Unistus

Ma jätsin, aga ikka ei tulnud midagi välja?
oih, mul tuleb see iseenesest
Tore siis

Ma mõtlesin seda otsekõne ja ülesse asja.

Okei, see osa oli juba parem, aga endiselt ikkagi võiksid sa proovida ja proovida natukenegi pikemaid osasid teha, teine sa ütled meile otse näkku, mis juhtub, aga tee natukene salapära.

Täitsa hea jutt muidu!

Vabandused topelt posti pärast! Natu, aga sellisel juhul on kõik ju täitsa hea mina näiteks kuuendas ei saanud protsendist midagi aru, tk-sid tegin ka mingi suvalis protsente pannes.

Mismõttes on kõik täitsa hea??? See on väga ebaaus, et kuuendikud enam ei õpi protsenti ega vaevle nende ülesannete käes, milles mina ja sina eelmine aasta vaevlesime. (Samuti on abaaus see loovtöö)

*Vaatab asjale läbi silmade* mkm, sest meie saime seitsmendas korrata nemad alustavad seitsmendas õppimist, aga meie oskame ja nemad ei saa siis PIIP arugi.

Hmm... see on jh hea . Aga mulle ei meeldi siiamaani see uus õpeprogramm -.-

Mm, ma proovisin, aga ma tahtsin nagu põnevalt lõpetada

Kmk, kui te tahate rääkida, siis paluks pm enda vahel, sest see pole siin jututuba

Sorry, tuupurite jutud lolz, ei tegelt, ma ei õpi eriti mitte pm, PM ikka või msn

4. osa

Lippasin kööki, et tahaksin talle rääkida seda, mis on minu unistus.
"Emps" hüüdsin ma juba viimasel trepi astmel "Ma tahaksin sinuga omavahel rääkida.
"Okei" ja me läksime üles.
"Mm, Saara nägi ... kuulutust, et ..." laususin vaadates maha
"Mis kuulutust? Ahh?" läks ema närvi, talle ei meeldinud, et ma igast kuulutusi vaatasin, sest need võivad olla pettused.
"Ema, rahulikumalt! See on nätleja kuulutus, et otsitakse näitlejat" ütlesin ma juba häält tõstes "Ja ma tahan sinnna minna. See on ju mu unistus."
"Kuule, mõtle rahulikumalt. See võib olla pettus ja ..." oli juba ema väga närvis.
"Ei ole see mingi pettttumus!" karjusin ma juba täiest kõrist ja jooksin oma tuppa. Panin veel ukse lukku, et mind keegi ei segaks. Istusin ukse ees ja mõtlesin, et ma võiks juba 18 olla.
Ma läksin voodile ja võtsin telefoni. Helistasin Saarale. Ta ei võtnud vastu. Oli kurb. Ma läksin teki alla ja tegin ühe pisikese uinaku.

Ärkasin vanaema äratamise peale.
"Amanda!" karjus vanaema ja raputas mind. Tegin vaikselt silmad lahti. Vaatasin kella. Kell oli kuus hommikul.
"Misasja? Ma magasin terve öö?" Mul pole õpitud ja ma ..." hakkasin juba kotist asju võtma kui vanaema mu õlgatest kinni võttis. "Rahu!" lausus ta.
"Mis rahu? Ma saan kahe? Saad aru?" olin ma juba vanaema peale häält tõstnud.
"Ma helistasin eile õhtul su õpetajale ja ütlesin, et sa oled haige" rääkis vanaema nii hea häälega.
"Kas ma ei pea kooli täna minema?" ei saanud ma aru "Miks sa ütlesid, et ma haige olen?"
"Ma teadsin, et sul on õppimata ja ..."
"Mis?" pärisin jälle arusaamatuses.
"Ahh, ei midagi" naeratas vanaema.
"Aa, okei" tegin võlts naeratuse.

Läksin alla, emat polnud kuskil. "Huh" tundsin kergendust.
"Kuule, ma jään siia veel mitmeks päevaks" rääkis ta jälle nii mõnusa häälega "ega sul midagi selle vastu pole?"
"Ei, mis sa nüüd" tegin jällegi võlts naeratuse.
Vanaema läks kööki ja tegi pannkooke, senikaua mina pesina hambaid, juukseid ja keha.

Varsti olidki pannikad valmis ja ma hakkasin neid endale sisse pugima. Eile õhtul ma ju midagi ei söönud.
Natukese aja pärast tuli alla ka ema. Kui ema kööki jõudis jooksin oma tuppa. Panin tressikad selga ja hakkasin välja minema kui kuulsin ema ja vanaema vestlust

"Ma ei taha oma tütrega ära leppida aga kuidas? Ma ei taha, et ta näitlejaks saaks" kuulsin kuidas ema kurva häälega rääkis.
"Aga sa pead seda lubama, muidu sa ju temaga ära ei lepi" lausus seejärel vanaema.
"Mõtle, kui see on mingi pettus ja ta on nii noor ka, vb teda ei võetagi filmi" ema oli ikka veel sama hääletoonil
"Nojah, vb sul on õigus" oli ka vanaema selle vastu.
"Aga ikkagi kuidas ma temaga ära lepin?" küsis seejärel veel murelikumalt, kui enne.
Ja nüüd ma jooksin alla, et õue minna. Panin saapad jalga ja hakkasin jooksa tundmatus suunas.

Varsti nägin mingit kuulutust. Näitleja kuulutus. "Mhh, mu ema ei saa minu unistust täita" kurvastasin.
Hakkasin tagasi jooksma, järsku komistasin kellegile otsa ja see oli üks poiss, kes oli nii lumine kui lumine.
"Oii, vabandust, ma ei näinud teid!" vaatasin poissi silmadesse ja ta tundus kuidagi tuttav
"Heii, kas sa ei mäleta mind?" see hääl oli kuidagi tuttav, aga mitte nii tuttav.
"Ee-ee, mis su nimi on? Äkki siis tuleb meelde" ma ikka mõtlesin, kust ma sind näinud olen
"Minu nimi on Henry" vastas poiss nii et tuli kohe meelde.
"Ohh, sina, tsauu" ja kallistasin teda
"Ee, kuidas läinud on?" päris Henry
"Ahh, mitte kuidagi, eile läksin emaga riidu. Tead küll, minu unistus on näitlejaks saada aga ema ei ole sellega nõus. Ja täna kuulsin, kuidas ema ja vanaema rääkisid. Ja nüüd on vanaema ka sellel arvamusel, mis emagi" rääkisin, kui nägin lõpuks et lund hakkas sadama.
"Kuule, siis on küll jamad lood. Kuule, lähme siia samusesse kohvikusse, siis räägime edasi" näitas Henry käega Rõõmuralli kohviku poole.
"Muidugi!" nõustusin ma.

Kohe, kui kohvikust sisse astusime, tuli niii head lõhna. Me võtsime ühe laua akna ääres.
"Nonii, ma teen välja" naeratas poiss.
"Ega mul rahagi pole kaasas" irnusin ma nagu mingine hobune.
"Kas sul on kõht tühi?" päris Henry
"Ei, ma alles sõin pannkooke, kodus. Vanaema küpsetas" naeratasin jälle.
"Niiet, vanaema elab teie juures jah?"
"Ei, ta lihtsalt jääb mõneks päevaks" proovisin nii vähe rääkida, aga mulle tundus, et see Henryt ei seganud.
"No võtame siis mõned joogid? Ma võtan apelsiinimahla" ning ta plaksutas käsi, et kelner meie juurde tuleks.

"Nii, minule paluks üks apelsini mahl ja sellele daamile ..." nüüd näitas ta käega minu poole
"Mulle paluks ee... segumahl" naeratasin.
"Sööki ei taha?" küsis kelner
"Ei"vastasin ma juba kiiruga.
Natukese aja pärast toodi meile mahlad ning me tänasime.

Varsti olid meil jutud räägitud ja joogid jootud, hakkasime ära minema.
Henry plaksutas jälle kõrgel käsi ja otsekohe, tuli meie juurde see sama kelner. Pikkade blondide juustega ja rosinate silmadega naine.
Läksime õue, lund oli igalpool.
"No, tore oli. Näe võta mu number!" ütles Henry ja andis mulle mingi paberi.
"Ok, tänan. Kui ma tahan helistada, siis helistan" ja lehvitasin poisile, kes vaatas minu poole.

Jooksin tagasi koju. "Uu, kas kedagi on kodus?" hüüdsin ma, mul ei olnud meeles, et me oleme emaga riius.
Ma kehitasin õlgu ja läksin oma tuppa.
Minu toas aga istus voodi peal kaks ilusat tüdrukut.

---
No, kas nii pikk siis?

Miks sa mind appi kutsud ???

Aga mina olen täitsa nõus, ma ka punnitasin ning ma olen ka täitsa nõus, et se kommentaar teeb haiget, eriti see koht kus sa ütlesid, et sellel jutul pole sära.

Liiga plaju lihtlauseid ja dialoogid on liiga palju koos ehk siis ühes lõigus, see ei meeldi mulle. Enda poolt ma ei oska mitte midagi lisada, sest Mezilane ütles juba kõik ära. (Miks mulle midagi ei jätnud ???)

Kindlasti jätka, ma usun, et see jutt läheb paremaks . Järgmine kord jätta endale kõik see Mezilase ja teiste öeldud omale kõrva taha ning kirjuta.

Harjutamine teeb meistriks

Jaa sa kirutasid õigesti väga hästi kuuandas õppitud. Järgmine kord jätta mulle ikka kaa midagi kui on mida jätta

Mmm, ma võtsin küll selle sinu postituse ette, aga jälle ei tulnud midagi välja
Ja tavaliselt, kui mul midagi ees on siis tuleb halvem välja
Kui teile see jutt ei meeldi, siis ei pea te ju lugema.
Muidu mu ühele sõbrale küll täiega meeldib

Ja, palun, kui te tahate rääkida millegist siis PM's või Blogis või ükskõik kus, aga mitte minu jutu teemas. Palun. Öelge, kui ma liiga kuri vms olen. Mul pole täna hea olla. Haige

No, okei, ma proovin pärast uue osa ära teha.

Kui ma kellegi kommentaari ette võtan, siis mul just tuleb rohkem vigu.
Sellepärast mul lähevadki jutud halvemaks.

Aga muidu uus osa!!

5. osa

Minu toas aga istus voodi peal kaks ilusat tüdrukut. Seal istusid Saara ja tema pool õde Suzanna.
Suzannal oli täna ilus kollane, sädelev kleit ja valged sukad jalas. Saaral oli nii musta kui ka hallika värvusega teksad ning erkvärvidega maika.
"Tsauu!" kostis kohe Saara hääl ja ta otsemaid sadas mulle sülle.
"Eem...Tsau! Ega te mind kaua pole oodanud? Ja mis teid siia tõi?" naeratasin. Kuigi ma arvan, et ma ei teinud väga ilusat nägu.
"Eiei, me tulime niisama külla" tegi ka Suzi suu lahti. Ta hääl oli nii nunnu, nagu mingil Barbiel. Ma tean, et see on naljakas.
"Ookei" naeratasin jällegi, silmad Suzanna kleidil. "Kust said?" küsisin pärast kahekümne sekundi olnud vaikust, et ta aru saaks, näitasin näpuga veel kleidile.
"Haha ... Õe väikseks jäänud kleit" naeris Suzi.
Suzanna on Saarast 3 aastat noorem.
"Sorry, et teid segan, aga siiski, me mõtlesime Suziga ..." naeratas Saara. "Et me võiksime laupäeval koos linna minna" nüüd naeratas ka Suzanna.
Vot nüüd sain aru, kui sarnased nad olid. Mõlemal olid naerukurrud (?) ja näojooned sarnased.

Nädal läks nagu mõni sekund.
Esmaspäeval sain kaks nelja. Üks neli oli mate ja teine loodus.
Teisipäeval sain ühe viiie. mate kontrolltöö.
Kolmapäeval sain ühe nelja ja ühe kolme. Nelja sain inglises ja kolme eesti keeles
Neljapäeval oli muusika, mida meie terve klass vihkas. Sain viie. Nootide kirjutamise eest.
Reedel oli neli tundi. Sain käsitöös viie.

Koju jõudes nägin, et emat polnud. Ma nimelt terve tee mõtlesin, kuidas ära leppida, ning mul oli üks plaan varuks.
Viisin koolikoti oma tuppa voodi peale. Ema oli mulle uue tekikoti pannud. Lilla, lilledega.
Paitasin ukse praokile ja nägin, et ema oli mingit raamatut lugenud ning magama jäänud.
Ma võtsin temalt raamatu ära ja tõin elutoast õhukese teki.
Panin ukse vaikselt kinni, ja läksin raamat kaenlas oma tuppa.

Oma toa aknast paistis aknast sisse ilus, kollane valgus. See oli päike.
"Oo, homme võiks sama ilm olla" laususin ma rõõmustades ja tegin akna lahti.
Lükkasin koolikoti maha ja läksin pikali voodi peale.

Kui ma raamatu lahti tegin, kukkus hulganesti igast pabereid välja.
Seal oli ... NÄITLEJA KUULUTUS!
"Võibolla ta tahab mulle üllatust teha, viin raamatu tagasi voodi peale" sosistasin, nagu keegi oleks veel mu toas.
Tõusin püsti ja sibasin vaikselt ema tuppa.

Panin uuesti vaikselt ukse kinni, kuni kõht korises.
Läksin alla, kööki. Tegin kapiukse lahti ja seal oli kana. "Teeksin täna kana, meile mõlemale!" naeratasin.
Niikaua kuni kana küpses ahjus, vaatasin ma telekat.
30 minutit hiljem kuulsin ülevalt kobitsemist.
Jah, ema tuli. Ta istus minu kõrvale ja alustas rääkimist.
"Kuule, anna andeks. Sul on õigus mu peale vihane olla" sain ema häälest aru, tal oli nututilk (?) kurgus. Ning ta võis igal hetkel nutma puhkeda.
"Sa võid näitlejaks hakata, aga sa saaksid väikese osa, muidu su kooliasjad jne, jäävad tegemata"
"EMA, KAS SA TÕESTI LUBAKSID MUL NÄITLEJAKS SAADA?" karjusin ma. Muidugi olin rõõmus. Ma tegin ühe väga tugeva kallistuse.
"Ja palun, lepime ära!" naeratas ema.
"Jaa!" näeratasin vastu.
Varsti tundsin kõrbe lõhna ning siis tuli meelde, kana.
Tormasin kööki ja võtsin ahjust välja kana, mis oli pruun, aga see polnud vist liiga kõrbenud.
Me mõlemad hakkasime naerma.
Kui me sõime, siis me rääkisime tühjast asjast.

---------
Igav?
Normaalne?
Lahe?
ÄGEE?

Naughty, vale - vale.

Kiitlen enne kui kriitikuna jälle tööle hakkan . Mulle tõsiselt meeldis see, et sa oled üritanud. Osa oli iseenesest okei(normaalne). Kui vana üldse see tüdruk on ja mis ta nimi on? Vabandust, aga lihtsalt osas üldse ei mainita tema nime... ja mul pole terve lugu meeles enam.

Kriitikuna tööle hakates norin ma sind lõikude pärast. Lõik koosneb neljast lausest!!! Taon selle sulle ajju kui vaja.
NT!
Peeter sõitis õues jalgrattaga. Jalgratas oli punane ja sellel puudusid abirattad. Peeter, kes oli kuuene, tundis sellest mõnu. Talle tundus, et on nüüd suur poiss. Uhkust täis näoga, sibas väike poiss jalgratta juurde... jne...

Sul on aga lõigud sellised

Peeter sõitis õues jalgrattaga.
Jalgratas oli punane ja sellel puudusid abirattad.
Peeter, kes oli kuuene, tundis sellest mõnu.
Talle tundus, et on nüüd suur poiss.
Uhkus täis näoga, sibas väike poiss jalgratta juurde... jne...

Liiga palju lihtlauseid oli ka. Laused võiksid pikemad olla.
Kirjavigadest tooks esile ainult ühe, mis mulle silma jäi, sest ma lugesin selle kiiruga läbi ja see viga oli pool õde - sina kirjutasid nii, aga peaks olema poolõde. Vastasel juhul oleks tal lihtsalt poolik õde kui sa saad aru, mida ma mõtlen.

Rohkem ei kommenteeri ma midagi.

Head arenemist ja jätka kindlasti.

Ikkagi jäi osa lühikeseks

Sellisel juhul, mõistsin ma lihtsalt kommentaari valesti. Minu viga. Sorry.

Mezilane : Minumeelest on ikka poolõde mitte poolik õde. Poolik õde on kuidagi nii naljakas, et ta on poolik vms
Aga sa ise ka ju kirjutad lõike, kus võib olla ka kaks lauset vms iganes.