Tee 35/35 #LÕPETATUD#

Mõtlesin pikalt, mida täna selga panna, aga otsustasin lõpuks siiski üsna tavalise riietuse kasuks, sest lõppude lõpuks on see ju üks tavaline pidu, kus pealegi ei tunne mind peaaegu keegi. Seega panin rahumeeli selga oma kõige mugavama musta topi, tumeda lühikese teksaseeliku ning peale nahktagi. See peaks olema piisavalt korralik ühele noorte peole minekuks.

Tõmbasin kätega läbi juuste, et need veidi kohevamad tunduksid ning nühkisin sõrmedega õrnalt üle näo, et veidi oma meiki korralikumaks hajutada, et ei jääks mingit krohvinäo muljet, kuigi seda ei olnudki mul näos eriti. Tegin üsna tagasihoidliku meigi.

Pistsin pea korraks enda toukse vahelt välja, et näha, kas Tanel on ennast juba valmis pannud. Liikumist ei olnud kuskil märgata. Ilmselt olid kõik oma tegemiste juures ning mugavalt ennast oma tuppa seadnud. Olin veidi pettunud, et Sander meiega peole ei tule, aga ma pean Taneliga minema, sest tunnen, et olen talle selle võlgu.

Kiirelt lipsasin oma toaukse vahelt välja ning liikusin üle koridori oleva Taneli toani. Õrnalt koputasin uksele ning jäin ootama.

,,Sisse!’’ kostus lõpuks tema madal hääl teisepoolt ust.

Lükkasin ukse lahti ning astusin sisse. Kohkusin kohe tagasi, sest poiss seisis oma voodi juures kõigest bokserite väel. Mida? Miks ta sisse kutsus? Katsin kiirelt käetega silmad ning olin jumala veendunud, et punastan. Misasja ma teen? Hakkasin tagurpidi uksest välja minema. Kas ma tõesti kuulsin valesti? Oi jumal...veel üks piinlik olukord.

,,Kas sa ei ole paljast meest ennem näinud?’’ küsis Tanel kui olin tagurpidi uksest väljuma hakanud ning üritasin vabanudesks mingeid sõnu suust välja pomiseda.

,,Ma...emmm...lihtsalt.’’ seadsin segaseid häälitsusi ja sõnu ühte lausesse.

Võtsin vaikselt käed silmadelt, sest olin kindel, et ta oli nüüdseks juba riides, kuid kus sa sellega. Tanel seisis ikka veel bokserite väel voodi juures, ega kavatsenudki ennast ridesse panna.

,,Jumal küll! Pane ennast riidesse palun!’’ karjusin talle pahuralt, sest ei taibanud, miks ta ikka veel paljana enda toas seisab kui keegi tema toa uksel seisab ning häbist maalla vajuma hakkab. Kattsin kiirelt uuesti silmad kätega. Tammusin ühelt jalalt teisele, et oodata kuniks Tanel oma riietumisega ühelepoole on saanud.

,,Ma ei mõista miks sa nii närvis oled? Ma ei näe ju nii jube välja?’’ seletas Tanel ning kuulsin riiete sahinat, seega võisin vedi rahuneda, sest teadsin, et ta paneb ennast riidesse.
,,Eutrilla!’’ ütlesin talle naerdes.

,,Sa näed kena välja!’’ kuulsin Tanelit ütlemas just siis kui ta särgi selga tõmas, sest tema hääl kostus sedasi, nagu miski oleks seda takistanud.

,,Heh. Ma tänan!’’ ütlesin meelitunud olekut teeseldes, sest minus ei tekitanud tema komplimet mitte mingisugust elevust. Ma polnud tegelikult isegi mitte meelitatud. Millegipärast jättis see mu täiesti külmaks.

,,Kas sa oled valmis?’’ küsisin lõpuks kui olin seismisest tüdinenud ning käte silmade ees hoidmine hakkas närvidele käima.

,,Jah! Sa võid nüüd oma käekesed ära võtta!’’ ütles Tanel mesimagusa häälega ning eeldasin, et ta oli juba minuni jõudnud, sest hääl kostus lähedalt. Ta seisis väga lähedal. Liiga lähedal. Ma tundsin tema hea juba peaaegu enda vastas. Ta asetas oma käed minu kätele ning tõstis need õrnalt mu silmade eest ära. Kohkusin ning tõmbasin käed kiirelt ära ning astusin kiirelt paar sammu taasi. See oli imelik.

,,Lähme siis!’’ ütlesin veidi närviliselt ning hakkasin toa uksest välja astuma, kuid jooksin kellelegi otsa. See oli Sander. Vaatasin teda ehmunult ning täiesti sõnatult. Ma loodan, et ta ei märganud midagi kahtlast, mida ta valesti tõlgendada võib. Ma ei tahaks temaga tülisi. Ta on ainuke, kes mind veel pinnal hoiab.

,,Lähete juba?’’ küsis Sander oma rinda käega hõõrudes, sest ilmselt olin talle otsajooksmiseha haiget teinud. Eeldasin seda ka tema korstus kulmust.

,,Usun küll jah,’’ ütlesin noogutades ning seejärel vaatasin küsivalt Taneli poole.

,,Jah me läheme!’’ lausus Tanel ükskõikselt Sanderile otsa vaadates.

Hakkasin ees minema. Kui ma viivuks pilgu uuesti nendele pöörasin, nägin kuidas Sander karmilt taneli käest kinni võttis ning teda hoiatas.

,,Palun käitu korralikult!’’ kostus Sanderi hoiatav hääl ka minuni. Tegin näo nagu poleks seda kuulnud ning kõndisin edasi.

Varsti järgnes mulle ka Tanel, kes oli oma ükskõikse ilme näolt kaotanud ning selle asendanud laia naeratusega. Ta vaatas mind nii veidralt, et mul hakkas taas imelik. Kas ta flirtis?

,,Ma ei teadnudki, et sul on oma auto!’’ ütlesin imestunult kui olime garaaži jõudnud ning ühe halli Honda juurs seisma jäime.

,,Siin see on!’’ ütles ta ning osutas uhkeldavalt autole. Pööritasin naeratades silmi ning istusin autosse, et juba kiiremini kohale jõuda. Ma ei oska seda seletada, kuid Taneliga kahekesi olemine häiris mind. Miski tema käitumise juures häris mind ning mulle jääb üha enam mulje, et ma ei saa teda usaldada.

Õnneks ei ole Neleli juurde pikk maa, kõigest paar kilomeetrit. Seega ei pidanud ma enam kaua temaga kahekesi olema.

Autos oli väga pingeline õhkkoknd. Mina vaikisin ja tema vaikis. Ilmselt ta märkas minu hoiakut tema suhtes, mis peale seda piinliku insidenti tekkis. Miks kurat ta ennast riidesse panna ei võinud? Ja veel eputama ka. Ma pole nii õudne juu? Issand jumal. Oleksin tahtnud talle praegu virutada. Lihtsalt kättemaksuks. Nagu mul vähe talle heaks teha. Pean silmas seda okse lugu. Nüüd siis see ka veel. Aga ta oli ise süüdi. Mina ei hakka küll seda talle heastama. Mingu kuradile.

Peagi jõudsime Neleli maja juurde, milles juba hooksalt elu käis. Kõikjal majas sees ja ka väljas paistsid võõrad inimesed. Kõk jõid ning tatsisid juba täie hooga muusika järgi, mis kostis majast väljagi. Kindlasti tuleb sellest lärmakusest Nelelile palju probleeme. Loodan, et tema pidu kurba lõppu ei saa.

,,Kas lähme?’’ küsis Tanel, kes minu kõhklevat nägu imalalt naeratades jõllitas.

,,Oehh...lähme siis!’’

Liikusime kiirel maja ukseni ning astusme sisse. Möll käis kõikjal. Maja igas nurgas seisid ainult inimesed. Kõik olid võõrad. Otisin silmadega Nelelit, kuid loobusin varsti, sest see oli mõtetu üritus.

Inimesed hüppasid, tõukasid ning nügisid. See ajas mind närvi. Surusin ennast läbi sellest massist. Vaatasin hetkeks ka taha, et teada saada, kas Tanel järgneb mulle, kuid tema oli minust juba kaugele maha jäänud ning tantsis eemal juba mingi võõra plikaga. Ükskõikselt kehitasin õlgu ning alustasin uuesti sellest meeletust rahvamassist läbi puurimist. Hullem kui klubis võiks mainida. Isegi muusika oli vastav.

Lõpuks leidsin Neleli koos Steniga joogilaua juurest. Rõõmustasin, et ta leidsin ning ühtlasi oli mul kerge plaan Stenilt Robini kohta küsida. Millegipärast ma katlen, et tema midagi teab, kuid samas proovida ju võib.

,,Tsau!’’ karjus Neleli kui märkas, et lähenen neile.

Nägin Steni kramplikuks muutunud keha ning õrna noogutust mulle tervituseks. Kas ta tõesti kardab mind? Minulgi oli ebameediv, tema sellise käitumise pärast ükskõikset nägu teha, kuid midagi ei ole ju parata. Tema suhtleb Neleliga, kes on ühtasi ka minu parim sõbranna. Mulle tundub, et meil kummalgi ei ole valikut ja me lihtsalt peame üksteise suhtes veidi sallivamad olema. Selge on see, et mingeid sõpru meist ei saa, kuid viisakateks võiksime ikka jääda.

,,Tsau!’’ tervitasin mõlemaid laia naeratuse saatel. Vaatasin viivuks Stenile otsa ning naeratasin sõbralikult, et ta veidigi maha rahustada. Mul hakkas temast isegi veidi kahju. Uskumatu eks?

,,Kas ma saaksin sinuga hetkeks omavahel rääkida?’’ Küsisin Stenile lähemale minnes, et ta mind kuuleks. Tundsin Neleli pilku oma kuklal. Vaatasin talle hetkeks otsa ning andsin käega märku, et oleme kohe tagasi.

Järgnesin Stenile, kes suundus arvatavasti maja taga olevasse aeda.

,,Mida sa rääkida tahad?’’ küsis ta ettevaatlikult ning võttis lonksukese enda käes olevast mahlaklaasist. Just täpselt mahlaklaasist. Kui see just kokteil polnud. Tegelikult vahet polegi, vähemalt oli ta hetkel korralik ja sellest mulle piisab.

,,Noh...ma nägin ühte veidrat und ja...’’ alustasin arglikult oma juttu, sest ei osanud kuidagi oma küsimust talle otse, ilma keerutamata, esitada.

,,Sa tahad minuga oma unenägudest rääkida?’’ küsis Sten üllatunult.

,,Ehhh...mitte seda. Ma tahaks teada...’’ üritasin uuesti oma küsimuse esitamseni jõuda, kuid järjekordselt katkestas Sten mind.

,,Ma tean juba, mis sind vaevab!’’ ütes Sten mulle kätt rahustuseks õlale pannes.

Millegipärast ehmusin selle peale ning tõmbasin kiire liigutusega õla tema käealt ära.

,,Oih...vabandust!’’ ütles Sten ka ise kohkunult.

Naeratasin talle põgusalt.

,,Nii, et sa siis tead kus Robin on? Sest kui sa tead, siis ma palun sind, et sa mulle räägiksid. Ma pean teada saama!’’ käisin talle korralikult pinda.

,,Ma tahaks sulle...’’ alustas Sten juttu, kuid millegipärast jäi ta kohe vait. Vaatasin talle küsivalt otsa kui nägin kerget peanoogutust, mis osutas minu seljataga toimuvale.
Seal seisis Tanel, kes kahtlustavalt Stenile otsa vaatas.

Viskasin Tanelile ühe pahase pilgu ning seejärel vaatasin uuesti Steni poole.

,,Räägime sellest hiljem veel!’’ ütles ta ning lahkus aiast kui olin talle ühe sõbraliku noogutusega nõusoleku andnud.

,,Kas ma segasin teid?’’ küsis Tanel jälle selle imala naeratuse saatel. Ma sain ühtäkki nii vihaseks, et lihtsalt plahvatasin.

,,Enam hullemat hetke ei oleks saanud validagi. Miks sa oled alati valel ajal vales kohas?’’ karjusin vihaselt talle näkku ning tahtsin sealt minema minna.

Tanel haaras tugevasti minu käsivarrest, ega kavastenudki lahti lasta. Vaatasin talle pahuralt otsa ning hakkasin oma kätt tema haardest lahti sikutama.

,,Lase lahti! Mis sul viga on?’’ karjusin veelgi kõvemalt. Kahetsustundega vaatasin aias ringi.

Kedagi polnud sinna jäänud. Kus kurat nüüd kõik on? Ennem ei saanud õieti käijagi, aga nüüd ei tahtnud keegi järsku värsket õhku hingata või põõsaalla ropsida.

,,Miks sa minuga siia aeda ei taha jääda? Sees on liiga umbne. Siin saame rahulikult kahekesi olla.’’ Ütles ta endiselt minu käsivart tugevasti pigistades ning tema näole ilmus lausa oksele ajav irve. Kas ma tõesti pean ta veelkorra täis oksendama. Paras oleks see talle.

,,Lase mind lahti!’’ sisistasin läbi hammaste ning hakkasin veelgi hüsteerilisemalt rabelema, mille peale Tanel mind hoogsamalt krabama hakkas.

,,Lõbutseme!’’ ütles ta suutmata oma käsi minust eemale hoida.

Asi muutus juba rõvedaks. Hakkasin vaikselt paanikasse sattuma. Peksin teda käte ja jalgadega nii kuis jaksasin, kuid ei midagi. Oleksin karjuma hakanud, kuid see tundus veelgi lootusetumana. Muusika käis liiga kõvasti ja isegi oma suurima tahtmise juures, poleks keegi mind kuulnud.

,,Palun!’’ ütlesin end veidi lõdvemaks lastes ning talle siiralt otsa vaadates.

,,Mina peaksin seda tegema!’’ ütles ta ning lähendas oma irvitava suu minu kaelale. Taas hakkasin rabelema, siputama ning teda käte ja jalgadega peksma. Ta oleks nagu tundetu olnud. Ta vist ei tundnud midagi.

Läksin oma saamatusest nii paanikasse, et hakkasin siiski karjuma. Mis mul muud üle jäi.

Tundsin tema tugevat kätt oma kaela pigistamas. Nii kõvasti, et ma ei suutnudki karjuda. Piiksatasin vaikselt ning õhupuudusest jooskis silmanurgast alla pisar.

,,Ma...’’ hakkasin talle midagi kõkutama, kuid ei suutnud.

,,Ole lihtsalt rahulik!’’ ütles ta ning tõmbas keelega üle mu näo.

See oli vastik. Liiga rõve. Sellel kutil küll mingit sünsustunnet pole.

Virutasin talle nii kõvasti kui suutsin kahe jala vahele. Koheselt lasi ta minust lahti. Hakkasin majapoole jooksma, kuid ta oli kiiremini jalul kui oleksin arvata osanud. Ta võttis tugevasti minu ümbert kinni. Rabelesin. Mõni meeter oli veel majani, kuid tema sikutas mind aina kaugemale aeda. Karjusin täiest kõrist, kuid asjatult. Keegi ei kuulnud. Tundsin sooja pisarat oma põsele kukkumas kui ta mind endaga aina kaugemale majast tiris.

Kohkunult jättis Tanel minu sikutamise kui kuulis eemalt põõsastes mingisugust raginat. Ka mina kuulsin seda.

Ühtäkki haare minu ümbert kadus ning Tanel oli suure potsatuse saatel maas pikali ning oigas valust. Vaatasin ehmunult meie ees seisvat tumedat kogu ja maas lebavat Tanelit vaheldumisi.