Tundetu. [Lõpetatud]

Suurepärane :)

XXV osa

Jalg jälle valutab. Vahepeal, olles koos Piiaga, ununes mu valu täielikult. Kõik tundub olevat puht psühholoogiline. Nii palju facking arste ravivad inimesi ja nii palju tobedaid naiivitare lähevad nõidade juurde ja avastavad, et saavad rohkem abi. Miks? Mõistus! See on nagu fantoomvalu kätetutel/jalututel, kelle puuduv kehaosa saadab valuretseptoreid ajusse. Kõik on meie peades kinni! Jah, tundub nagu mul poleks kuulihaava, et räägin siin ajust ja valuretseptoritest. Jah, ma pole füüsiliselt terve ja aju teab seda. Oh, asi muutub keeruliseks. Mis ajast ma üldse tarku mõtteid arutlen? Piia, va nohikuke, harib mind vahel ja nakatab mind faktidega, mida ma kohe kasutada tahan nagu väike tattnokk, kes ratta saab ja end kohe sodiks sõidab. Pohhuj, ma ei viitsi enam sellest mõelda. Mul jalg valutab- see on põhiline.

Piia läks kooli. Hommik oli ilus, kuid ka hirmu ja ahastust sisendav. Kui see tropp teeb midagi mu kallikesele, kullakesele, elu ilusamaile naisele, siis ma olen võimeline terve kari pooletoobiseidki maha põletama või skalpe eemaldama. Jaa, ma teeks tervele maailmale 1:0 ära, mõtlemata kordagi enda elule ja tervisele. Poleks iial arvanud, et keegi mulle nii kalliks saab- elust kallimakski.

Keedan endale teed. Jaa, ikka mõtlesin ahastavaid mõtteid jobust, kes mind maha nottida soovib. Endast on mul ükskõik, kuid Piia.. Ikka ja jälle ma mõtlen, mis oleks kui... See ajab mind juba hulluks. Mitte miski ei rahusta mu mõtteid. Kohv on tavaliselt mõtted eemale viinud kõigest segadusttekitavast ja mulle pähe valanud rahulikke ja igapäevaseid sündmusi, mida arutleda endamisi. Nüüd ei avalda see facking mõrkjahakatis vähimatki mõju mu enesetundele. Jalg ka valutab. JÄLLE! unustame selle jala, hetkekski, eks!

*Trrrrr...*

Telefooona!

"Kuulen!" hüüan kahtlustavalt torusse.

Vaikus.

"Halloo!" kordan ärritavalt oma kuuldavust.

Sahin.

"Henry..." kuuldus vastas kärisev mehehääl. Kui ma ei eksi, siis tundus see olevat sarnane sellele pedekale, kes hommikul helistas.

"Kuule, sell..." hakkan rääkima.

"Mul on su kallis lits siin. Parajalt pandav eit, kui ainult riided poleks kui kartulikotist tehtud! Hahaahaa!" katkestas see värdjas mind.

Mu süda langes kurku, tekitas koleda klombi. Mu hingamine kiirenes. Peopesad muutusid higist libedaks. Tundsin nagu oleksin värisenudki. Piia on tema käes. Minu kullake.

"Kui sa talle midagi teed, siis tea, mees...," alustasin.

"Ole vait ja kuula! Kui sa tuled täna õhtul kell 7 kaubamaja vastas oleva kohviku taha, ilma mentideta, siis sa isegi näed oma musirulli kunagi, aga kui rikud reegleid, siis sinu naist koheldakse veel hullemini kui sina minu armastust kohtlesid. Usu mind, ma ei karda verd. Niiet ole kohal!"

Toru visati hargile. Ma olin kui tumm, näost valge ja värisesin kui vibraator naise templis. Kas seda võib šokiks nimetada? Vahet sel on. Minu Piia on tema käes, selle värdja juures, kes võib talle iga hetk haiget teha. T**A!

Ma poleks pidanud Piiat täna minna laskma! Ma teadsin seda sisimas, et see vi*upea võib teda kasutada MULLE haiget tehes. Persse. Mu suurim õudusunenägu läkski täide.

Piia, mu kallis on ohus. Ma tean, mida ma teen.

MA TEAN!

See oli nii ettearvatav, et Piiaga midagi juhtub, selle oleks võind kuidagi muud moodi teha, nii tüüpiline aga muidu ikka hea nagu alati :)

Kurmzu- Ma arvan, et sa võid veel üllatuda. :) Plaan on selline segane mul.
PINK- Tore. :)

XXVI osa

Ei, ma pean ta päästma, minu kallikene peab taas maanduma mu käte vahele. Tema on minu printsess ja mina tema prints, kes kappab hobusel oma armastatut tuld purskava lohe käest päästma. Jah, see lohe on mürgine ja ma usun, et ka relvastatud. FACK, MIDA MA TEEN! Kuradima mente ka kutsuda ei saa, mine tea, ehk ongi sel sitakotil tõsi taga ja saan sel juhul oma kaunitari täiuslikult hoolitsetud küüntega sõrmed ümbrikus. AAAAAHHHHH!!!!!

Ükshaaval kakun peast juukseid ja tammun toas edasi-tagasi nagu kutsikas, kes on kahe prae vahel, ei tea, kumba valida. Piia on kindlasti hirmul. Kujutan juba ette tema nutetud nukunäokest, silmad punased kui veri, nahk valge nagu eebenipuu ja juuksed hirmust hallid. Mu musike on surmasuus ja seda kõike minu facking vigade tõttu. Piia pole seda ära teeninud, ei. Kõik langegu minu kaela. See on täielik absurdsus. Mina, kes ma viimane lits olin ja naisi ära kasutasin, peaksin olema hiigelhai lõugade vahel. Mina, kes VÄGISTASIN süütu tüdruku, peaksin olema see, kellel püstol pähe suunatud peaks olema. MITTE PIIA, ei! MINA, ainult MINA!

Kõik! Ma ei suuda enam! Lähen kohe! Ootan teda seal viimase minutini. Ei, ma ei saa uisa-päisa tegutseda! Plaan peab olema. No, kurat! Mul pole ju vähimatki mõtet! AJU, raisk, hakka tööle!

Ma olen end juba niivõrd närvi ajanud, et mu käed muud ei teegi, kui värisevad. Kui kusele praegu läheksin, taoks endal kindlasti millisekundiga lahti, korraks oma uhkust puudutades- niivõrd jubedalt mu kätud tõmblevad.

Kell on alles vähe, kuradima vähe. Ma lähen lolliks selle ajaga! Ma vajan abi! Keegi, kes pole politseist, keegi, kel on sellise olukorraga kogemusi, keegi, keda saan usaldada, keegi, kes... Oot... Ma ju.. TÄIUSLIK!

Valin numbri, loodan, et ta pole seda muutnud. Nii palju aega on mõõdas...

"Hallo!" vastab telefonis jäme meeshääl.

"Henry siin...," kogelen väriseva häälega.

"Oi, tere, seltsimees! Sind pole...mm...pagan, 5 kuradima aastat juba näinud! Kuidas läheb, vennas?" on Karmo reibas.

"Ma olen suures jamas, Karmo! Ma vajan sinu ja poiste abi. Asi on...Oeh, sa ju ei tea mu elust midagi.. Kas me saaksime kokku?" küsin tõsiselt, ikka veel värinaga hääles.

"Ah sa mait! Sind, pontsikut, pole ealeski nii kurnatuna kuulnud. Sa olid ju pagana rõõmupall meil! Kui asi tõesti nii pakiline.."

"Jah, sellega on väga kiire! Kas saame kohe kusagil kokku? Minu juures, et meid ei nähtaks..." katkestasin vana sõpra.

"Sa poiss, kohe nii häda käes sul, et niimoodi salatseme... Kahjuks ma kohe ei saa, mul vaja paberimajandust ajada ja..."

"Jah, muidugi, muidugi... Ma saan aru, sul ju oma elu ka ja..."

"Ei, ei! Ma võin vabalt tulla... Tegelikult jätangi asjaajamised õhtusse, millal ma sind veel näen, sa suli. Kus sa asud muidu?"

"Mäletad, kus me poisipõlves kalal käisime?"

"Jah, loomulikult! Kuidas seda unustada! Sa olid alati kõige agaram ja tublim kalamees, kes..."

"Jah, just! Seal lähedal, vanas korteris ma elangi! See nüüd ümberehitatud uhkemaks ja paremaks!"

"Tohohh! Kus ma küll olnud olen! Aga ma sõidan sinna siis? Mul läheb oma tunnike aega sinnasõitmiseks. Mis su korterinumber on?"

"Kolm! Aga ära koputa, astu kohe sisse. Ikkagi vanad semud ja..."

"Mis vanad, pigem eluaegsed, mees! Nagu me kunagi verega vandusime. Mäletad?"

"Mäletan, mäletan!"

"Võtan Joonase, Targo ja Pähklikese ka kaasa, eks?

"jah, oleks tore, kui see probleemiks pole!"

"Ei, mis sa nüüd! Aga siis lisa oma pool tundi veel, sest pean nende juurest läbi sõitma, nad ju ka üle valla laiali!"

"Jajaa, ma arvestan sellega. Aga hüva, näeme siin!"

"Näeme, näeme!"

Kõne läbi. Kui see plaan ei tõõta, siis olen kadunud mees, kaotatud armastusega või...surnud. Judinad jooksevad üle mu selja. Pigem kaldun selle variandi poole, et mina saaks viga ja mu kullake on terve, elus ja vaba. Kahetsen oma tehtut, tõesti kahetsen! Jumal, palun, ma pole sind varem uskunud, sest ma pole sind ju näinud, tont võtaks! Aga palun, palun, aita vana eksinud pasakott välja! Tõesta, raisk, et oled olemas! Olgu, olgu, ma ei karju sinu peale mõtetes! Kuuled sa üldse mu mõtteid?

"Olgu, ma räägin parem kõvasti! Mine tea, ehk ei saa sa aru, mis mu peas toimub!" räägin nagu lollakas omaette. Täielik idiootlik tunne on! Aga mul pole paremat nagunii teha kui palvetada. Ma ei teagi, kas mäletan seda veel...

Langen põlvili keset oma korterit. Tunnen end kui munk, kel süütusekile kui betoonsein ees. Kuid ma siiski üritan pöörduda kellegi poole, kes olevat alati oma lastele toeks- Issanda poole. Tea, kas mäletan veel seda salmikest...

"Meie isa, kes sa oled taevas(kujutan ette hallipäist vanameest vaatamas pilvekeselt minu poole, küsides endalt, kes see järgmine õrnuke temaga kõneleb),
pühitsetud olgu sinu hing.
Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu (ja minu ka),
nagu taevas (kui seda üldse eksisteerib), nõnda ka maa peal(kui seegi põrgu pole).
Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev (vorsti ka),
anna andeks meie võlad, nagu meie anname andeks oma võlglastele (oi, kui mu võlad vaid kustuksid, siis oled ikka täitsa mees)
ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid kurjast (ONGI! Too Piia tagasi ja ära tembuta, sain juba oma karistuse),
sest sinu on riik, vägi ja au igavesti(the end)!"

Nüüd jääb vaid loota, et kõik läheb hästi ja et Jumal tõesti mõtteid ei kuule.

Hehe, hea oli! :)

Tore, tore, kui meeldib. :)

Murtagh- Justnimelt. Aga see just naljakas ongi, et Henry nii rumal on. :)

Mulle ka meeldis, väga hästi kirjutad!
Ootan ka uut osa siis =)

See pilt iseloomustaks Piiat ja Henryt. Ma küll ei joonistanud seda sellel eesmärgil, kuid siiski... :)

http://fotoalbum.ee/photos/KerliKerliKerli/64235507

XXVII osa

Putsi, kuhu nad jäävad? Kell on juba facking pool viis! Ai, kui nad veel tund aega...

"Hey, Henry!" hüüdis sisseastunud mees, kellel oli nii palju sarnasust Karmoga. Aga see ongi ju tema!

"Lõpuks ka jõudsite! Pole ammu näinud!" püüdsin väljendada oma heameelt, kuigi see oli raske, mõeldes pidevalt sandile olukorrale. Lõime käed kokku nagu vanasti, kui pidevalt kokku saime.

"Tohohh, Henry, va suli! Kugu sa peki peitsid? Oo plää! Sa ju vana makaron ise!" üritas Pähklike nalja teha, kuid ma muigasin.

"Jaa, sa oled meist kõige rohkem muutunud, isegi mina olen samamoodi paks nagu vanasti!" naeris Joonas.

"No, sa tropp sööd ka nagu elevant, niiet pole midagi imestada!" naeris Targo Joonase üle.

"Tegelt ka, Henry! Mis sinuga küll juhtus?" küsis alati toetav ja usaldusväärne Karmo.

"Noh, sai end treenitud ja käsile võetud... Ah, tühja sellest! Soovite midagi? Kohvi?" püüdsin asjalik olla.

Kõik neli seltsivenda istusid kööki, laua äärde ja ootasid mõrkjat musta jooki. Naljakas oli neid seal näha. Nad polnud ka palju muutunud: Karmo- lihaseline ja musklis mees; Targo- pikk, tõmmu ja matsakas; Joonas- paks, rasvase näoga, kiilakas mees ja Pähklike- kleenuke kuid tugev, kelle taskutes leidub alati vähemalt 3 sorti pähkleid.

"Räägi, mis siis lahti, et sa meid siia kokku kutsusid?" päris Pähklike, närides maapähklit, mille ta taskutest välja urgitses.

"Oh, Pähklike! Sa pole ikka oma meelismaiust hüljanud!" naersin ma selle peale. Teisedki muigasid, kuid mul kadus nali hetkega, kui mõtlesin olukorra tõsidusele.

"Oeh. Ma ei tahtnud teid siia tõmmata, kuid... Mul polnud kedagi teist, keda usaldada, mehed... Lihtsalt... Kõik on väga keeruline ja ma vajasin rusikajuurdevoolu-teid nelja." alustasin.

"Sa poiss! Kohe nii hullud lood? Mis sa jamad maffiaga või?" imestas Targo.

"Sel juhul meie küll sind.."

"Eiei! Nii loll ma pole!" katkestasin Karmot lause pealt.

"Mu tüdruk, maailma kauneim, on rõõvitud... Ma ei julge politseisse põõrduda, saage aru, kutid! Nad facking ähvardasid..."

"Tü**a, kui ma selle värdja kätte saan! Putsi, teiste naisi röövima!" läks Joonas närvi.

"No aga oli ka põhjust siis just sinu eit pihta panna või?" küsis Pähklike asjalikult.

"See on kättemaks.. Ma.. Noh, ma tegin kunagi midagi väga halba... Noo.. Minevik, noh.." kogelesin. Häbi oli nende ees, ma polnud ju selline kunagi.

"Millega sa ometi hakkama said, Henry?!" küsis Karmo murelikult.

"Ma noh, vägistasin Maribeli! Ja tema peika tahab mind maha lüüa!" ütlesin selle välja.

"Mida VI*TU! Putsi, sellesamuse silesääre, kes sinuga oli? Selle armsa plika?!" oli Pähklike kahtlaselt ärritunud. Kõik vaatasime tema poole. Ta oli näost punane kui vähk. Ta langetas pea ja lisas:"Ta oli ilus, miks sa ometi nii tegid?"

"See oli seetõttu, et ta jättis mu maha. Ta facking alandas mind! JAA, ma kahetsen! Mis tehtud, see tehtud!"

"Ma kaon siit! Mina vägistajatega tegemist ei tee, isegi, kui see OLI mulle hea sõber!" kadus Pähklike, jättes lauale sipake pähklipuru.

Mul hakkas häbi.

"Ma ei imesta, kui teiegi lahkute. Oeh. Ma tean, ma olin kuradima idioot!" laususin vaikivatele moonakestele.

Ikka veel piinlik vaikus. Vaatasin kella. 5:16. Kell 7 aga oli aeg minna. Polnud ju veel plaanigi. Ja ma olen arvatavasti selles ka üksi. Ma ei imesta ka.

Valasin kohvi meestele, silmis veel häbiläige.

"Ma saan aru, et see oli viga, Henry, kuid see pole ju sinu moodi. Sa hoidsid tüdrukuid. Sa ei teinud kunagi kellelegi liiga... " rääkis Targo rahulikult.

"Maribel jättis su maha, seetõttu sa muutusidki?" küsis Joonas.

Noogutasin häbelikult. Imestan, et nende kõrval tundsin ma end õnnelikuna ja vana hea pekina. Mul oli rahulik, turvaline tunne.

"Vahet pole. See, su tüdruk, on süütu kõrvalseisja, loomulikult me aitame sind, eks mehed?" müksas Karmo enda kõrval olevat Joonast.

"Jah, ikka, muidugi.." venitasid Targo ja Joonas kahekesi.

"Mis su plaan siis on?" päris Targo.

"Tapan kõik, kes Piiale liiga teevad." vastasin.

"Ah, mees! Ära aja oma pada! Plaani on vaja! Ehtsat plaani!" ärritus Tarmo.

"Ma ju facking ei tea! Putsi!" ärritusin minagi.

"Olgu, olgu! Rahunege kõik!" ütles Joonas vahele ja trimpas kohvi.

"Mis su jalaga üldse juhtus?" päris Karmo uudishimulikult.

"Maribel tulistas mind.."

"Khööhmm... Kurju läks, kurat!" ahmis Joonas õhku ja küsis: "Maribel?!"

"Jah, tema isiklikult." vastasin häbiga. Vittu, kui piinlik, sain naiselt kuuli!

Kõik kolm meest hakkasid kõva häälega naerma. Jäi arusaamatuks, miks.

"Mida on?" küsisin samuti naerdes.

"See oli lihtsalt naljakas. Sina teda vägistad, tema sind tulistab," ütles Targo.

"Noo jah, eks ta naljakas ole, aga plaanist siis?" olen juba asjalikum.

karmo mõtles natuke ja ütles:"Mul tuli mõte, teeme nii..."

Murtagh- Joonistamine on tegelikult mu sügavam hobi ka, kui kirjutamine. :) Aga ma olen rõõmus, et sulle meeldib. :)

mulle meeldis =)

lugesin kõik osad läbi ja nüüd on mul pärast iga sõna fakk , vittu või türa xD mega hea jutt muidu (Y)

Väga hea :)

XXVIII osa

Siin ma seisin. Üksi. Kolm mu vana semu olid peidus, oodates signaali, milleks oli kellaaeg-pool 8. Jahe tuul kratsis mu higist kukalt. Ma olin närvis. Mu märg särk kleepus naha külge, tekitades nõmeda sügeluse, mille ma vapralt ära kannatasin. Vapralt, my ass! Kratsisin end nagu koer kirpudes. Ei oska mina ilustada olukorda. Kui see pasapeeter oleks kohe tulnud, oleks ta naernud mu eneserahuldust sügamise näol. Putsi, pean lõpetama. Mu ärritus järjest kasvab sees, olukorra pingelisuse tõttu ja mu rõveda kiheleva naha tõttu. AITAB! Ma kannatan nagu mees, persse! Ma tulin oma printsessi päästma, mitte end punnidesse hõõruma!

Tubli olen küll. Unustasin sügeluse hoopis ja avastasin end rahulikumana. Kuulen auto häält. V6 mootor uriseb nagu kiisu. See värdjas sõitis minust 10 meetri kaugusele. Lähemale ei julge tulla, pederast?!

"Ma olen siin! Seda sa sitapea tahtsid! Anna nüüd Piia siia!" karjusin.

Vaikus. Lollakas pani täistuled peale ja pimestas mind, seejärel kustutas sootuks. Väljas oli hämar ja see idioot tegi selle minu silmis kottpimedaks. Kollased-roosad laigud jooksid mu silme ees nende tulede tõttu. Värdjas! Tunnen end kui naine roosade prillidega, kes nagu narkouimas uneleb mõõda poode õhtukleitide vahel. Putsi, ma ütlen!

"Tule välja, kui julged! Näita end!" karjusin kõvemini kui enne.

Kõrvalistmel olev autouks läks lahti. Vaikus. Ootasin pingsalt. Neid oli rohkem kui üks! Ma juba ootasin kas kuuli, nuga või kurikat, mis mind vikatimehe juurde kohvile saadab. Ai raisk, need peded saavad! Kui kell saab pool, siis nad situvad meie plaanist kenasti püksi ja me ujume Piiaga sellest pasast puhtalt välja! Hah, saavad oma kättemaksu! Näis, kes kõvem mees on!

Autost astus välja mingi naine. Pingutasin silmi, et näha, kes ta on. Järsku ujus Maribrel ka kaldale? Lits raisk on! Järjekordselt pimestas mind kaugtuled, mis minu poole suunati. Tõstsin käe ette ereda valguse eest, et mitte jälle nagu kotis olla. Noh, Maribel! Tule, tule! Ma juba ootan!

"Henry!" kõlas samuse naise hääl. Nüüd ma tean, kes ta on!

"Piia, kallike! Sina!" astusin paar sammu mu kallikese poole.

"Seisa!" karjus ta rangelt. Ma ei saanud millestki aru. Ehk teda ähvardati? Miks ta nii käitub?

Nüüd astus rambivalgusesse ka juht. Silmad seekord seletasid, käsi oli varjuks tulede eest. Ta oli ju... Mis toimub? Kas Piia on päästetud? See oli ju see turvamees-tema vend!

"Jumal tänatud, Piia! Sa oled..." astusin lähemale, lõbusamalt. Tundsin kergendust, et kõik on kombes.

"SEISA, ma ütlen!" karjus Piia jälle rangelt. Ma olin segaduses.

Korraga hakkas tema vennaraas naerma. Laginal naeris, Piia temaga koos.

[b]"Ütle, Henry," rääkis musklis turvamees," Kas sa tõesti arvasid, et Piia sinusuguse vägistajaga kunagi korralikku suhet luua võib? See kõik oli saast, idioot!" Seejärel naeris ta veel õelamalt.

Ma keeldusin seda uskumast! Piia, mu kullake! Ma tundsin seda armastust, ma jumaldasin teda, siiamaani armastan teda! Ta hoolis minust, see polnud facking vale! Ma ei usu teda! EI!

"Piia, tule! Ma ei kuula enam seda lollust!" laususin ma ja viipasin oma kallikesele.

"Ei, Henry! Ma ei tule sinuga. Ma ei armasta sind." lausus see kaunitar, mu hinge lohutaja. Ma olin kui kulbiga vastu pead saanud. See ehmatas mind, hirmutas mu südant, mis hakkas valust kokku tõmbuma. Mul oli nii valus. Isegi Maribelist lahkumineks ei andnud mulle sellist hoopi. Tema ei reetnud mind sellisel moel.

"Jaa, mu kullake," hakkas Piia nüüd mõnitavalt rääkima," Ma petsin sind! Sina ju petad kõiki naisi! Arvasid sa tõesti, et MINU vend lubab mul sinuga suhet! Jaa, sa meeldisid mulle, kuid kui ma sain teada, et mu venna pruut, see tore tüdruk, ongi too Maribel, kelle elu sa ära rikkusid, siis ma hakkasin sind vihkama. Tookord, pubis, kui sa lahkusid, rääkis vennas mulle kõik. Me otsustasime sind orki tõmmata ja see õnnestus. Nüüd on kättemaksu aeg!"

Ma ei suutnud seda enam taluda. Ma vajusin põlvili maha, asfaldile. Mu hing oli ahastusest haige. Kuradi vastik tühi tunne! MIKS?! Türa, ma ju muutsin end! VITTU! AAAAAHHHH! Ma ju facking armusin! Ma hoidsin teda!

"MA OLIN NÕUS END OHVERDAMA TÄNA SINU HEAKS!" karjusin ma valudes-armuvaludes, mis lõikasid mu süda miljoniks tükiks.Pisar. Jälle. Kurat, mehed ju ei nuta! Ma pole siis mingi mees.

Kell oli vist pool 8. Kuulsin lasku. Putsi. Ma unustasin. Türa!

"EII!!!" karjus Piia, joostes oma venna verise keha juurde. Ma võpatasin. Mida ma teinud olen? Kõik läks valesti! Ma ei tahtnud seda ju! Piia sai haiget. Ta valetas mulle, pettis mind, kuid ometi. Miks, ma ei tea, kuid ma siiski armastasin seda naist. Ma mõistsin tema tegu. Mida ma tegin? Ma lasin tappa ta veresugulase! Tema kalli venna!

"MIKS SA NII TEGID?! Me ei tahtnud sulle liiga teha vaid hirmutada! Me pole sulle füüsilist kahju teinud, jumal hoidku!!!" karjus ta ahastuses, vappudes nuukstest. Nähes seda südantlõhestavat vaatepilti, vaatasin ma kolme seltsivenna poole. Nende nägudel peegeldus segadus. Ma viipasin neile, et nad lahkuks. Noogutades, läksid nad kiirelt minema, jättes meid kahte koos koguka jõmmi laibaga.

Ma vaatasin tummalt olukorda, kus Piia kallistab elutut keha, nuuksudes ja paludes, et ta silmad lahti teeks, paludes Jumalat, paludes kõike, et tema kallis vend ärkaks. Mõistes, et midagi pole enam teha, tõusis ta püsti. Mu süda võptatas valust, mis tuli nii südamest kui jalast. Ta seisis seal, kui hädine väike tüdruk, kes on näinud oma koera auto alla jäämas. Mul oli nii kahju, kuid ma ju ei saa kõik tagasi võtta, PUTSI! Ma nutsin koos temaga, tundsin seda nõrkust. Ta vihkas mind nüüd rohkem kui kunagi varem.

"Mul pole enam kedagi! Mul kool jääb pooleli- tema toitis mind, kaitses mind, maksis mu hariduse eest! Sa rikkusid meie mõlema elud, Henry! Miks? MIKS?!" nuttis mu südamedaam.

Ma raputasin pead. Ma ei tea isegi, kuidas see kõik nii läks. Enne kui ma aru sain, märkasin ma Piia käes turvamehe ametirelva.

"Ma olen selle ära teeninud, lase mind!" laususin ma, oodates seda saatusliku kuuli, mis viib mu karistuse täide.

Minu ehmatuseks suuna mu kaunitar külma toru enda ilusa peanupukese juurde. Ma jooksin temani, et teda takistada, kuid jäin hiljaks. Vajusin koos temaga, haarates ta enda sülle, nuttes ja karjudes. "EI!! PALUN, EI!!MIDA SA TEGID?! KALLIS, PALUN! MA ARMASTAN SIND! MA OLEKS AIDANUD SIND JU! TULE TAGASI!!" Ma nutsin ja karjusin! MA ARMASTAN SIND!

Vilkurid. Käerauad. Tundetu üksik lõhestatud südamega Henry. Olen selle ära teeninud. Oleksin pidanud teadma, et kõik vead situvad ükskord mu püksid täis. Kuid Piiast on kõige rohkem kahju. Ta oli rohkemat väärt, kui seda, mida ma talle pakkusin. Ma armastan teda enda elu lõpuni, mis lõpeb trellide taga. Paras mulle.

* * *
Finito!
* * *
Ma usun, et lõpp tekitas teis pahameelt, sest Piia on surnud ja kõik lõppes armastusjuttudele vastupidiselt. :) Aga siiski, aitähh lugemast!

õ-d ja ö-d on mul sageli vahetuses, ka kõnekeeles. :)
Tore, kui meeldis. :) Arvasin, et rikkusin oma lõpuga paljud lootused, kuid hea teada, et mu jutt ikka ka positiivset vastukaja leiab:)

Eks mul mõtteid on, kuid eeldan, et see tuleb midagi teistsugust. :)

Oh, suurepärane oli. Ei kahetse, et lugesin. :)