Allison'i elu { Lõpetatud }

Mingi uus jutt siis, see ei tule väga pikk ja osad hakkavad ka natuke harvem tulema kui tavaliselt. Kool algab ju. Üritan siis millalgi It was meant to be'le ka uusi osi panna. Lääheb raskeks Neli juttu ikkagi ju Aga ok, Enjoy!


Tumepunane veri voolab mööda mu kätt alla. Toetan selja vastu dušikabiini seina ja vajun vaikselt põrandale. Veri on jõudnud peopessa. Tunnen, kuidas silme eest kergelt mustaks läheb. Vaatan oma verd ja mõtlen endamisi kui ilus veri mul on. Siis vajub kõik pimedusse. Tunnen veel, kuidas mu keha elutult põrandale vajub ja pea külmi plaate puudutab.


"Ta pääses üle noatera. Me oleks ta peaaegu kaotanud." ütleb hääl mu kõrval. Siis ütleb teine, tuttavam hääl: "Aaga, ta on elus ikka onju? Susse püsti ei visanud veel?" Keegi ohkab ja kuulen, kuidas palatiuks käib. "Ou, kobi üles." Avan tasapisi silmad ja näen enda kõrval Scott'i nägu.


"Sa oled...laksu all." ütlen vaevaliselt, mispeale Scott naerma puhkeb. "Oled sina alles terane. Geenius siuke. Loog, et ma laksu all olen ju." Panen silmad taas kinni. "Palun mine ära." pomisen vaikselt ja pööran pea ära. "Noojahh siis...kuda preilna soovib." lausub Scott veidike pahaselt ja komberdab palatist välja. Kuum pisar veereb mu põselt alla.


"Allison, ava silmad." Üritasin silmi avada, aga ruum oli liiga hele. Lõpuks sain silmad lahti tehtud ja nägin enda ees arsti. "Kuidas su käsi on?" küsis too. Siis alles meenus mulle, mida ma teinud olin. Tõstsin käe ning nägin, et randmel oli side ümber. "Valus natuke," sain suure pingutusega üle huulte.


"See läks väga napilt." lausus arst murelikult. Noogutasin ja lootsin, et ta juba ära läheks. "Homsest hakkad psühholoogi juures käima." ütles arst veel ja lahkuski palatist. Tore, mingi mutike paneb mind diivanile pikali ja palub mul oma lapsepõlvest jutustada, mõtlesin kibedalt ja sulgesin taas silmad.

Psühholoog ju ei pannud pikali? Temaga mängiti kaarte...
Psühhiaater või miski pani... ahh, vahet pole.
Me arvasime ka, et gaidlus on seente korjamine. Noh, palju mööda ei pand, kuid siiski...
Aga põnev oli ja tahaks Allisonist juba rohkem teada.
ootan uut!

Uus osa siis, loodan, et selline kirjaviis väga pinda ei hakka käima kuna kordamist on palju. Kõiki osi ma nii ei kirjuta, ma arvan vähemalt. Igatahes, uus osa siis. Enjoy! PS! Algus meenutab mulle endale vähemalt õudsalt Sille lugu, Saatuse tahtel sinu. Vabandust sellepärast. Lood on mõneti sarnased, aga need on ikkagi kaks erinevat lugu, mingit kopimist mina ei harrasta.


Allison

Järgmisel hommikul oligi mu esimene "teraapiatund" , nagu ma arst seda nimetas. Olin end ette valmistanud juba mingi mutikese küsimuste talumiseks. Selle tõttu oli mu üllatus suur kui nägin enda ees minust veidi vanemat noormeest. Vaatasin teda hetke üllatunult ning astusin siis kabinetti. Kui seda nii sai nimetada. Ruum oli heledates toonides ja meenutas rohkem mingi eramaja puhketuba kui psühholoogi kabinetti. Nurgas olid kaks tugitooli, kaugemal oli üks laud ja igal pool olid taimed. "Istu," ütles noormees tugitoolile viibates. Istusingi tugitooli ja jäin ootama, mis tal mulle öelda on.


Matthew

Olin just toimiku sulgenud kui kuulsin nõrka koputust. Avasin ukse ja jäin üllatunult neiule otsa vaatama. Ta oli...imeilus. Ta pruunid lokkis juuksed langesid vabalt õlgadele, ta pruunid silmad sädelesid ruumist paistva päikese käes. Tal olid jalas teksad ja seljas valge t-särk. Tema oli vist sama üllatunud mind nähes, vähemalt ta näost võis nii välja lugeda. Kuid ta kogus end ruttu ja astus minust mööda. Jälgisin teda kui ta pilguga üle toa lasi. Kui ta minu arvates lõpetanud oli, viipasin tugitoolile ja laususin: "Istu." Ta istuski ja jäi siis mulle ootavalt otsa vaatama.


Allison

"Mina olen Matthew, sa oled Allison?" ütles ta mulle. Noogutasin ning ta lausus: "Räägi mulle endast." Vaatasin teda üllatunult ja ütlesin siis: "Toimikust ei oska lugeda või?" Nägin, kuidas ta nägu tõsines ning ta ütles: "Ma tahan sinu enda käest kuulda. Toimikus on pelgalt faktid." Vaatasin ta silmadesse. Need olid sinised, panin ma tähele. Olin kindel, et need on pruunid, arvestades ta pruune juukseid. Siis raputasin kergelt pead ja küsisin: "Mida sa teada tahad?"


Matthew

Jälgisin teda hetke ning laususin siis: "Mina olen Matthew, sa oled Allison?" Neiu noogutas ning ma ütlesin: "Räägi mulle endast." Ta kulmud kerkisid ning Allison vaatas mulle üllatunult otsa. ta oli vist oodanud, et ma küsin küsimusi ja tema muudkui vastab. Siis lausus ta: "Toimikust ei oska lugeda või?" Sellega ei saa kerge olema, mõtlesin endamisi ning ütlesin juba tõsisemalt: "Ma tahan sinu enda käest kuulda. Toimikus on pelgalt faktid." Allson vaatas mind pikalt. Siis raputas ta pead, justkui end mõtetest välja raputades ja küsis: "Mida sa teada tahad?" Jää hakkab sulama, mõtlesin ja muigasin kergelt.

Hm , midagi head võib tulla sellest , jätka ! : )

UUUTT!
niiniinii hea (:

Oh tõega hea. Uut

Meeldis. (Y)
Mõned vaevu hoomatavad sarnasused on. Poleks sa tähelepanu juhtinud, ma poleks arvatavasti aru saanudki. Saatuse tahtel sinu juba liiga vana teema.
Aga ootan uut.

Kuna ma olen liiga laisk, et nii kirjutada, hakkab jutt olema mina-vormis Allisoni poolt ja tema-vormis teiste poole. No pm samamoodi nagu Tõelugu ja It was meant to be. Aga uus osa siis kah. Enjoy!


Matthew mõtles hetke ja lausus: "Alusta enda elust. Milline see oli enne siia sattumist?" Ohkasin ja hakkasin rääkima: "Väiksena olin ma nagu iga tavaline põnn. Mul oli tore perekond. Ema, isa ja vanem vend. Mu vend oli minust neli aastat vanem. Me saime päris hästi läbi. No need õe-venna kaklused olid ikka, aga ta hoidis mind väga. Kuni... Ma olin siis viiene ja mu vend oli üheksane. Ta tuli koolist koju ja...jäi auto alla. Ta suri haiglas."


Tõstsin korraks pilgu ja vaatasin Matthew silmadesse. Ta jälgis mind hoolikalt ning ma pöörasin pilgu taas oma kätele. "Pärast seda polnud miski enam endine. Mu ema süüdistas ennast, sest ta polnud too päev mu vennale järele läinud. Lõpuks ta läks minu ja isa juurest minema. Paar aastat hiljem saime teada, et ta oli vahepeal surma saanud. Mu isa ei suutnud mind üksinda kasvatada ja ta viis mu vanaema juurde. Seda kohta ma ei sallinud. Mu vanaema elaks nagu mingis muinasajas. Ma pidin kõik tööd ta eest ära tegema."


Vaikisin veidike ja korrastasin mõtteid. "Ma olin seal kaheksa aastat, kuni ma 16 sain. Siis ma jooksin minema. Ma tulin tagasi linna ja olin veidike aega oma klassiõe juures. Aga ma teadsin, et ma ei saa sinna igaveseks jääda. Siis kohtusin ma Scott'i kambaga. See tundus uus ja huvitav. Niisiis...ma liitusin nendega. Ma pidutsesin koos nendega, jõin, tegin narkotsi. Ja siis, minu 18. sünnipäeval. Scott tuli mulle ukse taha, ta oli täielikult laksu all. Tema oli ainus inimene, kes mind õnnitles. Siis ma mõistsin kui perse ma oma elu olen keeranud."


Matthew köhatas ja ma ütlesin: "Sorri noh, tagumikku siis." Ta muigas ja ma jätkasin: "Ma üritasin sellest kambast pääseda, aga...ma ei suutnud. Nad olid ainsad lähedased, kes mul olid. Kõik mu klassikaaslased, sugulased, sõbrad...nad kõik hülgasid mu kui ma kambaga liitusin. Kaks aastat ma muudkui üritasin. Siis ma enam ei suutnud. Elu tundus nii mõttetu... Üleeile oli mu kahekümnes sünnipäev. Seekord ei tulnud kedagi. Öösel ma läksin vannituppa, võtsin žiletitera ja... Hommikul ärkasin siin."


Matthew ohkas ja vaatas mu sidemes kätt. "Kes kiirabi kutsus?" küsisin ma hetke pärast. "Jennifer, ta oli sulle su lõputunnistust toomas." Noogutasin ning Matthew küsis: "Sa said kooli lõpetatud?" "Jaah, kahed venitasin kuidagi kolmedele isegi. Mingi üks viis vist oli ka.." Matthew noogutas ja vaatas siis kella. "Su aeg on tänaseks läbi. Aga homme kohtume." Noogutasin ja tõusin püsti. Vaatasin talle korraks silma. Ta püüdis mu pilgu kinni ja vastas samaga. Tahtsin juba pilgu ära pöörata kui ta lausus: "Muide, kutsu mind Matt'iks." "Mina olen Ally," avstasin talle naeratades ja väljusin ruumist. Ukse taga hingasin korra sügavalt sisse ja jalutasin siis enda palati suunas.

Meeldis. (Y)
Uut!

Uus! (:

Ruttu uut ! : ) =

Jõudsin palatisse ning silmasin enda voodil istuvat Scott'i. Astusin uksest sisse ja Scott lausus: "Tsauuu tibu. Mäs teed?" Tema kõneviisist ja väga hajevil pilgust mõistsin, et ta on laksu all. Jälle. "Scott, palun mine ära." laususin kurnatult. Scott tahtis juba midagi ütlema hakata, kuid siis astus arst sisse. Ta tõusis ja jalutas palatist välja. "Kas te palun saate nii korraldada, et tema enam mind külastada ei saa?" küsisin arstilt kohe kui Scott lahkunud oli.


Samal ajal..


"Millesse ma end mässinud olen.." pomises Matt, kabinetis edasi-tagasi tammudes. Siis kõlas uksele koputus. Mees võpatas, kuid kogus end ruttu ja läks siis uksele. "Kallis, kas sa lõunale tuled?" ütles noor naine, kes talle kaela langes ja teda suudlema hakkas. "Ma..jah, olgu." vastas Matt ja läks naise järel kabinetist välja. Naine pani käe ümber Matti piha ja mees pani käe ümber ta õlgade. Niiviisi jalutasid nad liftide suunas. Siis nägi Matt Allyt. Ta kõndis oma arsti kõrval mööda koridori. Matt vältis ta pilku ja vajutas liftinupule. Uksed sulgusid ja mees mõtles endamisi Ta on sinust neli aastat noorem, ta on narkar...Mees võta end kokku.


Natuke varem, palatis


"Jaah, saab tehtud." ütles arst üllatunult. "Lähme nüüd minu kabinetti, sul peab sidet vahetama." lausus arst ning ma suundusin tema kõrval palatist välja. Jalutasime mööda koridori ning olime just liftidest möödumas kui ma nägin Matt'i. Ta käsi oli ümber ühe blondi naise õlgade. Nad suundusid kahekesi liftide poole. Mind nähes, pööras Matt pilgu ruttu ära ja astus lifti. Ka mina pöörasin pilgu ära. Miskipärast oli mul valus neid koos näha. Kamoon, ta on mu psühholoog, ta on minust vanem ja.. miks ta minust huvituma peaks. Tema jaoks olen ma lihtsalt narkar Mõtlesin ma endamisi ja sisenesin kabinetti.

Kiiresti UUUTT!
väga hea (Y) =)

Väga hea. (Y)
Ja mõnes kohas oli jälle Saatuse Tahtel Sinu moodi. (A)
Aga muidu (Y)
Ootan uut.

Veidi sarnane jah, aga see ei häiri Hea jutt, palun uut!

Järgmisel päeval nägin ma üllatusega, et minu palatisse astus rahulikult Scott. Olin just oma asju kokku panemas, mind kirjutati välja, kui Scott sisse astus ja mulle isegi ühe kingituse ulatas. Teda tundes oli pakis narkots. Siiski viskasin ma paki oma kotti ning jätkasin asjade kokkupanemist. Lõpuks küsisin: "Kuidas sa siia said?" "Ah tead, seal laua tega oli mingi kena tibi. Pilgutasin natuke silma ja tegin komplimendi ta soengu kohta. Mis muide oli päris jube." rääkis Scott.


"Sa polegi laksu all?" pärisin edasi. "Nojah, ootan uut saadetist. Kergelt segi hakkab kammima juba. Varud läksid su kingitusse." ütles ta mulle silma pilgutades. Mul oli õigus. Siiski jätsin ma ta kingituse kotti ja jalutasin palatist välja. Koridoris nägin Matt'i, kes polnud ilmselgelt rõõmus, nähes minu kõrval Scott'i. Muigasin üleolevalt ning haarasin Scott'il käest kinni.


"Noh, tsikk, mis sul hakkas? Alistud lõpuks minu võludele?" muigas Scott ning jalutas minu kõrval liftide poole. Kohe kui uksed sulgusid, lasin ma Scott'il käest lahti. "Aa, mingi teine kutt jah. Äh, sa oleks väinud ikka täislaksu panna ja mind suudelda." naeris Scott teadjalikult. Pidasin paremaks vaikida.


Alla jõudes hakkasin ma mõtlema, kuhu mul minna on. Lõpuks mõistsin, et pean ikkagi tagasi Halley juurde minema. Halley oli ka üks Scott'i kambast. Üks kõige hullematest. Jalutasime vaikides Halley maja juurde. Alles ukse juurde jõudes avas Scott suu: "Kas sa jääd kampa? Või hakkad korralikuks?" Ohkasin ning vastasin: "Ma ei tea.."

Uuuut

Minu tibuke on nii tubli ja äkki kirjutab täna ühe osa weel? (A)
ootan uut! ;*

Meeeldis. (Y)
Uut ootan! ;D

Kõndisin trepist üles ja kuulsin juba all kõva muusikat. Jälle pidu, mõtlesin pahaselt ning kõndisin edasi. Jõudnud ukse taha, avasin selle ja piilusin sisse. Igal pool oli rahvast, enamus neist võõrad. Peaaegu kõik olid kas purjus, laksu all või mõlemat. Liikusin oma toa poole ja avasin ukse. Seal oli Halley koos mingi kutiga. Minu voodil. "Halley, kao oma tuppa." pomisesin vihaselt ja viskasin oma koti kapi. "Mai saa, ühed panevad seal." ütles Halley külma rahuga ja jätkas oma tegevust. Ohkasin ning astusin toast välja.


Vastu tuli mingi kutt, klaas käes. Enesele aru andmata krabasin ta käest klaasi ja kulistasin selle sisu alla. Tüüp vaatas mind üllatunult kui ma talle tühja klaasi ulatasin ning kõndis siis tagasi kööki. Õhtu arenedes, olin ma juba igasugu jooke segamini alla kulistanud ning olemine oli päris s*tt. Koperdasin seina najal vannituppa ning jõin seal külma vett. "Võta, see teeb olemise paremaks." ütles kutt, kellelt ma enne klaasi krabasin ning ulatas mulle tableti. Ma isegi ei küsinud, mis see on, vaid neelasin tableti alla.


Hommikul leidsin ma end ilge pohmakaga voodist. Seesama kutt oli minu kõrval. Lähemal vaatlusel selgus, et ta oli ihualasti. Nagu ka mina. Kehitasin õlgu ning panin end riidesse. Jalutasin korteris ringi ja nägin, et enamus rahvast oli läinud. Nuputasin endamisi, mis tablett see olla võis ning haarasin kapilt suitsupaki. Astusin rõdule ja süütasin suitsu. Siis kuulsin seljatagant häält: "Hommikust tsikk." pöörasin ümber ja nägin mingit täiesti võõrast kutti. "Aam...hommik jah." pomisesin segaduses ning küsisin: "Kas ma tean sind?" "No, sa TUNNED mind." ütles kutt silma pilgutades. Ohkasin ja mõtlesin endamisi Mitu kutti mul ühe öö jooksul oli siis?


Varsti ärkas ka kutt minu voodist. Sekspartner nr. 1, nagu ma ta ristisin. Astusin tema juurde ja küsisin: "Ou, mis see oli, mis sa mulle eile andsid?" "LSD," vastas kutt külma rahuga ning kõndis toast välja. "Aa.." pomisesin vaikselt ning järgisin tema eeskuju. Siin-seal hakkas rahvas juba tõusma. Piilusin korraks Halley tuppa ning minu imestuseks nägin ta kaisus Scotti. "Nojah siis.." muigasin ning sulgesin ukse. Siis märkasin ma kella vaadata. "T*ra!" karjusin ma, avastades, et olin oma teraapiasse hiljaks jäämas. Krabasin kapilt võtmed ja tormasin toast välja.

AHHHAAA!
Vot seda teraapiat ma tahan näha. XD
Nii et uut!

Irv Sekspartner number 1, :D Uut!!!

Vabandust, tean et lühike, aga mul pole aega eriti kirjutada. (A) Head lugemist siis.


Matthew vaatas mind pingsalt kui ma ta kabineti uksest sisse astusin. Siis viipas ta toolile ning ma vajusin istuma. Matt istus minu vastu ning lausus: "Väike tervituspidu jah?" Noogutasin, püüdes ükskõikseks jääda ning küsisin: "Mis sul sellest?" "No, minu töö on sind neist ainetest eemale hoida." "Ega see mingi võõrutusravi pole." laususin ma kahtlevalt ning Matt ütles: "Ei, aga mul tarvitseb vaid öelda, et sa jälle narkootikume tarvitasid ning sind viiakse võõrutusse."


"No kuule, ega see minu süü polnud. Ma ei teadnudki, mis tablett see oli." laususin ma ärritudes ning taipasin siis, et olin liiga palju rääkinud. Matt kergitas huvitunult kulmu ning ma rääkisin talle eilsest peost. "Ja siis avastasin ma, et kell on nii palju juba ja tormasin siia." lõpetasin ma oma jutu. Matt ohkas ning tõusis püsti. Ta tammus veidike edasi-tagasi ning jäi siis seisma. "Nüüd on kõik sinu otsustada. Kas sa tahad jätkata sellist elu või lähed võõrutusravile." Matt astus minu juurde ning ütles: "Mine praegu koju ning mõtle selle üle, homme ütled mulle oma vastuse."


Noogutasin ning sammusin kabinetist välja. Jalutasin liftini ning vajutasin nupule, ise ta sõnade üle mõtiskledes. Liftiuksed avanesid ning mulle vaatas vastu seesama naine, kes Matt'i käevangus oli. Ma seisatasin ning naine vaatas mulle veidra näoga otsa. "Laseksid äkki mööda?" küsis ta ülbelt. Ma pöörasin otsa ümber ning kõndisin tagasi Matt'i kabineti juurde. Hingasin sügavalt sisse ning avasin ukse. Matt vaatas mulle üllatunult otsa ning ta üllatus suurenes veelgi kui ma laususin: Ma valin võõrutusravi."

Uut palun

Very very good..