Allison'i elu { Lõpetatud }

Käikanni, Kärka.
Võõrutusravi?!
Eino. Uuut.

Osad tulevad nüüd väga harva, sest õpsid on kreisid ja piinavad meid koduste tööde kuhjaga. Aga ma üritan. Enjoy!


Matt vaatas mind hetke šokeeritult, arvatavasti polnud ta sellist vastust oodanud. Siis liikus ta pilk mu taha. Teadsin juba vaatamata, kes seal on. Ja mul oli õigus. "Kallis, kas su tööpäev juba läbi ei saa?" küsis too bimbo mind jõllitades. Tema pilgust võis välja lugeda tülgastust. Tibi mõõtis mind pealaest jalatallani. Seejärel pööras ta nina krimpsutades pilgu Matt'ile ja muutis oma ilmet meeldivamaks. Matt naeratas talle ning pöördus siis minu poole. "Räägime sellest homme, eks?" Noogutasin ning väljusin kabinetist. Ust sulgedes kuulsin tibilikku häält lausumas: "Issand, kes SEE veel oli?"


Jalutasin haiglast välja ja suundusin "kodu" poole. Kui seda nii sai nimetada. Vaatasin hetke ringi ning otsustasin siis hoopis Scott'i juurde minna. Põrgusse see võõrutus, ma vajasin uut laksu. Pöörasin vasakule ning jätkasin kõndimist. Üks tänavavalgustuslamp kustus ees. Pirn läks vist läbi.. mõtlesin ma endamisi. Väljas oli juba päris pime, kuid suutsin sellele vaatamata eristada kahte kogu. Nad jalutasid minust mõnekümne meetri kaugusel. Lähemale jõudes tundsin neis ära Matt'i ja tema ajudeta bimbo.


Rohkem mõnitusi selle tibi poolt ma taluda ei suutnud. Seetõttu pöörasin paremale ning suundusin parki. Kõndisin läbi pimeda pargi, kuulates kruusa ragisemist oma taldade all. Olin veidi aega juba kõndinud, pargi keskelt olin ma juba läbi läinud, kui kuulsin madalat häält. Hääl kostus teeservast, põõsastest. Judinad käisid mul üle keha ning ma jäin kuulatama. "Aidake..keegi..." kostus teeservast. Surusin hirmu alla ning liikusin vaikselt lähemale. Kostus köhatus ning okste sahin. Tõmbasin oksad eest ning jäin kogu jõllitama. "Issand, mis juhtus? Mida sa siin teed?" pomisesin ma ehmunult ning tõmbasin taskust telefoni. "112 kuuleb.." kostus sealt..

KES SEAL OLI????
Oootan põnevusega uut! (:
Ja see tibi... grrrrl.

Uut paluuun

Ruttu uuuut ! : *

davai,kirja nüüd kiirelt uus

Oh God,kui sa teaks mis eile juhtus,ma pidin otsad andma.

Edastasin kiirabile juhtnöörid ning pöördusin siis veritseva Scott'i kõrvale. Pisarad hakkasid mu silmist voolama, nähes teda sellises seisus. Scott oli täiesti jõhkralt läbi pekstud. Tal vedas, et ta elus oli. Mul vedas, et ta elus oli. "Kes sulle seda tegi?" pärisin ma ärritunult. Scott raputas vaid jõuetult pead ning vaikis. "Ütle mulle!" Nüüd ma juba karjusin. "Mingid.. nolgid olid." lausus Scott. kaugemale ta ei jõudnud, sest eemalt oli kosta sireene. Scott hakkas köhima ning hoidis oma veritseva käega kõhust kinni. Ta köhis verd.


"Allison? Ally!" kostus kaugusest hääl. Pöördusin ümber, kuid pigistasin silmad kohe kinni, sest kiirabiauto esituled pimestasid mind. Läbi pingutuse suutsin hääle omaniku ära tunda. "On sinuga kõik korras?" päris Matt ning pööras oma pilgu siis Scott'i poole. "Oh jumal küll.." pomises ta endamisi. Vaatasin ringi ning mulle üllatuseks polnudki ta bimbot seal. "Kuhu sa oma tibi jätsid?" küsisin ma mürgiselt ning tõusin püsti. Kiirabi askeldas juba Scott'i ümber ja ma pidin tunnistuse andma.


"Nonii, neiuke, sinu viime jaoskonda ja seal räägid, mis toimus." lausus politseinik ning vaatas mind põlastavalt. Muidugi, minusuguseid narkareid kohtas ta iga päev. Järsku jõudis mulle kohale, mis toimunud on. Jooksin kiirabiauto juurde ja küsisin Scott'ilt : "Kas sa said uue saadetise? Mhh? Sellepärast sind läbi pekstigi jah?" Scott ei vastanud vaid pööras pea ära. Siis sulgusid uksed ja auto sõitis minema. "Tule, lähme jaoskonda." lausus politseinik ning viis mind autosse. Minu üllatuseks istus tagaistmel ka Matt. "Ma tulen kaasa." lausus ta otsustavalt ning pani turvavöö peale.


Kehitasin õlgu ning järgisin tema eeskuju. "Kui kaua jaoskonnas läheb? Millal ma teda vaatama saan minna?" pärisin ma eesistuvalt politseinikult. "See oleneb sellest, mida sa meile räägid." lausus ment ülbelt ning uuris mingeid pabereid. Toetasin pea vastu peatuge ja jäin aknast välja põrnitsema. Varsti olimegi kohal. Politseinikud saatsid meid sisse ning viisid minu siis ühte kabinetti. Matt jäi eesruumi ootama. "Nonii, räägi nüüd meile, mis juhtus." ütles üks võõras politseinik ning ma alustasin seletamist..

Põnevus laes, eksju . Aga ole nüüd tubli ja kirjuta täna veel mitu pikka osa

Pärast pikka seletamist, lasti mind lõpuks koju. Või noh, jaoskonnast välja. Kodu mul ju suhteliselt polnud. Kõik mu asjad olid Halley juures, aga teda tundes oli seal järjekordne läbu nii et see koht mind hetkel ei tõmmanud. Kaalusin juba võimalust hotelli minna ja arvutasin mõttes kui palju mul raha on kui minu kõrvale astus Matt. "Sa ei tohiks täna üksi olla. Ja sinna peourkasse ma sul minna ei lase. Sa tuled minu juurde." lausus mees otsustavalt ning pidas takso kinni.


Otsustasin talle mitte vastu vaielda ning istusin taksosse. Matt ütles aadressi ja sõit võis alata. Veidi aja pärast jõudsime ühe kena maja juurde. Ma ei teagi, mida ma oodanud olin. Võibolla tavalist poissmehe korterit? Samas, ta ju polnud poissmees. Siiski olin ma üllatunud, nähes ilusat valget maja korrastatud aiaga. matt avas värava ning lasi mul ees siseneda.


Ukse ees otsis ta hetke võtmeid ning ma kasutasin võimalust: "On see sinu maja?" "Jah, see oli algul päris halvas seisus, aga kulutasin sellele terve suve ja päris hästi kukkus välja. Või mis?" ütles ta mulle kelmikalt silma pilgutades ning avas ukse. Otsustasin sellest silmapilgutusest mitte välja teha ja astusin majja sisse. Maja oli seest veel kenam kui väljast. Jätsin jalanõud esikusse, kartes heledat puitpõrandat rikkuda ning astusin edasi.


Kohe hakkas mulle silma vanaaegne kamin ja kaarjad ukseavad. "Kuidas meeldib?" küsis Matt ning imetles samuti oma kätetööd. "Väga... sa oled ilgelt hästi selle vanaaegse disaini säilitanud." laususin ma ning libistasin käega üle kaminasimsi. Matt muigas ning küsis siis: "Kohvi või teed tahad? Või kakaod?" Mõtlesin hetke ning istusin siis diivanile, lausudes: "Kakao sobib küll."

Ütle, et nad armuvad.
Ütle, et nad armuvad!
ÜTLE, ET NAD ARMUVAD!
Uuuuut! :)
Niiii hea. (:

Sebimine hakkab pihta
Very good,Uut! (:

Lugesin kõik läbi ja väga meeldib. Uut! :)

Urrurr UUT!

Kas te teete nalja v? Päris mäletangi mis seal osas oli juu. Kuhu need osad kadusid? Pekki nooh. Okei..lõpp oli mingi et Ally uinus kindlustundega vms.. Aargh..

yeee , eks , et mul näitab , et ma ei ole seda juttu mitte ühtegi korda kommenteerinud :S

Okei, eks ma proovin siis seda osa uuesti kirjutada. Aga täpselt samasugune see ei tule, sest mul pole see kuskil arvutis Aa...ja mul ei tule kuidagi selle bimbo nimi meelde nii et ma panen mingi suvaka sinna. Kui kellelgi meeles on siis võite öelda (A) Enjoy!



"Huuh...Lõpeta!" kõõksusin ma diivanil naeru käes. Matt oli mulle rääkinud järjekordse naljaka loo oma lapsepõlvest. Matt muigas samuti kuid tõsines siis, lausudes: "Sa oled kindlasti väsinud. Tule, ma näitan sulle, kus sa magad." Noogutasin, asetasin tassi diivanilauale ning järgnesin talle ülakorrusele. Matt avas ukse ning juhatas mind tuppa. Arvatavasti külalistetuba.. mõtlesin ma endamisi.


"Aa...Ma tahtsin küsida, et.. kas su see... tüdruk ei pahanda kui ma siin ööbin?" ütlesin ma, õigeid sõnu otsides. "Tüdruk? Aa...Brittany või? Ei, miks ta peaks?" vastas Matt segaduses. "Eei... ma lihtsalt.. mõtlesin." Ma punastasin õrnalt ning pöörasin end toa poole.


"Ma tulen kohe tagasi, lähen toon sulle puhta särgi." lausus Matt ning lahkus toast. Noogutasin ning kasutasin võimalust ringi vaadata. Tuba oli sisustatud pruunides ja rohelistes toonides. Tumepruun puitvoodi moodustas imeilusa kontrasti heleroheliste voodiriiete ja valge pehme vaibaga. "Sul on hea maitse.." pomisesin ma endamisi.


"Tänan." muigas minu selja taha ilmunud Matt ning ulatas mulle särgi. "Kui sul midagi vaja on, siis minu tuba on koridori lõpus. Aaga... head und siis." "Head und." laususin ma vaikselt ning silmitsesin oma kätel lebavat särki. Vahetasin ruttu riided ning panin särgi selga.


Seejärel pugesin teki alla ning kustutasin tule. Särk oli küll mulle väga suur, kuid väga mugav. See tekitas mulle sooja ja kindla tunde. Sellise tundega ma ka uinusin...

See jutt hakkab samuti lõpule jõudma. Juhtub Aga siit siis uus osa. Enjoy!


Ärkasin mingi naise hääle peale. Tõusin voodis istukile, ringutasin ning jäin kuulatama. "Ära valeta, Matt. Ma tean, et ta on siin." "Mis see sinu asi on? Tead, sa hakkad juba mulle tõsiselt oma armukadedusega pinda käima.." Mõistsin, et jutt käis minust ning vahetasin kiirelt riided. Tegin voodi korda ja avasin vaikselt toa ukse. Alt kostus endiselt vaidlemist.


Kõndisin tasakesi trepist alla ja jäin seisma. Nii Matt'i kui ka ta bimbo, Brittany, pilgud pöördusid koheselt minule. Kohmetusin hetkeks, kuid kõndisin siiski edasi. "Ma ju ütlesin!" teatas Brittany võidukalt. "Sa tood ka ikka igasuguseid kaltsakaid enda koju.." "Brittany, pea meeles, et ma tõin ka sinu siia." lausus Matt muiates. Ka mina muigasin ning bimbo märkas seda. "Ja mida sina veel irvitad? Kao tagasi oma narkourkasse." lausus ta ähvardaval toonil. Pöörasin hetkeks pilgu Matt'ile ning tormasin uuesti ülakorrusele.


Haarasin külalistetoast veel oma jaki ning jooksin alla tagasi. "Ally, ära nüüd.." lausus Matt ning järgnes mulle esikusse. "Las ta läheb. Saabki kõntsast lahti," lausus Brittany ning astus Matt'i kõrvale, talle käsi ümber pannes. Panin jalanõud jalga ning lahkusin ust paugutades majast. Kuuamd pisarad kõrvetasid mu silmi ning ma jooksin majast aina kaugemale. Tänava lõpus jäin ma seisma ning vaatasin ringi. Mul polnud õrna aimugi, mis linnaosas ma olin. Ma ei pannud eile tähele, kuhu me sõitsime.


Jooksin veidike maad edasi kuni nägin ühte väikest klubi. Endamisi imestades, et see veel lahti on, jalutasin ma selleni. Astusin uksest sisse ning kohe lämmatas mind paks suitsupilv. Lõhna järgi oli tunda, et tavaline sigaret see polnud. Nurgas tõmbas mingi kamp vesipiipu, teises nurgas joodi. Jõudsin letini ning jäin ootama, millal baarmen minuni jõuab. "Nooh, tipsi. Tahad, teen sulle joogi välja?" ütles üks ilmselgelt laksu all olev mees. "Ei aitäh," laususin ma võltsi naeratuse saatel ning läksin wc-de suunas.


Passisin selles rõvedas peldikus veidike ning otsustasin siis tagasi minna. Kuidagi pidin ma ju teada saama, kuidas kesklinna pääseda. Tagasi leti juurde jõudes ootas mind seal kokteil. Vaatasin hetke ringi, et näha kellele see kuulub kui mu pilk jäi pidama sellel samal mehel. Ta tõstis klaasi ning naeratas oma tobedat irvet. Persse kah.. mõtlesin mina ning võtsin esimese sõõmu. Esimese paljudest...

Ja kohe siis veel üks osa. Sattusin inspiratsioonilainele. Enjoy!


Ärkasin voodis, selle sama mehe kõrval. Noh..vähemalt pole ta mingi rõve vanamees.. nentisin ma mõttes ning tõstsin pea. Kohe aga langetasin ma selle tagasi padjale, sest mu pead läbis tugev valusööst. Surusin hambad kokku ning tõusin istukile. Ma olin kuskil täielikus urkas. Õnneks olid mu riided kõik voodi kõrval. Panin need ruttu selga ja tõusin oiates püsti. Heitsin veel ühe pilgu magavale kutile ning vaatasin toas ringi. Just nimelt toas, kogu ta elamine - kui see tema oma oli - koosneski vaid ühest köök-toast.


Mu pilk jäi pidama kapipealsel, kus lebas mehe rahakott. "No.. mingi tasu pean ma ju saama.." laususin ma endamisi ning võtsin sealt ta kogu raha. Seda taskusse surudes, lahkusin ma korterist. Kõndisin trepist alla ning jõudsin tänavale. Minu õnneks oli seal juba tihedam liiklus ning siin-seal liikus taksosid. Peatasin ühe ning istusin sisse. "Kui kaugel siit on kesklinn?" pärisin ma taksojuhilt. "Umbes 12 kilomeetrit." "Olgu, viige mind sinna." laususin ning kinnitasin turvavöö.


Veidi aja pärast olimegi kohal. Maksin arve ära ning jalutasin üle tee. Ostsin nurga pealt veel tassi kohvi ning mõtlesin eilsele. "Viska ta juba peast.." manitsesin ma ennast ning pistsin oma külmetava käe taskusse. Teises käes oli mul kohvitops. Järsku tundsin ma taskus midagi. Võtsin selle "miski" välja. Selleks osutus väike kollane tablett. Kehitasin õlgu ning neelasin tableti alla. Hullemaks see midagi ikka teha ei saa.. mõtlesin ma kahetsusega ning rüüpasin veel ühe sõõmu kohvi.


Kohvi sai peagi otsa ning ma viskasin topsi lähimasse prügikasti. Siis jäi mu pilk pidama aknal. Sealt paistis mingi kohviku sisemus ning ühe laua taga istusid Matt ja Brittany. Pisarad tungisid taas mu silma ning ma pistsin jooksu. Tahtsin sellest kõigest pääseda. Tahtsin, et see kannatus lõppeks. Pisarad voolasid nüüd täie hooga, kuid ma ei vaevunudki neid ära pühkima. Jooksin, panemata tähele, kuhu. Järsku kuulsin ma auto signaali ning läbi pisarate nägin ma ka auto esitulesid. Siis mattus kõik pimedusse.


Samal ajal...


"Mida kuradit?" lausus Matt ning tõusis laua tagant püsti. Ta liitus teiste kohvikukülastajatega tänaval ning vaatas ärevalt tänava lõpu poole. Seal oli näha vaid suitsu ning kuulda signaali ja karjeid. Mööda tänavat sõitis kiirabi ning selle järel ka politsei. Matt ei söandanud lähemale jalutada ning läks tagasi kohvikusse. "Mis on?" küsis Brittany ärevalt ning saades vastuseks vaid õlakehituse, jätkas oma kohvi lürpimist.

Hea,tõesti..
satu oma inspiratsioonilainele või mis iganes tagasi ja kirjuta UUS!

Tatararatatataaaaa... siin see on. VIIMANE OSA!! Tänud kõigile lugejatele, kommijatele. Jne.. PS! Lõppu mai muuda niiet minu mahalöömine ei aita. Enjoy!


Järgmisel hommikul


Väike poiss sõitis ratta seljas Matt'i majast mööda ning saatis oma väikesest käest teele värske ajalehe. Matt siunas poisi maapõhja kui leht ta esiust tabas. Mees oli siiani Ally epale pahane, et too nii järsult lahkus. Kõigele lisaks polnud ka neiu telefon sees. Matt pani kohvitassi käest ning avas ukse. Ta võttis ajalehe maast üles ning viskas selle, pilku peale heitmata, diivanilauale.


Matt jätkas oma kohvi joomist ning vaatas mõtlikult aknast välja. Ohates suundus mees elutuppa ning klõpsis kanaleid. Sealt midagi põnevat leidmata haaras ta laualt ajalehe ning hakkas seda lehitsema. Järsku jäi ta pilk pidama ühel artiklil.


Eile hukkus traagilises õnnetuses noor naine. Allison Stone oli parajasti ületamas sõiduteed kui teda tabas löök Toyota maasturilt. Naine suri kohapeal. Sündmuste asjaolud on veel selgitamata. Küll on teada, et naine ei järginud liikluseeskirju vaid lihtsalt tormas üle tee. Pealtnägijad väitsid, et naine tundus väga endast väljas olevat..


Edasi Matt lugeda ei suutnud. Isegi temal, täiskasvanud mehel, vooalsid kibedad pisarad üle põskede. Mees ei suutnud enam neid tagasi hoida, peitis pea kätesse ja lihtsalt nuttis...


Nädal aega hiljem


"..ja võta see noor naine vastu oma kuningriiki. Aamen." Pastor astus eemale ja Ally lähedased liikusid lähemale. Matt haaras ühe valge roosi ning kükitas haua juurde. "Ma armastan sind..." lausus mees ning lasi roosil kirstule kukkuda...

OMG , kui hea !

Issssand, kui armas lõpp!!! :)
Ikka niiniiiniii meeldib! :)
Tasemel!
Aeh.
Armasarmasarmas.

Kärolyn,sa said mu jälle nutma,oled rahul?
Ei,väga hea oli.. *nutab arvuti taga* (:

Hea lõpp! Võimas kirjanik oled...
Veel selliseid ootamatuid jutte!