Lizzie lugu 18.Osa

Uus osa tuleb, appi, mdea mis mul sisse on läinud ?!?! muudkui tuleb uusi osasid, arvatavasti see, et mul on kindlad plaanid paigas selle jutuga

---------------------------
Niisiis, olen täielikult valmis oma toaga.
Olin nii väsinu tänasest päevast nii et käisin dušši all ja läksin kohe magama.
---------------------------


18.Osa

Ärkasin oma uues toas väga hästi välja puhanuna. Käisin dušši all ja panin ennast juba tänasele viimasele sõidueksamile valmis. Sirgendasin oma juuksed ning sättisin keskeltlahu. Panin ka jumestuskreemi, mis jättis mu näost õrna portselan nuku mulje ja põsepunaga rõhutasin õrnalt põsesarnasid. Pilvise ilma järgi valisin ka vastavad riided.
Valge top, millele peale valge triik särgi taoline pluus ning heledad teksad natuke tumedamate laikudega kohati. Ja valged tennised.

Jooksin alla ja kokad olid teinud isuäratavad pannkoogid. Hakkasin tõsiselt mõtlema, kui paljust heast ma ilma jään oma taimetoidu dieedi pärast. Lõin sellele käega ja tõstsin endale ühe suure pannkoogi ette, peale panin jäätist ja tuhksuhkrut veel otsa. Ma võin ju nii ka kaalu jälgida?!
„Wau, Liz ei söögi taimi.“ Tuli Cameron oma šarkastikusega kööki omale kohvi tegema.
„Jah, ma mõtlesin, et nendele ma ei suuda siin vastu panna.“ Tõusin püsti ja tegin endale ka kohvi. Cappuccinot, täpsemalt.
Siis tuli kööki ka Meribel ja Amanda.
„Oii, kes meil siin maiustab. Kas sa ajasid taldrikud sassi?“ päris Amanda. Issand, nagu eile sündinud. Pööritasin lihtsalt silmi ja lürpisin kohvi.
„Amanda, see on ju tore, et ta taimedest üle ütles.“ Vastas Meribel.
„Aitäh, Meribel, üks kes aru sai.“ Ta ainult noogutas sellepeale ja lahkus.
„Mis plaanis täna?“ Alustas Cam uue teemaga.
„Sõidueksam. Ja siis võib-olla kusagile salongi, mul oleks juuksepikendusi vaja hooldada ning need küüned viskavad ka juba üle, tahaks midagi muud. Roosa näiteks?“
„Minul on töö täna.“ Torises Mandy.
„Ära muretse kullake, ma tulen sulle seltsi.“
„Wau. No-lifer. Isegi oma vabal päeval lähed tööle.“ Iroonitsesin.
„Ma pean nõustuma Liziga.“
„Hei, tule minuga pärast kaasa, kui ma salongi lähen. Sa peaksid oma juukseotsi laskma kärpida, või siis üldse brünetiks värvima, sulle ei sobi selline meeblond. Minu arvamus vähemalt.“
Dylan astus kööki.
„Kuidas sa siia said?“ küsisin kulmukortsutusega.
„Mm, las ma mõtlen. Ärkasin, käisin dušši all. Istusin autosse ja sõitsin. Su tädi lasi mind sisse, ja ütles, et sa oled taimetoidust ära ütelnud.“
„No pange see lihtsalt ajalehte!“ Taas iroonia. Hmm, mul on väga šarkastiline tuju. Tõusin püsti ja palusin Dylanil ennast ära viia.

„Ma siis helistan sulle eks.“ Lahkusin autost ja sisenesin majja, kus mul paluti oodata oma sõiduõpetajat.
„Tere. Teie olete preili Joy?“
„Jah. Kas teie asendate härra Manteri?“ Küsisin noorelt tumedapäiselt minust ainult paar aastat vanemalt mehelt.
„Jeah. On sellega probleeme?“
„Mkm, lihtsalt ma olen siiamaani ainult hallipäiseid seniilseid vanamehi näinud sõiduõpetajatena.“
„No, eks minagi tulevikus see ole, kas pole?“
„No vähemalt, on mul sama irooniline seltskond. Sõiduga probleeme ei peaks tekkima.“ Selle peale ta naeris. Ma peaks ta nime küsima, muidu ma ainult mõtlengi temast kui „Ta“.
„Mis on su nimi?“ läksin üle sinatamisele, eeldades, et see sobib talle.
„Kas ma lubasin end sinatada. Ma olen härra Stevenson.“
„Andestust Härra Stevenson.“ Vastasin tusaselt rõhutades härrat.
„Sina väikene.“
„Aa, et teie mind võite sinatada, aga mina teid mitte. Teie jaoks, Härra Stevenson olen mina Preili Joy.“
„Järgmine tund saab põnev tulema.“podises ta enda ette.
„Ei suuda oodata.“ Iroonitsesin.
„Niisiis, Elizabeth. Kas lähme?“
„Millisest osast, teie jaoks olen ma preili Joy, te aru ei saanud?“
„Oh, ma arvasin, et te tegite nalja, sest mina tegin, minu pärisnimi on Ken.“ Turtsatasin. „Mis?“
„Ei midagi, kas teie tüdruku nimi on Barbie?“ See tundus, ebaviisakas, aga ma ei suutnud seda enda teada jätta.
Ta vastas punastades, „Mul pole tüdrukut, ega kihlatud, ega naist. Vaba ja vallaline.“
„Naudid elu täielrinnal oma vanuses, mis oleks ..?“
„Just, 21.“
„Ja teie, tulite juhilube tegema, mis peaks tähendama, et te olete 16 või rohkem.“
„Ülehomme 17.“
„Aa, Sweet Sixteen möödus kiiresti, tavaliselt tehakse ikka kohe kui 16 saadakse.“
„Ma pole pärit Ameerikas, vaid väikesest riigist, Eesti. Seal saab load teha 16 nii, et sõites peab olema täiskasvanud, kaine, juhilubadega isik istuma. Ma kolisin siia mitu kuud tagasi, perekondlikel põhjustel.“
„Ma ei taha olla ebaviisakas, aga võib küsida, mis põhjustel?“
Muutusin hetkeks kurvemaks, sest mulle tuli mu minevik meelde. „Isa suri. Ta oli mu ainuke lähedane seal.“
„Oh, mul on kahju, Elizabeth. Minu sügav kaastunne.“ Noogutasin seepeale.
„Kas lähme?“ Nüüd oli tema see kes noogutas.

Istusin autosse, see tundus uus olevat.
Panin turvavöö peale, peeglid paika ja käivitasin auto. Tagurdasin aeglaselt parklast välja ja asusime sõidule, mis möödus märkamatult.

Tegin vaid ühe vea, mis tähendab, et mu load on käes. Juhilube rahakotti pistes imetlesin neid. Minu esimesed load. Jess, nüüd tuleb veel auto valida.

„Kuidas oleks ühe õhtusöögiga, Elizabeth Joy? Verinoor autojuht.“ Hingasin sügavalt sisse ning punastasin õrnalt. Mulle meeldis ta seltskond, kuid kas kohe nii palju siis. Kuid kas sõbrad ei käi õhtusöökidel? Minu teada käivad.
„Jah ikka. Kunas?“
„Homme, kell kuus?“
„Jah. Teeme nii. Kus?“
„Kas ma võin sulle järgi tulla?“ Hakkasin mõtlema,mis on aadress, kus nüüd elan. Kuni tuli meelde. Andsin talle selle.
Ta tahtis mulle suudluse kinkida. JUBA? Kuid keerasin pea ära.
„Not singel.“ Selle peale ta vaatas mind kulmu kortsutusega.
„Kui sa pole vaba, siis miks nõustusid minema minuga õhtusöögile ja oled nii flirtiv?“
„Kas sõbrad/tuttavad ei käi õhtusöökidel?“
„No eks ikka käivad vast, ma loodan. Mina küll meie plaane ära jätta ei sooviks.“

Kutsusin Dylani järgi ning tema lasi mul kohe koju ise sõita. Jei.
Teatasin kõigile uudiseid.
„No, lähme valime auto välja?“ Tuli Michael minu juurde õlga patsutades.
„Juba??“
„Nojah, mida sa tahad oodata?“
„Ei no ma olen lihtsalt imestunud. Aga lähme.“
„Näe võta.“ Micaehl andis oma auto võtmed. „Sõida sina.“
„Olgu.“
Istusime kolmekesi autosse, mina, Michael ja ema, kes ennast viimasel hetkel kaasa sättis.

Valisin autot kaua. Arutasime Michaeliga ka muid tarvilikke, asju, kuid teadsin, et tahan kindlasti kabrioletti ja mercedest. Lõpuks valisime ühe musta heleda sisuga väga ilusa kabrioleti.

---------------------------
Nii, kuidas meeldis? :)
aa ja see Ken Stevenson ka ss:

Eelmise osa kohta.. See kui maja põles.. Sellest vuhisesid nii kiiresti mööda.. Jättes selle nii emotsioonituks.. Kuidagi imelik. Aga okei, ülejäänu mulle meeldib! :)

Keegi loeb veel seda ? :)

Ootan ka uut!

Heihei, kas siia uus osa ka tuleb. Nii väga tahaks . Äkki tuleb uus osa ??

Olen juba tükk aega oodanud uut osa. Uudishimu on nii suur,et kas ikka saab uut osa ?