Ma tean, kes sa oled *3*

heipaaa, ma kah siis ilmun jälle välja....:)

---------------------------------------------------------
Ma tean, kes sa oled *!*



[left]Keegi ütles mulle kunagi, et väiksena polnud ma eriline, välja
arvatud see et mu ema oli libahunt ja seega olid ka mu hoidjad
libahundid. Siis veel kui mu ema elas, olin ma inimene, tavaline beebi,

(mis oli kõigile üllatuseks), kuid siiski suutis mu ema surra ja seda
just nende vereimejate poolt.
Kui nad olid mu ema juba tapnud ja mina olin 2, unustas uisapäisane
jason mu järele vaadata ning ma roomasin meridithi töötuppa, nähes
laual pudelit, küünitasin ma selle järele ning kui selle kätte olin
saanud, jôin ma selle ära. Samal hetkel tormas jason mu järele ja
nägi vedelemas tühja kurjakuulutavat pudelit. Hiljem selgus meridithi
käest, et see pudelis oli olnud kahe ülimalt haruldase vere segu-
vampiiri ja libahundi.

Jason kahetses kogu oma ülejäänud elu minu hooletusse jätmist, kuid
vahel arvasin ma et tal oli hea meel. Nimelt muudab üle kolme tilga
nende harulduste verd inimese selleks olendiks kellele veri kuulus.
Seal pudelis oli palju kokkusegatud verd ja seega ma ka muutusin.
Kui jason mu põrandalt üles korjas tundis ta mu vere surinat viimast
korda ja seal tema käte vahel muutusin ma järjest külmemaks ja
külmemaks. Ta viis mu ruttu voodisse ja kutsus teised lihtsa
ulumisega. Keegi ei teadnud mis juhtuma hakkab, keegi ei olnud midagi
sellist varem teinud.
Seal ma kannatasin 3 pikka päeva kuni minust valmis libavampiir. Kuna
minu soontes voolas ka varem libahundi -verd jäi mu süda tuksuma,
rahulikult ja aeglaselt , mu keha temperatuur muutus eluks ajaks
külmaks.
Kui põlemine ja raev mu kehas lõppesid, vaatasid kõik- am, manuel,
alberto, ash, meridith ja jason mind hämmeldunult, nad ei teadnud kes
või mis ma olen, kuid üht mäletan mina, ma naeratasin neile
põgusalt.

Suuremaks saades oli mul palju prombleeme: keegi ei osanud karjast
mulle näidata kuidas oma võimeid kontrollida, sest keegi neist ei
olnud vampiir.
Veel sõin ma ainult toorest liha, Pamile ei meeldinud see üldse. ( ta
liitus karjaga kui ma olin juba muundunud)
Jasonile pakkus see palju nalja, mõnikord ka teistele kuid ma ei
pannud pahaks.
Aegamööda õppisin ma ära mõlema osapoole kombed ning sulandusin
karja.
Mul olid ka mõned eelised: mul oli parim haistmine, ma ei pidanud
palju sööma, mul polnud kunagi külm ning ma suutsin kõige kiiremini
joosta ja loomulikult, mu võime veega kõike teha oli hämmastav. Ma
sain vett külmutada, kujundada, aurutada e kuumutada ning muuta vett
tarretiseks.

Niisiis olin ma karjas beeta, kuna alfa koha jaoks olin ma liiga noor.

Ma oleks pidanud alfa olema, mu ema oli.[/left]

---

Ausalt? Mulle ei meeldinud see jutt. Võib-olla oli süüdi minu skeptilisus seoses vampiiride, libahuntide ja muude imelike asjade vastu. Teiseks, mulle vähemalt tundus loos nii mõnigi loogikaviga. Kuid samas, kirjutada võiksid ikka edasi, sest kes ütleb, et järgnevad osad paremad pole.

ma vihkan "videvikku" aga see ei tähenda et ma vihkaks lihahunte ja vampiire. kas te teate true bloodi? , võib juhtuda et ma hoopis fännan seda, te ei SAA seda teada.

Rahu! Üldiselt, ma arvan, et siia positatakse jutte, et nendele kriitikat-komentaare saada. Seega, mina ütlesin ausalt mis ma sellest arvan. Selle asemel, et närvi minna, tuleks komentaar/kriitika läbi lugeda ning paranda. Kuigi tõsasi on see, et kõigile meeldida ei saa.

see pole raamat!!!!! o_o'

üks, mõtetu osa siis.





Niisiis olin ma karjas beeta, kuna alfa koha jaoks olin ma liiga noor.

Ma oleks pidanud alfa olema, mu ema oli.

2. osa

Nüüdseks olin ma juba 16 ja tõeliselt metsik. Ma olin kaval. Vägagi.
Oli karge hommik, teised tõusid , kuid mina mitte. Ma ei pidanud
magama, mitte kunagi. Ma tulin just jooksuga metsast öiselt jahilt,
kui mu ninna tungis lõhn. Uus ja tundmatu lõhn. Ruttu jooksin ma
metsa äärsesse majja ja sealt hommiku söögilauda. Kohe pistis Pam
mulle suure tüki kitsejalaliha ette, ma oleks äärepealt unustanud
hommikuse imeliku lõhna kui jason poleks mult küsinud. " kuidas
valvekord läks, kutsikas?" suurte ampsude vahepeal rääkisin ma
lõhnast ning ta tuiskas asja kontrollima. Täis suuga seletasin ma
ashile ja pamile: " ma vihkan kui ta mind kutsikaks kutsub." seda
teeb ta kuna kui ma väike olin ja esimest korda vahetasin kuju olin ma

sama suur ja armas kui kutsikas. Ma vihkasin kui ta mind nii kutsus.
Ma tänasin söögi eest ning läksin pesema. Mul oli veel vaja linna
tööle jõuda. Ma töötasin kohvikus nimega Hastalavista ning sealne
boss oli mu peale niigi kuri.
Niisiis ma lippasin Suure kohviku poole, mis asus paar miili meie
hütist. Et kiirelt kohale jõuda, muundusin ma suureks valgeks hundiks
ning jooksin paar minutit hundina. Kui ma linnale lähedal olin
muundusin tagasi. Lühikeste valgete püktega ja lilla särgi peal
astusin ma H tagauksest sisse. Ma kohendasin oma kuldseid pikki
juukseid ning panin põlle ette.
Kõndisin bobi kabineti juurde ja pistsin pea sisse. " hey bob,
hüüdsin ma , ma alustan siis oma vahetusega." peanoogutus
hispaanlaselt ütles jah. Ma läksin letini ja tervitasin oma
vahetuskaaslast emily streivi. Ta naeratas mull õrnalt vastu ja siis
lippas esimeste klientideni. Ma haarasin letilt lapi ja jätkasin
sealt, kust tal pooleli jäi.
Päev möödus väheste klientidega ja väikeste probleemitega.
Kui kell sai 17.00 jalutasin ma jälle bobi kabinetti, ma piilusin
sisse ja hõikasin hüvastijätuks mõne sõna. Emily oli juba lahkunud
ning greete ja susie olid juba saabunud tööpostile.
Ma tõmbasin õhukese valge jope selga ja astusin pimenevasse õue.
Nimelt oli juba oktoober ja pimenes varakult. Kui ma olin jõudnud
ohutusse kaugusesse jóudnud kohvikust, siis ma muundusin ning
maandusin hüpeldes oma pehmetele, roosade padjakestega käppadele. Ma
jooksin kiiresti läbi metsa ja kohtasin meridithi, tegelikult jõudsin
ma talle järgi. Ta oli lihtsalt nii vana et ta ei jooksunud enam
kiiresti.
Ma ühendasin end temaga sama mõttelaine peale.
Ta mõtles puudest, loodusest ja mind silmates mu emast. Kui ta aru sai
et ma temaga samal lainel oli suunas ta kõik oma mõtted mulle.
Ma vaatasin kuidas pildid minu muundumisest ta silme ees jooksid ning mul
hakkas süda üle mitme aasta valutama. Ma polnud enne meridithi
mõtetes käinud seega polnud ka ma näinud selliseid mälestusi.
Ma küsisin temalt: " mer, kuhu suundud?" ning samal hetkel hüppas
põõsast jason otse mu turjale. Ta rabas mu jalust ning side meriga
kadus. Me rähklesime ja mängisime. Lõpuks kui ma olin ta jälle
pikali saanud ja seega võitnud, istusin ma kui koerake peremehe
kõrvale ning muigasin. Jaht algas. Kuid jasoni trikid polnud veel
otsas. Ta hüppas püsti ja pani metsa poole liduma. Ma tuiskasin talle
järgi, nähes veel medi kohkunud näoga.
Mu hingetõmbed kiirenesid veidi ning mu käpad vaevalt maad
puudutasid, ma olin kiirem kui tuul, kiirem kui vetevool ning kiirem
kui jason. Ma jõudsin talle järgi paiskasin ta jalust. Ta andis alla,
seda ka mõtetes minu ühendatud olid. Mina võitsin, laulsin ma
mõttes ning karglesin ümber jasoni rõõmust. See oligi jaht,
mäng , mis pakatas rõõmust. Meie karja ajaviide.

vohh, jh :)

noojjjjaaa, ma vict overreacted enne ;D ,

3, osa

Ma ei saanud aru miks ta torises ning kui ma sain paiskasin ma talle
kõrval vulisevast ojast vett kasukasse. Ta oli hämmeldunud, kuid ka
uudishimulik. Ma polnud enne kellelegi näidanud kuidas oma võimeid
kasutada. Ta itsitas ning tõusis käpadele. Rahulikult hakkasime me
tagasime minema. Jason torises ikka veel omaette nii, et ma meelega
tõukasin teda mänguliselt.
Ta muutus vihaselt inimeseks ja meie side kadus. Inimene ja loom ei
saa sidet luua. Ma muutusin ka ja panin oma jääkülma käe ta õlale.
Ta haaras sellest kinni ja üritas seda soojendada.
Esimest korda mitme aasta jooksul ma nägin kui kahju tal oli.
Naeradades tõmbasin ma oma käe ära ning panin selle hoopis ta
põsele. Ta ootas et ma midagigi teeks ning siis sulges oma hallikad
silmad. Mu süda oli raske, ma olin talle juba andestanud. Ta muutus
kiirelt ning jooksis sügavamale metsa. Mina aga istusin maha ning
poetasin ühe verest pisara, minu pisar oli veri, nagu ka vampiiridel.
Hiljem ma jalutasin majja. Otse jasoni tuppa. Õnneks ta ei maganud.
Nähes mind ta tõusis voodist püsti ning hakkas midagi ütlema, kuid
ma olin kiire ja jõudsin oma sõrme talle suule vajutada. Ta reaktsion
oli aga imelik. Ta lihtsalt seisis minu sõrm suul javaatas mind. Ma
hakkasin juba lahkuma kui ta mu käest haaras ja õrnalt mind suudles.
Kui ta eemale tõmbus naeratasin ma kergelt ja kadusin kiiresti tagasi
metsa.

Metsas kitsi jahtides ( mis oli eriti lihtne) . Sattus mu ninna sama
lõhn mis hommikul ning ma hiilisin lõhna poole. Leides lagendikku kus
magushapu lõhn kõige tjgevam oli, oli murtud maha puuma, meie metsade
haruldus. Kuid see puuma polnud murtud maha tavaliselt, vaid midagi
oli väga viltu. Väga. Kartma hakates kihutsin ma maja poole ja poole
tee peal tuli mõte kits kaasa võta, kuid kui ma tagasi jõudsin oli
ta kadunud ja sammuti ka lõhn.