Lugu "surnuaiast"

Pole viissada aastat siin käinud ja tore on näha, et ikka aktiivne . Äge oli vaadata enda lugusid, kuigi mu maitsed on natukene muutunud, etc =)! Esitan siis teile ühe enda loomingulise loo =). Eks natukene on ette ka kirjutad ja vaikselt kirjutan ka edasi =). Loodan, et teile meeldib =)

-----------------------
Päike paistab, mis valmistab paljudelt tohutuid rõõme. Muidugi Toomasele see ei valmista, sest tema istub autos, mis on palav nagu sain, rääkimata sellest mürast mis auto valmistab. Parema meelega magaks ta praegu kodus oma pehmes voodis ja võibolla poole mõttega naudiks linnulaulu. Või nüüd peaks ütlema, et tema vanas kodus? Toomas oli praegu kolimas oma uude koju, millele ta oli 100 % protestinud. See ikkagi tähendab, et kõikide oma vanade sõpradega hüvasti ja elu praktiliselt otsast pihta. Toomas oli 15 ja pidi kohe varsti kaheksandasse klassi minema. Meie tegelane ei ole Eesti päritoluga, vaid puhas Ameeriklane. Ägedam on see, et nad läksidsuht ühest ameerikast teise otsa.

“Peame me ikka minema sinna vä?” küsis Toomas, viies pilgu poolenisti mampsile, kes ees istus.
“Ei kullakene, me kohe pöörame umber ja lähme tagasi…” vastas ema irooniaga, mille peale poiss tegi veel mossilikuma näo. Ta vaatas aknast välja ja mõtles, kui kaua aega on tal järgi, millal ta oma elu elama hakkab… Umbes 2 ja pool aastat. Võibolla vähem, sest gümnaasiumi ta raudselt ei lähe!

Toomas viskas lõpuks pilgu aknast välja ja pidi pea-aegu südame rabanduse saama. Kiiresti sulistas ta suust välja “Kas siia surnuaeda me tulemegi elama?” ta viis pilgu kiiresti vanematele.
“Jah kallikene, siia samma!” lausus ema oma pojale vastuseks, ise hakates end meikima, sest ta pidi ju uutele naabritele hea esmamulje jätma!
“Isa, ma ei teadnudki, et su uus töökoht on surnuaias? Pole ime, et su alluvuses hakkab olema oma viissada inimest!” ütles Toomas oma teeseldud säravusega. Isa köhatas selle peale ja viskas pilgu emale, kes kerge ohkega lausus.
“Tom, jäätisest jääd ilma!” ega sellest talle ei piisanud. Ta viskas lisaks pilgu taha ja tõstis näpu püsti.
„Ema, sul on huulepulk üle huule,” alustas poiss oma protesti, mille peale tema ema kiiresti pilgu peeglisse pistis „Ega ma mingi viie aastane pole, kellele see asi mõjuks... Kaua teil aega võtab, et see teile kohale jõuaks? Ma olen juba viisteist!”

Ema vaatas oma pojale otsa ja lausus „Olgu, siis terve järgmised kaks nädalat ei saa internetti!” lausus ema mõjuvama asja, muidugi kaasa andis ka terava pilgu.
Poiss pidi vanduma, kui loll ta oli. Oleks ta ainult okei öelnud, siis oleks ta kergelt läbi saanud, aga muidugi tema ego ütles midagi vahele, mis läks nüüd palju maksma.
„Kuidas ma peaksin oma vanade sõpradega suhtlema siis?” pööritas poiss silmi, samas kergelt vihane olles.
„Lihtne, sa ei suhtle! Otsid uued sõbrad! Ega meil esimene nädal nii või naa internetti pole!” lausus ema kerge muigega ja jätkas meikimist.

„Isa, kuna sa töötad surnuaias, siis ma tahan valget kirstu ja pane palju komme kirstu, sest siis ussid lähevad esmalt kommide kallale!” lausus poiss kiiresti oma isale.
Isa ohkas ja lausus oma madala häälega: „Toomas...Küll sa uued sõbrad leiad, kellega sa saad väljas tšillida!”
„Ütleb isa, kes on töömanjakk ja kellel ei olnud ennem erilisi sõpru...” mille peale kiiresti mõlemad vihase pilgu saatsid „Olgu, olgu... ma olen vait!” ütles poiss kiiresti ja ohkas.

Nii see laada liikus edasi mööda tänavaid, kuni nad jäid ühe natuke uhkema maja ees seisma. Poiss viis pilgu aknast välja ja lausus „See uhkem maja küll mind ära ei osta. Vana oli tuttavam ja mõnusam...” muidugi poiss oli ekspert virisemises. Isa vastas aga „Küll ära harjud, viripill!”

Auto korralikult maja kõrvale autoteele aetud, tulid kõik autost välja. Isa sirutas ennast, ema vaatas kiiresti viimast korda ennest peeglist ja Toomas... Toomas oli ikka veel autos.
„Kobi välja, ma tahan auto lukku panna!” lausus mees muigega. „Arvad, et keegi tahab ka su laadat vä?” ta ajas end autost välja ja viis pilgu suhteliselt tühjale tänavale. Mitte midagi erilist ei olnud seal, pigem surnuaed. Perekond järgmisena sisenes majja. Kõik oli juba suhteliselt valmis, sest vanemad olid juba varem ära kolid ja kõik muu läks müügiks.
„Kena, või mis?” küsis ema oma mehelt.
„Oeh, siia tahakski jääda!” lausus mees kerge muigega ja ajas end esimesena diivanile pikali ja hakkas telerit vaatama.
„Toomas, sinu tuba on ülevalt kolmas tuba... Tee seal mis tahad,” mille peale ema läks ühines mehega pärast pikka sõitu. Toomas ainult pööritas silmi ja põgenes teisele korrusele, et mitte oma musitavaid vanemaid näha. Juba nägigi ta kolmanda toa ust. Kõndinud ukse juurde, avas ta selle ja vaatas sisse. Tundus suhteliselt väikene tuba. Talle meeldis väikesed toad, sest seal sai salakaval olla. Esimesena ta uuris kiiresti paar kappi. Ta pidi otsustama, kuhu ta hakkab salajased asjad panema, millest vanemad ei tohi teada saada, nagu näiteks porno ajakirjad. Eelmises majas oli tal hea asukoht nendi jaoks. Ta uuris sinna ja tänna, kuid kuskil ei tundunud hea koht olevat. Tundub, et vanemad on mõelnud sellele, et poisil ei oleks palju kohti, kuhu asju peita. Silmi pööritades otsustas ta, et peab võtma vana triki kasutusele. Ta avas ukse, tormas trepi juurde ja karjus „Paps, mamps! Ma võin ju toas asjad sättida nii, kuidas ise tahan?” mille peale tuli tema tahetud vastus: „Aga muidugi! Sinu tuba ju!”

Võiduka muigega tormas ta jälle oma tuppa ja pani ukse kinni ja ka lukku. Ta ajas korra kükil ja uuris põrandat. Tundus sile kraam. Kiiresti avas ta uuesti luku, läks uude kööki ja tõmbas tüki seepi sealt ja siis ka lapi puhastamiseks. Tagasi oma tuppa läinud ja ukse lukku pannud, seebitas ta kapi liikumiskohad ära ja lükkas kapid oma tahetud asendisse. Ta irvitas kergelt ja jättis ühe kappi nurka täiesti horisontaalselt viltu, nii et sinna jäi tühi nurk. Kõige ägedam oli see, et see kapp oli suhteliselt laest maani ja maast ei olnud pragu, mis tähendab, et ei saanud kapi taha vaadata.

Nüüd tuli see kõige valusam pala, mille peale isa oleks ta maha löönud. Kapi materjal oli nii pagus ja nii pehme lõigata, et kergest noast piisas. Ta lõikas kapi suhteliselt kõige alla nurka ühe nelinurkse sirge augu. Muidugi tõmbas ta joonlauaga õrnalt ette. Muidugi ta ka ei jätnud selle auguks. Praeguseks võttis ta kiirelt koti, tegi lahti ja toppis kõik asjad, millest keegi ei tohtinud teada august läbi. Nüüd uuris ta iga nurga alt, ega ometi ei oleks võimalik piiluda kapi taha, et neid asju näha. Rahul olles, enda tulemusega, võttis ta ühe kleeplindi ja natukene jamas sellega tükiga, mis ta välja oli tõmmanud. Natukese aja-pärast pani ta tüki tagasi sinna augu ette ja vaatas, et kleeplindiga saaks kiiresti tüki augu eest ära tõmmata. Ilusa eduga tõmbas ta liivapaberi välja ja lihvis kohas ära, et ei oleks august aru saada ja tõesti, lõpuks ei olnud sellest aru saada. Rahuloleva pilguga viskas ta kingakarbid veel heaks juhuks augule ette ja vajus voodisse pikali. Kõik tema salajased asjad peidetud, nüüd võib puhata ja rahul olla. Ta oli selle triki ise leiutanud ja paljud tema vanad klassikaaslased õppisid temalt selle triki, et oma vanematelt asju ära peita.

Ilma, et aru saanud, magas ta varsti oma voodis, taipamata, mis homne päev võib talle tuua. See on ju kõigest tema uue loo algus, või mis?

„Pipipipiiip... pipipiiip...” hakkas järsku käima Toomase laua peal ja samal ajal tuli alt korruselt karjumine: „Toomas, su äratus hakkas tööle, kobi alla!” nimelt oli Toomase esimene koolipäev. Toomas sirutas käe välja ja lõi äratuskella kinni. ‚lõpuks ometi vaikus’ mõtles poiss selle peale, kuid mitte kauaks.
„TOOMAS!” tuli karjumine alt korruselt. Toomas armastas magada, kuid mis teha, kui on vaja ülesse tõusta, eks ta siis ka tõuseb. Ta ohkas kergelt ja ajas end voodist ülesse, nagu zombie! Kiiruga vormiriietuse selga toppides, vaatas ta kella. Järgmisena käis tal värin jalatallas pealaeni. Kiiresti alla tormates, astus ta trepi viimasel astmel ja kukkus pikali maha „Ikka on sul see harjumus... võta kiiresti võileib ja tõmba lesta!” lausus ema, samal ajal laua taga istudes ja ajalehte lugedes.
‚fu’ mõtles poiss lühidalt, krabas võileiva, haaras koti ja kõndis majast välja.

Tänavale jõudes tundis ta, kuidas külmavärin käis üle keha. Tänav oli nii... surnuaialik tema jaoks. Otsekui mitte ühtki elusolendit ei oleks seal ja siis on tunne, et keegi jälgib teda. Ta kõndis kooli poole ja ohkas kergelt. Kooli mineku tee pikkus oli umbes 20 minutit. Minnes vaatas ta siia ja tänna, mis oli rohkem muidugi uudishimust.

„Teereeeee,” tuli eemalt karje. Poiss ohkas ja otsustas kiiresti endast hea mulje jätta. Ta viis targa pilgu taha, kui ta süda pidi löögi vahele jätma. Tegemist oli umbes temavanuse poisiga, ainult.................. palju priskema poisiga.

„Jah?” küsis Toomas vastu, üritades ripsmeid paigal hoida, sest kui ta oli närvis, kippusid need natuke värisema.
„Ma olen Mihkel, ma pakun, et sa oled meie klassi uus õpilane?” lausus too paksu, kelle nimeks oli siis Mihkel. Kõige naljakam lugu oli see, et Toomase vanas klassis oli ka Mihkel, aga tema oli olnud kõige kangem tegelane klassis, keda kõik kardsid ja paksusest ei olnud isegi juttu! See tüüp oli aga tema täielik vastand.
„Kust tead, et ma just SINU klassi lähen?” rõhutades sõna ‚sinu’. Vastu tuli aga ootamatu vastus „Sest sa oled see aasta ainuke õpilane, kes tuleb teisest koolist ümber... vähemalt kaheksandasse klassi!” teatas Mihkel uhkelt.

‚Ma teen enesetapu!’ mõtles poiss selle peale. Niikuinii pandi ta kõige hullemasse klassi, mis võimalik. See poleks ta puhul isegi ülletav.
„Su nimi oli vist.... Thomas?” küsis Mihkel ja vaatas Toomasele otsa. Toomas vaatas mihklit ja küsis „Kas sa oled ka Eestist?” sest tema teada Mihkel ei olnud Ameerikas kasutuses.
„Oooh, kust sa seda veel teadsid?” küsis Mihkel kiiresti vastu.
„Eelmises klassis, oli üks sama nimega tüüp!” lausus Toomas vaikselt vastu.
„Oh, siis saame ikka väga headeks sõpradeks...” säras Mihkel toomase kõrval.
„Eks näis jah...” pomises Thomas ja ohkas endamisi. See oli vist tõesti kokkusattumus. Kaks eestlast ja veel sama nimega.

Toomas märkas lõpuks ka kooli. Vähemalt see nägi suhteliselt norm välja. Normim kui ta vana koolimaja ja suurusest järeldas, et see polnud mingi väikene kool. Päris palju õpilasi kõndis hetkel kooli poole ja väravast sisse.

„Sa vana hiinlane, kes tema on?” küsis ta siis ja vaatas eemal ühe megaseksika tüdruku poole.
„Heheheee! Arvad ka nii? Ta on meie kooli kõige ilusam tüdruk. Sinu kahjuks käib ta üheksandas klassis, aga on ju mega ilus?” küsis Mihkel kerge muigega.
„Mhmh. Täiega? Mingu... poistemees? Sebib kõigiga?” küsis Toomas huviga, sest enamus kenad tibid on sellised.
„Eip. Sa ei taha teada, kui palju inimesi on teda välja kutsunud. Ma arvan, et rohkem kui meil koolis õpilasi on!” lausus ta irvituse saatel ja siis juurde lisades „Aga muidugi on ta kõigile ei öelnud!”
Toomas vaatas tüdrukut ohkega ja armastusliku pilguga, kuni ta kellegiga otsa põrkas. Kerge piiksumine oli neiulik, millest ta tegi omad järeldused kohe.
„Oh, palun andke andeks!” ütles ta kiiresti ja ajas end püsti. Tema arvamus ei olnud väär. Tegemist oli tõesti ühe neiuga. Ka too neiu tundus armas ja tundus temast natuke noorem. Ta ulatas käe, et neiut püsti aidata.
„Tere Charlotte!” lausus Mihkel muigega. Neiu võttis käe vastu ja Toomas tõstis ta ülesse.
„Tere Mihkel! Sa oled vist uue sõbra leidnud?” küsis ta kerge naeratuse saatel. Ka see võlus Toomast natukene.
„Ta on Thomas! Tuleb meie klassi!” lausus Mihkel kerge naeratuse saatel. Siis viis ta kiiresti pilgu Toomasele ja lausus „Ahjaa, tema on Charlotte. Ta käib seitsmendas klassis.”
„Rõõm tutvuda! Aga ma kiirustan nüüd klassi, sest aint paar minti on aega. Räägime pärast, eks?” ja kiirustades see tüdruk ka kadus.

„On ju nunnu?” küsis Mihkel muigaga ja hakkas Toomasega edasi kõndima. Toomas oli samas üllatunud, et Mihklil on nii palju tuttavaid või sõpru koolis. Tema piirkonnas olid küll paksukesed peamised „mängukaaslased”.

„Ok, ma lähen ees ära! Sa pead ju minema ja ütlema õpetajale tere, nii et klassis näeme!” lausus Mihkel ja kõndis ees ära. Toomas vaatas kõrvale ja märkaski kohe õpetajate tuba... Ta hingas sisse ja avas ettevaatlikult ukse... Palju õpetajaid oli seal, kes rääkisid igasugustel teemadel. Toomas võttis oma julguse kokku ja küsis „Vabandage, kas õpetaja John Leaf ka siin on?” ta vaatas ringi ja enamus jätkasid kohe ka rääkimist, kui üks mees õpetaja tõusis ja kõndis ukse juurde. Ta kõndis siis välja ja pani ukse kinni.

„Ma pakun, et sa oled Thomas?” küsis mees ja vaatas Thomasele otsa. Õpetaja nägi suht norm välja ja tundus, et ta oli Thomasest ainult natukene pikem.
„Jah, sir!” lausus poiss muigega.
„Ok, lähme siis klassi. Eks tegelt olegi paras aeg siit jalga tõsta,” lausus ta muigega ja suunas trepi poole. Toomas muigas ja kõndis Johnnile järgi.
„Sul veab klassiliselt. Võrreldes paraleel klassidega, tuleb sul väga hea klass. Tegelt oleksid sa pea-aegu paraleeli läinud, kuid ma tirisin su endale üle. Küll varsti ehk saad aru, mis ma mõtlen!” lausus ta muigega ja jäigi lõpuks ühe klassi taga seisma.
„Oota siin!” lausus John Toomasele.
„Uus aasta ja sama jada nagu alati,” lausus John, mille peale tuli kerge „Aaaaah...” nagu ikka tehakse, kui ei olda väga rahul.
„Jaja, ma tean, et see on nõme. Aga see aasta peate seda jada jagama veel ühe uue õpilasega... Thomas, tule sisse ja tutvusta ennast!” lausus õpetaja. Toomas hinges sisse ja välja ja sisenes klassi.

Uus kool ja uus algus ja esimene pilk oma uuele klassile...

Njaa, ma olen paaris foorumis olnud ^^! Aga jah, see on alles jutu algus =)! Tänan kommimast

Mhhmh =)! Aga enam pole aega selliste asjade jaoks =).

Oeh... Ülivõimast sai ikka palju mängitud, hehehee xD! Ma mäletan neid aegu....

Mulle on päris palju huvitavaid asju öeldud, aga nüüd saan rohkem aru, kuidas mõni eriti ülivõimas tüüp pinda käib !

Aga ok, varsti saab !

profiili alt peaksid emaili nägema. Mul on MSN sama mis email !

Enivei... oota !

Hehe ... Ma PM-in siis sulle =)

Ma mõtlen sellele !