Okei, tuli siis tavalisest pikem, loodan, et meeldib
Võib kirjavigu olla, aga ma ei hakka üle kontrollima, kuna pean kiiresti pesema minema ja siis õppima hakkama. Ehk ei ole väga hull lugeda
8.
Aiale lähenedes kuulsin järsku, kuidas keegi ärritunult mu nime hõikas. Tõstsin tempot ning liikusin aeglase sörgiga mööda kruusateed värava poole.
Hetk hiljem ilmus põõsaste tagant nähtavale vanaema kogukas keha, ta avas värava ning vaatas otsivalt mõlemale poole. Mind nähes lõi ta naeratades käsi kokku ning hüüdis: "Kullakene, kus sa olnud oled? Kell on pool neli, me oleksime pidanud juba viis minutit tagasi minema hakkama."
"Mis see viis minutit siia-sinna. Vanaema, ma tahtsin midagi rääkida." ütlesin ma kõhklevalt seisma jäädes ning vanaemale otsa vaadates. Vanaema aga ei pannud mind tähelegi, ta haaras mult käest ning hakkas mind maja poole tõmbama. "Mine pane kiiresti teised riided selga. Ma panin sulle kleidi juba voodi peale valmis. Ja tee nüüd kiiresti." Ta andis mulle õrna laksu tagumikule ning läks siis lillepeenra juurde, et Maiale mõned õied korjata.
"Kleit?" pomisesin ma ehmunult, kuid mul ei olnud enam võimalust vastu vaielda, vanaema askeldas juba peenra juures.
Pea norus läksin ma oma tuppa ning leidsin voodilt helekollase suvekleidi, mis oli alt ääristatud kena pitsiga. Grimasse teges tõmbasin ma kleidi selga ning läksin ennast peeglist uurima.
"Kohutav." sõnasin ma, kuigi kleit mulle päris hästi sobis. Mu kullakarva juuksed langesid seljale ning ma nägin üsna naiselik välja. Kuigi ma ei oleks eales julgenud seda kellelegi tunnistada, olin ma oma praeguse välimusega täiesti rahul.
Esikusse jõudes oleksin ma peaaegu oma vanad ketsid jalga tõmmanud, kuid viimasel hetkel otsustasin rihmikute kasuks. Isegi kui ma oleksin ketsidega välja läinud, ei oleks ma arvatavasti kuigi kaugele jõudnud, kuna vanaema oleks mind kohe tagasi jalanõusid vahetama saatnud.
Kui ma lõpuks välja jõudsin, leidsin vanaema ning vanaisa mind värava juures ootamas.
"No näed, sa peaksid tihedamini kleite kandma, kohe täitsa noor naine juba." sõnas vanaema rõõmsalt. "Aga nüüd kiiresti, ma olen veendunud, et me oleme juba hiljaks jäänud."
Vanaema kahmas naeratades vanaisa omale käevangu ning me hakkasime kiirel sammul Saare talu poole kõndima.
Juba kaugemalt oli kuulda aias mängivad ansamblit ning kui pisike Saare talu lõpuks vaatekaugusse jõudis, vajus mul lausa suu lahti. Terve aed oli sagivaid ning omavahel lõbusalt juttu rääkivaid inimesi täis ning mul olid tõsised kahtlused, kas me sinna kuhugi üldse ära mahume. Aia äärde oli asetatud pikk laud, mille äärde olid tihedalt ritta sätitud kõiksugu eri suuruse ning värviga toole. Mulle tundus, et mõned olid toodud naabritelt, et kõik ikka istuma mahuks, kuna ei olnud lihtsalt võimalik, et kõik need toolid oleks Maia majast toodud.
"Mis sa longid, tee nüüd kiiresti, me oleme kohe kohal, küll seal saad istuda." sõnas vanaema ning haaras mind samuti oma käevangu.
Kolmekesi kõndisime me niiviisi avatud väravast sisse.
"Me kolmekesi tuleme präänikutemaalt." hüüdsin ma lõbusalt, kui nägin eemal seisvat Laurat. Mind nähes ilmus ta näole kelmikas naeratus ning ta jooksis mulle vastu.
"Jumal tänatud, et sa tulid, siin ei ole mitte midagi muud teha, kui süüa. Ja süüa ma ei saa, kuna praktiliselt igas toidus on liha. Ma olen üksipäini vist terve arbuusi ära söönud, kuna see on ainuke asi terve laua peale, mis ei sisalda liha." rääkis ta muiates.
Ma võpatasin, kui vanaema mu kõrval järsku kiledalt naerma hakkas, mu käest lahti laskis ning mingit hallipäist vanatädi kallistama hakkas. Vanaema kallas ta õnnesoovidega üle ning kuigi ma naise nägu ei olnud näinud, jõudsin ma järeldusele, et see pidi olema Maia. Kui vanaema ta lõpuks lahti laskis, andis vanaisa naisele mõmiseva õnnesoovi saatel väikese kingikoti, mille seest turritas välja lopsakas lillekimp. Maia võttis selle sõna otseses mõttes rõõmuhõisetega vastu ning seejärel soovisin minagi talle õnne, kuigi ma pole kindel, kas ta mind kuulis, kuna mu hääl polnud valjem sosinast.
"Minge te noored nüüd tantsima, siin on poissmehi küll ja küll, peate ainult otsida oskama." vadistas Maia ning hakkas siis vanaemaga kahekesi kõkutama.
"Okei, näeme hiljem." sõnasin ma kiiresti, võtsin Laural käest ning me jooksime rahva sekka.
Istusime otse bändi jaoks ülesseatud lava kõrval seisvale pingile ning jälgisime naerdes, kuidas inimesed tantsisid. Valdav osa tantsivatest inimestest olid kas vanapaarid või kilkavad lapsed ning tuleb tunnistada, et seda kooslust oli üsnagi meeltlahutav vaadata.
Parajasti käimas olnud kiire laul lõppes ära ning algas aeglane lugu. Nagu võluväel oli tantsuplats väikestest lastest tühi, ning järele jäid vaid vanapaarid.
Pidin peaaegu karjuma hakkama, kui keegi mul järsku õlast haaras. Kiiresti ümber pöörates jäin üllatunult otsa vaatama ansambli solistile. Umbes keskealine süsimusta siilipeaga mees viipas mulle, et ma talle järgneksin ning hakkas aeglasel sammul eemaloleva pidulaua poole sammuma.
Ma vaatasin naeru kinni hoides Laura poole, kes mind lõbusalt müksas ja lausus: "Mine vaata kuhu ta läheb."
Sundisin enda näo tõsiseks, tõusin aeglaselt püsti ning järgnesin mehele, kes ähvardas mul juba silmist kaduda.
Talle järgi jõudes kadus must viimnegi naerupiisk. Mu kõht tõmbus krampi ja ma tundsin, kuidas kananahk ihule tuli. Mees koputas parajasti kellelegi õlale. See keegi pööras võpatusega ringi ning jäi lauljale kulm kortsus otsa põrnitsema.
"Lucas." Mu suu moodustas selle nime, kuid häält must välja ei tulnud.
Mees, kes siiamaani oli kogu aeg hoidnud mikrofoni suu juures ning laulnud, lasi mikrofonil alla langeda ning sosistas midagi naeratades Lucasele kõrva. Poiss heitis pilgu mulle ning ta näole ilmus vildakas naeratus.
Mees tõstis mikrofoni uuesti suu juurde ning hakkas kiirel sammul lava poole tagasi minema.
"Miks mina?" sosistasin ma talle, kui ta must möödus, kuid mees vaid naeratas ning kehitas õlgu.
Lucas ajas end püsti, kõndis aeglasel sammul minuni ning jäi siis seisma.
"Kas ma võin teid tantsule paluda?" küsis ta asjalikku nägu pähe tehes, kuigi ma nägin ta näost, et ta võitles naeruga.
"Miks mitte." kuulsin ma end vastamas.
Ma pidin peaaegu minestama, kui ta oma käed mu pihale asetas ning mind endale lähemale tõmbas. Aeglaselt hakkasime muusika taktis tantsima. Ma ei osanud arvatagi, et Lucas tantsida oskab ning tuleb tõdeda, et mul oli piinlik talle iga natukese aja tagant jalale astuda. Lucas vaid muigas ning tugevdas oma haaret, üritades mulle selgeks teha, et ma peaksin laskma tal juhtida.
Iga kord, kui talle otsa vaatasin, tundsin, kuidas kogu mu keha täitus soojusega.
Unusta ta ära. Unusta ta ära. Unusta ta ära. Üritasin ma endale meeleheitlikult selgitada, kuid seda enam sain ma aru, et see oli lootusetu. Ainukeseks võimaluseks oli siit kaugele ära saada. Saada temast eemale.
"Lucas, ma kolin oma ema-isa juurde." ütlesin ma järsku. Ma tõesti ei plaaninud seda, aga see tuli üle mu huulte kiiremini, kui ma oodatagi oskasin.
Lucas jäi mulle mõistmatult otsa vaatama. Tundus, et esimese asjana arvas ta, et ma teen nalja, kuid nähes mu tõsist nägu, sai ta aru, et ma rääkisin tõtt.
Mia..." Alustas ta, kuid jäi siis vait ning vaatas mõnda aega maha. "See on tore."
Ta üritas mulle naeratada, kuid ma nägin, et ta oli löödud. "Mia, sa oled mu parim sõber." Ta hääl oli vaikne ning värises veidi, kuid ta jätkas. "Ma jään sind igatsema."
Ette hoiatamata haaras ta mu ümbert kinni ning surus oma näo mu juustesse. Ma tundsin, kuidas pisarad mööda mu põski alla voolasid, kuid ei pööranud neile tähelepanu.
"Mina sind ka." sosistasin ma.
See tunne oli jube. See oli esimene head aega, mida ma eales olen ütlema pidanud. Ma ei oleks ealeski osanud aimata, et üks asi võib nii haiget teha, kuid ometigi oli see võimalik.
Ja kuigi ma teadsin, et ma ei hakka kohe järgmine päev kolima ning arvatavasti näen ma Lucast veel mitu korda, oli see siiski valus. Mul oli tunne nagu keegi oleks kogu mu sisikonna välja tõmmanud ning järele jäi vaid see kohutav tühjusetunne.
Pealkiri: Re: Igapäevane elu 
24/1/2010, 16:51
![padjanägu, [h]](https://2img.net/u/2612/57/44/36/avatars/5-36.jpg)
