ka mitte pärast seda, kui USA aastal 2019 viimaks protokolli ratifitseeris, et saaks teiste maailma riikide ees hea näo tegemist jätkata, sest vahepeal oli tema positsioon ikka üsna tugevalt kõikinud, nagu ka ülejäänud läänemaailma oma, mis käis käis alla just nii, nagu Samuel P. Huntington, tema vana sõber, ennustanud oli.

Tänane päev pidi olema professor Torelli elus päev nagu iga teinegi ehk siis üsna sündmustevaene vahepeal töötava pensionäri päev, kuhu mahtusid lisaks loengu andmisele ka kiiktoolis vedelemine ja raamatu lugemine, tema lemmiktegevused, aga vaevalt oli ta jõudnud pardli uuesti oma lõua vastu suruda, kui kuulis akna avanemise heli ja pööras end järsult ümber, kui  midagi, kõla järgi otsustades kristallist kass, mille tema abikaasa, rahu tema põrmule, talle nende kolmekümnendaks pulmaastapäevaks kinkinud oli, põrandale kukkus ja purunes. Naine vaeseke oli selle leiu üle nii õnnelik olnud, et Bernardol polnud südant talle öelda, et see oli kõige koledam kuju, mida ta näinud oli ja solidaarsusest, mis mingil seletamatul põhjusel oli kestnud edasi ka pärast naise surma möödunud kevadel, oli ta seda koledat elukat aastaid oma puhvetikapi klaasi taga hoidnud, kuid nüüd tundus sellega kõik olevat...
Aga kui see puhvetikapi klaasi taga seisis, ei saanud see ju mitte kuidagi akna avamise tagajärjel katki minna, noomis mees ennast ja oma vana pead, see pidi olema midagi muud, näiteks aknaklaas. Tõenäoliselt oli sissetungija – kes muu see ikka olla võis, kui just tuvid ja oravad teda külastada ei olnud otsustanud ja nad ei teinud seda kunagi, kuna Bernardo polnud mingi Lumivalgeke - , saanud hakkama ainult akna avamisega, mitte aga sealt sisse ronimisega ja seda üritades klaasi ära lõhkunud. Bernardo asetas pardli kraanikausi servale ning hiilis ettevaatlikult vannitoa ukseni, püüdes võimalikult vähe häält teha.

Ta libistas käe oma vöö vahele, et võtta elektrišokipüstol, mida ta alati endaga kaasas kandis, et seda vajadusel enesekaitseks kasutada, sest iial ei võinud teada, millise perverdiga ta kohtuda võis, kuid enne, kui ta seda teha jõudis, läks vannitoa uks lahti ja tema ees seisis kellegi tuttav kogu. Liigagi tuttav. Sellest oli muidugi aastaid möödas, kui nad viimati kohtunud olid, aga kuna Bernardo oli teda alles paar päeva tagasi telekas näinud, ei valmistanud noormehe ära tundmine talle mingeid raskusi ja tema nägemine oli mehele nii suur üllatus, et ta hetkeks paigale tardus ning andis oma ootamatule külalisele võimaluse vaip tema jalge alt ära tõmmata. Ta sai jõulise vasaksirge näkku  ja kui tal pilt uuesti ette tuli, avastas ta, et lebab elutoa diivanil, käed ja jalad kinni seotud. Tema ootamatu külaline istus keset tuba toolil ning vilistas kaasa laulule, mis tuli plaadimängijast, mis oli kuulunud Bernardo pojale Lorenzole ja mida keegi juba aastaid kasutanud ei olnud. Täpsemalt öeldes kuusteist aastat. Veelgi täpsemalt öeldes sellest ajast peale, kui tema poeg Iraagi sõjas surma sai ning tema põrmul, mis Ameerika Ühendriikide lipuga kaetud sargas koju saadeti, sellega enam midagi teha ei olnud.

Word on the street, you got somethin' to show me, me
Magical, colorful, Mr. Mystery, ee
I'm intrigued, for a peek, heard it's fascinating
Come on baby let me see
Whatchu hidin' underneath

What's up your sleeve
Such a tease
Wanna see the show
In 3D, a movie
Heard it's beautiful
Be the judge
And my girls gonna take a vote

Come on baby let me see
Whatchu hidin' underneath

„Sul on huvitav muusikamaitse, professor,“ märkis noormees pead muusika rütmis liigutades ning libistas silmadega üle teleka kohal oleva plaadiriiuli. „Katy Perry, Christina Aguilera, Pixie Lott, Mariah Carey, Hilary Duff...“ „Need on mu poja plaadid,“ ütles Bernardo, tunnistades samal ajal, et jutt oli jumala õige, sest Lorenzo muusika mõjus tema kõrvadele nii, nagu kuuleks ta kedagi nokklooma piinamas. „Sa ei ole ju ometi Lorenzot unustanud, või mis, Leon?“ Leon Wilson pööras ennast toolil ümber ja naeratas. „Ma tegin vaid nalja.  Loomulikult mäletan ma, kes Lorenzo oli, ma ei saaks teda kuidagi unustada...“

Bernardo hammustas huulde, uurides oma tütre Chrissy lapsepõlvesõpra pikal pilgul ning meenutades neid väheseid kordi, mil nad kokku olid puutunud. Leon ning tema vanemad Howard ja Jane Wilson olid kolinud Bernardo kõrvalkorterisse ajal, mil Leon oli kaheksa aastat vana ja kuigi selle oliivikarva naha, pähkelpruunide silmade ja kergelt lokkis mustade juustega poisi ümber hõljus sünge aura, mis Bernardos juba esimesel korral, kui nad koridoris kohtusid, kõhedust tekitas, oli ta lubanud Christianal Leoniga sõbruneda, kuna neljandas klassis õppiv tüdruk oli oma venna surmast väga traumeeritud ning vajas kedagi, kes ta mõtted sellelt mujale viiks. Bernardo abikaasal Marjoriel oli kombeks nunnutada Leoni peaaegu sama palju, nagu ta Lorenzot nunnutanud oli, kui too veel väike oli, kompenseerides suure tõenäosusega sellega oma poja kaotust, ning Leon veetis Torellide juures rohkem aega kui oma kodus,  õpetades Chrissyt Playstationiga mängima, süstides temasse huvi kreeka ja rooma mütoloogia vastu ning vedades tema mööda erinevaid huviringe, et tüdrukule tegevust pakkuda. Kuigi Leon oli Chrissyst kaks aastat noorem, käitus ta tüdrukuga nii, nagu oleks ta tema vanem vend ja iga kord, kui Bernardo tema silmadesse vaatas, tundus talle, nagu vaataks talle vastu keegi, kes on tunduvalt vanem kui see tõsine poiss, kes oli isegi oma vanuse kohta liiga lühike ning kes pidi endale riideid ostma lasteaialaste sektsioonist, kuna muidu kippusid need tema keha ümber lotendama. Selleks ajaks, kui Leon kümneseks sai, oli Chrissy, kes kasvas temast tunduvalt kiiremini, Leonist kolmkümmend sentimeetrit pikem ja Bernardol tekkis juba küsimus, kas Leon jääbki äkki esimese klassi juntsu pikkuseks, kui tema vanemad, kellest üks oli automehaanik ja teine poemüüja, ootamatult oma kodinad kokku pakkisid ja koos omas pojaga ära kolisid, nii et keegi ei kuulnud temast enam midagi, vähemalt seni, kuni ta ühel päeval kõikidesse õhtustesse uudistesse sattus. Ja hommikustesse ajalehtedesse. Kohe mitmeks kuuks järjest.

Ei saanud salata, et suureks saamine oli Leonile hästi mõjunud, ta oli praegu pikemgi kui Bernardo, kes alati oma pikkusega silma oli paistnud, ning tema kunagi kõhetu ja peaaegu tüdrukulik keha oli muutunud lihaseliseks ja mehelikuks, kuid oli üks asi, mis talle kohe kindlasti kasuks ei tulnud ja see oli kurjategijaks olemine. Millega ta õieti hakkama oli saanud? Ah jaa, muidugi, häkkimine, pommi panemine ja vanglast põgenemine. Leon oli ennast ületanud ja ta kahtlustas, et tema sealviibimine oli omaette kirss tordil.
„Mida sa siin teed?“ nõudis Bernardo, olles minevikus hõljumise lõpetanud. „Sa oled tagaotsitav!“ „Kas tõesti?“ märkis Leon kuivalt. „Ma ei teadnudki!“ „Jäta oma naljad,“ palus Bernardo, „ja seleta mulle, miks sa siin oled. Ma pole sind sellest ajast saadik näinud, kui sa neliteist aastat tagasi koos oma vanematega Nashville’i kolisid. Kui sa lootsid Chrissy siit eest leida, siis pean ma sind kurvastama, ta elab juba kolmandat  aastat Pariisis ning...“ „Ole nüüd, professor, ma teadsin ammu, et Chrissy ei ela enam siin,“ lõi Leon käega, pannes Bernardo kulmu kortsutama. „Mis tema prantslasest abikaasa nimi oligi, Jacques Bordelon? Preili Christiana Bordelon ei kõla just halvasti...“ „Kuidas sa seda tead?“ ehmatas Bernardo. Leon muigas. „Mul on omad allikad, kes räägivad mulle kõike, mida ma teada tahan, ja üks neist rääkis mulle sinu kohta midagi väga huvitavat.“ „Ma ei saa aru, millest sa räägid,“ raputas Bernardo pead, suutmata mõista, miks Leon tema tütre kohta nii isiklikku informatsiooni teadis. Nad ei olnud kohe kindlasti ühenduses olnud, nii et millistele allikatele ta vihjas? „Ma arvan, et saad küll, aga pole hullu, juhuks, kui sa tõesti aru ei peaks saama, seletan ma sulle selle lahti. Kas selline nimi nagu Bradley Gray ütleb sulle midagi?“ Bernardo kissitas silmi. „Hetkel küll mitte.“ „Seda ma arvasingi,“ kommenteeris Leon, „kuid kindlasti oled sa kuulnud tema vennast Alexander Grayst.“

Bernardost käis läbi värin ja nähes, kuidas Leoni suu naerule venib, mõistes, et oli reageerinud just nii, nagu Leon ootas, mis tähendas, et tal ei olnud mõtet Leoni väidet eitada. „Jah, ma olen tõepoolest temast kuulnud, aga ma ei mõista, mis tähtsust sellel on.“ Leon turtsatas. „Mulle tundub, et sa oled jäänud tõesti sama vanaks, kui sa välja näed, professor.“ „Ma pole...“ tahtis Bernardo öelda, kuid pidas paremaks suu kinni hoida, sest Leoni väitele oli raske vastu vaielda.  „Palun ära piina mind kauem,“ ohkas ta, lootes, et kui Leon oma jutuga ühele poole saab, seob ta ta lahti ja laseb varvast. Nii jõuab ta ehk isegi veel loengut andma. Muidugi mitte enne, kui ta on politseisse teatanud, et Leon Wilson on linnas. „Las ma räägin sulle kõigepealt, kuidas ma Alexander Gray loost kuulda sain ning siis vaatame, mida sul selle kohta öelda on.“ Leon tõusis püsti, suundus plaadimängija juurde ja lülitas selle välja, et korterisse tõsisemat õhkkonda luua, kuna Katy Perry paabulinnulaul sellele eriti kaasa ei aidanud. „Ma olen kuulnud, et sa oskad oma üliõpilastega väga hästi dialoogi pidada ja mulle meeldiks, kui sa minuga sama teeksid.“

Ta istus Bernardo kõrvale diivanile, nii et vana mees pidi oma põlved krõnksu tõmbama, et temast Leoni madratsit ei saaks, ning seadis end mugavalt sisse. „Kas tead, vangla ei ole üldse selline, nagu ma arvasin. Kui mind sinna saadeti, ja ma olin selle muidugi ära teeninud, sest see, mis ma kokku keerasin oli ikka paras lollus, arvasin ma, et nüüd on mu lips läbi ka. Kõik need õuduslood seebi maha pillamisest ja harjavartest olid päris õõvastavad, aga ma avastasin kiiresti, et vangla on palju huvitavam koht, kui keegi arvata oskab. Kõigepealt pidid nad mu muidugi üksikkongist välja laskma ja selleks läks oma pool aastat, aga lõpuks pandi mind neljasesse kongi ja seal olid mõned päris põnevad inimesed. Bradley oli üks nendest. Kas tead, mille pärast ta kinni läks? Ta pani panka röövides maski pähe, aga unustas kindad ära ja ta saadi kohe kätte! Oleks tal siis rohkem aru peas olnud, eks ole. Igal juhul, ühel õhtul läks meie jutt kuidagi perekondade peale ja ta rääkis, et tal oli vanem vend, kes jäi 2009. aasta lõpus kadunuks. Alguses polnud see minu meelest midagi erilist, inimesi kaob ju pidevalt, aga kui ta mainis, et asjasse oli segatud üks salaorganisatsioon, olin ma üksainus suur kõrv.“ „Vabamüürlased?“ pakkus Bernardo pingutatult  ja Leon raputas naerdes pead. „Ega Vabamüürlased ka igale poole ei jõua. Ei, professor, ta rääkis hoopis ühest teisest organisatsioonist ja ma olen kindel, et sa tead väga hästi, millisest.“ Tema parem käsi libises Bernardo kinniseotud kätele ning ta sikutas tema nimetissõrmest ära rohelise maopeakujulise ornamendiga sõrmuse, mille ta seejärel oma peopessa keerlema pani. „Ma räägin Millenniumi Madudest, mille liige sa oled.“

Bernardo süda jättis löögi vahele ja tema selg kattus külma higiga.
Nii et Alexander Gray ei olnud osanud Millenniumi Madude põhikirja järgida ja suud pidada, vaid oli kõik oma vennale, kelle olemasolust Bernardol siiamaani isegi aimu ei olnud, kõik välja patranud nagu mingi rumal hani.
Ta krigistas hambaid ja Leon võttis seda kui märguannet, et Bernardo ei kavatse seda eitada. „Mul oli alguses tõsiseid raskusi Bradley jutu tõsiselt võtmisega,“ ütles ta. „Ma polnud Vabamüürlaste kohta veel kaugeltki kõike välja uurinud ja järsku tuli ta jutuga, et on olemas veel üks sama iidne salaorganisatsioon, mis eksisteerib ka tänapäeval ja mille eesmärgiks on deemonitega võitlemine, aga vähehaaval hakkasin ma teda uskuma, kuna ta rääkis selle struktuurist nii realistlikult, et tema üldise intelligentsi puudumist arvestades ei saanud see olla väljamõeldis Ükskord mainis ta, et selle organisatsiooni liikmed kannavad erilisi sõrmuseid ja kui ta neid kirjeldas, meenus mulle, et ma olen isegi ühte näinud, nimelt sinu sõrmes.“ Leon pani Bernardo sõrmuse endale sõrme. „Lausa uskumatu, et see on täpselt selline, nagu ma mäletasin. Räägi mulle, kui kaua sa Millenniumi Madude liige oled olnud? Või tead, ära räägi, see polegi oluline, tähtis on ainult see, et sa oled selle liige, sest muidu poleks mul sulle oma plaanist rääkida pooltki nii lõbus.“ „Plaanist?“ võpatas Bernardo ja mõistis alles nüüd, et tema ees ei ole enam naabripoiss, kes ta tütre mustast august välja tiris ja ta naise uuesti naeratama pani, vaid terrorist. Mitte eriti hea muidugi, arvestades seda, et ta oli samamoodi vanglatoidule sattunud nagu Bradley, aga see ei vähendanud tema ohtlikkust. Ehk oli ta isegi natuke hull, sest kui Bradley oli talle tõesti rääkinud kõike seda, mida Alexander Gray ehk Meremadu talle paljastanud oli, oleks tal pidanud olema piisavalt oidu, et saada aru, et Millenniumi Madude olemasolust teadlik olemine võib ta elule kriipsu peale tõmmata. Selle organisatsiooni olemasolu oli hästi hoitud saladus ja kui mõni vendadest koputajaks osutus, tehti talle tavaliselt kiiresti ots peale, nagu ka sellele, kellele ta koputanud oli.

Lausa kahju, et Alexander juba surnud oli, Bernardo oleks ta lobapidamatuse eest hea meelega omaenda kätega tapnud. Ta mäletas kadunud meest üsna ähmaselt, nagu ka seda, mille pärast tema kadumisest erilist numbrit ei tehtud, aga see periood oli olnud Millenniumi Madude jaoks tõeline paleepöörete ajajärk, mil kuu aja jooksul oli olnud võimul lausa kolm Varjude Lordi, nii et kellelgi polnud aega millegi muuga oma pead vaevata. Viimast kolmest, Lawrence Dwyerit, oli enne, kui ta oma noorema venna Jonathani positsiooni hõivas ja ta ära koristas, surnuks peetud, kuna ta oli oma isale Lance’ile jalgu jäänud ja Bernardo oletas, et Alexander ja Tommy Morag, teine vennaskonna liige, kes samuti kadunud oli, olid avastanud tema elusoleku enda jaoks halvimal võimalikul ajal. Ta oli tahtnud Varjude Lordilt selle kohta aru pärida, aga ei olnud seda kunagi teha jõudnud, sest jaanuari lõpuks oli ka tema surnud nagu paljud teised ning tema asemel oli vennaskonna pukki roninud Troy Ilion, kes oli jäänud võimu juurde tänase päevani, olgugi et üks Millenniumi Madude noviitsidest, see, kelle nime just eriti hea sõnaga ei mainitud, oli tema võimu sümboliga vehkat teinud. Selle pärast oli temast saanud tõeline Tead-Küll-Kes ja vahel kahtlustas Bernardo isegi, et ainus, kes tema nime veel mäletab, oli Troy Ilion ise.
Vaid vähesed inimesed olid Millenniumi Madudele nii ohtlikud kui tema ja polnud mingit kahtlust, et Leon pakkus talle suurepärast konkurentsi. Kahekesi oleksid nad võinud lausa Põhja-Korea õhku lasta, kuigi Bernardo oli üsna kindel, et lähiajal kukub see riik nii või naa ümber, kui varblased, keda süüa, otsa saavad ja nälgivad inimesed üksteist sööma hakkavad.

„Sinu plaan...“ alustas ta, tõrjudes oma mõtted geopoliitikalt kõrvale ja keskendudes enda ees olevale probleemile. „Jah?“ küsis Leon huvitatult. „Räägi mulle sellest.“ „See on üsna keeruline, aga oluline plaan ning ma olen selle elluviimiseks viimased kaks aastat iga päev informatsiooni kogunud. Ma tõmbasin kõiki võimalikke niite, et Bradley jutu toetuseks pilt kokku panna ja ma avastasin selle käigus tõe, millest ma poleks unistadagi osanud, tõe saladuse kohta, mis on varjatud veelgi paremini kui Roswelli intsident.“ Leoni nägu lõi särama, nagu oleks talle äsja öeldud, et ta on võitnud miljon dollarit. Ei, pigem miljardi. „Ma tean Samhainshire’i Verise Laupäeva kohta kõike.“
Bernardo tundis, kuidas kõik ta ihukarvad püsti tõusevad ja ta avas suu, et midagi öelda, kuid ei suutnud sundida ainsatki sõna oma lõugade vahelt välja tulema.

Samhainshire’i Veriseks Laupäevaks nimetati 2010. aasta 16.jaanuari, ööd, mil laupäev läks üle pühapäevaks ning ilmastikuolude ootamatu halvenemine, millele teadlased seniajani põhjendust ei olnud leidnud, sünnitas tornaado, mis sööstis läbi linna ja hävitas kõik, mis ta teele ette jäi. Vaid valitud teadsid, mis sellel õhtul tegelikult juhtunud oli, kuigi ka valitutest ei olnud kedagi, kes selle hävingu algust oma silmaga näinud oleks, kuna kõik olid ametis oma elude päästmisega. Bernardo ei mäletanud ühtegi teist ööd oma elust nii selgelt kui seda. Pool tema majast oli sisse varisenud, tuppa sööstvad tormiiilid paiskasid pikali kõik õrnad esemed, mis kildudeks purunesid, vannitoast purskav vesi ujutas üle terve põranda ning kui Bernardo ja tema naine oma tütre sülle võtsid ja ohtlikult rappuvast majast õue sööstsid, nägid nad hiiglaslikku õhupöörist, mis linnaserva suunas liikus, jättes endast maha laastatud tänava ja elud. Järgmisel hommikul toimus Millenniumi Madude erakorraline koosolek, millel selgus, et organisatsioon oli kaotanud oma juhi, 89. Varjude Lordi Lawrence Dwyeri, ning et maailma esimene langenud ingel Morien-Sebiel oli antikristusena uuesti sündinud ning valmis maailma hävitama, kui messias teda ei peata.
Messias, kelle kohta mitte keegi ei teadnud, millal ta maale saabub.
See oli nii suur saladus, et isegi Vatikanile, maailma tugevaimale kristluse kantsile ja kristliku aparatuuri loojale polnud sellest teada antud, kuna nad olid liiga vanameelsed, et aktsepteerida seda, et Piibel on täis vigu, mis inimeste südamed õigelt kõrvale juhivad ja neid teadmatuses hoiavad, ning see, et Leon teadis seda, millest isegi paavst Urbanus IX und ei näinud, oli suurim võimalik katastroof, mida Bernardo ette suutis kujutada.

Millenniumi Maod olid alates Saalomoni templi ehitamise aegadest deemonitega rinda pistnud ja elanud üle ka selle aja, mil Lawrence Dwyer planeeris sõda taevarahva vastu ning kavatses inglid maa pealt, vabandust, taevast minema pühkida, kuid oli üks looduslik vaenlane, kellest pühad vennad, keda kõiki juhtis usk paremasse homsesse ja Jumala riiki, jagu ei saanud ning see oli inimene.
Liiga uudishimulik inimene.

„Isegi kui sa tead, ei ole sul võimalik midagi tõestada,“ ütles Bernardo pead raputades, kuid tema sisetunne ütles talle, et Leon ei ole inimene, kes väidaks midagi ilma, et ta väidetel kate oleks ning kui ta lubab Leonil sellest kellelegi rääkida, hakkab veerema lumepall, mida ei ole võimalik peatada. Leon tõstis oma vasaku käe ja mängis oma kõrvarõngaga, mille küljes rippus indiaanipärane talisman, millele Bernardo varem tähelepanu ei olnud pööranud, kuid mis tundus talle seda kummalisem, et Leon polnud kunagi ehete vastu huvi tundnud, isegi siis mitte, kui Chrissy ta kõiksugu erinevaid kulinaid täis riputas. „Ma arvan, et selles osas oleme me eriarvamusel,“ sõnas ta ning lahkus elutoast, kolistades mõnda aega Bernardo magamistoas ja pistes seejärel pea tema ukse vahelt välja, kõlgutades käes läbipaistvasse rõivakotti pakitud musta ülikonda. „Hei, mis sa sellest arvad, kui ma selle selga panen?“ küsis ta. „See näeb nii uus välja!“ „Ma kavatsesin seda ülikonda oma matuste jaoks hoida!“ nähvas Bernardo ja hakkas rabelema, aga see oli halb mõte, kuna põrand, millele ta kukkus, oli kõva ja tema vana kere polnud just kuigi palju pehmem. „Kas sa ei leia, et mulle võiks vähemalt nii palju väärikust alles jääda, et sa minu matuseülikonda ei puutu?“ „Eks osta endale uus, kui sulle ei kõlba, et ma seda kannan,“ pani Leon vastu, viskas otse Bernardo nina all oma vanad riided, mis nägid nüüd, kui Bernardo neid põhjalikumalt nägi, tema meelest üsna räpased välja, kuna ilmselgelt polnud põgenemine talle kerge olnud, vähemalt mitte nii kerge nagu muld, kui Millenniumi Maod ta kätte saavad, seljast ning riietus mehe ülikonda, mille iga millimeeter oli õmmeldud rätsepa poolt parimast kangast. See oli tüüpiline vanainimese ülikond, milles Leon näis veel noorem, kui ta oli ja Bernardo tabas end mõttelt, kas ka tema oli näinud oma esimesel tööpäeval ülikoolis välja sama noor ja roheline kui Leon praegu.
Ülikool. Pagan. Ta oli hiljaks jäämas.
Ja kuhu Leon ise üldse minemas oli?

„Leon, nüüd, kui sa tõde tead, siis mida sa sellega peale hakkad?“ küsis ta ettevaatlikult, kirtsutades nina, kui ta lõug kõnelemisel vastu maad kraapis. Enda arvates oli ta möödunud nädalal üsna korralikult koristanud, aga puru, mis tema lõuga kriipis, tõmbas sellele arvamusele kriipsu peale. „Mida sinu arvates tõega tehakse, eriti tõega, mida inimestel on õigus teada? Ma kavatsen selle päevavalgele tuua, nii et kõik inimesed sellest osa saavad, ja võivad hakata valmistuma selleks, mis neid ees ootab ehk apokalüpsiseks.“ „Leon, kas sa saad aru, et kui sa seda teed, pöörad sa kogu kristliku maailmapildi pea peale?“ küsis Bernardo, aimates paraku vastust juba ette. „Tavaliste inimeste usk Jumalasse väheneb veelgi, kui nad kuulevad, et Jumal on lubanud valeõpetusel oma sõna pähe nende elusid juhtida, ning haritumad nende seast võivad kalduda fanatismi!“ „Sa unustad ühe asja, professor,“ lausus Leon rahulikult. „Ka mina olen fanaatik ja kuigi sa seda kindlasti eitada tahaksid, oled seda ka sina. Lõppude lõpuks kuulud sa ju universaalse süsteemi äärealadele jäävasse fraktsiooni ja kui selle süsteemi eestvedajad saaksid teada, millised uskumused teil on, oleksite te nende silmis samasugused kahjurid kui mina teie silmis. Kas sa mäletad veel, mida hussiitidega tehti?“ „Loomulikult mäletan,“ urises Bernardo, meenutades, kuidas esimesed protestantismi alged Euroopas maa sisse olid trambitud. „Ka sina ei tohiks seda unustada, eriti kui sa kavatsed hakata ühel päeval oma tõde kuulutama.“ „Alates tänasest päevast,“ täpsustas Leon kella vaadates, „ja umbes kahe tunni pärast.“ „Ma pean sellel ajal...“ alustas Bernardo, kuid jäi vait, kui Leoni mõttekäik talle selgeks sai. Ta vaatas tema ametlikku riietust, mis oli teravas kontrastis räbalatega, mida ta varem kandnud oli, prille, mille ta endale ette pani, nimesilti ja nimesilti, mida ta endale rinda sättis...
...nimesilti, millel oli kirjas tema nimi.

Leon kavatses temaks kehastuda, tema asemel ülikooli minna ning kõikidele auditooriumis viibivatele üliõpilastele näidata, milleni tema uurimus teda viinud oli ning see tähendas, et kõik, mida ta ütleb, satub internetti, kuna igal üliõpilasel oli neil päevil ülikoolis kaasas isiklik arvuti ja internet levis õhu kaudu nagu antraks.
Leon kavatses levitada viirust ilma, et viiruse kandijad tervete inimestega otseses kontaktis peaksid olema, sest multimeediavahendid võtsid selle ülesande enda peale ja ei olnud küsimustki, et kui teave sellest, mida Leon häbenemata räägib, laiali läheb, jõuab see kiiresti Millenniumi Madude tuumiku kõrvu ja nad saadavad kellegi Leoni suud kinni panema. Bernardo vaatas teda pikal pilgul, nagu näeks ta teda esimest korda, ja mõistis, et ta oli alati tajunud, et Leon sureb noorelt, juba siis, kui ta teda esmakordselt kohtas. Inglid, kes tema õlgadel istusid, ei olnud mitte kaitseinglid, vaid surmainglid, ning nad sosistasid Leonile kõrva, hoolitsedes selle eest, et ta jõuaks hauda veel enne, kui ta häll jahtuda on jõudnud. Bernardo oli elanud auväärsed kaheksakümmend aastat, Leon oli aga alles mõned aastad tagasi oma teist juubelit tähistanud ja Bernardo teadis, et kui ta tema korteri uksest välja astub, siis kolmandat ta enam ei näe, aga teda ei olnud võimalik peatada, kuna temast kiirgas otsusekindlust, mis oli nii tugev, et tundus õhu võnkuma panevat.

„Kui Millenniumi Maod su tabavad, lähed sa otseteed manalasse,“ üles ta tõsiselt, lootes näha Leoni kõhklemas, kuid seda ei juhtunud. „Ma olen selle võimalusega arvestanud,“ sõnas ta, mängides taas oma kõrvarõngaga, „aga ma ei tagane oma otsusest, kuna seda tehes veaksin ma teda alt.“ „Keda?“ Bernardo teritas kõrvu. Etskae, Leon ei tegutsenud üksi, tal oli kas kaasosaline või ülemus, kes teda koordineeris. Kui ta teda ehk veidi pinnib, saab ta teada, kes see on ja võib hiljem politseile ja oma vendadele organisatsioonist vajalikku informatsiooni esitada...
„Oma jumalannat,“ lausus Leon naeratades.
...või siis mitte.
„Kas sa oled endale pruudi leidnud?“ päris Bernardo. „Ma olen kuulnud, et kaugsuhet on raske hoida, eriti kui üks selle osapooltest istub vanglas, aga...“ „Sa saad minust valesti aru, professor,“ kostis Leon, sammudes Bernardo juurde, astudes talle selja peale, nii et mees valust huulde hammustas, ning heitis diivanile külili, ohates õndsalt. „Ma räägin ainsast tõelisest jumalannast, kes kunagi eksisteerinud on ning kes veel praegugi elab, kuigi inimesed ta ammu unustanud on.“ „Jehoova kõrval ei ole teisi jumalaid!“ ägas Bernardo, püüdes ennast istukile ajada, kuid see ebaõnnestus ning pärast seda, kui ta ennast selili oli rullinud, tal enam enamaks jõudu ei olnud. Leon sirutas oma käe välja ja tegi talle ninanipsu.

„Ma tean, et sul on raske mind uskuda, kuid ma räägin tõtt. Ühel õhtul, kui ma oma naril lebasin ja kuulasin, kuidas Bradley jumala poole palvetas, tundsin ma ootamatult, kuidas minu peale vajus seletamatu raskus ja kui ma oma silmad avasin, oli ta seal. Tema pikad mustad juuksed keerdusid minu ümber, takistades mind liigutamast ja karjumast ja kui ta oli mulle kinnitanud, et ei tee mulle haiget, sosistas ta mulle kõrva, kes ta on ja mida ta minust tahab. Mulle pole kunagi varem elus saanud osaks nii suurt au, nagu tema mulle osutas ja kui ma hakkaksin oma patronessile pettumust valmistama, ei oleks ma seda ära teeninud.“ Tema puudutuses oli midagi kurba. „Isegi kui ma kardan...“ Leon ei lõpetanud oma lauset, vaid tõusis püsti ning vaatas Bernardole sügavale silma. Vanem mees vaatas talle vastu, püüdes näha tema pilgus hullumeelsust, mille olemasolu peale ta juba varem mõelnud oli, kuid Leoni tumedad silmad, mis olid lapsepõlvest saati näinud välja nii, nagu peidaksid nad endas saladusi, tundusid sel hetkel siiramad kui kunagi varem ja kuigi Bernardo tahtis uskuda, et jumalanna, kellest ta kõneles, on vaid tema üksildase hinge loodud illusioon, tabas ta end soovimast, et tema olemasolu oleks tõsi.
Leon istus maha, toetades oma küünarnukid tema kõhule, ning pugistas naerda. „Sa kindlasti arvad, et ma valetan, aga mul oli hea meel sind uuesti näha. Kas sa mäletad seda korda, kui sa minu ja Chrissy kalale viisid ja ma ojja kukkusin ja peaaegu ära oleksin uppunud? Vool viis mu endaga kaasa, aga sa hüppasid mulle järele ja tõid mu tagasi kaldale. Mulle tundub, et ma ei tänanud sind tookord oma elu päästmise eest piisavalt, aga nüüd on mul õige aeg seda teha.“

Tema parem käsi tõmbas vöö vahelt välja püstoli ja suunas selle Bernardo suunas ning samal hetkel, kui mees valmistus kuuli saamiseks, virutas Leon talle relvapäraga vastu vahtimist, nii et ta juba teist korda päeva jooksul teadvuse kaotas.  Kõik tema ümber läks pimedaks ning ühel hetkel hakkas ta kuulma liiklusmüra. Ta püüdis end instinktiivselt püsti ajada, kuid lõi pea ära ja taipas, et on surutud omaenda auto pakiruumi tühjade kanistrite ja tagavararatta vahele ning tema suu täitis tropp, nii et ta ei suutnud tuua kuuldavale piiksatustki, karjumisest rääkimata. Nöörid,  millega Leon ta käed ja jalad kokku oli sidunud, soonisid talle sisse, kui ta rabeleda püüdis ning olles sunnitud nentima, et ta ei ole võimeline end ise päästma, jäi ta paigale ning kuulatas, kuidas autod temast mööda vihisevad, ilma et keegi nende juhtidest oleks aimanud, mida Leon pakiruumis varjab, ning vandus mõttes iga kord, kui auto läbi teeaugu sõites teda ühest pakiruumi servast teise põrgatas nagu palli. Üsna pea hakkas kiirus vähenema ja kui Leon järsult vasakule pööras, mõistis Bernardo, et nad on peateelt lahkunud ja suunduvad elamurajoonist läbi viivale teele, mida mööda otse sõites ja paremale pöörates sai kõige kergemini ülikooli juurde ning tema arvamus leidis kinnitust, kui Leon auto paremale roolis ja siis seisma jättis. Ta võttis auto võtmed süütelukust välja ning avas seejärel ukse, koputades jalgadega vastu maad, nagu püüaks oma kingi puhastada, ning suundus seejärel pakiruumi juurde, kummardudes selle kohale. „Aitäh abi eest,“ lausus Leon, lõpetades oma tänuavalduse, virutas tugevasti rusikaga vastu pakiruumi külge, lukustas seejärel autouksed ning suundus ülikoolihoone poole. Bernardo kuulas tema kaugenevate sammude kaja, tõmbas kopsud õhku täis ja püüdis täiest kõrist kisendada, kuid tema hääl ei tulnud kuuldavale ja ta sulges silmad, teades, et tal ei jää muud üle kui oodata, millal Leonile hingekella lüüakse.

Ta ootas.
Ja ootas.
Ootas kaua.
Nii kaua, et talle tundus, nagu oleks aeg seisma jäänud või liiguks edasi teosammul.

Viimaks kuulis ta politseisireenide  lähenemist, kuid veel enne kui nad kohale jõudsid, paiskus ülikooli uks lahti ning kõla järgi tormasid sellest välja kaks inimest, üks kiirel sammul ja teine kergelt jalgu järel lohistades. Nad peatusid auto kõrval ja ahmisid mõlemad õhku, sellel ajal kui üks nendest, tõenäoliselt Leon, paaniliselt autovõtmeid otsis. „Kurat, kuhu ma need pagana võtmed panin,“ hädaldas Leon ja Bernardo polnud teda kunagi nii ärevana kuulnud, isegi mitte siis, kui ta oli sunnitud koolidirektorile selgitama, et Union Jacki kooli lipuvardasse tõmbamine oli Chrissy, mitte tema idee ja et ta ei poolda Ameerika Ühendriikide uuesti inglise kolooniaks saamist. „Jäta see auto kus see ja teine,“ ütles Bernardole võõras hääl, mis tundus kuuluvat Leonist tunduvalt nooremale inimesele, läbi pakiruumi seinte oli seda raske määrata, „ja lihtsalt jookse. Kui sa otse edasi paned, siis umbes kahesaja meetri pärast tuleb jalakäijate tunnel, mis on liiga kitsas, et autod sinna sisse saaksid sõita. Selle kõige vanem osa on osaliselt laudadega kinni löödud, aga kui sa sealt vahelt sisse pääseksid, oleks sul võimalik...“ „Ma ei saa ilma selle autota minna,“ kähvas Leon viimaks võtmeid üles leides ja auto uksi lukust lahti tehes.  „Siin on midagi, mis on mulle tähtis. Sa oled olnud eeskujulik pantvang, aga meie teed lähevad nüüd lahku. Mul on kahju, et ma sulle su isa otsimise juures abiks ei saa olla, aga...“ „Ma ei jäta seda niisama,“ urises tundmatu ning midagi tema hääles tundus Bernardole ootamatult tuttav, aga ta ei suutnud meenutada, miks. „Tänapäeval on lugematul hulgal viise, kuidas meie sugulust tõestada saaks! Selline sarnasus ei saa olla juhuslik...“ „Ma ütlen sulle viimast korda, et minu andmetel ei ole tal järeltulijaid, ei ehtsaid ega kunstliku viljastamise teel sündinuid, nii et ma välistan selle variandi kohe. Ma ei saa sama öelda tema venna kohta, kes suri jaanuaris, kuna mul puuduvad ühe perioodi kohta andmed, aga...“

Leoni jutt katkes ootamatult, nagu oleks ta hingamiseks pausi teinud, aga juhtunud oli midagi muud, kuna järgmisel hetkel hakkasid eemalt kostma karjed ja Bernardo kuulis, kuidas kellegi keha auto kõrvale maha vajus. Midagi kerget, kõla järgi mingi plastmassist ese, kukkus asfaldile ja järgmisel hetkel paiskus auto õhku, nagu oleks seda pikselöök tabanud, ning maandus katusele. Raisk, nad teadsid, et ta on autos ja otsustasid talle lõpu peale teha, kuna pidasid teda Leoni kaasosaliseks. Nii palju siis vendadevahelisest usaldusest. Kõik Bernardo kondid ragisesid ja tema ninasõõrmetesse tungis kõrbehais, mis ütles talle, et auto põles ja võib iga hetk plahvatada. Hetk hiljem tungisid leegid pakiruumi, noolides kanistreid, milles mees kunagi bensiini oli hoidnud, ja tema püksisääred võtsid tuld. Viimast jõudu kokku võttes kiskus Bernardo ühe käe vabaks, tõmmates selle veriseks, rebis endal tropi suust ja karjus täiest kõrist appi. Tema jalad põlesid ja ta kartis, et see piin ei lõpe eal, kuid viimaks klõpsatas pakiruumi lukk lahti, keegi avas luugi ja tiris ta autost välja, asudes oma jopega tuld kustutama. „Kas teiega on kõik korras, professor Torelli?“ ahmis keegi õhku ja kui Bernardo oma pead kergitas ja oma päästjale otsa vaatas, tekitas nägu, mida ta nägi, temas nii suurt õudu, et ta juba kolmandat korda sellel päeval minestusse langes, olles kindel, et Leon on talle oma hoopidega ajukahjustuse põhjustanud.

Jonathan Dwyer, 87. Varjude Lord, kummardus mureliku näoga tema kohale ja erinevalt viimasest korrast, kui nad Bernardoga kohtunud olid, oli tal seekord pea otsas.

See on see teine tüüp eksole

Jeppadappaduuu

Ma arvan, et võib küll veel elus olla.
Benedictus, ma mõtlen.