MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalHomeCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Punane kuu [5]

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
AutorTeade
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Punane kuu [5]   26/4/2014, 11:44

Esimene peatükk
Aasta 1998
Kell lõi kaksteist ja nagu ka kõik inimesed, eriti väiksed lapsed nagu Sandra, pidid juba magusas unes olema, kuid Sandra ei suutnud magama jääda ning kuulis kella, mis teavitas keskööst, siis ajas tüdruk end voodist välja ja avas oma magamistoa ukse. Koridoris oli vaikus, terve maja oli vaikne. Tüdruk astus koridori ja läks kikivarvul vanemate magamistoast mööda ja läks siis trepist alla. Nad elasid suures häärberis ning jah, selle järgi eeldades olid nad rikkad.
Fuajees seisma jäädes jäi neidis vaatama ust, mis oli tema üllatuseks lahti. Sandra läks ukse juurde ja vaatas sealt välja. Öökulli uikamine ja rohutirtsude siristamine olid ainukesed helinad väljas. Sandra hakkas ust sulgema kui märkas liikumist kaugemal, muidugi seda polnud raske märgata, kui kogu kandis helevalget kleiti, öösärki, kui täpsem olla.
"Emme?" küsis Sandra vaikselt ning astus majast välja, hakates minema ema poole, kes polnud teda vist isegi märganud. Tüdruku peas keerles küsimus mida ema tegi sellisel kellaajal väljas. Tundus et ema läks roosiaias oleva istumiskoha poole. Sandra kiirendas sammu. "Emme!" hüüdis tüdruk, kuid naine ei kuulnud või siis ei teinud välja temast, mis oli imelik, ta ema oli enamasti karm reeglite suhtes ja Sandra pidi olema magamas praegu.
Sandra aeglustas sammu, kui ta hakkas kohani jõudma ja peatus ehmunult, kui märkas nüüd seal veel teist inimest seismas. "Ema?" küsis Sandra suurte silmadega ja vaatas meest, kelle pilk kiirelt tüdrukule liikus. Isegi pimedas oli näha mehe nägu, mehe nahk, mis oli kahvatu nagu surnutel. Sandra tahtis, et ema talle vastaks, sest talle hakkas vaikselt hirm naha alla pugema ning iga mööduva sekundiga hakkas talle vähem meeldima see imelik meesterahvas.
"Mine tuppa, Sandra,“ kuulis Sandra viimaks ema sõnu.
"Kas sa tuled ka?" küsis tüdruk lootuses, et ta saab jaatava vastuse.
"Mine, Sandra!" ütles naine valjemalt ja tüdruk mõistis, et midagi oli valesti. Ema hääl oli imelik.
 
Mees silmitses endiselt Sandrat ja viimaks astus naisest mööda ja lähenes Sandrale. "Kaunis. . " ütles mees siidiselt ja tüdruk taganes hirmunult. Ta ei mõistnud miks ema midagi ei teinud ja kes oli see mees. "Sa ei pea kartma, kullake,“ lausus mees rahulikul toonil ja Sandra lõpetas taganemise. "Kes te olete?" küsis tüdruk vaikselt, mille peale mees naeratas paljastades lumivalged ja veatud hambad. Ta astus Sandra juurde ja pani oma käe tüdruku põsele, mis pani Sandra võpatama. Käsi oli jäine, kuid Sandra ei suutnud enam taganeda.
"Jäta ta rahule!" ütles naine, mis peale silmside Sandra ja mehe vahel katkes. Ema hääl oli justkui äratus. Mees taganes Sandrast ja läks naise juurde, võttes temast kinni ja pööras naise Sandra poole.
 
"Ema!" hüüdis Sandra ja hakkas ema ja mehe poole minema
"Ei, Sandra, jookse!" ütles ema, kelle hääl oli paaniline. Sandra ei saanud aru ja ta ei tahtnud emata minna ja siis paljastas mees oma hambad ja lõi need naisele kõrri. Sandra kiljatas õudusest nagu tegi seda ka naine. Sandra oleks pidanud jooksma ja tüdruk teadis seda, kuid ta ei suutnud lõpetada vaatamist. Peagi nirises mööda ema kaela alla veri, mis määris ära ka naise lumivalge öösärgi. Nii mehe, kui ka tüdruku ema silmad olid kinnitatud Sandrale, kes neid õudusega vaatas. Ema silmist kadus aeglaselt säde ja Sandra nägi seda. Lõpuks lasi mees naisel murule kukkuda ja Sandra pistis nüüd jooksu. Pisarad jooksid mööda neidise nägu. Ta pidid isa üles äratama, ta pidi tuppa saama. Sandra viis pilgu enda taha. Mees oli endiselt seal, jälgis teda täiesti rahulikul ilmel. Sandra kukkus komistades, kuid ajas end nii kiiresti püsti kui suutis ning jätkas jooksmist maja poole.
Jõudes lõpuks majja sulges Sandra kiirelt ukse, kuid ta ei osanud seda lukku panna. Hingeldades taganes ta uksest ja pööras siis end ümber ja jooksis trepist üles, minnes otse vanemate magamistuppa. „Isa!“ hüüdis tüdruk nuttes ja läks voodi juurde ning raputas isa, et too ärkaks. Võttis küll aega kuid mees ärkas lõpuks ja vaatas ehmunult Sandrale otsa. „Sandra, mis juhtus?“ küsis mees end istukile ajades ja võttis nutva lapse enda embusesse. „Ema. . ema. . . sa pead teda aitama. . “ nuuksatas Sandra veelgi hullemini nutma hakates. Mees vaatas enda kõrvale. Alexandrat polnud tema kõrval voodis. „Sandra, kus ema on?“ küsis mees tõsiselt ja tõmbus tagasi, et tütrele silma vaadata. „Roosiaias,“ vastas Sandra värisema hakates. „Isa, seal on üks mees. . ta. . ta tappis ema,“ ütles Sandra, mille peale vaatas mees tütart kahtlusega.
„Ole siin,“ ütles isa karmilt ja tõusis püsti ning pani Sandra enda koha peale voodisse ning pani talle teki peale. „Ole siin, ma lähen su ema otsima ja teavitan naabreid,“ ütles mees vaikselt. „Isa, ära mine!“ niuksatas Sandra hirmunult. See, et ta peab üksi olema, oli viimane asi mida Sandra oleks soovinud, olgugi, et ta teadis, et isa peab minema.
 
Järsku liugles aken lahti, mis pani Sandra tugevalt võpatama. Isa vaatas akna poole. „See on lihtsalt tuul, kullake, palun luba, et sa püsid siin,“ ütles isa tütrele uuesti otsa vaadates. Aeglaselt tiris Sandra pilgu aknalt ära ja vaatas isale otsa ning noogutas siis.
„Luban,“ pomises Sandra. Mees noogutas ja läks akna juurde ja pani selle kinni ise kulmu kortsutades, ta ei jätnud akent õhtul lahti. Rohkem aega viivitamata pani mees end riidesse ja lahkus toast.
Möödusid minutid ja isast polnud midagi kuulda. Sandra kartis liigutada, ta kartis tagasi välja minna. Mis siis saab, kui see võõras mees endiselt seal oli? Mis saab, kui ta tegi midagi ka isale? Mõtetest raputas välja teda raksakas, kui aken uuesti lahti läks. Sandra vaatas ehmunult akna poole. Tuult polnud ju kui ta väljas oli või polnud ta seda tähele pannud, igatahes täitis ruumi nüüd jahe tuuleiil, mis tõi Sandra nahale kananaha. Aeglaselt ronis pisike laps voodist välja ja läks akna juurde. Ta vaatas välja ja pimedus vaatas talle vastu. Kusagil kostusid koerte hauked ja inimeste hõiked. Isa oli teenrid üles ajanud. Vähemalt polnud ta üksi. Nüüd sulges Sandra kiirelt akna ja pööras siis end ümber, et minna tagasi voodisse, kuid seda tehes tardus Sandra koha peal.
Tema ees seisis sama mees, kes ema tappis. Sandra taganes vastu akent ja avastas enda ehmatuseks, et ta ei suuda isegi karjuda. Ta vaatas mehele otsa, kes astus talle lähemale. „Sa ei pea kartma, ma ei tee sulle haiget,“ ütles mees ja peatus Sandra ees. Ta tõstis käe ja silus Sandra juukseid ja siis liikus käsi tüdruku kaelale, mille peale Sandra veelgi kangemaks läks. „Sinust kasvab ime kena daam,“ lausus mees siidisel häälel. „Kuid nüüd unusta mida sa nägid ja mine magama,“ need sõnad olid nagu hüpnotiseerivad, sest koheselt tundis Sandra kuidas ta silmalaod raskeks muutuvad ja pea imelikult tühjaks muutus. Ta mõtted, ta hirmud kadusid ning siis muutus kõik pimedaks.
 
13. aastat hiljem
„Sandra!“ Oigasin ja tõmbasin teki üle pea. „Sandra! Ärka üles, me jääme kooli hiljaks!“ üritas Serenity uuesti.
Ma oli kooli täiesti ära unustanud. Täna oli ju esimene september, see suur päev, ugh. „Pagan,“ vandusin ja avasin aeglaselt silmad. „Okei-okei, ma olen ärkvel, Ser, ära paanitse,“ ütles pead vangutades ning haigutasin laialt ja järgmiseks oigasin, mu pea lõhkus mis hirmus. „Mu pea plahvatab kohe,“ pomisesin ja heitsin tagasi voodile pikali.
„Järgmine kord ära mine jooma. . aja nüüd end püsti, ma ei viitsi jälle esimesel koolipäeval peale tunde jääda,“ ütles Serenity ja läks vannituppa.
Vahtisin tuimalt lage, mul puudus soov end üles ajada, kuid tegin seda sellegi poolest.
„Ma vihkan seda. . “ pomisesin pead raputades.
„Lohuta end sellega, et Mike on seal,“ ütles Serenity muigega kui ta vannitoast välja tuli.
„Tead, isegi see ei sunni mind sinna minema, see on täielik piin,“ torisesin ma vastuseks, mille peale Serenity turtsatas.
„Jäta virisemine,“ ütles ta vaid ja tormas nüüd kööki, kus tundus, et ta hakkas koristama.
„Sa ütlesid just, et me jääme hiljaks ja sa hakkad koristama?“ küsisin pead vangutades ja tõmbas endale teksad jalga ning venisin siis vannituppa, kus ma endale külma vett näkku pritsisin ning seejärel hambad puhtaks küürisin.
„Sul läheb nii kaua aega, et ma jõuan selle ajaga terve toa ära koristada,“ märkis Ser ja vaatas nüüd mulle otsa.
„Mida?“ küsis ma pahaselt.
„Lõpeta see torisemine juba ja hakka end kiiremini liigutama, me peame koolis olema kolmekümne minuti pärast,“ ohkas Serenity ja toppis vihiku ja paar õpikut kotti.
„Ma olen valmis juba,“ vastasin silmi pööritades.
„Nii sa küll ei lähe kuule,“ pahvatas Sandra suuri silmi tehes.
Vaatasin ennast kulmu kortsutades. „Mis sel viga siis on?“ küsisin tusaselt.
„Meil on esimene kooli päev ja sa lähed sinna nagu mingi rääbakas, tee vähemalt meik ära, mis su tumedad ringid silme alt ära peidaks,“ vastas Ser pead raputades ja siis kuulsime auto signaali. Poisid olid juba kohal.
 
Ma olin juba unustanud, et mu silme all olid tumedad kotid ja need ei olnud joomisest ega pidutsemisest, need olid magamatusest. Ükskõik kui palju ma jõin, ma ei jäänud magama, kui jäin siis vaid paariks tunniks ja seegi polnud õige magamine, pigem luupainajate käes piinlemine.
„Jajaa, ma tean-ma tean!“ ütlesin ma enne kui sõbranna mulle midagi öelda jõudis ning kadusin uuesti vannituppa. Tegin kiirelt meigi ja jäin siis ennast peeglist vaatama. Jah, ma olin ilusaks neiuks sirgunud, kui poleks neid tumedaid varje mu silme all. Ohates viskasin ripsmedu¹i meigikotti tagasi ja väljusin vannitoast.
„Oh, hey,“ tervitasin Shane, kes üles oli tulnud.
„Tere sullegi, hakkame minema nüüd?“ küsis poiss naerdes, millele Serenity jaatavalt vastas.
„Nagu mul oleks sõnaõigust selles valdkonnas,“ ütlesin turtsatades ja krahmasin oma koti, võtmed ja järgnesin oma sõpradele.


Viimati muutis seda Everleigh (10/6/2014, 13:30). Kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Punane kuu [5]   1/5/2014, 14:08

Teine peatükk
Sõit kooli möödus tavalisel viisil, lärmakalt ja kiirust oli meil rohkem kui lubatud sellel teel. Mina ja Mike istusime taga, Ser ja Shane olid ees. Shane oli roolis, muidugi, tema auto ju. „Teate, kas te saaksite kasvõi viieks minutiks vait jääda?“ küsisin ma viimaks, kui kära liiga valjuks muutus, mis mu peale just kõige paremini ei mõjunud. Viskasin pea kuklasse ja sulgesin silmad, üritades valule mitte keskenduda, mis oli aga ilmselgelt võimatu.
„Mis on?“ küsis Mike murelikult.
Ohkasin vaikselt. „Ei midagi,“ vastasin vaikselt pead raputades.
„Tal on pohmakas,“ muigas Serenity lõbusalt ja vaatas mind pead kallutades, mille peale ma talle jäise pilgu saatsin.
„Jah, Ser, sa oled taaskord oma taibuga meid kõiki üllatanud,“ vastasin ma mürgiselt naeratades.
Sereneti turtsatas pead raputades.
„Ja sina ära vaata mind nii,“ ütlesin ma ja vaatasin Mike poole, kelelle suu muigele läks.
„Ning kuidas ma sind siis vaatama peaksin?“ küsis poiss mind endale lähemale tõmmates. Ma naersin vaikselt ja surusin oma huuled Mike omadele. Meie suudluse katkestas aga järsk jõnksatus ning tundus, et Shane oli kaodanud auto üle kontrolli ja see sõitis servast serva. Ma kartsin et me sõidame välja ning sellise kiiruse juures paneksime päris tugevalt puuse, kui mitte üle katuse.
„Mida kuradit sa teed?“ kõmistas Mike vihaselt, kui Shane oli auto kontrolli alla saanud ja selle tee äärde tõmmanud, suretades seejärel kiirelt mootori välja.
„Ma ei tea mis juhtus, midagi lendas vastu klaasi järsku ja ma tahtsin pöörata, kuid ma kaotasin kontrolli auto üle,“ vastas Shane olle ise sama suures shokis nagu meiegi. Ser vaatas enda ette ega öelnud midagi. „Ser, kas sinuga on kõik korras?“ küsisin ma ette poole nõjatudes. „See oli mingi lind või midagi, see ilmus ei kusagilt välja,“ ütles Serenity ja pöörates mulle otsa vaatama. Noogutasin ja tõmbusin tagasi oma kohale. „Me jääme kooli hiljaks, kas sa suudad sõita?“ küsisin lõpuks Shanelt. „Jah, suudan,“ vastas poiss vaikselt ja käivitas mootori ning võttis kohalt.

Edasine sõit kulges rahulikult. Keegi meist ei rääkinud eriti midagi, see mis juhtus raputas meid kõiki. Mike hoidis mu köest kinni, kuid ma vahtisin lihtsalt aknast välja, soovimata rääkida ega  vastata Mike muretsevatele küsimustele. Mõtlesin Ser'i sõnadele. Mis asi see oli siis olnud? Lind? Kuidas sai lind nii madalal üldse lennata? Ma raputasin pead ja ohkasin. Mul puudusid taaskord vastused. See käis vaikselt juba närvidele.
Kooli jõudes oli parkla õpilasi ja õpetajaid täis. Olin juba unustanud, mis hullumaja siin parklas valitses, kui kool oli. „Tere tulemast Põrgu,“ pomisesin nina krimpsutades ja astusin autost välja nagu tegid seda ka mu kolm sõpra. Kõik vaatasid koolimaja, milleks oli tegelikult suur häärber, mis oli loovutatud koolile. Uhke värk, või mis?
„Noh, me võime end lohutada sellega, et see on viimane aasta siin,“ lausus Mike muigega ja pani oma käe mu pihale ning ma ei suutnud turtsatust tagasi hoida. „Selle lõpetamiseni on meil kõvasti aega, enne seda peame terve aasta kannatama,“ ütlesin ma pead vangutades.
„Sandra, sa oled hullem kui mu noorem õde, isegi tema vingub vähem,“ teatas Serenity naerdes ning me hakkasime kooli poole minema, tee peal juhtunu oli meil nüüdseks peast pühitud.
„Sandra! Serenity!“ kostusid kusagilt meie nimed. Mõlemad vaatasime küsivalt ringi ja nägime siis meie poole tulevat klassiõde. „Hey,“ tervitas Ser klassiõde, mina andis tervituseks lihtsalt kerge noogutuse. Alcyone oli meie klassiõde olnud mõned aastad, kui täpsem olla siis tuli ta meie kooli kaks aastat tagasi. Ser ja mina olime temaga juba samal päeval suhtlema hakanud ja sõpradeks saanud ja siis alles hakkas ülejäänud klass temaga suhtlema. Keeruline värk.
„Ma hakkan minema, mul on mata esimene,“ teatas Mike viimaks ja ma vaatasin kurvalt noormehele otsa. „Ja juba ma igatsen sind,“ ütlesin ma vaikselt ja kurb nägu muutus siis armsaks naeratuseks. „Sa oled julm,“ ütles poiss ning suudles mind õrnalt ja tõmbus siis eemale. „Näeme!“ ütles ta teistele ja võttis suuna oma klassi poole. Mike käis paralleelklassis, ehk siis see oli reaalkallakuga ja mina, Shane, Ser ja Alcyone humanitaaris, mis oli peamiselt keele kallakuga ja esimene tund oli meie kõigi lemmik- inglise keel.
Klassi sisenedes tervitasime õpetajat õpitavas keeles ja võtsime kohad keskmises reas viimastes pinkides. Ser istus nagu alati Shanega siin tunnis ja mina istusin Alcyonega. Jah, loogiline oleks olnud ju, et parimad sõbrannad on ka pinginaabrid, kuid meie eelistasid vahest ka teisi pinginaabreid, muidu oleks asi liiga igav kätte ära läinud. Pealegi inglise keel oli ainus aine, kus me Shanega klassi jagasime. Shane oli osakoormuse peal, või siis kuidas öelda, ta oli eksternõpilane. Ta õppis vaid teatud aineid. Vedas tal, kui aus olla.
Lauda istudes võtsime õppeasjad välja ja jäime rahulikult tunni algust ootama. Terve klass oli sahinat täis ja jutustamist. Esimene päev oli alati õudne olnud. Ma ei suutnud ära oodatagi, mil tund algas, pealegi, mulle meeldis õpetaja Loren, kes oli meessoost ja ütlemata nägus pealekauba. Mees silmitses klassi muigel sui. Tundus, et talle pakkus lõbu, kui klassi õpilased kogunesid. Jah, nad on jälle tagasi piinapingis ning õpetaja oli meie piinaja. Küll on tore.
Lõpuks helises kell tundi ja viimane õpilane sulges enda järel ukse ning istus siis vabale kohale. „Tere hommikust klass,“ tervitas õpetaja rõõmsalt. „Jääge nüüd rahulikuks, vaheaeg on möödas, meie pead on suvejooksul puhanud ja oleme valmis nüüd uueks õppeaastaks,“ rääkis õpetaja enda laua vastu toetades. Minu mõtted aga ei läinud enam tunniga kaasa. Jäin mõtlikult õpetajat silmitsema. Nende koolis oli palju noori õpetajaid, mis tegid selle kooliskäimise huvitavamaks, noored õpetajad suutsid samal tasandil olla, millel olid õpilased, vanematel õpetajatel ei läinud see sama taseme leidmine kuigi hästi.
„. . . lahti lehekülg kuus ja lugege läbi see pisike jutuke ning vihikusse vastake seejärel allolevatele küsimustele,“ andis õpetaja nendele tunnitöö kätte ja avasin ohates õpiku nagu tegid seda ka ülejäänud õpilased.
Tund lõppes uskumatult kiirelt, vaevalt olime peatüki läbi võtnud, kui kell teatas tunni lõppu. „Homseks palun lugeda see jutt lehel kaksteist ja see on jutustada, rahvas, mis tähendab, et te peate sellest rääkida oskama, ma küsin pisteliselt,“ ütles õpetaja Loren, kui õpilased juba end püsti ajasid ja asju kokku panid.
 
„Mis järgmine aine on?“ küsisin kotti õlale visates ja vaatasin nüüd küsivalt Serenityt.
„Majandus,“ vastas tüdruk tüdinult, mis pani muigama muigama.
„Ja me oleme juba tüdinud?“ küsisin irvitades ja üritasin häält manitsevana hoida.
„Ha-ha, sa oled kohutavalt humoorikas, Sannu,“ vastas Ser silmi kissitades ja lahkusime siis klassist.
Õnneks oli täna vaid neli tundi ning me olime keskpäevaks vabad. Mike ootas meid juba auto juures, puudus veel Shane.
„Hey, kuidas esimene koolipäev möödus?“ küsis Mike rõõmsalt.
„Kas sa tõesti soovid seda teada?“ küsisin kulme kergitades ning muigasin.
„Mina ei ütle midagi,“ pomises Ser käsi üles tõstes, mille peale ma naersin vaikselt ning Mike vaatas mulle küsivalt otsa.
„Ser tüdines koolist esimese tunniga ära,“ seletasin Mikele ja vaatasin sõbrannat irvitades.
„Kas sa ära juba ei väsi sellest irvitamisest ja nöökimisest?“ küsis Ser mulle pahaselt otsa vaadates. Raputasin vaid pead ning pöörasin pilgu oma poiss-sõbrale, kes mind jälle enda vastu tõmbas.
„Ja kuidas sinul läks?“ küsis Mike kavalalt naeratades ja suudles mind magusalt.
„ Hey, võtke endale tuba, kui te ei suuda avalikus kohas normaalselt käituda,“ tõreles Serenity tusaselt. Pööritasime Mikega silmi selle peale.
„Lõpuks ometi,“ rõõmustas Serenty naeratades ja kallistas oma poiss-sõpra, kes sinna lõpuks jõudis. „Hakkame minema,“ ütles Shane naerdes ja kallistas Serenityt vastu.
Autosse istudes ei käivitanud Shean koheselt autot, vaid pöördus näoga meie poole. „Kuulge, ma sain kutsed täna õhtusele peole, mis Sunzety klubis toimub, kas tahate minna?“ küsis Shane, mis üllatas meid kõiki kolme.
„Meil on kool homme, Shane,“ ütles Ser pead vangutades.
„Ja siis?“ küsisin ma silmi pööritades, mille peale Ser mulle tüdinenud pilgu saatis.
„Ser, sa polnud eile meiega ega ka eelmine nädal, see on ainult üks pidu,“ käis ka Shane peale.
Serenity ohkas ja vaatas Shanele otsa. „Olgu,“ vastas ta lõpuks. „Olgu, kuid südaööks oleme meie sinuga kodus,“ lisas ta mulle otsa vaadates.
„All right, nii juba läheb!“ rõõmustas Mike ning muigasin laialt.
„Ideaalne. “ ütlesin ma rahulolevalt
„Mis kellaks me lähme?“ küsisin ma huvitatult.
„Kümneks,“ vastas Shane pead kallutades ja käivitas siis auto.
Panime turvavööd peale ja Shane pööras auto maanteele.
„Vii meid koju siis, ma arvan, et me peaks endid siis valmis panema,“ ütlesin Shanele piisavalt valjult, et ta üle muusika seda kuulis.
„Minu pärast tule ka nii, sa oled igatepidi iludus,“ ütles Mike muigega, mille peale ma silmi pööritasin. „Muidugi,“ vastasin seepeale naerdes.
Edasine sõit möödus vahejuhtumiteta ja meid pandi ühikamaja ees maha ning poisid võtsid siis suuna linna poole. „Kas sa kunagi ära ei tüdine pidutsemisest?“ küsis Serenity pahaselt minu poole vaadates. Ohkasin ja võttis kotist oma võtmed välja. „Ja sina oled muutunud mingiks nunnaks, Ser,“ vastasin pead vangutades, kui me valvelauast möödusime ning lifti juures seisma jäime. „Mul on vähemalt aru peas, et ma ei lähe kusagile klubisse, kui ma pean järgmisel hommikul kooli minema,“ ei jätnud Ser teemat rahule.
„Kuule, kui sa ei taha tulla siis ära tule aga ära tule mulle ütlema, mida mina teha tohin või mida ei tohi,“ ütlesin ma selle peale jahedalt ja astusin lifti. Ser järgnes mulle, kuid ei öelnud enam midagi.
Hakkasin ust avama, kui avastasin, et see oli lukust laht. Kortsutasin kahtlustavalt kulmu ja lükkasin ukse laht ning astusin tuppa. Serenity järgnes mulle vaikides ja me vaatasime esikus hetke ringi, vaikus. Astusin edasi elutuppa, kust leidsin kellegi nüüd eest, see keegi seisis akna juures seljaga meie poole. Hakkasin küsima, et kes ta on, kui ma järsku ta ära tundsin. „Isa?“ küsisin ma ehmunult, kuid samas üllatunult. Teda ma poleks siia oodanud. Mees pööras end ringi ja vaatas mulle naeratades otsa. See tekitas minus kõhkluse, mida ma peaksin nüüd tegema? Aeglaselt läksin isa juurde ja kallistasin teda tugevalt. Ma polnud isa näinud kolm aastat ja isegi rohkem. Isa pani käed mu ümber ning hoidis mind, mis oli hea ning rahustav. Üle pika aja tunda enda lähedal kedagi veelgi lähedasemat, kui olid seda kavaler või sõbrad.
 
„Mida sa siin teed, isa?“ küsisin ma lõpuks kui isa minust natuke eemale tõmbus, et mind korralikult vaadata. „Ma pole oma tütart päris kaua näinud ja mõtlesin, et astun läbi,“ vastas isa naeratades. Mehe heledad silmad särasid, näha oli et minu nägemine tegi ta meele rõõmsaks, olgugi, et tema oli see, kes tuli mulle külla. „Sa oleksid võinud ette teadata, me oleks saanud toa ära koristada,“ ütlesin pead vangutades ja vaatasin elutoas ringi, mis oli veidike segamini. Mees raputas pead. „Ei, minu jaoks ei ole kodu särama vaja lüüa, ma ei tulnud seda vaatama, ma tulin sind vaatama,“ lausus mees ja astus siis akna juurde, kuid pilk oli endiselt minul.
„Oli see ainus põhjus, miks sa siin oled, tulid mind ainult vaatama?“ küsisin ma viimaks, kui Serenity köhatas ja tähelepanu endale tõmbas. „Tere, härra Connor,“ ütles ta viisakalt. Mees naeratas ning noogutas. „Tere Serenity,“ vastas ta ja pööras pilgu tagasi minule.
„Ma lähen oma tuppa,“ ütles Ser mulle ja kadus siis elutoast. Mõtlikult vaatasin kohta, kus sõbranna seisnud oli ja pöörasin siis näo tagasi isa poole. „Ma lähen su ema hauale ja mõtlesin, et küsin, kas sa kaasa tahad tulla,“ vastas mees ja mu naeratus hääbus vaikselt. Hammustasin huulde ja langetasin pilgu enda ette ja uurisin vaipa. Ma polnud ema haual käinud. . kordagi. Peale matuseid ma ei suutnud minna, vanemaks saades ma ei tahtnud sinna endiselt minna. Sinna minnes tundub kõik nii vale aga jällegi reaalne, tõene. Jah, mu ema suri kaksteist aastat tagasi ja see kõik ei mahtunud mulle endiselt pähe nagu ei mahtunud mulle pähe, et üks hetk ma teadsin, kus ema oli ja mis juhtunud oli ning teine hetk oli kõik ähmane, täpselt nagu unenägu, mille sa ära unustad peale ärkamist, kuid sellegi poolest tead, et sa nägid midagi unes, sa lihtsalt ei suutnud seda enam meenutada, mis seal täpsemalt oli.
„Sa oleksid saanud seda ka telefonis küsida,“ ütlesin vaikselt isa poole vaatamata. „Ma tean ja ma aiman ka vastust, Sandra, sa pole kordagi ema haual käinud peale matuseid,“ ütles mees vaikselt ja silmitses mind murelikult. „Mul on kiire olnud,“ ütlesin ma kohe ja vaatsin vabandavalt isale otsa. „Ma ei saa tulla,“ lisasin ma vastuseks. Isa raputas pead. „Ma ei lepi selle vastusega enam. Sa tuled minuga sinna kaasa ja rohkem me sellel teemal ei vaidle. Ma mõistsin, kui sa laps olid, et sa ei taha minna sinna, kuid sa oled nüüd suur, oleks aeg ema haual käima hakata ja leppida sellega, et ta on surnud,“ lausus mees tõsiselt. Mu suu oleks lahti vajunud. „Isa, mul on plaanid täna. Ma ei saa lihtsalt kusagile ära joosta,“ ütlesin ma häält tõstes.
„Lükkad oma plaanid edasi,“ vastas isa karmilt ja toonil, mis ei sallinud vasturääkimist.
„Ma ei suuda uskuda, et sa sunnid mind sinna minema!“ hüüatasin ma püsti tõustes.
„Sandra, ta oli su ema ja tütar, kes vähegi oma ema ausatab, käib ta haual, kasvõi aastas paar korda,“ lausus isa ja ma raputasin pead, ma ei suuda seda uskuda..
„See ei ole nii lihtne, isa. . ma ei saa minna,“ üritasin ma paluvalt.
„See pole kunagi lihtne, nüüd aga pane midagi sobivamat selga, ma ootan sind all,“ sõnas mees ja lahkus toast, jättes mind lolli näoga keset tuba seisma.
Ropendasin mõttes päris korralikult kui ma trampides magamistuppa läksin ja Ser'i sealt eest leidsin. Serenity oli õppima hakanud ja pööras siis pilgu konspektilt minule. „Sa kuulsid?“ küsisin hapult, mille peale sõbranna noogutas. Muidugi kuulis, arvatavasti terve see korrus kuulis seda. „Su isal on õigus, San, sa peaksid minema ja käima oma ema haual, pealegi, ma arvan, et su isa tahaks sinuga natuke aega veeta, te pole ju üksteist mitu aastat näinud,“ lausus Ser ohates ja sulges kaustiku, mida ta käes hoidnud oli.
„See ei ole nii lihtne,“ vastasin ma pead raputades ja läksin kapi juurde.
„Ma tean, et ei ole, kuid see on asi, mida sa pead tegema meeldib see sulle või mitte,“ ütles Ser ja tuli minu juurde, toetades end vastu kappi. Ma teadsin seda isegi, ma oleks pidanud ammu ema hauale minema aga ma ei suutnud. Nüüd mind lihtsalt veetakse sinna. „Ma ei arvanudki, et isa soovib minuga surnuaias aega veeta. . tõesti, see on juba hirmutav,“ turtsatasin ja võtsin kapist musta värvi teksad ja sahtlist krahmasin endale valge t-särgi.
Ser naeris vaikselt. „Ma ei saa aru, mis sul täna on, sa torised nagu mingi vanamutt, kui sa tegelikult peaksid sellega leppima,“ lausus Serenity ja jälgis mida ma teen.
„Usu, ma tahaks seda isegi teada,“ vastasin ma pead raputades.
Ma vahetasin kiirelt riided ja läksin siis alla, kus mind ootas isa oma autoga. „Sa oled uue auto ostnud,“ üllatusin ma kergelt. Isa naeris pead raputades
„See jääb sulle silma jah?“ küsis mees ohtes ja pani võtme süütesse. Auto läks sujuvalt ning vaikselt käima. „See on midagi mis mind huvitab, lihtsalt,“ kehitasin ma õlgu ning kinnitasin turvavöö.
Sõit sinna möödus vaikuses enamasti. Poolel teel panin ma raadio mängima, mis mu mõtted vähegi eemale viisid. Kui aus olla, olin ma uskumatult väsinud, seda vist märkas ka isa, kuna järgmine küsimus viitas just sellele.
„Kuidas sul tegelikult läheb?“ küsis isa ja vaatas korraks mu poole.
„Hästi,“ valetasin ohates. Isa ei paistnud sellega rahule jääma.
„Koolis on kõik korras?“ jätkas isa pinnimist.
„Kool alles algas, midagi hullu pole olnud veel,“ kehtasin ma vaid õlgu ning ohkasin.
„Sa oled vaiksem, kui ma mäletan,“ märkis isa ja sõitsime surnuaia väravatest sisse.
„Yeah, viimaste aastatega on palju asju muutunud,“ vastasin ja viisin pilgu isale. „Unenäod on tagasi,“ lisasin ma vaikselt, mille peale isa minu poole küsivalt vaatas.
„Kaua need olnud on?“ küsis ta murelikult.
„Paar nädalat,“ vastasin ning avasin ukse. Me olime kohal. Isa väljus autost ja vastumeelselt tegin seda ka mina. Unenäod olid kunagi täielik piin, isa mäletas selgelt kui mul need olid. Need tekkisid peale ema surma, arsti sõnul oli see shokist nagu ka mälu kadumine. Aga see polnud see.
„Sellepärast sa näedki nii väsinud välja,“ lausus isa viimaks hääles oli mõistmine ning läks pagaasniku juurde, võttes sealt välja veepudeli, lilled ja reha. Lilled andis ta minu kätte ja võtsime seejärel suuna platsile.
Sinna jõudes jäin ma hauda vaatama. See oli muutunud, ei olnud enam suurt kuhja peal, nüüd oli see ülejäänud pinnasega tasane. Mustal kivil olid sünni ja surmakuupäevad ja alla oli kirjutatud Armastatud abikaasa ja ema
Tundsin pisaraid silma tulemas ja pöörasin pilgu ära. Mul oli halb tunne, et ma polnud siin varem käinud. Kujutasin ette, kui pettunud mu ema oleks olnud, kui ainult isa siin käis. „Kaksteist aastat on möödas. . “ ütlesin ma vaikselt, kui isa haua juurde kükitas ja korrastas hauda.
„On,“ ohkas mees väsinult.
„Mul on kahju,“ pomisesin ma pead langetades. Isa vaatas mu poole kulme kergitades. „Et ma pole varem sinuga siia tulnud,“ lisasin vaikselt ning isa pööras pilgu tagasi ema hauale.
„Ma saan aru sinust, ema oleks samuti aru saanud aga nüüd sa oled siin ja muu pole enam oluline,“ lausus mees pead kallutades ja võttis vanad lilled vaasist, valas välja vana vee ning asendas uue veega. Ma kükitasin isa juurde ja asetasin lilled nüüd vaasi.
„Ei, ma poleks siin, kui sa mind poleks kaasa tulla käskinud,“ tõdesin ma pead raputades. Nägin isa näol õrna naeratust, kuid ta ei öelnud midagi.
Kui haua korda saime, vaatasime seda hetke veel vaikides. „Sa koju ei tahaks tulla nädalavahetusel?“ küsis isa järsku ja ma vaatasin kõhklevat isa vananenud näkku. Ma teadsin, et isa igatses mind tagasi koju ja see tegi veelgi raskemaks ei ütlemise.
„Ma ei tea,“ vastasin ma aeglaselt.
„Ma võin lasta su lemmik sööki teha, ja me saaks natuke aega koos veeta, oleksime õhtul jälle kaminatoas ning räägiksime tühjast-tähjast,“ üritas isa uuesti ja ma hammustasin huulde.
Ma polnud nii kaua kodus käinud. Peamiselt sellepärast, et seal oli liiga palju mälestusi ja ema surm kummitas mind endiselt või õigemini teadmatus, mis seal tegelikult juhtus kummitas mind. Ma ei suutnud endiselt aru saada mis tol päeval juhtus, kõik oli hägune, kuid samas ma teadsin täpselt mis juhtus aga ma ei saanud seda detailselt öelda. „Olgu, ma tulen,“ teatasin ma viimaks ja naeratasin isale, kes kaugelt näha rõõmustas mu vastuse peale.
„Ma tulen sulle reede kell seitse järgi,“ ütles isa, kui me tagasi minu ühika juures olime. Noogutasin. „Okei, teeme nii,“ ütlesin ma vastuseks ja sulgesin auto ukse ning kiirustasin trepist üles. Vaatasin tagasi, kui isa kohalt võttis. Ohkasin ja sisenesin majja.
„Ma olen tagasi!“ hüüdsin ma tuppa jõudes, kuid tundus, et kedagi pole koduski. Kortsutasin kulmu ning läksin taha tuppa, kust ma ei leidnud kedagi eest. Ohkasin raskelt ja läksin elutuppa, kust ma leidsin eest kirja ning valge pika karbi, mis oli tumepunase paelaga kinni, kingituse moodi. Võtsin kirja ja vaatasin seda.

Sandra, läksin poodi jõuan varsti tagasi. Laual on sinule kingitus, see tuli kui sa väljas olid. Ser.

Kergitasin kulmu ja viisin pilgu karbile. Kingitus? Mis puhul ma kingituse sain? Esimene mõte oli et see oli Mikelt, mille peale mu huuled naeratuseks kõverdusid. Istusin sohvale ja tõmbasin karbi endale sülle. See oli kerge. Raputasin seda. Jah, midagi oli kindlasti sees. Kannatamatult tõmbasin lehvi lahti ja avasin karbi, millest leidsin. . . roosid. Mustad roosid, mis olid veripunase paelaga ehitud. See oli imelik. Seal oli ka kiri ja ma juba mõttes mõtlesin, mida ma Mikele õhtul ütlema peaks. See oli tõesti veidra maitsega rooside valik. Kiri oli kaunis kirjas, kuid mu süda jättis nüüd lööke vahele.

„Imekaunile daamile,
x. x. x“

Need sõnad. Need sõnad olid nii tuttavad aga kust olin ma neid lugenud? Või kuulnud? Viisin pilgu kirjalt lilledele. Need ei olnud Mike saatnud. Ma ei tea kuidas aga ma teadsin seda, ma lihtsalt teadsin. Mu alateadvuses oli see tunne, mis mulle seda kinnitas. Ma olin neid sõnu kunagi kuulnud ja see tekitas minus segadusse aetavat mõistmatut hirmu, hirmu, mis valdas mind ema surmaööl aga ma ei mäletanud varem seda tundvat. See oli nagu leitud pusle, mis järsku välja tuli.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Unicorn
Roosa udupilv
avatar

Female Postituste arv : 650
Age : 18
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Punane kuu [5]   1/5/2014, 15:43

Lugesin hetkel esimese osa ära, aga varsti loen kindlasti ka teise. 

Mulle t o h u t u l t meeldib, kuidas sa kirjutad :) Nii voolav ja suurepärane :) Plaks-plaks Very Happy
Märkasin ühte sõnakordust, aga las see olla Very Happy 

Seega, jään kolmandat ootama, kuna ma olen kindel, et kui teisega lõpetan siis saab minust väga kannatamatu inimene Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
kiku979
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 168
Age : 18
Asukoht : in Paradise called Fid¾i

PostitaminePealkiri: Re: Punane kuu [5]   1/5/2014, 23:21


mulle tundub, et ma olen seda kunagi ammu lugenud. deja vu tunne Very Happy
aga hea, palju kirjeldusi ning osad mõnusalt pikad.
Mõned väiksed vead olid ka, aga mitte midagi märkimisväärset :)

Ootan uut!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Punane kuu [5]   2/5/2014, 20:14

Hehei, aitäh arvamuste eest! :)
Kiku, sa ei eksi! See oli kunagi ammu üleval aga kuna ma muudan seda ja tahan sellegi jutu lõpetada (ning kuna see ei jõua kusagile kaugemale), siis panin selle siia tagasi. Suure lootusega endiselt arvamusi saada Very Happy
Ma tänan, ma tänan. Esimesed osad ei ole kuigi palju muutunud. Mõned kohad on siiski, kuid mitte oluliselt. Veel. Vigade pärast ma vabandan. Olen kannatamatu ja tahan seda üles panna. (A)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
kiku979
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 168
Age : 18
Asukoht : in Paradise called Fid¾i

PostitaminePealkiri: Re: Punane kuu [5]   2/5/2014, 23:54


Tore, et seda juttu uuendada tahad
mõte on ju päris hea Very Happy

Aga millal on uut osa oodata?
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Punane kuu [5]   3/5/2014, 09:39

Nüüd, I guess Very Happy
Sorry, kirjavigade pärast. Vaatan need hiljem üle... xD



Kolmas peatükk
Vaatasin juhmilt karbi sees olevaid lilli. Ma tundis kuidas hirm tekkima hakkas, kuid samas ei olnud ma sugugi paanikas. Ma ei teadnud kaua ma seal niisama istusin, kuid kuulsin lõpuks võtmete kolinat ning teadsin, et Ser oli poest tagasi. „Hei,“ ütles Serenity naeratades ja viis kotid kööki, kuid tuli siis uudistavalt elutuppa. „Kas sa avasid karbi?“ küsis neidis ja vaatas mulle otsa. „Mis on?“ küsis ta murelikumalt.

Ma avasin suu, et midagi öelda, kuid ma polnud kindel mida öelda. „Need olid. . on roosid,“ ütlesin ma lõpuks. „Mustad roosid,“ lisasin ma täpsustavalt. Serenity vaatas mind kulmu kortsutades ja piilus siis karpi. „See on huvitav värvi valik,“ lausus ta lõpuks. Ma turtsatasin. Tõesti, kes saadaks musti roose tüdrukule?

„Vähemalt see on omapärane. . kas mingit kirja polnud?“ küsis Ser uurivalt ja ulatasin talle kirjakese, mis mul endiselt käes oli. „Imekaunile daamile,“ luges Ser valjult ja vaatas mulle otsa. „Kas mul on õigus, kui ma pakun, et need ei ole Mikelt?“ küsis Ser kõhklevalt. Minu pilk andis talle juba vastuse ning ma ei pidanud midagi ütlema. Mind valdas imelik tunne nende lilledega. Ma teadsin midagi, mis kusagil mälusopas oli aga ei suutnud meenutada mis see oli. See hakkas tasapisi mulle närvidele käima. „Ma lähen pessu,“ pomisesin lõpuks. „Oota, sa lilli vaasi ei panegi?“ küsis Serenity üllatudes. „Ei, sa võid need endale võtta või siis minema visata,“ ütlesin ma vastuseks ja lahkusin suurest toast.

Mind ei huvitanud mida Ser lilledega tegi või ma ütlesin seda endale vähemalt. Tegelikult oleks parem kui need lihtsalt ära visata, kuid siiski, ma lubasin Seril need endale võtta ja ma ei saanud enam midagi teha, kui ta need võttiski. Krahmasin kapist rätiku puhta pesu ja suundusin du¹¹i alla. Vannituppa jõudes sulgesin ma ukse ja jäin peegli ette seisma. Ma olin väsinud moega, isal oli selles õigus olnud. Ohkasin võtsin enda kaelast kaelakee, millel rippus otsas hõbedane rist. See oli kunagi ema oma, nüüd kuulus see mulle, ma polnud seda kordagi niisama ära võtnud ja ma vist ei oskaks ilma selleta ollagi. Lasin lõpuks vee jooksma ja riietusin end lahti.

Leige vesi oli mu lemmik, ma ei armastanud külma ega liiga kuuma. Mulle meeldis vahepealne. Sulgesin silmad ja lasi veel enda peale joosta. See oli lõõgastav. Me seisin seal tükk aega, kuni ma käega hakkasin kobades du¹¹igeeli otsima, kui mu käsi maandus millegil, mis kohe kindlasti pudel polnud. Avasin silmad ja kiljatasin. See oli hiiglaslik ämblik. Komistasin seina vastu, kui vannitoa uks avanes ja mu pilk hetkeks kõrvale läks. Ser vaatas minu poole ehmunult ja mina vahtis taas seda kohta, kus ma ämbliku nägin ja puudutasin aga seal polnud enam midagi.

„Mis juhtus?“ küsis Serenity hingetult nagu oleks siia jooksnud, mida ta arvatavasti ligi teinud, kui arvestada tema jahmunud pilku, mis peegeldas eksimatult minu tundeid.
„Ämblik,“ piiksatasin ma õnnetult ja sulgesin silmad. Ma kujutasin seda ette. Ma arvan, kuid samas, see tundus liiga reaalne, et olla lihtsalt ettekujutus.
Serenity kergitas kulme ja vaatas mind murelikult ja vaatas siis vannitoas ringi.
„Siin ei ole midagi Sandra,“ ütles ta aeglaselt ja saatsin sõbrannale tüdinud pilgu. Jah, ma sain sellest isegi aru.
„Ma kujutasin seda ette,“ pomisesin ohates ja tõmbasin kardina täielikult ette. Mõned sekundid hiljem kuulsin kuidas Ser ukse sulges ning lahkus sealt. Toetasin end vastu seina. Asjad muutusid imelikuks juba. Pesin kiirelt end ära ja väljusin du¹¹ikabiinist. Peegel oli udune ja tõmbasin käega paar korda üle. Kuulsin ukse kella ja kortsutasin kulmu. Kell ei olnud nii palju, et Mike ja Shane siia tulevad ju. Raputasin pead ning kuivatasin end ära, panin endale puhta pesu selga ja läksin vannitoast välja, suundudes enda magamistuppa, tundes samal ajal ükskõiksust, kes ukse taga olnud oli.

Tuppa jõudes sulgesin enda ukse ja läksin kapi juurde, kust ma kaevasin välja musta kleidikese, see oli õhuke suve kleit. Olgugi, et praegu oli sügis, tahtsin ma seda kleiti. Panin kleidi voodile ja otsisin järgmiseks vööd mis selle peale läks. See leitud libistasin kleidi selga ja kinnitasin vöö pihale. Viisin nüüd pilgu kellale. Kell oli pool kaheksa õhtul. Mike peaks jõudma kuskil üheksa, mis tähendas, et ma olin graafikus ja nüüd pidin tegema meigi. Asusin selle kallale, kui kuulsin koputust. „Sisse,“ ütlesin ja vaatasin ukse poole.

Sisse astus Serenity, kes oli näost kahvatu. „Ser?“ küsisin püsti tõustes ja läksin ukse juurde ning nüüd nägin kes tulnud oli. Kaks politseivormis meest seisid Serenity taga. Tundis kuidas minus hirm kasvas, mida tekitas teadmatus, põhiliselt. „Mis on?“ küsisin ja viisin pilgu politseidelt sõbrannale. „Su isa,“ sosistas ta lõpuks.

Peale seda uudist ei pööranud ma mingit tähelepanu ajale, mis lähenes nüüd üheksale. Sain teada, et isa oli sattunud ränka autoavariisse, mille peale ma ei suutnud midagi vastata. Politsei küsis kas isa oli inimene, kes sõidaks üle lubatud kiiruse. Ma vastasin, et muidugi mitte. Isa oli korralik, ma polnud kordagi näinud, et isa kiirust ületaks. Ühel hetkel sain ma vihaseks, kuid pisarad summutasid mu viha kiirelt. Ser istus vaikides kaugemas nurgas ja kuulas vanemat politseinikut, kes minule küsimusi esitas ja millele ma olin sunnitud vastama.

„Kas ma saaks haiglasse minna nüüd?“ küsisin ma lõpuks, kuna mu kannatus oli katkemas. „Täna kahjuks sinna sisse ei lasta,“ vastas noorem meesterahvas. Jah, ma teadsin seda, kuid ma ei suutnud siin enam passida. Ma ei öelnud enam midagi ja vaatasin musti roose, mis aknalaual vaasis olid. Need õhkasid surmalaadset aurat endast, mis mulle rahu enam ei andnud. „Praeguseks on kõik, üritage puhata, te võite homme St. Roughe minna ja sealt infot küsida,“ lausus vanem inspektor ja pani märkmiku endale tasku.

Taaskord kõlas koputus uksel. Kas see läbivoor kunagi ka lõppeb? Ser läks ust avama ja politseid hakkasid samuti välja minema. Tulijateks olid Mike ja Shane, kes ehmunult võmme vaatasid ning kiirelt tekkisid küsimärgid nende nägudele. Politseid jätsid hüvasti ja poisis astusid edasi. Mike kiirustas kiirelt minu juurde, kui nägi, et ma nutsin. Ma tänasin jumalat, et ma meiki veel peale polnud pannud, muidu näeksin ma nüüd panda välja. „Mis juhtus?“ nõudis Mike ja vaatas mind murelikult.
„Sandra isa sattus ränka autoõnnetusse,“ teatas Ser vaikselt.
„Ma teadsin, et midagi juhtub täna. . ma teadsin seda,“ ütlesin ma nuuksudes. Ja nii see ka oli. Midagi oli korrast ära, kuid ma ei teadnud mis. Nüüd aga kahtlustasin, et ma tajusin seda ette.
„Sandra, sa ei oleks saanud seda teada,“ ütles Mike vaikselt ja silitas õrnalt mu põske ning tõmbas mind seejärel enda embusesse.
„Ma teen sulle suhkruvett, see aitab rahuneda,“ lausus Serenity ja tiris Shane endaga, kes ei olnud midagi öelnud.
„Kas sa tahad minna voodisse? Tahad sa magama minna?“ küsis Mike vaikselt. Raputasin pead. Mu pea kumises. Mu isa võib surra ja ma istusin lihtsalt siin!
„Ma ei tule homme kooli,“ teatasin ma eemale tõmbudes ja vaatasin Mike'le otsa.
Noormees noogutas mõistvalt. „Ma teatan neile, mis juhtus,“ vastas ta seepeale.
Naeratasin talle tänulikult. Hetke pärast tuli Ser tagasi klaasi veega, millesse oli pandud suhkrut. Ma ei tahtnud seda juua, kuid tegin seda sellegi poolest.
Mike ja Shane lahkusid hilisõhtul. Välja minekust ei tulnud midagi välja. Polnud just suur üllatus. Ma arvan, et ma ei lähe kunagi enam kusagile lõbutsema. „Tule, sa pead puhkama,“ ütles Ser vaikselt ja tõmbas mind sohvalt püsti. Ma olin seal terve see aeg istunud. Enamus ajast rääkisid mu sõbrad, mina püsisin vaiksena oma mõtete mullis, mis mind terve selle aja ümbritsenud oli, mil ma uudise sain.

„Mul ei ole und,“ vastasin ma vaevukuuldavalt.
„Ma tean, kuid homme on sul raske päev, sa pead üritama vähemalt,“ käis Ser mulle peale. Teadsin et tal oli õigus, ma pidin puhkama.
„Kas sa saaksid kaasa tulla?“ küsisin ma järsku. Ser silmitses mind nukralt ja noogutas mulle vastuseks. „Muidugi,“ vastas ta ning kallistas mind soojalt. Selline tunne oli, et isa oli juba surnud, mitte haiglas, mitte paranemas. Jõudsime mu tuppa ja istusin väsinult voodile. Vaatasin enda kleiti. Must. Nii sobilik. Ohates tõusin voodilt ja võtsin vöö ära.
„On sul midagi vaja veel? Tahad ma toon sulle midagi?“ küsis Serenity vaikselt.
„Ei, tänks,“ vastasin ma akna juurde minnes.
„Olgu, kutsu, kui on midagi,“ ütles Ser ja lahkus toast, jättes mu üksi. Vahest me jagasime tuba, kuid meil oli mõlemal oma magamistuba siin korteris. Ma polnud kindel kas ma tahtsin üksi olla, kuid mõeldes, et keegi minu poole murelikke pilke heidab, siis polnud see vast parim mõte, kuna pilgud ei teinud olukorda kergemaks, pigem hullemaks.

Minus oli kuidagi tühi tunne. Olin uskumatult rahulik, kuid samas olin ma kurb ja paanikas. Seda tunnet on raske selgitada, seda peab ise tundma, et aru saada mida öelda tahan. Vaatasin aknast hetke välja, kui silmasin kedagi, kes minu üllatuseks minu akna poole vaatas. Või vähemalt tundus, et vaatas. Taganesin aeglaselt aknast ja kustutasin tule ning hiilisin uuesti akna juurde. Isik seisis endiselt seal, liikumatult nagu kivi kuju, pilk üles suunatud. Kõhklesin ja astusi aknale lähemale. Nii palju, kui ma pimedas aru sain, oli tegu pikka kasvu meesterahvaga. Mingi minuti seisin seal, kui mees lõpuks selja pööras ja minema kõndis. Julgesin veelgi lähemale minna, nüüd olin ma nähtaval ja just siis kui arvasin, et midagi pole karta, vaatas mees tagasi ja tundis, kuidas mind midagi läbis, midagi, mis sarnases elektrisurinaga. Ehmunult taganesin aknast, pulss kiirenes ehmatusest. Läksin voodi juurde ning võtsin katte pealt ja kobisin voodisse. Mu mõte oli endiselt sellel mehel. Kõht läks krampi mida enam ma temale mõtlesin. Lõpuks raputasin pead ja üritasin magama jääda. Seekord ei pidanud kaua ootama kuni ma rahutusse unne lõpuks vajusin.
 
Alles olin ma oma toas, kui ma avastasin end järsku seisvat väljal, mida kattis õrn uduloor.

Ma olin palja jalu. Seda taipasin märja muru järgi, mis mu jalgadele jäisena tundus, kuid samas oli see mõnus. Tõstsin pilgu varvastelt ja vaatasin ringi. See koht oli tuttav. Kui mind teadmine tabas pöörasin ma kiirelt end ümber ja vaatasin suurt häärberit, mis nüüd täies uhkuses mu ees  laius. Ma olin kodus. Naeratasin õrnalt ja hakkasin hoone poole minema kui peatusin järsult. Aeglaselt pöörasin ma end algsesse asendisse tagasi ja vaatasin roosiaeda. Kõhklusvohas minust üle, kui seda vaatasin.
„Roosiaed,“ pomisesin ma endamisi ja hakkasin hoopis selle poole minema. Ma polnud siin, et koju minna, vähemalt miski ütles mulle seda. Ma mäletan, et tookord oli samuti öö, kui ema surnukeha oli leitud siit samast roosiaiast. Kõhklusega aeglustasin viimaks sammu. Raja pind oli terav, seal olid kivikesed, mis olid üsna teravad. Lõpuks hakkasin jõudma kohta, kus oli istumise paik kunagi. Sinna jõudes nägin ma valget kogu maas. „Ema!“ hüüatasin ma ehmunult ja jooksin naise juurde. Põlvitasin tema kõrvale ja keerasin ta selili. Ema silmad olid kinni, ta oli sinakaks muutunud ja ta oli täiesti külm. Ta oli surnud. Hakkasin püsti tõusma, kui ema järku silmad avas, kuid seda tegin ka mina.

Vahtisin tuimalt valget lage. Kuulsin lõpuks ka äratuskella. Võtsin kella ja virutasin selle kapi pealt maha ja see ei jäänud ka veel vait. Oigasin vaikselt ja ajasin end istukile. Kell oli seitse hommikul. Noh, Seril oli õigus, mul oli parem hommikul. Ma olin rahulikum, kuid samas ei suutnud ma mõttest pühkida unenägu, mis mulle üllatavalt selgelt meeles oli. „See oli ainult unenägu,“ ütlesin ma vaikselt, kui mu toa uks avanes.
„Ma arvasingi, et ma kuulsin sind ärkamas,“ ütles Serenity muigega.
„Hommikust sullegi,“ pomisesin ma pead kallutades ja libistasin end voodist välja. Ma ei tea miks, kuid läksin otsejoones akna juurde. Seal polnud kedagi.
„See et ma lähen esimesse tundi, peale seda tulen tagasi ja siis saame koos haiglasse minna,“ kuulsin ma sõbrannat ütlemas. Pöörasin pilgu sõbrannale. „Jah, olgu,“ vastasin ma noogutusega. Ma ei teadnud, mis kell külastamine algab ja ma ei teadnud, kas mind isegi lastakse isa vaatama. Ma ei teadnud midagi isa seisundist, mis tegi mu enesetunde jamaks. Mulle ei meeldinud olla teadmatuses ja veel vähem meeldis mul teadmatus isast, kes oli ainus sugulane ja inimene keda ma polnud kolm aastat näinud. Meenutasin isa naeratust, mis tõi mulle pisara silma. Kas ma näen seda naeratust veel kunagi?

Ma ei pannud tähelegi, millal Ser lahkunud oli, kui kuulsin, et käis välisuks. Ohates läksin ma voodi juurde, tegin selle üles ja panin end riidesse. Seejärel võtsin suuna kööki. Mul oli kanget kohvi vaja. Hakkasin kohvi kannu panema, kui kuulsin uksekella. Kortsutasin kulmu. Ser oli võtmed maha unustanud? „Kohe!“ hüüdsin ma ja panin kiirelt kohvimasina valmis ja lülitasin selle sisse. Siis alles liikusin ma ukse poole ja avasin selle. „Mike?“ üllatusin.

„Hommikust, San,“ vastas ta selle armsa naeratusega, millesse ma juba esimesel korral ära armusin.
„Mida sa teed siin?“ küsisin ma segadusse sattudes, kui Mike sisse astus.
„Ega ma sind sellisel ajal üksi jäta,“ vastas poiss kulme kergitades, andes mulle mõista, et mu küsimus oli loll. „Muide, see oli su ukse taha pandud,“ lisas ta ja andis mulle taaskord valge karbi lehviga. Oigasin. Öelge nüüd et jälle mustad roosid?!
„Tule kööki, sa kohvi tahad?“ küsisin ma ning läksin tagasi kööki ja panin karbi lauale.
Mike järgnes mulle vastust andmata. „Kellelt see on?“ küsis ta siis. Vaatasin tema poole ja kehitasin siis õlgu. „Kui ma ausalt pean vastama, siis mul pole õrna aimugi,“ vastasin pead raputades. See oli tõsi, kuid Mike silmitsedes mõistsin, et poiss polnud selles nii kindel. „Eile tuli ka selline karp, selles olid mustad roosid,“ ütlesin ma tüdinult. Mike vaatas mulle üllatunult otsa.
„Mustad?“ küsis ta kulmu kortsutades.
„Jah, need on akna peal, kui neid näha tahad, ma andsin need Serile,“ noogutasin.
„Imelik värvivalik,“ lausus Mike. Täpselt sama oli ka Ser öelnud, mina pidasin seda aga kahtlaseks. Ükski normaalne inimene ei saadaks tüdrukule musti roose ja kasutades kaardil sõna nagu Daam. See tundus lihtsalt liiga ajast maas.
„Kohviga läheb aega,“ teatasin ma ja istusin laua taha.
„Ava see,“ tegi Mike ettepaneku, mille peale ma kahtleva pilgu saatsin.
„Fain, avan,“ ohkasin ma ja tegin lehvi lahti ja paotasin karbi äärt. Sealt aga seekord  mustasid roose ei leidnud vaid surnud looma. Mul oli tunne, et ma hakkan kohe oksele. Mike vahtis õudusega karbi sisu. „Korja see ära!“ ütles ma kattes käega oma suud.
„Mida kuradit?“ oli ainus mida ma Mike suust kuulsin, peale seda oli mul pimedus.

Ärkasin üles vaikse pobina peale. Ma tundis enda all pehmet voodit ja jube palavat tekki. „Hey, ta ärkab,“ kuulsin ma kedagi ütlemas. Ma ei tahtnud silmi avada.
„Oleks ka aeg, ma hakkasin muretsema juba,“ kostus teine hääl. Serenity.
„Rääkige ehk veel kõvemini, ma ei kuule veel võib-olla...“ podisesin ma lõpuks ja avasin silmad. Tore. Ma olin minestanud.
„Tere tulemast tagasi,“ tervitas Mike mind murelikult, kuid sellegi poolest naeratas ta mulle.
Viisin pilgu Serenityle ja siis Shanele, kes ka üllataval kombel seal oli.
„Ärge vaadake mind nii,“ torisesin ma pahaselt ja mulle meenus kohvimasin. „Kas te keerasite kohvimasina välja?“ küsisin ma ehmunult ja siis meenus mulle verine loom. „Ma arvan, et mul hakkab paha,“ lisasin ma hapult.
 
Sõbrad vaatasid mind järgmised kaks tundi murelikult. Jah, ma oleks ka mures, kuid come on! See oli vaid minestus. Ma ei suuda vaadata selliseid asju, pealegi mu närvid olid niigi pingul isa õnnetusega ja magamatuse ja muude asjadega. Magamatus. Kui aus olla siis ma magasin, kuid mu une röövisid luupainajad, mille tõttu ma ei maganud hästi ja see võrdus minu silmis magamatusega.

Lõpuks hakkasime me haiglasse sõitma. „Teie kõik ei pea kaasa tulema,“ ütlesin ma pead vangutades. See jutt käis poiste kohta, kuid nad olid otsustanud vastupidise kasuks. „Sul on praegu just sõpru vaja,“ tähendas Shane.
„Mida mul vaja on, on hingamisruumi. Mu isa pole surnud!“ vastasin ma jahedalt ja ronisin siis autosse. Shane ja Serenity vahetasid kõhklevaid pilke. „Kas hakkaks õige minema juba?“ küsisin ma pahaselt.
„Sandra, me ei ole siin paha pärast,“ ütles Mike, kes minuga, nagu alati, taga istus.
„Ma tean, kuid palun lõpetage minu vaatamine sellise näoga nagu ma kohe minestaksin,“ ütlesin ma vastuseks.
„Noh, sa minestasid. . . ja keegi ei süüdista sind, sul on viimasel ajal närvid püsti olnud,“ lausus Mike ja lisas juurde oma lühikesele märkusele, kui ta mult mürgise pilgu sai.

Jumal tänatud, et edasine sõit oli rahus ja vaikuses. Ma mõtlesin tahestahtmata surnud loomale. Kes seda teeks mulle? Ja miks? Mul on mingi väga kahtlane austaja tekkinud. Haigla parklasse jõudes laskis Shane meid varem maha ja meie hakkasime registratuuri poole minema, kui Shane läks vaba kohta otsima.
„Tere, ma tulin oma isa vaatama, Oskar Connor,“ ütlesin ma naisele, kes valves oli. Sealt saadeti meid kuuendale korrusele ja kästi uuesti sealt küsida. Ootasime Shane ära, mis mulle vägagi närvidele käis, kuna ma tahtsin juba minna. Lõpuks jõudis noormees ka kohale ja võisime suuna üles võtta.
Kas ma olen maininud, et ma vihkan vanasid lifte? Ei? Nüüd teate siis. Ma jälestan neid. Need on kitsad ja väikesed ja need teevad imelikke hääli, kui sõidavad. Ühesõnaga jubedus. Kuuendale korrusele jõudes läksime infoleti juurde, kust ma uuesti küsisin. Nüüd paluti mul oodata isa arsti, kes sinna kutsuti.

Möödus kümme minutit. Kakskümmend. Kolmkümmend. Minu kannatus hakkas nüüd katkema. Ma saan aru, et arstil on kiire ja nii edasi, kuid pool tundi oodata ja põdeda teadmatuses, see polnud normaalne. Aga vähemalt ei mõelnud ma kodus juhtunule. „Kas siin on keegi nimega Sandra Connor?“ kuulsin ma järsku küsimust. Olin püsti sekundi pealt ja vaatasin küsivalt ringi. Nähes arsti kiirustasin ma tema juurde. Sõbrad jäid oma kohale, mis oli hea. „Kuidas mu isaga on?“ küsisin ma koheselt.
„Palun tulge minuga,“ lausus arst ja viipas edasi. Vaatasin tagasi sõpradele ning Ser noogutas mulle julgustavalt. Läksin arstiga kaasa, olles nii närvis kui vähegi veel olla sain.
„Teie isa oli väga rängas õnnetuses, preili, Connor,“ alustas arst ja ma hakkasin kartma veelgi rohkem, kuid pidasin hetkel suu. „Tal oli tõsised sisemised verejooksud, mis meil õnnestus vaevu peatada, ta parema jala ja käe luu oli puru ning ka ribid olid tugevalt mõljuda saanud...“
jätkas mees
„Andeke andeks, kuid ma ei vaja seda kõike teada, ma tahan teada, kuidas ta seisund on ja kas ta saab terveks,“ katkestasin ma arsti. Olgu, ma tean, et see pole viisakas, kuid ma ei suutnud kuulata, kui arst venitas kõige tähtsama kohaga.
„Teie isa on koomas,“ teatas Arst rahulikult, mille peale ma valusalt neelatasin.
„Koomas?“ küsisin ma üle. „Mida see tähendab?“
„Praegu on vara öelda, kas ta tuleb sellest välja. Ta ajus on turse ja see peab alanema hakkama, praegu on teie isa seisund stabiilne, kuid see võib väga kiirelt muutuda,“ lausus arsti vaikselt.
Noogutasin aeglaselt ning võitlesin pisaratega. Ma ei tohtinud nutta, mitte praegu. „Kas ma saaksin teda näha?“ küsisin ma väriseva häälega.
„Muidugi, tulge minuga,“ vastas mees ja juhatas mind intensiivosakonda. „Pange see riiete peale ja ka maski peate ette panema,“ lausus arst ja ma täitsin korraldused.

Lõpuks sain ma palatisse, mis vägagi opisaali meenutas. Arst ei tulnud minuga, mis tähendas et ma olin seal üksi. Vaatasin aparaate ja voolikuid, mis isaga ühenduses olid ja pisarad veeresin mööda mu põske alla. Ma ei suutnud uskuda, et ma nii lähedal olen isa kaotamisele. Sammusin vaikselt voodi juurde. Isa nägu oli sinikaid täis ja muljutud. „Hey, issi,“ ütlesin ma ja üritasin naeratada, kuid see ei tulnud kõige paremini välja. Tõmbasin tooli voodi juurde ning istusin sellele. Võtsin õrnalt isa käest kinni, see oli nii külm. „Sa pead sellest välja tulema, isa, ma vajan sind, sa ei saa mind üksi jätta. . me pidime. . ma pidin koju tulema, me pidime koos aega veetma, kuna mind polnud nii kaua sinuga...“ sosistasin isa silmitsedes. Mind häiris piiksumine, kuid kuna see see näitas südame lööke, siis leppisin ma sellega.

Ma ei tea kaua ma seal õieti olin. Tundus kaua. Mind aeti sealt lõpuks välja, kuigi ma ütlesin, et  tahan seal olla. Ma olin väsinud ja masendunud. Sõbrad kargasid püsti, kui nad mind tulemas nägid. „Kuidas temaga on?“ küsis Ser ettevaatlikult. Ma rääkisin neile, mida arst oli mulle rääkinud, õnneks ei hakanud nad mind lisa küsimustega pommitama. „Tule, läheme sööklasse, peaksime sööma midagi,“ teatas Mike vaikselt ja võttis mu ümbert kinni. Mul polnud isu, kuid ma noogutasin sellegi poolest.

Keegi meist ei rääkinud midagi eriti. „Ta ei ole surnud,“ ütlesin ma vaikselt, kuid ei vaadanud oma sõprade poole.
„Me teame seda, San,“ vastas Serenity koheselt.
„Miks te siis vaikite nii nagu me leinaks teda?“ pärisin ma pahaselt. Sõbrad vahetasid kahtlevaid pilke. „Teate mis, ma lähen tagasi ja teie minge koju, homme on kool,“ ütlesin ma püsti tõustes. Mike tegi kiirelt seda sama ja võttis mu käest kinni, takistades sellega mul lahkumast. „Anna andeks, me lihtsalt ei oska midagi öelda ja me ei taha et sa üksi oleksid...“ ütles poiss vabandavalt.
„Ma tean ja ma olen teile tänulik selle eest, kuid ma tahan hingamisruumi ja selline leinavaikus on masendav ja teeb asja veelgi talumatuks,“ vastasin ma pead vangutades. „Ma pean minema,“ lisasin ma vaikselt ja tõmbasin oma käe vabaks. Ma ei vaadanud enam oma sõprade poole vaid lihtsalt lahkusin sealt võttes suuna isa palati poole.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
kiku979
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 168
Age : 18
Asukoht : in Paradise called Fid¾i

PostitaminePealkiri: Re: Punane kuu [5]   3/5/2014, 17:49


nääh ma hakkan seda vampiiri tõsiselt heitima
tema on nkn enamus asjade taga

mõned kokku-lahku kirjutamise vead olid, kuid mitte midagi hullu :)

uut!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Punane kuu [5]   13/5/2014, 12:23

Neljas peatükk
Päevad möödusid ja need kuidagi sulasid kokku juba. Ma jõudsin harva koju, enamasti vajusin ma magama isa kõrvale ja arst sai õnneks korraldada, et ma sain haiglasse ööseks jääda, mis oli küllaltki ebatavaline. Mind ei lastud ööseks isaga jääda, kuid nii kaua kuni ma ärkvel suutsin olla olin ma tema juures. Rääkides magamisest... unenäod kordusid ja iga korraga tekkis seal midagi uut. Vist. Ma pole kindel. Ma märkasin alati midagi uut, kuigi tundus, et see oli täpselt sama unenägu ja ma ärkasin alati üles, kui mu ema unes silmad avas. Mida ma alguses tähele polnud pannud oli see, et mu ema silmad olid punakad. Alguses arvasin, et ma nägin valesti, kuid nüüd ma olin selles üsnagi kindel.
Kell oli kuus hommikul vist. Medõde käis isa kontrollimas ja rohtu tilgutisse panemas. Ringutasin end ja nüüd ma mõistsin, et ma peaks pesemas ära käima ning puhtad riided selga panema. Vaatasin isa väsinult. Ta seisund oli endine, ei mingit muutust. Arsti sõnul oli see hea. Vähemalt ei läinud asi halvemuse poole, kuid mida kauem ta koomas on, seda vähem tõenäolisem on, et ta ärkab. „Te olete endiselt siin, kas te olete maganud natukenegi?“ küsis arst, kui ta sisse tuli. Noogutasin õrnalt. „Ma magasin mõned tunnid,“ vastasin ma vaevumärgatava naeratusega. „Õde toob su söögi, kuid mida ma tegelikult soovitan on, et te koju läheksite, see et te siin olete koguaeg ei muuda teie isa seisundit,“ ütles mees vaikselt ja vaatas mind leebe pilguga. „Ma tean, kuid ma ei taha lahkuda ta kõrvalt,“ vastasin ma ja lootsin, et mind ära ei aeta. Arst ohkas ning noogutas. „Käige vähemalt korraks kodus ja tulge tagasi õhtul, me helistame kui mingid muutused toimunud on,“ lisas tohter tasasel toonil ja lahkus seejärel palatist.
Vaatasin arstile järgi. Pidin tõdema, et see oli hea mõte, pealegi polnud ma sõpradele endast märkugi andnud. Nad muretsevad samuti ja mina väldin neid. Ma hõõrusin väsinult otsaesist ja tõusin püsti. „Ma pean natukeseks ära minema, issi, aga ma luban, et tulen nii kiiresti tagasi, kui võimalik,“ ütlesin ma isale ja suudlesin teda otsaesist. Rohkem aega viitmata väljusin ma palatist. „Kui siia söök tuuakse, siis saatke see tagasi, ma lähen käin korraks kodus ära,“ ütlesin ma õele, kes info lauas oli. Naine noogutas mõistvalt ja suundusin liftide poole. Siin medõed teadsid mind juba. Tüdruk, kes ei olnud kordagi paeagu isa kõrvalt lahkunud.
Keerasin korteri ukse lahti ja astusin tuppa. Seal oli vaikus. Hea oli olla kodus. Ma ei hakanud hüüdma, kuna ma teadsin, et kedagi polnud kodus, see oleks suht mõttetu olnud. Suundusin haigutades oma tuppa. Pagan kui umbne siin oli. Läksin akna juurde ning lükkasin akna lahti. Mu pilk rändas kohale, kus mõned päevad tagasi keegi seisnud oli. Nüüd ma ei teinud sellest enam suurt numbrit. Kui aus olla, kõik mis toimunud oli, oli isa õnnetuse kõrval nii tühine.
Otsisin endale kapist puhta pesu ning läksin nendega vannituppa. Astusin kraanikausi juurde silmad kinni. Ma olin tõeliselt väsinud ja ma oleks vist isegi püstijala peal magama jäänud. Ohates avasin silmad ja vaatasin enda peegelpilti. Ma nägin räsitud välja. Polnud ime, et arst mind nii väga koju tahtis saata. Tumedad ringid silme all olid veelgi tumedamaks muutunud. Minu heleda naha pealt olid need kergelt näha. Võtsin kapilt klambri ja panin oma juuksed üles ja keerasin siis kraanivee lahti.
Pesin end kiirelt ära ja panin end siis riidesse, kuigi riidesse polnud õigesti väljendatud, olin kõigest aluspesu ja hommikumantli väel. Otsustasin, et lähen magama natukeseks. Oma voodi on ju ikka parem, kui haigla oma, pealegi, nad helistavad, kui midagi muutub. Lohistasin end lõpuks tagasi oma tuppa ja avastasin, et aken oli täiesti pärani lahti läinud. Kortsutasin kergelt kulmu. Ma ei teinud seda nii lahti ju, kuid jahe õhuvool oli mõnus, mis aknast sisse voogas. Ma ei hakanud akent kinni panema ja võtsin hommikumantli ära ning ronisin oma voodisse, kus ma kiirelt magama jäin.
Olin taas siin samas kohas. Oma kodu tagaõuel, vaatasin enda ees laiuvat roosiaeda. Mu ema armastas seda kohta, ta oli alati seal. Irooniline. Ta ka suri seal. Ohates vaatasin ma enda ümber ringi. Öö oli, kuid ma ei kuulnud linde ega muid loomi, mitte ühtegi heli. Ka tuult ei olnud, mis oli imelik. Vaikne, liiga vaikne ja see ei meeldinud mulle. Võtsin suuna taaskord roosiaia poole, kuid kohast, kus ma ema tavaliselt leidsin, ei leidnud ma midagi eest. Vaatasin kahtlevalt ringi. See koht oli nagu maha jäätud ning hetkeks arvasin, et see on praegune aeg, mitte minevik, mitte kaksteist aastat tagasi.
Aeglaselt pöörasin end minekule, kuid tardusin jalapealt nähes kedagi enda ees. Ma polnud teadlik, et keegi mu seljataga olnud oli, ma ei olnud kuulnud ega näinud enne midagi. Hetke meest silmitsedes meenus mulle kust ma teda näinud olin. See mees oli mu ema tapnud. Arvasin, et ma tunnen viha ja kättemaksuhimu, kuid ma ei tundnud midagi. Ma lihtsalt põrnitsesin meest, kes tegi sama, kuni astus mulle siis lähemale. Ta oli kiirelt minu ees. Väga kiirelt, ma ei jõudnud midagi tehagi, kui ta minu ees juba oli. Meid lahutas vaid meeter, kui sedagi.
Mulle meenus veel üks asi. Õigemini ma avastasin ühtäkki, et ma mäletan, mis ema surmaööl toimunud oli. Kuigi ma arvan, et ma teadsin seda koguaeg, lihtsalt see oli mu mälus blokitud. “Sa ei pea mind kartma,“ ütles mees siidiselt ja tõstis oma käe mu põse juurde, kuid ta ei puudutanud mind. Aga seda poleks pidanudki, ma tajusin juba kaugelt mehest õhkuvat külmust. Ausalt öeldes ei mõistnud ma mis toimus. Ma ei teinud midagi, ma ei tundnud midagi, ma lihtsalt vaatasin mehele otsa. Mees oli portselanvalge nahaga, lummavalt kauni näojoontega ning öövärvi silmadega. Tal olid mustad juuksed ja need ei olnud teab mis lühikesed. Ta naeratas mulle ning sosistas: „Ärka.“
Seda kuuldes avasin automaatselt silmad. Alguses olin ma pisut segaduses. Midagi pinises ja ma ei saanud aru mis see täpselt oli. Lõpuks vaatasin ma kella poole, mis kuute näitas. Väljas oli hämarduma hakanud. Ajasin end ehmatusega istukile. Ma olin pea et kümme tundi maganud! Nüüd meenus mulle isa. „Pagan,“ pomisesin ma ning ajasin end voodist üles. Panin end riidesse, kui kuulsin kuidas mu kõht valjult korises. Ma polnud midagi söönud täna. Kui nüüd mõelda, siis pole ma mitu päeva korralikult söönud. Riidesse saades läksin ma kööki, kust ma leidsin Serenity, kes mulle naeratas. „Hey,“ ütles ta.
Vahtisin sõbrannat hetke. „Hey,“ vastasin ma kahtlevalt. „Sa olid kodus ja sa ei äratanud mind üles?“ pärisin ma vaikselt. Ei, ma polnud vihane, ma olin pigem emotsioonitu, täpselt sama tunne oli, kui ma sellele mehele otsa vaatasin. Ma oleks tahtnud meest puudutada. Temast õhkus ilu ja külmust, tahtsin lihtsalt kontrollida, kas külmus olid lihtsalt minu ettekujutluse vili või oli mees tegelikult ka nii külm. Serenity rääkis midagi, kuid ma ei saanud millelegi pihta. „Mida?“ küsisin ma pead kraatsides. „Ma ütlesin, et sa pole mitu päeva korralikult maganud, sellepärast ma lasin sul nüüd kauem magada,“ ütles Serenity ja vaatas mind murelikult. Jälle see murelik pilk.
„Kas teid ära ei tüüta, et te kogu aeg muretsete?“ küsisin ma kuivalt ja läksin kohvimasina juurde ning valasin kapist võetud tassi kohvi.
„Me ei saa lakkata muretsemast, Sandra, pealegi, ma pole vastu sellele, ma lihtsalt tahaks sind kuidagi aidata, kuidagi sulle toeks olla,“ lausus Ser vaikselt ja istus pingile. Kuulasin teda vaikides. Ma ei tahtnud oma sõpru muretsema panna ja see tekitas minus süümepiinu.
„Anna andeks,“ pomisesin ma ning pöörasin end sõbranna poole,“Andesta, et ma nii olen käitunud viimastel päevadel... õigemini nädalatel,“ lisasin ma seletuseks, kui Ser mind üllatunult vaatas.
„Pole midagi, praegu on sul raske ja meie lämmatasime sind,“ ütles Ser nukralt naeratades.
„Ei, te… te andsite teada, et te olete olemas ja ma olen selle eest tänulik,“ vastasin kiirelt. Seda ma ei tahtnud, et mu sõbrad tundsid end liigsetena või ees või midagi sellist. Serenity noogutas ja silmitses nüüd enda ees olevat tassi. Ilma kõhkluseta seekord läksin ma sõbranna juurde ning istusin tema kõrvale. „Ser, ma pole kunagi mõelnud nii, et te ees olete või et te lämmatate mind, tookord haiglas mu närvid ei pidanud vastu ja ma plahvatasin, aga ma ei tahtnud teid haavata,“ laususin ja lootsin, et Ser andestab mulle. „Te olete mulle kallid, väga kallid, teieta ma ei suudaks oma elu ettegi kujutada,“ lisasin ma naeratades ja Ser tõstis pilgu minule. Ma nägin kuidas ta silmad helkisin ja ma kallistasin teda.
„Ma igatsesin sinu järgi nii väga,“ sosistas Serenity ja ma ohkasin.
„Sama siin,“ vastasin ma vaikselt. Tõmbusin siis natuke eemale ja vaatasin sõbrannat, kes naerma hakkas. „Ma olen nõme,“ raputas Ser pead. Turtsatasin.
„Ei, sa oled inimene,“ ütlesin ma naeratades. Jumal, kuidas ma soovisin, et asjad oleksid normaalsed.
„Inimene olla sakib,“ märkis sõbranna.
„Ära sa maini,“ ohkasin naerma hakates.
 
Serenityga oli hea rääkida üle pika aja. See rahustas mind pisut. Kui sõbranna oli toast lahkunud otsustasin haiglasse helistada. Mõtlesin, et kui pole muutusi, siis jääksin ma täna ööks koju. Pealegi pidin veidike aega veetma Serenity'ga, ma võlgnesin talle seda. Rääkides valve arstiga olid mul närvid taas pingule läinud, kuid minu rahustuseks polnud midagi muutunud. Tundus, et ka õde oli rõõmus uudise üle, et ma koju jään. Lõpetasin kõne teda tänades ning läksin suurde tuppa, kus Ser mind küsivalt vaatas. „Muutusteta,“ ohkasin pettunult. Kaua isa nii veel oli?
„Mul on kahju,“ lausus Ser. Ma teadsin, et tal oli kahju, mul oli ka kahju.
„Ma tahan teda nii väga tagasi,“ ütlesin ma vaikselt ja silmad hakkasid taas kipitama. Serenity ajas end kiirelt püsti ja kallistas mind.
„Kõik saab korda, ta tuleb sellest välja,“ ütles ta üritades olla positiivne. Vähemalt keegigi suutis positiivne olla, mina ei suutnud seda. Ma olen üsna palju korda mõelnud või vähemalt üritanud mõelda, mis saab edasi, kui isa sureb, kui ta ei pea vastu. Ma saaksin mõisa enda nimele ja ma pean tööle minema, et selle eest tasuda ning mis saab koolist? Nõme on olla mõisapreili, kuid ma ei saanud seda kohta ka maha müüa. See oli mu kodu, koht, kus ma üles kasvasin, koht, mida isa ja ema nii väga armastasid.
Peale seda vaatasime uudiseid ja siis ma läksin magama öeldes Serile, et ma olen väsinud, mida ma ka olin. Kuigi ma magasin pea et terve päeva olin ma endiselt surmväsinud.
Ja seekord olin vist nii väsinud, et ma magasin nii sügavalt, et ei näinud midagi unes, mis oli üllatus. Tavaliselt hommiku poole leidsin end taaskord oma kunagisest kodust. Mind äratas äratus kell, mille ma uniselt kinni panin. Hõõrusin käega silmi ja avasin need siis, vaadates valget lage. Nüüd meenus mulle, et ma olin kodus mitte haiglas, kuid isa oli endiselt seal. Ajasin end istukile ja vaatasin akent, mis oli lahti. Kortsutasin kulmu, ma ei olnud akent lahti jätnud, ma ei teinud seda kunagi ööseks lahti. Tõusin püsti ning läksin akna juurde, kuid seal oli mulle üllatus.
Akna laual oli suurem ümbrik. Heast paberist ümbrik, mitte selline tavaline ümbrik, see oli kuidagi vanem. Kuid kuidas see ümbrik siia sai? Korraga tundsin külmavärinaid, kui mind tabas mõte. Keegi oli aknast sisse saanud? Kuid see oli võimatu, ma polnud esimesel korrusel. Mu süda jättis lööke vahele kui ümbriku avasi ja sealt paberi välja võtsin, paberi, millel oli joonistus minust. Magavast minust, keegi oli selle joonistanud, kui ma magasin. Neelatasin ja vaatasin aknast välja. Taganesin sellest ja kiirustasin oma toast välja, suundudes Serenity magamistuppa. „Ser!“ hüüdsin ma, kuid tema tuppa jõudes leidsin ma eest tühjuse. Tüdrukut polnud seal. Voodi oli üles tehtud ja tuba korras. Kiirustasin järgmiseks kööki, kus samuti kedagi ei leidnud. Vaatasin kalendrisse üritades meenutada mis päev täna oli, kui ma nägin kirjakest, mis oli külmiku uksele magnetiga kinnitatud.
„Läksin kooli, tulen lõuna paiku, söök on külmikus, Ser. “
Ohkasin raskelt ja läksin tagasi oma tuppa. Kuna aken oli lahti, oli tuba üsna jahe. Täna polnud väljas päikest ja ilmad olid külmemaks minemas. Sügis oli viimaks kätte jõudmas. Pesin kiirelt end ära ja panin riidesse. Söögiisu mul polnud, mistõttu, selle peale ma eriti aega ei viitnud. Võtsin telefoni ja helistasin haigla vastuvõttu, et teada saada kuidas isaga lood on. „Kolmas osakond,“ ütles meeldiv naisterahva hääl. „Tere, Sandra Connor olen, ma tahtsin teada, kuidas mu isa seisund on, Oskar Connor,“ ütlesin ma tundes seda tehes rahutust. „Tere preili Connor, teie isa seisund pole muutunud kahjuks,“ vastas naine ja ma olin pettunud, kuigi ma aimasin seda juba. Arst oli lubanud helistada, kui oleks midagi olnud. Tänasin vaikselt medõde ja katkestasin kõne. Hetke mõtiskledes võtsin ma koti, õpikud, võtmed ja väljusin korterist.
Võtsin suuna bussipeatuse poole. Plaanisin kooli minna, haiglasse ma minna praegu ei tahtnud ja ma olin niigi koolist puudunud pikalt. Kuigi see ei olnud just kutsuv, vähemalt ma näen Serenityt seal ja saaksin ma temalt küsida selle ümbriku kohta, mis oli nüüd mu kotis. Viisin pilgu taevasse. Täna pilvitas päris kõvasti ja tundus et ka tuul oli tõusmas. Tore, torm oli veel puudus siit. Buss sõitis ette juba, kiirendasin sammu jooksuni ja hüppasin viimasel hetkel bussile. Hetkel kui uksed sulgusid hakkas ka vihma sadama, mis ei olnud just kuigi suur üllatus. Ma unustasin ainult vihmavarju, mis tähendas seda, et ma saan märjaks.
Kool oli kuskil poole tunni tee kaugusel ja ma otsisin nüüd vaba pinki. Jumal, kuidas mõned vanakesed haisevad. Hoidsin hinge kinni, kui ma nendest möödusin ja istusin ainsale vabale pingile, mis bussis oli. Bussi sõit läks väsitavalt. Olin õnnelik, kui me minu kooli peatusesse lõpuks jõudsime ja ma sõidukilt maha astusid. Endiselt tibutas, kuid suurem sahmakas oli möödas praeguseks. Mulle meeldis uduvihm, see oli mõnus, kui see nahale langes. Seda ma aga nautima ei jäänud kuna kiirustasin nüüd koolimajja, kus algas just vahetund. Üritasin meenutada mis tund meil oli kui  jooksin otsa Shanele. „Hei!“ ütles Shane naeratades ja kallistas mind nagu poleks me aastaid näinud. Olgu, me polnud pikka aega näinud, kuid siiski.
Naeratasin noormehele õrnalt. „Tere sullegi, ma näen, et igatsesid mind,“ ütlesin ma ja tõmbusin nüüd eemale. „Sind ei ole ammu näha olnud,“ lausus poiss pead kallutades ja tõmbas mind õrnalt edasi ja suundusime söökla poole.
„Jah, andesta,“ vastasin ma ohates.
„Ei-ei, ma mõistan, sul on praegu kiire olnud,“ ütles Shane kiirelt, kui lükkas söökla ukse lahti. Ma ei teadnud miks ma Shanega kaasa läksin, kuid hetkel polnud mul niikuinii midagi teha. „Kuidas su isaga on?“ küsis noormees minu poole vaadates.
„Kõik on endine aga arst kinnitab, et see on hea märk,“ vastasin ma õlgu kehitades. „Ma mõtlesin, et peaks korraks kooli tulema. Mulle hakkkavad need haiglad vastu juba ja ma ei maga seal peaaegu üldse,“ sõnasin ma ringi vaadates ja silmasin Mike ning Serenityt, kes omavahel vestlesid.
Muigasin. Ma oleks pidanud aimama, et Shane nendega kokku saab. Me olime alati koos, kui saime olla. Meie pisike gäng. See mõte tõi mu huulile mõtliku naeratuse. „Vaadake, kes meil siia tuli,“ tiris poiss mind mõtetest välja. Ma vaatasin tema poole ja siis kahe teise sõbra poole. „Hey,“ tõstsin käe tervituseks. Ser vaatas mind murelikkuse ja üllatusega. Mike ilme oli pea et sama, mis mu parimal sõbrannal. „Minuga on kõik korras,“ ütlesin ma silmi pööritades ja Mike tõusis oma kohalt ja tuli minu juurde, mille peale ma kõhklevalt huulde hammustasin. Ma olin temaga halvasti käitunud viimasel korral.
„Tere tulemast tagasi,“ ütles Mike ja kallistas mind soojalt, millele ma meeleldi vastasin. Surusin oma näo tema pusasse. Tuttavlik lõhn tungis mu ninna ja ma tundsin end üle pika aja rahulikuna. Ma igatsesin Mike ja normaalset elu, ilma muretsemiste ja masetsemiseta. Mike tõmbus eemale ja vaatas mulle otsa. „Ma ei oodanud sind tagasi veel,“ teatas ta vaikselt. „Seda ei oodanud ka mina,“ lisas Ser meid silmitsedes.
„Ma tean, ma ei teadanud ette, kuid ma pidin Seriga rääkima, miks sa mind ei äratanud, kui sa kooli läksid?“ küsisin ma sõbranna poole pöördudes.
„Kuule, sa pole päevi korralikult maganud, ma ei kavatsenud sind ilmaasjata äratada,“ vastas Ser enesestmõistetava tooniga. Ma pean tunnistama, et see poleks mulle endalegi meeldinud, et mind äratatakse vaid sellepärast, et teadata, et ta läheb kooli. Lasin Mikest lahti ja istusin Shane kõrval olevale toolile istuma. Mike läks tagasi oma kohale istuma.
Ser vaatas mind nüüd küsivalt, mis meenutas mulle, et ma olin öelnud, et tahtsin temaga rääkida. „See et, sa ei teinud mu akent lahti, ega?“ küsisin ma kõhklevalt.
„Ma ei käinud su toasgi,“ vastas neidis üllatunult. Noh, see andis juba teisele küsimusele vastuse. Kui ta polnud mu toas käinud, siis tema ei saanud jätta seda ümbrikut. „Keegi oli mu toas,“ ütlesin ma viimaks.
Mike kortsutas kulmu ja vahetas Shanega pilke. „Mida sa sellega öelda tahad?“ küsis Serenity tõsisemal toonil ja võtsin oma kotist ümbriku. „Mu aken oli hommikul pärani lahti ja aknalaual oli see,“ vastasin ma ja näitasin neile ümbrikut. Ser võttis ümbriku mu käest ja avas selle. Mike piilus samuti. Ma silmitsesin oma sõprade ilmeid, mis muutusid koheselt. „Mis haige värk see  on?“ päris Mike tõsiselt ja pisut ärritunult, mis mind üllatas.
Serenity ei öelnud midagi ja raputas vaid pead. „Alguses olid roosid ja siis see surnud elukas, nüüd see?!“ ütles Shane pead vangutades. Seda minagi küsisin endalt. Ma ei teadnud mida vastata. Jah, see süütu mäng võttis tõsisema pöörde juba eelmise korraga, nüüd tõsines see veelgi. „Keegi jälgib mind öösiti ja ta on saanud tuppa,“ teatasin ma vaikselt. Külmavärinad läksid mööda muselga alla selle mõtte peale. See ei olnud lõbus fakt. „Me peame politseisse teatama,“ sõnas Ser lõpuks ja pööras pilgu joonistuselt minule. „See on juba liiga kaugele läinud, see on juba jälitamine ning ahistamine,“ lisas Serenity ja andis mulle joonistuse tagasi.
„Ma tean, kuid...“ ma ei lõpetanud oma lauset. Ma ei tahtnud politseisse minna. Ma teadsin, et õige oleks, kui teavitada võmme sellest, kuid samas miski minus oli selle idee vastu.
„Siin ei ole mingid 'kuid',“ ütles Mike pead raputades. „See pole naljaasi. “
„Ma nõustun siinkohal Mikega, San. Selline asi võib valusalt lõppeda, pealegi, peale sinu on ka Ser ohus,“ nõustus Shane sõbraga.
„Ma tean seda, kuid mõtelge nüüd hetk, kuidas on võimalik minu aknast sisse saada, kuidas on võimalik meile üldse korterisse saada ilma, et me seda kuuleks? “ tõstatasin ma küsimuse.
Selle peale vajusid sõbrad mõttesse. Keegi ei osanud sellele vastata nagu ei osanud ka mina sellele vastata.
„Me elame kolmandal korrusel, aknast tulemine on välistatud,“ lausus Ser aeglaselt.
„Täpselt, ja ust pole samuti muugitud,“ noogutasin nõustuvalt.
„Mida sa öelda tahad?“ päris Mike end minu poole kallutades, nägu kahtlev.
„Ma mõtlen seda, et sellel kellegil on võti,“ vastasin ma noormehe poole vaadates.
„See ei saa olla, Sandra, ainult minul ja sinul on võti,“ ütles Serenity koheselt. Ma teadsin seda, kuid see oli ainus, mis loogiline tundus. „Pealegi, me oleks kuulnud, kui keegi tuleks,“ lisas Ser juurde.
Silmitsesin sõbrannat ning ohkasin. „Ma tean seda, kuid see on ainus mis loogiline oleks,“ vastasin pead vangutades.
 
„Mis tundub loogiline?“ kostus kellegi võõras hääl, mille peale ma võpatasin ja pöörasin vaatama enda seljataga seisvat noormeest. Ta oli tõmmu naha, pruunide silmade ja pruunide juustega noormees. Peaks mainima, et küllaltki kena poiss. Vaatasin siis enda sõprade poole küsivalt. „Oh, see on Lucas,“ ütles Serenity ja andis kerge naeratuse noormehele ja vaatas siis mulle otsa. Libistasin ümbriku kotti kiirelt ja viisin pilgu Lucasele.
„Me pole kohtunud, ma olen Sandra,“ tutvustasin end naeratades.
„Meeldiv, mina olen Lucas, nagu sa juba tead,“ vastas noormees lõbusalt ja silmasin silmanurgast Mike, kes püsti tõusis. „Vahekas saab kohe läbi, Sandra, tuled minuga koos?“ ütles Mike, mille peale ma pilgu kellale viisin. „Oh, jah, tund algab…“ pomisesin ma ja vaatasin sõpru. „Ma pean õpetaja Kresse juurest läbi käima enne, ma tulen teile järgi,“ ütlesin ma neile kiirelt. Mike polnud sugugi rõõmus selle vastuse peale, kuid ei öelnud sellest hoolimata midagi sellepeale. Vaatasin sõpru lahkumas ja pöörasin pilgu Lucasele. „Tohib, ma saadan sind?“ küsis noormees viisakalt ning muigega ma noogutasin talle.



Arvamused? :))
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Punane kuu [5]   10/6/2014, 13:29

Viies peatükk
Vaatasin hetke sõpradele järele ja pöörasin siis pilgu Lucasele. „Tohib, ma saadan sind?“ küsis noormees viisakalt ning muigega noogutasin talle vastuseks. Võtsin oma koti, vaatasin koha üle, et mitte unustada midagi, kuid seal oli tühjus. Ohates hakkasin minema, Lucas järgnes mulle vaikides, see vaikus oli üürike. "Ma pole sind siin näinud, mitmendas sa käid?" küsis Lucas uudishimulikul toonil.
"Ma olen samas klassis mis Serenity, viimases,“ vastasin vaikselt, kuid sundisin pilku mitte tõstmast.
"Sa oled kaks nädalat siis koolist puudunud,“ nentis poiss fakti üllatusega.
"Jeah,“ noogutasin ma vastuseks. Me olime jõudnud koridori, kus tunglesid õpilased ja mille ma juba unustanud olin. Ma igatsesin juba preagu vaikust. Selline sagimine tekitas mul peavalu.
"Ma kaalun praegu küsida, miks sa puudusid, kas see oleks liiga ninakas?" küsis Lucas aeglaselt. Naeratasin tahtmatult ning raputasin pead. "Olgu, kus sa olid need kaks nädalat?" esitas Lucas oma küsimuse.
Üritasin silmi mitte pööritada. "Ma olin isa juures, haiglas,“ vastasin ma vaikselt.
"Ta töötab seal või. . ?" alustas Lucas küsimusega kui ma talle otsa vaatasin. Ta vakatas koheselt, mõistes mu vastust juba enne küsimuse lõpetamist. "Mul on kahju, mis juhtus?" küsis ta kaastundlikumalt.
"Autoõnnetus,“ vastasin ma ohates. Lucas ei öelnud mõnda aega midagi, mis oli ka hea, kuigi ma ei tundnud seda valu nii teravalt, ma tahtsin nutta, jah, kui ma pidin isale mõtlema, kuid ma suutsin sellest praegu rääkida, mis üllatas mind ennastki.

"Me oleme siin,“ teatasin ma õppeaalajuhataja ukse juures peatudes. Lucas vaatas ust ja siis mind.
"Ma loodan sind siin siiski tihemini näha,“ ütles poiss naeratades ja lahkus. Vaatasin talle järele. Ta tekitas mu näole naeratuse, mis polnud nii palju nukrust täis. Aeglaselt viisin pilgu uksele ning koputasin sellele. Ma ei jäänud vastust ootama ja avasin ukse. "Õpetaja Kresse?" küsisin ma valjult sekretäri käest ja too viipas käega kabineti poole. Huulde hammustades läksin ma sinna poole ja peatusin ukselävel.
"Preili Connor,“ lausus õpetaja üllatunult. Naeratasin õpetajale nõrgalt ja astusin edasi.
"Ma ei tea miks ma siin olen õieti, kuid ma tahtsin teada, et kas ma pean koolis käima praegu?" küsisin ma kõhklusega. Olgu see oli imelik. Kas ma pean koolis käima? Mõttetu küsimus, ma tean mida isa oleks sellepeale vastanud.
"Te olete kaks nädalat juba puudunud, ma mõistan, et see pole kerge, kuid te hakkate programmis maha jääma,“ vastas õpetaja mõtlikult. "See nädal on poole peal, võtke ka see nädal, kuid järgmisest nädalast oleks hea, kui te tuleksite kooli,“ lisas naine ja läks pika kummuti moodi kapi juurde ja tõmbas ülemise sahtli lahti. Silmitsesin õpetajat tuimalt. Mida ma oleks oodanud? "Olgu,“ ohkasin ma noogutades ja hakkasin ukse poole taganema.

"Kuidas teie isaga on?" küsis õpetaja järsult, mis sundis mind seisma jääma.
"Muutuseid pole,“ vastasin ma neelatades.
"Sandra, kui ma tohin sind eesnime pidi kutsuda, ma arvan, et sa peaksid end valmista selleks, et teie isa ei pruugi sellest välja tulla,“ ütles õpetaja minnes oma laua juurde, hoides mingit kausta käes. "Ja sellest tingitud, ma arvan, et te peaksite tagasi koju minema,“ lisas ta juurde, mille peale mul vajus suu lahti.
"Mida?" küsisin ma uskumatult.
"Teie vara ei saa üksi jääda, see on juba üksi praegu,“ sõnas naine tõsiselt.
"See pole üksi, seal on teenijad,“ ütlesin ma kiirelt. See oli tõsi, mõis oli ilma peremeheta hetkel, kuid mitte üksi, teenijad olid seal 24/7.
"Teenijad ei ole sama mis omanik,“ lausus õpetaja ja avas toimiku. "Ja me saaks kuidagi korraldada nii, et teid võetakse iga hommik sealt peale ja tuuakse kooli,“ lisas ta.
Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. "Ma elan ühikas,“ ütlesin ma koheselt. "Ja mis transport? See on kahe tunni tee, esiteks ja teiseks milline buss seal käima hakkaks, et minule ainult järgi tulla?" ütlesin ma käsi laiutades.

See oli ennekuulmatu. keegi ei hakkaks mulle sinna järgi tulema. Mu mõisakodu asus linnakust väljas, see oli niminaalselt kahe tunni tee, kui mitte pikem. "Mõelge mis kell ma peaks alati ärkama ja ma oleks täiesti eraldatud oma sõpradest ja elus!" lisasin ma, kui õpeta ilme muutunud polnud.
"Ma ei räägi bussist, ma räägin, et iga hommik, tuleb teile erasohver järele toob teid kooli ja peale kooli ootab ta teid kooliees,“ ütles naine nagu poleks ta mu sõnu kuulnud.
"Ei, ma ei ole sellega nõus!" ütlesin ma vihaselt. "See võtaks kõik võimalused minult, et näha oma isa ja olla koos inimestega kellest ma hoolin. "
"Te peate mõistma seda, et te pole tavaline nooruk, teie olete otsene järglane Connorite suguvõsas, ükskõik kui vastuolus te olete sellega, peate te leppima sellega, et kui teie isa sureb, on teie kanda see tiitel. Te olete üks mõjukamaid isikuid ja tähtsamaid isikuid. Kui te teate oma ajalugu, siis ma usun, et te saate aru, mida ma öelda tahan,“ ütles õpetaja rahuliku, kuid samas tungiva tooniga. „Mu isa on on mõjukas inimene, mitte mina,“ vastasin ma jäiselt.
„Mitte enam kaua, te peate leppima sellega, et teie isa ei pruugi eluga sellest välja tulla,“ lausus naine pead kallutades. Silmitsesin naist vihaselt. Ja raputasin siis pead. "Ma ei ole nõus minema kohta, mis eraldab mind kõigest!" vastasin ma vihaselt ja tormasin sealt välja.

Jah, ma olin vihane. Kõik arvasid, et nad saavad mu elu korraldada, kuna mina ei ole lihtsalt tavaline kodanik vaid ma olen nii öelda aadliku perest. Nii kutsuti vanasti meid, Connoreid. Mu suguvõsa ulatus väga kaugele ja mõis, koos nende maadega kuulus mu perre sajandeid. Mu esivanemad olid mõjukad inimesed olnud. Nüüd polnud see kuigi palju muutunud, mu isa juhtis miljonite väärtuses firmat, ta mõjutas linnaelu oma otsustega, ta oli igal pool tunnustatud. Peatusin viimaks, nüüd alles jõudis mulle kohale, mis see kõik tähendab, kui mu isa sureb. Ma ei saa ainult mõisa, vaid kõik muu millega mu isa seotud oli. 'Jumal, palun ära lase mu isal surra, ' mõtlesin õnnetult. Tean isegi, et see oli isekas, kuna osalt ma tahtsin sellest kohustuste hunnikust pääseda ja selleks oli vaja mu isa koomast välja aidata.

Mind raputas mõttemullikesest välja tugev müks. „Hei!“ ütlesin ma kulmukortsitusega, kui nägin ei kedagi teist, kui Lucast. „Vabandust, ma ei vaadanud ette,“ vabandas noormees ja uuris mu nägu. . jälle.
„Mida?“ küsisin ma tüdinult.
„Sa oled vihane,“ märkis ta vaid.
„Oi, sa oskad ilmeid kohe nii hästi lugeda?“ küsisin ma mürgiselt ja hakkasin endasi minema. Lucas ei tulnud mulle kohe järele, kuid ei läinud kaua kui ta taas mu kõrval oli ja minuga koolist väljus. „Mis juhtus?“ küsis ta rahulikult.
„On sel tähtsust, mul pole mingit sõnaõigust, mis juhtus? Mine küsi selle mõrra käest,“ vastasin ma ja surusin käed rusikasse.
„Selle mõrra all mõtleme me õpetaja Kresset?“ küsis Lucas naerma hakates.
Vaatasin poisi poole jäiselt, kuid see ei pühkinud noormehe lõbusat ilmet ja see ajas mind ainult veelgi rohkem vihale. „Kas sa ei karda, et sa võid minult vastu pead saada?“ küsisin ma seisna jäädes. Lucase ilme muutus aeglaselt mõtlikuks.
„Sa ei saaks mind lüüa isegi parima tahtmise juures,“ lausus noormees muigega. Selle lause lõpuks tõstsin ma järsult käe, kuid Lucas megakiirelt peatas mu käe. Ta haare oli tugev ja ta surus mu käe vähese vaevaga alla.

„Lase mind lahti,“ käskisin ma ja üritasin oma kätt vabaks tõmmata, kuid tulemuseta.
„Jah? Miks, et sa saaksid mind uuesi lüüa. . või üritada lüüa?“ küsis ta vaikselt ja astus mulle lähemale. Meie vahel oli vaid mõni sentimeeter. Tundsin ta hingeõhku oma näol, jumal tänatud, et poiss oma suuhügieeni eest hoolitses.
„Sa astud üle igasuguste piiride praegu,“ sosistasin ma talle otsa vaadates.
„Ja sa takistad mind kuidas?“ küsis Lucas lõbusalt, kuid lasi ma käest lahti. Vahtisin teda hetke ning raputasin pead.
„Mitte kuidagi,“ vastasin ma lõpuks ja pöörasin Lucasele selja, hakates värava poole minema. Tundsin Lucase pilku enda seljal, ta ei tulnud mulle järgi, seegi hea. Mul oli halb päev ja tõesti ei soovinud, et keegi selle pärast haiget saab. Viisin pilgu kellale oma randmel. Kell oli vähe ja isa juurde mind veel ei lastud. Aga mida ma siis senikaua teen?

Pöörasin end kooli poole ja leidsin enda seljatagant Alcyone, kes mulle otsa vaatas. „'Yon, sa ehmatasid mind poolsurnuks, mida sa siin teed?“ küsisin ma tüdrukule otsa vaadates. Alcyone oli gootistiiliga neidis, kes tuli meie kooli mõni aasta tagasi. Tal olid pikad ronkmustad juuksed, mida ma kadestan. Mul on ka suht tumedad juuksed, kui ma võtaks kogu värvi maha aga noh, seda ei juhtu.
„Ma nägin sind ja tulin sulle järele,“ vastas neidis naeratades. Deem, see tüdruk oli ilus.
„Aa,“ oskasin ainult suud maigutada.
„Kas sa tundi tuled?“ küsis Alcyone huvitatult ja silmitses mind pea õrnalt kaldus.
Muigasin. „Ma ei tea kas täna tulen, kuid järgmine nädal olen kindlasti platsis,“ vastasin ma raskelt.
Alcyone noogutas aeglaselt. „Olgu. . kes see poiss oli?“ küsis ta ja mu kulmud kerkisid kõrgele. Selle pärast oli Alcyone mulle järele tulnud?
„Lucas, ta on uus,“ vastasin aeglaselt ja vaatasin kooliõue poole. Lucast seal enam ei olnud.
„Sa peaksid temast eemale hoidma, ta on imelik,“ ütles 'Yone, mis mind üllatama pani.
„Mismõttes?“ küsisin kulmu kortsutades.
„Lihtsalt, temas on midagi, mis on väga vale, kõhutunne,“ vastas neidis vaikselt, kuid tema silmadest mõistsin, et ta mõtles seda tõsiselt.
„Sa arvad et midagi on temaga valesti?“ küsisin ma üle ja sain vastuseks noogutuse.

Närisin alahuult kui ma klassiruumi astusin. Mõttes keerles endiselt vestlus Alcyonega. See tüdruk oli veider, seda teadsin juba algusest, kuid nüüd oli ta veelgi kriipim. Mu pilk langes koheselt Lucasel, kes samuti mind üllatusega vaatas. Ohkasin ja vaatasin klassis ringi. Ser'i polnud seal, ega ka teisi minu gängist niisiis võtsin suuna Lucasele hoolimata Alcyone soovitusest. „Kas ma tohin su kõrvale istuda?“ küsisin ma vaikselt.
„Kas sa lubad, et sa ei ürita mind lüüa?“ vastas noormees küsimusega.
„Kas sa tead, et küsimusele küsimusega ei vastata?“ vastasin talle samaga.
„Tean,“ turtsatas poiss ja nõksatas peaga tema kõrval oleva tooli poole, millest võisin järeldada, et mul oli luba.
„Anna andeks, et ma nii käitusin,“ ütlesin ma vabandavalt. Lucas vaatas mind veelgi üllatunumalt. „Mida?“ küsisin pead vangutades.
„Sa ei ole sellist tüüpi kes vabandab,“ lausus noormees aeglaselt ja nüüd oli minu kord üllatunud olla.
„Mismõttes?“ küsisin ma lõbusalt.
„Noh, esmamulje ja see mida su sõbrad rääkisid mulle sinust,“ vastas Lucas mõtlikult
„Oota, sa rääkisid minu sõpradega minust?“ küsisin ma kulmu kortsutades.
„Mhm,“ mõmises ta peanoogutusega.
„Miks?“ pärisin ma järeleandmatult. Tõesti, miks oli Lucas minu kohta küsinud?
„Lihtsalt huvitas, tahtsin teada, milline sa oled,“ vastas poiss mulle naeratades.

Hakkasin midagi veel küsima, kui õpetaja klassi astus ja tundi alustas. Vaatasin Ser'i koha poole, mis oli endiselt tühi. Kus Serenity jäi? Tavaliselt oli tema, kes tundidest osa võttis, ükskõik kui igavad need siis ka olid ja nüüd polnud teda kusagil. Kammisin pilguga terve klassi läbi ja pöörasin siis pilgu enda ette. „Keda sa otsid?“ küsis Lucas vaikselt.
Vaatasin tema poole. „Serenityt pole tunnis,“ pomisesin ma vastuseks. Ka Lucas vaatas klassis ringi. „Ei ole jah,“ nentis ta fakti.

Serenityt ei tulnud ka järgneva tunni jooksul. Ka Mike ega Shane polnud tunnis, kuid see polnud suur üllatus, nad vihkasid ajalugu aga Ser polnud puuduja tüüpi. Toksisin rahutult pliiatsiga lauda ja ootasin tunni lõppu, mulle tundus terve igavik, kui lõpuks vahetunnikell sisse läks. Pistsin oma asjad kotti ja liikusime Lucasega välja. „Helista talle,“ soovitas poiss rahulikult. Ohates noogutasin ja otsisin oma telefoni välja. Valisin numbri. Kutsus, vähemalt seegi hea. Üks, kaks, kolm ja siis „number millele te helistate on hõivatud, proovige hiljem uuesti,“ ütles mingi naishääl telefonisse. Urisesin vihaselt. „See ei ole Ser'i moodi!“ ütlesin ma pahaselt. Ma hakkasin muretsema. Valisin Mike numbri, kuid peagi sain ma teada et ta number on üldse väljas. „Veelgi toredam,“ turtsusin.
Lucas oli samuti seisma jäänud ja vaatas mind vaikides. „Ma olen kindel, et Serenitiyga on kõik korras,“ ütles poiss rahulikult.
„Ma pole selles nii kindel,“ vastasin ma õnnetult ja helistasin uuesti Ser'ile, nüüd hakkas see mutt rääkima kohe.
„Miks sa selles kindel ei ole?“ küsis Lucas uurivalt.
„Sest. . “alustasin ma, kuid vaikisin järsult. Ma polnud kindel, et ma peaks Lucasele rääkima oma toredast ahistajast.
„Ma tean, et me oleme alles tutvunud ja puha, kuid sa võid mind usaldada,“ lausus Lucas siira tooniga.
„Mul on mingi austaja tekkinud ja eile, ma arvan ta oli mu toas, ma lihtsalt kardan, et ta võib midagi hullemat teha,“ pahvatasin ma. Mu süda hakkas selle lause peale veelgi kiiremini taguma. Mis siis kui midagi Seriga juhtus? Tundsin, kuidas paanika minust võimust võtma hakkas. Seda märkas ka Lucas, kuna järgmisel hetkel pani ta oma käed mu õlgadele ja ütles: „Ma olen kindel, et temaga on kõik korras, püüa rahuneda, me leiame ta. “
Noogutasin talle, kuid ma polnud nii positiivne selles suhtes. „Mida sa selle all mõtlesid, et 'midagi hullemat'?“ küsis Lucas, kui me hakkasime edasi minema.
Kõhklesin. „Alguses ta saatis mulle mustad roosid, kirjaga 'ilusale daamile', siis mõni päev hiljem, päeval, mil sain teada et mu isaga juhtus õnnetus ja ta on haiglas, saatis ta mulle surnud looma. . ja täna. . mu akna laual oli joonistus magavast minust,“ rääkisin Lucasele kõik ära.
Poiss seisatas ja vaatas mulle ehmunult otsa. „Kas sa politseisse pole teadanud?“ küsis ta tõsiselt.
Raputasin pead. „Ei, ma lootsin, et ma ei pea seda tegema,“ pomisesin ma pead vangutades.
„Ei pea seda tegema?“ küsis Lucas turtsatades. „Tüüp on sinu tuppa tulnud, ta saadab sulle kingitusi, milleks on surnud loomad-“
„Loom,“ katkestasin teda. „Ma tean, lihtsalt. . lihtsalt otsime Seri üles, palun,“ oigasin ning lükkasin ukse lahti, kui vastu tuli Shane. „Shane!“ hüüatasin ma ehmunult tagasi astudes. Shane naeratas laialt. „Hey, sa siin veel,“ muigas Shane ja vaatas siis Lucase poole. „Mis toimub?“ küsis Shane, kui märkas Lucase tõsist olekut. „Ser on kadunud ja ta ei vasta telefonile,“ seletasin talle. Shane näolt kadus naeratus nüüd samuti.
„Kaua ta kadunud olnud on?“ küsis ta tõsiselt.
„Ta ei ilmunud tundi, ma avastasin selle alles siis, Shane, ta ei puudu mitte kunagi tundidest, mitte siis kui tegu on hädaolukorraga,“ vastasin vaikselt. Shane noogutas, see oli tõsi j ta ei pidanud seda sõnadega kinnitama. Me kõik teadsime, et Serenity ei puudu vabatahtlikult tundidest. Ta polnud nohik, kuid siiski talle meeldis õppida sama palju kui pidutseda.
„Kas sa otsisid teda koolist?“ küsis Shane järgmiseks. Raputasin pead.
„Ma mõtlesin koju minna, vaadata kas ta on seal äkki,“ ütlesin vastuseks.
Shane noogutas. „Mine koju, ma otsin kooli läbi, hoia telefon lähedal,“ sõnas Shane ja spurtis minema. Vaatasin talle järgi.
„Lähme,“ ütles Lucas mind edasi nügides. „Me ei saa aega viivitada,“ lisas ta vaikselt.
Teadsin, et tal oli õigus. Ma silmasin Alcyonet. „'Yon!“ hüüdsin ma järsult, mille peale Lucas ehmatas. „Sorry, mine bussipeatusesse, ma tulen sulle järgi,“ ütlesin ma Lucasele.
„Mul on auto, sellega saab kiiremini,“ vastas poiss.
„Aa, okei, ma tulen parklasse järgi siis,“ ütlesin talle kiirelt ja läksin Yone juurde, kes mind küsivalt vaatas. Ta pilk oli pinev ja ka kahtlustav. „Kas sa oled Serenityt näinud?“ küsisin ma kiirelt aega viitmata.
„Seri?“ küsis tüdruk kulme kergitades.
„Jah,“ vastasin ma kärsitult.
„Ei ole, kui aus olla, mis siis?“ vastas ta mõtlikult.
Ohkasin masendunult. „Ta ei tulnud tundi ja ta ei võta telefoni vastu,“ vastasin talle murelikult.
„Ser ja tegi poppi?“ naeris Yon lõbusalt. „Noh, eks põrgu on siis jäätunud,“ lisas ta turtsatades ja ma saatsin talle võltsnaeratuse.
„Jah, olgu ma lähen siis,“ teatasin talle ja hakkasin taganema.
„Sa lähed selle kutiga?“ küsis ta uurivalt.
„Jah, ma lähen Lucasega, ta viskab mu koju ära, Yon, ära vaata mind nii,“ vastasin ma silmipööritades.
„Lihtsalt ole ettevaatlik,“ kehitas Yon õlgu ja läks nüüd kooli poole.

Raputasin pead ja jooksin parklasse. Lucas ootas mind punase mustade triipudega mustangi juures juures. „Ou mai gaad, see on sinu auto?“ küsisin ma ehmunult ja suu kiskus naerule.
Lucas turtsatas. „Yeah,“ vastas ta lõbusalt. „Tule nüüd,“ lisas poiss ja istus autosse.
Tegin nii nagu öeldud, kuid vaatasin hämmeldunud autot. „Ma pole kunagi mustangiga sõitnud,“ pomisesin ning kuulsin Lucast naermas. „Mida?“ küsisin ma silmpööritades. „Mustang on seksikas auto,“ lisasin naerma hakates ja Lucas pani iludusele hääled sisse.
„Turvavöö peale,“ ütles ta pead raputades ja tagurdas autoga välja.
„Ma ei arvanud, et sa punase autoga sõidad,“ ütlesin ma aeglaselt ja pöörasin pilgu Lucasele, kes mulle korraks otsa vaatas ja suunas siis pilgu teele. „Miks mitte?“ küsis ta muigega.
„Noh, sa oled poiss,“ kehitasin õlgu ja Lucas turtsatas.
„Punane on ilus värv, mulle meeldib igas tahes,“ lausus poiss lõbusalt. „Kuhu poole ma keerama pean?“ küsis ta ristile jõudes.
„Paremale. . ei. . vasakule,“ vastasin ma kiirelt. „Pööra vasakule, sealt on otsem,“ pomisesin ma pead vangutades.
Lucas noogutas ja keeras vasakule ning kiirendas.
„Palju see välja võtab?“ küsisin ma uudishimulikult.
„220,“ vasats poiss teed jälgides.
„Päris palju. “ pomisesin ja viisin pilgu lõpuks välja. Ma unustasin Ser'i hetkeks, kuid ta tuli mõtetesse tagasi. Ma sain vaid loota, et temaga on kõik korras. Ma ei elaks üle, kui peale isa ka mu sõbranna midagi juhtuks.
„Järgmises keera ära,“ juhendasin vaikselt.

Peagi jõudsime kortermajade juurde ja kohani, kus meie elasime. Tegin turmavöö lahti ja astusin autost välja, seda sama tegi ka Lucas. „Siin sa eladki?“ küsis ta ja tuli minu kõrvale.
„Jup,“ noogutasin vastuseks. Vaikselt ohates otsisin ma võtmed välja ja avasin paraadna ukse. „Mitmendal sa elad?“ küsis Lucas uurivalt.
„Kolmandal. “
„Aknast tulemine on siis välistatud,“ mõtiskles Lucas valjult.
„Jah, sellele järeldusele jõudsin minagi,“ turtsatasin ning astusin lifti.
„Me oleks ka trepist saanud,“ sõnas poiss mulle järgi tulles.
„Mis sa siis mulle järgi tulid?“ küsisin ma vastu, kuid tema poole ma ei vaadanud.
Selle küsimuse peale ei vastanud Lucas midagi.

Lifti uksed avanesid lõpuks ja kiirustasin oma korteri poole, kuid peatusin järsult. Ukse taga oli musta värvi karp, punase paelaga. Lucas seisatas samuti mu kõrval ja vaatas karpi. „On see-?“ küsis ta vaikselt. Ma ei vastanud midagi ning läksin ukse juurde. Võtsin karbi kätte ja neelatasin. See polnud raske, mitte eriti aga ma ei tahtnud teada mis seal sees oli. „Hoia,“ pomisesin ma ja avasin ukse võtmega. „Serenity?“ hüüdsin valjult ja vaatasin kiirelt korteri üle.

Lucas oli leidnud tee kööki. „Teda pole siin,“ teatasin talle, mis oli ilmselge juba. Lucas silmitses mind murelikult. Telefoni helin pani meid mõlemaid võpatama.
„Kas ta on kodus?“ küsis Shane telefonis.
„Ei, teda pole siin, kui ma õieti aru saan, siis teda polnud ka koolis?“ küsisin ma huulde hammustades.
„Ei, teda polnud siin, ma proovisin Mike kätte saada aga ta telefon on väljas,“ ütles Shane.
„Jah, ma tean. . “ ütlesin ma kui korteri uks avanes ja sulgus. „Oota,“ ütlesin ma Shanele ja hakkasin ukse poole minema, Lucas püsis mul kannul.
„Ser?“ küsisin ma kõval häälel, kuid vastust ei tulnud.
„Ma vaatan ringi, ole siin,“ ütles Lucas sosinal ja läks tagumistesse tubadesse.

„Sandra?!“ kuulsin Shane ja panin telefoni kõrva äärde tagasi.
„Ma olen siin,“ ütlesin vastuseks. Mu süda tagus meeletult.
„Mis oli? Kas Ser tuli?“ küsis poiss kiirelt.
„Ma ei tea, uks käis, kuid kedagi pole. . korter oli tühi enne. . ma kontrollisin aga. . “ piip-piip-piip.

Ehmunult vaatasin telefoni ekraani. Levi kadus ära. Tore. Lihtsalt suurepärane.

Lucas tuli tagasi ja raputas pead. „Siin pole kedagi,“ ütles ta käsi laiutades.
„Ma kuulsin kuidas uks käis ja enne polnud siin kedagi,“ laususin ja võtsin peast kinni. Telefon helises uuesti, kuid see polnud Shane. „Ser? Kus sa oled?“ küsisin ma ehmunult.

„Ma ei tea kus ma olen, San,“ vastas sõbranna nutuselt.
„Ser, mis juhtus?“ küsisin ma hirmunult.
„Ma olin tualetis, kui keegi mind kinni võttis... ma ei tea kus ma olen, Sandra...“ nuuksatas Serenity. Selle lausega mind valdas õud ja paanika. „Ära katkesta kõnet, Ser, kuuled mind,“ ütlesin ma üritades end rahulikuna hoida.
„Kas sinuga on muidu kõik korras?“ küsisin lõpuks. Lucas silmitses mind tõsiselt. Ta mõistis mis toimub, vist. Kuid ta ei hakanud midagi küsima, mis oli hea.
„Ma. . ma olen verine. . “ kuulsin sõbranna sõnu, mis panid mul hinge kinni. VERINE?!?!




Endiselt ootan teie arvamusi! :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
harrypotterifänn
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 210

PostitaminePealkiri: Re: Punane kuu [5]   16/6/2014, 02:33

Ou.Mai.Gaad. See jutt võttis mind ja sõi mind ära, niiet ma ei jõudnud lugemist lõpetada!

Uut ja ruttu!

PS: Mind isiklikult häirib, et peatükid on nii jubedalt pikad
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Punane kuu [5]   17/6/2014, 03:22

Mm.. okei Very Happy
Kas mitte pikad osad just paremad ei ole? :)
Enamike jaoks on vähemalt minu teada.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Punane kuu [5]   29/8/2014, 18:16

See oli suurepärane Very Happy
Pikad osad on toredaad Wink
Paluks kiirelt uut!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Punane kuu [5]   30/8/2014, 20:19

Yay, mul on üks lugeja! Very Happy
Aitäh, eks ma siis panen uue osa üles kui soovi on ^^
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Punane kuu [5]   

Tagasi üles Go down
 
Punane kuu [5]
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
 Similar topics
-
» Saladusi täis igavik
» Konflikt
» O: Drops Safran punane (toon 19)

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Everleigh looming-
Hüppa: