Pihtimus: "Ma kaotasin kõik"

Ma tean. Ma olen idioot. Selle asemel, et olemasolevaid (ja pooleliolevaid) jutte edasi kirjutada, alustan mina järjest uutega. Aga mul tuli idee ja see on pm mu esimene jutt, mille kogu sisu on mul ette ära mõeldud. Ei, valetan. Burmanial oli ka. Aga.. Ma tean, mida ma kirjutada tahan ja ma tunnen, et ma oskan ja suudan seda praegu kirjutada. Ja muidugi pean ma ta kohe siia üles panema. Osad tulevad, nagu ikka, utoopiliselt. Ma ei tea, kas mul on veel midagi öelda..
Panin selles jutus rohkem rõhku pisidetailidele. Ja kirjeldustele ka.. Enamvähem. Te saate teada, kes peategelane on. Te saate teada, kes see tüdruk on. te saate teada, miks ta seal kohvikus oli. Te saate teada, miks on lool selline pealkiri. Pole mõtet neid asju küsida. See kõik saab ilmsiks siis kui on aeg.

Ma nüüd jään vait.
Enjoy!

Pihtimus: „Ma kaotasin kõik“

Proloog

Istun kohvikus ja trummeldan närviliselt sõrmedega vastu puidust lauaplaati. Mõned külastajad heidavad mulle pahaseid pilke, kuid mu mõtted on liialt hajevil, et neid tähele panna. Veel vähem siis reageerida. „Ja mida teile?“ küsib nooruke neiu mu laua kõrvale seisma jäädes, käes tumedal alusel märkmik. Panen tähele, et pastakat hoiab ta vasakus käes ja muigan tahtmatult. Pilku neiu näole viies taban sealt kerge üllatusevarju, kuid tüdruk on osav näitleja ja naeratab viisakalt, laskmata end häirida. „Klaas mineraalvett,“ vastan ta küsimusele ja viin pilgu taas mujale. Jääb üle vaid loota, et homsed ajakirjad ei pasunda sellest, kuidas ma end näljutan ja lõunaks vaid vett joon.

Kui nüüd järele mõelda, peaks ajakirjad hoopis teistlaadi uudiseid minu kohta täis olema.. Endamisi mõtteisse vajudes ei panegi ma esialgu tähele, et ettekandja seisab endiselt pisut kohmetult mu laua kõrval. Viin pilgu temale, olles valmis juba küsima, kas ta soovib ehk autogrammi, kuid märkan siis, et tüdruk ei vaata üldsegi mind vaid hoopis aknast välja. Järgin ta pilku ja neelatan vaevukuuldavalt. Samal hetkel kostub kõrvulukustav krigin ja väike tüdruk lendab saadud hoobist umbes meetri jagu eemale. Nagu arvata oli.. Plikatirts oli parajasti hoolimatult teed ületamas, vaatamata kummalegi poole ja nii mina kui ka ettekandja võisime näha tema suunas kihutavat autot, mis otseloomulikult ka tabas.

Leian end taas mõtteisse vajunult ja raputan pead, jälgides kohutavat vaatepilti endale omase tuimusega. Õnnetusi juhtub päevast päeva ja see pole esimene kord, kui ma mõnd lähemalt pealt näen. Olen ju veelgi lähemal olnud.. Pööran pilgu enda ette ja märkan laual seisvat klaasi mineraalveega. Kerge naeratus ilmub mu huulile ja ma pööran pead, et neiut tänada, kuid mu kõrval ei seisa enam kedagi.

Mu pilk rändab taas aknast välja ja ma jälgin otse kohviku esisel tänaval toimuvat, rüübates aegajalt oma vett. Inimesed on ringis tüdruku ümber ja mingi mees põlvitab ta kõrval. Isa ega keegi muu lähedane see olla ei saa, sest tüdruk tuli üksi. Tulen mõtteis järeldusele, et tegu on mõne arstiga, kes juhuslikult sündmuskohale sattus. Juba kostuvad ka sireenid ja kiirabiauto jõuab kohale. Meedikud hüppavad autost välja ja viipavad kätega. Mul pole tarvis neid kuuldagi, kui juba tean, et nad paluvad inimestel eemale minna.

Ohkan vaikselt ja viin pilgu taas kohviku sisemusele, vaadates ringi. Tundub, et ma olen ainus, kes siia üksinda on tulnud. Kõik teised on kas paaris või suurema seltskonnaga. Ka mina ei peaks ju üksi olema.. Viin pilgu retrostiilis seinakellale ja otsustan, et 20 minutit ei käi enam moeka hilinemise alla. Püsti tõustes poetan lauale vajaliku summa koos jootrahaga ja sammun kohvikust välja, ettekandja pilk mind saatmas.

Mis selle stiilse hilinemisega siis nii väga oli?

Vasakukäelisus.. Mnjaa. Tahaks ka osata vasaku käega kirjutada.

On küll jaa.

Kohale tulnud ja irvitanud? Selle üle, et ta stiilselt hilines?

Ei tegelt see, kes sinna tulema pidi on küllaltki mõjukas inimene. Temaga tuleb kohtumine ka millalgi ja siis te saate ka palju teada peategelase kohta.

Hah. Mulle meeldib su loogika.

Hah. Ma siis sinu rõõmuks teen nende järgmise kohtumise ka stiilse hilinemisega.

Selline pisut lühem vaheosa.


Melissa:

Sammun teises suunas edasi, et ma õnnetusega koos pildile ei jääks. Ma ei taha mõeldagi, missugused uudised siis esikaantel veel oleks.. Mu pilk rändab mõned korrad selja taha ja ma näen, kuidas tüdrukut parajasti kanderaamiga kiirabiautosse viiakse. Jõuan vaid mõned meetrid edasi sammuda, kui auto sireenide saatel minust mööda sõidab ja haigla poole kihutab. Inimesed hakkavad sündmuskohalt laiali valguma ja kõik elavad oma tavapärast elu edasi.

Otsustan takso võtta, et mitte fotograafidele tänaval jalutamisega silma jääda. Kui ma vaid teaks, kuhu ma üldse suundun.. Tõstan käe ja kaks kollast autot peatuvad koheselt. Valin neist lähema ja istun sisse. „Kuhu sõidan, preili?“ küsib juht kerge aktsendiga, mille päritolu ma koheselt ära ei taba. Mõtlen kiirelt peas oma päevaplaani läbi. Lõuna jaoks oli mul planeeritud mitu tundi ja salvestamine hakkab alles neljast.. Heidan pilgu tiksuvale taksomeetrile ja otsustan sõidu ajal sihtpunkti üle järele mõelda. „Lihtsalt sõida, küll ma siis ütlen,“ lausun pisut kärsitult ja toetan selja vastu istme seljatuge.

Juht noogutab ning sulandub ülejäänud liiklusega ühte. Märkan, et ta vaatab mind pidevalt tahavaatepeeglist ja tunnen end pisut ebamugavalt. Peaksin juba sellega harjunud olema.. „100 East 77th Street,“ teatan mehele lõpuks soovitud sihi ja näen, et ta kortsutab kulmu. „Kas te tunnete end halvasti?“ küsib mees murelikult. Naeratan ja raputan pead. „Külastan sõpra,“ valetan veenvalt, mõeldes endamisi, miks ma selle aadressi ütlesin..

„25 dollarit, preili,“ lausub juht kinni pidades. Vaatan pisut üllatunult ringi ja märkan suurt silti haigla peauste kohal, mis kinnitab mulle, et me oleme tõepoolest õiges paigas. Heidan harjumusest pilgu taksomeetrile ja muigan kergelt, kui see vaid 22 dollarit näitab. Ulatan mehele kolmkümmend dollarit ja astun autost välja, juhi tänusõnad mind saatmas. Alles ust kinni lüües mõistan lõpuks aktsendi päritolu – mees oli indialane.