Hehee, Karolin, ma kardan, et olen ka ise pooled olulised asjad ära unustanud, nii et pean vahepeal eelmist juttu sirvima, kuna pea pole prügikast ja peaaegu 500 lehekülge teksti ei taha kuidagi peas seista, eriti kui sinna ka kooliasjad peavad mahtuma
Miks see pealkiri sulle nalja teeb, Murtagh? Ega ometi mitte selle vasakpoolse konnotatsiooni pärast?
Ma pean natuke mõtlema, kuidas sulle vastata, Naughty, sest ma ei tea, mis element sulle selle jutu juures võõras tundub, aga ma ise pakuksin, et äkki on asi minu stiilis ja lauseehituses. Igal juhul on tore, et sa minu loominguni oled jõudnud
RRS = Rheon Robertsi Saladus
Selles osas astub teie ette selle jutu esimene peategelane, kellel ei ole vähemalt esialgu Jacksoni ja Arraga mingit pistmist, aga nagu selgub, on ta seotud teiste isikutega, keda ma selles osas mainin ja see võib tähendada tema jaoks nii head kui halba...
Kelly Miller oli oluline mustanahaline Ameerika teadlane
Enjoy!
**
Osa I: Minu armsad luud1.When the Jews return to Zion
And a comet fills the sky
And the Holy Roman Empire rises,
Then you and I must die.
From the eternal sea he rises,
Creating armies on either shore,
Turning man against his brother
'Til man exists no more.Miah Hart seisis Kelly Milleri nimelise keskkooli basseini ääres ja vaatas enda ees virvendavat kloorivett, millest kumasid läbi kergelt kollaseks kulunud glasuurplaadid, ning needis oma teravat haistmist, mis oleks talle kahtlemata politseis tööd võimaldanud. Narkokoerana. Seni, kuni ta veest võimalikult kaugel püsis, sai ta veel hakkama, aga niipea, kui ta üle pahkluu sisse astus, muutusid klooriaurud tema jaoks nii tugevaks, et ähvardasid tal paari minutiga pildi eest võtta ja nii ei jäänudki tal muud üle, kui rohelisel plasttoolil kössitada, põlved keha ligi, ja vaadata, kuidas tema klassivennad vette hüppasid ning aja peale kahte basseinipikkust ujusid, ühe otsa kõhuli krooli ja teise otsa selili. Külmad veepiisad tema nahal panid ta värisema, kuid ta ei suutnud sundida end riietusruumi oma rätiku järele minema, kuna kartis, et mister Bertil Blackeberg, rootsi aktsendiga tolvanist kehalise kasvatuse õpetaja, ainult seda ootabki, et saaks teda tunnist viilimises süüdistada. Õpetaja Blackebergi skandinaavia ajukäärud olid nii põhjamaiselt karged, et mehele ei mahtunud pähe, et kõik õpilased ei olnud füüsiliselt ühesuguse võimekusega ja et kui sa vajasid päevas iga paari tunni tagant süsti, et mitte koomasse langeda, ei saanud keegi sulle ette heita, et ujumises kaheksa kuldmedalit saada ei olnud sinu elueesmärk.
Kui õpetaja Blackeberg kuulis, et Miah ei saa tunnis kaasa teha, oli ta valjusti naernud ning kõigile kuulutanud, et kui Miah kavatseb olla selline plika, on tal valida, kas minna tüdrukute tundi või ujuda siis, kui teised on juba lahkunud, sest kellelegi ei tehtud erandeid. Enda alandamise vältimiseks oli Miah valinud viimase, kuigi ta ei kujutanud hästi ette, kui kiiresti tuleb selleks ujuda, et jõuda veest välja enne, kui ta uuesti minestab, nagu ta juba ühe korra teinud oli. Tema kõri kipitas kopsudesse tõmmatud vee välja köhimisest ja ta püüdis parajasti otsustada, millise maitsega kurgutablette apteegist osta, kui Ian Fong, tema klassi kõige kiirem jooksja, kelle nime igal pool alati viimasena nimetati, kuna õpetaja Blackeberg unustas ta alatasa ära, redelist üles ronis, vee endalt maha raputas, ujumismütsi peast võttis ja Miahile otsa jäi vaatama, nagu ka kõik teised, kes ujulas viibisid, andes talle märku, et tema mihklipäev on käes. „Okei, poisid, tänaseks on kõik! Marss du¹i alla ja ei mingit tilbendamist!“ röökis õpetaja Blackeberg ja pöördus Miahi poole. „Jeremiah Oakheart, tule siia!“ Miah ajas end ohates püsti, krigistades oma õiget nime kuuldes hambaid, ning sammus aeglaselt õpetaja Blackebergi poole, soovides, et pilgud võiksid tappa.
Mitte kellelgi peale tema onu Marcuse, kes teda juba lapsest saadik tundnud oli, ei olnud lubatud teda tema õige nimega kutsuda, kuna Miah kavatses selle ära muuta niipea, kui ta täisealiseks saab, sest see tundus talle mingil seletamatul põhjusel väga vale, kuid sinna oli veel kaks aastat aega ja seni pidi ta leppima, et „Jeremiah Oakheart“ laiutas kõigil tema dokumentidel ning sellega seonduvalt ka kõigi õpetajate keeltel, kes ei saanud aru, mis Miahil küll oma nime vastu on. See oli ju nii ilus nimi, mitte nagu Talula Does the Hula From Hawaii või Made in France. Aga ei, Miah oli otsustanud ja keegi ei saanud teda ümber veenda, kõige vähem õpetaja Blackeberg, kelle näole ilmus irve, kui Miah tema ette seisma jäi.
„Jah, õpetaja Blackeberg?“ küsis ta viisakalt. „Jah, õpetaja Blackeberg!“ matkis mees teda naiselikul toonil, tunduvalt naiselikumal, kui Miahi hääl, mis oli murdunud alles aasta tagasi, seda oli, ning osutas seejärel basseini poole. „Sa tead reegleid, nii et ära arvagi, et ma sulle midagi üle kavatsen seletada, see oleks ainult minu aja raiskamine! Roni puki peale, hüppa minu vile peale vette, aga mitte pea ees, sest see veel puudub, et sa ajupõrutuse saaksid, kui sul seda juba pole, ning uju üks ots kõhuli krooli ja teine ots selili tagasi, kui sa muidugi selleks ajaks juba uppunud pole, sest sind tundes poleks see mingi ime.“ Suutmata solvanguid alla neelata, lajatas Miah oma õpetajale vastu. „Nii et te ikkagi otsustasite mulle reeglid üle lugeda,“ ütles ta oma kõige norivamal toonil ning pani õpetaja Blackebergi lihava näo vihast punaseks tõmbuma. „Kas sa hakkad mulle vastu?“ küsis ta ähvardavalt ning Miah pidas paremaks pead raputada, kuigi oleks meeleldi noogutanud, sest seda ta, pagana pihta, tõepoolest tegi ja pagana pihta, ta oleks pidanud seda tunduvalt sagedamini tegema, sest see õps küll mingit allumist ära ei olnud teeninud. Bertil Blackeberg oli kõrgema kategooria tõbras, kelle jaoks polnud mingi kunsttükk oma õpilasi nutma panna ja kuigi Miah seni veel tema tundides oma pisarakraane avanud ei olnud, oli talle saanud osaks rohkem mõnitamist kui kõikidele tema koolivendadele kokku. Ta ei jooksnud kunagi piisavalt kiiresti, ei roninud piisavalt kõrgele, ei hüpanud piisavalt kaugele ja veni, vidi ning vici olid tema jaoks tundmatud sõnad, mille tähendusest ta ka siis aru ei oleks saanud, kui keegi talle sõnaraamatu näkku kinni oleks löönud. Või noh, vähemalt nii oli mister Blackeberg öelnud, kui Miah eelmisel nädalal staadionil kaugushüpet tehes ninali kukkus ja pärast tükk aega liivateri nuuskas. Jumala eest, see oli kõigest keskkooli kehaline kasvatus, mees ei oleks pidanud seda nii tõsiselt võtma! Keda huvitas, et ta oli kunagi Rootsi armees mingi tähtis nina olnud, nüüd oli ta Ameerikas ja mängis teist mängu või vähemalt oleks pidanud mängima.
Miah seisis platvormile ning võttis sisse hüppamiseks sobiva asendi. Kui mister Blackeberg valjusti vilistas, hüppas ta külma vette ning püüdis võimalikult ruttu basseini teise otsa jõuda, kuid tema vähene jõud vedas teda alt ning selleks ajaks, kui ta kätega seina puudutas ja ennast selili pööras, et hakata tagasi ujuma, käis ta pea juba ringi ja ta suutis vaevu veepinnal püsida, kui pööritus tema üle võimust võttis. Kui ta viimaks alguspunkti jõudis, sirutas ta oma käe välja, haaras rutuga basseini äärest kinni ja tõmbas ennast püsti, nõjatudes vastu seina jahedat pinda ja hingates kergendatult, et suutis oma enesetundest hoolimata hakkama saada, kuid kahjuks õpetaja Blackeberg nii entusiastlik ei olnud. „Neetud, Oakie,“ ütles ta, kasutades hüüdnime, millega ta Miahit kutsus, kui tal eriti halvasti läks, „sa oled nii aeglane, et kui sa hakkaksid kilpkonnaga võidu jooksma, jõuaks ta enne maakera südamesse, kui sa koolimaja uksest välja saad, sa hälvik!“
Miah ei teadnud, mis tema raevuhoo vallandas, kas mehe sõnad või tema toon, mille mõlemaga õpetaja Blackeberg kuust kuusse, nädalast nädalasse, päevast päeva ja tunnist tundi tema enesekindlust oli uuristanud, kuid järgmise hetkel seisis ta mehe ees, ilma et oleks sellele, kuidas ta sinna sai, tähelepanu pööranud ning haaras käega tema kõrist, surudes ta külmale põrandale pikali, nii et mehe ülakeha basseini kohale rippuma jäi. „Oakie...ugh...mida sa...khh...teed?“ ägas õpetaja Blackeberg, püüdes tema alt välja rabeleda, kuid Miah oli temast tugevam ja mees võis vaid abitult väherda, kui Miahi haare tema kõri ümber tugevnes ja tema hingetoru pigistas. Ta tundis endas seda võõrast ja ühteaegu nii omast jõudu, mille olemasolust ta juba aastaid teadnud olid ja hetkeks sähvisid tema silmade ees valguslaigud ja mustad täpid, enne kui pilt tema meeltes veripunaseks muutus nagu tol saatuslikul päeval, kui ta oma vanemad kaotanud oli, tekitades temas tunde, nagu oleks õpetaja Blackeberg samamoodi nagu nemad verega kaetud. Mehe kaelaveen tema pöidla all tuksles meeleheitlikult ja Miah tundis seletamatut ekstaasi, kui taipas, et mehe elu oli tema kätes, kuid enne, kui ta jõudis mister Blackebergi ära kägistada ja seda ta tõepoolest teinud oleks, haarasid kellegi käed temast kinni, mitte üks, vaid lausa mitu paari, ja tirisid ta mehest eemale, jättes ta köhides ja läkastades basseiniveerele lebama.
„Mida sa ometi teed, Miah?“ nõudsid Ian Fong ja Carl Zhang otsekui ühest suust, kui olid ta riietusruumi lohistanud ja puust pingile istuma lükanud. Jah, see küll esimene klass ei olnud, ka mitte kolmas, sest kolmandas klassis olid pingid vähemalt uued, aga riietusruumi pingid nägid välja nii, nagu oleksid need olnud kasutusel külma sõja algusest saadik. „Sa rüvetasid õpetajat!“ ahmis Ian Fong õhku. „See sõna on „ründasid“, mitte „rüvetasid“, parandas Carl Zhang oma sõbra inglise keelt. „Mitte et kellelgi meist midagi selle vastu oleks, et sa seda tegid, sest ta oli selle kindlasti ära teeninud, aga see võib halvasti lõppeda!“ oli ta toetavam, kuid vaid õige pisut. Miah tõstis oma värisevad käed enda ette, vaadates neid sellise pilguga, nagu kuuluksid need kellelegi teisele, mitte temale, ning asetas seejärel mõlemad oma peopesad oma silmadele, soovides, et ei peaks neid kunagi avama.
Õpetaja Blackebergi provotseerimisele järele andes oli ta teinud suure vea, palju suurema, kui mees ise teda provotseerides oli teinud, kuid ta ei suutnud seletada, kust tuli see ootamatu julgus, mis teda tagant oli tõuganud, kui ta sõrmed õpetaja Blackebergi ebameeldivalt niisket nahka puudutasid ja selle külge klammerdusid, tekitades temas vastupandamatut soovi meest haavata, vigastada, sandistada, hävitada, surmata.
Sel hetkel, kui ta mister Blackebergi silmadesse oli vaadanud ja tema hirmu näinud, oli ta tundnud palavat soovi mees tükkideks murda, nii et temast vaid ribad järele jäävad.
„Ma...“ alustas ta, kuid ei leidnud õigeid sõnu, ei Ianile ega Carlile.
Kellegi sammud lähenesid riietusruumile ja kui Miah pead kergitas, nägi ta õpetaja Blackebergi sisse astumas. Mees masseeris oma haiget saanud kaela, millele hakkasid tekkima inetud laigud, ja kuigi tema ilme oli tunduvalt ebalevam kui paar minutit tagasi, vaatas ta Miahit endiselt jälestusega.
„Tule minuga kaasa,“ lausus ta, „direktor tahab sind näha,“ ja kui Miah end pingilt püsti ajas ja käigu pealt rätiku kaasa haaras, tundus talle, et sama hästi võiks ta kohe „Käi persse, Kelly Miller!“ karjuda, ujumispükstes tänavale jalutada ja selle kooliga hüvasti jätta.
**
Walter Strider, Kelly Milleri nimelise keskkooli direktor, istus metallist laua taga ning toksis
näpuga oma tahvelarvutit, olles süvenenud Miahi õpilaskaardi uurimisse ega teinud õpetaja Blackebergi märkamagi, enne kui ta mitu korda järjest rõhutatult köhatas, andmaks direktorile märku, et ta soovib selle vestlusega võimalikult kiiresti ühele poole saada. Ta oli ju ohver, tal oli selleks õigus! „Jah?“ küsis Walter Strider leige huviga, silmad endiselt ekraanil, ja ei tõstnud pilkugi. „Ma nõuan, et see poiss saaks kõige karmima karistuse, mis üldse olemas on!“ nõudis õpetaja Blackeberg vihaselt. „Kui teised õpilased ei oleks vahele astunud, oleks mu lips läbi olnud!“ Ta osutas oma muljuda saanud kaelale ning asetas seejärel oma käed lauaservale, vaadates direktorile karmilt otsa. „Sellisel inimesel ei ole selles koolis kohta!“ „Ma arvan, et selle üle otsustan siiski mina, mister Blackeberg, kui te just minu eest minu tööd ei kavatse hakata tegema, ja ma ei mõista kellegi üle kohut enne, kui olen kuulnud kõikidest asjasse puutuvatest faktidest,“ lausus Walter Strider. „Palun juhatage see noormees sisse.“ Õpetaja Blackeberg krigistas hambid, kõndis ukse juurde ja avas selle, viibates Miahi direktori kabinetti. „Naudi oma viimaseid minuteid keskkooli,“ sisistas ta ja lahkus seejärel, jättes Miahi direktoriga kahekesi.
„Nii, Jeremiah Oakheart, kas sa räägiksid mulle, mis täna sinu ja mister Blackebergi vahel kehalise kasvatuse tunnis juhtus?“ küsis mees isalikult ja pani oma arvuti kõrvale, vaadates Miahile otse silma. „Meil oli üks väike intsident, aga õnneks ei juhtunud midagi hullu,“ pomises Miah, pannes direktori pead raputama. „Turvakaamera salvestise järgi otsustades oli see intsident pigem suur kui väike ja oleks võinud üsna halvasti lõppeda, aga räägi mulle ausalt ära, kuidas asi nii kaugele läks ja ma luban, et püüan leida sellele olukorrale parima võimaliku lahenduse.“ „Kas sellest piisab enesekaitseks, kui ma ütlen, et õpetaja Blackeberg provotseeris mind?“ küsis Miah, lootes näha direktori silmis kaastundevälgatust, kuid Walter Strider jäi jahedaks ja tõsiseks. „Mister Blackbergil on eriline anne õpilastes nende halvimad omadused välja tuua, nagu selgub ka kaebustest, mida ma pidevalt tema kohta saan, kuid see ei ole sinu teole mingi õigustus,“ lausus ta kindlameelselt. „Tänu mister Blackebergi suurepärasele õpilaste juhendamise oskusele on paljud meie kooli sportlased võistlustel senisest paremaid tulemusi saavutanud ja kuigi tema iseloom on paljude jaoks probleemne, eriti nendele, kes ei suuda kriitikat taluda, ei muuda see tõsiasja, et ta teeb oma tööd südamega.“ „Te siis leiate, et tal oli õigus mind hälvikuks nimetada?“ pahvatas Miah, suutmata uskuda, et direktor otsustas olla õpetaja Blackebergi poolt, sest kui kellelegi üldse ülekohut tehti, oli see just nimelt tema. „Ei, ma ei leia seda, aga ma leian, et sul ei olnud õigust teda rünnata,“ sõnas mees viimaks, olles Miahi sõnu pikalt kaalunud, ning asetas oma käed endale sülle. „Minu kohustus oleks politsei asjasse pühendada, aga pärast sinu õpilaskaardiga tutvumist otsustasin ma, et ei hakka seda tegema, kuna mul ei ole tarvis muuta su elu keerulisemaks, kui see juba on. Küll aga ei saa ma sulle rohkem hinnaalandust teha kui hädapärast vajalik, nii et ma pean paluma sul siit koolist lahkuda ja endale mõni teine õppeasutus otsida.“ Miah tundis, kuidas ta suu vett täis valgub ja esialgu ei suutnud ta midagi öelda, kuna direktori sõnade seedimine ei olnud kergete kiilast, aga lõpuks ta mõistis. Ah soo, nii et kõik oligi läinud täpselt nii, nagu ta arvas, talle anti koolist hundipass. „Nii et...“ ta neelatas. „Parandage mind, kui ma eksin. Kas te viskate mu koolist välja?“ Walter Strider noogutas. „Jah, ma kardan, et mul ei ole teist võimalust.“
Miah tõusis toolilt püsti ja mässis rätiku endale kõvemini ümber, otsides vabandusi, millega end õigustada, ning jõudu, et mehe ette põrmu langeda ja temalt andestust paluda, kuid temas tõstis pead uhkus, mis keelas tal seda teha ja sundis teda direktori otsust aktsepteerima, nagu ta oli aktsepteerinud teisi sarnaseid otsuseid. Kui ta oli kolmteist. Kui ta oli neliteist. Kui ta oli viisteist. Miks oleks midagi nüüd, kui ta oli kuusteist, teisiti pidanud olema?
„Aitäh, et mind ära kuulasite ja palun vabandust, et teie aega raiskasin,“ ütles ta mõrult ning kummardas direktorile. „Ma arvan, et leian ise tee välja. Kui teile sobib, jätan ma võtme kapile ette, ma olen kindel, et koristaja toimetab selle hiljem teie kätte.“ „Oota, on veel üks asi, mida ma sulle öelda tahan,“ palus Walter Strider tal veel hetkeks oma kabinetti jääda. „Ma tean, et praegu pole õige aeg seda öelda, aga ma tunnen sulle su vanemate pärast kaasa.“ Ta astus oma laua tagant välja, kõndis Miahi juurde ja asetas oma käed talle õlgadele. „Ma olen kohanud palju noori inimesi, kes on oma vanemad kaotanud, aga mitte keegi neist ei ole seda teinud nii traagilistel asjaoludel kui sina.“
Miah köhatas, tundes, kuidas direktori sõnad teda puudutasid. Need tõid elavalt tema silmade ette päikeselise suvepäeva Prantsusmaal, mil kaks relvastatud maskides meest olid sisenenud Pariisi panka, mis oli pilgeni täis turiste, kes olid tulnud raha välja võtma, kuna kuumus oli paljud linna pangaautomaadid rivist välja ajanud, ning külastajate pihta tule avanud, kui üks telleritest hädanuppu vajutas. Ta pigistas oma käed rusikasse, puudutades sõrmeotstega arme oma mõlemas peopesas, mille olid jätnud kuulid, mis tema kätest läbi läksid, ning raputas pead, püüdes sundida valusaid mälestusi, mis end tema külge haakisid, end lahti laskma. „Ma tänan teid, aga selleks pole mingit vajadust, kuna see juhtus juba aastaid tagasi ja ma olen oma eluga edasi liikunud,“ lausus ta, taganes paar sammu ning sööstis direktori kabinetist välja, ilma et oleks mehega hüvasti jätnud.
Ta lootis, et Ian Fong ja Carl Zhang on endiselt riietusruumis ja et ta saab neile head aega öelda, aga mõlemad poisid olid juba lahkunud ja Miah ei vaevunud seda ka neile pahaks panema. Õigupoolest ei olnud nad ju sõbrad ega midagi, nad rääkisid vahel lihtsalt mõne törtsu juttu ja kirjutasid üksteise pealt koduseid ülesandeid maha, kui neil endal parajasti kõik tehtud ei olnud, aga sellegi poolest oleks olnud tore neile teada anda, et rohkem nad Miahi nägu selles koolis ei näe. Võib-olla oligi nii kõige parem, keskkool polnud kunagi Miahi teema olnud. Mitte et ta selleks liiga rumal oleks olnud, ta lihtsalt ei kuulunud sinna. Iga päev, mil jalad ta kooli vedasid, muserdas teda oma tuima hallusega ning tekitas temas tunde, nagu poleks maailmas ühtegi teist värvi ja ühtegi teist tunnet. Kui onu Marcus poleks olnud veendunud, et Miah peab saama sama hea hariduse kui tema vanemad, kes olid mõlemad ülikooli lõpetanud, ning teda lakkamatult tagant utsitanud, oleks ta juba ammu kutsekooli läinud ja endale mõne ameti õppinud, kuna tühjadest teadmistest tunduvalt enam ihkas ta tegutseda. Ta ei suutnud seletada, miks nimelt, kuid üks osa temast ütles, et raamatust õpitud tarkus ei aita teda elus edasi, vaid muudab ta abituks, ning ta ei soovinud seda.
Oma veekindla käekella alarmi piiksumist kuuldes otsis Miah oma kotist üles väikese musta karbi, tegi selle lahti ning võttis sellest välja peenikese pastapliiatsi laadse pulga. Ta eemaldas selle tagumise korgi, lükkas pulga sisse väikese läbipaistva vedelikuga täidetud ampulli ning tagumise korgi uuesti paika pannud, surus ta süstla vastu oma reit ning vajutas nupule, ignoreerides ebamugavustunnet, mida ravimi nõela kaudu kehasse voolamine temas tekitas.
Naljakas küll, aga ta ei teadnud isegi, mille vastu ta ennast õieti süstis, ainult seda, et see oli mingi tundmatu autoimmuunne haigus, mis oli löönud välja tema vanemate surmast põhjustatud trauma tagajärjel ja mida põdes heal juhul paar inimest miljonist, kui nii paljugi. Tema raviarst doktor Ilion kontrollis teda seisundit igal kuul, et tema tervise halvenemise märke võimalikult vara tabada – paremaks see ju minemas ei olnud, vähemalt nii oli ta aru saanud – ja viimasel ajal olid ta kulmud iga kord, kui ta Miahi tulemusi nägi, üsna kortsus olnud. Kolm aastat tagasi, kui tema ravi algas, oli ta süstinud ennast kolm korda päevas, praegu aga vajas ta uut annust iga kolme tunni tagant ning doktor Ilion oli teda hoiatanud, et see periood võib veelgi lüheneda ja teda võivad tabada haigushood, mille puhul ei ole kooma enam kaugel. Aga ei mingit surma, mitte veel, kui asi nii hull oleks, oleks doktor Ilion seda juba öelnud.
Arvatavasti.
Päris kindel ei saanud selles olla, sest kuigi doktor Ilion oli onu Marcuse sõber, suhtus viimane Miahi arvates temasse iga päevaga üha suurema umbusuga, nagu oleks nende vahelt mingi must kass läbi jooksnud. Tegelikult ei olnud Miah isegi kindel, et nad varem paremini läbi olid saanud, sest enne seda, kui ta onu Marcuse juurde elama kolis, ei olnud ta doktor Ilionist kuulnudki, veel vähem sellest, et ta oli arst. Päev pärast tema vanemate surma oli mees lihtsalt Miahi hotellituppa sisse sadanud, teatanud, et onu Marcus on palunud tal Miahit tema tagasilennul Ameerikasse saata ning pärast seda, kui Miah lennukis tundis, kuidas tal pilt taskusse läheb, oli ta ärganud doktor Ilioni erapraksises, saanud teada, et ta on neli päeva teadvusetu olnud ning et ta on raskelt haige, hõisassaa ja kukimuki. Nii palju siis tema tutvusest doktor Ilioniga, kellest tal enam pääsu ei olnud. Kord oli ta onu Marcuselt küsinud, kas tal ei oleks võimalik arsti vahetada, sest tõsiselt, midagi doktor Ilionis ajas talle hirmu nahka, aga onu Marcus oli vastanud, ehk isegi liiga rutakalt, et ainult doktor Ilion saab teda aidata ja rohkem polnud nad seda teemat puudutanud. Miah ei olnud kunagi lahti saanud tundest, et onu Marcuse ja doktor Ilioni sõprus on vaid fassaad ja et kui poleks teda, laseksid nad mõlemad teineteisele lähenemiskeelu võtta, kuid ta ei olnud sellele kunagi kinnitust saanud.
Süstla ära pannud, korjas Miah oma asjad kokku ning lahkus riietusruumist, suundudes oma kapi juurde ning asudes seda tühjaks tegema. Ta murdis mõnda aega pead, mida teha kooli raamatukogust laenutatud raamatutega, mis kaks kolmandikku tema kapist enda alla võtsid, kuna tal polnud mingit isu neid ise tagastama minna, sest ta ei kujutanud ette, kuidas seletada kooli raamatukoguhoidjale, et ta peab edaspidi kellegi teisega armastusromaanide tegevust lahkama – armastusromaanid või naistekad, nagu enamik neid nimetas, oli Miahi väike kiiks, mida onu Marcus, kes oli aastaid tagasi preester olnud, kuid selle ameti hüljanud ja hoopis taksojuhiks hakanud, talle väga pahaks pani, kuna ei pidanud sellist kirjandust ühele poisile sobivaks - , ning otsustas need viimaks kappi kellelegi teisele leidmiseks jätta. Ta polnud enam selle kooli õpilane, nii et see oli kellegi teise mure, või kuidas? Vaadaku ise, kuidas Barbara Cartlandi surematu looming riiulitele tagasi saab, tema ei kavatsenud oma jõudu selle peale kulutada.
Kõik asjad kapist oma kotti ümber pakkinud, heitis ta koolikoridorile, mille iga uks viis ühte klassiruumi, viimase pilgu ning lahkus viimaks, suundudes bussipeatuse poole, aga selleks ajaks, kui tema buss peatusesse veeres, tundis ta, et ei suuda koju minna ja onu Marcusele silma vaadata, sest vaene mees oli temas ilmselt juba niigi pettunud. Lõppude lõpuks ei olnud see Miahi jaoks esimene kord koolist välja lennata, vaid juba neljas, ja ta kahtles sügavalt, et mõni kool teda veel pärast seda vastu tahab võtta, sest Kelly Milleri nimelisse keskkooli pääses ta samuti vaid seetõttu, et selle kooli eelmine direktor oli onu Marcuse tuttav ning otsustas talle teene osutada, teene, mille kordumisele Miah enam loota ei saanud.
Mis seal ikka, kui ta endale enam uut kooli ei leia, läheb ta tõepoolest puitmajade restaureerimist õppima ja onu Marcus olgu selle koha pealt vait.
Miah heitis pilgu oma kellale ning avastas, et veel ei olnud isegi mitte keskpäev. Onu Marcus töötas argipäeviti kaheksast viieni ning ei pidanud jõudma koju enne kella kuut, mis tähendas, et Miah saab temaga rääkida alles õhtul ning ta otsustas, et koju minekuks on liiga vara, isegi siis, kui ta peaks võtma kätte ja otsustama valmistada seitsmekäigulise õhtusöögi, et oma onu lepitada ja talle selgitada, et alati tuleb elu helgemat poolt vaadata. Zach oskaks teda kindlasti aidata...
Aga muidugi, Zach, tema seltskond oli just see, mida Miah praegu vajas.
Tund aega hiljem seisis ta ülikooli värava ees, togides laisalt tossuninaga lahtist tänavakivi ning vaadates otsiva pilguga ringi, kuni märkas Zachi ja tema sõpru endale lähenemas. Zach ja Miah olid alates sellest ajast, kui Zachi perekond Aafrikast Ameerikasse kolis, naabrid olnud ja kuigi Zach oli Miahist kaheksa aastat vanem, oli talle alati meeldinud temaga koos aega veeta, olgugi et Zachi noorem õde Sasha teda silmaotsastki ei sallinud, ilmselt selle pärast, et nad Miahiga alati mänguasjade pärast kaklema läksid. Zach oli ainus, kes toetas Miahi ideed keskkoolile käega lüüa ja leidis, et kui Miah tahab kutsekasse minna, peab ta seda ka tegema, aga Miahil polnud kunagi piisavalt selgroogu olnud, et oma soove oma vanematele kuuldavaks teha ja pärast nende surma oli tema jaoks nende tahte vastu võitlemine aina võimatum kuni praeguse hetkeni, mil see, mida ta ise teha tahtis, oli saanud ainsaks mõeldavaks variandiks, kuna kõik teised uksed olid tema ees sulgunud või vähemalt tundusid seda iga hetk tegevat.
Zach ei märganud alguses Miahit, kuna ta oli liigselt süvenenud oma pihuarvutist uudiste lugemisse, nagu ta igal vabal hetkel tegi, aga kui nad juba peaaegu kohakuti olid jõudnud, tundis ta oma sõbra ära ja lehvitas talle rõõmsalt. „Hei, Miah, mida sa siin teed?“ oli ta imestunud. „Kas sa koolis ei peaks olema?“ „Kuule, ei peaks, oli selline niru hommik,“ kohmas Miah, vaadates Zachile alt üles ja tundes end oma üle kahe meetri pikkuse eebenikarva naha ja karamelljate juustega sõbra kõrval tõeliselt tillukesena. „Ma räägiksin sulle sellest hea meelega nelja silma all. Kas sul on natuke vaba aega?“ „On küll,“ kostis Zach. „Mul peaks praegu okeanograafia loeng hakkama, aga ma jätan selle vahele, sest tunni aja pärast hakkab professor Bernardo Torelli keskkonnasäästlikkuse infotund ja ma kavatsen sinna minna. Torelli võib ju vana krõnks olla, ta sai sellel aastal vist lausa kaheksakümmend, aga sa tead, et ma jumaldan teda. Kas lähme võtame ühe kohvi?“ küsis ta ülikooli söökla klaasseinte poole viibates. Miah märkas, et Zachi sõbrad olid juba lahkunud, kiirustades arvatavasti okeanograafiasse, mis iganes see siis ka ei olnud, ning noogutas. „See on täitsa hea mõte. Mis siis muidu uudist?“ „Ah et mis uudist?“ Zach pistis oma elektroonilise kaadervärgi enda jope taskusse. „Ma lugesin just, et politsei ei ole Leon Wilsonit ikka veel kätte saanud ja ma ei suuda seda uskuda. See on naeruväärne, kuidas nad tal end üle kavaldada lasid!“
„Värskenda mu mälu,“ palus Miah. „Kes on Leon Wilson?“ „Vandenõuteoreetik, kes häkkis sisse Valge Maja turvasüsteemi ning pani vabamüürlaste Washingtoni peakorterisse pommi,“ selgitas Zach. „Ta mõisteti viiekümneks aastaks vangi, aga tal õnnestus kolm päeva tagasi ühest vanglast teise üleviimisel põgeneda ja keegi ei tea, kus ta praegu on. Paljud väidavad, et on teda näinud, aga siiamaani ei ole ükski neist väidetest veel paika pidanud ja ta on kadunud nagu tina tuhka. Ma ei imestaks, kui ta juba üle Mehhiko piiri oleks putkanud, sest kui illegaalsed immigrandid saavad sealt siia tulla, saavad inimesed ka siit sinna minna...“ „Kas ta on ohtlik?“ küsis Miah, pannes Zachi muigama ning teda õlale patsutama. „Või veel! Aga tühja temast, räägi mulle parem, mis sinu põnevas elus toimub!“ Nad astusid üheskoos ülikooli väravate vahelt sisse ning kumbki ei märganud, kuidas parkimisplatsile keeras hall BMW, millest astus välja maitsekasse musta ülikonda riietatud ruudukujuliste prillidega nooremapoolne tumedapäike mees, kes kandis oma paremas käes suurt krokodillinahast portfelli ning kohendas oma rinnas olevat nimesilti, millele oli kirjutatud MR. BERNARDO TORELLI. „Aitäh abi eest,“ sosistas ta auto pakiruumi kohale kummardudes, andis sellele rusikaga tugeva võmmu, lukustas autouksed ning hakkas seejärel ülikoolihoone poole sammuma, hoides oma vaba kätt pintsaku vahel ja silitades nimetissõrmega püstoli jahedat päästikut.
Pealkiri: RRS: Messia teine tulemine[32/32+epiloog;lõpetatud!] ![RRS: Messia teine tulemine[32/32+epiloog;lõpetatud!] Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
22/4/2012, 18:50
