Punane Pärl

Sissejuhatus

Meie jutt räägib Jaminest, kes on noor, värske täiskasvanud tütarlaps. Ta elab tädi pärandatud talus, kust ei puudu ka tall, mis on täiesti tühi. Ehk vajaks see täiendust ja Jamine hakkabki käima mööda talusid, et leida see õige hobune. See raamat on seikluslik ja sobib väga hästi ka noorematele lugejatele, kes tunnevad huvi hobuste vastu.
Raamat ei sisalda vägivalda ning see sisaldab palju hobuseid, seiklusi, põnevust ja huvitavaid elamusi, millele kõik kaasa elavad. Head lugemist!

1

Kui Jamine poleks korrapäraselt hinganud, poleks keegi teadnud, et ta elus on. Tütarlaps istus vaikides sohval ning lasi oma mõtetel peast läbi käia. Paar kuud tagasi oli Jamine'i tädi ära surnud ning tüdrukule oma maja pärandanud. Hobused läksid võlgade katteks ning Jaminel, kes midagi neist olenditest ei jaganud, oli neist kahju.
Nüüd seisis sünge tall tühjana ja näis veel süngem, kui ta muidu oligi.
Kuid nüüd... Tekkis Jaminel mõte. No tegelikult tekkis see mõte mõni nädal tagasi, kuid neiu tõesti arvas, et seda polnud vaja rakendada. Aga ilmselt oli.
Jaminel oli vaja hobust. Kasvõi ühte, kes elamut natuke rõõmu ja galopiga täidaks.
Jamine ees oli virn raamatuid. Pealkirjades oli kindlasti üks sõna: „hobune“. Jamine oli võtnud mõtteks lugeda läbi kõik hobusekasvatusega seotud raamatud ja neid ei olnud vähe.
Jamine vahetas lehte ning silmitses sõnu, mis segastena neiu peas tiirlesid. Ta ei saanud mitte vähimatki aru, mida tähendasid suised ja valjad. Veel vähem oskas ta neid seostada hobustega.
Jamine viskas raamatu lauale ja otsustas kõike teha käigu pealt. Kui raske võis ikka olla hobuse kasvatamine. Ehk oleks ta isegi hobusekasvatajalt abi saanud. Vähemalt esialgseid soovitusi.
Nüüd võttis Jamine laua alt ajalehe ning avas kuulutuste veeru.
Otsides kuulutusi hobuste kohta, haaras ta laualt, kollase kohvitassi kõrvalt, nutitelefoni ning leidis lõpuks ka ühe numbri. Selle mobiili sisestanud, vajutas ta rohelist nuppu ja telefon kutsus. Vastu võttis üpris vana hääl. Jamine rääkis kuulutusest ning sai osaks õnnelikust rõõmuhüüust.
„Tore, et selle kuulutuse peale ühendust võtsite. Ma loodan, et Punane Pärl meeldib teile. Kas teile sobiks täna teda vaatama tulla?“
„Ikka,“ vastas Jamine ning naeratas, kuuldes, kui lähedal see aeg oli. Härma talu. Seda talu teadsid ilmselt kõik ja just sealt sai väga ilusaid ning erilisi hobuseid. Ka Pärl võis seda olla.
Jamine hingas sügavalt sisse ning avas autoukse. Ta käivitas auto ning ootas vaikides soojenemist. Lõpuks oli Mitsubishi soe ja sõit võis alata. Juba poole tunni pärast lülitas Jamine raadio kinni ning võttis võtme lukuaugust välja. Tõehetk oli saabunud.
Jamine'le jooksis vastu 40-nendates keskealine daam, kes viisakalt oma külalist tervitas.
„Punase Pärli juurde?“ esitas ta ettevaatlikult küsimuse ning nähes aeglast peanoogutust, kõndis ees ära.
„Tulge siis!“ Jamine astus daami järel tallini.
„Kas... Kas ta on siin?“ küsis Jamine. Naine noogutas ning saatis Jamine talli. Kolmanda boksi juures nad peatusid.
„Muide, mina olen Helene.“ Helene ulatas oma käe Jaminele.
„Mina olen Jamine,“ vastas Jamine kätt vastu võttes.
„Ja see on Punane Pärl. Pikemalt öeldes, The One and Only Red Pearl. Lühidalt Punane Pärl.“ Mära kes boksis seisis oli kaunis. Ta oli kimmeljas ning hirnatades andis ta märku ebamugavast tuulest. Lakk lendles tuule käes ja satikad lendasid ümber kimmelja hobuse. Pärl oli kaunis ja eriline. Vähemalt tundus nii Jaminele.

Asoo. Tõehetk. Ma ise ei tulnud selle pealegi. Kimmelpruun, ma ise ka päris täpselt ei teadnud, muutsin sõna kimmeljaks. Kusjuures, ma ei ole hobusehull. Tahtsin lihtsalt kirjutada sutike... Teistmoodi juttu. Tegelikult on mu ajju levinud raskekujuline haigus, mis näitab, et ma armastan koeri.
Teine osa!


2

Punane Pärl hirnatas. Nii arvas Jamine, kuuldes häält, mis treilerist kostus. Jamine oli kaasa saanud mitu kastitäit Pärli vanu asju ja need pidi ta ka autosse mahutama. Treileri oli naine esialgu kaasa saanud.
Pärl oli tõesti eriline. Selles suutis Jamine tunni aja jooksul veenduda päris hästi. Isegi oma hinda oli hobune väärt ning seda ei olnud vähe.
Kuid oli üks asi, mida Jamine kartis ning see oli kartus selle ees, et äkki ta ei suudagi seda hobust kasvatada.
Lõpuks peatas Jamine auto garaazi ukse ees, kuid naise põnevus ja tuhin olid nii suured, et selle hoone uks tal avamata jäigi.
Vaikides talutas Jamine Pärli talli poole. Tasapisi hakkas neiul koitma, mida tähendavad valjad, suised ja sadul. Hobune hirnatas. Jamine ehmus ja hüppas ehmudes natuke eemale, kuid nähes, et hobune vaid teda lollitada püüdis, patsutas ta tolle koonu ja lausus: „Rohkem mitte mingeid lollusi! Meil tuleb sinuga kahekesi ära harjuda, tüdruk!“ Jamine aju polnud ikka veel jõudnud harjuda nimega Pärl. Seepärast kutsuski Jamine pikakoivalist imetajat tüdrukuks.
Tall lähenes, kuid väga aeglaselt. Lõpuks olid nad siiski päral. Jamine oli viimati talli ära puhastanud. Hallitushaisu selles enam ei olnud ja tundus, et isegi Pärl võis seal hakkama saada. Esimese boksi värav avanes ning Jamine talutas oma kullatüki väiksesse, nelinurga kujulisse, elamusse, kus hobune poole oma elust elama pidi hakkama.
„Oijah!“ ohkas Jamine ja viskas hobusele ette paar sületäit heina. Natuke ka rokka. Vesi oli ilusti künas. Punane Pärl alustas söömist ja joomist. Reis oli teda närviliseks muutnud ning see ajas tal suu kuivaks ja kõhu tühjaks.
Jamine naeratas ja sulges vaikides ukse, teades, et homne tuleb ruttu, väga ruttu![/b]

Sissejuhatuses pani mind kulme kergitama väljend 'See raamat...'. Et nagu mis värk selle raamatuga on?

Muidu oli täitsa okei.

Läks natuke sassi. Tahtsin kirjutada lugu, aga läks raamat. Lugesin samal ajal just ühte raamatut ja siis...
Aga siit tuleb kolmas osa. Ma püüan järgmine teha pikema, sest praegu ei olnud erilist aega.

3

Jamine ärkas hommikul varakult. Sees keeras ning liblikad lendlesid. Kohvi käima pannud, pani Jamine ennast ka riidesse. Suures talus oli päris kõhe ning naine võbises. Punasele Pärlile mõtlemine tõi naeratuse taas näole ning Jamine valas endale värsket kohvi. Väiksed maasikad kaunistasid kruusi äärt kaunilt.
Just sellepärast oli Jamine selle ostnud.
Ühe sõõmuga jõi neiu kruusist kohvi tilgatumaks ja sidus kaela ümber salli. Selga pani ta lihtsa dressipluusi ning nii võis välja minna. Tuul puhus tugevalt, kuid ilm ise oli ilus.
„Omapärane,“ armastas Jamine isa öelda. Praeguseks oli see tark ning nutikas mees mulla all. Kõik tänu joodikule, kes mehele otsa oli sõitnud. Esimene pisar langes maapinnale ja vaikse nohinaga kõndis Jamine talli poole. Ebaaus, mõtles ta ning avas kaks suurt ust.
Pärl hirnatas ja kõndis boksiukse poole.
„Pärl!“ nuuksatas Jamine ja patsutas hobuse koonu. Pärl pani oma pea vastu Jamine põske, tundes, kuidas tüdruk vabanes ja endast kõik välja laskis.
Pisarad kogunesid ja tegid hobune põse märjaks, kuid tundus nagu poleks see isikut häirinud.
„Anna andeks! Sa oled nüüd täitsa märg! Ma mõtlesin oma isale. Ta suri mitu aastat tagasi.“ Pärl hirnatas taas.
Jamine võttis käte vahele heina ja tõstis selle boksi. Samuti tõi ta kaevust vett ning kallas selle künasse.
Koplisse oli vaja hobune viia. Koppel oli värskelt rohtu kasvanud ning Jamine naeratas, nähes kuidas Pärl ennast püherdas. Tal oli vist mugav.
Pärastlõunal hakkas paduvihma sadama. Jamine pani selga paksema kilejope ning kiirustas koplisse, et sealt Punane Pärl ära tuua. Tuul muutus aina suuremaks, nagu ka vihm, mis vastu neiu näolappi kloppis.
Lõpuks olid nad soojas tallis. Jamine istus heintele ning puhkas. Ta raputas ennast, lootes, et märjad riided muutuvad kuivaks, kuid seda need ei teinud.
„Ma saan vaid unistada, kuid mitte loota!“ Jamine vanaema lemmikaforism. See pidi tähendama, et unistused võivad täide minna, kuid lootused mitte. Seda uskus ka Jamine. Lootused võisid olla kui nukrad pisarad, kuid unistused millegi uue algus.